Obsah (8)

§ 114§ 64§ 418§ 51§ 56§ 113§ 57§ 77

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-8538 Kohtukoosseis Eesistuja Heili Sepp, liikmed Orvi Koi

§ 114

lg 1 p-de 2,3,6 ja § 418 lg 1 järgi Pärnu Maakohtu 20.05.2021 otsus üldmenetluses prokurör Gardi Anderson, kannatanud C, Q, Y ja kannatanu W lepinguline esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik (istungil osales A. Nõmmiku asendajana W esindajana vandeadvokaat Karine Nersesjan) Gardi Anderson Mikk Tarraste, isikukood: isikuandmed maakohtu otsuses vandeadvokaat Rünno Roosmaa 38802132738, muud RESOLUTSIOON 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 20. mai 2021 otsus osaliselt ehk Mikk Tarraste

§ 114

lg 1 p 2, 3 ja 6 järgi karistamise ning talle liitkaristuseks mõistetava vangistuse osas. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: Karistada Mikk Tarrastet

§ 114lg 1 p 2, 3, 6 järgi eluaegse vangistusega.

Mõista

§ 64

lg 4 alusel talle

§ 114

lg 1 p 2, 3, 6 ja

§ 418järgi liitkaristuseks eluaegne vangistus.

1. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata.
2. Rahuldada prokuröri, kannatanute C, Q ja Y ning kannatanu W lepingulise esindaja apellatsioonid. 1
3. Määrata vandeadvokaat Karine Nersesjani poolt W-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid makstava tasu suuruseks 388.80 eurot (sh käibemaks 64.80 eurot) ning jätta see riigi kanda.
4. Määrata vandeadvokaat Ants Nõmmiku poolt W-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Nõmmik makstava tasu suuruseks 97.20 eurot (sh käibemaks 16.20 eurot) ning jätta see riigi kanda.
5. Määrata vandeadvokaat Rünno Roosmaa poolt Mikk Tarrastele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Roosmaa makstava tasu ja kulu suuruseks kokku 1188.24 eurot (sh käibemaks 173.04 eurot) ning jätta see riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
6. Pärnu maakohus mõistis Mikk Tarraste süüdi

§ 114

lg 1 p 2, 3, 6 järgi järgmises süüdistuses: Mikk Tarrastet süüdistatakse

§ 114

lg 1 p 2, 3, 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema, olles saanud Kaitseliitlasena väljaõppe, mis hõlmas ruumides ja avatud alades liikumise taktikat ning relvade kasutamist ja omades lisaks relvade käsitsemise oskusi seoses relvaloa omamisega, ajavahemikul 06.06.2020 kell 21.42 kuni 07.06.2020 kell 00:36 Pärnu maakonnas Lääneranna vallas Tuudi- Raudtee teel, kasutades kahte tulirelva- vintraudset püssi Vepr-1-V TK0907 ja vintraudset püstolit Jericho -941-F 101649, tappis kaks inimest, vigastas viit inimest ja ohustas oma tegevusega määramata arv isikute elusid ning tervist, aga samuti tekitas varalist kahju. Nimelt, Mikk Tarraste põhjustas 06.06.2020 umbes kella 21.40 paiku Pärnu maakonnas Lääneranna vallas Alaküla tee 22 asuva Lihula Olerexi tankla parkimisalal liiklusõnnetuse tema kasutuses oleva sõiduautoga Subaru, reg.nr XXXXXX, sõites vastu kahte sõiduautot Audi A6 reg.nr CCCCCC ja Audi A6 Avant reg.nr MMMMMM, millega põhjustas varalise kahju ning seejärel sõitis vastu Olerexi tankla seina, millega tekitas samuti varalise kahju. Mikk Tarraste, saades aru enda poolt toimepandud Liiklusseaduse (LS) rikkumistest ja tagajärgedest, ei teatanud tema poolt põhjustatud liiklusõnnetusest ning põgenes sündmuskohalt, millise käitumisega rikkus LS sätteid ja millised teod on kvalifitseeritavad LS § 223 lg 1, 236 lg 1, 237 lg 1 rikkumistena. Samuti ajendas Mikk Tarrastet sündmuskohalt põgenema asjaolu, et ta hoidis ja transportis samal ajal sõidukis talle kuuluvad tulirelvi- Jericho -941-F 101649, Vepr-1-V TK0907 ning Walther –PPQ PP020417 ning laskemoona relvade jaoks, rikkudes Relvaseaduse (RelvS) § 89 1 sätteid, milline on kvalifitseeritav RelvS järgi väärteona ja milliste tegude eest võib isiku relvaloa ja soetamisloa kehtivuse peatada või kehtetuks tunnistada. G, nähes Mikk Tarraste ohtlikku sõidustiili ja toimepandud liiklusrikkumisi, andis sellest teada hädaabinumbrile 112 ning korrakaitseorganite abistamise eesmärgil järgnes mootorrattal reg.märgiga OOOO sõiduautole Subaru Outback, mille roolis oli Mikk Tarraste. Mikk Tarraste liikus Lihula Olerexi tanklast Pärnu suunas, sõitis sõiduautoga Subaru Outback korduvalt teelt välja teepeenrale ja kraavi ning keeras maanteelt enne Tuudi-Raudtee teed asuvale taluhoovi viivale teele, kust omakorda keeras põllule, kust suundus põldu ületades Tuudi-Raudtee tee suunas. Tuudi-Raudtee teele jõudes keeras Mikk Tarraste paremale suunaga Tuudi poole, kus umbes 350 meetri kaugusel Pärnu-Lihula mnt ja Tuudi-Raudtee tee ristmikust sõitis autoga teelt 2 välja, väljus autost ning tulistas temale kuuluvast tulirelvast Jericho-941-F 101649 (väljastatud relvaluba 15.10.2018 RL795625) eelpool nimetatud süütegude varjamise ja põgenemise eesmärgil, kavatsusega talle järgnenud inimene tappa, G suunas vähemalt kolm lasku. Esimene lask tabas G jalas olnud pükste kangast põlvekõrgusel, kuid ei vigastanud G. Teine lask tabas G peapiirkonda, sisenemisavaga vasakul pool kukla piirkonnas juustega kaetud peanahal ja väljumisavaga ülahuulel keha keskjoonest veidi paremal ning sellest lasust kukkus G teepeenrale selili. Seejärel läks Mikk Tarraste maas lamava G juurde ning tulistas lähedalt, lähemalt kui 1,5 meetrit, tabades G pea piirkonda, sisenemisavaga vasakul pool näol põse piirkonnas ja väljumisavaga kiiru piirkonnas juustega kaetud peanahal ning võõrkehade peetumisega paremal pool kukla piirkonnas kõõlustanus. G suri saadud vigastustesse 06.06.2020 sündmuskohal. Tema surma põhjuseks on pead läbivad kaks laskevigastust tulistamisest tulirelvast pihtamislaengutega. Mikk Tarraste tekitas tahtlikult G-le järgmised vigastused: pea läbiv laskevigastus koos pihtamislaengu sisenemisavaga vasakul pool kukla piirkonnas juustega kaetud peanahal ja väljumisavaga ülahuulel keha keskjoonest veidi paremal näo- ja koljuluude killunenud murdudega, koljupõhimikuluude murdudega eesmises-, keskmises- ja tagumises koljuaugus, kõvakelme rebenditega, metallilise võõrkeha peetumisega lülisamba

1. kaelalüli lülikehas ning
2. kaelalüli murd, kõri ja neelu piirkonna pehmete kudede rebendid ja verevalumid neelu limaskestal, ülalõualuu killuline murd, limaskestaalused verevalumid suuesikus põrutus-rebimishaavaga juustega kaetud peanahal ja näol ning pea läbiv laskevigastus pihtamislaengu sisenemisavaga vasakul pool näol põse piirkonnas ja väljumisavaga kiiru piirkonnas juustega kaetud peanahal ning võõrkehade peetumisega paremal pool kukla piirkonnas kõõlustanus juustega kaetud peanahal näo- ja koljuluude killunenud murdudega, kõvakelme rebenditega, mõlema suurajupoolkera osalise lömastusega, põrutusrebimishaavaga näol ja juustega kaetud peanahal, nahaaluse verevalumiga vasaku silma alalaul ja parema silma ülalaul. Seejärel, menetlusega täpsemalt tuvastamata ajal, vahetas Mikk Tarraste püstoli Jericho vintraudse püssi Vepr-1-V TK0907 (väljastatud relvaluba 15.10.2019 DL50005171) vastu ning suunas relva samal Tuudi-Raudtee teel olnud kahe sõiduauto: Mitsubishi Outlanderi reg.nr TTTTTT ja tema taga oleva sõiduauto Audi A4 reg.nr ZZZZZZ suunas ning tulistas korduvalt, eeluurimisega täpselt tuvastamata arv kordi tagurdavate sõidukite suunas, eesmärgiga tabada sõiduautodes olnud isikuid. Tulistamise ajal viibis sõidukis Mitsubishi Outlanderi reg.nr TTTTTT kokku 7 isikut, kes olid eelnevalt G-ga kokku leppinud, et lähevad korrakaitseorganite abistamise eesmärgil Subaruga liiklusõnnetuse põhjustanud ning sündmuskohalt lahkunud juhti kinni pidama. Sõidukis viibisid täiskasvanud E (juht), A (kõrvalistuja) ning tagaistujad O, L, T, S ning 7-aastane laps W, kellele auto suunas tulistamine oli ohuks nii nende eludele kui ka tervisele ja tekitas hirmu ning varalist kahju. Tagumises sõidukis Audi A4 reg.nr ZZZZZZ viibisid tulistamise ajal 2 isikut: Ü (juht) ja Ä (kõrvalistuja), kellele nende auto suunas tulistamine oli ohuks nii nende eludele kui ka tervisele ja tekitas hirmu. Sõidukid tagurdasid mööda Tuudi-Raudtee teed kuni Pärnu-Lihula maantee ja Tuudi-Raudtee tee ristmikuni, seiskusid hetkeks, kuid Mikk Tarraste jätkas nende suunas tulistamist. Sõidukid ületasid maantee ja liikusid mööda Piiri tänavat Lihula suunas ning seiskusid Piiri 10 asuva Lääne-Eesti Päästekeskuse Läänemaa päästeosakonna Lihula Päästekomando hoone juures, samal ajal Mikk Tarraste jätkas nende suunas tulistamist, tabades ka Päästekomando hoone seina. Mikk Tarraste tulistas antud isikute suunas, üle tihedalt sõidetava riigimaantee, eeluurimisega täpselt tuvastamata arv kordi, pannes sellega toime kuriteo üldohtlikul viisil, kujutades ohtu elule ja tervisele otseselt nii sõiduautodes olnud isikutele kui ka varale, tabades talle lähemal olevat sõidukit Mitsubishi esistanget, registreerimismärgist umbes 10 cm kõrgusele ning sisenev kuul vigastas sõiduauto radiaatorit ning akut (sõidukile tekitatud vigastuste remonditasu summas 754,99 eurot) ja määramata arv inimeste elule ja tervisele, kes samal ajal riigimaanteel liigeldes oleks võinud juhuslikust kuulist tabamuse saada. 3 Järgnevalt liikus Mikk Tarraste, menetlusega täpselt tuvastamata ajal, jalgsi mööda TuudiRaudtee teed Tuudi suunas umbes 611 meetrit ning tulistas endaga kaasas olevast tulirelvast Vepr-1-V TK0907 eeluurimisega täpselt tuvastamata objekti suunas eeluurimisega täpselt tuvastamata arv kordi, kuid vähemalt kolm korda ning seejärel liikus edasi umbes 217 meetrit, kasutades loodulikku varjet, tulistas Mikk Tarraste kavatsetult mööda Tuudi-Raudtee teed Lihula suunas juhuslikult liikunud sõiduauto VAZ reg.nr CCCCCC pihta nii sõiduki esiosasse, juhipoolsesse külge kui sõiduki tagaosasse eeluurimisega täpselt tuvastamata arv kordi, kuid vähemalt viisteist kuuli, eesmärgiga tappa sõiduautos viibinud inimesi, millega seadis otseselt reaalsesse ohtu kõik autos viibinud viie isiku elu ja tervise. Kuulid tabasid autos olevaid inimesi- J, Y ning 5-aastast Õ ning 3-aastast M, 9-aastasel I ei saanud vigastusi, kuid nägi pealt tulistamist, tal tekkis hirm ning tekkis raske tagajärjena äge stressreaktsioon. Kõrvalistuja J, kes enda kehaga kaitses tagaistmel istuvaid lapsi, suri saadud kehavigastuste tagajärjel sündmuskohal. J surma põhjustas paremasse rinnaõõnde tungiv laskevigastus tulirelvast pihtamislaengu sisenemisavaga paremal pool rindkere ülaosas ja võõrkehade peetumisega paremal pool seljas nahaaluskoes ja lihastes koos parema kopsu purustuse, südamepauna vigastuse, verisüdamepauna ja killuliste roidemurdudega. Mikk Tarraste, kasutades tulirelva, tekitas J-le tahtlikult järgmised kehavigastused: põrutus-rebimishaav (laskehaav) paremal pool rindkere ülaosas koos naha ja pehmete kudede defektiga, verevalumitega rinnalihastes, I kuni III roide killuline purustus, rinnakelme rebendid rinnaku kõrvaljoonel, parema kopsu ülasagara purustus koos metallilise võõrkeha peetumisega kopsus, verevalum keskseinandis, südamepauna rebend koos metalliliste võõrkehade peetumisega südamepauna ülaosas, verisüdamepaun, traumaatiline parempoolne verirind, parempoolse V roide killuline murd abaluujoonel koos rinnakelmerebendiga ja metalliliste võõrkehade peetumisega paremal pool seljal abaluujoonel nahaaluses pehmes koes; nahka ja nahaaluskude läbivad laskehaavad rindkere eespinnal, laskehaav paremal pool kaela külgpinnal, parema õlaliigese eesmisel pinnal ja õlavarre ülemises ning keskmises kolmandikus, vasakul pool kiiruoimupiirkonnas juustega kaetud peanahal, vasakul pool näol oimu piirkonnas, vasakul kõrvalestal, vasaku õlavöötme pealmisel pinnal, vasaku labakäe seljal; laskehaav vasaku reie ülemises kolmandikus väliskülje ja parema reie alumises kolmandikus eesmisel pinnal. Lisaks sedastatud radioloogilisel uuringul hulgaliselt väikeseid metallitihedusega võõrkehi rindkere ja ülajäsemete ning pea ja kaela piirkonna nahaaluskoes, rindkereõõnes, paremas kopsus, keskseinandis; kaks suuremat metallitihedusega võõrkeha paremal pool seljalihastes ja nahaaluskoes. Sõidukit juhtinud Y-le tekitas Mikk Tarraste tahtlikult järgnevad kehavigastused: laskehaavad koos metallilise tihedusega võõrkehade peetumisega vasaku kiiru piirkonnas koos kõõlustanualuse verevalumiga ning lokaalne kõvakelmealune verevalum ja traumaatiline ämblikuvõrkkelmealune verevalum vasakul otsmiku-oimu-kiirupiirkonnas, laskehaavad koos metallilise tihedusega võõrkehade peetumisega näos ja kuklapiirkonnas, kaela tagaosas nahaaluskoes ja kaelalihastes, vasakul labakäel, ulatuslik laskehaav parema sääre tagumisel siseküljel koos sääre tagumise grupi lihaste vigastusega ja laskehaavad koos metallilise tihedusega võõrkehade peetumisega paremal säärel, laskehaav paremal rangluu ülaserva kõrgusel koos metallilise tihedusega võõrkeha peetumisega trapetslihases. Y-le tekitati süüdistatava poolt teiste hulgas vigastus, mis kestab rohkem kui 4 nädalat ja vähem kui 4 kuud. Laskmise hetkel juhi taga istunud Õ-le tekitas Mikk Tarraste tahtlikult järgnevad vigastused: kõhuõõnde tungiv laskevigastus laskehaavaga paremal pool kehatüvel roidekaare alaosa ja kõhu külgseinas, maksa parema sagara ja parema neeru vigastusega ning metallilise võõrkeha peetumisega maksas, verikõht, nahamarrastused paremal õlavarrel, laskehaavad metallilise tihedusega võõrkehade peetumisega nahaaluses koes selja piirkonnas, parema roidekaare alaosa kõrgusel ja kõhu külgseinas nahaaluses koes ja lihaste vahel paremal pool, parema õlavarre ülaosas selgmistes pehmetes kudedes, vasakul pool seljal seljalihastes
3. roide ja
4. roide 4 kõrgusel, vasaku rangluu kohal pehmetes kudedes, vasakul pool rindkerel vahetult
5. roide ees, paremal otsmiku ja kiiru piirkonnas suunaga tagantpoolt ette. Kõhuõõnde tungiv laskevigastus laskehaavaga paremal pool kehatüvel roidekaare alaosa ja kõhu külgseinas koos maksa parema sagara ja parema neeru vigastusega on eluohtlik ning ilma arstiabita oleks laps surnud. M-le, kes istus laskmise hetkel tagaistmel keskmisel kohal, tekitas Mikk Tarraste tahtlikult järgnevad vigastused: vasaku õlavarre laskevigastus koos vasaku õlavarreluu lahtise hulgikillunenud lähimise otsa murru ja laskehaavaga (suunaga tagant ette) vasaku õlaliigese tagumisel pinnal, laskehaavad koos võõrkehade peetumisega vasakul pool rindkere pehmetes kudedes, laskehaavad kaelal ja pea piirkonnas, vasakpoolse suure rinnalihase rebend, vasak kopsu ülasagara põrutus, massiivne nahaalune verevalum vasakul pool rindkerel ja vasaku õlaliigese piirkonnas. Vasaku õlavarreluu lahtine hulgikillunenud lähimise otsa murd on eluohtlik ning ilma arstiabita oleks võinud laps surra. Sõidukis, kõrvalistuja istme taga istmel istunud 9-aastase I elu oli otseselt ohus, kuigi kuulitabamusi ja laskevigastusi ta ei saanud, samas tekkis tal üleelatust äge stressreaktsioon. Alaealine I nägi pealt vanaema surnuks tulistamist, tema kõrval istunud vendade ja roolis istunud vanaisa tulistamist, mille läbielamine tekitas lapsele raske tagajärjena ägeda stressireaktsiooni ning sellest tulenevalt emotsionaalseid üleelamisi ja hirmu ka sündmusele järgneval ajal. Järgnevalt tulistas Mikk Tarraste tahtlikult tulirelvast Vepr-1-V TK0907, millele paigaldas sündmuskohal, täpselt tuvastamata ajal, optilise sihiku (kuni 4 kordse suurendusega), korduvalt mootorratturi tapmise sündmuskohale saabunud politseiametnike, kiirabitöötajate, sõiduautoga VAZ sinna kohale jõudnud Y, J, M, I ja Õ ning sündmuskohale jõudnud kannatanute lähedaste suunas eeluurimisega täpselt tuvastamata arv kordi, seades otseselt reaalselt ohtu kohapeal viibinud kolmandate isikute elu ja tervise ning raskendas kannatanute abistamist. Nii kannatanute kui ka nende abistajate elu ja tervise kaitseks tuli kiirabibrigaadil sündmuskohalt lahkuda, millega omakorda oli raskendatud kannatanute elu päästmine. Järgnevalt, täpselt tuvastamata ajal, liikus Mikk Tarraste mööda Tuudi-Raudtee teed Tuudi suunas mootorratturi tapmiskohast umbes 3,7 km kaugusel asuva Tuudi Raudteejaama hoone juurde, kus tema 06.06.2020 kell 23.40 paiku, eeluurimisega täpselt tuvastamata kellaajal, Pärnu maakonnas Lääneranna vallas Tuudi külas Tuudi- Raudtee teel, hoone juures muruplatsil märkas Tuudi-Raudtee tee ja Tuudi-Risti maantee ristmikul seisvat politseisõidukit ning helkurvestidega politseiametnikke ning oma eelnevate süütegude varjamise ja sündmuskohalt põgenemise eesmärgil, kavatsetult tulistas tulirelvast sündmusele reageerinud Haapsalu politseijaoskonna politseiametnike K ja D suunas eesmärgiga politseiametnikke tabada. Üks kuul tabas patrullpolitseinik K peas olevat kiivrit, mille tagajärjel tuvastati K-l hilisemalt haiglas ajuvapustus ning kaelalihaste venitus. Seejärel, oma eelnevate süütegude varjamise ja sündmuskohalt põgenemise eesmärgil, tulistas Mikk Tarraste korduvalt, eeluurimisega täpselt tuvastamata arv kordi, kuid vähemalt üheksateist kuuli Tuudi-Raudtee tee ja Tuudi- Risti maantee ristmikule jõudnud teiste politseiametnike suunas, tabades nii politseisõidukit Mercedes Benz, reg nr WWWWWW kui ka ristmiku tähistavaid liikluskorraldusvahendeid, seades otseselt reaalsesse ohtu politseiametnike elu ja tervise. Mikk Tarraste, omades oskusi käsitseda relvi ja olles saanud vastava väljaõppe, teadis, et relvade kasutamine relvastamata isikute suhtes neile ootamatus ja ettearvamatus olukorras võib põhjustada inimesele raskeid ja ka surmavaid vigastusi, soovis neid tagajärgi, tema poolt tulirelvade kasutamine oli eesmärgipärased käitumisaktid, st ta pani need toime kavatsetusega. Kahe inimese tapmise ja vähemalt viie inimese tapmiskatsega, kellest kahele Mikk Tarraste tekitas eluohtlikke tervisekahjustusi, kolmele kergemaid vigastusi ja seades ohtu enda üldohtlikul viisil käitumisega kõikide erinevatel sündmuskohtadel viibinud inimeste elu ja 5 tervise, sai Mikk Tarraste aru, et ta võib põhjustada mistahes raskusega tagajärgi, sh surma, kuid tema käitumisest ja tegudest nähtuvalt oli tal võimaliku tagajärje saabumisest ükskõik, ta ei teinud midagi, et tagajärgi ära hoida. Oma sellise käitumisega pani Mikk Tarraste kavatsetult toime

§ 114

lg 1 p 2, 3, 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmise kahe või enama isiku suhtes, mis on toime pandud üldohtlikul viisil ja teise süüteo varjamise eesmärgil. 2. Samuti mõistis kohus ta süüdi

§ 418

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, kuna ta käitles – omas, hoidis ja osaliselt laadis ümber – kuni 07.06.2020 ebaseaduslikult laskemoona: 223 tulirelva laskemoona hulka kuuluvat 7,62x25 mm kaliibrilist püstolipadrunit ning 24 tulirelva laskemoona hulka kuuluvat .303 British kaliibrilist vintpüssipadrunit. 3. Maakohus mõistis Mikk Tarrastele

§ 114

lg 1 p 2, 3, 6 järgi karistuseks 20 aastat vangistust ja

§ 418lg 1 järgi 3 kuud vangistust.

Kohus luges kergema karistuse kaetuks raskemaga ning mõista liitkaristuseks 20 aastat vangistust ning määras arvata karistuse kandmise aja algust alates tõkendi vahistamise kohaldamise kuupäevast, so alates 07.06.2020.a. Kohus otsustas

§ 51

alusel võtta Mikk Tarrastelt lisakaristusena ära relva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õiguse 5-ks aastaks. Kohus mõistis välja ka tsiviilhagid, millises osas on maakohtu otsus jõustunud. Apellatsioonid

1. Maakohtu otsusele esitati neli apellatsiooni. Apellantideks on prokurör Gardi Andreson, kannatanud C ja Q, kannatanu Y ning kannatanu W lepinguline esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik. Kõigis apellatsioonides taotletakse mõista Mikk Tarrastele 20-aastase vangistuse asemel eluaegne vangistus.
2. Prokurör leiab apellatsioonis, et Mikk Tarrastele mõistetud sanktsioon ei vasta tema poolt toime pandud kuriteole ega arvesta piisaval määral üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Mikk Tarraste otsused olid kõnealusel õhtul ja ööl ratsionaalsed, rahulikud ja lähtusid isiklikest huvidest. Nii raskete tagajärgedega kuriteo toimepanemine oli Mikk Tarraste teadlik valik ja tema käitumise olemuslik osa, mis võimaluse avanedes vallandus. Seda tõendab ka Mikk Tarraste märkmiku vaatlusprotokoll.
3. Prokurör leiab kokkuvõtlikult veel järgmist. Raskete eluvastaste kuritegude eest eluaegse vangistusega ähvardav seadusandja rõhutab, et elu on kõrgeim õigushüve, mida tuleb kaitsta kõige karmimal karistusõiguslikul viisil. Kohtu etteheited Häirekeskuse soovitustele on karistuse mõistmise kontekstis asjassepuutumatud ega tugine kohtus uuritud tõenditele. Kohus ei ole arvesse võtnud Mikk Tarraste poolt toimepandud kuriteo tegelikke asjaolusid ja seejuures sisuliselt hinnanud 06.06.2020 toimunud sündmuste käiku tervikuna. Objektiivselt saabus lõpuleviiduna kahe inimese surm, kuid mõrvakatseid, mis neelduvad lõpule viidud mõrvas, on rohkem. Eesmärk oli tõendite pinnalt tuvastatu järgi tappa kõik autos viibinud isikud, seejuures ei omanud Mikk Tarraste jaoks tähtsust, kes need olid ja kui palju neid oli. Ütlused, mille kohaselt ta arvas, et tegemist on politseiautoga, on paljasõnalised ja otsitud. Mikk Tarraste tulistas kannatanute, nende lähedaste ja politsei ning kiirabi suunas ka siis, kui osutati kannatanutele esmaabi. Selleks hetkeks oli talle selgelt arusaadav, et tegemist on tsiviilisikutega. Otseselt ohus oli ka politseiametnik (kannatanu) K elu ja tervis, aga ka tegelikult temaga sel õhtul patrullis olnud politseiametnik D elu ja tervis. Mikk Tarraste tulistas politseiametnike suunas korduvalt, tabamise kõrguselt, eesmärgiga neid tappa. Mikk Tarraste tulistas temale kuuluvast tulirelvast, kavatsusega talle järgnenud G tappa. Mikk Tarraste tulistas juba taganevat, sündmuskohalt lahkuda proovivat G, kes oli just hoiatanud sõiduautodes viibivaid isikuid, et Mikk Tarrastel on relv. Seejärel läks Mikk Tarraste maas lamava G juurde ning tulistas lähemalt kui 1,5 meetrit, tabades G pea piirkonda, sisenemisavaga vasakul pool 6 näol põse piirkonnas. Selleks, et teha lähilask, pidi Mikk Tarraste nihutama G kiivrit ülespoole. Mikk Tarraste tulistas ka sündmuskohale saabunud kiirabi suunas, tulistas kiirreageerijate suunas vähemalt kahel ajaliselt erineval korral. Otseses ohus oli vähemalt 20 inimese elu ja tervis. Järelikult on Mikk Tarraste süü keskmisest oluliselt suurem, tema käitumises esineb suur ebaõigus ja süü, tema poolt toimepandud kuritegu kahjustas õiguskorda ja kaitstavat hüve sedavõrd, et tähtajalise vangistuse mõistmine selle eest ei taga õiguskorra piisavat kaitset. Kohus on jätnud arvestamata, et ühiskonda tuleb kindlustada ohtliku kurjategija eest. Arusaamatu ja tõenditele mittetuginev on kohtu seisukoht ja arutluskäik, et Mikk Tarraste tundis end jälitatavana ning nurkaaetuna. Maakohus on omistanud puhtsüdamlikule kahetsusele liialt suure tähenduse, jättes arvestamata, et algusest peale on kahetsuse avaldamine olnud kantud soovist vaid vältida eluaegset karistust, mitte siirast kahetsusest toimepandu ees. Selle asemel, et kannatanute ees vabandada, mil selleks esimene võimalus avanes, märkis Mikk Tarraste vaid seda, et jääb 10.06.2020 avaldustes esitatud kahetsuste ja avalduste juurde. Mikk Tarraste kahetsus, viisakas ja rahulik käitumine vanglas lähtub motiivist, millist kasu ta sellest saab. Maakohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, kohus on eksinud karistuse mõistmise põhimõtete vastu, võtnud arvesse asjaolusid, mida ei saa arvesse võtta ning samal ajal on jätnud olulised asjaolud arvesse võtmata. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, mis tõi kaasa süüteo raskusele ja süüdimõistetu isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise.
4. W esindaja Ants Nõmmik peab apellatsioonis põhjendamatuks kohtu käsitlust, et Mikk Tarraste avaldas siirast kahetsust. Ta toob ka esile, et süüdistatava puhul on tegemist isikuga, kes omas oskusi relvi käsitseda ja olles selles osas läbinud eelnevalt ka vastava väljaõppe, soovides seejuures ka kannatanute suhtes kindlaid tagajärgi. G, sõites süüdistatavale järgi, ei teinud mitte midagi ebaseaduslikku, täites seejuures enda kodanikukohust, kuid täielikult arusaamatu on kuidas selliste tegude toimepanemise eest on võimalik mõista süüdistatavale, kes teeb nn kontrollasu juba surnud isiku suhtes, selleks, et ise saaks põgeneda, mõista niivõrd kerge karistuse. Apellandile on mõistetamatu, miks püüab kohus leida põhjendamatuid ja ainsana süüdistatavat heast küljest näitavaid asjaolusid, jättes seejuures sihilikult arvesse võtmata seda valu ja kannatusi, mis pidid ja peavad läbi elama kannatanute lähedased.
5. Apellandid C ja Q leiavad, et Pärnu Maakohus ei ole olnud karistuse määramisel õiglane, tekitab tunde, et kohus on olnud ühele poole liialt kaldu. Ka eluaegsete vangide seas neid, kellele on määratud eluaegne karistus olenemata sellest, et neil puudus varasem karistusregister. Neile on selgusetu, miks ei võtnud kohus arvesse asjaolu, et Mikk Tarraste on varasemalt kriminaalkorras karistatud (
6. a toime pandud tulistamise eest). Nad ei saa aru, miks on alust uskuda, et seekord oskab Mikk Tarraste karistusest järeldused teha, ja küsivad, kui turvaline on üldse ühiskonnas kodanik, kes otsustab ühel ilusal õhtul purjuspäi sõita bensiinijaama tomatimahla ostma, autos kolm laskevalmis relva ja suur hulk laskemoona. Nad leiavad, et mõrvadel ei ole kunagi õigustavaid asjaolusid. Mikk Tarrastel oli piisavalt aega kahe tulistamise vahel oma esimesest teost aru saada ja end üles anda. Ta ei teinud seda. Ei saa unustamata jätta ka mõrvakatseid. Mikk Tarraste on ise tunnistanud, et andis end üles vaid põhjusel, et tal polnud öist sihikut ning kartis ise surma saada. Nad ei mõista kohtuniku oletust, et kui mootorrattur poleks Tarrastet jälitanud, siis ei oleks ühtegi tapetut olnud. Ka rõhutavad nad, et Mikk Tarraste pole kordagi väljendanud ohvritele kahetsust ega vabandust (v.a ajakirjandusse lekitatud napisõnaline kahetsus ja viimane sõna kohtus, kus Mikk Tarraste tõepoolest vabandas – luges paberilt oma vabanduse ette, kuid ka see oli pigem kohtule suunatud, et väiksem karistus saada, siirust selles ei olnud). Võimalusi vabandamiseks oli tal aga küll. Tsiviilhagidega nõustumise kohta märgivad nad, et lihtne on lubada, kui inimene teab, et tema vara väärtus on nii vähene, et ei kata praktiliselt isegi mitte kümnendikku välja mõistetud summast. Nad rõhutavad, et nende lastele tekitas Mikk Tarraste eluaegsed kahjustused, millele puudub ravi ja mille tagajärjed on teadmata. Sellise teo toime pannud inimene ei tohiks enam ühiskonda naasta. 7 Lisaks on raskendav asjaolu see, et tegeva meditsiinitöötajana ründas Mikk Tarraste kiirabiautosid ja -brigaade ning ei lasknud kannatanuid abistada. Isegi sõjas ei ole selline tegevus aktsepteeritud. Tarrastel olid küll relvaload, kuid teadmata asjaoludel oli tal suures koguses ebaseaduslikku laskemoona. „Sõjaline varustus“ (osa sellest ebaseaduslik), mis Mikk Tarrastelt konfiskeeriti, on hirmuäratav. Seegi asjaolu ei ühti seaduskuuleka isiku profiiliga. Kannatanud märgivad, et ehk suudaksid nad leppida 20-aastase karistusega, kui see puudutaks vaid G ja C ema, J mõrvamist. Kuid lisaks pani ta toime mitmeid mõrvakaitseid, sealhulgas kolme alaealise ja süütu lapse pihta, kellest kaks ilma arstiabi saamata oleksid surnud. Neil on praegu hirm enda ja oma laste turvalisuse pärast. Kindlustunnet annaks teadmine, et nende ja laste elu rikkunud inimene on trellide taga ega kujuta ühiskonnale ohtu. Mikk Tarraste võib vabaneda juba 9 aasta pärast ehk juba enne seda, kui õnnetuses kannatada saanud lapsed täisealiseks on jõudnud saada. Kes annab lubaduse, et ta oma „tööd“ vabaduses lõpuni viima ei tule? Ka eluaegne vangistus ei pruugi tegelikkuses tähendada vangistust elu lõpuni, sest sisuliselt on õigus vabastust taotleda 25 aasta möödumisel. 5-aastane relvaloa keeld ei paku mingisugust lisaturvatunnet. Kohus peab arvestama rahva õiglustundega. Mikk Tarraste kaitsja toob välja põhjuse, et eluaegse vangistuse korral poleks tal (mõrvaril) enam võimalust aega veeta oma lastega. Ka kannatanutel puudub võimalus lähedastega koos olla. Selle võimaluse võttis Mikk Tarraste kui J surnuks tulistas. Apellandid leiavad, et eluaegne karistus Mikk Tarrastele oleks vähim, mida kohus nende usu ja turvatunde taastamiseks pakkuda saaks.
7. Apellant Y toob esile, et temani, abikaasa kaotanud inimeseni, ei ole siiani jõudnud Tarraste vabandussõnad, nn siiras kahetsus. Tarrastel on selleks võimalusi olnud mitmeid – nt esimesel kohtuistungil või siis, kui apellant andis kannatanuna ütlusi kohtus. Vabandusi, mis lasti meediasse õnnetusele järgnenud päevadel ning Tarraste „viimases sõnas“ kohtus, ei pea apellant siirasteks ja puhtsüdamlikeks. Need kaks ja ainukest vabandust olid ainult selleks, et enda nahka päästa, mis ka tagantjärgi avaldasin kohtule mõju – kohtunik jäi seda uskuma. Kohtus oleks võinud Tarraste lihtsalt mikrofoni sisse lülitada ja vabandada. On mõistusevastane, et kuidas saab olla olukord nii, et relva kuritarvitamisel korduvalt (Tarraste
8. a karistus) ja kindla intervalli tagant ei ole need enam üksteisega seotud – st varasem relva kuritarvitamine ei takista saamast relvaluba ega seda uuesti kuritarvitamast (Relvaseadusega läheb vastuollu ka ebaseaduslik laskemoon, mida Tarraste valdustest leiti). Need otsused tegi ainult Tarraste ise. Nüüd on ka vaja vastutus võtta. Eluaegne vangistus karistusena on erakordne. Samuti on see kuritegu erakordne. Üks väheseid massimõrvu Eesti ajaloos. Kannatanu küsib apellatsiooni lõpetuseks – „Kui selline kuritegu ei vääri eluaegset, siis milline veel?“ Edasine menetlus ringkonnakohtus
9. Ringkonnakohtu 20.12.2021 istungil osalesid kaitsja, prokurör ja süüdistatav, kannatanud C ja Q ning kannatanu W esindajana Karine Nersesjan.
10. Ringkonnakohus rahuldas kohtuistungil prokuröri apellatsioonis esitatud taotluse - võtta kriminaalasja juurde asitõendi Mikk Tarraste märkmiku (pakendis 6R.4) vaatluse kohta 05.10.2020 koostatud vaatlusprotokoll. Seda tehes tugines kohus järgmistele põhjendustele. KrMS § 321 lg 6 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jättis tõendi ekslikult vastu võtmata ning maakohtu põhjendused ei vastanud seadusele, täpsemalt ei toonud maakohus põhjuseks ühtegi sellist põhjust, mida saaks seostada KrMS §-s 2861 nimetatud alustega. Maakohtu istungiprotokollist nähtub, et tõendi vastuvõtmata jätmise põhjus oli: „Kohus siiski nõustub kaitsjaga. Kohtu hinnangul on materjale piisavalt ja tõepoolest on selles tõendis otsest puutumust. Kohus keeldub tõendit vastu võtmast.“ Kaitsja omakorda leidis, et „tõend on ebaoluline ja koormab ilmaasjata kohtu 8 toimikut.“ Toimikust ei ilmne, millisele seaduslikule alusele maakohus tugines. Pole vaidlust selles, et tegu on süüdistusaktis nimetatud tõendiga, mis on määratletud KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendi liigina ehk uurimistoimingu protokollina, täpsemalt asitõendi vaatlusprotokollina. Ringkonnakohtul pole kahtlust, et märkmik on asitõend. KrMS § 124 lg 1 kohaselt on asitõend ka kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. KrMS § 62 p 4 kohaselt on tõendamiseseme asjaoluks ka kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud. Vaidlust pole selles, et märkmik on ainulaadne ja seega asendamatu objekt. Kohtu hinnangul on see ka kuriteosündmusega seotud. Seadus ei nõua vahetut seost, vaid piisab ka kaudsest. Sellise kaudse seosena tuleb prokuröri taotlusest nähtuvalt jaatada tõika, et need pidid olema mingid erandlikud ja spetsiifilised süüdistatava psüühikat puudutavad asjaolud, mis viisid sellise teo toimepanemiseni, ning märkmik kajastab süüdistatava psüühika sisemisi protsesse aastail 2014-
11. Selle abil võib olla võimalik mõista, mis toimus inimeses, kes jõudis sellise kuriteoni ja seda on vaja teada karistuse mõistmiseks. Erandlikud on nii tegu ise kui ka vaidluse all olev karistus – eluaegne vangistus. Kohus peab uurima sellises olukorras kõiki tema käeulatusse antavaid ja seaduslikke tõendeid, et saada selge pilt süüdistatava psüühikast: nii sellest, mis viis ta sellise teoni, kui ka sellest, kuidas seda edaspidi mõjutada. Päevikus sisalduv võib rääkida nii eluaegse vangistuse kasuks kui ka selle vastu. Seega pole kõnealune tõend tähtsusetu ja pole ka muud alust tõendi vastuvõtmisest keeldumiseks. Väidet, et mõnekümneleheline tõend koormaks liigselt niigi juba 9-köitelist toimikut, ei pea kohus asjakohaseks. Võttes tõendi vastu ja uurides seda kohtuistungil, kohustas ringkonnakohus tulenevalt kaitsja esitatud taotlusest menetlusosalisi ja teisi istungisaalis viibijaid hoidma saladuses järgmisi Mikk Tarraste süüdistusasja nr 1-20-8538 menetlemisel teatavaks saanud asjaolusid: 05.10.2020 asitõendi vaatlusprotokollis ja sellele lisatud märkmiku koopias sisalduvad andmed nende isikute eraelu kohta, kes ei ole Mikk Tarraste.
12. Kannatanud Q ja C loobusid kohtuistungil taotlusest võtta tõendina vastu ka vaatlusprotokollis vaadeldud märkmik ise. Nad leidsid, et piisab vaatlusprotokollist.
13. Kohtuistungil jäid apellandid apellatsioonide juurde ning kaitsja vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta otsuse muutmata. Süüdistatav vaidles vastu apellatsioonides (eeskätt prokuröri apellatsioonis) sisalduvatele väidetele, väljendas kahetsust ja toonitas, et tema olemuslik osa ei ole kuritegude toimepanemine. Viimaks märkis ta: „Õiglase karistuse määrab kohus ja ma usaldan austatud kohut täielikult, isegi kui see karistust on kõrgeim, mis saab olla.“ RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14. Vastavalt KrMS § 331 lg-le 2 vaatab ringkonnakohus asja läbi apellatsiooni piires. Apellatsioonis ei vaidlustata süüdimõistmist ega midagi muud peale

§ 114järgi mõistetud põhikaristuse ja sellest johtuva liitkaristuse.

Kohtukolleegium peab apellatsioone põhjendatuks, rahuldab need ja tühistab maakohtu otsuse osaliselt - Mikk Tarraste

§ 114

lg 1 p 2, 3 ja 6 järgi karistamise ning talle liitkaristuse mõistmise osas – ning karistab Mikk Tarrastet eluaegse vangistusega, põhjendades oma seisukohta alljärgnevalt. I. Apellatsioonide rahuldamise põhjendused 15. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt RKKKo-d nr 3-1-1-70-16, p 11, ja 1-17-1629/44, p 26). Kolleegiumi hinnangul on praeguses asjas tehtud just selline viga. Maakohus ei ole kohaldanud süüdistatavale

§ 114

kuriteo eest karistust 9 kooskõlas

§ 56

lg-s 1 sätestatuga ja seepärast on karistusmäära valik jäänud korrektselt põhjendamata. Valitud karistus ei vasta süüteo raskusele ega süüdimõistetu isikule. 16.

§ 56kohaselt on inimese karistamise aluseks tema süü.

Süü suurusele vastava karistuse määra tuvastamise eelduseks on kohtupraktika kohaselt süüdistatava süü suuruse ja karistust kergendavate ning raskendavate asjaolude tuvastamine. Seejärel, lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. 17. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohus on kaugenenud

§ 56

lg 1 aluseks olevast süüpõhimõttest, keskendudes süüst enam süüdistatava isikule ja eripreventsiooni võimalustele (st

§ 56

mõistes võimalusele „mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest“), jäädes siingi aga eksitavalt pealiskaudseks. Õiguskorra kaitse huvid on maakohus jätnud aga üldse hindamata. Seejuures võimaldab maakohtu otsus järeldada, et maakohus omistas süüdistatava süü suuruse hindamisel põhjendamatult suure kaalu süüdistatava väljendatud kahetsusele ning asjaoludele, mille seos

§ 56

lg-s 1 sätestatuga jääb ebaselgeks – maakohtu otsuses (p-d 73-74) kirjeldatud Häirekeskuse praktikale ja süüdistatava väidetavale nurkaaetusele. Nimetatud asjaolud on maakohtu otsuse põhistusi lugedes mõjutanud mõistma pigem kergema karistuse. Seevastu ei nähtu maakohtu otsusest seisukohta mitme seaduses ja kohtupraktikas nõutava asjaolu kohta, mis oleks kohasel hindamisel mõjutanud karistuse kujunemist karmimaks. Nii ei sisalda otsus näiteks ka põhjendusi, mis viitaks sellele, et karistusmäära kujundamist oleks mõjutanud tõik, et süüdistatav täitis teoga lausa kolm

§ 114teo kvalifitseerivat tunnust.

Neil põhjustel on maakohtu otsus selges vastuolus

§ 56lg-s 1 sätestatuga.

1. Järgmiseks avab ringkonnakohus eelmainitud etteheidete sisu lähemalt, peatudes esmalt süü suurusel, seejärel eripreventsioonil ja viimaks õiguskorra kaitse huvidel. Süüle vastav karistusmäär
2. Kohtupraktikas üldiselt omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (

§ 56

lg 1 ls 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Praeguses asjas on maakohus oma arusaamise kohaselt selle mõtteprotsessi ka läbinud ja võtnud mõrvaepisoodi karistusmäära valikul lähtepunktiks sanktsiooni keskmäära ehk 14 aastat. Selline järeldus oleks iseenesest õige, kui kohus saaks juhinduda vaid

§-s 114 ette nähtud tähtajalise vangistuse piiridest, kuid nimetatud säte näeb ette kaks alternatiivi - kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. Sellises olukorras ei ole võimalik jätta arvestamata ka tähtajatu ehk eluaegse vangistuse alternatiivi. Maakohus ei saa eelduseks võtta tähtaegse vangistuse keskmäära, vaid peab pärast tehiolude ja seeläbi süü põhjalikku hindamist otsustama ka seda, kas tal tuleb karistusena kaaluda hoopis maksimaalse tähtajalise vangistuse ja eluaegse vangistuse vahel (vt RKKKo nr 3-1-1-76-12, p-d 7 ja 9 –

§ 114p-de 1, 4 ja 5 järgi kahe isiku mõrvas süüdistatud A.

Burkevitši süüdistusasi). Sestap tuleb möönda, et

§ 114

sanktsioonipiiride puhul ei oma sanktsiooni keskmäärast lähtumise juhis ühemõttelist tähendust (vrd RKKKo nr 3-1-1-76-12, p 7 – 2 isiku mõrv; 3-1-1-13-11, p-d 8-9.2 – 3 isiku mõrv). 20. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb kohtupraktikast tulenevalt esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine (vt nt RKKKo nr 1-18-2232/179, p 71; 1-17-1629/44, p 28; 1-19-4150, p 26). Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti

§-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja

§-s 58 loetletud karistust 10 raskendavatest asjaoludest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 12, 3-1-1-18-11, p 8.1; 3-1-1-7612, p 7). Teisal (RKKKo nr 1-19-4150, p 32, 33, 35) on näiteks tapmise puhul (

§ 113lg 1; tagajärjed olid M.

Tarraste teo omadest tagasihoidlikumad) peetud süüd keskmisest suuremaks muuhulgas järgmiste asjaolude tõttu:

1. a)süüdistatav kasutas (mõlema) vägivallakuriteo toimepanemisel nuga;
2. b)süüdistatavat on varem korduvalt karistatud, sh sarnastel asjaoludel toime pandud kuritegude eest;
3. c)süüdistatava kuriteod on muutunud ajas raskemaks;
4. d)süüdistatav rikkus ka avalikku korda,
5. e)kannatanu suhtes rakendatud vägivald oli ulatuslik;
6. f)süüdistatav ründas noaga sellist kannatanut, kellel ei olnud relva ja kes oli seetõttu süüdistatavaga võrreldes selgelt ebavõrdses olukorras;
7. g)süüdistatav ei jätnud kannatanule võimalust enne noarünnakut taganeda, kasutades relva ootamatult;
8. h)süüdistatav pussitas üht kannatanut kõigest paarkümmend minutit pärast seda, kui ta oli tekitanud samuti noaga raske tervisekahjustuse teisele;
9. i)süüdistatav ründas kannatanut olukorras, kus viimane oli sisuliselt asunud õiguskorra kaitsele;
10. j)süüdistatav lahkus kohe sündmuskohalt, tundmata huvi kannatanu saatuse vastu ja püüdmata talle abi anda. 21. Maakohus on loetlenud süü suurust puudutavad karistusega seonduvad asjaolud põhiliselt otsuse p-s 71: „…esineb üks karistust kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus. Raskendavad asjaolu küll puuduvad, kuid samas esinevad kuriteo tehioludest tulenevad süü astet selle suurenemise poole mõjutavad faktorid (süüdistatav pani teod toime olukorras, kus kannatanud ei kujutanud talle ohtu; tulirelvadega rünnak on olnud ulatuslik ja intensiivne; süüdistatav kasutas kannatanute suhtes relva ootamatult; süüdistatav tulistab ka nende isiku suunas, kes on asunud kannatanute abistamisele ja sisuliselt õiguskorra kaitsele; süüdistatav on lahkunud sündmuskohtadelt, tundmata huvi kannatanute saatuse vastu ja püüdmata kuidagi abi anda või tekitatud tagajärgi leevendada), siis ei väljenda kohtu arvates 14 aasta pikkune keskmääras vangistus, mida peab sobivaks kaitsja, nende kõigi süü suurust kergitavate tehiolude esinemisega. Viidatud asjaolude rohkus on kohtu hinnangul üks näitaja, mis määrab süü suuruse ning tingib selle suuremaks tunnistamise. Toimepandud kuritegu oli oma olemuselt julm, kuriteo toimepanemise vahendid ja nende kasutamise intensiivsus viitavad sellele, et süüdistataval oli soov ja eesmärk ohvrid kindlasti tappa. Sellise teguviisi läbi on süüdistatav näidanud end kui julma ja jõhkrat inimest, kellel puudub igasugune austus inimkeha ja inimhinge vastu.“ Otsuse p-s 72 käsitleb maakohus juba M. Tarraste isikuga ehk eripreventsiooniga seotud asjaolusid. Süü suurusega seondub seal vaid järgmine: „Süüdistatav Mikk Tarraste on ühe sündmuse käigus surmanud kaks inimest ning seda üldohtlikul viisil ja teiste süütegude varjamise eesmärgil. Ehk kuriteo tagajärgedest tulenevad tingimused eluaegse vangistuse mõistmiseks võiksid kohtupraktika põhjal olla täidetud.“ 22. Uuesti paistab maakohus süü suurusega seonduvate asjaolude juurde tagasi tulevat otsuse p-s 73, kus märgib järgmist: „Kohus on seisukohal, et eluaegse vangistuse mõistmine antud juhul ei ole põhjendatud. Oluliseks faktoriks karistuse mõistmisel on just karistust kergendava asjaolu – puhtsüdamliku kahetsuse – esinemine, mida Mikk Tarraste on väljendanud meediale edastatud ja kaitsja poolt kohtutoimikussegi esitatud kirjas ning kohtuistungil ka suuliselt. Samuti loeb erinevalt prokurörist kohus süüdistatava kahetsuse väljendamise välja ka tema kohtuistungil lausutud lausest: „Ausalt öeldes, vaadates seda ja nähes neid videoid ja ülekuulamisi siin kohtus, tunnen, et minul siin istuda süüdistatavana on palju lihtsam kui kannatanutel“. Kohus saab aru, et süüdistatav mõistab kannatanute valu, mõistab, mida nad on kaotanud tema poolt toimepandu tagajärjel, samuti, et vigastuste või elu kaotamise läbi kannatasid ju kannatanud ja nende lähedased, mitte süüdistatav ise. Isikule, kes oma süüd tunnistab ja toimepandut puhtsüdamlikult kahetseb võib riigipoolne hukkamõist olla väiksem. [Kohus selgitab, miks pole kahju vabatahtlikku hüvitamist ega süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist ] …mitmeid menetlejate poolt tuvastatud tegelikke asjaolusid on Mikk Tarraste püüdnud tõe asemel pöörata just enda kasuks ning sellega moonutanud tegelikke sündmusi. Olgu siinkohal näiteks toodud see, kui G märkas, et süüdistatava käes on relv ning hüüdis seda teistele sündmuskohale lähenejatele. Vastavat ütlust püüdis 11 Mikk Tarraste ära kasutada, nagu oleks konkreetne hüüd olnud hoopis rünne tema vastu. Aga ka näiteks hilisem väidetav õhku kattetule tegemine, mille käigus tabas reaalselt politseibussi, liiklusmärke ja politseiniku peas olnud kiivrit. Samuti ei esine kohtu hinnangul muid seaduses nimetamata karistust kergendavaid asjaolusid. Kohtu kohustus on kohtuasja menetlemisel käsitleda kaasust igakülgselt ja seetõttu juhib tähelepanu ühele tõusetunud probleemile. Kohtu hinnangul on ebaõige Häirekeskuse praktika, kus soovitatakse rikkumisest teatanud tavakodanikul asuda jälitama seaduserikkujalt, sealjuures selgitamata, kuidas järgida ohutusmeetmeid, kas astuda tal kontakti seaduserikkujaga või järgneda distantsilt jms. Seaduserikkuja võib ohtlikuks osutuda ka tulirelva omamata. Tõendite uurimise käigus ilmnes, et Häirekeskus soovitas isegi mitmel helistajal Mikk Tarrastele järgneda– nii G-l kui ka L-l. Iseseisvalt lisandus jälitajatega Ü juhitud auto, mis tähendab, et Mikk Tarrastet asus taga ajama ja pinget olukorrale lisama kokku kolm mootorsõidukit. G-l soovitati järgneda vaatamata asjaolule, et ta oli Häirekeskuse töötajale kurtnud: „… ma kardan seda, et ta ei ole adekvaatne ja ma ei läheks teda sinna torkima…“ (vt 06.06.2020 kell 21:44 G ja Häirekeskuse vahel peetud kõne). Vastuseta jääb küsimus, kui laialt sisustas mootorrattur G talle riigi esindaja poolt antud litsentsi, kas oleks tagajärg võinud olnud olla teistsugune, kui õigusrikkujaga tegelemine oleks jäetud professionaalidele? Riigi ülim eesmärk on muuhulgas tagada oma kodanike turvalisus, seda aga ei tohi saavutada iga hinna eest, suunates kontrollimatult väljaõppeta kodanikke ohukoldesse. Kuivõrd prokurör ei soovinud antud kohtuasja raames teemat avada, tuleb see jätta uurimiseks ja seisukohavõtuks kompetentsetele organitele, milliseid käitumisjuhendeid õigusrikkujaga tegelemiseks anda Häirekeskusesse helistajale.“ 23. Maakohus on loetlenud otsuse p-s 71 - sulgudes esitatud tekstiosas – vähemalt kuus olulist asjaolu, mis suurendavad süüdistatava süüd. Kõik need on õiged. Lisaks on ta toonud esile tegutsemise intensiivsuse, millest ilmneb soov kindlasti tappa. Tuleb nõustuda, et ka see suurendab teosüüd. W esindajaga tuleb nõustuda, et süü suuruse seisukohalt omab raskendavat tähendust ka see asjaolu, et süüdistatav tegutses elusid tulirelvaga ohtu seades isikuna, kes omas oskusi relvi käsitseda ja oli selles osas läbinud eelnevalt ka vastava väljaõppe. 24. Lisaks kõigele eelnevale on aga veel üks väljakujunenud kohtupraktika seisukohalt oluline asjaolu, mida süü suurendamisel ei saa kõrvale jätta, kuid mida maakohus ei ole ometi arvestanud. Süü suuruse juures tuleb raskendavana arvestada muuhulgas seda, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust. Seda on Riigikohtu praktikas toonitatud just

§ 114süüdistuse alusel karistuse mõistmise puhul (RKKKo nr 3-1-1-76-12, p 7).

Mikk Tarraste täitis süüdistuses kirjeldatud käitumisega tervelt kolm

§ 114

kvalifitseerivat tunnust: p 2) üldohtlik viis, p 3) kahe või enama inimese suhtes ja p 6) teise süüteo varjamise eesmärgil. Kvalifikatsiooni ei ole vaidlustatud ja ringkonnakohus ei sedasta ka ise põhjuseid seda kritiseerida.

1. Seejuures on oluline, et süüdistuse kohaselt tappis Mikk Tarraste kaks inimest, vigastas viit inimest ja ohustas oma tegevusega määramata arvu isikute elusid ning tervist. Süüdistusest, mille alusel M. Tarraste süüdi mõisteti ja mida pole vaidlustatud, nähtub, et kokku ohustas ta (tapetud kaasa arvatud) vähemalt 17 inimese elu ja tervist, kellest neli olid 3-9-aastased lapsed. Juba see tegutsemise ja ohustamise mastaap (seejuures laskis süüdistatav enda sõnul tühjaks tervelt 2 salve ja 100 padrunit – 8 kd, tl 188) on erandlik ja märkimisväärne. Enamik kannatanuid ei olnud mitte ainult selgelt ebavõrdses positsioonis, vaid ka M. Tarraste seisukohalt süütud kõrvalseisjad, kes osutusid süüdistatava meelevaldse käitumise ohvriks, ilma et neil oleks olnud endal mistahes valikut. Kõik kannatanud olid talle võõrad, neil polnud M. Tarrastega mingit suhet ega tema ees ühtki – ka M. Tarraste poolt kujutletavat – süüd. J, kelle M. Tarraste tappis, ja samas autos olnud neli inimest – sh kolm last, kes said füüsilisi ja/või vaimseid kahjustusi, olid ühed sellised, täiesti süütult M. Tarraste tulejoonele sattunud 12 inimesed. Nende asjaolude ja oma erakordselt raskete tagajärgede poolest on M. Tarraste toimepandud mõrv Eesti senises kohtupraktikas ja õigusruumis väga erandlik.
2. Arvestades kõiki ülal nimetatud süü suurust mõjutavaid asjaolusid, mille hulgas on nii need, mida maakohus arvestas, kui ka need, mille maakohus jättis põhjendamatult arvestamata, tuleb jõuda samasugusele järeldusele, millele maakohus iseenesest oma otsuse p 72 keskel ka jõudis: „…tingimused eluaegse vangistuse mõistmiseks võiksid kohtupraktika põhjal olla täidetud.“ Ometi asus maakohus otsuse p 72 teises pooles ja p-des 73 ja 74 vastupidisele järeldusele, tuues esile neli aspekti: 1) süüdistatava isik ehk „profiil“ (otsuse p-d 72 ja 74), 2) süüdistatava kahetsus (p 71, 73), 3) Häirekeskuse käitumine ja 4) süüdistatava nurkaaetuse tunne (p 73). Pärast nende nelja asjaolu käsitlemist jõudis kohus tõdemiseni (p 74): „Kokkuvõtvalt ning kõike eeltoodut arvesse võttes, peab kohus Mikk Tarrastele sobivaks maksimaalpikkusega tähtaegset, so 20 aasta pikkust vangistust, millele lisandub 5 aasta pikkune lisakaristuse kohaldamine.“
3. Eelnevast nähtub, et maakohus ei ole tegelikult otsuses nimetanud, milline peaks olema süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr, vaid on esitanud karistusmäära, milles on juba arvestatud süüdlase isikuga, kuid mitte õiguskorra huvidega. Siin on maakohus läinud vastuollu kohtupraktikaga ja muutnud otsuse karistuse mõistmise osa jälgimatuks. Nimelt on kohtupraktikas kujunenud välja seisukoht, et esmalt saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr ning alles pärast seda asutakse eri- ja üldpreventiivsete aspektide juurde (nt RKKKo 1-17-1629/44, p 28; 1-18-2232/179, p 76.)
4. Juhindudes eelmainitud praktikast tuleb seega M. Tarraste süü suurusele vastavast karistuse määrast rääkides jätta tema isik kõrvale, mistõttu ringkonnakohus käsitleb seda allpool eraldi. Puutuvalt maakohtu argumentidesse peatub ringkonnakohus süü suurusele vastava karistuse määrast kõneledes lisaks juba ülal käsitletule seega täiendavalt kolmel asjaolul: 1) süüdistatava kahetsus, 2) Häirekeskuse käitumine ja 3) süüdistatava nurkaaetuse tunne.
5. Süüdistatava puhtsüdamlik kahetsus on ainus karistust kergendav asjaolu (

§ 57p 3), mille kohus tuvastas.

Apellandid on selle olemasolu kahtluse alla seadnud, tuginedes peamiselt tõsiasjale, et süüdistatav ei vabandanud kannatanute ees otse, kuigi tal oli selleks palju võimalusi (ringkonnakohtu istungil süüdistatav küll palus võimalust kannatanute poole pöördumiseks, kuid siis nad seda enam ei soovinud).

1. Mõistes apellantide seisukoha kujunemise põhjuseid, leiab ringkonnakohus siiski, et maakohtu järeldus süüdistatava kahetsuse puhtsüdamlikkuse osas on korrektne. Toimikus on süüdistatava omakäeline kahetsev kiri
2. juunist 2020 (
3. kd, tl 105) ning selle sisu on süüdistatav hiljem korranud. Riigikohtu viimaste aastate praktika valguses tõdeb ringkonnakohus, et maakohtu põhistused on piisavalt veenvad. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt (RKKKo nr 1-20-3535/52, p 20; 1-17-105/35, p 20) märkinud, et puhtsüdamlik kahetsus

§ 57

lg 1 p 3 tähenduses ei eelda süüdistuse väidete vastuvaidlematut aktsepteerimist ning isik võib siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge, viidates samal ajal näiteks ka kannatanu rollile toimunus. Praegusel juhul on süüdistatav korduvalt ja erinevas sõnastuses öelnud, et tal on toimunu pärast kahju. See on usutav, sest kellel ei oleks, arvestades kui drastilised tagajärjed juhtunul olid: mitu inimest sai surma ja kannatada said muuhulgas lapsed. Iga normaalse empaatiavõimega inimene tunneks end juhtunu pärast halvasti. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiis ei tuvastanud süüdistataval mingeid erilisi kõrvalekaldeid normaalsest psüühikast, sh viiteid mõnele isiksusehäirele, mille puhul empaatiavõime oleks normaalsest väiksem. Kohtul ei ole alust arvata, et süüdistataval pole keskmisele inimesele omases määras empaatiavõimet ning seda ei nähtu ka kohtule tõendina esitatud päevikust. Iseküsimus on aga, millist kaalu peaks kohus sellele kahetsusele omistama.

1. Kohtukolleegium on üksmeelselt veendunud, et süüdistatava kahetsus on pigem ootuspärane reaktsioon, arvestades juhtunu ja selle tagajärgede äärmuslikkust, ning ainuüksi 13 see faktor ei kaalu üles süüd suurendavate tehiolude massiivset kogumit. Kohtupraktika ei anna juhiseid, milline peab olema puhtsüdamliku kahetsuse kaal, nii nagu ei ole olemas kaalu, millega mõõta kahetsuse puhtsüdamlikkuse määra. Siiruse hindamine saab olla üksnes tinglik, sest selle objektiivne mõõtmine ei ole võimalik. Kuigi pole põhjust väita, et süüdistatav oma kahetsuse osas valetab, jääb ebaselgeks, millist tähendust see üldse tema süü seisukohalt omab ja kuidas süüdistatav oma süüd ise mõtestab. Nii nagu maakohus on ka oma otsuses korduvalt öelnud, on süüdistatav andnud ütlusi, milles kirjeldab juhtunut (eriti G tapmise osas) ebausaldusväärselt ja enda kasuks (lk 31 all, lk 44 ülal). Süüdistatav ise on nii ütlustes kui ka viimases sõnas ja ringkonnakohtu istungil seostanud toimunut muuhulgas ravimite tarvitamisega ja öelnud, et ta ei tahtnud kedagi tappa. Maakohus tuvastas siiski, et ta pani teo toime kavatsetult (vt otsuse lk 40) ja maakohtu otsust pole selles osas vaidlustatud. Ristküsitlusel rääkis süüdistatav: „Ütleksin selle kohta, et need sündmused, mis 10 kuud tagasi juhtusid, olid täiesti traagilised. Miks nad tingitud olid, ilmselt suuresti juhusest ja halbadest otsustest, minu enda otsustest. Ma kindlasti mitte ühegi sõnaga ei taha oma tegusid õigustada, ainult proovida selgitada nii kohtu kui ka kõigi teiste jaoks, ka suuresti võib-olla enda jaoks, et miks need sündmused üldsegi võisid juhtuda. Ausalt öeldes, vaadates seda ja nähes neid videosid ja ülekuulamisi siin kohtus, tunnen et minul siin istuda süüdistatavana on palju lihtsam kui kannatanutel. Ma siiralt kahetsen seda mis juhtus./…/Vaid tegemist oli äärmiselt halbade otsustega minu enda poolt, et ma üldsegi seal alkoholijoobes rooli läksin jne. Ja teiseks oli tegemist kindlasti ka juhusega, et need asjad kõik kokku tulid. Ja mul oli kohe plaan alla anda, nagu ma olen rääkinud. Võimalikult deeskaleerida olukorda ja alla anda niimoodi, et ma jään ise ellu. Ehk mul ei olnud ka mingit eesmärki kedagi tappa või tulistada kellegi suunas.“
2. Viimases sõnas märkis süüdistatav järgmist: „Paljudele inimestele põhjustas see sündmus valu ja kannatusi. Ma ei ole toimunut õigustanud ega kavatse seda ka nüüd teha. Olen vaid püüdnud oma tegusid, käitumisi selgitada. Olen minule esitatud süüdistuses suures osas omaks võtnud, lõpliku hinnangu juhtunule annab kohus. Küll jään seisukohale, et ma pole ühtegi kuritegu sooritanud mõne teise kuriteo varjamiseks. /…/. Mul ei ole olnud kavatsust kedagi tappa. Ma ei ole pidanud kellegagi lahingut ning ma ei ole läinud härra G juurde kui ta lamas ja teda veel kord tulistanud. Seda kõike tõendavad prokuröri esitatud tõendid, paljuski ka tõendite puudumine. Osalt ka välja mõeldud asjaolud või faktide esitamine prokuröri poolt kohtuistungitel. Miks see sündmus üldse juhtus, ma mõtlen sellest ja analüüsin seda tänaseni, igapäevaselt. Ma ei oska anda ühtegi uut vastust, ainult seda, mida ma juba olen andnud. Suure tõenäosusega tajusin ma ohtu oma elule ja tegutsesin. Siis tajusin ma veel suuremat ohtu ja käitusin juba instinktiivselt. Kas mu käitumine hälbis normaalsusest, kindlasti. Kas alkohol ja psühhotroopsed ravimid võisid minu mõtteprotsessi mõjutada, äärmiselt suure tõenäosusega. Nagu ravimklassi nimigi ka, psühhotroopne aine, psüühikat mõjutav aine. Aga kas ma vastutan oma tegude ja tagajärgede eest, loomulikult. Aega ei saa tagasi keerata. Kahjuks ei saa ka inimesi tagasi tuua. Lugupeetud kannatanud ja minu pere, ma siiralt vabandan kõigi teie ees. Ma tean, et andestada on kui mitte võimatu, siis äärmiselt raske, seda ka endale.“ Ringkonnakohtu istungil lisas ta muuhulgas järgmist: „Siiralt kahetsen seda tegu. Tean, et seda uskuda on raske, kui mitte võimatu. Ma ei saa seda siirust teile objektiivselt põhjendada, aga see sündmus jääb ka minuga elu lõpuni. Igal õhtul näen enne magama jäämist teie väikseid lapsi, kuidas nad kiirabiautos istusid, haavatutena. Ma olen süüdi. Siin ei ole midagi muud öelda. Tollel õhtul ja öösel aset leidnud sündmused olid tingitud juhusest, valedest otsustest, minu valedest otsustest ja arenesid traagilise kaskaadina ning lõppesid väga kurvalt paljudele inimestele. Ma kindlasti ei õigusta oma käitumist, vaid kahetsen siiralt. Minu süü on äärmiselt suur. Oma teoga olen külvanud surma ja põhjustanud kestvaid kannatusi. Inimese elu on püha. Olen selle pühaduse vastu eksinud, seda rüvetanud. Elu võtmiseks ei ole ühtegi moraalset õigustust. Pean siiski süüdistaja apellatsioonile vastama. See on raske. Apellatsioon on koostatud hästi, inkvisitsiooni parimas vaimus. Süüdistaja annab mulle võimaluse teha valiku 14 vaid vee- või tulekatse vahel. Kolmanda valiku tegemisel olen ma isekas ja omakasupüüdlik, mis näitab kindlalt ära kahetsuse illusoorsuse.“
3. Küsimus on, mida süü seisukohalt asjakohast saab kohus selliselt väljendatud kahetsusest üldse järeldada. On ilmne, et süüdistatav saab aru, et ta on teinud midagi valesti, küll aga pole ta senimaani justkui jõudnud selgusele selles, kuidas see juhtus ja mis seos oli sel tema tahtega. Pole kahtlust ka selles, et süüdistatav üritab toimunus selgust saada, nagu ta maakohtus rõhutas – asjaolu, et ta on pidanud aastaid päevikut ja viis, kuidas ta iseennast kolmandas isikus ja mitmete autoriteetsete kirjameeste tsitaatide toel üritab analüüsida, näitab, et tal on võimekust ja kalduvust enesereflektsiooniks, sh enda nö varjukülgede verbaliseerimiseks. Samas pole aga sugugi selge, mida tähendab kõik see süü seisukohalt, kuna süüdistatava märkmikust nähtuvalt tegeles ta samasuguse mõtiskeluga ka aastaid enne kuriteo toimepanemist (vt p-d 50-53). Hoolimata pikaajalisest kalduvusest enesekriitilisele mõtlemisele, akumuleerus frustratsioon ikkagi selliselt, et selle tulemuseks oli mitmete inimeste tapmine. Kokkuvõttes peab ringkonnakohus küll positiivseks, et süüdistatav on oma teo ebaõiguse mõistmisega algust teinud, tööriistad on tal selleks olemas, kuid teo tõsidust ja tõendatust arvestades pole tema seni öeldus midagi erakordset ega oma süü suuruse tegelikule adumisele viitavat. Sellistel asjaoludel ja sellises sõnastuses väljendatud mööndustega kahetsus ei saa olla üksi nii mõjus, et kaaluks kõik juba ülal viidatud süü äärmisele suurusele osutavad asjaolud. Seega nõustub ringkonnakohus apellantidega, et maakohus hindas kahetsust üle.
4. Ringkonnakohus on apellantidega ühel meelel ka selles, et maakohus omistas põhjendamatult tähendust maakohtu otsuse p-s 73 kirjeldatud Häirekeskuse praktikale. Kuigi maakohus ei ole otseselt öelnud, mida ta selle kriitilise vahepalaga tahab öelda, omandab see osa tekstist tähenduse kontekstis (millisel seaduslikul alusel, jääb maakohtu otsusest siiski selgusetuks). Maakohtu otsust on võimatu mõista muudmoodi kui nii, et Häirekeskuse praktika mõjutas karistusmäära kujunemist – see nähtub ühemõtteliselt p 74 avalausest. Otsuse p-s 74 tõi maakohus karistuse mõistmise kontekstis esile ka teise faktori: „…mingil hetkel tundis ta end nurkaaetuna ja jälitatavana ning selles valguses, valede otsustuste mõjul hakkas lähenejaid tulistama.“ Kuivõrd selles lauseosas kirjeldab maakohus süüdistatavat justkui olukorra ohvrina, siis mõjub see mõttekäik järjekordse süüdistatava süüd vähendava asjaoluna. Ometi tuleb nõustuda apellantidega, et maakohtu otsusest ei ilmne, millele see maakohtu väide ja järeldus tugineb. Pole kahtlust, et mõlemad asjaolud – Häirekeskuse tegevus ja süüdistatava väidetav, kuid tõendamata jälitatus/nurkaaetus – on mõjutanud kohtu hinnangut mõistetavale karistusele, sest muidu ei oleks maakohus neid oma otsuses esile tõstnud. Samas ei ole kohus karistust valides näidanud, miks ja kuidas need asjaolud süü suurust mõjutavad.
5. Seejuures on oluline, et tõendeid analüüsides ja fakte tuvastades, on maakohus ise sedastanud, et G tabas esimene lask taganedes (otsuse lk 21), ning öelnud: „Seega loeb kohus süüdistatava Mikk Tarraste ütlused vahetult G suunas tulistamisele eelnenu ning tule avamise osas, et ta tulistas enda elule ohtu tunnetades ja enesekaitseks mootorratturi suunas, ebausaldusväärseteks ning jätab need tõendikogumist välja“ (lk 22). Lisaks on maakohus toonud sama asjaolu esile veel ka punktis 73, öeldes: „…mitmeid menetlejate poolt tuvastatud tegelikke asjaolusid on Mikk Tarraste püüdnud tõe asemel pöörata just enda kasuks ning sellega moonutanud tegelikke sündmusi“.
6. Kokkuvõttes ei ole seda, et süüdistatav tundis end jälitatuna ja nurkaaetuna ning kuidas see ja Häirekeskuse praktika mõjutasid süüdistatava süüd tahtliku kuriteo toimepanemisel, kohtuotsuses tuvastatud. Seetõttu ei ole nende asjaoludega arvestamine põhjendatud. Need ei näita süüdistatava süü suurust ja on karistuse mõistmisel kohatud. Maakohus võttis seega arvesse

§ 56

seisukohalt ebakohaseid asjaolusid ning kohtu mõttekäik, mille tulemusena ta pidas kohaseks karistuseks 20-aastast tähtajalist vangistust, ei ole jälgitav. 15 37. Järgimaks

§-s 56 sätestatut ja kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtteid, tuleb jätta maakohtu poolt ekslikult arvestatud Häirekeskuse praktika ja süüdistatava „jälitatavana ja nurkaaetuna“ tundmine süüs suuruse hindamisest kõrvale. Samuti tuleb omistada puhtsüdamlikule kahetsusele mõõdukam tähendus. Selliselt toimides jõuab kohtukolleegium kuriteo tehiolusid ning süü suurust iseloomustavaid asjaolusid arvestades järeldusele, et süüdistatava süü on keskmisest oluliselt suurem. M. Tarraste käitumises on tavatult suur ebaõigus ja sellise määraga süü, mis eeldab karistusena kaalumist vähemalt maksimaalse tähtajalise vangistuse ja eluaegse vangistuse vahel.

1. Viimaks märgib ringkonnakohus süü suuruse kontekstis sedagi, et antud kaasuse erakordsust arvestades ei ole liigne pöörata tähelepanu ka absoluutsele karistusteooriale, täpsemalt karistuse lunastuslikule aspektile – karistus on süüdlase võimalus oma süü lunastada ehk moraalselt heastada (vt J. Sootak. Sanktsiooniõigus, 2007, lk 34). Õigusteoorias on seda mõistetud nii, et korda saadetud pahateo eest põhjustatakse süüdlasele kadusid ja selle abil jõuavad õigluse kaalukausid läbi lepituse jälle tasakaalu: „Kes on lunastatud, sellel on rahu.“ (E. Schmidhäuser. Vom Sinn der Strafe, Göttingen, 1971, lk. 23-24). Sellise lähenemise puhul peab nn luna vastama sisuliselt teosüüle ning ainult nii on võimalik saavutada tasakaal. Mitme elu võtmisel on selline luna kahtlemata äärmiselt suur. Süüdistatav ise hindas oma süüd ja sellele vastavat moraalset heastamisvajadust peaaegu mõõtmatuna, piibellikes kategooriates. 10.06.2020 kirjas kanatanutele ja Eesti rahvale (
2. kd, tl 105) märgib ta: „Minu käitumisele ei ole õigustust. See, mis juhtus, on andestamatu.“ Ringkonnakohtus lausus ta: „Minu süü on äärmiselt suur. /…/ Inimese elu on püha. Olen selle pühaduse vastu eksinud, seda rüvetanud. Elu võtmiseks ei ole ühtegi moraalset õigustust.“ Kannatanud on pidanud sellele lunale vastavaks eluaegset vangistust. See on ka maksimaalne karistus, mida seadus (so Eesti ühiskond) lubab sellisele teole määrata. Ka mõõtmatu süüga teole ei saa raskemat karistust määrata. Süüdistatav palus kohtult õiglast lahendust. Absoluutse karistusteooria kohaselt oleks õiglane karistus eluaegne vangistus. Süüdistatava isik ja eripreventsioon
3. Karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik olla kuriteost lahutatult iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski ei keela karistusseadustik süüdistatava isiku arvestamist karistuse kohaldamisel absoluutselt ning nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas

§ 56

lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtudes. See tähendab, et lisaks süü suurusele saab karistuse kohaldamisel täiendavalt arvestada üksnes teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid (RKKKo nr 3-1-1-99-06, p-d 15 ja 15.1, 3-1-1-20-16, p 14). Kohtupraktikas on leitud, et eripreventiivsed asjaolud võivad väljenduda süüdistatava varasemas kuritegude toimepanemises ja prognoosis tema edasise käitumise suhtes. Eluaegne vangistus on karistus, mille kohaldamine nõuab erakorralisi asjaolusid, st lisaks suurele süüle ka äärmuslike üld- ja eripreventiivsete tingimuste esinemist.

1. Ringkonnakohus on üksmeelselt veendunud, et maakohus nägi M. Tarraste elukäigu ja käitumisega seonduvat liiga kergekäeliselt sellises valguses, mis soodustas kergema karistuse mõistmist. Maakohtu käsitlus M. Tarraste isikust ja eripreventsiooni võimalustest jääb pealiskaudseks, sest ei üritagi vastata küsimusele, kuidas pani M. Tarraste kõigist neist maakohtu poolt esile tõstetud positiivsetest asjaoludest hoolimata ikkagi niivõrd raske kuriteo toime. Kui sellele küsimusele ei ole vastust, siis on vale asuda ka maakohtuga sarnaselt ühesele positsioonile, et need M. Tarrastet positiivselt näitavad faktid kindlustavad ka tema tulevase õiguskuulekuse prognoosi.
2. Maakohus on oma otsuses võtnud arvesse järgmist: „Sellise teguviisi läbi on süüdistatav näidanud end kui julma ja jõhkrat inimest, kellel puudub igasugune austus inimkeha ja 16 inimhinge vastu. /…/ Samas varasemalt Mikk Tarraste raskete kuritegude eest karistust kandnud ei ole. Vabadusekaotuslikku karistust ei ole Mikk Tarraste varasemalt üldse kandnud, seda ka mitte lühiajaliselt. Nii ei saa ka teha mingeid prognoose ja väita, et pärast tähtajalise vangistuse ära kandmist on Mikk Tarraste ühiskonnas jätkuvalt ohtlik ning ei ole muutnud oma suhtumist õiguskorda. Kohtu arvates ei saa alles keskeale läheneva (Mikk Tarraste on 33 aastane) ja varem raskete kuritegude eest karistamata isiku puhul väita, et ta jätkab pärast tähtajalise karistuse ärakandmist tapmiste toimepanemist. Arvestades ka muid toetavaid asjaolusid, on Mikk Tarraste taasühiskonnastumine tähtajalise vangistuse jooksul kohtu hinnangul võimalik. Täpsemalt on toetavate asjaoludena süüdistatav haritud tööandja (X OÜ tõend, kaitsja tõend). Kohusetundlik ja adekvaatne (MTÜ X iseloomustus, kaitsja tõend). Vahi all rahulik, viisakas, vaikne eeluurimisalune (Tallinna Vangla vastus Mikk Tarraste pöördumisele, kaitsja tõend). Vabaduses on süüdistataval 4 last (sünnitunnistused, kaitsja tõendid). Ka käesoleva kriminaalasja arutamise raames kohtuistungil on süüdistatav end ülal pidanud viisakalt ja lugupidavalt. Seega erineb tema isikuprofiil kardinaalselt praeguste eluaegset vangistust kandvate kurjategijate omast./…/ . Tunnistada tuleb seda, et 20 aastane vangistus on pikaajaline karistus ja kui see on mõistetud 33 aastasele isikule, on see kindlasti kasvatusliku mõjuga, sest aeg, mis tuleks kasutada perega koos olemiseks, laste kasvamiseks (noorim Mikk Tarraste lastest on kaitseaktis viidatult sündinud XX.XX.XXXX), materiaalse heaolu saavutamiseks, tuleb veeta vanglas.“
3. Maakohus tegi otsuses süüdistatava isiku osas vastuolulised järeldused, vastuolu samas selgitamata. Selliselt toimides muutis kohus oma tee järeldusteni jälgimatuks. Alguses iseloomustab ta süüdistatavat kui „julma ja jõhkrat inimest, kellel puudub igasugune austus inimkeha ja inimhinge vastu,“ siis kirjeldab teda viisaka ja lugupidava inimesena, kellel on neli väikest last, kelle puhul ei saa välistada, et ta muudab oma suhtumist õiguskorda, ning kelle taasühiskonnastumine tähtajalise vangistuse jooksul on kohtu hinnangul võimalik. Samas vastab selline vastuoluline hinnang asjas tuvastatule, kuna kõrvutada tuleb toimepandud teo äärmist jõhkrust, vägivaldsust ja hoolimatust ühelt poolt ning süüdistatava senist elukäiku ja viisakat käitumist kohtumenetluses teiselt poolt. Süüdistatav on tõepoolest varasema kehtiva karistuseta ja kenasti toimetulev kõrgharitud mees, kes oli kuriteo ajal 32-aastane nelja lapse isa. Tegu on palju lugenud ja mõelnud inimesega. Maakohtuga võib nõustuda selles, et pigem sellise profiiliga inimesed kuritegusid toime ei pane ja vangi ei satu. Ringkonnakohtu käsutuses ei ole siiski Eesti eluaegsete vangide nö isikuprofiile ja on kaheldav, kas selline ülevaade oli otsuse tegemise ajal ka maakohtu käsutuses. Tuleb tõdeda, et kaitsjagi juhtis sellele vastuolule ringkonnakohtus õigesti tähelepanu (tahtmata küll ilmselt olla kohtu suhtes kriitiline), märkides, et käärid sündmuste ja M. Tarraste elu vahel on ebaeluliselt suured ning on ebaloogiline ja ebaeluline, et sellise isikuprofiiliga ja varasemalt karistusteta kodanik käituks ootamatult nii nagu M. Tarraste seda tegi. Ometi on fakt: nii ta käitus ja see on seega eluliselt usutav. Ükspuha, kui sarnane on süüdistatav isiksuselt või taustalt eluaegsete vangidega, on kohus tunnistanud ta praeguses asjas süüdi kuriteos, mille eest seadus näeb ette ühe karistusvalikuna eluaegse vangistuse. Samuti, sõltumata sellest, kui erinev on süüdistatava elulooline taust või isikuprofiil eluaegsetest vangidest, pani ta tulirelvadega toime sellise raskuse ja ulatusega mõrva, millele Riigikohtu lahendite andmebaasist võrdset ei leia. Selle poolest ei jää ta mingil moel alla inimestele, keda on seni eluaegse vangistusega karistatud. Seda vastuolu ei ole maakohus üritanudki lahendada ja seetõttu ei saa pidada tema eripreventsiooni puudutavat argumentatsiooni ja selle pinnalt tehtud optimistlikku prognoosi piisavaks. Vastuseta jääb küsimus, milline reaalne tähendus on maakohtu nimetatud „profiilide erinevusel“ ning kas ja miks peaks see mõjutama karistust. 17
4. Jaatades küll maakohtu poolt mainitud iseloomustuste sisu ja M. Tarraste viisakat ja talitsetud käitumist kriminaalmenetluse ajal, on ringkonnakohtu hinnangul eripreventsiooni ja sellega seostuva prognoosi seisukohalt olulised ka järgmised asjaolud.
5. Esmalt peab ringkonnakohus vastama kahes apellatsioonis tõstatatud küsimusele, miks pole kohus arvestanud karistuse mõistmisel M. Tarraste kunagist relvakuritegu. Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-79-03, p 14; 3-1-1-111-12, p 5). Praegusel juhul on küll küsimus tõstatatud seoses sarnaste tegudega, kuid jutt on karistusegistrist kustutatud karistusest (
6. kd, tl tl 137-138). KarRegS § 5 lg 1 sätestab ühemõtteliselt, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Erandid registrist kustutatud andmete kasutamisel on loetletud KarRegS § 5 lgs 2 ning on seotud üksnes teatud suuremate nõuetega ametikohtadel töötamise, õiguste omandamise või tegevusvaldkondades tegutsemisega. Sel põhjusel on Riigikohus ka korduvalt toonitanud, et registrist kustutatud karistusandmed ei saa olla aluseks isikule mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses, kuna see ei arvesta süüdistatava vahepealset õiguskuulekat käitumist ja kaugeneb

§ 56lg 1 aluseks olevast teosüü põhimõttest (nr RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 10).

Ringkonnakohus selgitab, et apellantide soov, et karistust mõistes võiks arvestada varasemate kustunud karistustega, saaks täituda vaid tulevikus, kui seadusandja teeks KarRegS §-s 5 erandi, võimaldamaks karistuse mõistmiseks vajaliku ohuprognoosi tegemisel arvestada kustunud karistustega nt sarnaste tehioludega varasemate kuritegude puhul. Praegu seadus seda ei võimalda.. 45. Küll aga saab kohus arvestada muid M. Tarraste isikut puudutavaid asjaolusid, püüdmaks prognoosida tema edasist käitumist ja eeskätt selle ohtlikkust. 46. Nii nähtub samast karistusregistri väljavõttest (6. kd, tl 137) ja vastava väärteoasja materjalidest (6. kd, tl 125-130), et M. Tarrastel on üks kehtiv karistus varasema süüteo eest. Täpsemalt oli ta paar nädalat enne käesolevat kuritegu pannud toime liiklusväärteo, mis vastas LS § 242 tunnustele – ta tekitas 17.05.2020 liiklusohtliku olukorra, peatades oma sõiduki Subaru ootamatult pidurdades keset sõiduteed, sundides järsult pidurdama ja peatuma ka teise sõiduki. Ometi ei sundinud sellise ohtliku olukorra loomise kogemus M. Tarrastet ettevaatusele, vaid 06.06.2020 rikkus ta taas liikluses sama sõidukiga seadust, seekord alkoholijoobes ja põhjustades liiklusõnnetuse, millest vahetult hargnes välja ka sündmused, mille käigus said tema kuritegeliku käitumise tulemusel surma inimesed. 47. Samuti saab tulevase käitumise prognoosi tegemiseks võtta arvesse M. Tarraste varasemat käitumist ning kohtupsühhiaatri ja psühholoogi hinnangut sellele, nii nagu need väljenduvad kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 15/27 (6. kd, tl 98-123). Ekspertiisiakt kajastab M. Tarraste elukäiku pikas perspektiivis ja tema varasemaid reaktsioone ja toimetulekuviise stressiolukordades, millel on paralleele käesolevaga (antud juhul on selleks raske kuriteo toimepanemise, sellele reageerimise ja edasine kohanemine). Seega saab ekspertiisiaktist nähtuvaid M. Tarraste varasema elukäigu andmeid kasutada tema edasise elukäigu ja käitumise prognoosimisel (või vähemalt hinnangu andmisel, kui prognoositav edasine üldse olla saab). Ekspertiisiaktist nähtuv on selle eesmärgi täitmiseks eriti asjakohane ka seetõttu, et see ilmestab M. Tarraste käitumist ja selle võimalikke mustreid pika aja jooksul, so kuriteole eelnenud 32 aasta ja ligi 4 kuu jooksul (millest pisut enam kui 10 hõlmavad täisealisena elatud elu). Praeguses asjas on küsimuse all enam kui 10-aastase prognoosi tegemine ja keskmes on küsimus, kui kindel saab olla selles, et pärast 20 aastat vangistust on välistatud uue samalaadse kuriteo toimepanemine. 18 48. Ekspertiisiaktist (eeskätt 6. kd, tl 108-120, 122) nähtub, et 2008.a toimunud stressorile (20aastasena alkoholijoobes käitumise järelmid, mis on mõneti võrreldavad käesoleva juhtumiga) reageeris ta järgmiselt: stressoorse olukorra foonil esinesid tal emotsionaalsete häiretega kohanemishäired, mis väljendusid ärevuse, ärrituvuse, keskendumis- ja uinumisraskustena; ta pöördus toona aktiivselt arstiabi saamiseks, meeleolu parandava ja rahustava ravi toimel vaevused taandusid, enesetunne normaliseerus, üldine toimetulek sel ajal ei halvenenud. Stressoorsete asjaolude äralangemisel järgneva nelja aasta jooksul emotsionaalsete häiretega seotud vaevusi ei olnud, toimetulek oli hea. 2008.a sündmuse järel loobus alkoholi tarvitamisest kuni 2011.a (23.a), mil hakkas seltskonnas viibides taas alkoholi tarbima, alates 2015.a (27.

1. a)annused ja tihedus süvenesid. Kuigi alkoholi tarvitamise foonil esinesid lahkhelid lähi- ja töösuhetes, jätkas ta alkoholi tarvitamist, sest hindas selle lõõgastavat ja und soodustavat toimet endale soodsaks. (Selle toime saavutamiseks kasutas ka ekspertide hinnangul väga suurt annust XXX). Alates 28. vanusest (ca 2016.
2. a)on tal esinenud unehäireid, mida seostas töökoormusest tingitud pinge ja lõõgastumissuutmatusega, unehäirete leevendamiseks kasutas rahustit. Vaba aja harrastuseks sai tulirelvadest laskmine, milleks soetas erinevaid tulirelvi. 29.a vanusest alates esines samuti emotsionaalsete häiretega seotud vaevusi (ärevus, energiapuudus, uinumisraskused), seostas neid tööpingega ja pöördus nii meditsiinilise kui ka psühhiaatrilise ravi saamiseks, kuid tarvitas lisaks arsti poolt määratud ravile enesetunde korrigeerimiseks järjest suuremates kogustes alkoholi ja rahusteid; samas püsis toimetulek jätkuvalt heatasemelisena. 2019.a jaanuaris (30.
3. a)diagnoositi tal depressioon ning väljastati töövõimetusleht ja saatekiri psühhoteraapiaks, sama kordus aasta pärast (2020.a veebruaris). 17.02.2020 psühhoteraapiaseansil tutvustati talle negatiivsete automaatmõtete päevikut, märtsis psühholoogiga kohtudes märkis depressiooni sümptomite vähenemist ja head toimetulekut. Ekspertiisiakti kohaselt esines ka kinnipidamise järel ärevusele iseloomulikke vaevusi. Ekspertide hinnangul pole M. Tarrastel esinenud senise elu jooksul takistusi, mis oleks piiranud oma tegudest või nende tagajärgedest arusaamist ega sihipärast arutlemist ja käitumist. 49. Ka kohtuistungil kinnitas psühhiaater-ekspert KE, et uurinud süüdistatava elukäiku eri sotsiaalsetel tasanditel, saab ta kinnitada, et kui tal esines stress, siis oli M. Tarraste ise suuteline abi otsima – käis psühholoogi ja psühhiaatri juures, hindas ravi positiivseks ja lõpetas selle siis, kui häired olid möödunud. Häirete esinemise ajal tuli ta tegelikult oma eluga hästi toime (8. kd, tl 85). Ekspert kinnitas ka kuriteosituatsiooni puhul järgmist: „Võimalik, et need otsused ei olnud kõige paremad, aga /…/ vähimatki kahtlust ei tekkinud selles, et need otsused ta tegi ise, ja lähtudes asjaoludest, milles ta hetkel viibis“ (8. kd, tl 86). Psühhiaater ütles ülekuulamisel ekspertiisiaktiga kokkulangevalt, et M. Tarrastel pole mistahes isiksusehäireid ega ka näiteks bipolaarsust. Süüdistatav kinnitas ka ise ülekuulamisel, et mõne aasta eest toimus tal nö läbipõlemine ja ta pöördus psühholoogi poole, kus käis 2019. aastast kuriteoni ca 10 korda. Samuti seostas ta oma tegu osaliselt tarvitatud medikamentidest ja ainetest kujunenud seisundiga (vt ka ülal p 31) ning rääkis, et tarvitas tegelikult ravimeid nö ise kujundatud koguses ja rohkem, kui arst ette nägi (8. kd, tl 164, 179). 50. Ekspertiisiaktist nähtuv elukäik, püüdlused tulla toime emotsioonide ja stressiga ning alkoholi tarvitamine leiavad kinnitust ka asitõendina vaadeldud märkmikus, kus on päevikulaadseid sissekandeid ajaperioodist mai 2014 kuni detsember 2017 (eluaastad 26-29, kokku 75 lk). Märkmikus kajastuva elujärgu kohta saab teha mõningaid üldistusi. Süüdistatav analüüsib sageli enesekriitiliselt oma emotsioone, kui ta on olnud solvunud, närvis või masenduses (nt päevikulehed 7, 8, 10, 11, 12, 15, 17, 19, 21, 22, 31, 33, 43, 51, 60) – enamasti on need emotsionaalsed reaktsioonid seotud lähedaste käitumisega ning M. Tarraste heidab mitmel juhul endale ette, et ei suuda end talitseda; ka ületöötamine ajab teda pahuraks, aga ta arutleb ka armastuse ja inimsuhete, vahel ka usuküsimuste üle. Kuivõrd süüdistatav üritab püüdlikult toime tulla negatiivsete impulsside ja emotsioonidega inimsuhetes, siis mõtiskleb ta 19 korduvalt võimaliku vastuolu üle enda ja teiste huvide vahel (nt „Kas üleüldse mugavus kaalub ülesse ego mahasurumise“ – lk 7, 30.05.2014, „Äkki on parem üksi elada, õppida ja pühendada elu endale./…/ Aga kooselu piinab, ei luba teha ühtegi asja täiesti endale, alati peab teistega arvestama“ – lk 11, 31.05.2014; ,„Äkki peaks üksi elama?“ – lk 16, 17.06.2014). Samas, sarnaselt ekspertiisiaktis leituga, kinnitab ka märkmikus sisalduv, et kuigi süüdistatavat vaevasid negatiivsed emotsioonid ja impulsid, emotsionaalsed dilemmad ja sisemine frustratsioon, oli tema toimetulek hea – säilisid toimivad lähisuhted ning esines eduelamusi nii tööl kui ka õppetegevuses. 51. Teine tendents on see, et märkmikukannetes tervitatakse läbivalt elumuutusi. Kirjutaja paistab ikka ja jälle soovivat midagi erutavat ja uut. Nii kuulutab ta dramaatiliselt lõppenuks ja alanuks eri eluperioode (lk 1, 5, 6), kaalutleb uute eesmärkide seadmist: „Peaksin endale suureks eesmärgiks võtma tema ümberkasvatamise. Äkki siis minu seest pinged kaovad?“ (lk 19), „Olen jälle kinni soovunelmates. Tahan ekspeditsiooni! Ükskõik millist“ (lk 30), „Loodan, et minu elus hakkab kõik sujuma“ (lk 35), seab ja kaalub karjäärisihte, märkides mh: „Kõigun ise erinevate soovide, vaadete, unistuste vatis ülesse-alla.“ (lk 37) ja plaanides lõpetada kõrgkooli cum laude (lk 38). Ta arutleb õnne olemuse üle (lk 39), otsustab alustada raamatu kirjutamist (lk 50), ja rõõmustab siiralt: „Mul on taas hea olla. Tunnen taas Lootust“ (lk 40) ning „Aga siiski olen õnnelik“ (lk 59). Eriliselt erutavate ja uudsete elamuste janu (aga ka soov olla osaks millestki oluliseks) väljendub sissekandes: „Tunnen, et jään ajaloo sündmustest kõrvale. Sõda Ukrainas oleks huvitav kohapealt jälgida /…/. Ootan väga võimalust Minskisse sõita. Äkki näen seal midagi põnevat“ (lk 46). Sündmuste ja kogemuste erilisuse kõrval üritab kirjutaja ikka ja jälle tunnetada/mõõta ka enda (erilist) väärtust ja edukust, nt: „…avastasin, et mu enesehinnang on väga kõrge./…/ Kõik on küll tehtud, päris hästi, aga tunne on ikka selline, et olen käpard“ (lk 4-5); „Aga mina? 27 aastat… poisike ja juba ajan siin tähtsaid asju. Kardan ka kiiret lõppu“ (lk 63), „Tahan olla keegi!/…/ Vaja veel jälgida, mõelda ja katsuda aru saada. Kust tuleb tahtmine olla keegi?“ (lk 65). Need kohati kõrgelennulised ja validatsioonivajadusele viitavad sissekanded peegeldavad ühest küljest küll noore inimese elupilti, kuid osutavad ka üldisemalt kirjutajat kõrgele erutatavusele, eksistentsialistlikule maailmatajule ja otsinguile ning kalduvusele seirata ja hinnata oma emotsioone ja reaktsioone. 52. Sellist tungi ennast aina analüüsida ja seeläbi loodetavasti arendada teadvustab kirjutaja läbivalt ka ise: nt „…üritan koguaeg tegeleda mõtlemisega ja enesearendamisega“ (lk 3), „Mõtteviisi muutust on vaja“ (lk 20), „Ma analüüsin end ja mõtlen veel, mida asjast arvata. Vahel tekib jõuetuse tunne.“ (lk 11), „Päeviku pidamine on küll hea, saab mõtteid kasutada ja ka hiljem on hea lugeda ja võrrelda.“ (lk 11-12), „…mul on tunne, et analüüsin analüüsimatut“ (lk 23), „Ei tohi teha samu vigu nagu eelmises elus!“ (lk 29), „Kuidas õppida suud kinni hoidma?“ (lk 34) „Aga õnneks ma suudan ennast järjest rohkem analüüsida ja oma tujusid taltsutada.“ (lk 35), „…veetsin jälle ühe magamata öö. Ei, mitte töö pärast – hoopis mõtetes vaevlesin. Olen oma elu ühel suurimal murdepunktil“ (lk 36), „Mul on tunne, et kõige rohkem pean õppima kannatlikkust ja alandlikkust. Olen siiani olnud oma elus ja tegevustes väga pinnapealne ja minus on väga palju kõrkust“ (lk 43). 53. Selliste mõtiskluste seas väärib eraldi käsitlemist märkmiku 3. juuni 2014 sissekandest (lk 9) pärinev lõik, mille prokurör esile tõstis ja mida süüdistatav kohtus selgitas: "Veider südametunnistus. Kas olen üldse valmis kedagi teadlikult tapma? Kuidas välja lülitatakse häbi ja kahetsuse tunne endas?". M. Tarraste juhtis ringkonnakohtu istungil tähelepanu sellele, et tegemist oli tema mõttega, mis tekkis lugedes Juri Lotmani "Aleksandr Sergejevitš Puškini elulugu"

§ 114

süüasjades kujunenud põhimõtetest, siis on sellises teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes eelduseks inimese suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks (RKKKo nr 3-1-1-13-11, p 9.1; 3-1-1-76-12, p 10). Selle tuvastas antud juhul ka maakohus. Nagu ülal esitatud analüüs näitas, ei tulene M. Tarraste isikust lähemal süvenemisel ka mingeid muid asjaolusid, mis räägiks ühemõtteliselt tähtajalise ehk kergema karistusvariandi kasuks. Arvestades süüdistatava vanust, väljakujunenud väärtushinnanguid, kõrget enesehinnangut ning suhtumist enda teosse, puudub niisiis võimalus väita mõistliku kindlusega, et just tähtajaline vangistus garanteeriks tema tulevast õiguskuulekat käitumist.

1. Seega sedastab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium erinevalt maakohtust, et selles kriminaalasjas on erakordsed eripreventiivsed eeldused M. Tarrastele eluaegse vangistuse mõistmiseks. Õiguskorra kaitse huvid
2. Maakohtu otsuse kaalukaim puudus on aga see, et ta ei ole vähimalgi määral arvestanud karistust mõistes õiguskorra kaitsmise huvidega: maakohtu otsuses puuduvad sellekohased põhistused täielikult.
3. Eluaegse vangistuse mõistmiseks peab toimepandud kuritegu olema kaitstavat õigushüve ja õiguskorda kahjustanud sedavõrd, et tähtajalise vangistuse mõistmine selle eest ei taga õiguskorra piisavat kaitset (Riigikohus jaatas seda otsuses nr 3-1-1-76-12, kus AB süüdistati

§ 114p-de 1, 4 ja 5 järgi kahe isiku mõrvas).

Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et mitme inimese tapmise eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil (RKKKo nr 3-1-1-13-11, p 9.2; 3-1-1-76-12, p 9). Käesoleval juhul aga oli tegu suunatud veel palju enamate inimeste elu ja tervise vastu (ülal p 26). Seega ei saa alahinnata otsuse üldpreventiivset tähendust ehk seda, millise sõnumi annab see sarnase käitumise lubamatuse kohta ja vajaduse kohta vältida selliseid juhtumeid juba eos. Eestis ei ole olnud lähiminevikus võrreldava kannatanute hulgaga massimõrvu, nagu on viimase paarikümne aasta jooksul ohtliku sagedusega ette tulnud paljudes teistes nn Läänemaailma riikides (sh kõige lähemal Norra või Soome). See on hea. Eesti õigusruumi ja siin elavate inimeste huvides on, et see jääks nii võimalikult kauaks. Sel samal põhjusel on mõistetav apellant Heinveri küsimus: „Kui selline kuritegu ei vääri eluaegset, siis milline veel?“ 66. Ringkonnakohtu hinnangul nõuab

§ 56

lg 1 ls-s 2 kohtule pandud kohustus arvestada karistust mõistes õiguskorra huvidega praegu seda, et kohus annaks ühiskonnale selge signaali, 24 et ka juba selliste tagajärgedega ja nii paljude ohustatud eludega kuritegu toob Eestis kaasa karistuse, mis tähendab terve elu veetmist vanglas. Käesolevas asjas karistuse mõistmine on ühiskonna tasandil paratamatult tajutav teatud kujuteldava standardi kehtestamisena. Selles asjas mõistetav karistus ei tohi jätta ühiskonnaliikmetele arusaama, et sarnast – ligi paarikümmet inimest ohustavat ja mitu teadlikku surma kaasa toovat - kuritegu toime pannes saab hõlpsalt arvestada suhteliselt kerge karistusega (20-aastase vangistuse korral võib ennetähtaegselt vabaneda 10 aasta möödudes). Praeguses asjas mõistetava karistuse heidutav mõju peab jõudma kõigi Eesti õigusruumis toimivate inimesteni, ning süvendama ka ühiskonnaliikmete tunnet, et nende elud on kaitstud parimal seaduslikul moel.

1. Ka tuleb õiguskorra kaitse huvides arvestada ka vajadusega kindlustada ühiskonda äärmiselt ohtliku kuriteo toime pannud M. Tarraste eest. Nii ennustamatult toime pandud ja raskete tagajärgedega kuriteo puhul ei saa riik võtta kergekäelist riski, et midagi sarnast võiks ettenähtavas tulevikus korduda.
2. Eelnevast tulenevalt saab praeguses asjas olla õiguskorra huvide kaitsele vastavaks karistuseks vaid eluaegne vangistus, mis on ühtlasi ka vastavuses M. Tarraste teosüüga ja tema põhjustatud ebaõigusega. Ringkonnakohtu lõplik seisukoht karistuse ja apellatsioonide osas
3. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et arvestades kõiki

§ 56

lg 1 nõutud asjaolusid on seadusekohane, Mikk Tarraste süüle vastav ja proportsionaalne karistus eluaegne vangistus. 70. Kuigi maakohtu hinnangul ei vasta süüdistatav nö tüüpilise eluaegse vangi profiilile, leiab ringkonnakohus, et kui inimene on pannud toime nii ränga kuriteo, mille eest eluaegse vangistuse mõistmine on kohane ja põhjendatud, siis ei ole sugugi mõeldamatu ega ebaproportsionaalne, kui selline inimene – olgugi varem karistamata, kõrgharidusega ja ühiskonnas hästi toimetulev – korraldab oma ülejäänud elu vanglas. Ringkonnakohus märgib, et kuigi süüdistatava isik ei anna praegu põhjust eelistada tähtaegset vangistust, võivad kõik eelkäsitletud asjaolud (sh puhtsüdamlik kahetsus) omandada taas tähenduse süüdistatava vangistuse täideviimise kontekstis, kuna neist lähtub tema nö ohuhinnang vangistuse ajal. Seejuures näeb

§ 77

lg 1 ette, et eluaegse vangistusega karistatud isiku võib kohus katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdlane on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kakskümmend viis aastat. Enne seda avaneb talle võimalus pääseda avavanglasse. Mis puudutab maakohtu otsuses märgitut, et isikule, kes oma süüd tunnistab ja toimepandut puhtsüdamlikult kahetseb, võib riigipoolne hukkamõist olla väiksem, siis märgib kohtukolleegium järgmist: selles asjas ei pea ringkonnakohus võimalikuks väljendada riigi hukkamõistu vähema karistusena kui eluaegne vangistus muuhulgas põhjusel, et M. Tarraste on oma süüd tunnistanud siiski üksnes mööndustega (olgugi et ses osas siiralt). Küll aga annab seadus sellise halastuse võimaluse näiteks presidendile, kes võib armu anda ka eluaegset vangistust kandvale isikule. 71. Maakohus on seega kohaldanud karistust mõistes valesti materiaalõigust ning eksinud ka KrMS § 339 lg 2 tähenduses põhjendamiskohustuse vastu, jättes esitamata

§ 56

lg 1 kohased põhistused (eeskätt õiguskonna kaitse huvide osas) ja kajastades karistuse kujunemist puudutavat mõttekäiku viisil, mis ei ole jälgitav (on arvesse võetud asjakohatuid ja põhjendamata asjaolusid ning pole hinnangut antud süü suurusele vastavale karistusmäärale). Nende vigade tulemusena mõistis maakohus Mikk Tarrastele karistuse, mis ei vastanud kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Ringkonnakohus saab vead parandada, mistõttu tühistabki ta maakohtu otsuse osaliselt –

§ 114järgi põhikaristuse mõistmise ja vangistusena mõistetava liitkaristuse osas.

Ülal esitatud põhjendustel mõistab ringkonnakohus Mikk Tarrastele mõrva eest eluaegse vangistuse.

§ 64

lg 4 kohaselt tuleb sellisel juhul mõista 25 liitkaristusena eluaegne vangistus, sama paragrahvi lg 5 kohaselt jääb

§ 51alusel mõistetud lisakaristus aga kehtima iseseisvalt. 72. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes Kr

MS § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-dele 2, 3 ja 4 ning § 340 lg 2 p-le 4 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning teha tühistatud osas uus otsus. Muus osas (sh

§ 51kohaldamises) jääb maakohtu otsus muutmata.

Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, mõistes tähtajalise vangistuse asemel eluaegse, siis rahuldab ta apellatsioonkaebused. II. Apellatsioonimenetluse kulud

1. Mikk Tarraste kaitsja Rünno Roosmaa on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Kaitsja taotles, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks kokku 1427, 04 eurot (millest 237, 84 eurot on käibemaks). Taotluse kohaselt osutas kaitsja teenust järgmiselt: Vestlus süüdistatavaga vanglas 120 minutit – 108 eurot; ettevalmistus kohtulikuks arutamiseks (otsuse (50 lk), apellatsioonide (12 lk), istungiprotokollide (189 lk) ja teiste seotud materjalide ja puudutava kohtupraktika analüüs) – 360 minutit e 324 eurot; teine vestlus süüdistatavaga vanglas - 150 minutit ehk 135 eurot; kirjaliku kohtukõne koostamine - 360 minutit ehk 324 eurot; kohtuistungil osalemine 120 minutit ehk 108 eurot; tasu sõidule kulutatud ajale seoses kolme sõiduga marsruudil Pärnu Tallinn - Pärnu (01.07, 14.
2. ja 20.12.2021 – ehk külastused Tallinna Vanglas ja kohtuistung Tallinnas) – 3 x 25 eurot. Eelnevast tulenevalt on riigi õigusabi taotletav tasu 1074 eurot ja sellele lisanduv käibemaks 214,80 EUR (kokku 1 288,80 EUR). Lisaks eelnevale taotleb kaitsja ka kolme sõiduga seotud sõidukulu hüvitamist, igal korral läbiti 256 kilomeetrit, millele vastab 38,40 euro suurune kulu. Sõidukulu on käibemaksuta 115,20 EUR, käibemaksuga 138,24 eurot.
3. Justiitsministri
4. juuli
5. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi Kord) § 6 lg 3 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. Korra § 2 lg 1 sätestab, et kohus võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Tasu suurendamise taotlust peab kaitsja põhjendama (RKKKm nr 1-17-11182/201). Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Kaitsja on vastava taotluse ja selgitused esitanud, põhjendades erilist töömahukust järgmiselt: menetletavas kriminaalasjas on kohtutoimikusse võetud materjale kokku ~1 000 lk eriliselt keerukat materjali sh 14 ekspertiisi, 57 lk hagisid, süüdistusakt, 10 istungipäeva protokollid kokku189 lk, palju istungiprotokollidega lahutamatult seotud materjale (sh ekspertiis jms) jne; süüdistuse sanktsiooni ülemmääraks on eluaegne vangistus, mida apellatsioonides taotletakse; süüdistatav viibib vahialusena Tallinna Vanglas ning oli ja on arusaadavalt huvitatud olema kursis menetluse käiguga ja ette valmistama nii apellatsioonimenetluseks kui toimuvaks ringkonnakohtuistungiks, millest tingituna tuli kaitsjal sõita vestlema 01.
6. ja 14.12.2021.a. Tallinna Vanglasse; asja erakordsest keerukusest tingituna on pidanud kaitsja tutvuma hulgaliselt analoogsete asjade kohtupraktikaga, seadusandlusega jms ja koostama kirjaliku kohtukõne. Seetõttu taotleb kaitsja suurendada Korra §-s 6 lg 3 lubatud tasumäära 8,5 h võrra.
7. Ringkonnakohus nõustub tasu suurendamise taotlusega ja tasutaotlusega osaliselt, lähtudes sellest, millised kaitsekulud on olnud põhjendatud ja leiavad kinnitust asja materjalides. Ringkonnakohus nõustub täielikult, et asja teeb töömahukamaks tõik, et vaidluse all on eluaegne vangistus. Sellest tulenevalt on kindlasti põhjendatud ka kaitsja visiidid süüdistatava juurde vanglasse ja kõik sellega seonduvad kulud (sh nii tasu kui ka sõidukulu). Samuti on 26 õigesti hinnatud istungil osalemisega seotud kulusid. Küll aga ei saa pidada veenvaks kaitsja põhistusi, millest nähtuvalt kulutas ta kokku apellatsioonkohtu istungiks ettevalmistamisel 720 minutit ehk 12 tundi asja materjalidega tutvumisele ja kirjaliku kohtukõne koostamisele. Kaitsja on põhjendanud oma taotlust sellega, et tal tuli tutvuda hulgaliselt kohtupraktikaga – paraku ei nähtu kohtukõnest ega mujalt asjast, et sellel väidetaval ulatuslikul analüüsil oleks mingi väljund: kirjalikus kõnes pole viidatud ühelegi kohtulahendile märgitud, millest tuleb järeldada, et kohtupraktikaga tutvumisele kaitsja asjakohast ressurssi ei kulutanud. Samuti on kaitsja põhjendanud taotlust ulatusliku toimiku- ja muu materjali läbivaatamisega, kuid ei selgu, mis oli see ulatuslik materjal, millega kaitsja tutvus ja millega ta ei olnud juba kohtuvaidluse ajaks tuttav. Toimikust nähtuvalt on kaitsjale juba tasutud mh kohtuvaidlusteks ettevalmistamise ja kõige eelneva, sh toimikumaterjalidega tutvumise eest (sh
8. kd, tl 213-219;
9. kd, tl 82-86,
10. kd, tl 30-35). Kirjalik kohtukõne, mille kaitsja koostas, on lühike – 4 A4 lehte. Kõike eelöeldut arvestades leiab ringkonnakohus, et tõendatuks ja mõistlikuks saab pidada seda, et kaitsjal kulus kohtukõne koostamisele ja selle tarbeks vajalike materjalide (sh kohtuotsuse ja apellatsioonide) analüüsimiseks maksimaalselt 6 tundi, millele vastab 324 eurot riigi õigusabi tasu (arvestamata käibemaksu), mitte aga 12 tundi, millele vastab vastavalt kaks korda suurem tasu.
11. Kokku tuleb määrata vandeadvokaadi Rünno Roosmaa poolt Mikk Tarrastele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Roosmaa makstava tasu ja kaasnenud sõidukulu suuruseks koos käibemaksuga seega 1188.24 eurot (millest käibemaks 173.04 eurot). Sellest on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel apellatsioonastmes (va kohtuistung) 617 eurot (pooltunnihinnaga 27 eurot), mis ületab § 6 lg-s 3 sätestatud määra (324 eurot) 293 euro võrra (ehk ligi 90 %). Seega rahuldab ringkonnakohus kaitsja taotluse tasumäära suurendamiseks osaliselt.
12. Kannatanu W esindajad vandeadvokaadid Karine Nersesjan ja Ants Nõmmik on esitanud taotlused neile riigi õigusabi tasu hüvitamiseks. Kooskõlas KrMS § 41 lg-ga 3 ja RÕS § 18 alusel oli kannatanule W-le määratud esindaja riigi õigusabi korras (
13. kd, tl 14). Vandeadvokaat Ants Nõmmiku taotlusest ja toimikust nähtuvalt osutas tema W-le riigi õigusabi 90 minuti jooksul, tutvudes maakohtu otsusega ja koostades apellatsioonkaebuse. Vastavalt Korrale on selle eest makstava tasu suuruseks 97.20 eurot (sh käibemaks 16.20 eurot). Vandeadvokaat Karine Nersesjani taotlustest ja toimikust nähtuvalt osutas tema W-le riigi õigusabi 360 minuti jooksul, tutvudes maakohtu otsuse, apellatsioonide ja istungiprotokollidega, valmistades ette kohtuistungiks ja osaledes kohtuistungil. Vastavalt Korrale on selle eest makstava tasu suuruseks 388.80 eurot (sh käibemaks 64.80 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale ja esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 175 lg 1 p 10 kohaselt on menetluskuludeks ka muud menetlejal kriminaalasja menetlemisega tekkinud kulud, välja arvatud need, mida loetakse eri- või lisakuludeks. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-58-15, p 14). Samad argumendid on asjakohased ka juhul, kui kõne all on riigi õigusabi korras tegutseva kannatanu esindaja kulude mõistlikkuse hindamine. Kohus saab hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaitsja vastuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Praegusel juhul on kannatanu esindajate taotletud hüvitis kõigiti seaduslik ja põhjendatud ning advokaatide taotlused tuleb rahuldada.
14. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lgst 1 tulenevalt menetluskulud ringkonnakohtus riigi kanda. 27 Allkirjastatud digitaalselt 28