lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest (09.08.2016) on möödunud üle viie aasta. Võlgnik esitas kohtule taotluse kohustustest vabastamise otsustamiseks 7.12.2021. a. Seega saab kohus otsustada võlgniku kohustustest vabastamise ja menetluse lõpetamise. 7. Vastavalt
lg 2 keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos, või 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 8.
lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. 9. Tulenevalt
lg-st 3 kuulab kohus enne kohustustest vabastamise otsustamist ära usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Kohus andis võlausaldajatele võimaluse kirjalikult oma seisukohad esitada. Võlgnik on esitanud oma tõendid ja põhjendused koos viimase aruandega. Kohus on võlgniku 1.02.2022 ära kuulanud. Kohus peab neid piisavaks, et otsustada võlgniku suhtes kohustusest vabastamine. 10. Käesoleval juhul on võlausaldaja AS S asunud seisukohale, et võlgnik tuleb jätta kohustustest vabastamata, kuivõrd ta ei ole tasunud võlausaldaja nõuete katteks ühtegi makset, mistõttu tuleb jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Ülejäänud võlausaldajad kirjalikku seisukohta ei esitanud. 11.
lg 2 sätestab ühe kohustustest vabastamise keeldumise alusena süüdi mõistmise pankrotikuriteos. O. I. ei ole pankrotikuriteos süüdi mõistetud. 12.
lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik on menetluse kestel olnud hõivatud tööga enamuse ajast. Töötuna on võlgnik arvel olnud lühikest aega, so. 01.03.2020 kuni 27.12.2020. Kohus leiab, et võlgnik ei ole rikkunud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. 13.
lg 2 kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Kohtu hinnangul on kohut teavitatud võlgniku tegevusest piisaval määral. Kohtule ei ole teada, et võlgnik oleks saanud menetluse kestel vara või pärandit, millest ei ole kohut teavitanud. Kohus märgib, et kõiki sissetulekuid aga võlgnik ei ole märkinud aruandesse sissetulekutena. Kohus on sissetulekute osas andmed saanud võlgniku konto väljavõtetest. AS-ist Pensionikeskus on 28.09.2021 üle kantud 227,33 eurot selgitusega kompensatsioonimakse ning 02.09.2021 laekus AS-ist Pensionikeskus 6 946,49 eurot (t II lk 150 ja pöördel). Esitatud kontoväljavõttest perioodil 01.03.2021-22.10.2021 (t II lk 149) nähtub, et 04.09.2021 on AS-ile L kantud 1500 eurot lepingu nr xxxx all ja 03.09.2021 kantud summa 1914,82 eurot. Kohus märgib, et AS L ei ole võlausaldajaks käesolevas menetluses. Võlgnik selgitas ärakuulamisel, et tegemist on tema tütre võlausaldajaga. Võlgnik tasus oma tütre väikelaenu. Kohus leiab, et võlgnik on põhjendamatult oma sissetulekut vähendanud. Veel nähtub konto väljavõtetelt, et võlgnik on teinud sularaha sissemakseid arvestatavates summades: 600 eurot, 150 eurot, 200 eurot, 500 eurot, 300 eurot, 1000 eurot, 710 eurot, 250 eurot, 1200 eurot, 400 eurot, 450 eurot (t II lk 35-38, 69 ja pöördel, 3 79,80), summas 400 eurot ja 450 eurot (lk 79, 80), lisaks eraisikutele erinevates vääringutes ülekandeid. Kohus järeldab sellest seda, et võlgnik on saanud kas mõnelt teiselt tööandjalt sissetulekut sularahas, millest võlgnik ei ole kohut teavitanud või varjab mujalt saadud tulusid. Võlgnik on aruannetes läbivalt maininud, et tasub ainuisikuliselt elamise kaasnevad kulud. Ärakuulamisel aga selgitas võlgnik, et elukohaga seonduvad kulud tasub hoopis elukaaslane. Seega on võlgnik andnud kohtule erineva sisuga infot oma sissetulekute ja väljaminekute osas. Riigikohus on 30.10.2019. a tsiviilasjas 2-11-24696 tehtud lahendis selgitanud, et mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures võlaõigusseaduse § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab. 14.
Võlgniku sissetulekud on ületanud määra alates millest tuleb teha võlausaldajatele eraldisi. Perioodil 2018 oleks kohtu arvutustel pidanud eraldama võlausaldajatele konto väljavõtetest nähtuvalt vähemalt 5200 eurot (kohtu täpsustus, et see on sularahas kontole pandud summa S AS-is), S AS kontolt oleks tulnud samuti kõrvale panema vähemalt 1500 eurot, perioodil 2019 3700 eurot, perioodil 2020 1815 eurot ja perioodil 2021 summas 9817 eurot. Kohus võttis arvutust tehes aluseks Eesti miinimumpalga vastaval aastal, korrutas 12 kuuga miinimumpalga ja lahutas maha võlgniku aastase sissetuleku, kõik mis ületas mittearestitavat summat, kuulub võlausaldajatele eraldamisele. Kohus rõhutab siinjuures, et arvestas alaealise lapsega ning ümardas arvutused võlgniku kasuks. Võlgnik ei ole teinud võlausaldajatele mitte ühtegi väljamakset. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et võlgnik on rikkunud kohustust teha oma sissetulekutest võlausaldajatele eraldisi. Kohus märgib siinjuures veel, et enne 01.02.2022 ärakuulamist on võlgnik pidanud vajalikuks kustutada oma tütre väikelaenu kohustust, kui et tasuda enda võlausaldajatele. Kohus peab hindama, kas võlgnik on rikkunud kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel.
näeb kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste rikkumise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Võlgnikul on käimas kohustustest vabastamise menetlus, mille kestel tuleb võlgnikul teha endast kõik võimalik vähendamaks võlausaldajate nõudeid. Konto väljavõttest nähtuvalt oleks võlgnikul olnud võimalus just eelpool nimetatud summad kanda võlausaldajatele. Täiskasvanud lapse kohustuste tasumine on ilmselge võlausaldajate kahjustamine. Perekonnas, kus on kehvemas majanduslikus olukorras vanem peaks olema hoopis laste kohustuseks oma vanemaid toetada. Kohtule nähtub selgelt võlgniku ükskõiksus enda tegevuse osas kohustustest vabastamise menetluse edukaks lõpplahenduse otsimiseks. Võlgnik on oma sissetulekut majandanud ebaproportsionaalselt ning teinud endale kahjulikke tehinguid, jaganud oma sissetulekut mitte enda huvide kaitseks vaid teinud valesid otsuseid kohustustest vabastamise menetluse keskel. Kohus on seisukohal, et rohkem kui viie aasta jooksul ei ole võlgnik oma sissetulekut õppinud mõistlikult kasutama, näitab tahtmatust ja ükskõiksust omaenese heaolu parandamisse. Kohus selgitab võlgnikule, et kohustustest vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita. Kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (3-2-1-49-16, p 15; 3-2-1-19-16, p 14) ning võlgnik peab suutma seda hiljem ka kohtule tõendada. Juhul, kui võlgnik seda ei tee, riskib ta sellega, et teda kohustustest ei vabastata. Võlgadest vabastamise menetluse üks eesmärke on anda võlgnikule võimalus vähendada oma võlgnevust võlausaldajate ees ning neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, 4 võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada seeläbi väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ja normaalseks sotsiaalseks eluks. Riigikohus on mitmes lahendis väljendanud seisukohta, mille kohaselt ei ole võimalus vabaneda oma kohustustest eelduslikult iga võlgniku õigus. Võlgadest vabastamise menetlus on nähtud ette võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kohustustest vabastamise menetluse kestel tuleb võlgnikul toime tulla minimaalsete vahenditega, näitamaks maksete tegemise ja eeskujuliku käitumisega tahet anda endast parim võlausaldajate nõuete kasvõi osaliseks rahuldamiseks ja seda, et ta on väärt uut majanduslikku algust. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab (RKTKo 30.10.2019 lahend tsiviilasjas 2-11-24696). Kohus on seisukohal, et võlgnik on käesolevas menetluses oma sissetulekuid varjanud ja neid vähendanud. Kohtu hinnangul on võlgnik rikkunud oma kohustusi olles vähemalt hooletu ja kergemeelne. Võlgnik on saanud sissetulekut, millest ei ole tehtud eraldusi. Ärakuulamisel ei ole selgunud objektiivseid võlgnikust sõltumatuid asjaolusid, mis oleks takistanud võlgnikul täita seadusest tulenevaid võlgniku kohustusi. Võlausaldajate huvid on saanud kahjustada. Võlgnik on oma tegevusega vähendanud võlausaldajate võimalusi saada oma nõue kasvõi osaliselt rahuldatud. Seega tuginedes eeltoodule, on kohus seisukohal, et võlgniku käitumises esineb võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud süülist käitumist ning seega on kohus tuvastanud
Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et O. I. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud ning O. I. tuleb tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest jätta vabastamata.
lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Kohus leiab, et menetluse pikendamine ei ole põhjendatud. Arvestades võlgniku poolt kohtuistungil avaldatut, et tal pole olnud võimalusi võlausaldajatele tasuda, ei ole võlgnikul võimalik muul viisil heastada oma rikkumised. Kohtu hinnangul tõenäoliselt selle ajaga asjaolud ka ei muutu.
lg 8 sätestab, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kuna kohus on otsustanud O. I. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest jätta vabastamata, lõpetab kohus ka R. L. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.
lg 4 sätestab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuks esitab usaldusisik kohtule aruande. Menetluse lõpetamisel vabastab kohus usaldusisiku. O. I. saab usaldusisiku kohustustest vabastada. /Allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.