Obsah (7)
§ 436§ 230§ 231§ 445§ 173§ 122§ 129KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Kädi Sacik-Korn Otsuse avalikult teatavaks 30.12.2021 avaliku e-toimiku kaudu tegemise aeg ja koht Tsiviilasja nu
) § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Poolte valitud õiguslik kvalifikatsioon ei ole kohtule siduv (
§ 436lg 7).
Perekonnaasjas, sh elatise asjas ei ole kohus seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega (
§ 436lg 6).
Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on
§ 436lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne.
Lisaks asjaolude kohtu ette toomise kohustusele peab kumbki pool
§ 230
lg 1 kohaselt hagimenetluses ka tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab otsuse rajada üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele ning otsust tehes otsustab kohus, mis asjaolud on esitatud tõendite alusel tuvastatud (
§ 436lg 2 esimene lause ja § 438 lg 1). Lk 3
(7)- Hagejad esitasid kostja vastu nõude ülalpidamise saamiseks. Hageja rahalisele sooritusele suunatud ülalpidamise nõue kostja vastu võiks kuuluda rahuldamisele perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt on alaealisel lapsel õigus nõuda oma vanematelt ülalpidamise andmist. Hageja nõude eeldused on järgmised: 1) kostja on hagejate esimese astme üleneja sugulane ehk lapse vanem; 2) hagejad on alla 18 aasta vana; 3) kostja rikub elatise maksmise kohustust, st ei anna hagejale elatist või annab seda ebapiisavalt. Hagejate sünnitõendite (tlk 5-6) kohaselt on kostja hagejate isa ja hagejad on hagi esitamise ajal alla 18 aastat vanad. Hageja I sai
- aastat vanaks xx.xx.xxxx. Kostja ei ole neid asjaolusid ka vaidlustanud. Hagiavalduse kohaselt ei ela hagejad ja kostja koos alates
- aasta suvest ja hagejad elavad koos oma emaga.
- Kohus võtab kõigepealt seisukoha selles, kas elatise hagi kostja vastu on õiguslikult põhjendatud või mitte, sest vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 369 sätestatule võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida oma korduvaid kohustusi tulevikus õigel ajal. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Sellisele seisukohale on asunud oma lahendi nr 3-2-1-33-11 p-s 18 Riigikohus. Kohus asub seisukohale, et kuna kostja ei ole enne hagiavalduse esitamist elatist igakuiselt miinimumsuuruses tasunud, siis on elatise nõude esitamine kostja vastu iseenesest õiguslikult põhjendatud. 5. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt RKTKo 16.10.2012 ts.asjas nr 3-2-1-69-13 p 17, RKTKo 24.10.2012 ts.asjas nr 3-2-1-118-12 p 13 jt). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. PKS § 100 lg 1 ja 2 kohaselt täidab vanem, kes ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes. Hagi rahuldamiseks tuleb seega tuvastada, kas kostja on enda kohustust rikkunud ehk kostja ei anna hagejatele elatist või teeb seda ebapiisavas mahus. Reeglina tuleb selle välja selgitamiseks teha kindlaks hagejate vajadused ja see, kui suures ulatuses on kostja hagejate vajadusi katnud. Käesolevalt on hagejad taotlenud kostjalt elatisena igakuiselt 292 euro väljamõistmist ning kostja ei ole seda vaidlustanud. See tähendab, et kostja on võtnud omaks, et hagejate vajadused pooles ulatuses on 292 euro suuruses summas ja kostja on nõustunud nimetatud summat igakuiselt hagejatele elatisena maksma. Seetõttu puudub antud juhul vajadus tuvastada hagejate vajaduste suurus. Kostja on taotlenud kostjalt hagejate kasuks väljamõistetud igakuise elatise tasaarvestamist hagejate emale laekuva peretoetusega. Kohus asub seisukohale, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt ka RKTKo 19.06.2017 ts.asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Käesolevalt ei ole kostja vaidlustanud, et hagejate igakuised vajadused on seaduses sätestatud miinimummäärast väiksemad. Samuti ei ole kostja toonud esile ega tõendanud muid asjaolusid, mille tõttu peaks hagejate elatis olema alla seaduses sätestatud miinimummäära. Pigem on kostja taotlenud hagejate nõude rahuldamist elatise 292 euro osas. Seega puudub ka alus tasaarvestada väljamõistetav elatis peretoetusega. Lk 4
(7)Tuginedes eeltoodule rahuldab kohus hagejate igakuise elatise nõude ja mõistab kostjalt hagejate kasuks alates 23.01.2021 kuni hagejate täisealiseks saamiseni välja igakuine elatis summas 292 eurot, kuid mitte vähem kui seaduses sätestatud Vabariigi Valituse kehtestatud määras.
- Hagejate nõude osas välja mõista kostjalt elatis ka tagasiulatuvalt, juhindub kohus PKS § 108 sätestatust, mille kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Sellest tulenevalt antakse ka tagasiulatuvat elatist PKS § 100 lg 1 järgi üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Riigikohus on tagasiulatuva elatisnõude osas kohtupraktikas selgitanud, et kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kolleegium on samas lahendis leidnud, et teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Nimetatud asjaolu tuleb arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates. Eeltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada, nagu eespool viidatud, nõude ulatuse määramisel. Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt RKTKo 25.05.2016 ts.asjas nr 3-2-1-35-16, p 19; 04.12.2013 ts.asjas nr 3-2-1-136-13, p 11-14). Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejate igakuiste vajaduste suurus vastab seaduses sätestatud miinimumäärale, mis on alates
- aastast 584 eurot (1/2 on 292 eurot). Sellest võib järeldada, et hagejate vajadused olid ka aasta enne hagi esitamist 584 eurot kuus. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et kostja tasus 2020.aastal hagejale I elatist kokku 1 805 eurot, mis on 1 699 eurot vähem kui 12 kuu elatissumma kokku (12x292=3 504) ja hagejale II elatist kokku 1 765 eurot, mis on 1 739 eurot vähem kui 12 kuu elatissumma kokku. Pooled vaidlevad selle üle, kui suur peaks tegelikult tagasiulatuva elatise summa olema ning kas tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks on alust. Lk 5
(7)Kohus ei nõustu kostjaga, et hagejad ei küsinud kostjalt enne hagi esitamist elatise suuremas ulatuses tasumist. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et hagejate ema on kirjutanud juba 01.05.2019 kostjale „…..millal kavatsed laste elatusrahasid maksma hakata vähemalt seaduses ettenähtud miinimumi alusel.“ Ka 16.04.2019 e-kirjas on hagejate ema juhtinud tähelepanu sellele, et kostja on toetanud hagejaid rahaliselt alla miinimumi, mistõttu ei ole võimalik olnud katta nende eluks hädatarvilikke kulusid võrdselt ja hagejate ema on pidanud kandma rahaliselt suurema osa hagejate ülalpidamiskuludest (tlk 65). Samuti on viidatud suuremale elatise vajadusele 24.01.2020 e-kirja „Kas Sa oleksid nõus omalt poolt rohkem panustama? Seda enam, et miinimum sellest aastast ka nagunii tõusis ja sa ei maksa sedagi.“ (tlk 67). Ka kostja enda poolt kohtule esitatud messengeri sõnumist nähtub, et hagejate ema on viidanud kostja poolt makstava elatissumma mittevastavusele seaduses sätestatud miinimumiga (tlk 133). Kohus asub seisukohale, et kuivõrd poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja tasus enne hagi esitamist eelnenud aastal hagejatele elatist väiksemas ulatuses kui seaduses sätestatud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäär, hagejate ema ja kostja kirjavahetus tõendab, et juba 2019. aastal on hagejad küsinud kostjalt raha enda ülalpidamiseks suuremas ulatuses kui kostja seda on teinud, on kostjalt põhjendatud elatis välja mõista ka tagasiulatuvalt perioodi 23.01.2020 kuni 22.01.2021 eest. Kohus leiab siiski, et põhjendatud ei ole mõista välja tagasiulatuvat elatist hagejate taotletud summas. Pooled ei vaidle, et hageja I elas kostja juures ca kolm
(3)kuud 2020.aasta märtsist juunini (k.a). Kuna hageja I elas kostja juures kolme kuu jooksul järjepidevalt, tähendab see, et sisuliselt oli hageja I elukorralduse raskuskese sellel ajal peamiselt seotud kostja elukohaga, kes korraldas suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja andis ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse PKS § 100 lg 2 tähenduses. See aga tähendab, et hagejast I lahus elav vanem pidanuks panustama hageja I ülalpidamisse ja täitma ülalpidamiskohustust hageja I elatise maksmisega. Seega puudub hagejal I õiguslik alus nõuda kostjalt elatist kolme
(3)kuu ulatuses, millal ta kostja juures elas. Kohtu hinnangul ei ole ka tõendatud, et sellel perioodil oleks kostja jätnud kasvõi hambaravikulude hüvitamises omapoolse kohustuse täitmata, sest kostja on tõendanud, et tasus hambahüvitisega seotud kulud ette juba 2018.aastal (tlk 77-80). Hageja I ei ole kostja poolt 10.03.2021 menetlusdokumendis väljatoodud ja tõendatud asjaolu ka menetluses vaidlustanud. Seega loeb kohus nimetatud asjaolu hageja I poolt
§ 231lg 2 alusel omaksvõetuks.
Tuginedes eeltoodule on seega põhjendatud mõista kostjalt hageja I kasuks välja tagasiulatuv elatis summas 823 eurot. Märgitud summat on kostja ka ise oma vastuses pidanud arvestuslikult õigeks (tlk 38). Hageja II kasuks mõistab kohus tagasiulatuva elatise summas 1 739 eurot, s.o summa, mille ulatuses kostja ajavahemikul 23.01.2020 kuni 22.01.2021 hagejale II elatist vähem tasus – 12 kuu elatis kokku 3 504 eurot, kostja tasus 1 765 eurot (kostja on nimetatud asjaolud
§ 231lg 2 alusel omaks võtnud). Kohus ei nõustu kostjaga, et ka hageja II tasumata elatise osalt tuleks maha arvestada kolme
(3)kuu elatis, sest üks hagejatest elas ema juus ja teine kostja juures. Kohus selgitab, et üksnes seetõttu, et üks vanem kasvatab üht ja teine vanem kasvatab teist last, puuduks lapsel õigus nõuda elatist vanemalt, kellega ta koos ei ela. Seega olukorras, kus isa kasvatab ühte ühist last ja ema teist ühist last, saab kumbki vanem esitada teise vastu kohtumenetluses elatisenõude. Vastastikuste hagide esitamise vältimiseks oleks vanematel otstarbekas sõlmida kokkulepe mõlema vanema ülalpidamiskohustuse täitmise osas. (vt nt Tln Lk 6
(7)Ringkonnakohtu 05.06.2020 otsus ts.asjas 2-19-5985). Antud juhul ei ole vastavat kokkulepet hageja II ema ja kostja sõlminud. Seega tuleb kostjalt hageja II kasuks välja mõista saamata jäänud elatis 1 739 eurot. Kohtu hinnangul ei ole kostja esitatud tõendeid oma majandusliku ja varandusliku olukorra kohta arvesse võttes kostjalt elatise tagasiulatuv väljamõistmine tema suhtes ebaõiglane ega pane teda ka majanduslikult nii halba seisukorda, et ta seda teha ei saaks ega suudaks. 7. Tulenevalt hagejate soovist ja
§ 445
lg 1 sätestatust, tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Hagejad taotlesid, et väljamõistetud elatis tuleb kanda C arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX. Kohus juhib kostja tähelepanu sellele, et vastavalt PKS § 100 lg-le 4 makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. 8. Kohus peab vajalikuks täiendavalt märkida, et pooled on esitanud mitmeid seisukohti, vastuväiteid ja tõendeid hagejate vanemate lahutuse ja ühisvara jagamise kohta ning suhtumist teineteise suhtes. Nimetatud asjaolud ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohased, mistõttu jättis kohus need otsuse tegemisel tähelepanuta. Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine. 9.
§ 173
lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb kulude jaotus kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Kohus rahuldab hagi elatise väljamõistmiseks hageja I osas osaliselt ja hageja II osas täielikult, peab kohus põhjendatuks jaotada poolte menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s o jätta hageja I menetluskuludest 48 % kostja kanda, hageja II menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Menetlusosalised ei ole esitanud kohtule menetluskulusid, mistõttu jätab kohus menetluskulude suuruse kindlaks määramata. Tsiviilasja hinna määramine 10. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus
§ 122
lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja
§ 129
lg 2 sätestatust, mille kohaselt on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Kuna hageja esitas kohtusse nõude välja mõista elatis seaduses sätestatud miinimummääras, on hagihind käesolevas asjas 2 628 eurot (9 x 292). /digitaalselt allkirjastatud/ Kädi Sacik-Korn kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2022. a otsusega nr 2-21-1133. Lk 7
(7)