MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ei

§ 121lg 2 p 1 alusel.

Halduskohus märkis, et olenemata sellest, kas kaebajal on kohustamis- ja hüvitamisnõudes läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus või mitte, kuulub tema kaebus kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastamisele. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohus tegi kindlaks, et kaebajal puudub arsti luba riputada voodi ette käterätik või lina. Seega lähtub kohus kaebeõiguse hindamisel sellest, et ühelt poolt on vanglal vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 66 lg-le 1 kohustus teostada ööpäevaringselt visuaalselt järelevalvet kinnipeetavate üle, mis võiks olla raskendatud, kui voodi alumine koht on kinni pandud ette riputatud esemega ja ei ole visuaalselt näha, mis seal toimub ja kes seal on, aga teiselt poolt on kaebajal vastavalt VangS § 67 p-le 2 kohustus mitte takistada vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist ning kaebajal ei esine meditsiinilist näidustust selliselt voodi kasutamiseks (voodi ette on riputatud lina jj). Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et suhteliselt uues ja kaasaegses Viru Vanglas, mille ventilatsioonisüsteemi pidevalt kontrollitakse ja hooldatakse, esineks kaebajal kaebuses kirjeldatud ja eredalt väljendatud probleem tolmuga. Seega puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda sellist erikohtlemist. Sel põhjusel ei esine juba praeguses menetluse staadiumis alust arvata, et vangla tegevusetus oleks õigusvastane ja kaebaja õigusi rikkuv. Sellest tulenevalt ei saa jaatada kaebajal vastavalt

§ 44

lg-le 1 subjektiivsete õiguste riivet ja kaebeõigust nõuda kohtu kaudu vangla kohustamist tema erikohtlemiseks ja talle tekitatud kahju hüvitamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. D. Bodnja esitas Tartu Ringkonnakohtule 30.12.2021 määruskaebuse halduskohtu 22.12.
2. a määruse peale. Kaebaja palub määruse tühistada ja saata asi tagasi halduskohtusse ning kohustada halduskohut jätkama kaebuse menetlemisega. Kaebaja väitel on ta korduvalt pöördunud valvurite poole palvega lahendada antud probleem, kuid midagi ei 2 tehtud, ainult räägiti, et sellega ei hakka keegi tegelema. Kaebaja pöördus ka perearsti poole antud probleemiga. Arst ütles, et tema ei saa vanglat kohustada, et lubataks riputada midagi ette tolmu eest kaitseks, kuid kuna sel ajal kaebaja magas ülemisel voodil, kus isegi ei ole võimalik ennast kuidagi tolmu eest kaitsta, ütles arst, et võin panna sulle alumise nari, enamaks volitusi pole. Kaebaja selgituste kohaselt tekkisid tal tolmuallergia tõttu lisaks hingamisraskustele ka näo peale punased plekid ja nahk hakkas ketendama. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas esitatud määruskaebus on tähtaegne ning vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele määral, mis võimaldab selle menetlusse võtta. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. 10. Määruskaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldusega, et käesoleval juhul puudub kaebajal kohustamis- ja hüvitamiskaebuse esitamisel ilmselgelt kaebeõigus. 11. Tartu Halduskohus tagastas 22.12.2021. a määrusega kaebaja kaebuse

§ 121

lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.

§ 121

lg 2 p 1 alusel võib kohus tagastada kaebuse, kui kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Kaebeõiguse kohta sätestab

§ 44

lg 1, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Kaebeõiguse eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive (RKHKm 12.12.2017 asjas nr 3-17-981, p 11). Seega on kaebeõigus üksnes isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab (RKHKo 23.03.2005 asjas nr 3-3-1-86-04, p 13). Kaitstavate õigustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi (RKHKm 20.12.2001 asjas nr 3-3-1-8-01, p 22). Õiguse rikkumine ei pea kohtusse pöördumisel olema selge. Isikul on kaebeõigus, kui ta pöördub kohtusse enda väidetavalt riivatud subjektiivse õiguse kaitseks. Kaebeõiguse tekkimiseks piisab eeltoodust tulenevalt sellest, et hinnangu andmine isiku suhtes antud haldusaktile või tehtud toimingule aitab piisaval määral kaasa tema õiguste kaitsele. 12.

§ 121

lg 2 p 1 näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

§ 121

lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta. Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud seaduses ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud. Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (RKHKm 04.10.2017 asjas nr 3-17-505, p 8).

1. Esitatud kaebuses palus kaebaja kohustada kohtul vanglat leidma lahendus tekkinud olukorrale (lubada riputada käterätik kaitseks otsese kontakti vältimiseks tolmuga või las vangla teeb ise mingi vaheseina) ja mõista vanglalt kaebaja kasuks välja talle tekitatud tervisekahju hüvitis summas 1000 eurot. Kaebaja oli eelnevalt esitanud Viru Vanglale venekeelse 3 kahjunõude, milles nõudis vanglalt, et talle antaks võimalus käterätti nii riputada, et ta kambris väidetavalt ventilatsioonist tuleva tolmuga kokku ei puutuks, või et vangla teeks ise sinna mingi vaheseina kambrisse ette, ja nõudis tervisekahju tekitamise eest hüvitist 1000 eurot. Vangla tagastas 07.11.2021 kaebajale kahjunõude, põhjendades seda sellega, et vangla hinnangul oskab D. Bodnja piisavalt eesti keelt selleks, et kahjunõue vanglale eesti keeles esitada, mida ta aga ei teinud.
2. Viidates RVastS § 6 lg-le 1, VangS § 66 lg-le 1 ja 67 p-le 2 ning sellele, et kaebajal ei esine meditsiinilist näidustust kambris voodi kasutamiseks nii, et selle ette on riputatud lina vms, leidis halduskohus, et juba praeguses menetluse staadiumis pole alust arvata, et vangla tegevusetus seoses väidetava tolmu levimise probleemiga kaebaja kambris ja selle mõjuga kaebaja tervisele oleks õigusvastane ja kaebaja õigusi rikkuv. Sellest tulenevalt ei esine kaebajal vastavalt

§ 44

lg-le 1 ka subjektiivsete õiguste riivet ega kaebeõigust nõuda kohtu kaudu vangla kohustamist tema erikohtlemiseks ja talle tekitatud kahju hüvitamiseks. 15. Kaebuse tagastamise korral

§ 121lg 2 alusel on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohtu vaidlusaluse määruse põhjendustest, millele on eelnevalt viidatud, võimalik välja lugeda seda, et kaebajal puuduks ilmselgelt kaebeõigus esitada vangla vastu kohustamis- ja hüvitamiskaebust sellistel alustel ja põhjendustega, nagu see esitatud on. VangS § 41 lg 1 sätestab näiteks, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Käesoleva asja materjalide juures ei ole ühtegi sellist dokumenti või tõendit, mille pinnalt saaks teha järelduse, et kaebaja poolt väidetud vangla tegevusetus tema kirjeldatud probleemi lahendamisel on õigustatud ja õiguspärane tulenevalt VangS §-dest 66 lg 1 ja 67 p

1. Ka vangla vastus päringule, et kaebajal pole arsti nõusolekut riputada kambris voodi ette lina, käterätikut vms, ei anna ringkonnakohtu arvates alust tõsikindlaks väiteks, et kaebaja subjektiivsete õiguste riivet seetõttu ei esine ja vanglal puudub kohustus kaebaja tõstatatud väidetava tolmuse õhu probleemiga tegeleda. Esitatud kaebuses märkis D. Bodnja, et tal on tolmuallergia tõttu hingamisprobleemid, ninakinnisus ja silmad sügelevad ning jooksevad vett, kuid kambris on kahekorruseline voodi ja sinna puhub ventilatsioonist tolmust õhku. Arsti nõusolekul kasutab ta voodi (nari) esimest korrust, kuna seal saaks ta rätiku või linaga kinni katta selle koha, kust tolmust õhku sisse puhub, aga vangla keelab tal seda teha ja ei võta ise probleemi lahendamiseks midagi ette. Määruskaebuses märkis kaebaja, et ta pöördus antud probleemiga arsti poole, kes ütles talle, et tema ei saa vanglat kohustada selleks, et kaebajal lubataks riputada midagi ette tolmu eest kaitseks, kuid ta võib määrata kaebajale alumise nari, enamaks tal volitusi aga pole. Ringkonnakohtu hinnangul on usutav ja loogiline, et tulenevalt arsti põhikohustustest ei ole tal pädevust kohustada vanglat lubama kaebajal kambris rätiku või linaga kinni katta seda kohta, kust kaebaja arvates tolmust õhku sisse puhub. Seetõttu ja arvestades ka VangS § 41 lg-st 1 tulenevat, ei ole arsti sellesisulise nõusoleku või ettekirjutuse puudumine vaadeldav asjaoluna, mis välistaks antud juhul kaebaja subjektiivsete õiguste riive ja muudaks kaebaja poolt vaidlustatud vangla tegevusetuse selgelt õiguspäraseks ning kohustamiskaebuse esitamise lubamatuks. Samuti ei nähtu asja materjalidest ühtegi sellist tõendit või dokumenti, mille alusel tegi kohus järelduse, mille kohaselt ei saa pidada eluliselt usutavaks, et suhteliselt uues ja kaasaegses Viru Vanglas, kus ventilatsioonisüsteemi pidevalt kontrollitakse ja hooldatakse, esineks kaebajal 4 üldse kaebuses kirjeldatud probleem tolmuga. Seega ei saa kuidagi pidada ilmselgeks ka kaebajal kaebeõiguse puudumist vangla vastu väidetava tervisekahju tekitamisega seonduva hüvitamiskaebuse esitamiseks.
2. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et halduskohus rikkus kaebust tagastades oluliselt kohtumenetluse normi. Kaebeõiguse puudumine ei ole käesoleval juhul ilmselge ja halduskohtul puudus alus

§ 121lg 2 p 1 kohaldamiseks.

Ringkonnakohus rahuldab kaebaja määruskaebuse, tühistab halduskohtu 22.12.

1. a määruse ja saadab asja tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
2. Eelnevaga seoses märgib ringkonnakohus veel ka seda, et ringkonnakohtu hinnangul ei ole õige halduskohtu vaidlustatud määruses toodud seisukoht, et olenemata sellest, kas kaebajal on kohustamis- ja hüvitamisnõudes läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus või mitte, tuleb tema kaebus tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

§ 121

ülesehitus on selline, et selle lg-s 1 sisalduvad kaebuse tagastamise absoluutsed alused, mille puhul kohtul puudub tagastamise otsustamisel kaalutlusruum ning lg-s 2 sätestatakse kaebuse tagastamise alused, mille korral on kohtule jäetud diskretsiooniruum. Esimeses lõikes nimetatud aluste näol on tegemist puudustega, mille esinemise korral ei ole kaebuse sisuline läbivaatamine mõeldav ning lg-s 2 nimetatud juhtudel on kohtu otsustada, kas puudused on sedavõrd olulised, et kaebuse tagastamine on põhjendatud (vt Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostanud K. Merusk ja I. Pilving. 2013 kirjastus Juura. § 121 kommentaar, lk 431-432). Olukord, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast, on

§ 121

järgi kaebuse tagastamise absoluutne alus ja sellise puuduse esinemisel pole kaebuse sisuline läbivaatamine üldse võimalik (

§ 121lg 1 p 4) ning kaebus tuleb juba selle aluse esinemisel tagastada.

Käesoleval juhul esitas D. Bodnja 15.09.2021 Viru Vanglale venekeelse kahjunõude, milles nõudis vanglalt tervisekahju tekitamise eest hüvitist 1000 eurot, aga ka seda, et talle antaks võimalus käterätti nii riputada, et ta kambris väidetavalt ventilatsioonist tuleva tolmuga kokku ei puutuks, või et vangla teeks ise sinna mingi vaheseina ette. Vangla tagastas 07.11.2021 kaebajale kahjunõude, kuid asja materjalidest ei nähtu, et halduskohus oleks sisuliselt hinnanud seda, kas tegelikult esineb D. Bodnaja kaebuse tagastamiseks juba mõni absoluutne kaebuse tagastamise alus (näiteks

§ 121lg 1 p 4) või mitte.

Nagu juba märgitud, on kohtupraktikas korduvalt rõhutatud, et keeruka õigusliku küsimuse puhul tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist, kuid seda juhul, kui muud kaebuse lubatavuse eeldused on täidetud (RKHKm 22.06.2010 asjas nr 3-3-1-20-10, p 11 ja 11.10.2012. a määrus asjas nr 3-3-1-35-12, p 12). Seega tuleb juhul, kui halduskohus tagastab kaebuse kohe mõnel

§ 121

lg-st 2 tuleneval diskretsioonilisel alusel, jättes aga kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustusega kaebuse puhul enne kontrollimata, kas kaebajal on kohtueelne menetlus läbitud või mitte, asuda halduskohtul seda asjaolu ikkagi kontrollima näiteks pärast seda, kui ringkonna- või Riigikohtu hinnangul kõnealusel juhul

§ 121lg-st 2 tulenev kaebuse tagastamise alus tegelikult puudub.

Seega oleks menetlusökonoomia printsiibiga rohkem kooskõlas see, et kaebuse menetlusse võtmise staadiumis kontrollitakse kõigepealt

§ 121

lg-s 1 toodud imperatiivsete kaebuse tagastamise aluste esinemist ja alles nende aluste puudumisel asutakse kontrollima seda, kas konkreetse kaebuse puhul esineb mõni

§ 121lg-st 2 tulenev ja kohtu kaalutlusõigust võimaldav kaebuse tagastamise alus.

(allkirjastatud digitaalselt) 5