lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.
lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas.
Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lõikest 1 tulenevalt tuleb abikaasade ühisvara jagada kehtiva perekonnaseaduse sätete järgi. Ühisvara koosseisu määramisel tuleb PKS § 210 lg 2 kohaselt lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest. Enne
lg 1 kohaseks lõplikuks tähtajaks määratud 07.05.2021 esitatud seisukohas esmakordselt, et RRR LTD laenud on poolte ühiskohustus mis tuleb samuti jagada. Kui kostja soovib mingi täiendava hagis nimetamata ühisvara jagamist, pidanuks kostja esitama 07.05.2021ks vastuhagiavalduse.
lg 1 kohane tähtaeg on
Kuivõrd tegemist oli viimase tähtajaga avalduste esitamiseks, ei ole kostjal peale nimetatud tähtaega ka enam õigust vastuhagiavaldust esitada. Küll aga võib kostja alati esitada eraldi uue hagi antud asjas jagamata jäänud ühisvara jagamiseks. Kostja esitas 07.05.2021 ka kellegi Mi kirjaliku „tunnistuse“, et kostja andis talle 100 000 krooni 1997 aasta alguses XXXga seoses. Samuti kinnitab M, et tema teab, et kostja poolt oli tema maja ehituse põhiliseks finantseerimise allikaks tema neljatoalise korteri müügist saadud rahalised vahendid. Kohus leiab, et sellist tõendit ei saa arvestada
27. peatüki kohase kirjaliku tunnistaja ütlusena, kuivõrd see tõend ei ole vastavuses mitte ühegi seaduses nõutava tunnistuse kriteeriumiga (nagu näiteks, aga mitte ainult: tunnistaja hoiatamine, vastaspoolele küsimuste esitamise võimaldamine, küsimuste määramine jne). Seega on tegemist lihtsalt kellegi kolmanda isiku paljasõnalise arvamusega asjaoludest, mille tõenduslik väärtus omaette seistes on vähene. Arvestades seda, et vastav tõend ja isegi sellega seotud väide esitati esmakordselt ja üllatuslikult alles peale ca 2 aastat kestnud menetlust (st kostja ei väitnud kordagi enne, et ta oleks kellelegi Mile andnud raha ja/või et M teaks midagi vaidlusalustest asjaoludest), seejuures kõige viimaseks tähtajaks enne otsuse kuulutamist ning see ei ole kooskõlas ühegi teise kohtule esitatud tõendiga, leiab kohus, et see tõend ei ole veenev. Kostja oleks seejuures võinud
lg 1 kohaselt esitada 07.05.2021ks kas põhjendatud taotluse menetluse uuendamiseks ja
kohase kirjaliku tunnistuse kogumiseks või siis taotluse istungimenetlusse tagasi minemiseks ja tunnistaja ülekuulamiseks, et võimaldada selle tõendi põhjalikumat uurimist (põhjendades seejuures veenvalt, miks seda tõendit ei saanud varem koguda), kuid kostja seda ei teinud ja peale 07.05.2021 kostjal sellist õigust enam ei ole. Kostja viimane väide, et hageja ei ole panustanud elamu ehitamisse midagi, on kohatu ja põhjendamatu. Sellise väite vastu kaitsmiseks ongi kehtestatud ühisvara võrdse jagamise printsiip. Abielus olles jagavad abikaasad töid ja rolle kokkuleppel oma äranägemise järgi, igaüks neist panustab oma rolli täites ühise eesmärgi nimel. Abielu vältel poolte teenitu ja ka soetatud vara on just seetõttu poolte ühisvara. Seaduse ja ka kohtupraktika kohaselt ei saa tugineda väitele, et vähem teeniv abikaasa või ka kodus lapsi kasvatav abikaasa ei panusta ühisvara loomisse. Seega ei ole kostja kohtu hinnangul oma arvukate tõenditega mitte kuidagi veenvalt tõendanud seda, et mingisugust konkreetset lahusvara oleks kasutatud konkreetse ühisvara huvides. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et puudub igasugune alus mingisuguse lahusvara väärtuse hüvitamiseks ühisvara arvelt ja seega ka kostja poolt soovitud tasaarvestuse teostamiseks. 4 Kolmandaks oli käesolevas asjas vaidluse all ühisvara jagamise viis. Kostja nimelt ei soovi, et kinnisasi müüdaks avalikul enampakkumisel nagu oli hageja primaarne nõue vaid soovib, et kinnisasi jääks tema ainuomandisse nagu oli hageja alternatiivne nõue. Kostja põhjendab et kuna ühisvaraks olev kinnistu on tema, kostja ema ja tütre kasutuses, siis kõige õiglasem viis oleks ühisomandi lõpetamine selle jätmisega kostja ainuomandisse ja kostjal tuleks hüvitada hagejale tema osa omandi kaotamise eest rahas. Kohus märgib, et poolte ühise kinnisasja kostja ainuomandisse jätmine tooks kaasa selle, et kostja peab andma hagejale enamsaadud ühisvara osa eest õiglase hüvitise, kuivõrd kostja saaks muidu ühisvara jagamisel rohkem vara kui hageja (PKS § 37 lg 3). Seega tuleks kinnisasja kostja ainuomandisse jätmisel kostjal hagejale hüvitada pool kinnisasja väärtusest võrdsuse põhimõttest tulenevalt. Hageja on esitatud seisukohtades seadnud kahtluse alla ja kostja ei ole tõendanud oma võimekust hüvitada hagejale poolt kinnisasja väärtusest. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-14-17 juhtinud tähelepanu sellele, et põhimõtteliselt ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis olevat kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 23, 25). Andes asja ainuomandi ühele ühisomanikule hüvitise maksmise kohustuse vastu, mida omandaja maksta ei jaksa, tekib olukord, kus otsus võib jäädagi huvi (raha) puudusel täitmata. Kui eseme omandamise eest tuleks maksta rohkem, kui omandamiseks soovi avaldajal on soov ja võimalus maksta, siis kohus peab mitte jätma eset sellele ühisomanikule, vaid panema eseme avalikule enampakkumisele. Seega on kohtu hinnangul antud juhul ainsaks sobivaks ja põhjendatud ühisvara jagamise viisiks hageja poolt taotletud primaarne vara jagamise viis, mille kohaselt tuleb kinnistu müüa avalikul enampakkumisel. Kokkuvõte Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et poolte ühisvaraks on Tallinnas, XXX asuv kinnistu, registriosa nr. xxxxxxxx ja jagab nimetatud ühisvara läbi müügi täitemenetluses avalikul enampakkumisel. Pärast müügi korraldamise kulude mahaarvamist tuleb jagada alles jäänud raha poolte vahel võrdselt. Menetluskulud
lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise.
lg 3 sätestab, et kohus võib jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kumbki pool on palunud jätta asja menetluskulud teise poole kanda. Kohus leiab, et antud juhul ei esine sellised põhjendatud aluseid, mis annaksid alust kõrvale kalduda hagilise abieluasja menetluskulude jaotamise üldpõhimõttest, kuivõrd kuigi tegemist 5 oli ka abielu varavahekorral põhineva vaidlusega, on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-12-07 sedastanud, et „Kolleegium peab ka ühisvara jagamisel põhjendatuks jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides. Kui ühisvara jagamisel lähtuda menetluskulude jagamisel reeglina sellest, kas ja millises ulatuses hagi rahuldati, oleks õigusabikulude jaotamisel põhjendamatult soodsamas olukorras abikaasa, kes tegutses kiiremini ja esitas ühisvara jagamise hagi kohtusse enne teist abikaasat.“ Eeltoodust tulenevalt jätab kohus poolte menetluskulud mõlema poole enda kanda. Kohus märgib, et hageja on palunud mõista kostjalt hageja kasuks välja 350 eurot ekspertiisikulu, mille hageja kandis kostja eest. Nimelt vaidlustas kostja hageja poolt ühisvarana jagatava kinnistu pakutud väärtuse 250 000 eurot ja seega oli poolte vahel üleval vaidlus kinnistu väärtuse üle. Kohus määras seega kinnistu turuväärtuse kindlakstegemiseks ekspertiisi. Kohus kohustas pooli 15.05.2020.a määrusega tasuma ekspertiisikulude katteks kumbki 350 eurot (st kokku 700 eurot) ja märkis, et kui kulusid ette ei tasuta, jätab kohus ekspertiisi läbi viimata. Hageja tasus ekspertiisikulu katteks 350 eurot, kostja oma osa ei tasunud vaid esitas määruskaebuse kulude tasumise kohustusele. Tallinna Ringkonnakohus jättis kostja esitatud määruskaebuse läbi vaatamata ja seega jäi kehtima kostja kohustus tasuda 350 eurot ekspertiisikulude katteks. Üllatuslikult ei asunud kostja oma kohustust täitma. Hageja tasus üllatuslikult ise kohtu deposiiti juurde 350 eurot, et ekspertiisi saaks igal juhul läbi viia ja palus selle otsuses kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus lasi ekspertiisi läbi viia, kuivõrd hageja oli katnud kogu vajaliku summa 700 eurot ise ja soovis „igal juhul“ ekspertiisi läbiviimist. Kohus leiab, et puudub alus kostjalt hageja kasuks 350 eurot ekspertiisikulu väljamõistmiseks, kuivõrd hageja oleks võinud jätta kostja eest 350 eurot ka tasumata, kuivõrd selliselt oleks ekspertiis jäänud kostjast tuleneval põhjusel läbi viimata ja seega oleks kostja vastuväide hageja poolt nimetatud kinnisasja väärtusele ära langenud ja kohus oleks asja lahendamisel lähtunud hageja poolt nimetatud kinnisasja väärtusest. Seega teostati ekspertiis üksnes hageja soovi tõttu ja kogu ekspertiisikulu on hageja enda menetluskulu.
lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuivõrd ühisvara jagamisega seotud menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei ole kohtu hinnangul alust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Bome Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.