) § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kohustustest vabastamise menetlus on algatatud 18.01.2016, so rohkem kui viis aastat tagasi. Vastavalt
lg 2 „kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.“ Võlgnik ei ole süüdi mõistetud pankrotikuriteos. Kohus kontrollib, kas võlgnik on rikkunud menetluse kestel oma kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 3
Võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1). Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama (lg 3). Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra (lg 4). Võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (lg 5). Võlausaldajad xxx, xxx OÜ, xxx OÜ ja xxx OÜ paluvad kohtul pikendada võlgniku kohustustest vabastamise menetlust. xxx AS, xxx AS, xx, OÜ xxx, xxx OÜ ja xxx OÜ paluvad kohtul lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus jättes võlgniku kohustustest vabastamata. xxx OÜ ja xxx OÜ paluvad kohtul alternatiivselt pikendada võlgniku kohustustest vabastamise menetlust. xx OÜ teavitas 18.01.2021 kohut, et jätab oma seisukoha võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise osas puudulikust infost tulenevalt avaldamata. Võlausaldajad xxx OÜ, xxx AS, xx, Osaühing xxx, xxx AS, xxx AS, xxx OÜ ja xxx OÜ ei ole seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise osas esitanud. Kohus selgitab, et kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugineb eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistliku endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Võlgnik on kogu kohustustest vabastamise menetluse kestel esitanud kohtule korrapäraselt usaldusisiku aruandeid. Võlgnik on alates kohustustest vabastamise menetluse algatamisest kuni käesolevani töötanud ning teinud võlausaldajatele väljamakseid oma võimaluste piires. Võlgnik ei ole oma vara varjanud. Aruannetest nähtuvalt vahemikus 01.03.2016-09.03.2017 on võlgnik teinud võlausaldajatele väljamakseid summas 309,68 eurot, vahemikus 01.03.201701.03.2018 summas 137 eurot, vahemikus 2018-2019 summas 961,26 eurot, vahemikus 2019-2020 summas 904 eurot ja vahemikus 2020-2021 summas 520,32 eurot. Võlgniku viimasest aruandest (perioodi 18.01.2016 kuni 02.01.2021 kohta) nähtuvalt töötab võlgnik alates 17.02.2016 Nõmme ujulas instruktorina ning tema töötasu on vahemikus 800-1000 eurot kuus. Muid sissetulekuid võlgnikul ei ole. Võlgniku igakuised püsikulud on 1000 eurot, so elukohakulu (üür, kommunaalkulud) summas 500 eurot, toidukulu summas 200 eurot ja kulu ülalpeetavale summas 300 eurot. Võlgnik elab ema juures ning ema aitab võlgnikul kulusid kanda. Võlgnik avaldas 16.12.2021 ärakuulamisel, et ta on võlausaldajatele maksnud vähe sellepärast, et rohkem tema palgast üle ei jäänud. Väljamksed on võlgnik teostanud vastavalt ettenähtud protsentidele. Võlgniku poolt esitatud andmetest nähtuvalt on ilmne, et võlgniku sissetulekust (so töötasust) ei ole võlgnikul olnud võimalik võlausaldajatele väljamakseid teostada suuremas ulatuses kui võlgnik seda tegi, arvestades siinjuures, et väljamakseid ei pidanud tegema sellisest tulust, millele ei saanud pöörata sissenõuet, eelkõige miinimumpalk, toetused ning kui võlgnikul on alaealisi ülalpeetavaid, siis 1/3 miinimumpalgast iga alaealise ülalpeetava kohta (täitemenetluse seadustiku § 131 ja 132). Siinjuures tuleb arvestada asjaolu, et võlgnik on edastanud kohtule taotluse, milles palus, et kohus suurendaks võlgnikule jääva raha protsendi suurust. Kohus rahuldas võlgniku taotluse 16.04.2018 määrusega ning suurendas võlgniku tulust võlgnikule jääva protsendi 25-lt protsendilt 60 protsendini. Arvestades eeltoodut, st asjaolu, et võlgnik on terve kohustustest vabastamise menetluse vältel töötanud, võlgniku töötasu on vahemikus 800-1000 eurot kuus, võlgniku ülalpidamisel on üks alaealine laps ja võlgniku igakuiseid püsikulusid, on ilmne, et võlgniku sissetulekust ei piisa võlausaldajatele suuremas ulatuses väljamaksete teostamiseks. Võlgniku poolt avaldatu kohaselt on võlgniku keskmised püsikulud summas 1000 eurot igakuiselt, so elukohakulu summas 500 eurot kuus, toidukulu ca 200 eurot kuus ja kulu ülalpeetavale summas 300 eurot. Kohus leiab, et võlgniku püsikulud on ökonoomsed ning terves ulatuses põhjendatud. Kohtu hinnangul, arvestades käesolevat majandussituatsiooni, ei ole võimalik ja eluliselt usutav, et võlgniku püsikulud saaksid 4 olla võlgniku poolt märgitust väiksemas määras, arvestades siinjuures, et võlgnik elab koos oma ema ja lapsega ning võlgniku ema aitab võlgnikul kulusid kanda. Võlgniku poolt esitatust nähtuvalt on võlgnik teostanud kogu kohustustest vabastamise menetluse vältel võlausaldajatele väljamakseid kogusummas 2832,26 eurot. Kohus leiab, et võlgnik on menetluse kestel teinud võlausaldajatele väljamakseid võimaluste piires, kuid kohtule teadaolevaid andmeid arvestades ei ole tegu süülise rikkumisega ning võlgniku tegevus ei ole suunatud tahtlikule võlausaldajate kahjustamisele. Kohus viitab Riigikohtu seisukohale, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (RKTo lahend tsiviilasjas 3-2-1-60-13, p 10). Riigikohus on leidnud ka, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab (RKTKo 30.10.2019 lahend tsiviilasjas 2-11-24696). Kohus on seisukohal, et võlgnik ei ole käesolevas menetluses oma sissetulekuid varjanud ega neid vähendanud. Võlgnik on edastanud kogu menetluse vältel kohtule korrapäraselt aruandeid ning täiendavaid tõendeid. Kohtul puudub alus kahelda selles, et võlgnik on esitanud tõeseid andmeid enda kohta. Võlgnik on esitanud kohtule oma arveldusarve väljavõtted, millest nähtuvad detailselt võlgniku sissetulekud ja väljaminekud kogu kohustustest vabastamise perioodi vältel. Kohus leiab, et arvestades võlgniku keerulisest majanduslikku olukorda, kulu ülalpeetavale ja 800-1000 euro suuruses töötasu, ei ole võlgnikul olnud piisavalt likviidseid vahendeid selleks, et võlgnevusi suuremas ulatuses tasuda. Kohus leiab, et hoolimata võlgniku keerulisest majanduslikust olukorrast, on võlgnik teinud kõik endast oleneva võlgnevuste likvideerimiseks ning pingutanud selle nimel, et võlgnevused saaksid maksimaalsel määral tasutud. Kohtu hinnangul on võlgnik kogu kohustustest vabastamise menetluse kestel teinud pingutusi ning tasunud võlausaldajatele võlgnevusi võimaluste piires. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-09-3606 31.01.2017 tehtud määruses asunud seisukohale, et ainuüksi asjaolu, et võlausaldaja hinnangul on võlgnik menetluse jooksul oma võlgnevust vähendanud ebapiisavalt, ei viita võlgniku süülisele käitumisele ega anna alust jätta teda kohustustest vabastamata, kui ta ei ole pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Kohus ei ole käesolevas menetluses tuvastanud võlgniku käitumises võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnik ei ole menetluse ajal kohustusi rikkunud sellisel määral, et see tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Kooskõlas
lg 8 „kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.“
lg 1 järgi „kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud.“ Pankrotivõlausaldaja on isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist (
lg 3).
lg 2 sätestab, et kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Vastavalt
lg 1 ja 2 „kohus võib võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Kohus lahendab võlausaldaja taotluse määrusega. Võlausaldaja võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast 5 võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist.“
lg 6 kohaselt määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud või sellest keeldunud, võivad võlausaldaja ja võlgnik esitada määruskaebuse. Lõige 7 sätestab, et kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus märkida menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Käesoleva menetluse menetluskulud jäävad K Ri kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.