1-22-1923/5

(22730000021)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. veebruari
2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X (registrikood XXXXXXXX) esindaja vandeadvokaat Lembit Tedder (XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. veebruari
4. a määrus muutmata ning X esindaja vandeadvokaat Lembit Tedderi esitatud määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 19.01.
6. a registreeriti Põhja Ringkonnaprokuratuuris X kuriteokaebus selles, et korteriühistu liige Y, kellelt korteriühistu nõuab majandamis- ja kommunaalkulude võla tasumist Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-21-261, tugineb kohtuasjas võltsitud dokumentidele eesmärgiga vältida oma kohustuste täitmist. Y esindajad, vandeadvokaat Merilin Ojasaar ja vandeadvokaadi abi Katarina Talumäe esitasid 22.02.2021 Harju Maakohtule Y vastuse, millele on lisatud võltsitud dokumendid – kolm fotot väidetavast üürilepingust ja selle suulise ülesütlemise kinnitus. Selline tegevus, selle asjaolud ja kohustuste täitmise välistamiseks kasutatud dokumendid vajavad uurimist kriminaalmenetluses, kuna seda ei saa teha tsiviilasja raames, kus selliseid võimalusi pole. Võltsimisele viitavated järgmised asjaolud: - Y on jätnud oma kohustused täitmata regulaarselt, süsteemselt ja pikkade ajaperioodide kaupa ning ei ole peaagu mitte kunagi täitnud kohustusi vabatahtlikult; - üürilepingu väidetav sõlmimine kirjaliku ja mitte digitaalse allkirjastamisega ning asjaolu, et kohtule ei ole esitatud väidetavalt paberil eksisteeriva üürilepingu originaali ega koopiat, viitab muid fakte arvestades sellele, et üürileping on allkirjastatud tagantjärele tegeliku tahteta selles kirjeldatud tehingut teha; - väited üürilepingu ja selle väidetavast lõpetamisest
7. a tekkinud väidetava nõude kohta esitas Y alles 22.02.2021, kuigi kohtuvaidlused võlgade sissenõudmiseks Y-lt on kestnud aastaid ja
8. a kestis kohtuvaidlus kohtuasjas nr 2-18-18814; 1

(7)1-22-1923 - sellist äriühingut nagu on märgitud väidetaval üürilepingul, ei eksisteerinud. Korteriühistu hinnangul võivad olla täidetud KarS § 344, § 345 ning KarS § 209 koosseisud.

1. 31.01.
2. a koostas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate.
3. 11.02.
4. a esitas KÜ X lepinguline esindaja Anne-Riin Kütt Riigiprokuratuurile kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmisele. Riigiprokuratuuri määrus
5. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus ning jättis kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör märkis, et Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-21-261 esitas Tallinn, X 07.01.2021 avalduse Y vastu võla ja viiviste väljamõistmiseks (avaldajale tasumata majandus- ja kommunaalkulud seoses XXX1 ja XXX2 korteriomandite omamise ja kasutamisega summas 4 039,19 eurot). 22.02.2021 esitas Y oma esindajate vahendusel kohtule avaldusele vastuse ja tasaarvestusavalduse koos dokumentidega, mille kohaselt: - 01.10.2017 sõlmis ta Q OÜ-ga üürilepingu, mille alusel andis alates 01.10.2017 Q OU kasutusse ruumid XXX1 ja XXX
6. Vastavalt üürilepingu p-dele 2.1.-2.
7. kohustus Q OÜ tasuma talle üüri 1500 eurot kuus alates 01.04.
8. Üürileping oli sõlmitud tähtajalisena kuni 01.10.
9. - avaldaja piiras ebaseaduslikult puudutatud isiku ligipääsu elektrile (lülitas elektri välja) alates 06.02.
10. - 09.02.2018 ütles Q OU üürilepingu üles seoses asjaoluga, et üüritud pinnal puudub elektrivarustus. Elektri puudumise tõttu ei saanud puudutatud isik talle kuuluvaid kortereid välja üürida ja üüritulu teenida. Kinnisomandid muutusid sisuliselt kasutamiskõlbmatuteks, kuna neid ei olnud enam võimalik sihtotstarbeliselt kasutada. - puudutatud isikul on avaldaja vastu kahjunõue, mis tuleneb kommunaalkulude hüvitamise kohustusest ja saamata jäänud üüritulust alates 01.04.
11. Saamata jäänud üüritulu nõude suurus on kokku 52 200 eurot (lisandub kommunaalarvete kahjuhüvitis alates Üürilepingu ülesütlemisest Q OÜ poolt). Nähtuvalt avaldusest on korteriühistu nõude suuruseks 4 249,19 eurot, millest 4 039,19 eurot moodustab põhivõlgnevus ning 210 eurot sissenõutavaks muutunud viivised (lisanduvad TsMS § 367 järgsed viivised). Tasaarvestusavalduse teostamise järgselt on puudutatud isikul avaldaja vastu endiselt saamata jäänud üüritulu huvitamise nõue summas ca 47 900 eurot (s.o 52 200 - 4249,19 - TsMS § 367 järgsed viivised), millele lisandub kommunaalkulude kahjuhüvitise nõue. Kaebaja on 20.05.2021 esitanud omakorda vastuväited/taotlused Y eespool viidatud tasaarveldusavaldusele, mis kattuvad üldjoontes kuriteokaebuses märgituga ehk kokkuvõtvalt „eksisteerib põhjendatud kahtlus, et üürileping ja selle ülesütlemise kohta antud kinnitus on võltsitud/fabritseeritud eesmärgiga konstrueerida puudutatud isikule 50 000 euro ulatuses nõue“. 21.10.2021 on Y oma esindaja Marge Juure vahendusel esitanud kohtule oma omakorda oma seisukohad/vastuväited kokkuvõtvalt alljärgnevas: - avaldaja ei ole ühegi tõendiga tõendanud oma väidet et „üürileping on võltsitud/fabritseeritud, igal juhul fiktiivne ja tühine“. Avaldaja väiteid ei saa tunnistajatena tõendada XXX valitseja töötaja C ega samas valvurina töötanud W, kes ei ole üürilepingu pooled ega ole kursis lepingu sõlmimise, täitmise ega lõppemise asjaoludega. - C 11.05.2021 avaldaja lepingulisele esindajale saadetud kiri sisuga: „Minul oleva info põhjal, mida sain valvuri proualt ning põgusa suhtluse käigus Y-ga, teavitan, et XXX1 ja 2 kasutas Y 2

(7)1-22-1923 isiklikult“, ei tõenda, millisel viisil nn isiklik kasutus on tuvastatud, millisest ajavahemikust üldse käib jutt (kattuvust üürileping kehtivuse ajaga) jms. - ei ole midagi ebatavalist selles, kui üürnik saab üüripinna valduse, kuid teatud ettevalmistustööde või olukorra tõttu ei asu seda koheselt aktiivselt kasutama. Ka ei pea majandus– või kutsetegevuses tegutsev üürnik kasutama üüripinda tingimata oma kontoriks ja muutma sinna oma postiaadressi, kuna võib vajada üüripinda muuks otstarbeks kui bürooks Antud juhul üüriti XXX1 ja 2 (fotostuudio) üürniku kauba ladustamiseks ja fotografeerimiseks, kus muuhulgas pidi üürniku lepingupartner Z OÜ hakkama fotografeerimise teenust osutama - kummastav on avaldaja väide, et kui kohtusse esitatakse tõendina lepingust koopia, foto, siis on automaatselt tegemist fiktiivse, võltsitud, tühise dokumendiga. Avaldaja on võimalik taotleda 01.10.2017 üürilepingu originaali välja nõudmist - avaldaja ei too välja ühtegi õigusnormi, mille puhul võiks üürilepingut lugeda tühiseks. Avaldaja ei ole esitanud lepingu kehtetuks tunnistamise nõuet. Üürileping oli sõlmitud vastavalt VÕS § 11 lg-le 1, 4; §-le 271 ja lepingu tühisus ei ole tõendatud ega kehtetus kohtu poolt tuvastatud. Omakäeliselt lepingu allkirjastamine, sõlmimine ei ole ühegi õigusnormiga keelatud. Üürniku registrikoodi trükiviga ei muuda automaatselt lepingut tühiseks - puudutatud isikul ei ole keelatud omada erinevad õigus- ja võlasuhted erinevate äriühingutega (Osaühing Q, Osaühing H), sh samaaegselt mitmed lepingulised suhted sama äriühinguga. Puudutatud isikul oli pärast üürilepingu lõppemist ja on ka käesoleval ajal äriühingu Z OÜ kaudu Osaühinguga Q muud lepingulised suhted. Kui puudutatud isik on leppinud kokku Osaühinguga Q teistes lepingulistes suhetes rahaliste kohustuste tasaarvestamiseks puudutatud isiku eest otse kommunaalarvete tasumise näol, siis ei ole selles midagi ebatavalist ega lubamatut. - puudutatud isikut ei saa pidada „väga pikaaegseks võlglaseks“, kes „praktiseerib jätkuvalt teiste korteriühistu liikmete kogutud vahendite arvel elamist“ nagu avaldaja ebaõigesti ja pahauskselt väidab. Puudutatud isik ei jäta „süsteemselt, nahaalselt täitmata maksekohustust“. Need väited on avaldaja poolt tõendamata ja puudutatud isiku seisukohta kinnitab ka avaldaja nõude suurus 4039,19 eurot, mis nn pikkade aastate võlgnevuse korral oleks kordades suurem. - avaldaja rikkus seadust elektri välja lülitamisel. Lisaks sellele, et tal ei olnud üldse alust elektrit välja lülitada, ei teatatud puudutatud isikule katkestamisest ette tähtsaadetisega 15 päeva. Seega ei olnud elektriühenduse katkestamine seaduslik ning avaldaja ebaseaduslik tegevus tõi puudutatud isikule kaasa kahju. Keskseks küsimuseks kõnealuses tsiviilmenetluses on see, kas Y ja OÜ Q vahel eksisteeris üürisuhe, millega seonduvalt on Y esitanud kohtule tasaarvestusavalduse. Antud hetkeks pole ühtki seda ümber lükkavat asjaolu peale kaebaja subjektiivse arvamuse. Isegi kui eeldada, et kirjalik üürileping vormistati tagantjärgi, ei välista see üürisuhet lepingus märgitud asjaoludel suulise lepingu alusel. Menetlus tsiviilasjas pole käesolevaks ajaks jõudnud isegi sisulise arutamiseni I astme kohtus, kuna pooled esitavad jätkuvalt oma seisukohti/vastuväiteid/taotlusi. Varalise vaidluse keskmes on just vaidlusalune üürileping, mille osas kaebaja leiab oma argumentidele tuginedes, et tegemist on fiktiivse dokumendiga, ning Y, kelle suhtes kuriteokaebus on esitatud, on esitanud sellele oma vastuväited. Poolte seisukohti ja nende esitatud tõendeid pole kohus veel hindama asunud. Mõistagi ei välista käimasolev tsiviilmenetlus kriminaalmenetlust, kuid antud juhul jääb arusaamatuks kaebaja väide nagu poleks võimalik kuriteole (-tegudele) viitavaid asjaolusid tuvastada kõnealuses tsiviilvaidluses. Kohtule on esitatud dokumendid, mida kaebaja peab võltsituks ehk tagantjärgi koostatuks Y vabastamiseks tema vastu esitatud varalisest nõudest, millele viimane omakorda argumenteeritult vastu vaidleb. Tõendeid tuleb hinnata kogumis, kaaludes kõiki poolt- ja vastuargumente, mida alles hakatakse antud juhul tsiviilkohtumenetluses tegema. Sisuliselt soovib kaebaja, et prokuratuur asuks hindama tõendeid käimasolevas tsiviilmenetluses, kus kohus ise pole selleni veel jõudnudki. 3

(7)1-22-1923 Õiguskaitse valdkond, kus riigiasutuste õigused kasutada riiklikku sundi on eriti suur, ei tohi põhjendamatult sekkuda teiste õigusvaldkondade tegevusse või asuma täitma nende funktsioone. Kuriteokaebuse lahendamisel saab lähtuda vaid hetkeolukorrast ja otsustada, kas on piisavalt kuriteole viitavat teavet, ning riigiprokurör nõustub ringkonnaprokuratuuriga, et ei ole. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.09.2010 lahendi 3-1-1-60-09 kohaselt „kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis) /…/ ja tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.“ Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

1. Riigiprokuratuuri määrusele esitas Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse KÜ Tallinn, X lepinguline esindaja Lembit Tedder, kes palub Riigiprokuratuur määrus tühistada ja kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust alustama. Kaebaja leiab, et Riigiprokuratuur on asunud sisuliselt lahendama kaebaja ja Y vahelist tsiviilvaidlust refereerides Y poolt 21.10.
2. a tsiviilvaidluses nr 2-21-261 esitatud seisukohta. Eelnev on kaebaja jaoks kummaline, kuivõrd kaebaja ei ole nimetatud seisukohta oma kuriteokaebusele lisanud, mis viitab, et kriminaalmenetluse alustamata jätmisele vaatamata on Riigiprokuratuur asjas iseseisvalt täiendavaid tõendeid kogunud. Üldreeglina algab kriminaalmenetlus KrMS § 193 lg 1 kohaselt esimese menetlustoiminguga ning kuigi kriminaalmenetluse alustamisele eelneva otsustusprotsessi käigus võib menetleja vajadusel koguda täiendavat teavet nt avalikest allikatest või kuriteokaebuse esitajaga suheldes, ei tohi menetleja enne kriminaalmenetluse alustamist kasutada muid uurimis- ja menetlustoiminguid. Kaebaja selgitab täiendavalt, et tsiviilmenetluse toimumise fakt ei välista kriminaalmenetlust ega saa olla kriminaalmenetluse mittealustamise põhjuseks, kuivõrd kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest kõrvalekaldumine on lubatud vaid KrMS §-s 6 sätestatud juhtudel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et kriminaalmenetluse aluse ja ajendi esinemisel ei välista karistusõiguslikku sekkumist seos tsiviilõigusliku vaidlusega ning et õigushüvede efektiivne karistusõiguslik kaitse eeldab, et kriminaalmenetlus kui riigi reaktsioon kuriteo toimepanemisele ei oleks sõltuvuses teistest menetlusliikidest (RKKK 1-20-8130). Eelnevast tulenevalt ei saa jätta kriminaalmenetlust alustamata pelgalt põhjusel, et samas asjas on pooleli tsiviilvaidlused, kus kohus Y esitatud tõenditele samuti oma hinnangu annab. Kuivõrd kuriteo asjaolude ilmnemisel on kriminaalmenetluse toimetamine kohustuslik, ei oma kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tähtsust see, millises faasis on samas asjas peetavad tsiviilvaidlused. Põhja Ringkonnaprokuratuur on oma 31.01.
3. a teatises mh leidnud, et kuivõrd Y ei ole kohtule esitanud mitte võltsitud üürilepingu originaali, vaid fotod nimetatud üürilepingust, ei ole tegu võltsinguga. Samuti leidis prokuratuur, et fiktiivsete dokumentide käsitlus võltsingutena on „vaieldav“ ning Y esitatud võltsitud tõendid pole kohased õiguste omandamiseks või kohustustest vabanemiseks, mistõttu ei ole prokuratuuri arvates tegu KarS § 344 ja § 345 järgi võltsitavate dokumentidega. Kaebaja prokuratuuri seisukohtadega ei nõustu. Esiteks on prokuratuur arusaamatutel põhjustel keskendunud asjaolule, et võltsitud üürileping esitati kohtule fotodel kujutatuna. Kaebaja selgitab, et kohtule esitati fotod võltsitud dokumendist ehk dokument, mida on võltsitud, on fotodel kujutatud üürileping, mitte fotod ise. Võltsitud üürilepingust fotode tegemine eeldab paratamatult esmalt võltsitud lepingu loomist. Absurdne oleks järeldus, mille kohaselt võltsitud dokumendi 4

(7)1-22-1923 koostamine ja kasutamine oleks karistatav, kuid täpselt samadel eesmärkidel samast võltsitud dokumendist koopia (foto) tegemine ja selle kasutamine ei oleks – mõlemal juhul püüab teo toimepanija võltsingu või võltsingu koopia esitamisega jätta mulje, nagu oleks tegemist õiguspärase dokumendiga (esitatud vastavalt originaalina või koopiana originaalist) ning mõlemal juhul ründab teo toimepanija õiguskäibe usaldusväärsust. Eelnevast tulenevalt ei saa dokumendi võltsimist ja selle kasutamist eitada lihtsalt põhjusel, et tehniliselt ei esitanud Y, kohtule mitte võltsingut ennast vaid fotod võltsingust, presenteerides neid tõendina lepingu olemasolu kohta. Kaebaja ei nõustu ka prokuratuuri arvamusega, et fiktiivsete dokumentide loomine ei ole võltsimine, mistõttu ei ole prokuratuuri hinnangul fiktiivse dokumendi loomine ja kasutamine KarS § 344 ja § 345 alusel karistatav. Nii Y ja OÜ Q, keda esindas N, poolt loodud fiktiivse üürilepingu kui ka N poolt antud valekinnituse puhul on tegemist intellektuaalse võltsimisega, mida on Riigikohtu praktikas loetud võltsimiseks KarS §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude mõttes (RKKK 1-18-5732 ja 1-16-10888). Samuti ei saa väita, nagu poleks Y poolt üürisuhte olemasolu tõendamiseks esitatud võltsitud üürileping ja üürisuhte ülesütlemise tõendamiseks esitatud valekinnitus dokumendid, millega oleks võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Nii leping kui selle ülesütlemise kohta antud kinnitus on juba oma olemuselt vaieldamatult dokumendid, millega on võimalik omandada õigusi ja vabaneda kohustustest. Praegusel juhul oli Y poolt kohtule esitatud võltsitud üürilepingu ja N poolt antud valekinnituse eesmärk jätta kolmandatele isikutele mulje, nagu oleks Y ja OÜ Q vahel olnud sõlmitud tähtajaline üürileping, mis lõppes korterites elektrivoolu väljalülitamise tõttu ennetähtaegse erakorralise ülesütlemisega üürniku poolt. Y püüab väita, et kuivõrd kaebaja tegevus tingis väidetavalt OÜ Q poolt tähtajalise üürilepingu erakorralise ülesütlemise, on temal väidetavalt tekkinud kaebaja vastu kahju hüvitamise nõue fiktiivsest üürilepingust „saamata jäänud“ tulu ulatuses. Selliste näiliste nõudeõiguste kinnitamiseks võltsitud dokumente (nt võltsitud arveid) on kohtupraktikas korduvalt loetud dokumentideks, millega on võimalik omandada õigusi ja vabaneda kohustustest, ning sealjuures ei oma tähtsust, et fiktiivse tehingu pooled on ise selle fiktiivsusest teadlikud ja soovivad fiktiivse õigussuhte olemasolus veenda vaid kolmandaid isikuid (RKKK 118-5732 ja 1-16-10888). Eelnevast tulenevalt ei saa olla mingit kahtlust küsimuses, kas Y esitatud võltsingud on tehtud dokumentidest, millega on võimalik omandada õigusi ja vabaneda kohustustest, mistõttu on asjakohatu ka prokuratuuri viide, nagu muudaks asjaolu, et kaebaja saab Y tasaarvestusavaldusele vastuväiteid esitada, fakti, et võltsitud üürileping ja valekinnitus on sobilikud õiguste omandamiseks ja kohustustest vabanemiseks, mida Y ongi püüdnud teha. Põhja Ringkonnaprokuratuur on 31.01.2022. a teatises samuti märkinud, et Y tegevuse puhul ei ole tegemist kelmusega KarS § 209 järgi: „Antud juhul ei ole avaldaja teinud varakäsutust ja tasaarvestuseks taotletavat summat tasunud ja pole sellega avaldusest nähtuvalt nõustunudki. Ka ei ole andmeid, et kohus on lugenud sellise taotluse põhjendatuks.“ Kelmuse objektiivne koosseis nõuab KarS § 209 kohaselt järgmiste eelduste esinemist: vara kui teo objekt, petmine kui tegu, petmise objekti eksimus, eksimuse mõjul tehtud varakäsutus ja kannatanule varalise kahju tekkimine. Kuivõrd prokuratuur on välja toonud, et kelmuse koosseisu eeldustest on puudu vaid pettuse objekti ehk kohtu eksimus ja eksimuse mõjul tehtud varakäsutus, siis sisuliselt on prokuratuur nentinud, et Y võib olla siiski toime pannud kelmuse katse KarS § 209 – KarS § 25 lg 2 järgi. Y on kohtule esitanud võltsitud üürilepingu ja N antud valekinnituse, et moonutada mineviku asjaolusid ehk jätta mulje, et Y ja OÜ Q vahel oli aastatel 2017–2018 sõlmitud tähtajaline üürileping, mille OÜ Q erakorraliselt üles ütles. Eelnevaga on Y kaebaja hinnangul teinud kõik endast oleneva kohtu eksitamiseks ja alustanud kuriteokatset vastavalt KarS § 25 lg-s 2 sätestatule. Kohtu poolt tõendite hindamine ja Y valeväidete uskuma jäämine ei olene enam Y-st, mistõttu on Y kaebaja hinnangul pannud toime minimaalselt kelmuse katse suures ulatuses KarS § 209 lg 2 p 3 – KarS § 25 lg 2 järgi isegi siis, kui tsiviilkohus pole veel avaldanud oma järeldusi Y valeväidete osas. 5

(7)1-22-1923 Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud: „Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse puudumise, peab kohus oma algatusel seejärel kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena“ (RKKK 3-1-1-41-14). Analoogia korras tuleb kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest lähtudes sama kohustust nentida ka prokuratuuri puhul. Nii kuriteoteate kui KrMS § 207 alusel esitatud kaebuse lahendamine peab toimuma põhjalikult ja igakülgselt ning menetlejad peavad kriminaalmenetluse alustamise otsustama sisuliste asjaolude põhjal, mitte pelgalt kaebaja väljatoodud konkreetsete süüteokoosseisude raames. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et KrMS § 207 alusel esitatud kaebuse läbivaatamisel on Riigiprokuratuur kohustatud „analüüsima kõiki õiguslikke aspekte, ka neid, millele isik pole osutanud, ja koostama põhistatud määruse kaebuse rahuldamise või selle rahuldamata jätmise kohta“ (RKKK 3-1-1-56-05). Eelnevast tulenevalt, kui prokuratuur leidis, et kelmuse koosseis ei ole täidetud eksimuse ja varakäsutuse puudumise tõttu, oli prokuratuur vastavalt in dubio pro duriore põhimõttele, KrMS §-s 6 ja § 193 lg-s 1 sätestatule siiski kohustatud alustama kriminaalmenetlust, et mh kontrollida kelmuse katse toimepanemist. Kaebaja hinnangul on kaebaja 19.01.

1. a kuriteokaebuses ja 11.02.
2. a kaebuses kirjeldatud asjaolude puhul piisavalt ainest tuvastamaks, et Y tegevus võib vastata KarS §-s 344 ja §-s 345 sätestatud kuriteokoosseisude tunnustele ning KarS § 209 lg 2 p-s 3 sätestatud kuriteo tunnustele või selle katsele. Kaebajale teadaolevalt ei esine praeguses asjas alust, mis kriminaalmenetluse välistaks, mistõttu on prokuratuur kaebaja hinnangul kriminaalmenetluse alustamata jätmisega rikkunud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtet. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 23.02.
4. a määruse muutmiseks.
5. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Menetluse alustamata jätmise vaidlustamise puhul peab ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Vaid isiku subjektiivne arvamus selle kohta, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks või kellelegi kahtlustuse esitamiseks.
6. Kaebaja leiab, et Y varasemad avaldused, praegusel juhul kaebaja hinnangul võltsitud dokumendi esitamine ja ka muud asjaolud annavad aluse arvamuseks, et Y on teadlikult koostanud ja kasutanud võltsitud dokumente. Ringkonnakohtu hinnangul sellise seisukohaga nõustuda ei saa ja märgib, et riigiprokurör on asjakohaselt leidnud, et käesoleval juhul on üürilepingu väidetav võltsimine vaid kaebaja subjektiivne arvamus ning selle kinnituseks ei ole asjas tõendeid. Tõsi on küll see, et kaebaja on toonud välja kõik asjaolud, mis tema seisukohta tema hinnangul kinnitavad, kuid ka nende pinnalt ei saa asuda seisukohale, et leping võltsitud oleks. Asjakohane on Riigiprokuratuuri määruses välja toodu sellestki, et kriminaalmenetluse raames tuleks sisuliselt asuda lahendama tsiviilõiguslikku vaidlust sellest, kas väidetav üürileping oli poolte vahel sõlmitud või mitte. See aga ei saa olla kriminaalmenetluse esmane eesmärk. Sellised vaidlused tuleb eelkõige lahendada tsiviilkohtumenetluse raames. Praegusel juhul on sisuliselt tegemist olukorraga, kus kaebaja ei nõustu vastaspoole seisukohaga ning lükkab neid nii varasemalt toimunu kui ka enda 6

(7)1-22-1923 poolt antud asjaoludele antud hinnanguga ümber, seejuures leides, et kuivõrd ta ei nõustu vastaspoole seisukohaga sellest, et võis olla sõlmitud üürileping, siis ilmselt on tegemist võltsinguga. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks ega lubatavaks sellistel asjaoludel kriminaalmenetluse alustamist, nagu seda leidis ka riigiprokurör. Küsimus sellest, kas poolte vahel üürileping esines või mitte, lahendatakse vältimatult tsiviilvaidluse korras, kuivõrd sellest oleneb, kas poolte vahel on olemas nõuded, mida saab tasaarvestada või mitte. Kuivõrd kriminaalmenetluses tuleks esmalt asuda välja selgitama täpselt sama asjaolu, mida ka tsiviilkohtus olevas menetluses (st üürisuhte olemasolu), ei pea ringkonnakohus mh ka ökonoomsust silmas pidades põhjendatuks seetõttu kriminaalmenetluse alustamist ning paralleelselt kahes menetluses sama küsimuse lahendamist. Seejuures rõhutab ringkonnakohus, et väidetava üürilepingu pooled on võimalik ka tsiviilkohtumenetluses vande all ära kuulata, kus isikuid hoiatatakse valeütluste andmise eest kaasnevast.

1. Kaebaja rõhutab ka seda, et tsiviilmenetluse toimumise fakt ei välista kriminaalmenetlust. Seda on märkinud oma määruses ka riigiprokurör, st selles ei olegi vaidlust, kuid määruses on leitud siiski, et käesoleval juhul ei ole alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Seega on kaebuse vastavat seisukohta riigiprokurör arvesse võtnud ning see ei too endaga kaasa vaidlustatava määruse tühistamist. Ringkonnaprokuröri seisukoht sellest, et üürilepingust on esitatud fotod, mistõttu ei saa olla tegemist võltsinguga, on kooskõlas Karistusseadustiku kommentaarides avaldatuga sellest, et dokumendi koopia ei ole dokument, vaid selle kujutis (Karistusseadustik kommenteeritud väljaanne, 2015, lk 834, p 5). Kuigi kaebaja sellega ei nõustu, leiab ringkonnakohus, et sellel ei ole kriminaalmenetluse alustamata jätmise seisukohalt sisulist tähendust, kuivõrd eeltoodust tulenevalt on otsustus menetluse alustamata jätmisest põhjendatud.
2. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus kriminaalmenetluse alustamata jätmise ja Riigiprokuratuuri põhjendustega. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole tõsikindlalt võimalik asuda seisukohale, et Y poolt esitatud üürileping on võltsitud (ning selle asjaolu tuvastamiseks ei ole kriminaalmenetluse alustamine põhjendatud), vaid tegemist on pigem kaebaja subjektiivse seisukohaga ja tõenditele antava hinnanguga, pole alust kriminaalmenetluse alustamiseks ka KarS § 345 või § 209 alustel. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu Riigiprokuratuuri põhjendustega, ei ole aluseks põhjendatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustuse tühistamiseks.
3. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 23.02.
4. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7