Obsah (4)

§ 69§ 113§ 173§ 167

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-20-7256 Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2022, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-

§ 69

lg 1 kohaselt peavad omavahelises suhtes solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Antud juhul ei ole pooled tuginenud sellele, et nende sisesuhtes jaguneks kohustuse täitmine muul viisil kui võrdselt.

§ 69

lg 2 sätestab, et solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu. välja arvatud talle endale langevas osas.

1. Hageja on seisukohal, et tähtsust omab vaid see, kelle kontolt on laenu tasutud ning suurem summa laenust tasuti hageja kontolt. Kohtu hinnangul tuleb olukorda vaadata tervikuna, sh kuidas on varasemalt hageja ja kostja sisesuhtes kohustuse täitmine jagunenud – kui viimase osamakse ajaks olid pooled sisesuhtes täitnud kohustust võrdselt, siis on kostja viimase osamakse tasumisega täitnud kohustusest rohkem kui pool ja tal on nõue hageja vastu.
2. Kostja on esitanud kolm saldokinnitust, milles on kinnituse andjatena märgitud FIE X ja FIE Y ning kinnistustest nähtuvad järgmised andmed: 1) 31.12.2015 seisuga oli FIE X võlg FIE Y ees 739,44 eurot; 2) 31.12.2016 seisuga oli FIE X võlg FIE Y ees 1 104,72 eurot; 31.12.2017 seisuga oli FIE X võlg FIE Y ees 1 771,78 eurot. Hageja on seisukohal, et nimetatud tõendid on asjakohatud, laenulepingu pooleks on füüsilised isikud, mitte FIE-d; saldodest ei nähtu, et kokku oleks lepitud just kõnealuses AS-SEB Pank laenulepingu arveldamise jäägi osas.
3. Maakohus oli seisukohal, et tegu ei ole asjakohatute tõenditega. Sellest, et saldokinnitustest ei nähtu, milliste kohustuste kohta kinnitus on antud, saab järeldada kinnitust kõigi pooltevaheliste kohustuste kohta kokku – vastasel juhul oleks pooled saanud märkida, milliste kohustuste kohta kinnitus antud on. Saldokinnitustes on mõlemad pooled märgitud FIE-dena. Samas ei ole füüsilisest isikust ettevõtja vara eraldatud sama füüsilise isiku muust 4 varast (Riigikohtu lahend asjas 3-3-1-38-12, p 19). Seetõttu asus maakohus seisukohale, et saldokinnitused hõlmavad ka AS-iga SEB Pank sõlmitud laenulepinguga seotud poolte omavaheliste kohustuste arvestamist. Saldokinnitused on allkirjastanud mõlemad pooled ja need on käsitletavad deklaratiivsete võlatunnistusena. Eeltoodust saab asuda seisukohale, et 31.12.2017 seisuga ei olnud hagejal kostja vastu nõudeid mh AS-iga SEB Pank sõlmitud laenulepingust tulenevalt.
5. a jaanuaris-mais on hageja arvelt tasutud laenu põhiosa katteks 22 671,52 eurot ja intressi katteks 5 844,03 eurot, s.o kokku 28 515,55 eurot. Kostja on tasunud samal perioodil hageja arvele kokku 14 257,80 eurot. Hageja on menetluses väitnud, et kostja poolt hagejale ülekannete tegemine ei ole laenu tasumine, vaid omavaheline arveldamine, sest kostja võlgneb hagejale rahalisi vahendeid (üüri). Maakohtu hinnangul ei saa kostja poolt hagejale tehtud maksete puhul asuda seisukohale, et tegu on üüri maksmisega vms, vaid tegu on laenu tagasimaksmisega seonduva sisesuhte korraldamisega – maksete selgituses on märgitud, et need on tehtud laenulepingu nr 2005040019 põhiosa ja intressi tasumiseks, lisaks on selgituses välja toodud, milline on kogu osamakse suurus ja milline sellest pool ning millise kuu eest on tasumine mõeldud. Selgituste põhjalikkus ei jäta tõlgendusruumi arvata, et tegu on üüri või millegi muu, kui laenulepingust nr 2005040019 tuleneva laenukohustuse tagasimaksmise sisesuhte korraldamisega. Kui hageja hinnangul on tal kostja vastu muid nõudeid, nt hageja poolt nimetatud üürinõue, siis on hagejal võimalik see nõue kostja vastu ka esitada. Alates
6. a juunist kuni 29.08.2019 tasus laenu põhiosa ja intressimakseid pangale kostja, kokku summas 602 941,27 eurot.
7. Hageja on seisukohal, et kostja saanuks kogu laenuperioodi vältel tasuda laenu otse AS-le SEB Pank ja puudus vajadus tasuda raha üle hageja konto, nagu kostja väidab. Kohus märkis, et võib möönda, et ilmselt oleks see võimalus olnud, kuid samas on laenulepingus lähtutud eeldusest, et esmajärjekorras toimub laenu tagastamine hageja arveldusarvelt. Nimelt nähtub laenulepingu punktist 10, et pangal on õigus teha kõiki lepingu täitmisega seotud makseid laenusaaja kontolt nr 10010100297010 ning kui sellel kontol ei ole piisavalt raha või ei tasuta tähtaegselt lepingu täitmisega seotud makseid, siis on pangal õigus kanda maksed üle laenusaaja lepingus nimetamata konto(de)lt. 10010100297010 on IBAN numbrina EE491010010100297010 ehk hageja konto (nähtav kostja vastuse lisast 4). Lisakokkuleppega 2 on punkti 10 täpsustatud ja ka märgitud ära, et tegu on laenusaaja 1 ehk X kontoga.
8. Kuna 31.12.2017 seisuga ei olnud kostjal võlgnevust hageja ees (tulenevalt saldokinnistuses märgitust),
9. a maini k.a tasumisele kuulunud osamaksete osas on pooled sisesuhtes võrdselt laenu tasumise korraldanud (kostja on hagejale pool osamaksetest hüvitanud) ning alates
10. a juunist tasus laenu kostja, siis on kostjal hageja vastu solidaarvõlgniku tagasinõue.
11. Hageja on käsitlenud menetluses ka seda, et panga poolt hüpoteegi kogu ulatuses kostjale loovutamine ei ole seaduspärane; hüpoteegiga tagatud nõude osalise loovutamise korral peaks loovutaja võimaldama omandaja kasuks osahüpoteegi seadmise. Käesoleva asja 5 asjaolusid arvestades ei ole kohtu arvates põhjendatud ette heita, et loovutaja ei hakanud hüpoteeki laiali lammutama – laenu anti kahele laenusaajale; pank ei pea olema kursis, kuidas jaguneb laen laenusaajate sisesuhtes ning kes ja millises ulatuses on laenu tasunud. Antud juhul ei ole selles ühel meelel ka laenusaajad ise. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 võimaldab kinnisasja omanikul nõuda hüpoteegi (osalist) enda nimele kandmist või kustutamist.
12. Eelneva tõttu on sundtäitmine iseenesest lubatav, kuid mitte terves ulatuses. Kostja on esitanud täitmisele nõude 269 986,66 eurot, millest kostja hinnangul põhivõlg on 261 562,77 eurot ja sellelt arvestatud viivis on 8423,89 eurot. Viivist on kostja arvestanud summalt 261 562,77 eurot perioodi 29.08.2019 – 22.01.2020 kohta seadusjärgses määras. Maakohtu hinnangul on selline viivisearvestus osaliselt põhjendamatu. Põhimõte on, et nõude üleminekuga ei tohi halvendada võlgniku positsiooni ehk tuleb lähtuda sellest, milline oleks hageja olukord siis, kui kostja ei oleks 29.08.2019 makseid teinud. Pärast kostja poolt 28.08.2019 tehtud makseid oli põhiosa jääk panga arvestuse kohaselt 260 502,19 eurot, intressivõlg 1002,69 eurot ja viivisevõlg 57,89 eurot (kokku 261 562,77 eurot).

§ 113

lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Kostja on viivist arvestanud summalt, mis hõlmab ka intressi ja viivist, mis on keelatud. Viivist saab arvestada summalt 260 502,19 eurot ja selleks kujuneb 8389,73 eurot. Eelnevast tulenevalt rahuldas kohus hagi osaliselt ja tunnistas sundtäitmise lubamatuks 22.01.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõudest 34,16 euro täitmise osas ning edaspidi arvestatud viivise täitmise osas, mida on arvestatud suuremalt summalt kui 260 502,19 eurot.

1. Kuigi kohus rahuldas hagi osaliselt, on hagi rahuldamise ulatus võrreldes täitmisel oleva nõudega väike, mistõttu jättis maakohus menetluskulud hageja kanda ning määras kostja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks kokku 2700 eurot, mille mõistis hagejalt kostja kasuks välja koos lisanduva viivisega seadusjärgses määras. Samuti mõistis kohus hagejalt riigituludesse riigilõivu 125 eurot. Apellatsioonkaebus
2. Maakohtu otsusele esitas 01.03.2021 apellatsioonkaebuse hageja, kes palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt rahuldada hagi kogu ulatuses.
3. Apellatsioonkaebuse kohaselt puudub maakohtu otsusest selge ülevaade seisukohtade kujunemise ning uuritud tõenditest tehtud järelduste osas. Maakohus pole otsuses võtnud selget seisukohta, kui palju ja kelle poolt tegelikult on tasutud AS-iga SEB Pank 28.12.2005 sõlmitud laenulepingu teenindamiseks. Maakohus pole pidanud vajalikuks tuvastada, kes ja kui palju tasus laenu enne 01.01.2018.a. Kostja pole tõendanud enda väiteid laenulepingu suuremas mahus täitmise kohta. Maakohus on jätnud uurimata hageja tõendid (SEB Panga väljavõtted) ning pole märkinud, miks need ei ole kostja vastuväidete valguses olulised. Maakohus on ekslikult leidnud, et saldokinnitused on laenulepingu täitmise sisesuhte 6 tuvastamiseks piisavad. Maakohu lahendist ei nähtu, kui palju tasus laenu hageja, palju tasus kostja hageja konto vahendusel ja kui palju kandis raha hageja kontole OÜ Magnon. Laenulepingu järgi pidi ka viimane tegema laenu tagasimakseid. Otsus on üllatav, kuna maakohus ei arutanud pooltega olulisi küsimusi ega määranud täiendavate tõendite esitamiseks tähtaegu. Küsitav on kogu hageja ja kostja ühisele kinnisasjale seatud hüpoteegi loovutamine kostjale, sellest hagejat teavitamata. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
6. 24.01.2020 täitmisavalduses on kostja avaldanud, et 22.01.2020 seisuga moodustab AS-iga SEB Pank sõlmitud laenulepinguga seotud kostja nõue hageja vastu 269 986,66 eurot. Kostja on tasunud hageja eest pangale põhivõla katteks 29.08.2019 seisuga 260 502,19 eurot, intressi katteks 1002,69 eurot ja viivise katteks 57,89 eurot, kokku 261 562,77 eurot. Lisaks võlgneb hageja kostjale seaduses sätestatud viivist, mis 22.01.2020 seisuga moodustab 8423,89 eurot. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning tunnistas sundtäitmise lubamatuks 22.01.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõudest 34,16 euro täitmise osas ning edaspidi arvestatud viivise täitmise osas, mis on arvestatud suuremalt summalt kui 260 502,19 eurot. Maakohus leidis, et kostja saab hagejalt nõuda viivist summalt 260 502,19 eurot, mitte summalt 261 562,77 eurot, kuna viimane hõlmab ka intressi ja viivist. Hageja leiab, et kostjal ei saa olla tema vastu solidaarvõlgniku tagasinõuet, kuna tema on AS-ile SEB Pank maksnud laenu tagasi rohkem kui kostja.
7. Pooled on allkirjastanud kolm saldokinnitust. Viimase, s.o 31.01.2018 allkirjastatud, saldokinnituse kohaselt võlgneb FIE X FIE-le Y 31.12.2017 seisuga 1771,78 eurot. Maakohus tuvastas, et perioodil 01.01.2018-27.05.2018 debiteeris pank hageja kontolt 28 515,55 eurot ja samal perioodil kandis kostja hageja pangakontole üle 14 257,80 eurot, s.o pool panga poolt debiteeritud summast. Hageja ei ole väitnud, et tema on tasunud laenu pärast 2018.a maikuud. Kostja kontoväljavõtetest nähtuvalt on kostja alates 28.06.2018 kuni 28.12.2018 tasunud pangale kokku 39 931,67 eurot ja alates 28.01.2019 kuni 29.08.2019 kokku 563 009,60 eurot (I kd tl 79-80). Sealhulgas nähtub kontoväljavõttest, et kostja on tasunud pangale 29.08.2019 laenu põhiosa katteks 260 502,19 eurot, intressi katteks 1002,69 eurot ja viivise katteks 57,89 eurot.
8. Kostja selgitas, et kuna poolte vahel oli palju erinevaid ärisuhteid, siis hakkasid pooled allkirjastama vastastikuste nõuete saldosid ning 31.01.2018 saldokinnituse kohaselt võlgnes 7 hageja kostjale 31.12.2017 seisuga 1771,78 eurot. Hageja on seisukohal, et saldokinnitused ei puuduta AS-ist SEB Pank võetud laenu. Maakohus leidis, et saldokinnitused hõlmavad kõigi poolte kohustuste, sealhulgas AS-iga SEB Pank sõlmitud laenulepingust tulenevate poolte kohustuste, omavahelist arveldust.
9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Poolte vahel puudub vaidlus, et peale vaidlusaluse laenulepingu oli poolte vahel ka muid ärisuhteid. Hageja on väitnud, et saldokinnitused ei käi vaidlusaluse laenulepingu kohta, kuid ei ole maakohtus ega ka ringkonnakohtus selgitanud, milliste konkreetsete ärisuhete kohta saldokinnitused käivad. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid ega tõendeid, et need saldokinnitused käivad mõne muu omavahelise suhte kohta ega hõlma vaidlusalust laenulepingut. Eeltoodust tulenevalt on asjakohane maakohtu järeldus, et kuna saldokinnitustes ei ole märgitud, millise konkreetse kohustuse kohta see käib, siis on põhjendatud asuda seisukohale, et need hõlmavad kõiki omavahelisi kohustusi, sealhulgas ka vaidlusalusest laenulepingust tulenevaid omavahelisi kohustusi. Sealjuures ei oma tähendust asjaolu, et pooled on saldokinnitustest märgitud füüsilisest isikust ettevõtjatena. Riigikohus on 09.01.2013 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-38-12 (p 19) selgitanud, et füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast. Lisaks nähtub tsiviilasjas esitatud materjalidest, et laenu andmisel oli panga tingimuseks, et hageja on registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana (I kd tl 167-168).
10. Kuna maakohus asus põhjendatult seisukohale, et 31.01.2018 saldokinnitus hõlmas kõiki poolte omavahelisi kohustusi, siis ei rikkunud maakohus menetlusnorme, kui jättis käsitlemata, kui palju on enne 01.01.2018 tehtud hageja arvelduskontolt vaidlusaluse laenulepingu järgseid makseid pangale. Saldokinnituses olid enne 01.01.2018 tehtud maksed juba hõlmatud. Lisaks, arvestades, et 31.01.2018 saldokinnitus hõlmas kõiki poolte omavahelisi kohustusi, siis ei saa üksnes hageja arvelduskontolt vaidlusaluse laenulepingu katteks tehtud maksete pinnalt järeldada, et 31.01.2018 saldokinnitus on ebaõige.
11. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus hagejale üllatuslik. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga. Kostja oli maakohtus esitatud esimesest menetlusdokumendist seisukohal, et saldokinnitused hõlmavad kõiki pooltevahelisi suhted, sh vaidlusaluse laenulepinguga seonduvat suhet. Samuti lisas kostja oma esimesele menetlusdokumendile ka saldokinnitused. Hageja vaidles küll kostja väitele vastu, kuid ei toonud esile asjaolusid, et saldokinnitused käivad mõne muu poolevahelise suhte kohta ega esitanud ka vastavaid tõendeid. Hagejal oli see võimalus olemas. Kuna kostja oli esitanud väite, et saldokinnitused hõlmavad kõiki pooltevahelisi suhteid, siis ei saanud maakohtu tuginemine sellele olla hagejale üllatuslik. Hageja ei ole ka ringkonnakohtu menetluses esile toonud konkreetseid asjaolusid, milliste omavaheliste suhete kohta saldokinnitused hageja hinnangul käisid ega ka selgitanud, milliseid tõendeid ta oleks soovinud oma väite kinnitamiseks esitada.
12. Hageja on apellatsioonkaebuses heitnud ette, et maakohus on jätnud tuvastamata OÜ Magnon osa laenu tagastamisel. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud asjaolule ei ole hageja maakohtu menetluses tuginenud. Hageja väide, et laenu tagastamiseks pidi makseid 8 tegema OÜ Magnon, on uus väide. Hageja ei ole põhistanud uue väite esitamist ringkonnakohtus. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus hageja uue väite tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4).
13. Samuti on hageja apellatsioonkaebuses märkinud, et küsitav on kogu hüpoteegi loovutamine kostjale sellest hagejat teavitamata. Ringkonnakohus märgib, et

§ 173

lg 2 kohaselt kohaldatakse seaduse alusel nõude üleminekule nõude loovutamise kohta sätestatut.

§ 167

lg 1 sätestab, et nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Eeltoodust järeldub, et uuele võlausaldajale tagatise üleandmine on kooskõlas seadusega. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust küsimus, kas kostjal oli õigus nõuda hüpoteekide üleandmist kogu ulatuses või üksnes teatud osas. Riigikohus on 29.05.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 (p 19) selgitanud, et kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda.

1. Kuna 31.12.2017 seisuga ei olnud kostjal võlgnevust hageja ees,
2. a maini tasumisele kuulunud osamaksete osas on pooled sisesuhtes võrdselt laenu tasumise korraldanud ning alates
3. a juunist kuni 29.08.2019 tasus laenu kostja, on kostjal hageja vastu solidaarvõlgniku tagasinõue ning maakohus jättis põhjendatult vaidlustatud osas hagi rahuldamata.
4. Tallinna Ringkonnakohus peatas 21.12.2021 määrusega hagi tagamise korras täitemenetluse täiteasjas nr 027/2020/183 kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni. Arvestades, et hagi jääb valdavas osas rahuldamata, siis tuleb hagi tagamine TsMS § 386 lg 4 alusel tühistada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Kuna hagi rahuldati väikeses osas, siis võis maakohus jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud sisulisi vastuväiteid temalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse põhjendatuse kohta, st ta ei ole tuginenud sellele, et maakohus on temalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel rikkunud TsMS § 174 lg 1 sätestatut. Seega puudub alus muuta maakohtu otsust ka menetluskulude kindlaksmääramise osas.
6. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja palus hagejalt välja mõista menetluskulud summas 900 eurot ((5 töötunni eest, tunnihinnaga 150 eurot (lisandub käibemaks)). Kostja ei ole käibemaksukohustuslane. Lisaks palus kostja menetluskuludelt välja mõista viivise. 9
7. Võttes arvesse menetlusdokumentide ja menetlustoimingute sisu ja mahtu, peab ringkonnakohus kostja esindaja ajakulu 5 töötunni ulatuses põhjendatuks. Samuti on põhjendatud kostja esindaja tunnitasu suurus 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud 900 eurot ja viivis menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 10