Obsah (11)

§ 181§ 184§ 182§ 51§ 49§ 151§ 121§ 165§ 108§ 118§ 109

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-20-1067 Otsuse kuupäev 29. jaanuar 2021 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi Ingvar Pariku kaebus Tartu Vangla tekitat

§ 181lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla direktor otsustas
2. märtsi
3. a käskkirjaga nr 1-1/54 (käskkiri nr 1-1/54): 3-20-1067
4. piirata kinnipeetava vanglasisest ja -välist liikumis- ja suhtlemisvabadust järgmiselt: lukustada kõik kinnise vangla eluosakonnad (p 1.1); lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks (p 1.2); peatada Tartu Vangla direktori
5. veebruari
6. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ kinnitatud päevakavade järgsed tegevused (p 1.3); peatada kõik avavanglaosakonna poolt vangistusseaduse (VangS) § 22 alusel antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi (p 1.4); helistamine võimaldatakse vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (p 1.5);
7. ära jätta kehakultuuriga tegelemine, mis seisneb spordisaali ja spordiväljakute, sh osakonnas paikneva trenažööri kasutamises, kuna sinna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ega välistatud võimalik nakkusoht;
8. peatada kaupluse tegevus, tagada kinnipeetava taotluse alusel hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed ning võimaldada kõneaja laadimine telefonikaardile taotluse alusel kinnipeetava isiklike vahendite arvelt;
9. p-des 1-3 sätestatud julgeolekuabinõusid kohaldatakse tagasiulatuvalt alates
10. märtsist 2020;
11. käskkirja kehtivuse ajal jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt ning tagada vangidele lisatoitlustamine iga päev;
12. käskkiri kehtib kuni vajaduse ära langemiseni ning vangla hindab käskkirjaga kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant.
13. Tartu Vangla direktori
14. märtsi
15. a käskkirjaga nr 1-1/57 (käskkiri nr 1-1/57) ja
16. aprilli
17. a käskkirjaga nr 1-1/64 (käskkiri nr 1-1/64) jätkati käskkirja nr 1-1/54 p-des 1-3 kehtestatud julgeolekuabinõude täitmist ja meetmete rakendamist kuni vajaduse ära langemiseni ning viimati nimetatud käskkirja p-s 5 kehtestatud leevendusmeetmete täitmist.
18. Tartu Vangla direktor otsustas
19. aprilli
20. a käskkirjaga nr 1-1/65 (käskkiri nr 1-1/65) jätkata käskkirja nr 1-1/54 p-des 1.1, 1.3, 1.4, 1.5 ja 2 kehtestatud julgeolekuabinõude ja meetmete rakendamist kuni vajaduse ära langemiseni ning eelnimetatud käskkirja p-s 5 sätestatud meetmete rakendamist. Tartu Vangla direktor otsustas lõpetada jalutuskäikudele saatmise piirangud alates
21. aprillist 2020, v.a karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele.
22. Ingvar Parik (kaebaja) esitas Tartu Vanglale
23. aprillil 2020 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks tema väärikuse alandamise eest, kuna vangla ei võimaldanud talle ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus. Taotluses märkis kaebaja, et nõuab kahju ka aja eest, mil vastavasisulise piirangu kohaldamist pärast kahjunõude esitamist jätkatakse.
24. Tartu Vangla jättis
25. juuni
26. a otsusega nr 1-13/62-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla märgib, et kaebajale ei võimaldatud ajavahemikul
27. märts 2020 kuni taotluse esitamiseni
28. aprillil 2020 VangS § 55 lg-s 2 ette nähtud jalutukäike. Piirangu kehtestamise aluseks olid Tartu Vangla direktori käskkirjad, millega piirati riiklikust eriolukorrast tulenevalt ning Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõkestamise eesmärgil kinnipeetavate jalutuskäigud asjakohasel ajavahemikul. Piirangud olid vajalikud ja proportsionaalsed ning nendega ei rikutud kaebaja õigusi. Jalutuskäikude piiramine võis olla kaebajale ebameeldiv, kuid piirangu kohaldamisega ei alandatud tema inimväärikust. Vangla kohaldas piirangutest tulenevate mõjude leevendamiseks ka erinevaid soodustusi. Kuna vangla tegevus oli õiguspärane ning sellega ei tekitatud kaebajale mittevaralist kahju, siis ei ole kahjunõude rahuldamiseks alust. 2 3-20-1067
29. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule
30. juunil 2020 kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna kaebajale ei võimaldatud Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõttu jalutuskäike värskes õhus.
31. Tartu Halduskohus vabastas
32. juuni
33. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning võttis menetlusse kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ajavahemikul
34. märts kuni
35. aprill 2020 jalutuskäikude võimaldamata jätmisega. Ühtlasi andis kohus vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
36. Vastustaja esitas kohtule
37. juulil 2020 vastuse, milles palub jätta kaebuse ajavahemiku
38. märts kuni
39. aprilli 2020 osas rahuldamata ning ajavahemiku
40. aprill kuni
41. aprill 2020 osas läbi vaatamata.
42. Tartu Halduskohus otsustas
43. novembri
44. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses. Kohus selgitas, et lahendab vastustaja taotluse ajavahemiku
45. aprill kuni
46. aprill 2020 osas kaebuse läbi vaatamata jätmiseks kohtuotsuses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
47. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja mõista inimväärikuse alandamise tõttu vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt. 10.
48. Vangla eiras teadlikult VangS § 55 lg-s 2 sätestatut. Kaebaja hinnangul rikkus vangla jalutuskäikude võimaldamata jätmisega VangS § 55 lg-t 2 ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega kehtestatud Euroopa vanglareeglistikku. Kuna vangla tegevus oli värskes õhus jalutamisele kehtestatud piirangute tõttu õigusvastane, siis alandas vangla kaebaja inimväärikust ja selle eest tuleb kaebaja kasuks välja mõista hüvitis. 10.
49. Viiruse levimise oht oli peaasjalikult tingitud vanglaametnikest, mitte kinnipeetavatest. Kaebaja hinnangul oleks kinnipeetavad pidanud viibima kambris üksinda ning ka teised vangla rakendatud meetmed ei olnud suunatud kinnipeetavate tervise kaitsmisele. Kambrites ei eraldatud erinevatesse riskirühmadesse kuuluvaid kinnipeetavaid ning ka see kinnitab, et vangla seab ise kinnipeetavate tervise ohtu. Vahendite vähesus värskes õhus viibimise õiguse tagamiseks ei õigusta vangla tegevust, samuti ei olnud kambrites võimalik järgida 2+2 reeglit. Praktikas ei ole ka vanglaametnikud osadel juhtudel isikukaitsevahendeid nõuetekohaselt kasutanud ning on sellega seadnud ise kinnipeetavate tervise ohtu. Seega ei vasta tõele vangla seisukoht, et piirangu eesmärgiks oli kaitsta kinnipeetavate tervist. 10.
50. Piirangute kohaldamise käskkirjades kajastatud põhjendused ei ole tõsiseltvõetavad. Vangla tehtud viited Türgit, Hiinat ja Venemaad puudutavate kohtulahendite jms kohta ei oma tähtsust, sest nende riikide praktika ja sealsete vanglate tingimused ei ole asjakohased. 10.
51. Kaebaja on varasemalt põdenud kopsuhaigusi, mistõttu oli värskes õhus viibimine tervise säilitamiseks ülivajalik. Värskes õhus jalutamise võimaluse piiramist on tauninud ka õiguskantsler.
52. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 11.
53. Ajavahemikku 2.-
54. aprill 2020 puudutavas osas ei ole kaebaja läbinud nõuetekohaselt kohtueelset menetlust ning kaebus tuleb selles osas jätta halduskohtumenetluse seadustiku (

) alusel läbi vaatamata. Kaebaja esitas kahjunõude vanglale

1. aprillil 2020 ning vangla lahendas nõude ajavahemikku
2. märts kuni
3. aprill 2020 puudutavas osas. 11.
4. Käskkirjaga nr 1-1/54 piirati kinnipeetavate vanglasisest ja -välist liikumis- ja suhtlemisvabadust, sh õigust jalutuskäikudele tagasiulatuvalt
5. märtsist
6. Värskes õhus viibimise õiguse piirangu kohaldamist jätkati kuni
7. aprillini 2020, välja arvatud karantiinis 3 3-20-1067 või isolatsioonis olevad kinnipeetavad, kelle puhul jätkati piiranguid ka hilisemal perioodil. Seega ei võimaldatud kaebajale ajavahemikul
8. märts kuni
9. aprill 2020 VangS § 55 lg-s 2 ette nähtud ühetunnist jalutuskäiku. 11.
10. Värskes õhus viibimise õiguse piiramise õiguslikuks aluseks oli VangS § 4¹ lg 2 koosmõjus VangS 69 lg-ga
11. Kehtivad õigusnormid ei välista VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õiguse piiramist kooskõlas seadusega ja õiguse üldpõhimõtetega. Riigi positiivne soorituskohustus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 lg 1 mõttes hõlmab vajalike ja proportsionaalsete meetmete rakendamist nii, et need omaksid eesmärgipärast mõju. Värskes õhus viibimise õigusele seatud piirangute eesmärgiks oli kinnipeetavate elu ja tervise kaitse, samuti arvestati üldist avaliku huvi kaitsmise vajadust. 11.
12. Kehtestatud piirang ei olnud Covid-19 haigust põhjustava viiruse vanglas levimise takistamise eesmärki ning riigis valitsenud olukorda arvestades ebaproportsionaalne. Viiruse levik toimub nii piisknakkuse kui ka aerosoolnakkuse teel, mistõttu ei ole ka nt kaitsemaskide kandmine andnud samaväärset tõhusat kaitset. Mistahes liikumised tuli seetõttu vanglas hoida minimaalsena ja seda ka isikukaitsevahendite kasutamise korral. Vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitseks kasutusele võetud meetmed olid vajalikud ülekaaluka avaliku huvi tõttu. Kuivõrd viirus võib levida ka ilma sümptomiteta isikult, oli igasuguste inim-ja pindkontaktide minimeerimine vajalik. Seejuures tuleb arvestada, et suur hulk kinnipeetavaid kuulub oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu riskirühma, mistõttu on neil isikutel kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes. 11.
13. Vanglaametnike haigestumise korral satuks ohtu vangistuse nõuetekohane täideviimine ning kinnipeetavate õiguste ja vangla julgeoleku tagamine. Kõigile ohutut jalutamist ei taga ka üksnes isikukaitsevahendite kasutamine, distantsi hoidmine ja desinfitseerimisvahendite kasutamine. Ohutu jalutamisvõimaluste tagamine sõltub lisaks ka piisava personali olemasolust. Kinnipeetavate jalutusboksidesse viimine oleks tõstnud nakatumise riski oluliselt, sest kinnipeetavate ja vanglaametnike vahelised kontaktid oleksid olnud vältimatud. Kinnipeetavatele jalutamisvõimaluste tagamiseks tuleks vanglaametnikel neid saata ning jalutamisel jälgida, mis oluliselt tõstaks omavaheliste kontaktide ulatust ja nakkusohtu. Samuti oleks võinud tekkida vajadus reageerida korrarikkumistele ja vahetu sunni kohaldamiseks, millistel juhtudel oleks inimkontakt olnud vältimatu. Lisaks oleks tulnud kõik pinnad ja alad, kus kinnipeetav viibis, desinfitseerida enne ja ka pärast jalutuskäiku. Kuna viiruse levikut ei olnud võimalik tõkestada mõne teise samaväärse abinõuga, mis oleks kaebajat vähem koormanud, oli kaebaja liikumisvabaduse piiramine, sh jalutuskäikudele saatmise lõpetamine viiruse leviku tõkestamiseks ning nakkusohu vältimiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas meede. 11.
14. Vangla tegi kõik endast oleneva, et vähendada piirangute negatiivseid mõjutusi, pakkudes kinnipeetavatele erinevaid huvitegevusi kambrites. Vangla võimaldas jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt ning kõigile kinnipeetavatele oli tagatud ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimalus. Uudistega oli võimalik kursis olla ka raadio vahendusel. Lisaks anti kinnipeetavatele vaba aja veetmiseks kambrisse mänge ja kehakultuuriga tegelemiseks väljastati soovijatele treeningharjutuste lehed. Samuti said kinnipeetavad saata kirju vangla kulul ning vangla korraldas kinnipeetavatele lisatoitlustamise. Eeltoodust tulenevalt ei ole vangla käitunud õigusvastaselt. 11.
15. Vastustaja ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekitanud. Jalutamisvõimaluse puudumine vaidlusalusel ajavahemikul võis olla ebameeldiv, kuid sellise piirangu seadmine ei ole kaebajale kaasa toonud selliseid kannatusi, mida saaks käsitada väärikuse alandamisena ja mida tuleks rahaliselt kompenseerida. 4 3-20-1067 KOHTU SEISUKOHT
16. Vabariigi Valitsus kehtestas PS § 87 p-i 8 ning hädaolukorra seaduse § 13, § 19 lg 1, § 21 lg 1 ja § 23 alusel
17. märtsi
18. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Käskkirja nr 1-1/54 kohaselt on eriolukorra kehtestamine toonud kaasa vajaduse kohaldada viiruse leviku tõkestamiseks ja vangla julgeoleku ning kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitse tagamise eesmärgil vanglas erinevaid piiranguid. Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmetena piirati muu hulgas kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õigust. Hilisemate käskkirjadega (nr 1-1/57, nr 1-1/64, nr 1-1-65 ja nr 1-1/69) jätkati kehtestatud piirangute rakendamist ja vastavalt vajadusele muudeti kehtestatud piirangute ulatust ja ajalist kehtivust.
19. Kaebaja esitas kahjunõude seoses jalutuskäikude piiramisega ajavahemikul
20. märts kuni
21. aprill
22. Vaidlus seondub Tartu Vangla direktor käskkirjadega nr 1-1/54, nr 1-1/57, nr 1-1/64 ja nr 1-1/65, millega piirati kinnipeetava õigust värskes õhus jalutada. Kaebaja hinnangul piiras vangla seoses Covid-19 haigust põhjustava viiruse levikuga õigusvastaselt kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õigust ning põhjustas sellega kaebajale mittevaralist kahju, mis seisnes tema inimväärikuse alandamises.
23. Vanglale esitatud kahjunõudes piiritles kaebaja kahjunõude aluse selgelt üksnes jalutuskäikudele rakendatud piiranguga. Kaebaja teisi kohaldatud piiranguid ei vaidlustanud ning kahju tekitavaks ei pidanud. Kaebaja on kaebuse täiendustes juhtinud kohtu tähelepanu ka teistele puudustele vanglaametnike töös ning osade teiste vangla kohaldatud piirangute asjakohatusele, kuid need ei seondu otseselt vaidluse esemeks oleva värskes õhus jalutamise õiguse piiramise õiguspärasusega ning kohus jätab need seisukohad asja lahendamisel seetõttu tähelepanuta.
24. Kohus määras
25. novembri
26. a määrusega täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtpäevaks
27. detsembri 2020, täiendavatele menetlusdokumentidele vastuväidete esitamise tähtpäevaks
28. jaanuari 2021 ning otsuse teatavaks tegemise päevaks
29. jaanuari
30. Kaebaja esitas eelnevaid tähtaegu eirates
31. jaanuaril 2021 täiendavad seisukohad ega põhjendanud nende hilinenult esitamise asjaolusid. Kuna
32. jaanuari
33. a menetlusdokument on esitatud tähtaega rikkudes ja see sisaldab uusi asjaolusid (kaebaja heidab vanglale muu hulgas ette ka perekonnaliikmetega suhtlemisele seatud piiranguid), siis kohus selles menetlusdokumendis esitatud väidetega kohtuotsuse tegemisel ei arvesta ja tagastab esitatud menetlusdokumendi kaebajale (

§ 51lg 3 ja 4).

Menetlusdokumendi vastuvõtmine tooks kaasa menetluse viibimise, kuna teistele menetlusosalistele tuleks anda võimalus kaebaja seisukohtadele vastu vaielda.

1. Kohtule esitatud kaebuses palus kaebaja mõista välja hüvitise 640 eurot, kaebuse täiendustes suurendas kaebaja korduvalt hüvitise suurust. Kohus saab kaebaja tahtest aru nii, et ta taotleb 40 eurot iga päeva eest, mil värskes õhus jalutamise õigust Tartu Vanglas ajavahemikus
2. märts kuni
3. aprill 2020 (44 päeva) piirati. Seega palub kaebaja vanglalt välja mõista 1760 eurot (40x44). Hüvitise suuruse muutmist ei loeta

§ 49

lg 3 p 2 järgi kaebuse muutmiseks, mistõttu lähtub kohus kaebuse lahendamisel viimasena märgitud summast. 5 3-20-1067

1. Vaidlust ei ole selles, et vangla kehtestas käskkirjaga nr 1-1/54 kinnipeetavate jalutuskäikudele piirangud tagasiulatuvalt alates
2. märtsist 2020 ning kinnipeetavatel ei olnud kuni
3. aprillini 2020 (k.a) värskes õhus jalutamine lubatud (vangla direktori käskkirjad nr 11/54, nr 1-1/57, nr 1-1/64, nr 1-1/65). Alates
4. aprillist 2020 kinnipeetavate jalutuskäikudele, v.a karantiinis või isolatsioonis viibinud kinnipeetavad, piiranguid ei rakendatud.
5. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust ajavahemikku
6. aprill kuni
7. aprill 2020 puudutavas osas ning kaebus tuleks selles osas jätta

§ 151

lg 1 p 1 ja

§ 121lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

Vangla tugineb asjaolule, et kaebaja esitas vanglale kahjunõude

1. aprillil 2020 ning see ei hõlmanud hilisemat piirangu kohaldamisest tekkida võiva kahju hüvitamist. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. 18.
2. Vanglale esitatud kahjunõudes nõudis kaebaja hüvitist nii kahjunõude esitamise hetkeks tekkinud kui ka tulevikus samasest piirangust tekkiva kahju eest (vt tl-d 3 ja 16p). Seega ei piiritlenud kaebaja kahju tekkimise aega üksnes kahjunõude esitamise hetkega, vaid tema nõue oli laiem, hõlmates ka edaspidi sama piiranguga tekkiva mittevaralise kahju. Kaebaja ei pidanud kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ja piirangutega hõlmatud kogu aja eest kahju nõudmiseks ära ootama piirangute lõpetamist, vaid võis nõuda hüvitist ka kahjunõude esitamisele järgnenud aja eest, mil sama piirangut tema suhtes jätkuvalt kohaldati. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 4 ja § 9 lg 1 koosmõjus võlaõigusseaduse § 127 lg-ga 6 ei keela nõuda tulevikus tekkida võiva kahju hüvitamist juhul, kui tegemist on jätkuva tegevusega ning kahju alused on samad. Oluline on, et kahjunõude esitaja selgesõnaliselt kahjunõudes märgib, et taotleb hüvitist ka kahjunõude esitamisele järgneva ajavahemiku eest. Kui kahjunõudes samasisulise piirangu kohaldamisest tulevikus tekkida võivat kahju ei hõlmata, siis ei saa kohtueelne menetleja ega kohus omal algatusel kahjunõuet laiendada. Kohtu tõlgenduse kasuks räägib ka see, et jätkuvate piirangute kohaldamise õiguspärasuse hindamisel võib olenevalt asjaoludest olla oluline ka piirangu kohaldamisega kaasneda võiva kumulatiivse mõju arvestamise vajadus. 18.
3. Vanglale kahjunõude esitamise hetkeks (
4. aprill 2020) oli vangla juba käskkirjaga nr 11/57 jätkanud jalutuskäikude piiramist veel kaheks nädalaks ning hilisemate käskkirjadega jätkati piiranguid kuni
5. aprillini 2020 (k.a). Vangla tegi selles asjas otsuse kahjunõude kohta
6. juunil 2020, mil vanglas oli väidetava kahju põhjustanud piirangu kohaldamine juba lõpetatud ning miski ei takistanud kahjunõude lahendamist kogu ajavahemiku osas, mil piirangut kaebaja suhtes kohaldati. Pealegi on vangla jätnud vanglale esitatud kahjunõude täies ulatuses rahuldamata ega ole kaebusele vastuses märgitud ajavahemiku osas jätnud nõuet läbi vaatamata. Samuti puudub kohtul teave selle kohta, et vastavas osas oleks vangla lahendanud kahjunõude teises menetluses. Seega on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse ka ajavahemikku
7. aprill kuni
8. aprill 2020 puudutavas osas.
9. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lgs 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub seega rahuldamisele siis, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes; tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida 6 3-20-1067 esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
10. VangS § 55 lg 2 näeb ette, et kinnipeetavatel on õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Selle õiguse piiramise aluseid ei ole VangS §-s 55 sätestatud. VangS § 4¹ lg 2 näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud normidest tulenevalt ei ole vangistusseaduses kehtestatud piiranguid värskes õhus viibimise võimalustele ning jäetud vanglale õigus kehtestada lisapiiranguid, kui selleks esineb vangla julgeoleku kaalutlustel oluline vajadus. Samale seisukohale asus Tartu Halduskohus ka kohtuasjades nr 3-20-766 ja nr 3-20-
11. Seega oli kohtu hinnangul vanglal õiguslik alus kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramiseks.
12. Vangla pidi värskes õhus jalutamise õigusele piirangute kehtestamisel kaaluma ühelt poolt kinnipeetavate õigust nende elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas ja vältida kinnipeetavate nakatumist ja teiselt poolt kinnipeetavate õigust kasutada kehtivast õigusest tulenevaid hüvesid. Samuti tuli arvestada üldist avalikku huvi viiruse leviku ja inimeste massilise haigestumise vältimise ning tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimise vastu.
13. Kohus asus
14. jaanuari
15. a otsuses asjas nr 3-20-766 seisukohale, et kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramisel oli legitiimne eesmärk ning kohaldatud meede oli õiguspärane. Kohus arvestab eeltoodud otsuses kajastatud seisukohtadega ning lähtub nendest ka selle asja lahendamisel. Kohaldatud piirangu õiguspärasuse hindamisel asus kohus haldusasjas nr 3-20-766 järgmistele seisukohtadele: „
16. Põhiseaduse §-s 28 sätestatud põhiõigusest tervise kaitsele tuleneb riigi kohustus kaitsta inimeste tervist ning see kohustus laieneb ka vanglale. Piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Arvestades olukorda kevadel 2020 Eesti Vabariigis ja Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut sellel ajal ning viiruse ohtlikkust oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Kinnipeetavate õiguste riivel oli seega legitiimne eesmärk.
17. Inimkontaktide piiramine on seniste teadusuuringute kohaselt Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku pidurdamiseks parim viis, kuid samas tuleb arvestada ka sellega, et piirangud ei tohi muutuda sedavõrd rangeks, et oleksid käsitletavad oma sisult põhjendamatu alandava kohtlemisena. Kohtu hinnangul oli inimeste vaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine vanglas vajalik, sobiv ja mõõdukas meede viiruse leviku tõkestamiseks. Kuigi käskkirjade andmise hetkel ei viibinud kinnipeetavate eluosakonnas Covid-19 haigust põhjustava koroonaviirusega nakatunud kinnipeetavaid, siis ei saanud vangla täielikult välistada nakkuse toomist vanglasse ning kinnipeetavate eluosakonda nt vanglateenistujate või muude vangla tegevusega seotud inimeste kaudu. Samuti ei ole võimalik vangla eesmärgipäraseks ja efektiivseks toimimiseks kinnipeetavate kontakte vanglaametnikega täielikult välistada, mistõttu ei saanud vangla nakatumisvõimaluste minimeerimise olulisust alahinnata. Üldteada on asjaolu, et kinnipeetavad on viirusnakkuste suhtes haavatavad, sest 7 3-20-1067 põhilisi kaitsemeetmeid nagu sotsiaalne distantseerumine ja hügieenieeskirjade täitmist ei saa vanglas järgida sama lihtsalt kui väljaspool kinnipidamisasutust, mis omakorda võib suurendada ohtu kinnipeetavate tervisele. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et eriolukorra kehtestamise järel oli Eestis mitme kuu jooksul puudus isikukaitsevahenditest, samuti oli teave viiruse levimisviiside ja –kiiruse osas ebatäielik. Kuna teadaolevalt esines kaitsevahendite kättesaadavuses eelkõige märtsis, aga ka aprillis teataval määral probleeme, siis ei olnud rakendatud piirangutele tõsiseltvõetavaid alternatiive. Arvestada tuleb sedagi, et vangla pidi mõnevõrra ebaselges olukorras kevadel 2020 rakendama vanglas isikute tervise ja elu kaitsemise eesmärgil meetmeid kiiresti. Lisaks arvestab kohus asjaoluga, et piisavat ohutust ei tagaks üksnes kaitsemaskide kasutamine, kuivõrd tegemist on ainult ühe nakkusohu vähendamise abinõuga. Seetõttu ei õigustaks ka ainuüksi piisavate isikukaitsevahendite kasutamise võimalus piirangute kehtestamata jätmist. [- - -]
18. [- - -] Olukorras, kus kinnipeetavate teiste isikutega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub vanglal kohustus viia nakkusoht miinimumini. Jalutusvõimaluste tagamine on küll kinnipeetavatele oluline, kuid kevadel 2020 esinenud epidemioloogilisest olukorrast tulenevat nakkusohtu arvestades kaalus jalutusvõimaluste ajutise piiramise vajadus üles kinnipeetava huvi tavapärases korras jalutusvõimalused säilitada. Kohus möönab, et vanglal oli alternatiivse meetmena võimalik kaaluda erinevate kaitsemeetmete kehtestamist ning jalutusterritooriumi suurendamist, samuti vähendada viiruse leviku ohtu pindade desinfitseerimisega, kuid need meetmed ei oleks iseseisvalt kevadel 2020 esinenud epidemioloogilises olukorras ja viiruse levimise viisi ja kiiruse kohta esinenud teavet arvestades olnud piisavad. Jalutuskäikude korraldamine oleks märkimisväärselt tõstnud viiruse vanglasse sattumisel selle leviku ohtu, sest eeldanuks paljude kinnipeetavate liikumist vangla erinevates piirkondades. Arvestades ka kaitsevahendite mõningast nappust riigis ning värskes õhus viibimise õiguse tagamise korral sellega kaasnevate inim- ja pindkontaktide rohkust, ei olnud selle õiguse ajutine piiramine lubamatu.
19. Kaebaja on toonud enda positsiooni toetuseks välja, et käskkirjade andmise hetkel kinnipeetavate seas nakatunuid ei olnud. Asjaolu, et kinnipeetavate hulgas ei olnud käskkirja nr 1-1/54 andmise hetkel ja piirangute pikendamise käskkirjade andmisel nakatunuid ei muuda ennetaval eesmärgil piirangute kehtestamist põhjendamatuks. Värskes õhus jalutamise võimaluse tagamisel oleks inim- ja pindkontaktid olnud oluliselt ulatuslikumad ja nakatumisoht suurem, samuti eeldanuks see olulisi töökorralduslike muudatusi. Kui värskes õhus viibimise võimalustele oleks piiranguid lubatud kehtestada alles pärast nakkuse leviku tuvastamist vangla territooriumil, oleks levikuoht olnud vanglas oluliselt kõrgem.“
20. Eeltoodud seisukohad on asjakohased ka praeguse asjas esitatud kahjunõude lahendamisel. Vangla tegevus ei olnud kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramisel ajavahemikul
21. märts kuni
22. aprill 2020 seega õigusvastane. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramine eeltoodu ajavahemikul põhjendatud ja seatud eesmärgi suhtes proportsionaalne. Värskes õhus jalutamise õigust piirati Tartu Vanglas kokku 44 päeval, mis ei ole ülemääraselt pikk aeg. Tartu Halduskohus on ka varasemates analoogsetes kohtuasjades jätnud kahjunõuded rahuldamata (nt Tartu Halduskohtu otsused haldusasjades nr 3-20-1277 ja nr 3-20-1367). 8 3-20-1067
23. Kaebaja on viidanud asjaolule, et ta on varasemalt põdenud kopsuhaigusi ja ka seetõttu oli värskes õhus viibimise õiguse piiramine ebaproportsionaalne. Nimetatud asjaolu kinnitab esmajoones seda, et kaebaja võis olla riskirühmas, kelle tervise kaitseks oli piirangute kohaldamine veelgi vajalikum. Arusaadav on, et värske õhus viibimine on kinnipeetava jaoks oluline õigus ning selle piiramiseks peavad esinema kaalukad põhjused. Kohus möönab, et jalutamise õigusele kehtestatud piirangu mõju oli arvestades ka teistest liikumisvabadusele kehtestatud piirangutest tulenevate mõjutustega kaebaja jaoks oluline ning põhjustas ebameeldivusi. Kuna aga tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine ei olnud tekkinud epidemioloogilises olukorras võimalik ja oleks ohustanud teiste isikute hulgas ka kaebaja tervist, ei põhjustatud piiranguga kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja Covid-19 kriisi lahendamise vajadusega.
24. Järeldus, et vanglas tuleb viiruse leviku ärahoidmiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks kasutada tõhusaid abinõusid, sh jalutuskäikude piiramine, tugineb käskkirjades viidatud asjakohastele uuringutele ja andmetele. Kohus ei pea vajalikuks neid täpsemalt otsuses refereerida (

§ 165lg 2).

Kaebaja seisukoht, et vangla on piirangu kohaldamise käskkirjades ebaõigesti viidanud teisi riike puudutavatele materjalidele ei ole määrav. Piirangu kohaldamise käskkirjades kajastatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid ning Covid-19 haigust põhjustava viiruse levikuviiside ja mõjude osas viidatud uuringud ning muud dokumendid olid piirangu kohaldamise põhjenduste mõistmiseks asjakohased. Vangla ei ole kohaldanud piiranguid seoses teistes riikides valitseva olukorraga, vaid võttis piirangu kehtestamisel arvesse Eestis valitsenud tingimused.

1. Asjaolu, et piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) on andnud
2. märtsil 2020 soovituse1, milles kohaselt tuleks kinnipeetavatele ka pandeemia ajal säilitada värskes õhus viibimise võimalus, ei muuda kohtu seisukohta. Nimetatud soovitus ei ole õiguslikult siduv ega muuda kehtestatud piiranguid õigusvastaseks. Kohtu hinnangut ei muuda ka asjaolu, et õiguskantsleri hinnangul2 võisid värskes õhus jalutamise õiguse piirangud olla ülemäärased.
3. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas vanglaametnikud järgisid isikukaitsevahendite kasutamisel reegleid ning kuidas kinnipeetavad oleks tulnud paigutada kambrisse jms. Kaebaja on selles asjas piiritlenud oma õiguste rikkumise üksnes värskes õhus jalutamise õigusele seotud piiranguga, mistõttu ei ole teiste piirangute õiguspärasus ja nende rakendamisega seonduv vanglaametnike käitumine selle asja lahendamisel olulised.
4. Kohus arvestab värskes õhus jalutamise õiguse piiramisega seoses esitatud kahjunõude lahendamisel ka sellega, et kaebaja pöördus vangla poole esmalt kahjunõudega. Kohtu infosüsteemi andmetel ei ole kaebaja kohtusse asjakohase piirangu kohaldamise käskkirjade tühistamisnõudega ega sellega seonduda võiva kohustamisnõudega pöördunud ning seeläbi ei ole kahju tekkimist vältida üritanud. RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine tingib samuti kahjunõude rahuldamata jätmise.
5. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Tartu Vangla direktori käskkirjadega kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õigusele kehtestatud piirangud olid õiguspärased. Vangla tegevus ei ole seetõttu õigusvastane ning kahjunõude rahuldamiseks ei ole alust. Kohus jätab seetõttu I. Pariku kaebuse täies ulatuses rahuldamata. 1 Kättesaadav aadressilt: https://rm.coe.int/16809cfa4b Kättesaadav aadressilt: https://www.oiguskantsler.ee/et/seisukohad/seisukoht/covid-19-haigustp%C3%B5hjustava-viiruse-leviku-t%C3%B5kestamise-meetmed 2 9 3-20-1067 30.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 118

lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus vabastas kaebaja

1. juuni
2. a määrusega riigilõivu tasumisest. Kuna kaebaja suurendas kohtumenetluses kahjunõuet (640 eurolt 1760 eurole), siis muutub ka riigilõivu suurus. Kahjunõudelt oleks tulnud tasuda riigilõivu 19,20 euro asemel 52,80 eurot.

§ 108lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1 alusel jääb riigilõiv 52,80 eurot Eesti Vabariigi kanda.

Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (

§ 108lg lg 1).

Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (

§ 109lg 1 ls 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 10