lg 1 mõistes, mille kohaselt võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi.
) § 423 lg 2 p 1 kohaselt kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka juhul kui ilmneb, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt kostja I kui müüja ja kostja II, kui ostja sõlmisid 02.09.2019 kinnistu võlaõigusliku müügilepingu (tõestatud Tallinna notar S. V.’i poolt notari ametitegevuse raamatu registri nr 2082 all) ja 18.08.2020.a sõlmitud võlaõigusliku müügilepingu muutmise kokkulepe ja asjaõigusleping kinnistu mõttelise osa omandi üleandmiseks (tõestatud Tallinna notar S. V.’i poolt notari ametitegevuse raamatu registri nr 1802 all), mille kohaselt kostja I müüs talle kuuluva 1/2 suuruse mõttelise osa kinnistust, asukohaga Xxxx ja Xxxx ja Xxxx, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistrisse registriosa nr xxxx all. Ostueesõigust omav hageja esitas 20.09.2020 eelnimetatud müügilepingu suhtes ostueesõiguse teostamise avalduse, mis on tõestatud Paide notar E. P.’i poolt notari ametitegevuse raamatu number 1191 all, ning mille tulemusena sama sisuga müügileping jõustus ka kostja I ja hageja vahel. Kostja I taganes 21.01.2021 notariaalselt tõestatud avaldusega hageja ja kostja I vahel sõlmitud müügilepingust. Hageja on esitanud käesolevas asjas tuvastushagi, paludes tuvastada, et kostja I poolt müügilepingust taganemine oli tühine ehk palub tuvastada hageja ja kostja I vahel kehtiva müügilepingu olemasolu. Hageja ei nõua ostueesõigusega tekkinud lepingu täitmist ega ka vaidlusaluse kaasomandi osa, omandi üle andmist. Kohus leiab, et esineb alus jätta hagi kostja II osas
lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, kuna hageja õiguste rikkumine kostja II poolt ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik. Kostja I taganes hageja ja kostja I vahelisest kaasomandi osa müügilepingust. Kostja II ei ole vaidlusaluse müügilepingu pooleks, mistõttu ei ole kostja II saanud hageja õigusi rikkuda. Hageja ja kostja II vahel puuduvad lepingulised suhted. Ka hageja ise on 12.04.2021 seisukoha punktis 2.2 märkinud, et kostja II ei saa asuda tõendama tehingust taganemisega seonduvaid asjaolusid, kuna ta pole taganemisavalduse teinud osapool ning kostjal II ei ole ka võlasuhet tekkinud hagejaga. Hageja ei ole ka vaatamata kohtu poolt 03.03.2021 hagi käiguta jätmise määruses antud selgitustele esitanud kostja II vastu sooritusnõudeid seoses vaidlusaluse kaasomandi osaga. Kohus märgib, et
kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kohus leiab, et kostja II suhtes asja edasine menetlemine olukorras, kus hageja õiguste rikkumine kostja II poolt ei ole kostja I ja hageja vahelise müügilepingust taganemisel üldse võimalik, oleks vastuolus
§-st 2 tuleneva põhimõttega lahendada asi võimalikult väikeste kuludega. Kostja II vastu tuvastushagi esitamine antud olukorras ei ole põhjendatud. Asjaolu, et käesolevas asjas tehtav lahend võib puudutada ka kostja II õigusi, kuna ta on esialgselt sõlmitud müügilepingu pool, ei anna alust esitada käesolev tuvastusnõue ka kostja II vastu. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus
8.
lg 2 p 2 kohaselt kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka juhul kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.
lg 1 kohaselt hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Riigikohus on 27.11.2019 määruse 2-17-18531 punktis 19 selgitanud, et olukorras, kus hagejal ei ole tuvastusnõuete esitamiseks tuvastushuvi
lg 1 mõttes, tuleb tuvastusnõuded jätta
lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata või menetlusse võetud nõuded
Kohus leiab, et esineb alus jätta hagi kostja I suhtes läbi vaatamata
Kohus leiab, et hagejal puudub ilma asjas sooritusnõudeid esitamata tuvastushuvi hageja ja kostja I suhtes müügilepingu kehtivuse tuvastamiseks. Riigikohus on lahendi 2-16-14960 punktides 10-13 selgitanud et ostueesõiguslane (käesoleval juhul hageja) saab müüjalt (so kostja I) nõuda kinnisasja kaasomandi mõttelise osa omandiõiguse ülemineku eelduseks olevaid tahteavaldusi, so et müüja annaks asjaõiguslepingu tekkimise (sõlmimise) eelduseks oleva tahteavalduse ja et müüja annaks tahteavalduse kanda ostueesõiguslane kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Kostjalt II saaks hageja nõuda kinnistusraamatu omanikukande kustutamise eelduseks olevat tahteavaldust. Kohus on seda hagejale 03.03.2021 käiguta jätmise määruses selgitanud. Hageja on kohtule 11.03.2021 seisukohas vastanud, et hageja sooritusnõudeid esitada ei soovi. Hageja on esitanud ainult tuvastusnõude ilma sooritusnõudeta, st hageja ei nõua ostueesõigusega tekkinud lepingu täitmist ega ka vaidlusaluse kaasomandi osa, omandi üle andmist hagejale. Hageja on selgitanud, et hageja eesmärk on võõrandada kogu kinnisasi, mitte ainult enda kaasomandi osa, ning müügilepingu alusel omandatud teise kinnisasja kaasomandi osaga on võlaõiguslikult võimalik hagejal võõrandada kogu kinnisasja, kuid et see saaks toimuda st võõrandamise soovi teisele isikule siis selle jaoks on vajalik kinnitus, et kostja I ja hageja vahel on kehtiv müügileping. Seega on hageja 11.03.2021 menetlusdokumendist arusaadav, et hageja eesmärk käesoleva tuvastushagi esitamisel on kogu kinnisasi edasi võõrandada kolmandale isikule. Kohus leiab, et käesolevas asjas tehtav tuvastusotsus ei võimaldaks hagejal seda eesmärki saavutada. Vaidlusaluse kinnistu kaasomandi osa müügilepingu poolteks hageja esitatud asjaoludel oleksid hageja ja kostja I. Kui hageja soovib, et kolmas isik astuks ostjana tema asemele kostjaga I sõlmitud müügilepingusse, siis oleks selleks vajalik võlaõigusseaduse § 13 lg-st 1 sõlmida poolte kokkulepe lepingu muutmiseks, ehk vajalik oleks kostja I nõusolek. Lisaks näeb asjaõigusseadus (AÕS) § 260 ette piirangud ostueesõiguse üleandmisel. AÕS § 260 lg 3 kohaselt teatud isiku kasuks seatud ostueesõigus ei ole võõrandatav ega pärandatav. Seega ei oleks hagejal käesolevas asjas pelgalt tuvastushagi esitamisega soovitud eesmärki, so kogu kinnisasja edasimüümine kolmandale isikule, võimalik saavutada. Hageja on lisaks märkinud, et käesoleva hagi esitamine aitab kostjate poolt hageja õiguste rikkumist ja seeläbi kahju tekkimist vältida. Hageja ei ole selgitanud, milles seisneb hagejale tekkida võiv kahju, mida aitaks ära hoida käesolevas asjas üksnes tuvastushagi esitamine. Kohtule ei ole sellise kahju tekkimine, mille ärahoidmist tuvastusnõude rahuldamine aitaks saavutada, esitatud asjaolude pinnalt äratuntav. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et antud juhul ilma asjakohaste sooritusnõueteta on ainetu tuvastada lepingust taganemise kehtivust, kui sellele ei järgne mingisugust sooritust ostueesõigusega tekkinud lepingu täitmiseks ja vaidlusaluse kaasomandi osa üleandmiseks. Seega puudub kohtu hinnangul hagejal käesoleva tuvastushagi esitamiseks tuvastushuvi, mistõttu jätab kohus hagi kostja I vastu
Kohus leiab, et ka kostja II osas esineb samadel põhjendustel alus hagi läbi vaatamata jätmiseks. 9.
lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
Tulenevalt
10.
lg 4 järgi kui maakohus asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist
Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas on mõistlik kostjate menetluskulud kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.