← Eesti

2-20-17033/45

Obsah (6)§ 101§ 120§ 99§ 100§ 102§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kädi Sacik-Korn Otsuse tegemise aeg ja koht 08. märts2022.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-17033 Tsiviilasi A. M.i hagi D. M

§ 101lg-tes 3 – 5 sätestatud määra.

  1. Välja mõista kostjalt hageja A. M.i kasuks tagasiulatuvalt elatis perioodi 18.11.2019 – 17.11.2020 eest summas 3 473,20 eurot.
  2. Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord, mille kohaselt kostja D. M. on kohustatud tasuma resolutsiooni punktides 2 elatise iga kalendrikuu 5.-ndaks kuupäevaks O. S.u pangakontole nr xxxx. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda ja jätta seetõttu menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. 1

(9)Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi selgitus Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGEJA NÕUDE JA PÕHJENDUSED
  1. Hagiavaldusest nähtub, et kostja on hageja isa. Alates 2019.aasta märtsist elab hageja koos emaga. Kostja ei suhtle hagejaga ega toeta teda. Kõik hagejaga seotud kulutused kannab hageja ema. Kuivõrd kostja alates 2019.aasta märtsist ei osale hageja toetamises ega maksa elatist, taotleb hageja elatist tagasiulatuvalt alates 18.11.2019 kuni 18.11.2020 summas 3 473,20 eurot (18.11.2019-31.12.2020 - 378 eurot (108+270); 01.01.2020 – 18.11.2020 – 3 095,20 eurot).
  2. Ühe hageja igakuise vajaduse suurus on keskmiselt 735 eurot, mis sisaldab järgmist: - üür 112 eurot - kom.kulud 50 eurot - majapidamiskulud 10 eurot - toit 217 eurot - sidekulu 10 eurot - tervishoid 50 eurot - hügieen 70 eurot - lasteaed 75 eurot - riided, jalatsid 75 eurot - meelelahutus, mänguasjad 50 eurot - mööbel, varustus 17 eurot
  3. Hageja soovi kostjalt elatist alates 18.11.2020 poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses kuni hageja omandab põhi-kesk- või kõrghariduse või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 18.aastaseks saamiseni. Samuti taotleb hageja kostjal kasuks tagasiulatuva elatise väljamõistmist summas 3 473,20 eurot perioodi 18.11.2019 kuni 18.11.2020 eest. Elatis tuleb tasuda O. S. pangakontole nr xxxx hiljemalt viiendaks kuupäevaks elatise maksmise perioodiks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
  4. Hageja ei nõustunud kostja poolt pakutud elatisega kuni 190 eurot. Hageja leidis, et kostja vastuses toodud asjaolud ei anna alust elatise vähendamiseks alla määra. Kostjal ei ole rohkem lapsi, probleemid tervisega puuduvad ja tal puuduvad mistahes takistused saada sissetulekut selleks, et maksta hagejale elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja viide RAKE uuringule ei ole asjakohane, sest kostja ei ole tõendanud, et hageja vajadused kuus oleksid väiksemad kui kahekordne miinimumelatis. Kostja viitele lastetoetuse saamisele, viitas hageja Riigikohtu seisukohale ts.asjas 3-2-1-35-17 (p 28.2), milles kolleegium leidis, et 2
(9)ainuüksi riiklike peretoetuste saamise fakt ei anna automaatselt alust elatise vähendamiseks alla miinimumi. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halb varaline seisund või pool peab tõendama, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Hageja hinnangul ei anna kostja esile toodud asjaolud alust mõista elatist alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud määra, mistõttu ei pea hageja põhjendatuks vähendada elatist lapsetoetuse võrra.

  1. 13.12.2021 e-kirjas palub hageja kohtul rahuldada tema poolt esitatud hagiavaldus määras mis puudutas elatise nõudmist enne 01.01.22 aastani täies ulatuses, sh ka tagasiulatuvalt elatise nõudes lähtudes enne 01.01.22 kehtiva perekonnaseaduse sättetel, ja alates 01.01.22 määrata elatise määr lähtudes perekonnaseaduse muutmise seadusest mis hakkab kehtima alates 01.01.
  3. Hageja ema sissetulek alates hageja sünnist kuni detsember 2020 oli lapsehoolduspuhkusel, tema sissetulek vanemahüvitise ja peretoetusega kuni
  4. aasta juunini oli 627,20 eurot kuus. Alates 2020.aasta juunist kuni detsembrini sai ta peretoetuse 98,36 eurot kuus. Alates
  5. aasta detsembrist hageja ema peale lapsehoolduse puhkust läks tagasi töökohale M OÜ-s ja tema palk, sõltuvalt tööajast oli keskmiselt 469,23 eurot kuus (perioodil 12.2020-12.2021 hageja ema sai töötasuna pluss muu hüvitisega tööandjalt kokku 5 630,81 eurot). Sellele summale lisandub ka peretoetus, mida hageja ema sai summas 98.36 eurot kuus. Seega hageja ema sissetulek iga kuu on keskmiselt 567.59 eurot neto. KOSTJA VASTUS
  6. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja märkis, et ei suuda tasuda hagejale elatist nõutud suuruses, sest tema töötasu AS-s R on keskmiselt 866 eurot kuus. Kostja üürib korterit, mille eest on vaja tasuda. Samuti on kostjal vaja osta riideid, toitu. Tavainimese sissetulek aga ei tõuse samas tempos nagu elatise miinimumäär. Kostja viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-3517 (p 30), milles kolleegium jõudis järeldusele, et miinimelatis ei täida oma eesmärki, sest paljude, kui mitte enamikul juhtudel taandub vaidlus tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära, ja kohtupraktikas tuleb aina laiendada mõjuvate põhjuste ringi tagamaks regulatsiooni proportsionaalne rakendamine. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend elatise määramiseks. Kostja viitas RAKE uuringule, leides, et keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta on 287 eurot. Kostja hinnangul ei ole hageja loetelu põhjal ei ole hageja vajadused õiged ja vajalikud 292 euro suuruses summas. Kostja leidis lisaks, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada asjaoluga, et vanem on suuteline kohtuotsust täitma. Kostja ei suudaks oma varalise seisundist tulenevalt täita hagiavalduses märgitud elatist 292 eurot kuus, et tagada ka enda inimvääriline ülalpidamine. Muu hulgas asus kostja seisukohale, et lapse vajadused on osaliselt kaetud ka saadava lastetoetustega, tuginedes nimetatud alusele miinimumelatise vähendamiseks. Hageja hinnangul on ta suuteline tasuma 190 euro kuus ning see vastaks hageja huvidele ja oleks kooskõlas kehtiva kohtupraktika ja tagaks ka kostjale endale ning tema ülalpeetavale inimväärse elamise. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  7. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 6 tulenevalt ei ole kohus 3

(9)esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 9. Materiaalõiguslikuks aluseks käesoleva vaidluse lahendamisel on perekonnaseaduse (edaspidi

) § 96 ja § 97 punkt 1, mille kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama ning alaealine laps on õigustatud elatist saama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu

  1. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6913 p 17, Riigikohtu
  2. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 13 jt). Elatisenõude esitajaks ehk hagejaks kohtus on alaealine laps, keda esindab kohtumenetluses tema hooldusõiguslik vanem ehk seaduslik esindaja vastavalt

§ 120lg 1 sätestatule.

Lapse ülalpidamise ulatust reguleerib

§ 99

, mille lõigete 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Osundatud seadusesätete kohaselt tuleb esmalt kindlaks teha laste esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24.oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15 ja Riigikohtu otsus 8. jaanuari 2014.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-165-13 p 15). Nimetatu eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19, Riigikohtu 24. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15).

§ 100

lõike 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatisena), kusjuures

§ 101

lõike 1 kohaselt ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad. Riigikohus on oma lahendis 24. oktoobrist 2012.a. tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 16 ja 16.01.2013.a. lahendis p 17 märkinud, et

§ 101

lg 1 sätestatust tulenevalt tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt RK lahend 3-2-1-37-11 p 12).

§ 100lg 4 sätestab aga, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette.

Kuni 31.12.2021 kehtinud

§ 101

lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2022 kehtiva

§ 101

lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui käesoleva paragrahvi alusel arvutatud summa.

§ 101

lg 2 sätestab, et kohus võib elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused.

§ 101lg 3 sätestab, et igakuise elatise arvutamise aluseks on baassumma.

Baassumma ühe lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma.

§ 101

lg 4 sätestab, et baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil.

§ 101

lg 5 sätestab, et vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel.

§ 101lg 6 sätestab, et kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta 4

(9)jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 sätestatust on kostja tõendamise koormuseks asjaolu, et ta on oma laste ülalpidamisest osa võtnud vaidlusalusel perioodil. Kohus selgitas pooltele nende tõendamiskoormust. 10. • • • Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude osas: hageja seaduslik esindaja ja kostja on alaealise hageja vanemad; hageja jäid pärast vanemate lahku kolimist elama ema juurde; hageja ei kohtu kostjaga ja kostja ei maksa hagejale elatist. 11. Hageja palub kostjalt välja mõista seadusjärgse miinimummääras elatise alates 18.11.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni. 12. Kostja vaidleb hagile vastu ning märgib, et (
  1. i)hageja põhjendatud kulud ei ole esitatud suuruses ja suuruse hindamisel tuleb arvestada RAKE uuringus märgitut; (
  2. ii)hageja vajadused ei vasta miinimummääras elatise suurusele; (iii) kostja majanduslik olukord ei võimalda hagejale miinimummääras elatist tasuda; (
  3. iv)hageja vajadused on rahuldatud ka saadavate peretoetuste arvelt. 13. Hageja on kulude koosseisu ja nende rahalise suuruse esile toonud ning nähtub, et hageja kulud kuus on keskmiselt 735 eurot (tlk 51 pöördel). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-15-17 märkinud, et vanem peab hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes

§ 102

lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise.

Kehtiva

§ 101

lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, mistõttu tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt ka Riigikohtu 9.03.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20). Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt Riigikohtu 25.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 12). Kuna käesoleval juhul nõuab hageja kostjalt 292 eurot ehk elatist miinimummääras, puudub hagejal kohustus kulude suurust tõendada.

§ 102

lg 2 sätestab, et kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuivõrd

§ 102

lg-s 2 loetletud mõjuva põhjuse kataloog ei ole ammendav, võivad elatise vähendamiseks alla miinimummäära anda aluse ka muud olulised põhjused (nt lapse kulud ei ole miinimummääras elatise väljamõistmiseks piisavalt suured, vanema erakordselt halb majanduslik olukord, kulud on kaetud riiklike toetustega jne). Kostja on vaidlustanud hagejate kulude suuruse. Kostja on vastuses hagile tuginenud RAKE uuringule (tlk 39-40), leides et uuringu tulemuste kohaselt oleks lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta 2019. aasta lõpus kas 172 eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Kostja viide, et hageja põhjendatud kulude suuruse hindamisel tuleb arvestada RAKE uuringus märgitut, on asjakohatu. RAKE uuringust ei ole võimalik kulude suurust tuletada, kuivõrd tegemist ei ole õigusaktiga ning lapse kulude põhjendatud ja vajalik koosseis tuleb tuvastada juhtumipõhiselt. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväiteid. Kostja vastuväited on üldsõnalised ning välja 5

(9)ei ole toodud, milliseid hageja vajadusi kululiikide lõikes kostja ebamõistlikeks või liiga suurteks peab. Samuti ei ole kostja oma vastuväiteid kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendanud. TsMS § 233 lg 1 ja 2 kohaselt kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. TsMS § 233 lg-s 1 sätestatut kohaldatakse ka muule varalisele vaidlusele, kui poolte vahel on vaieldav nõude suurus ja kõigi selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega. Tsiviilkohtumenetluse kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et sätte rakendamise eelduseks on, et tõendamisraskused puudutaksid nõude suurust, mitte nõude alust. Seega saab sätte alusel kohus nõude suurust oma diskretsiooni alusel hindama asuda alles siis, kui hageja on nõude aluse osass tõendamiskoormuse vähemasti minimaalmääras täitnud. Samuti on rakendamise eelduseks erakordsed tõendamisraskused, mis võivad tugineda nõude iseloomust või siis konkreetse juhtumi eripärast (Tsiviilkohtumenetluse seadustik kommenteeritud väljaanne I, lk 1279, p 3.3). Käesoleval juhul puudub vaidlus, et hageja põlvneb kostjast ning on alaealine. Hageja nõuab kostjalt 292 eurot ehk elatist miinimummääras, mistõttu puudub hagejal kohustus kulude suurust tõendada. Samal ajal on poolte vahel vaidlus hageja vajaduste suuruse üle. Võttes arvesse, et vastavalt kuni 31.12.2021 kehtinud

regulatsioonile peab vanem hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning kostja ei ole tõendanud, et hageja vajadused oleksid väiksemad, hindab kohus hagejate nõude suurust oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades TsMS § 233 lg 2 järgi. Asjas esitatud asjaoludest nähtub, et hageja puhul on tegemist lasteaialapsega. Hageja vajab seejuures eluaset, süüa, riideid, mõistlikus ulatuses ka sideteenust kasvõi teleteenuse näol, hügieenitarbeid, ravimeid/vitamiine ja võimalusi ka meelelahutuseks. Nimetatud vajaduste rahuldamiseks vajab ta rahalisi ressursse. Seega on kohtu hinnangul tegemist lapsega, kelle vajadused vastavad keskmise Eesti pere elukvaliteedile. Selleks, et hagejale oleks tagatud keskmise kvaliteediga elukeskkond, mitmekesine ning tervislik ja ökoloogiliselt puhas toidulaud, mõistlikud võimalused meelelahutusele, vastavad kohtu hinnangul hagejate mõistlikud vajadused kuni 31.12.2021 kehtinud

-s kehtestatud elatise miinimummäärale. Kuni 31.12.2021 kehtinud

regulatsiooni kohaselt puudus kohustus arvestada elatisest maha saadavad peretoetused, mistõttu käsitleb seda kohus otsuses eraldi. 14.

§ 99

sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Eeltoodud sättest tulenevalt peab kohus lapsele tehtavaid kulutusi ülalt nähtuvas ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks. Kulud lähtuvad lapse tavalisest eluviisist ja tema vajadustest.

  1. Eeltoodu alusel loeb kohus hageja kasuks tehtavate põhjendatud kulutuste suuruseks 292 eurot kuus.
  2. Kostja on esile toonud, et tema majanduslik seisukord ei võimalda hagejale miinimummääras elatist tasuda. Kostja esitas kohtule oma palgatõendid, milles nähtub, et perioodil 12.2020 kuni 05.2021 oli kostja keskmine netotulu 866,98 eurot (tlk 42), perioodil 06.2021 kuni 08.2021 oli kostja keskmine sissetulek 823,96 eurot netos (tlk 60) ja perioodil 06.2021 kuni 11.2021 oli kostja keskmine netotulu 823,48 eurot (tlk 126). Kostja nimel ei ole kinnisvara (tlk 114, 120), samuti ei kajasta liiklusregister, et kostja nimele oleks registreeritud 6

(9)sõidukeid (tlk 121, 122). Kostjal seoses äriühingutega puuduvad (tlk 114). Kostja esitatud AS C väljavõtte kohaselt puuduvad kostjal kohustused kolmandate isikute ees (113 pöördel) ja võlgnevuste tasumist ei ole ka kostja ise oma igapäevaste vajaduste loetelus välja toonud (tlk 113). Kostja on välja toonud, et tal on põhiharidus, kostja muud tööd otsinud ei ole, sest töötasu AS-s R on Xxxx tingimustes konkurentsivõimeline, kuid arvestades, et kostja ei räägi eesti keelt, on tasuvamat tööd kostjal üsna keeruline leida (tlk 112 pöördel). Hageja ema esitatud tõenditest nähtub, et hageja ema sissetulek oli 02.2021 kuni 09.2021 keskmiselt 487,76 eurot (tlk 63), Hageja emal puudub samuti kinnisvara (tlk 119) ja tema nimele ei ole registreeritud sõidukeid (tlk 121, 122). Alates 2020.aasta juunist kuni detsembrini sai hageja ema peretoetusi 98,36 eurot kuus (tlk 64). Hageja emal on pensioni teine sammas, mille väärtus on 23.12.2021 seisuga 6 368,45 eurot (tlk 82 pöördel). Hageja ema pangakonto väljavõttest nähtub, et hagejate ema sai kuni 06.2020 vanemahüvitist 567,20 eurot (tlk 83 pöördel – 92), 15.10.2021 on hageja ema saanud töötasu septembrikuu eest 299.81 eurot (tlk 109) ja töövõimetushüvitist 124,61 eurot (tlk 109 pöördel), 12.11.2021 haigushüvitist tööandjalt 65,72 eurot ja töötasu oktoobrikuu eest 396,05 eurot (110 pöördel), 15.12.2021 töötasu novembrikuu eest 500,78 eurot (tlk 111 pöördel). Seega võrreldes hageja ema sissetulekutega (töötasu + peretoetus), on kostja sissetulek suurem ehk kostja majanduslik olukord on hageja emast parem. Riigikohus on 19.04.2017 lahendis tsiviilasjas 3-2-1-15-17 (p 12) selgitanud, et vanemal on kohustus lapse ülalpidamiskohustusest tulenevalt teenida sissetulekut ja ta ei vabane lapse ülalpidamiskohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike, ning vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike. Kolleegium muu hulgas leidis, et vanematel on alaealise lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut, kuid seejuures ei saa vanemalt nõuda, et ta teeniks sissetulekut, mis võimaldab tasuda miinimummäärast suuremat elatist. Kostja on märkinud, et kuna ta ei räägi eesti keelt, siis on tema väljavaated tööturul väiksemad. Kohtu hinnangul on riigi keele mitterääkimine asjaolu, mis on otseselt seotud kostja endaga ning seda olukorda saab keele õppimisega muuta, mistõttu ei pea kohus seda piisavaks argumentiks suurema sissetuleku teenimise võimatusena. Võttes arvesse, et mõlemal vanema puudub kinnisvara, autod ning seos ettevõtetega ning kostja ei ole tõendanud, et tal ei ole võimalik teenida suuremat sissetulekut, puudub käesolevalt alus elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Kohus lisab, et kostja säilitab inimväärse elu ja võib isegi 106,96 euro ulatuses endale enam lubada ka oma praeguse sissetuleku juures hagejale miinimummääras elatise tasumisel, sest kostja vajadused kuus on kostja enda poolt väljatooduna 425 eurot (tlk 113), kuid sissetuleku suurus on keskmiselt 823,96 eurot (425 + 292 = 717 eurot). Seoses hageja vajaduste katmisega peretoetuste arvelt märgib kohus järgmist. Riigikohus on lahendi nr 2-16-11905 p-s 19 leidnud, et ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, märkides, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad)(viidatud Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mg lapsetoetus. Tuginedes eeltoodule ning võttes arvesse kostja majanduslikku ja varanduslikku seisundit, puudub kohtu hinnangul alus hageja elatise vähendamiseks saadavate riiklike peretoetuste arvelt. 7
(9)
  1. Eeltoodust tulenevalt tuleb mõista kostjalt välja hageja kasuks igakuine elatis summas 292 eurot perioodi 18.11.2020 kuni 31.12.2021 eest.
  2. Alates 01.01.2022 tuleb elatise edaspidisel tasumisel arvestada

§ 101lg 1 – 5 sätestatut.

Kohtu ette ei ole toodud, et kostja sissetulek oleks suurem Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast, mistõttu tuleb elatise arvestamisel aluseks võtta 3% eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmine brutokuupalk – 1448 eurot. Lastetoetus kokku on 98,36 (60 + 38,36) eurot ja pooled ei vaidle, et toetust makstakse hageja emale. Lastetoetus tuleb tuleks jagatuna kahele ning arvestada elatise summast. Elatiskalkulaatori (https://www.just.ee/elatiskalkulaator/) elatisemäär hageja osas 213,44 eurot. kohaselt on seadusjärgne Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui

§ 101

alusel arvutatud summa (

§ 101lg 1).

Kohus võib elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused (

§ 101lg 2).

Kohus võib elatise välja mõista

§ 101

alusel arvutatud summaga võrreldes suuremas summas

§s 99 toodud alustele muu hulgas lähtuvalt kummagi vanema varalisest seisust või lapsega seotud kulutuste jaotusest vanemate vahel. Kostja ei ole tõendanud, et esineksid alused elatise vähendamiseks alla ülalviidatud miinimummäära. Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui

§ 101

alusel arvutatud summa (

§ 101lg 1).

Kohus võib elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused (

§ 101lg 2).

Kohus võib elatise välja mõista

§ 101

alusel arvutatud summaga võrreldes suuremas summas

§s 99 toodud alustele muu hulgas lähtuvalt kummagi vanema varalisest seisust või lapsega seotud kulutuste jaotusest vanemate vahel. Kostja ei ole tõendanud, et esineksid alused elatise vähendamiseks alla ülalviidatud miinimummäära. Lähtudes eeltoodust mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks igakuise elatise alates 01.01.2022 kuni hageja täisealiseks saamiseni summas 213,44 eurot, kuid mitte alla

§ 101lg 3 – 5 sätestatud määra.

19. Hageja nõude osas välja mõista kostjalt elatis ka tagasiulatuvalt, juhindub kohus

§ 108

sätestatust, mille kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kohus asub seisukohale, et kuivõrd poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei tasunud hagejatele elatist vajalikus ulatuses perioodil 18.11.2019 kuni 17.11.2020 eest ning kostja ei ole kordagi vaidlustanud, on tagasiulatuva elatise väljamõistmise põhjendatud. Eeltoodule tuginedes tuleb kostjalt hageja kasuks tagasiulatuvalt elatis perioodi 18.11.2019 kuni 17.11.2020 eest summas 3 473,20 eurot 20. Kohus märgib, et edaspidi tuleb kostjal anda hagejale ülalpidamist rahas, mis tuleb maksta hageja seadusliku esindaja pangakontole 21. TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Kohus määrab, et kostja on kohustatud elatise tasuma iga kalendrikuu 5.-ndaks kuupäevaks O. S. pangakontole nr xxxx. 8

(9)Menetluskulude jaotus
  1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 164 lg 1 sätestab, et alaealise lapse ülalpidamisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda.
  2. Lähtuvalt menetluskulude jaotusest kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. /allkirjastatud digitaalselt/ Kädi Sacik-Korn kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.