← Eesti

3-18-531/39

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kaupo Kruusvee Otsuse tegemise aeg ja koht 03.02.2021, Tallinn Haldusasja number Menetlusosalised 3-18-531 Osaühing Neopol Invest k

) § 13 lg 1 ja § 13 lg 3 alusel. 4) Seonduvalt kaebaja 25.02.2015 esitatud kaebusega haldusasjas nr 3-15-467 märgib kaebaja, et ringkonnakohus ei ole kinnitanud, et see oleks asja lahendamisel oluline. Samuti ei väida kaebaja selles kaebuses kordagi, et tal puudus pärast esmast kütuse müügi tegevusloa taastamist 10.02.2015 tahtmine ja võimekus teenida tulu samas ulatuses, mis enne esimest loa kehtetuks tunnistamist (05.09.2014). Kaebaja kinnitab vaid fakti, et seoses tegevusloa ebaseadusliku peatamisega on kaebaja üldine majandusolukord halvenenud, mis on ka loogiline, kuna kaebajal oli põhialal tegutsemine välistatud. Kaebaja kinnitab, et tema tehingupartneritel oli jätkuvalt huvi kaebajaga koostöö tegemiseks (vt 25.02.2015 kaebus lk 10 lg 4). Samuti on kaebaja menetluse käigus korduvalt kinnitanud ja tõendanud tahet kütuse müügiga jätkata. 5) Tagatise puhul ei ole tegemist käibevahendiga ning sellel on kindel sihtotstarve. Antud olukorras ei saa tagatise puudumisele viidates väita, et kaebaja kasu teenimise võimekus või kavatsus oli vähenenud või sootuks olematu. Kaebaja võimekus kütust aktsiisilaost välja müüa oli välistatud loa puudumise tõttu seoses vastustaja õigusvastase otsusega ja sellest tulenevalt ei olnud kaebajal mingit mõistliku põhjust tagatise uueks tasumiseks sellel ajahetkel. Kuivõrd tagatis on antud juhul teisese tähtsusega peale luba ennast, ei saa teha sellest järeldusi, kas kaebaja oleks või ei oleks olnud võimeline tagatist taastama. Hoopis omaette küsimus on see, kas vastustaja tegevus tagatise äravõtmisel oli õiguspärane. Kaebaja hinnangul see nii ei olnud, kuivõrd tagatis antakse kütusemüügi tehingute tagamiseks, mitte igasuguse maksukohustuse tagamiseks, kuid antud vaidlus ei ole käesoleva menetluse esemeks ja sellest tulenevalt kaebaja sellel pikemalt ei peatu. 6) Kaebaja kinnitab, et kui tema tegevus ei oleks vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusel peatunud, siis oleks vastav summa tagatise tasumiseks kaebajal endal olemas olnud. Samuti oleks leitud vahendid maksukohustuse tasumiseks, kasvõi selle sama teenitava kasumi arvelt. Eelmainitud investeeringute mittetegemist ei saa hinnata, kui kaebaja enda ärilist otsust ja tahet kasumit enam mitte teenida. Tagatis võeti ära 11.05.2016 ja vahetult enne seda (21.04.2016) oli vastustaja tunnistanud kehtetuks kaebaja tegevusloa, mis oli mh kolmas järjestikune ebaseaduslik otsus kaebaja tegevuse peatamiseks vastustaja poolt. Vastav kohtuvaidlus sai lõpplahendi alles 06.11.2017 ning kaebaja võis pika menetlusajaga ette arvestada, lähtudes varasematest kohtuvaidlustest. Kohene uue tagatise andmine oleks paremal juhul tähendanud kaebaja jaoks vastava summa ilma põhjuseta pikaks ajaks „hoiule“ andmist ja halvemal juhul (sarnaselt tagatisega) sellest summast ilma jäämist. Kõike eelnevat arvestades ei ole asjakohane arvestada kasu teenimise kavatsuse ja võimekuse hindamisel kaebaja kahjuks seda, et ta ei andnud uut tagatist. 15. Maksu- ja Tolliameti vastuväited: 1) MTA jääb 12.02.2018 otsuse põhjenduste juurde. Hoopis kaebaja on oma tegevusega Eesti riigile kahju tekitanud. Maksuhaldur tegutses heas usus ja riigi maksutulude kaitsmise eesmärgil. 2) Kahju hüvitise vähendamist tingivad asjaolud on sedavõrd kaalukad, et välistavad kahju väljamõistmise.

§ 13lg-st 3 tulenevalt tuleb tuvastada, kas tegevuslubade kehtetuks 5

(16)3-18-531 tunnistamise otsuste tegemata jätmine oleks OÜ Neopol Invest väidetava kahju ära hoidnud. MTA hinnangul ei oleks. Lisaks arvestatakse

§ 13

lg 1 p 4 kohaselt hüvitise suuruse määramisel eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel (VÕS § 139 lg 1). Riigikohus on leidnud otsuse 3-3-1-6-08 p-s 14, et seda sätet tuleb sätet tõlgendada selliselt, et see võimaldab kahjuhüvitist vähendada ka nullini. Praegusel juhul ongi tegu olukorraga, kus OÜ Neopol Invest õigusvastase tegevuse tõttu ei oleks olnud kahju tekkimine välditav ka ilma MTA välja antud tegevuslubade kehtetuks tunnistamise (ja kehtivuse peatamise) otsusteta. 3) MTA 04.09.2014 otsusest nähtuvalt tulenes põhjus, miks MTA tegevusloa kehtivuse lõpetas, OÜ Neopol Invest enda käitumisest – OÜ Neopol Invest suhtes oli alustatud kontrollimenetlus ja äriühingul ei olnud vara, et potentsiaalset maksuvõlga tasuda. Hilisem näitas, et MTA kahtlused osutusidki tõeks – tuvastati, et OÜ Neopol Invest esitas teadlikult valeandmetega maksudeklaratsioone ja 06.04.2016 maksuotsusega kohustas MTA OÜ-d Neopol Invest tasuma maksusumma 2 395 364,87 eurot. Maksuotsus küll vaidlustati ning läbis kõik kohtuastmed, kuid mitte ükski kohus OÜ Neopol Invest kaebust ei rahuldanud ja vaidlus lõppes Riigikohtu 06.11.2017 määrusega. Seejuures jättis halduskohus rahuldamata ka OÜ Neopol Invest esialgse õiguskaitse taotluse maksuotsuse täitmise peatamiseks, mistõttu oli võimalik maksuotsust kohe sisse nõudma asuda. 4) MTA 06.04.2016 maksuotsusega tuvastati, et OÜ Neopol Invest juuni ja juuli 2014 maksukohustus oli 2 395 364,87 eurot suurem, kui OÜ Neopol Invest oma deklaratsioonidel näitas. Kui OÜ Neopol Invest oleks algusest peale deklareerinud käibemaksu õigesti, oleks tema

  1. a kohustused ületanud ainuüksi tema kasumit 1 916 780,87 euro võrra (kasumiks oli
  2. a-l 478 584 eurot, alus: OÜ Neopol Invest esitatud kasumiaruanne ja tema 14.03.2018 kaebuse selgitus, mille kohaselt see aruanne ei kajasta maksuotsuse aluseks olevaid tehinguid). Nagu MTA oma 04.09.2014 tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses märkis, siis puudus OÜ-l Neopol Invest muu vara, millele sissenõue pöörata. OÜ Neopol Invest vara ja kohustuste proportsiooni arvestades tegutses OÜ Neopol Invest
  3. a-l maksejõuetus olukorras ja kui OÜ Neopol Invest oleks käitunud õiguspäraselt ja poleks oma maksukohustusi varjanud, oleks MTA analoogselt
  4. a-le pidanud hiljemalt augustis 2014 (juuli 2014 käibemaksu tasumise tähtaeg oli augustis 2014) maksuvõla rahuldama OÜ Neopol Invest esitatud 1 000 000 euro suuruse kütuse müüja tagatise arvelt, millele oleks järgnenud tegevusloa kehtetuks tunnistamine tagatise puudumise tõttu sarnaselt 27.02.2018 otsusele. Varjatud maksejõuetuse olukorrast tulenevalt on ilmne, et äriühingul puudus võimekus uut tagatist esitada. Seega oleks OÜ Neopol Invest väidetav kahju pärast
  5. a septembrit (sh alates 10.02.2015, millest alates kaebaja kahju hüvitamist nõuab) saamata jäänud tulu näol tekkinud paratamatult, kui OÜ Neopol Invest oleks õiguspäraselt käitunud ja esitanud maksudeklaratsioonid õigel ajal õigete andmetega. Samuti on selge, et kui OÜ Neopol Invest oleks käitunud õiguspäraselt ja esitanud õigete andmetega maksudeklaratsioonid, ei oleks maksuhaldur teinud septembris
  6. a (ja hiljem 09.02.2015 ning 21.04.2016) tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuseid, mis hiljem kohtu poolt õigusvastaseks tunnistati. Seega tekkis OÜ-l Neopol Invest väidetav kahju, kuna ta käitus ise õigusvastaselt. 5) Kui MTA oleks

§ 13

lg 3 kohaselt järginud vajalikku hoolsust, poleks andnud õiguslikult ebaselges olukorras välja õigusvastaseid haldusakte ja lahendanud olukorra teisiti (nt sedastab Tallinna Halduskohus 09.01.2015 otsuses asjas 3-14-51993, et MTA oleks saanud tegevusloa kehtetuks tunnistada näiteks MSÜS § 37 lg 2 p 3 alusel ja otsust vastavalt motiveerides), oleks OÜ-le Neopol Invest ikkagi väidetav kahju tekkinud, sest tegevusluba oleks peatatud muudel põhjendustel. Seega ei mõjutanud haldusakti põhjendamiskohustuse rikkumine väidetava kahju tekkimist OÜ-le Neopol Invest ja nn vajaliku hoole järgimine

§ 13lg 3 kohaselt ei oleks väidetavat kahju ära hoidnud (eeldusel, et OÜ Neopol Invest 6

(16)3-18-531 käitunuks õigusvastaselt, aga MTA käitunuks õiguspäraselt). Kahju poleks ära hoidnud isegi see, kui OÜ Neopol Invest oleks käitunud õigusvastaselt, omades
  1. a juulis ja juulis teadlikult varjatud maksuvõlga, aga MTA ei oleks
  2. a septembris teinud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsust (seda õiguspäraselt põhjendades) ning maksuvõlg oleks tuvastatud tagantjärgi aprillis
  3. a, millal MTA koostas maksuotsuse ning oleks seda sisse nõudma hakanud. Seda põhjusel, et sel juhul oleks OÜ Neopol Invest väidetav kahju tekkinud tagasiulatuvalt, sest ka sel juhul aprillis
  4. a oleks pidanud maksuvõlga täitma OÜ Neopol Invest tagatise arvelt, mis oleks viinud lõppastmes tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni. Lisaks tuleb arvestada OÜ Neopol Invest osaga kahju tekitamisel (VÕS § 139 lg 1), sest on äärmiselt pahausklik esitada kahju hüvitamise nõue seetõttu, et OÜ Neopol Invest on ise teadlikult käitunud õigusvastaselt ja väidetava kahju tekkimiseni on täies ulatuses viinud OÜ Neopol Invest enda õigusvastane tegevus. Ei saa aktsepteerida olukorda, kus isik varjab maksukohustust ja esitab sellega seonduvate meetmete tõttu veel kahju hüvitamise nõude. Faktilised asjaolud tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks olid olemas juba septembris 2014 (võlga oleks pidanud täitma tagatise arvelt hiljemalt augustis 2014, mis oleks viinud tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni), lihtsalt OÜ Neopol Invest varjas teadlikult neid asjaolusid. 6) Tallinna Ringkonnakohus sedastas 14.11.2019 otsuses, et kahju tekitanud isik peab nõude ümberlükkamiseks näitama, et teatud põhjustel poleks kaebaja seda tõenäolist tulu sellises suuruses saanud. Esiteks poleks OÜ Neopol Invest enda kirjeldatud tulu (92 403,17 eurot kuus) alates
  5. a sügisest saanud juba ülalolevatel põhjendustel, sest äriühingu tegelik varade ja kohustuste proportsioon oli selgelt kohustuste poole kaldu. Lisaks on MTA läbivalt nii antud dokumendis, 12.02.2018 otsuses (kahju hüvitamise taotluse lahendamine) kui varasemalt käesolevas kohtumenetluses märkinud, et kuna OÜ-l Neopol Invest oli
  6. a juunis ja juulis maksukohustus summas 2 395 364,87 eurot, mida ta teadlikult varjas, siis ei teeninud OÜ Neopol Invest tulu 92 403,17 eurot kuus, vaid oli kahjumis ja kui seda tulu ei olnud siis, puudub ka mõistlik põhjendus, miks see oleks pidanud tekkima tulevikus. Pigem viitab OÜ Neopol Invest reaalne majanduslik olukord aastal 2014 juhatuse liikme kohustusele esitada äriühingu suhtes pankrotiavaldus. Ühtlasi on ilmne, et pärast
  7. a juunit ja juulit ei olnud OÜ-l Neopol Invest kavatsust ega võimekust kütuse müügist kasumit teenida. 7) Isegi, kui võtta meelevaldne hüpotees, et OÜ Neopol Invest saigi kuni septembrini
  8. a tulu 92 403,17 eurot, ei saa seda metoodikat üle kanda perioodi, mis algab 10.02.2015 (sellest perioodist alates nõuab OÜ Neopol Invest kahju hüvitamist). Nimelt on Tallinna Halduskohus õigesti viidanud oma 05.06.2019 lahendis, et „[j]ättes kõrvale kaebaja poolt erinevates menetlustes esitatud erinevad väited tema võimaliku kasumis suuruse kohta 04.09.2014, nähtub kaebaja enda poolt esitatud väidetest, et 09.02.2015 seisuga ei olnud kaebaja majanduslik suutlikkus selline, mis oleks võimaldanud tal teenida kasumit 92 403,17 eurot igas kuus.“ 8) Lisaks palub MTA kohtul jätkuvalt võtta arvesse asjaolu, et MTA-l tuli tegevuslubade kehtetuks tunnistamise ja nende peatamise otsuste motiveerimisel tegutseda õiguslikult ebaselges olukorras, sest MSÜS sätted ei olnud selged ja normide rakendamise praktika oli vähene. MTA eksis haldusaktide motiveerimisel põhjusel, et MSÜS oli ajal, mil kaebaja kütuse müügi tegevusloaga seonduvad menetlused algasid suhteliselt uus seadus, mõneti raskesti tõlgendatav ja kohati lünklik. MSÜS on tehtud mõeldes mitmetele majandustegevuse valdkondadele. Teisest küljest on seadus seetõttu paljuski pinnapealne ja jätab teatud MTA järelevalvemeetmete jaoks olulised kohad expressis verbis selgitamata, sh seletuskiri. Riigi maksulaekumisi oli vaja kaitsta ja tagada võrdne konkurentsiolukord kõikide kaebajaga ühes tegevusvaldkonnas tegutsevate isikute vahel. OÜ Neopol Invest kütuse müügi tegevusloaga seonduvad menetlused, mis põhjustasid kaebaja tegevuse peatumise, viis MTA läbi heas usus seadust tõlgendades. Sealjuures pidas MTA kõrgel väärtust, et kohaldatav meede peab olema olukorda arvestades võimalikult väheintensiivne, vältimatult vajalik ja proportsionaalne. 7
(16)3-18-531 KOHTU PÕHJENDUSED
  1. Kohus leiab, et OÜ Neopol Invest kaebus tuleb rahuldada osaliselt.
  2. Kaebaja taotleb MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsustega tekitatud 3 049 304,60 euro suuruse varalise kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamist koos VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivisega. Saamata jäänud tulu on kaebajal väidetavalt tekkinud perioodil 10.02.201506.11.2017 (s.o ligikaudu 33 kuud), mil MTA õigusvastaste otsuste tõttu ei olnud kaebajal võimalik kütuse müüjana tegutseda. Selguse huvides märgib kohus siinkohal, et kuigi kaebaja on 14.02.2020 menetlusdokumendis taotlenud 3 511 320, 40 euro suuruse varalise kahju hüvitamist, siis mõistab kohus, et nimetatud summa on ekslikult jäänud kõnesolevasse dokumenti. Seda põhjusel, et nimetatud summat nõudis kaebaja algselt 14.03.2018 esitatud kaebuses. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 23.08.2018 määrusest (milles ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et 04.09.2014 otsuse osas on hüvitamisnõue esitatud kaebetähtaega rikkudes) muutis kaebaja praeguses kohtumenetluses oma lõplikku nõude summat ning selleks jäi 3 049 304,60 eurot. Kaebaja 14.02.2020 menetlusdokumendi põhjendustest ei nähtu, et kaebaja on pärast Tallinna Ringkonnakohtu 14.11.2019 otsust soovinud taotletava kahjunõude suurust muuta. 18.

§ 7

lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega on avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusteks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, isiku subjektiivsete õiguste rikkumine, isikule kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahelise põhjusliku seose esinemine ning esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Kahju hüvitamiseks vajalike eelduste täidetuse korral kuulub hüvitamisele ka isiku poolt saamata jäänud tulu (

§ 7lg 3).

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsused olid õigusvastased, sest kohus on need mõlemad tühistanud (haldusasjad nr 3-15-467 ja 3-16-1003). Sellega on eelnevalt nõustunud nii halduskohus 05.06.2019 otsuses kui ka Tallinna Ringkonnakohus 14.11.2019 otsuses. Seega ei ole kohtu hinnangul vaidlust selles, et tuvastatud on vastustaja õigusvastane tegevus, kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine ning kaebaja poolt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine (kaebaja on vaidlustanud MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsused ning taotlenud kohtult esialgset õiguskaitset eesmärgiga jätkata kohtumenetluse ajal tegevusloaga seotud majandustegevust, samuti on kaebaja MTA-lt taotlenud 07.10.2014 ja 07.11.2014 uut tegevusluba, kuid MTA jättis kaebaja taotlused 03.11.2014 ja 22.12.2014 otsustega rahuldamata). Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 14.11.2019 otsuses analüüsinud muude kahju hüvitamise nõuete eelduste täidetust. Nimelt leidis ringkonnakohus, et seni kohtule esitatud seisukohtade ja tõendite põhjal saab lugeda tõendatuks kaebajale kahju tekkimise 09.02.2015 seisuga (otsuse p-d 28-31) ning kaebajale kahju tekkimise ja MTA 09.02.2015 ja 21.04.2015 otsuste vahel on olemas põhjuslik seos (otsuse p-d 32-34). 19. Halduskohtu hinnangul on esmalt oluline, et MTA tuvastas 06.04.2016 maksuotsusega kaebaja maksukohustuse perioodide 2014. a juuni ja juuli osas kokku summas 2 395 364,87 eurot. See tähendab, et MTA tuvastas tagantjärele kohustuse, mis eksisteeris juba alates 2014. a juuni ja juuli maksukohustuse deklareerimise ja tasumise tähtajast (maksukorralduse seaduse § 32). Kohus leiab, et kaebaja kahjunõude lahendamisel tuleb võtta aluseks kaebaja tegelik majanduslik seis, st lähtuda ka maksuotsusega tagantjärele tuvastatud kohustusest. Teiste sõnadega ei ole kohtu hinnangul põhjendatud asuda kahjunõude lahendamisel seisukohale, et kaebaja tuleks asetada positsiooni, kus ta oleks olnud enda maksuvõlga varjates 8

(16)3-18-531 (perioodil
  1. a juuli kuni maksuotsuseni
  2. a aprillis). Seega tuleb asuda seisukohale, et
  3. a augustiks (
  4. a juuli maksukohustuse deklareerimise ja tasumise kohustuse ajaks) oli kaebajal maksukohustus / maksuvõlg summas 2 395 364,87 eurot. Kui kaebaja oleks vastava kohustuse ettenähtud korras deklareerinud, oleks tema majandustegevus kujunenud ilmselt oluliselt erinevaks sellest, kui see oli olukorras, kui maksuvõlg oli varjatud. Seejuures oleks maksuhaldur eelduslikult lugenud kaebaja poolt
  5. a märtsis esitatud kütuse müüja tagatise juba
  6. a teises pooles kaebaja
  7. a juuni ja juuli maksuvõla katteks (nagu seda reaalsuses tehti MTA 06.04.2016 maksuotsuse tegemise järgselt). See tähendaks ühtlasi, et kaebajal ei olnuks enam täidetud tagatise olemasolu nõue kui tarbimisse lubatava kütuse müümise eeltingimus. Sellises olukorras oleks kaebaja pidanud leidma vahendid uue tagatise esitamiseks ja/või maksuvõla tasumiseks, st kokku oleks tulnud kaebajal enda tegevuse jätkamiseks kütuse müüjana leida eelduslikult täiendavalt 2 395 364,87 eurot. Kohtu hinnangul saab sellise lisafinantseeringu leidmist ja leidmise soovi kaebaja poolt pidada äärmiselt vähetõenäoliseks. Samas on Tallinna Ringkonnakohus käesolevas asjas 14.11.2019 tehtud otsuses leidnud, et „seni kohtule esitatud seisukohtade ja tõendite põhjal saab lugeda tõendatuks kaebajale kahju tekkimise 09.02.2015 seisuga“ ning ringkonnakohtu hinnangul saab pidada „tõenäoliseks, et kaebajal oli selle aja seisuga kavatsus ja võimalus teha vähemalt üks kasumlik kütuse müügi tehing“ (ringkonnakohtu otsuse p-d 31 ja 33). Seega on ringkonnakohus leidnud, et kuigi kaebajal eksisteeris perioodidel
  8. a juuni ja juuli osas (varjatud) maksuvõlg summas 2 395 364,87 eurot, saab siiski pidada usutavaks ja tõendatuks, et pool aastat hiljem, s.o seisuga 09.02.2015 oli kaebajal põhjendatud ootus jätkata majandustegevust kütuse müüjana, st omada kütuse müüja tegevusluba ja tegutseda kasumlikult (ning seda takistas vaid MTA 09.02.2015 õigusvastane otsus). Halduskohtu hinnangul ei ole otstarbekas asuda asjal uuel läbivaatamisel ringkonnakohtust erinevale seisukohale, kuivõrd halduskohtu otsus on jätkuvalt samas ringkonnakohtus vaidlustatav. HKMS § 202 lg 2 sätestab ühtlasi, et ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Seega tuleb ringkonnakohtu juhistest tulenevalt asuda seisukohale, et kaebajal tekkis MTA 09.02.2015 otsuse tegemise tulemusena kahju (takistus majandustegevuse jätkamiseks kütuse müüjana) ning järgnevalt tuleb hinnata sellise kahju suurust. Tähelepanuväärne on seejuures, et MTA ei ole ringkonnakohtu 14.11.2019 otsust vaidlustanud. Samuti ei ole MTA esitanud kohtule 06.04.2016 maksuotsusest, kuigi tugineb mh enda 13.02.2020 täiendavates seisukohtades (mis on esitatud ringkonnakohtu lahendi tegemise järgselt) olulises osas just nimetatud maksuotsuse mõjule ja tähendusele kaebaja kahjunõude lahendamisele. Vastav maksuotsus ei saa samas olla kaebajale teadmata, kuna selle osas on toimunud kohtuvaidlus asjas nr 3-16-860 ning maksuotsusega seonduvat on läbivalt analüüsitud poolte ja kohtute poolt ka käesolevas asjas. Seejuures on käesoleva vaidluse seisukohast oluline eelkõige sellise maksuotsuse tegemise fakt, millega kohustati kaebajat tasuma maksustamisperioodide juuni ja juuli
  9. a osas 2 395 364,87 eurot. Selles poolte vahel vaidlus puudub ning sellise maksuotsuse tegemine on tuvastatav ka jõustunud kohtuotsuste kaudu haldusasjas nr 3-16-
  10. Kohus võtab siiski MTA 06.04.2016 maksuotsuse haldusasja nr 3-16-860 toimikust ka käesoleva asja juurde.
  11. Tallinna Ringkonnakohus on 14.11.2019 otsuse p-s 36 märkinud järgmist: „Saamata jäänud tulu puhul peab arvestama VÕS § 128 lg-s 4 sätestatuga, mis kergendab kahjustatud isikul lisaks kahju tekkimisele ka selle ulatuse tõendamist, arvestades, et tegemist on tulevikus tekkiva kahjuga (oletusliku tuluga). Kahju tekitanud isik omakorda peab nõude ümberlükkamiseks näitama, et teatud põhjustel poleks kaebaja seda tõenäolist tulu sellises suuruses saanud, näiteks oma tegevuse katkemise, halvenenud majandusliku seisundi või üldise ärikeskkonna muutumise tõttu. Kahju suuruse kindlakstegemisel tuleb ka hinnata, kas kaebaja 9
(16)3-18-531 kavatsus ja võimekus kütuse müügist kasumit teenida oli kogu kaebuses märgitud kahjunõude perioodil (10.02.2015–06.11.2017) samasugune. Siin võib näiteks tähtsust omada see, et 11.05.2016 kandis MTA kaebaja poolt kütuse müügi tegevusloa tagatiseks antud 1 000 000 eurot 06.04.2016 maksuotsusega kindlaks tehtud maksuvõla katteks ja uut tagatist andmata ei oleks kaebaja saanud kütuse müüjana tegutsemist jätkata (VKS § 3 lg 3).“ Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus oma otsuse p-des 37 ja 38 viidanud

§-le 13, mis sätestab vastutuse piiramise alused. Tulenevalt ringkonnakohtu otsuses esitatud selgitustest esitas vastustaja halduskohtule 13.02.2020 täiendava seisukoha, milles viitas vastutuse välistamist / piiramist puudutavatele asjaoludele (

§ 13

). Seega tuleb kohtul ka kontrollida, kas praeguses asjas esineb

§-s 13 sätestatud vastutuse piiramise või välistamise aluseid. 21. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole saamata jäänud tulu (oletusliku / tõenäolise kahju) suurust võimalik täpselt kindlaks teha. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus (

§ 7lg 4).

Seega otsustab kohus hüvitise suuruse paljuski hinnanguliselt lähtudes alljärgnevatest põhjendustest (vt ka Riigikohtu 04.04-2006 otsus 3-3-1-13-06, p 18).

  1. Kaebaja on saamata jäänud tulu arvestuse aluseks võtnud
  2. a kasumiaruande2 mille järgi teenis ta
  3. a märts kuni august MTA väljastatud tegevusloa alusel kütuse müügist kasumit kokku 554 419 eurot ehk 92 403,17 eurot kuus
  4. Samas nähtub kaebaja 25.02.2015 kaebusest (täpsemalt selles sisalduva esialgse õiguskaitse taotlusest)4 haldusasjas nr 3-15-467, et kaebaja kogu kütuseturul tegevusaja jooksul moodustas saamata jäänud tulu ca 40 000 eurot kuus ehk mitte vähem kui 200 000 eurot 5-kuulise perioodi jooksul. Eelnev annab kohtu hinnangul alust kahtluseks, et kohtule esitatud
  5. a kasumiaruanne ei kajasta reaalset ärikasumit kõnesoleval perioodil. Tallinna Halduskohtu 05.06.2019 otsuse p-s 33.3 on nimetatud erinevusele tähelepanu juhitud, kuid vaatamata sellele ei ole menetlusosalised (eeskätt kaebaja) edasises menetluses esitanud ühtegi seisukohta ega tõendit seonduvalt
  6. a kasumiaruande õigsusega. Kuivõrd asjas ei ole esitatud sellised usaldusväärseid tõendeid, mille põhjal saaks hinnata, kui palju võis kaebaja
  7. a märts – august kütuse müügi tehingutelt tulu teenida, lähtub kohus oma hinnangulises kahjuarvestuses, et see võis kõnesoleval perioodi ühel kuul olla maksimaalselt 40 000 eurot. Ühtlasi puudub poolte vahel vaidlus selles, et kohtule esitatud
  8. a kasumiaruandes ei kajastu MTA 06.04.2016 maksuotsusega tuvastatud maksunõue (s.o
  9. a juuli ja juuli maksukohustus summas 2 395 364,87 eurot). Seega on kohtu arvates võimalik tagantjärgi väita, et kaebaja tegevus ei saanud olla kõnealusel perioodil (s.o 15.03.2014-04.09.2014), mil tal oli kehtiv tegevusluba kütuse müümiseks, kasumlik (nagu on kajastatud kohtule esitatud
  10. a kasumiaruandes). Isegi juhul, kui kaebaja teenis kõnesoleva perioodi üksikutel kuudel kasumit, siis suure maksuvõla tõttu oli ta selle perioodi lõppedes ikkagi kahjumis. Ka MTA on oma 13.02.2020 menetlusdokumendis välja toonud, et ainuüksi kaebaja kohustused oleksid
  11. a-l ületanud tema väidetavat kasumit 1 916 780,87 euro võrra (s.o MTA 06.04.2016 maksotsusega tuvastatud maksunõue 2 395 364,87 eurot miinus kaebaja väidetav kasum
  12. a-l 478 584 eurot). 2 OÜ Neopol Invest 14.03.2018 kaebuse lisa 13 Kaebaja on arvestanud saamata jäänud tulu suuruse järgmiselt: 92 403,17 eurot (s.o kaebaja ühe kuu väidetav kasum perioodil 15.03.2014-04.09.2014) x 33 kuud (kahjunõude periood) 4 Võetud käesoleva asja juurde Tallinna Ringkonnakohtu poolt 15.10.2019 kohtuistungil tehtud protokollilise määrusega 3 10

(16)3-18-531
  1. Kohtu hinnangul puudub alus arvata, et kui kaebaja oleks saanud kütuse müüjana tegevust jätkata (ilma MTA õigusvastaste otsusteta), siis oleks tema tegevus olnud kasumlik või et ta oleks suutnud oma kohustuste mahtu / suurust oluliselt vähendada. Seda esiteks seetõttu (ja nagu kohus eelnevas kohtuotsuse punktis välja tõi), et MTA 06.04.2016 maksuotsusega tuvastati, et kaebaja on
  2. a juunis ja juulis varjanud tegelikku käibemaksukohustust ning seega tegutses kaebaja
  3. a tegevusloa olemasolu ajal teadlikult maksejõuetus olukorras. Vaidlust ei ole ka selles, et 04.09.2014 seisuga ei olnud kaebajal selliseid vabu rahalisi vahendeid, mille arvelt ta oleks olnud suuteline MTA 06.04.2016 maksuotsusega tuvastatud maksukohustuse tasuma. Selliseid vabu rahalisi vahendeid ei olnud kaebajal ka 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsuste tegemise ajal. Kaebaja majanduslikku seisu arvestades on ka küsitav, kas ta oleks olnud suuteline ja huvitatud edaspidiselt (al 09.02.2015 / 10.02.2015) täitma Afforda Energy OÜ-ga 05.05.2014 sõlmitud ostu-müügilepingut5 nr 0505/14, mis kehtis kuni 31.12.
  4. Teiseks on üldteada, et alates
  5. a keskpaigast hakkasid kütuse jaehinnad oluliselt langema ning hinnalangus kestis kuni
  6. a keskpaigani.6 Nimelt 2014-2016 aastatel seisis maailma majandus silmitsi ühe suurima naftahinna langusega ajaloos – 70%-line hinnalangus oli üks kolmest suurimast hinnalangusest pärast II maailmasõda.7 Teisisõnu, kui kaebaja oleks 09.02.2015 seisuga ostnud kütust oma tehingupartneri(te)lt (nt Afforda Energy OÜ-lt), siis hinnalangus jätkus ka veel
  7. a-l, mistõttu on äärmiselt väheusutav, et kaebaja oleks suutnud kütust kasumlikult edasi müüa. Siinkohal on oluline välja tuua, et üldjuhul ostavad kütuse hulgimüügiga tegelevad äriühingud kütuseid suurtes kogustes teatud perioodiks. Ka praegu nähtub asja materjalidest, et kaebaja on Afforda Energy OÜ-ga sõlminud müügilepingu nr 0505/14 lisa8 nr 1-4, mis on kehtivusega 04.04.2014-31.06.2014 ning milles on kokku lepitud konkreetne kauba hind (bensiin 650 eurot tonn ja diislikütus 560 eurot tonn) ning kauba kogus (bensiin 3000 tonni ja diislikütus 8000 tonni). Lisaks on Eesti Konjunktuuriinstituudi analüüsis „Mootorikütuse hinna ja aktsiisimaksu mõju Eesti maanteetranspordi ettevõtete konkurentsivõimele“ (Tallinn, 2019) välja toodud, et kütuse omahinna ja kütusemüüjate tulu osakaal jaehinnas vähenes
  8. a-l Eestis seni madalaimale tasemele, 36%-le ja maksude osakaal (aktsiis ja käibemaks) tõusis 64%-le. Võttes arvesse üldist majandusseisu kütuseturul aastatel 2014-2016 ning kaebaja majanduslikku olukorda peab kohus väga vähetõenäoliseks, et kaebaja oleks suutnud oma peamise majandustegevusega (kütuse müümisega) kasumlikult jätkata või oma kohustuste mahtu oluliselt vähendada. Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et kuigi vastustaja ei ole vaatamata Tallinna Ringkonnakohtu 14.11.2019 otsuse p-s 36 tehtud viitele välja toonud kütuseturul toimunud muutusi aastatel 2014-2016, ei saa kohus nimetatud asjaoluga jätta arvestamata. Kohtu hinnangul on tegemist üldteada asjaoluga, mis leidis ka meedias palju kajastamist (vt nt https://www.ohtuleht.ee/607691/kutuse-hind-tegi-ajalugubensiini-hind-langes-alla-uhe-euro). Eeltoodud järeldust ei lükka kohtu hinnangul ümber ka kaebaja kaebuse p-s 3.5.14 toodud võrdlus. Nimelt võrdles kaebaja Afforda Energy OÜ-ga kokku lepitud kütuse sisseostuhindu ja 5 OÜ Neopol Invest 14.03.2018 kaebuse lisa 17 Vt nt Eesti Konjunktuuriinstituudi analüüs „Mootorikütuse hinna ja aktsiisimaksu mõju Eesti maanteetranspordi ettevõtete konkurentsivõimele“ (Tallinn, 2019), joonis 1.3; kättesaadav arvutivõrgus Google otsingumootori kaudu 7 Info worldbank.org kodulehelt: https://blogs.worldbank.org/developmenttalk/what-triggered-oil-price-plunge2014-2016-and-why-it-failed-deliver-economic-impetus-eight-charts?fbclid=IwAR2T2PhLNPKtuuX7dYyhwolH9ecN1vBWFb88o4YePBgs52mBCcqu0a_Y0w#:~:text=Between%20mid%2D2014%20and%20early,supply %2Ddriven%20collapse%20of%201986 8 OÜ Neopol Invest 14.03.2018 kaebuse lisa 16 6 11
(16)3-18-531 toonaseid kütuse müügihindu ning soovis näidata selle põhjal, et ta suutis müüa kütust kallimalt, kui selle soetas. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis sisuliselt kohe pärast kaebaja ja Afforda Energy OÜ vahelise müügilepingu nr 0505/14 lisa nr 1-4 sõlmimist hakkasid kütuseturul hinnad ühtejärge langema. On selge, et selline ärikeskkonna muutus mõjutas kütuse müügist saadava tulu osakaalu. Kütus, mis kaebajal oli 04.09.2014 seisuga (886 906 kg) aktsiisilaos, müüdi samuti poolte kokkuleppel eriloaga9
  1. a alguses ära. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks kütuse müügist saanud suuremat tasu, kui selle kütuse müüki ei oleks MTA ja kohtutäitur sekkunud. Samuti kajastub kaebaja välja toodud võrdluses üksnes kütuse sisseostuhind ning välja on jäetud kütuselt tasutavad riiklikud maksud (aktsiis, käibemaks, varumakse)
  2. Siinkohal on oluline aga märkida, et kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks ning eesmärgiks ei saa ka olla õigusvastaselt käitunud vastustaja karistamine.
  3. Kohtu hinnangul ei saa vaatamata eeltoodule siiski täielikult välistada, et kaebaja oleks pärast 09.02.2015 otsust olnud võimeline tegema üksikud kasumlikud kütuse müügi tehingud, millega tema kahjum või võlad oleksid kujunenud väiksemaks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 14.11.2019 otsuse p 30). Kuivõrd tagantjärgi on keeruline või lausa võimatu tuvastada, millises ulatuses oleks kaebaja võinud kahjumit või võlgu vähendada, tuleb hüvitist vähendada hinnanguliselt. Olukorras, kui kaebaja kahjunõue tugineb äärmiselt üldisel võrdlusel varasemate tehingute kasumlikkusega, saab ka kohus sellises kahju määratlematuse olukorras lähtuda hinnangulistest suurusjärkudest. Kohus leiab, et eelpool kirjeldatud asjaoludel, sh arvestades kirjeldatud majanduslikku olukorda ja muutunud ärikeskkonda, saab lugeda mõistlikult tõenäoliseks kuni 30% suuruse kasumi tekkimist kaebajal võrreldes varasemate perioodidega. Seega tuleb arvestuslikku hüvitist vähendada 70%. Lisaks eelnevale, isegi juhul, kui kaebaja oleks veel pärast 09.02.2015 ilma MTA õigusvastaste otsusteta saanud kahjumlikult edasi tegutseda, on selge, et selline võimekus oleks igal juhul ära langenud 11.05.2016, mil MTA kandis kaebaja poolt kütuse müügi tegevusloa tagatiseks antud 1 000 000 eurot 06.04.2016 maksuotsusega kindlaks tehtud maksuvõla katteks. Seda põhjusel, et ilma uut tagatist andmata ei oleks kaebaja enam saanud kütuse müüjana edasi tegutseda (VKS § 3 lg 3). Arvestades kohtu eeltoodud põhjendusi, ei saa pidada tõenäoliseks / usutavaks kaebaja kinnitust selle kohta, et ta oleks suutnud ja soovinud MTA-le uue tagatise anda (tasunud selle teenitava kasumi arvelt või ka nt selleks laenu pangalt saanud vms). Seega võib kahju hüvitis kõne alla tulla maksimaalselt 15 kuu eest (s.o 10.02.2015-11.05.2016). Kokkuvõtvalt tuleb kaebaja kahju hüvitist eeltoodud põhjendustel vähendada 180 000 euroni (s.o 40 000 x 15 – 70 %). 25.

§ 13

lg 2 kohaselt hüvitatakse saamata jäänud tulu üksnes juhul, kui see on tekitatud süülise käitumisega. Süü vormid on VÕS § 104 lg-te 2–5 kohaselt hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 104 lg-te 3-4 kohaselt on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, raske hooletus on käibe vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kahjunõude lahendamisel on oluline ka süü vormi kindlaks määramine, kuna kergem süüvorm võib olla oluline vastutuse piiramise otsustamisel

§ 13lg-s 1 sätestatud alustel (Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 33-1-11-15, p 28).

MTA 09.02.2015 otsusega peatati kaebaja kütuse müügi tegevusluba nr VKM000850 alates 10.02.2015 kuni tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamiseni MSÜS § 37 lg 2 p 3 ja § 43 lg 1 p 1 alusel. MTA 21.04.2016 otsusega tunnistati kaebaja kütuse müügi tegevusluba nr 9 Tallinna Halduskohtu 08.05.2019 kohtuistungi helisalvestis, 10:27:30 https://www.err.ee/868313/ulevaade-millest-koosneb-kutuse-hind 10 12

(16)3-18-531 VKM000850 kehtetuks alates 22.04.2016 MSÜS § 37 lg 2 p 3 alusel. Mõlema otsuse tegemise tingis maksuhalduri põhjendatud kahtlus, et kaebaja on toime pannud maksupettuse. MSÜS § 37 lg 2 p 3 sätestab, et majandushaldusasutus võib tunnistada tegevusloa kehtetuks tegevusloaga lubatud tegevusega avalikule korrale tekkiv oluline kahju või oht, mis ei eksisteerinud või ei olnud teada tegevusloa andmise ajal ja mis kaalub üles ettevõtja huvi tegevust jätkata ning mida ei ole võimalik kõrvaldada tegevusloa muutmisega. MSÜS eelnõu seletuskirjas on nimetatud sätte kohta märgitud järgmist: „Lõike 2 punkt 3 on sätestatud silmas pidades olukorda, kus asjaolud muutuvad sõltumata ettevõtja ja haldusorgani tegevusest, nt teaduse arenedes leitakse, et varem väheohtlikuks peetud tegevusloaga lubatud tegevus osutub siiski väga ohtlikuks. Sellisel juhul on esmaseks lahenduseks tegevusloa muutmine (vt § 34 seletusi), kui aga muutmine ei ole ohu kõrvaldamiseks piisav, siis tuleb vajaduse korral tunnistada tegevusluba kehtetuks.“ MSÜS § 43 lg 1 p 1 sätestab, et majandushaldusasutus võib ettevõtja majandustegevuse või tegevusloa osaliselt või täielikult peatada majandustegevuse nõude või tegevusloa kõrvaltingimuse olulise rikkumisega kaasneva kõrgendatud ohu või olulise ohu korral kuni rikkumise kõrvaldamiseni või majandustegevuse keelamise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamiseni. MSÜS eelnõu seletuskirjas on nimetatud sätte kohta märgitud järgmist: „Sel alusel peatamine on põhjendatud vaid juhul, kui rikkumised, mis on tinginud majandushaldusasutuse sekkumise, võivad perspektiivis olla aluseks majandustegevuse keelamisele või tegevusloa kehtetuks tunnistamisele, s.t. tegemist on majandustegevuse nõuete või tegevusloa kõrvaltingimuste olulise rikkumisega, ning need on tekitanud kõrgendatud või olulise ohu.“ Kohtu hinnangul võib vastustajaga nõustuda selles, et eelnimetatud normide rakendamise praktika oli vähene (vt ka Tallinna Halduskohtu 19.09.2016 otsus nr 3-16-1003). Lisaks enne 09.02.2015 otsuse tegemist oli Tallinna Halduskohus 09.01.2015 otsuses nr 3-14-51993 (p 9) märkinud, et kui maksuhalduri arvates tuli kaebaja tegevusluba kehtetuks tunnistada maksupettuse kahtluse tõttu, saanuks seda teha MSÜS § 37 lg 2 p 3 alusel. Nimetatud haldusasjas tehtud otsuses ei olnud vaja aga süvenenult uurida, millistel eeldustel saab seda alust kohaldada. Samas on selge, et äriühingu tegevusloa kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise näol MSÜS § 37 lg 2 p 3 ja § 43 lg 1 p 1 alustel on tegemist niivõrd intensiivsete meetmetega, millisel juhul tuleb haldusorganil hoolikalt ja põhjalikult hinnata, kas täidetud on kõik eeldused nimetatud normide kohaldamiseks. Kui normi sõnastus ei ole piisavalt selge ja seda võib tõlgendada mitmel moel, tuleb hinnata normi eesmärki ning võtta abiks ka seaduseelnõu seletuskiri, mis aitab mõista seadusandja tegelikku tahet (vt ka Riigikohtu 27.02.2018 otsus 3-15-2526, p 15). Praegusel juhul ei ole vastustaja MSÜS § 37 lg 2 p 3 ja § 43 lg 1 p 1 tõlgendamisel arvesse võtnud muid MSÜS norme, nende omavahelisi seoseid ja seletuskirjas toodud selgitusi (ehk teisisõnu, kõnesolevaid MSÜS norme saanuks kohaldada vastustaja soovitud viisil üksnes juhul, kui neid lugeda isoleeritult; vt ka Tallinna Halduskohtu 02.09.2015 otsus nr 3-15-467, p 21 ja 19.09.2016 otsus nr 3-16-1003, p 20). Isegi kui leida, et kõnesolevad normid koos seletuskirjaga jätsid mõnevõrra ruumi mitmeti tõlgendamiseks, tulnuks MTA-l pärast Tallinna Halduskohtu 02.09.2015 otsust haldusasjas nr 3-15-467 hinnata oma seisukohad kriitilise pilguga uuesti üle. Sealjuures pidi vastustajale olema ettenähtav, et tegevusloa peatamisel ja / või kehtetuks tunnistamisel võib kaebajal jääda kütuse müügist tulu saamata. Seega saab kohtu arvates vastustajale ette heita hooletust VÕS § 104 lg 2 tähenduses. 26.

§ 13

lg 1 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.

§ 13lg 13

(16)3-18-531 3 kohaselt tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaks määramisel arvestada ka seda, kas avalikku ülesannet täideti vajalikku hoolsust täielikult järgides ning kas vajaliku hoolsuse järgimine oleks kahju tekkimise ära hoidnud. Riigi vastutuse piiramise või välistamise aluseks olevad asjaolud peab välja tooma kahju tekitaja (vt nt Riigikohtu 11.12.2014 otsus nr 3-3-1-64-14, p 10; 08.05.2014 otsus nr 3-3-1-9-14, p 56). MTA on välja toonud, et praegusel juhul esinevad

§ 13lg 1 p-s 4 ja VÕS § 139 lg-s 1 sätestatud alused vastutuse piiramiseks.

VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. MTA 04.09.2014, 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsuste põhjendustest nähtuvalt tingis kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja peatamise maksuhalduril tekkinud kahtlus, et kaebaja on toime pannud suuremahulise maksupettuse ning kuigi kaebaja on esitanud 1 000 000 euro suuruse tagatise, siis võimalik käibemaksukohustus ületab seda 1,37 miljoni võrra, samuti ei ole kaebajal muud vara, mida maksuvõla tekkimise korral realiseerida. Kohus jagab maksuhalduri seisukohta, et juhul, kui kaebaja ei oleks käitunud õigusvastaselt (s.o toime pannud maksupettust, mis tuvastati MTA 06.04.2016 maksuotsusega), siis ilmselgelt ei oleks MTA ka tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja peatamise otsuseid teinud. Sellest tulenevalt ei ole kohtul ka kahtlust selles, et maksuhalduri eesmärgiks 04.09.2014, 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsuste tegemisel oli kaitsta riigi maksulaekumisi kui ka tagada võrdne konkurentsiolukord kõikide kaebajaga ühes tegevusvaldkonnas tegutsevate isikute vahel. Põhjendamata on aga vastustaja väide, et kui kaebaja oleks käitunud samamoodi õigusvastaselt (s.o esitanud tahtlikult valedeklaratsioone), siis oleks MTA tunnistanud tegevusloa kehtetuks (või peatanud) muul õiguslikul alusel. Vastustaja on selle väite juures välja toonud üksnes viite Tallinna Halduskohtu 09.01.2015 otsusele nr 3-14-51993, milles kohus märkis, et MTA oleks saanud tegevusloa kehtetuks tunnistada näiteks MSÜS § 37 lg 2 p 3 alusel. Esmalt, kohus märkis juba eelnevalt, et selle haldusasja raames puudus halduskohtul sisuline vajadus analüüsida täpsemalt MSÜS § 37 lg 2 p 3 kohaldamise eeldusi. Samuti on Riigikogus kaebajat puudutavas 11.10.2017 otsuse nr 3-15-467 p-s 12 selgesõnaliselt märkinud, et praegu puudus muu hulgas ka sisuline vajadus rakendada ettevõtja suhtes MSÜS § 36 lg-s 1, § 37 lg-tes 1 ja 2 ning § 43 lg-s 1 sätestatud meetmeid enne, kui maksuhaldur on maksukohustuse rikkumise selleks ettenähtud korras kindlaks teinud. Kõnealused meetmed ei ole vajalikud pooleliolevas maksumenetluses uuritava maksukohustuse täitmise tagamiseks. Seega ei oleks saanud kõne alla tulla enne MTA 06.04.2016 maksuotsuse tegemist kaebaja tegevusloa kehtivuse peatamine ja/või kehtetuks tunnistamine eelviidatud MSÜS alustel. Kuigi MTA 21.04.2016 otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta tehti pärast MTA 06.04.2016 maksuotsust, siis ei ole vastustaja välja toonud ega põhjendanud, millisel muul õiguslikul alusel oleks vastustaja kaebaja tegevusloa saanud kehtetuks tunnistada. Seega ei ole vastustaja kokkuvõttes põhistanud, et kaebaja tegevusluba oleks tulnud kehtetuks tunnistada või selle kehtivus peatada mõnel muul, MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsustes nimetamata põhjustel. Küll aga võib põhjendatuks pidada maksuhalduri oletust, et kui kaebaja oleks käitunud õiguspäraselt ja poleks oma maksukohustusi varjanud, oleks MTA tõenäoliselt ja analoogselt 2017. a-le pidanud hiljemalt augustis 2014 maksuvõla rahuldama OÜ Neopol Invest esitatud 1 000 000 euro suuruse kütuse müüja tagatise arvelt, millele oleks järgnenud tegevusloa kehtetuks tunnistamine tagatise puudumise tõttu sarnaselt MTA 27.02.2018 otsusele. Seda oletust ei muuda ka kaebaja väide, et kõnesolevat maksuvõlga ei oleks saanud täita kaebaja esitatud tagatise arvelt. VKS alusel määratava käibemaksu tagatise eesmärgiks on tagada maksupettuste vähenemine, soodustada ausat konkurentsi kütuseturul ja kaitsta seeläbi teiste kütuseturul tegutsevate ettevõtjate ettevõtlusvabadust (Riigikohtu 31.01.2012 otsus asjas nr 14

(16)3-18-531 3-4-1-24-11, p-d 53–54). Kuigi kaebaja on alusetult sisendkäibemaksu maha arvanud kõrvaltegevuse (mälukaartide ost-müük) näiliste tehingute kaudu, oli nende eesmärgiks vähendada kütuse müügitehingutest tekkinud käibemaksukohustust. Seega ei nähtu kohtule selliseid põhjuseid, miks tuleks praegusel juhul pidada maksuvõla (osalist) rahuldamist kaebaja esitatud tagatise arvelt ilmselgelt õigusvastaseks (sealjuures
  1. a-l on MTA vastava toimingu reaalselt ka teinud ning kohtule ei ole teada, et vastava toimingu osas oleks tuvastatud selle õigusvastasus). Kohus arvestab siinkohal asjaoluga, et reaalsuses sellist olukorda ei eksisteerinud ning tegemist on üksnes oletusega, mis võinuks juhtuda, kui kaebaja oleks maksukohustuse
  2. a juunis ja juulis õigesti deklareerinud. Võttes arvesse eeltoodud põhjendusi (eeskätt arvestades kaebaja õigusvastast tegevust maksupettuse toimepanemisel ning MTA eesmärke tegevusloa kehtivuse peatamisel ja selle kehtetuks tunnistamisel) ning MSÜS normide mõningast ebaselgust ja vähest rakendamise praktikat (vt kohtuotsuse eelmine punkt), leiab kohus, et hüvitist tuleb täiendavalt vähendada 135 000 euroni (s.o 180 000 - 25%).
  3. Kaebaja palub MTA-lt välja mõista ka VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis kahjunõudelt kuni selle kohase täitmiseni. Kaebaja põhjendab viivisenõuet sellega, et temalt võeti ära võimalus teenida kasumit, mistõttu ei saanud ta kasutada teenitud raha oma äri laiendamiseks. Kui avalik-õiguslikus suhtes on tekitatud kahju, on selle hüvitamisel õigus nõuda ka VÕS § 113 lg 1 alusel viivist (Riigikohtu 14.06.2019 otsus asjas nr 3-13-481, p 45 ja seal viidatud kohtupraktika). VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja nõuda viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse (VÕS § 113 lg 2 esimene lause). VÕS § 113 lg 4 järgi ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustust täitmast. Kohus leiab, et praegusel juhul on viivisenõue (osaliselt) põhjendatud. Vastustajal oli õigus ja kohustus kaebaja kahju hüvitamise taotluse saamisel ise õiglane hüvitis kindlaks määrata ja välja maksta. Kohtu hinnangul tuleb viivist aga asuda arvestama alates kuupäevast, millal vastustaja oli kohustatud kaebaja kahju hüvitamise nõude lahendama. Nimelt nähtub MTA 12.02.2018 otsusest (millega jäeti kaebaja kahju hüvitamise taotlus rahuldamata), et kaebaja esitas vastustajale 07.12.2017 kahju hüvitamise taotluse ning 11.12.2017 esitas täiendavalt kasumiaruande, mis oli jäänud taotluse juurde lisamata.

§ 18

lg 1 sätestab, et haldusorgan peab taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Vastustaja on käsitlenud taotluse nõuetekohase esitamisena kuupäeva 11.12.2017 ning seega pidi haldusorgan taotluse lahendama hiljemalt 12.02.

  1. Seega mõistab kohus kaebaja kasuks 135 000 euro suuruselt hüvitiselt arvestatava viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.02.2018 kuni hüvitise täieliku tasumiseni (tasaarveldamiseni kaebaja maksuvõlaga).
  2. Kokkuvõtvalt rahuldab kohus kaebaja kaebuse osaliselt ning mõistab kaebajale tekitatud varalise kahju hüvitamiseks vastustajalt välja 135 000 eurot ning käesoleva otsuse eelmises punktis märgitud viivise. 11 Kuna 11.02.2018 oli pühapäev, siis tuli taotluse lahendamise tähtaeg lugeda saabunuks esmaspäeval, 12.02.2018 (HKMS § 67 lg 3 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 6). 15

(16)3-18-531 29. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud HKMS § 108 lg 2 kohaselt proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja esitas kaebuses taotluse, milles palus jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Samas ei ole kaebaja kohtule nõutud tähtajaks esitanud menetluskulude nimekirja. Kaebaja on nii halduskohtule esitatud kaebuselt kui ka Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuselt tasunud riigilõivu 750 eurot (seega kokku 1500 eurot). Kuna kohus rahuldab kaebuse osaliselt ja hinnanguliselt kuulub kaebus rahuldamisele 5% ulatuses, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 75 eurot riigilõivu. Muud võimalikud menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee kohtunik OSALISELT TÜHISTATUD KOHTUOTSUSEGA. TALLINNA RINGKONNAKOHTU 30.06.2021 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.