KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 5. juuni 2008, Tallinn Haldusasja

) § 1 lg-st 3 peab ta arvestama üldisi haldusmenetluse sätteid ja diskretsiooni teostamise põhimõtteid.

§ 121

lg 1 näol on tegemist üksnes vastavale käskkirjale esitatavate spetsiifiliste miinimumnõuetega. Kuigi käskkirjas on täidetud

§ 121

lg-s 1 sätestatud nõuded, ei ole haldusakt üheselt mõistetav põhjalikumate sisuliste motiivide ja kaalutluste puudulikkuse tõttu. Käskkirjas on viidatud küll teenistuslikule distsiplinaarmenetlusele, kuid puuduvad andmed, et selle kokkuvõttega on kaebajat eelnevalt tutvustatud. Kaevatud käskkiri on nii ilmsete motiveerimisalaste puudustega, et selle materiaalse õiguspärasuse kontrollimine ei ole võimalik. Kaebaja teenistusse asumine oleks aidanud leevendada operatiiv- ja planeerimisjaoskonna kevaditi niigi suurenevat töökoormust, kuid teiste ohvitseride koormus X teenistusse ilmumata jätmise tõttu ei suurenenud ja vastustaja hindas süüteo raskust nimetatud osas ebaõigesti.

1. b)Kaebaja teenistusele üksnes kõrgemas sõjakoolis viibitud aja põhjal hinnangu andmine ei ole põhjendatud ja tekitab kahtluse, et kaitseväe juhataja, olles varem ühendatud õppeasutuste ülemana andnud käskkirja kaebaja eksmatrikuleerimise kohta, ei ole olnud oma varasema seotuse tõttu teenistust hinnates õiglane ega erapooletu. X asus kaitseväeteenistusse juba 1996. aastal ja on enamuse sellest ajast (alates 15. aprillist 1997) teeninud tegevteenistuse lepingu alusel. Teenistuslehest nähtuvalt on ta atestatsioonidel tunnistatud ametikohale vastavaks. Kaitseväelase ergutuste ja distsiplinaarkaristuste arvestuse lehest ilmneb, et X-le on korduvalt avaldatud kiitust või tänu ning talle on antud tänukirju teenistuskohustuste hea täitmise eest, samas puuduvad käskkirjalised distsiplinaarkaristused kogu tema teenistuse vältel. Kustunud distsiplinaarkaristusele (suuline noomitus 2005.
2. a)viitamine on lubamatu (töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 15). Kui otsuse langetamisel jäeti arvesse võtmata kaebaja pikaajaline laitmatu teenistus ega kaalutud seda võrreldes toimepandud süüteoga ja arvestati kustunud distsiplinaarkaristust, on tegemist kaalutlusveaga. Kõrgemas Sõjakoolis saadud iseloomustusele tuginemine ja liigne keskendumine kaebajapoolsetele minetustele õpingute ajal jätab mulje, et kaevatud käskkirjaga püütakse kaebajat „karistada“ tagantjärele. Kaitseväe juhatajal on õigus ja kohustus hinnata kaitseväelase teenistusest vabastamise otstarbekust. Arusaamatuks jääb, miks vastustaja ei kaalunud ohvitseride puuduse olukorras võimalust karistada kaebajat süüteo eest distsiplinaarkorras ja suunata ta teenistuse jätkamiseks Logistikakeskuse ladude teenistuse kaguladude ülema ametikohale. Haldusakti tagantjärele ei motiveerita, seepärast ei saa arvestada kohtus esitatud väidet, et kaitseväe juhataja hindas kaitseväedistsipliini tagamist suuremaks väärtuseks kui ühe distsiplineerimatu ohvitseri kaotust.
3. c)Kaebaja pidanuks leidma võimaluse ilmuda määratud ajal teenistusse kasvõi ajutiselt ja asuma isiklikult uurima Kaitsejõudude Peastaabis Tallinnasse teenistusse asumise või tema mujale suunamise võimalusi ja tingimusi. Tartus elab lapse ema, kellelt ei ole vanemlikke õigusi 2

§ 121

. Selgusetuks jääb, kas vaidlustatud käskkirjas sisalduvad kaalutlused olid proportsioonis kaitseväe juhataja käsutuses olnud diskretsiooniruumiga. Kaitseväe tegevuse, eriti operatiivtegevuse, aga ka personali liikumise alal tuleb teenistuslikust vajadusest lähtuvalt väga tihti kiiresti vastu võtta otsuseid, mis nende täitjatele võivad tunduda olulisel määral nende põhiõigusi ja vabadusi riivavatena. Käskkirja resolutiivosas sisalduva otsustuse olulisimad kaalutlused on käskkirja motiveerivas osas väljendatud sõnadega „arvestades … tema süüteo vältavust ning seisukohta, et tal ei ole võimalik määratud ametikohal edasist teenistust jätkata …“. Määravateks teenistusest vallandamise motiivideks oli asjaolu, et X eemalolek ei piirdunud päevadega, vaid oli juba kestnud üle kuu ja see jätkus. Kaitseväelane tunnistas ise, et ei pea üldse võimalikuks nimetatud teenistuskohal teenistusse astuda. Kaitseväe juhataja seisukoht langes selles osas kokku X enda seisukohaga. Olukorras, kus kaitseväelane oli ilma mistahes seadusliku aluseta viibinud juba üle kuu aja eemal teenistusest ja eiras avalikult ning jätkuvalt temale kohustuslikku kaitseväe juhataja käsku, sai kaitseväe juhataja ainumõeldavaks adekvaatseks õigusliku reageerimise viisiks olla kaitseväelasega teenistussuhte lõpetamine. Ülema diskretsiooniruum piirdus sellega, kas vabastada kaitseväelane tagasiulatuvalt, teenistusest ärajäämise päevast või etteulatuvalt. Diskretsiooniruumi ulatust arvestades vajalik motivatsioon, distsiplinaarsüüteo kestev iseloom ja selle lõpetamise kavatsuse puudumine, samuti õigusrikkumise perekondlik ajend on käskkirjas sõnaselgelt kajastatud. b) Apellant jättis täitmata ülema poolt pädevuse piires antud seadusliku, selge ja ühemõttelise käsu ilmuda 1. märtsil 2007 teenistusse Kaitseväe Logistikakeskusesse. Vaidlustatud haldusakti väljaandmise ajaks olid kaitseväe juhatajale selged nii õigusrikkumise faktilised asjaolud kui ka selle toimepanemise motiivid – X perekondlikest põhjustest tingitud soovimatus määratud ametikohal teenistusse astuda. Käskkirja väljaandmise päevaks oli leitnant teenistusest puudunud enam kui kuu aega. Kuna

§ 153

lg 2 järgi on kaadrikaitseväelasel õigus saada teenistustasu alates lepingulisse teenistusse võtmise päevast kuni lepingulisest teenistusest vabastamise päevani, tuli X-le selleks ajaks maksta tasu ühe kuu eest, mil ta teenistuses tegelikult ei viibinud ja jätkata teenistustasu maksmist vaatamata sellele, et kaitseväelane väljendas selget kavatsust määratud ametikohale teenistusse mitte astuda ka edaspidi. Seega tuli kaitseväe juhatajal paratamatult õiguslikult reageerida tema antud õiguspärase käsu kuritahtlikule täitmatajätmisele. 3

§ 1

lg 3 järgi on haldusmenetluse seadus kaitseväeteenistuse seaduse suhtes erinormiks. Üheks selliseks erisuseks ongi

§ 121

lg 1, mis sätestab ammendavalt nõutava loetelu andmetest, mida lepingulisest teenistusest vabastamise käskkiri peab sisaldama. Kui kaitseväelase teenistusest vabastamise käskkiri alluks vastavalt seadusandja tahtele haldusmenetluse seaduse kui üldnormi regulatsioonile, poleks

§ 121eraldi sätestamisel eriseaduses mingit mõtet.

Käskkirja andjal on õigus asja tehiolusid arvestades lülitada vabastamise käskkirja ka muid andmeid. Sellise õiguse mittekasutamine akti andnud ülema poolt ei saa olla ebaseaduslik ega sellest tulenevalt akti tühistamise aluseks.

1. d)NATO liikmeks oleva Eesti kaitseväes ei saa olla ohvitseri, kes on võimeline ennast kaitseväelasena teostama vaid oma kodukohas ja sedagi niivõrd, kuivõrd tema valitud muud eneseteostuse vormid üksikisa ja ettevõtjana selleks võimaluse jätavad. Paratamatult tuleb teenistussuhe lõpetada kaitseväelasega, kes keeldub käsu täitmisest, puudub kestvalt ja jätkuvalt teenistusest ning seab teenistusse astumiseks omapoolseid eeltingimusi. Kaitseväelase isiklike, sh olmeprobleemide lahendamine määratud teenistuskohale asumise eeltingimusena ei ole Eesti kaitseväele tema praeguses arengufaasis veel jõukohane ning seda lootvad ja eeldavad kaitseväelased peavad paratamatult leidma mõne muu eneseteostuse vormi. 5. X vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Vastuse põhjendused:
2. a)Apellatsioonkaebuse kohaselt mahtus vastustaja diskretsiooniruumi neli reageerimisvõimalust. Vastustaja on õigusvastaselt diskretsiooniruumi vähendanud. Puudub selgitus, miks nägi kaitseväe juhataja ainuvõimaliku lahendusvariandina tegevteenistuse lepingu lõpetamist. b)

§ 121

lg-st 1 ei tulene, et kaitseväe juhataja ei pea haldusaktide andmisel järgima haldusmenetluse seaduse sätteid ning haldusõiguse põhiprintsiipe. Mida kaalukamad huvid otsuse tegemisel põrkuvad, seda enam peavad haldusakti motiivid olema lahti kirjutatud. Antud juhul võeti ülimalt puuduliku põhjendusega last üksinda kasvatavalt isikult ära tema sissetulekuallikas olukorras, mille oleks saanud isiku, tema perekonna ning ka kaitseväe huve vähem riivavamalt lahendada. Vastustaja ei analüüsinud süüteo ajendit. c) Kaalutlusotsuse võib jätta jõusse vaid juhul, kui kohus on täielikult veendunud, et vaatamata menetlus- või vorminõuete rikkumisele ei oleks haldusorgan saanud teha teistsugust otsust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I 6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Vaidlustatud käskkiri ei kuulu ringkonnakohtu hinnangul tühistamisele. Seega ei kuulu ka kaebaja

§ 215

lg 2 kohaselt teenistusse ennistamisele ning puudub alus sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitise maksmiseks. 7.

§ 114

lg 1 kohaselt võib lepingut sõlmiv ülem, hinnates distsiplinaarsüüteo iseloomu ja raskust, lepingulisest teenistusest vabastada kaadrikaitseväelase, kes ei saa distsiplinaarsüüteo tõttu jätkata teenistuskohustuste täitmist senisel ametikohal. Viidatud sätte kohaldamise eelduseks on distsiplinaarsüüteo toimepanemine, mitte eelnev karistatus süüteo eest. Süütegu on võimalik tuvastada ka menetluses, milles kaalutakse kaitseväelase teenistusest vabastamist. Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja pani 1. märtsil 2007 ja sellele järgneval perioodil teenistusse ilmumata jätmisega toime distsiplinaarsüüteo. Ringkonnakohtul tuleb lahendada vaidlus selle üle, kas kaitseväe juhataja on oma käskkirja piisavalt motiveerinud (II) ja õigesti teostanud kaalutlusõigust (III) ning kas järgitud oli teenistusest vabastamise tähtaega (IV). Lõpetuseks tuleb ringkonnakohtul jaotada menetluskulud (V). 4

§ 121

lg-s 1 toodud loetelu käskkirja märgitavatest andmetest ei ole ammendav ning täiendavalt kuulub kaadrikaitseväelase teenistusest vabastamisel kohaldamisele HMS § 56 vähemalt neil juhtudel, mil vabastamine toimub

§ 114lg 1 alusel.

Kaadrikaitseväelase teenistusest vabastamine

§ 114

lg 1 alusel on isikut koormav haldusakt ja selle motiveerimise kohustus tuleneb täiendavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 lg-st 1.

§ 121lg 1 tõlgendamine neil juhtudel ammendavana oleks seega vastuolus põhiseadusega.

Üld- ja erinormi vastuolu korral tuleb kohaldada erinormi, kuid

§ 121lg-st 1 ei nähtu seadusandja tahet sätestada erandit HMS § 56 suhtes.

Haldusasjas nr 3-05-442 ei ole ringkonnakohus asunud teistsugusele seisukohale. Eeltoodu ei tähenda, et kaitseväes tuleks kirjalikult põhjendada kõiki ülema käske. HMS § 56 ei kohusta selleks. Kõik ülema käsud, sh kõik personali liikumise alased otsused, ei ole õigusi või vabadusi piiravad kirjalikud haldusaktid. Ülema käskude puhul on tegemist valdavalt halduse siseaktidega. Kaadrikaitseväelase teenistusest vabastamine aga ei ole siseakt, sest sellega muudetakse kaadrikaitseväelase kui üksikisiku avalik-õiguslikku seisundit. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 tunnustele võib vastata ka osa halduse siseakte, sest nimetatud sätte kohaselt ei pea haldusakt olema suunatud haldusevälisele isikule. Seega võib siseakti HKMS § 7 lg 1 kohaselt halduskohtus vaidlustada, kui see rikub erandjuhul isiku õigusi. Küll aga ei ole ükski siseakt HMS § 51 lg 1 tähenduses haldusakt, mistõttu siseaktidele ei laiene haldusmenetluses seaduses haldusaktidele kehtestatud menetlus- ja vorminõuded. 9. Halduskohus leidis, et käskkirja põhjendamise puudused on nii ilmsed, et käskkirja sisulise õiguspärasuse kontrollimine ei ole võimalik. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Halduskohus on haldusakti põhjendamisele esitanud ülemääraseid nõudmisi. HMS §-st 56 ega haldusõiguse üldpõhimõtetest ja kohtupraktikast ei tulene, et haldusakti põhjendused ei tohiks olla üldse kritiseeritavad ning et kohtumenetluse käigus ei tohiks üldse tekkida vajadus haldusakti põhjenduste kohta esitatud vastuväiteid täiendavalt ümber lükata. Käesoleval juhul sisalduvad vaidlustatud käskkirjas kõik HMS § 56 lg-tes 2 ja 3 sätestatud kohustuslikud elemendid. Käskkirjas on selgelt toodud selle andmise faktiline alus (distsiplinaarsüütegu ja selle asjaolud), õiguslik alus (

§ 114lg 1) ning kaalutlused, millest vastustaja lähtus.

Loogiline seos õigusliku ja faktilise aluse (s.o süüteo ja

§ 114lg 1) vahel on antud juhul niigi ilmne.

1. Halduskohus heitis käskkirjale ette, et selles puuduvad andmed distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kaebajale tutvustamise kohta. HMS § 56 ei nõua haldusaktis kogu haldusmenetluse käigu kirjeldamist. Järelikult on see halduskohtu tähelepanek käskkirja motiveerituse hindamisel asjakohatu. III
2. Kaalutlusotsuse tühistamise aluseks saab olla vaid oluline menetlus- või vormiviga või kaalutlusviga. Halduskohus ei saa tühistada kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti üksnes sel põhjusel, et kohus ise oleks haldusorgani asemel pidanud õigeks ja otstarbekaks teistsuguse otsuse tegemist. Seadusega antud kaalutlusõiguse piiride ja kaalutlusreeglite raames on otstarbeka otsuse tegemine täitevvõimu pädevuses ning halduskohtul on tulenevalt PS §-st 4 ja HKMS § 9 lg-st 6 keelatud sellesse sekkuda. Kaalutlusotsuse puhul ei saa kohus nõuda, et 5

§ 114lg 1 kohaldamisel.

Ka kustunud distsiplinaarkaristusele viitamine iseloomustuses ei vii teistsuguse tulemuseni. Seadus ei keela mainida kaitseväelase iseloomustuses kustunud distsiplinaarkaristusi. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 15 ei ole kaadrikaitseväelaste puhul rakendatav. Kaitseväeteenistuse seadus ega kaitseväe distsiplinaarseadus sellele ei viita. KDS § 56 näeb ette töötajate distsiplinaarvastutuse seadusest sõltumatu karistuste kustumise ja kustutamise režiimi. See regulatsioon, samuti kaitseväeteenistuses nõutav tavapärasest oluliselt rangem distsipliin, välistavad analoogia kohaldamise töötajate distsiplinaarvastutuse seadusega.

1. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et vaidlustatud käskkiri jätab „paratamatult mulje, et kaebajat püüti karistada tagantjärele sõjakoolis toimunu eest“. Kustunud distsiplinaarkaristus ei olnud käesoleval juhul kaebaja teenistusest vabastamise iseseisvaks aluseks ega isegi mitte ainsaks kaebajat negatiivselt iseloomustanud näitajaks. Tegu oli vaid ühe asjaoluga, mille põhjal kõrgema sõjakooli ülem andis kaebaja teenistusele negatiivse üldhinnangu. See, et kaebaja teenistuskäigu jooksul on eelnevalt olnud ka perioode, kus ta oli käitunud eeskujulikult, ei välista kokkuvõttes negatiivse hinnangu andmist kaebaja teenistuskäigule. Järelikult ei ole vastustaja teinud teenistuskäigu hindamisel kaalutlusvigu.
2. Kindralleitnant Y erapooletust kaitseväe juhatajana ei lükka ümber asjaolu, et ta andis varem Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülemana käskkirja kaebaja eksmatrikuleerimiseks. Ainuüksi varasema koormava haldusakti andmine ei ole asjaoluks, miks kaitseväe juhataja peaks isiklikult olema huvitatud kaebaja teenistusest vabastamisest.
3. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et käskkirjas puuduvad kaalutlused kaitseväe vajaduste ja kaebajale pandud ülesannete kohta. Käskkirjas on põhjalikult selgitatud, millised ülesanded jäid kaebajal teenistusse mitteilmumise tõttu täitmata ja kuidas see kahjustab kaitseväe huve. See, kas kaitseväes valitseb ohvitseride küllus või puudus, on kaitseväe personalijuhtimise otstarbekuse küsimus, millesse kohus HKMS § 19 lg 6 kohaselt sekkuda ei tohi. Isegi, kui kaitseväe juhataja otsus kaebaja teenistusest vabastamise kohta oleks ebaotstarbekas ohvitseride puuduse tõttu, ei annaks see kaebajale õigust teenistusse jääda. Halduskohus saab kaalutlusotsuse tühistada üksnes isiku õiguse rikkumise, mitte ebaotstarbekuse tõttu. 6

§ 114lg-s 2 sätestatud ühekuulist tähtaega.

Kaebaja vabastati käesoleval juhul teenistusest jätkuva süüteo eest. Jätkuva süüteo korral ei hakka teenistusest vabastamise tähtaeg kulgema enne süüteo katkemist või lõppemist. Ülem võib jätkuva süüteo korral anda kaitseväelasele võimaluse süütegu lõpetada ja teenistussuhet jätkata. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks tõlgendada

§ 114

lg-t 2 selliselt, et teenistusest vabastamise tähtaeg hakkab kulgema jätkuva süüteo alustamise hetkest. 21. Ringkonnakohus ei pea lõplikult määravaks seda, millal lepingut sõlmiv ülem isiklikult sai teada kaitseväelase süüteost. Kaitseväelane ei ole teenistussuhtes lepingut sõlmiva ülemaga, vaid riigiga. Riigi esindajaks on ka kaitseväelase muud ülemad KDS § 6 mõttes. Kui mõni muu ülem saab teada süüteole viitavatest asjaoludest, mis võivad anda aluse kaitseväelase vabastamiseks

§ 114lg 1 alusel, peab ta süüteost pädevale ülemale koheselt ette kandma.

Seega hakkab

§ 114

lg-s 2 sätestatud tähtaeg kulgema ka siis, kui on möödunud distsiplinaarsüüteo kahtlusest lepingut sõlmiva ülema teavitamiseks hädavajalik aeg. V

1. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja õigusabikulu väljamõistmise taotlus tuleb jätta HKMS § 93 lg 5 alusel rahuldamata. Selgelt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei loeta riigiorgani kulusid välisele õigusabile põhjendatuks, kui vaidlus puudutab organi põhifunktsioone (vt iseäranis Riigikohtu halduskolleegiumi
2. juuni
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-97). Lisaks eeltoodule ei ole vastustaja esindaja C-le tehtud väljamaksed käsitatavad vastustaja õigusabikuludena. C teenib Rahuoperatsioonide Keskuse koosseisus. Tegemist on maaväe, seega kaitseväe koosseisu kuuluva asutusega. Täitevvõimu asutuse koosseisu kuuluvale esindajale makstud tasu ei ole esindaja kulu HKMS § 83 lg 4 p 1 mõttes. Kaire Pikamäe Ivo Pilving Silvia Truman 8