Obsah (10)

§ 415§ 113§ 94§ 402§ 1§ 14§ 101§ 108§ 396§ 397

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Moonika Tähtväli Otsuse tegemise aeg ja koht 18.02.2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-1004 Tsiviilasi AS Finora Ca

§ 415

lg 1 esimene lause näeb ette, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Nähtuvalt intressimäära avaldamise teatele oli

§ 94lg 1 intressimääraks 2015.

aasta

1. poolaastal ja
2. aasta
3. poolaastal 0,05% ja

§ 113lg 1 viivisemääraks seega 8,05% aastas ehk 0,0220% päevas.

Alates 01.07.2016 kuni hagi esitamiseni (ja ka käesoleva ajani) oli

§ 94

lg 1 intressimääraks 0,00% ja

§ 113lg 1 viivisemääraks 8% aastas ehk 0,0219% päevas.

Hageja viivisenõue saab ajavahemiku 21.11.2015-21.01.2019 eest moodustada maksimaalselt 23 099,91 eurot. Kostja ei ole takistanud tagatisvara – hüpoteegiga koormatud Xxxx kinnistu müüki. Kohtuotsuse põhjendused

1. Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
2. Pooltel ei ole vaidlust selles, et poolte vahel on laenusuhe. Vaidlust pole selles, et 20.11.2014 allkirjastasid pooled laenulepingu nr xxxx ja kostja sai hagejalt laenuks 91 000 eurot (I kd lk 623). Vaidlust ei ole ka selles, et kostja laenu kokkulepitud ajaks, so 20.11.2015 ei tagastanud. Laenu põhiosa üle pooltel vaidlus puudub. Pooltel ei ole vaidlust ka tagatisvara kindlustamise kulude hüvitamise üle (I kd lk 34-54).
3. Laenulepingust 7.
4. Pooltel on vaidlus selles, kas 20.11.2014 laenulepingu nr xxxx puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga või on kostja laenulepingu sõlminud oma iseseisva majandus- või kutsetegevuse raames. Sellest tulenevalt on pooltel vaidlus selles, kas hageja viivise- ja intressinõue on õiguslikult põhjendatud s.t kas hageja ei nõuab kostjalt ülemäärast viivist ja intressi. 7.2.

§ 402

kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (20.11.2014 seisuga kehtinud redaktsioonis). Tarbija aga on

§ 1

lg 5 järgi füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. 7.3. Kohus leiab, et pooled sõlmisid 20.11.2014 tarbijakrediidilepingu

§ 402mõttes.

Asjas ei ole tõendamist leidnud, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Hageja kui juriidilisest isikust laenuandja on esitanud laenulepingust tulenevad nõuded füüsilise isiku vastu. Laenulepingus on laenu saajana märgitud kostja kui füüsiline isik. Ka laenutaotluse on esitanud hagejale kostja kui füüsiline isik. Laenulepingule on lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht. Kohus küsis hagejalt selgitust, miks on nimetatud teabeleht laenulepingule lisatud, kui hageja käsitles laenu mittetarbijale antud krediidina. Hageja selgitustel lisatakse iga kord kui laenusaajaks on füüsiline isik tarbijakrediidiinfo juurde, et riske maandada. Olukorras, kus hageja kui professionaalne laenuandja on käitunud selliselt, et on selged viiteid tarbijalaenule, tuleb asuda seisukohale, et pooled on sõlminud tarbijakrediidilepingu. Isegi, kui ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, mida pooled lepingu sõlmimisel silmas pidasid, aga on viited (Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht), et tegemist võib olla tarbijale antud laenuga, tuleb kahtlused tõlgendada kostja kasuks ja lugeda, et kostja on sõlminud tarbijakrediidilepingu. Hagejal poleks olnud vajadust lisada laenulepingule tarbijakrediidi standardinfo teabelehte, kui ta käsitles kostjat mittetarbijana. Avaldus raha kandmise kohta notari kontole on tehtud ka hageja ja kostja vahelise laenulepinguga seoses (I kd lk 21). Niisamuti on V OÜ andnud garantiikirja kostja laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tagamiseks (I kd lk 22). Tõenditest ei tulene viiteid kostjale kui mittetarbijale. Samuti ei saa 4 laenulepingule märgitud laenu kasutamise eesmärgist tõsikindlalt järeldada, et kostja tegutses laenu võttes majandus- või kutsetegevuse raames. Laenulepingu kohaselt oli laenu kasutamise eesmärgiks refinantseerida N OÜ laenu. Laenulepingus märgitud laenu kasutamise eesmärk ei viita sellele, et kostja soovis refinantseerida oma majandus- või kutsetegevuses võetud laenu või et laenu võeti selleks, et kostja saaks refinantseerida N OÜ kohustusi kolmanda isiku ees või enda kohustusi N OÜ ees. Ei ole välistatud olukord, kus varasemalt eelmise laenuandja majandus- või kutsetegevuse raames antud laen muutus tarbijakrediidiks. T. L. 03.12.2014 e-kiri puudutab laenu küsimist V OÜ-le ja sellest ei saa teha järeldusi kostja laenulepingu kohta (I kd lk 167). Kohtule esitatud dokumentidest tuleneb, et samal ajal taotleti laenu ka V OÜ-le Xxxx avamiseks (II kd l 42-43, 52-57, 66, 69-71), kuid esitatud tõenditest ei saa järeldada, et 20.11.2014 laenulepingu nr xxxx puhul ei ole tegu tarbijakrediidiga. V OÜ saneerimiskavas on küll hageja laen kajastatud, kuid põhjusel, et V OÜ andis kostja laenu kohta garantii (I kd lk 6, I kd lk 169 pöördel). Saneerimiskavast ei saa järeldada, et kostja sai laenu mittetarbijana. 7.4. V OÜ, N OÜ ja OÜ Finora Capital vahel 21.11.2014 sõlmitud notariaalse lepingu punktis 2.5 on lepingupooled kokku leppinud, et hüpoteegiga on tagatud kõik hüpoteegipidaja (OÜ Finora Capital) nõuded, mis tulenevad hüpoteegipidaja (OÜ Finora Capital) ja omaniku (V OÜ) vahel sõlmitud 21.11.2014 laenulepingust nr xxxx ning punktis 3.1.1. on ülekande selgitusena märgitud V OÜ nõude tasumine (I kd lk 28-33). Notariaalse lepinguga on hüpoteek seatud V OÜ-le kuuluvale kinnistule Xxxx hageja kasuks. Notariaalses lepingus on vaidlusaluse laenulepingu poolena märgitud V OÜ. Kohus nõustub kostjaga, et hüpoteegi seadmisest V OÜ kinnistule ei saa teha järeldusi tagatava kohutuse kohta. Hüpoteegiga saab tagada ka kolmanda isiku kohustust. Ka ülekande selgitusest ei saa järeldada, et kostja oleks võtnud laenu oma majandus- või kutsetegevusega seoses. Asjaolu, et notariaalses lepingus on vaidlusaluse laenulepingu pooleks märgitud kostja asemel V OÜ, näitab, et hagejale kui professionaalsele laenuandja on olnud hooletu ja jätnud märkimata õige isiku kellega ta laenulepingu sõlmis. 7.5. Kohus nõustub hagejaga, et hageja kui laenuandja ei pea kontrollima seda, kuidas on varasemalt laenu antud ja refinantseeritud ning menetluses esitatud vastavad tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust. Hageja kui professionaalse laenuandja kohustus on konkreetse laenulepingu sõlmimisel kanda hoolt selle eest, et sõlmitav laenuleping oleks üheselt mõistetav, et oleks aru saada, kes on lepingu pooleks ja kas on täidetud tingimused laenu saamiseks. 8. Vastutustundliku laenamise põhimõttest 8.1. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-136-12 punktis 24 leidnud, et kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides siiski vajalikuks märkida, et iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla

§ 14

lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas

§-s 403². Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimet, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Professionaalsel laenuandjal on

§ 14

lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-136-12, otsus nr 3-2-1-16913). 5 8.

1. Kohus tuvastas, et hageja ei ole kostjale laenu andes kostja krediidivõimekust hinnanud ja on kostjale laenu andes rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei arvestanud kostjale laenu andes tema tegelikke sissetulekuid ja võimalusi laenu tagasi maksta. Kostja krediidivõimekuse analüüsi tehtud pole. Kostja sissetulekute kohta andmeid ei ole küsitud. Hageja kinnitas 13.11.2019 kohtuistungil, et ei hinnanud kostja maksevõimet. Kohtule esitatud tõenditest saab järeldada, et ei kostja, kostja abikaasa T. L. ega ka V OÜ pole isikuteks, kes tegelikkuses oleksid suutnud laenu teenindada: laen 91 000 eurot tuli tagasi maksta ühe aasta jooksul ja tasuda igakuiselt intressi ca 1500-1600 eurot. Laenulepingu punktis 6.2 on laenu kaastaotlejaks märgitud T. L.. Samas on Pärnu Maakohtu 02.05.2011 määrusega kuulutatud välja T. L. pankrot (I kd lk 132-135). V OÜ suhtes on toimunud saneerimismenetlus, kuid jõustunud kohtumäärusega on saneerimiskava tühistatud, sest saneerimiskava elluviimine ei õnnestunud (I kd lk 56-71). V OÜ kolmveerand aasta kasum oli 220 eurot (II kd lk 52) ja võimekus laenu tagastada ebatõenäoline. Hagejale on piisanud laenutaotluse rahuldamiseks üksnes V OÜ-le kuuluvast kinnistust. Alusetud on hageja etteheited kostjale kohustuste täitmisest kõrvale hoidumise kohta, sh sellele, et kostja on takistanud tagatisvara realiseerimist. Täitemenetlus on tagatisvara osas toimunud, kuid kinnistut ei ole suudetud täitemenetluses realiseerida (I kd lk 5671, 72-73, 74-77, 78-80, 130-131). 8.
2. Kostja ei esitanud kahju hüvitamise nõuet või tasaarvestusavaldust.
3. Põhivõlast ja tagatisvara kindlustamise kulu hüvitamisest 9.
4. Vaidlust ei ole selles, et kostja pole hagejale laenu tagasi maksnud. Laenu põhisumma üle vaidlus puudub. Kuna kostja ei ole hageja ees oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust täitnud, tuleb kostjalt hagejale kooskõlas

§ 101

lg 1 p 1,

§ 108

lg 1 ja

§ 396lg 1 välja mõista põhivõlg 91 000 eurot.

9.

1. Kuna pooltel puudub vaidlus tagatisvara kindlustamise kulu hüvitamise osas, tuleb kostjalt hagejale välja mõista 592,50 eurot.
2. Viivisest 10.
3. Hageja nõuab kostjalt viivist perioodi 21.11.2014 kuni 16.01.2019 eest. Hageja on arvestanud viivist lepingust tuleneva viivisemääraga 0,114% päevas ja arvestuslik viivis kokku on 119 392 eurot, millest hageja soovib saada sissenõutavaks muutunud viivist üksnes põhivõla ulatuses. 10.
4. Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu. Tarbijakrediidilepingu puhul ei või tarbijalt

§ 415

lg 1 esimese lause järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 113

lg 1 järgi võib rahalise kohustusega viivitamise korral nõuda viivitusintressi, mille määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui aga lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud viivisemäär. Riigikohus on viidatud sätteid tõlgendades leidnud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 III lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). 10.3. Praegusel juhul nõuab hageja kostjalt viivist 0,114% päevas, s.o 41,61% aastas (0,114% × 365 päeva = 41,61%).

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär oli 2015.

a

1. poolaastal ja
3. poolaastal 8,05% ja alates 01.07.2016 8%. Seega viivisenõue, mille aluseks 6 on viivisemäär 41,61% aastas, ei ole osaliselt põhjendatud. Tulenevalt Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 tuleb kostjal tasuda viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi 20,5% aastas. Kohaldamisele kuuluv intressimäär 20,5% aastas ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ega ole kostja suhtes seetõttu ka ebamõistlik (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-16, p 13). Perioodi 21.11.2014 – 16.01.2019 eest tuleb kostjalt hagejale välja mõista viivis summas 77 533,25 eurot.
4. Intressist 11.1.

§ 397

sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest.

§ 397lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Käesoleval juhul on pooled laenulepingutes intressi maksmises kokku leppinud. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Asjas ei nähtu, et lepingu sõlmimise ajal oleks pooled kokku leppinud intressita laenu andmises. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning lepingutasu katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress summas intress 15 940,86 eurot. 11.

1. Kostja esitas taotluse intressi vähendamiseks, mis tuleb aga jätta rahuldamata. Seadus ei näe ette intressi vähendamist ja seda on kinnitanud Riigikohus lahendites 3-2-1-47-15, p 14 ja 32-1-54-08, p
3. Menetluskuludest 12.
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hageja hagi 93% ulatuses, siis tuleb hageja menetluskulud jätta 93% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 7% ulatuses hageja kanda. 12.
5. Hageja menetluskulud Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 1800 eurot ja lepingulise esindaja kulu 4559 eurot (ilma km). Hagejale on osutatud õigusabi maakohtus 36,4 tundi, hinnaga 30/160/190 eurot tund + km. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata TsMS § 175 lg 1 alusel ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Riigikohus on lahendis nr 2-15-4981, p 21 kinnitanud, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu
6. novembri
7. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-115-13, p 25). Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13), samuti 147 eurot 49 senti koos käibemaksuga (määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13), 153 eurot ilma käibemaksuta (määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14) ning 156 eurot koos käibemaksuga (määrus tsiviilasjas nr 3-21-34-17, p 15). Käesoleval juhul leiab kohus, et 160 ja 190 euro suurune tunnihind ei ole selles tsiviilasjas põhjendatud. Antud tsiviilasja keerukust ja mahukust arvestades saab mõistlikuks pidada hageja lepingulise esindaja tunnihinda 130 eurot + km. Hageja esindaja on osutanud põhjendatud 7 õigusabi kokku 36,4 tundi, millest 23,9 tunni eest tuleb välja mõista tasu arvestades tunnihinda 130 eurot ja 12,5 tunni eest arvestusega 30 eurot tund. Kõik kokku 3482 eurot, summa ei sisalda käibemaksu. Hageja ei soovi kohtult menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmist. Kostjalt tuleb hagejale proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga (93%) välja mõista 4912,26 eurot. 12.
8. Kostja menetluskulud Kostja põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks on määruskaebuselt tasutud riigilõiv 50 eurot ja lepingulise esindaja kulu 2296,40 eurot. Õigusabi tunnihind on olnud 108 eurot. Arvetel kajastatud sõidukulude hüvitamist kostja ei taotle. Kostja on soovinud kohtult menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmist ja on kinnitanud, et ei saa käibemaksu tagasi arvestada. Kuna kohus jättis kostja menetluskulud 7% ulatuses hageja kanda, tuleb hagejal kostjale hüvitada proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga 164,25 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2021 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu 18.02.2020 kohtuotsus.