Obsah (10)

§ 162§ 190§ 179§ 175§ 177§ 637§ 181§ 168§ 150§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-19-7432 Kohtuas

§ 162lg 1 järgi hageja kanda.

Hagejalt tuleb

§ 190

lg 2 ja § 179 lg 5 alusel Eesti Vabariigi kasuks välja mõista riigilõiv 500 eurot. Maakohus rahuldas

1. juuni
2. a määrusega hageja menetlusabi taotluse osaliselt ja andis hagejale menetlusabi hagi esitamisel, vabastades hageja 450 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Samuti andis maakohus hageja
3. oktoobri
4. a määruskaebuse esitamisel menetlusabi ja vabastas hageja määruskaebuselt 50 euro suuruse riigilõivu tasumisest.

§ 179lg 9 järgi tuleb riigilõivult alates otsuse jõustumisest tasuda viivist.

Hagejalt tuleb kostja kasuks

§ 175lg 1 alusel välja mõista menetluskulude hüvitis 2600 eurot.

Kostja esitas taotluse hüvitada lepingulise esindaja kulud 4191 euro ulatuses. Kulud ei ole kogu ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud on 2600 eurot (kuni 10. juulini 2019 6,5 tundi tunnitasumääraga 120 eurot (kmta) ja alates 23. septembrist 2021 13 tundi tunnitasumääraga 140 eurot (km-ta).

§ 177lg 4 järgi tuleb hüvitiselt tasuda alates otsuse jõustumisest viivist.

4 2-19-7432 Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta hagejalt riigilõiv riigituludesse välja mõistmata (mõista välja 450 eurot) ning jätta menetluskulud kostja kanda. 4.
2. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt lahendas maakohus vaidluse valesti. Maakohus jättis arvestamata asja lahendamiseks olulised asjaolud ning kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. Maakohus asus vääralt seisukohale, et kostja ei avaldanud hageja kohta ebakohaseid väärtushinnanguid. Maakohus jättis otsuses käsitlemata hageja esitatud asjaolu, et hageja pidi taluma lugejate solvavaid kommentaare. Maakohus jättis käsitlemata kostja teo tagajärjed hagejale (töövõime kaotus, pidev stress, kaotatud inimsuhted, ühiskonna põlgus, töökohtade kaotus, raskus uue töökoha leidmisel, lähedaste kannatused, häbi, eraldatus). Psüühilised üleelamised mõjutavad keha funktsioone ning võivad, sõltuvalt intensiivsusest ja kestusest põhjustada korvamatut füüsilist kahju ja tekitada haigusi. Maakohus ei arvestanud otsust tehes hageja töövõimetuse tõendit ja töötukassa tõendit ega selgitanud, miks ta nendega otsuse tegemisel ei arvesta. 4.
3. Maakohtu otsusest ei selgu, mille tõttu jättis maakohus hagi rahuldamata – kas aegumise tõttu või seetõttu, et väärtushinnangud olid kohased. 4.
4. Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja nõue on aegunud. Maakohus jättis seda tehes vääralt kohaldamata TsÜS § 150 lg 3 ja arvestamata asjaolu, et vältava teo puhul arvestatakse aegumistähtaega alates vältava teo lõppemisest. Hageja eemaldas artiklid alles
5. Kuna kostja ei eemaldanud artikleid hageja palvel, on hageja nõude aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg-te 1–3 järgi 10 aastat, sest kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kostja eksis teadlikult ja ettekavatsetult ajakirjanduse eetika- ja moraalikoodeksi vastu kõigis punktides, ei andnud hagejale sõna ja ignoreeris hagejat pärast artiklite avaldamist. Maakohus menetles asja kolm aastat ja asus seejärel meelevaldselt seisukohale, et hagi on aegunud, kuigi pidanuks seda tegema esimese menetlustoiminguna pärast hagi menetlusse võtmist. Hageja ei saanud hagi kohe pärast artiklite avaldamist kohtule esitada, sest ta elas artiklite avaldamist raskelt üle ning tal puudus materiaalne võimalus kohtu poole pöörduda. Samuti ei selgunud kõik kostja teo tagajärjed kohe, kuid hageja ei olnud praktiliselt kohe pärast artiklike avaldamist võimeline tööl käima. Hiljem aastatega kuhjusid muud probleemid ja tekkis haigus. 4.
6. Maakohus kohustas vääralt hagejalt tasuma riigilõivu 500 eurot, kuigi vabastas hageja hagilt 450 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Riik annab menetlusabi vaid siis, kui asjal on perspektiiv. Riik andis hagejale menetlusabi, et hageja saaks oma õigusi kaitsta, kuid tegi otsuse, millega kahjustas hagejat veelgi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus 5 2-19-7432 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. Ringkonnakohus soovib säästa hagejat apellatsioonimenetluses kostja täiendavate menetluskulude kandmisest. 6. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
3. Praegusel juhul vaidlevad pooled selle üle, kas kostja peab hüvitama hagejale hageja isiklike õiguste rikkumisega, s.o ebakohaste väärtushinnangute ja ebaõige faktiväite avaldamisega põhjustatud mittevaralise kahju. Maakohus hindas küll vaidlustatud otsuses hageja kohta avaldatud väärtushinnangute õigusvastasust ja faktiväite tõele vastavust, kuid maakohus jättis hagi rahuldamata seetõttu, et hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on aegunud. Olukorras, kus hageja nõue on aegunud, ei olnud maakohtul vaja anda hinnangut hageja kahju hüvitamise nõude eelduste kohta ja piisanuks sellest, kui maakohus oleks lahendanud üksnes nõude aegumise küsimuse.
4. Kolleegiumi hinnangul ei saaks ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuses sisalduvat nõude aegumist puudutavaid väiteid arvestades apellatsioonkaebust rahuldada. 8.
5. Kolleegium selgitab, et TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub nõue seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Seejuures saab aga kohus võtta aegumist TsÜS § 143 järgi arvesse ainult kohustatu isiku taotlusel. Kui kohustatud isik on esitanud aegumise vastuväite ja vastuväide on põhjendatud, jätab kohus otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kolleegium mõistab hageja pahameelt, et maakohus on jätnud hagi aegumise tõttu rahuldamata alles pärast seda, kui asja on kolm aastat menetletud (kuigi kostja esitas kohe aegumise vastuväite), kuid see ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Selline asja lahendamine ei ole küll kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega, kuid maakohtul oli õigus ja kohustus ka pärast kõigi kohtuasjas tähtsate asjaolude väljaselgitamist võtta otsuses seisukoht kostja aegumise vastuväite kohta. 8.
6. Kuigi hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et tema nõue on aegunud, ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust selles osas tühistada ega seisukohale, et hageja nõue ei ole aegunud. Hageja nõue on kvalifitseeritav VÕS § 1043 alusel koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p-ga 4 esitatud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 150 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid see aegub TsÜS § 150 lg 3 järgi hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Praegusel juhul avaldas kostja vaidlusalused artiklid
7. ja
8. mail 2010 ning hageja esitas hagiavalduse
9. mail
10. Seega ei olnud artiklite avaldamisest möödunud kümme aastat, st hageja nõue ei olnud TsÜS § 150 lg 3 järgi aegunud. 6 2-19-7432 Kuna hagi ei ole TsÜS § 150 lg 3 järgi aegunud, tuleb kontrollida, millal hageja sai või pidi teada saama kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust VÕS § 150 lg 1 tähenduses. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue saab hakata aeguma alates ajast, kui on toimunud kahju hüvitamise aluseks olev tegu või sündmus ja kannatanule on tekkinud sellest tulenevalt kahju ning need asjaolud ja kahju tekitaja isik on kannatanule teatavaks saanud või pidid teatavaks saama. Üldjuhul peaks lähtuma seejuures nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea, kui kahju hüvitamist saab mingis osas sooritushagiga nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva ja ettenähtava kahju hüvitamise nõue (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. § 150 kommentaari p 3.2). Praegusel juhul möönis hageja, et ta sai vahetult pärast artiklite avaldamist neist teada, kuid ta ei saanud kohe hagi kohtule esitada, kuna ta ei olnud selleks läbielatu tõttu võimeline, sh ei olnud hageja praktiliselt kohe pärast artiklike avaldamist võimeline tööl käima. Seega tekkisid hagejal hingeline valu ja kannatused, s.o mittevaraline kahju VÕS § 128 lg 5 tähenduses kohe pärast artiklitest teada saamist
11. aastal. Hageja ei ole väitnud, et ta ei mõistnud toona artikleid lugedes, kes talle kannatusi ja hingelist valu põhjustas. Igal juhul oleks mõistlik isik pidanud Delfi internetiportaalist enda isiku õigusi rikkuvat artiklit lugedes mõistma, et võimalikuks kahju tekitajaks on portaalipidaja. Seega sai hageja kahjust ja kahju tekitajast teada juba
12. aastal ning hagi esitamise ajaks oli igal juhul TsÜS § 150 lg-s 1 nimetatud kolmeaastane tähtaeg möödas. Eeltoodud järeldust ei muuda ka asjaolu, et artiklid olid Delfi internetiportaalis avaldatud jätkuvalt ka hiljem. Kolleegiumi mõistab, et artiklite avaldamine võis põhjustada hagejale hingelisi üleelamisi ja kannatusi, kuid hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et tema kannatused kestsid aastaid ning et neid hingelisi üleelamisi ja kannatusi ei olnud hagejal võimalik aegumistähtaja jooksul mõistlikult ette näha. Samuti ei ole hageja toonud esile, et mõned hingelised üleelamised või kannatused oleksid hiljem avaldunud. Kuna hagejale oli tekkinud kohe pärast artiklite avaldamist mittevaraline kahju hingeliste üleelamiste ja kannatuste näol, siis sai ta esitada kolme aasta jooksul alates hingeliste üleelamiste ja kannatuste tekkimisest kohtule kostja vastu hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna vastava nõude esitamiseks vajalikud asjaolud olid talle teada. Esitades mittevaralise kahju nõude ca üheksa aastat pärast hingeliste üleelamiste ja kannatuste tekkimist, on hageja jäänud hagi esitamisega selgelt hiljaks. Õige ei ole hageja arusaam, et tema nõue ei ole TsÜS § 146 lg 4 järgi aegunud, sest kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Viidatud säte reguleerib tehingust, mitte seadusest, sh kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaega, ega ole seetõttu hageja nõude puhul kohaldatav. Seetõttu ei ole kostja tahtlusel praegusel juhul nõude aegumise üle otsustades tähtsust.
13. Kolleegiumi hinnangul ei saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebust rahuldada osas, milles hageja vaidlustab maakohtu otsusega temalt Eesti Vabariigi kasuks riigilõivuna 500 eurot väljamõistmist. Iseenesest on õige hageja arusaam, et maakohus pidi hagejale menetlusabi andes hindama

§ 181

lg 1 p 2 järgi, kas on piisav alus eeldada, et hageja kavandatav menetluses osalemine on edukas, kuid eeltoodu ei tähenda seda, et olukorras, kus hageja ei osutu menetluses viimaks edukaks, ei tuleks temalt riigilõivu riigituludesse välja mõista. Lisaks leiab hageja ekslikult, et maakohus ei võinud temalt nõuda riigilõivu rohkem kui tuli riigilõivu tasuda hagiavalduselt. Kuna maakohus vabastas hageja riigilõivu tasumisest nii hagiavalduselt kui ka 7 2-19-7432 ringkonnakohtule esitatud määruskaebuselt, siis oli maakohtul õigus kohustada hagejat tasuma riigituludesse mõlemad lõivud. 10. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel

§ 637lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

11. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 168lg 1 järgi apellandi kanda.

Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. 12. Kuna eeltoodu kohaselt ei ole alust arvata, et apellandi kavaldatav menetluses osalemine on edukas, ei oleks alust rahuldada ka apellandi menetlusabi taotlust.

§ 181

lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seejuures eeldatakse

§ 181

lg 2 järgi menetluses osalemise edukust, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjendustel alust arvata, et apellandi menetluses osalemine oleks edukas, mistõttu ei ole alust rahuldada ka tema taotlust vabastada ta menetlusabi korras riigilõivu tasumisest. Kuigi praeguses asjas ei ole apellant riigilõivu tasunud ja tema menetlusabi taotluse rahuldamiseks ei ole alust, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellandil riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (

§ 637

lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil õigus

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

13. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Ele Liiv 8