Obsah (12)

§ 5§ 657§ 652§ 654§ 651§ 436§ 392§ 268§ 236§ 171§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 17.03.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-1837 Kohtua

) § 631 lg-d 1 ja 2), mis seisneb kohtu eksimuses tõendite hindamise reeglite ja poolte võrdsuse põhimõtte vastu. Otsuse tegemisel lähtus maakohus reservatsioonideta kostja ebausaldusväärse tunnistaja Y ütlustest, kuid ei andnud hagejale võimalust seda omapoolsete tõenditega ümber lükata. Y-l on kostjaga tihe isiklik side ning ta on otseselt huvitatud vaidluse lahendamisest kostja kasuks. Tunnistaja Y esitas kohtule valeütlusi enda ja kostja seosta kohta. Y tunnistajana antud ütlused oleks tulnud jätta asja lahendamisel tähelepanuta. 4.3. Maakohus rikkus

§ 5

lg-t 2 ja §-i 268¹, kui jättis korduvalt rahuldamata hageja taotlused seadusliku esindaja C vande all ülekuulamiseks. See põhjustas olukorra, kus hagejal jäid tõendamata

1. a juulikuu sündmused. Vastustaja seisukoht
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta

§ 657lg 1 p 2¹ alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb täiendada otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 7.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus põhjendusi muutmata jäävas osas maakohtu tuvastatud asjaoludest. Maakohus ei rikkunud selles osas asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme ega eksinud tõendite hindamisel. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ei täienda, nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

8. Esmalt piiritleb ringkonnakohus apellatsioonimenetluse eseme (I) ning lahendab seejärel apellatsioonkaebuse (II). Lõpetuseks jaotab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud (III). (I) 9.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

1. Maakohus leidis, et kostjal oli õigus lõpetada hagejaga üürileping VÕS § 315 lg 1 punkti 2 alusel seetõttu, et hageja rikkus VÕS § 276 lg-s 3 sätestatud naabritega arvestamise kohustust olulisel määral – hageja sulges
2. a juulis hageja vee ja elektri, takistades sellega ühiskasutuses oleva kontoriruumi ja hoone ainsa tualettruumi kasutamist kaasüürniku ja tema klientide poolt (III kd tl 60p–61p, p-d 51 ja 57). Selle üle, et hageja sulges
3. a juulis hageja vee ja elektri ning et see sai põhimõtteliselt olla aluseks üürilepingu ülesütlemiseks VÕS § 315 lg 1 punkti 2 (aga ka üürilepingu p-de 6.4.
4. ja 6.4.4.) alusel, pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle. 6 2-20-1837
5. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust ka osas, milles maakohus leidis, et ülejäänud kostja etteheited ei saanud olla aluseks üürilepingu ülesütlemisele või ei olnud tõendatud (maakohtu otsuse p-d 49, 50, 52-56) (III kd tl 64p, p 14). Kuivõrd hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, ei hinda ringkonnakohus, kas kostja on apellatsioonkaebusele esitatud vastuses vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolusid osas, mis saaksid mõjutada seda, kas kostjal oli alus üürileping erakorraliselt üles öelda. (II)
6. Lähtudes hageja apellatsioonkaebusest käsitleb ringkonnakohus esimesena küsimust, kas kostja võis üürilepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemuseta lõppemist (1.). Järgmisena hindab ringkonnakohus, kas kostja ütles üürilepingu üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai teada ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest (2.). Seejärel saab ringkonnakohus hinnata, kas maakohus on rikkunud tõendite hindamise nõudeid ja poolte võrdsuse põhimõtet, kui leidis, et hageja ei suutnud tõendada, et vee- ja elektrivarustuse sulgemise põhjustasid teise üürniku võlgnevused ja täitmata kohustused hageja ees (3.). (1.)
7. Eri lepinguliikide puhul on täpsustatud nii erakorralise ülesütlemise aluseid kui ka korda (nt VÕS §-d 313–319 üürilepingu kohta). Eriti detailselt on seaduses reguleeritud üürilepingu ülesütlemisega seonduvat. Nende sätete puhul tuleb alati hinnata, kas tegemist on VÕS § 196 asendava või seda üksnes selgitava regulatsiooniga ehk kas ja millises ulatuses tuleb VÕS § 196 (või ka muid ülesütlemise üldsätteid) täiendavalt kohaldada
9. Maakohus on otsuse tegemisel lähtunud sellest, et üürilepingut VÕS § 315 lg 1 punkti 2 alusel üles öeldes ei olnud kostjal kohustust anda hagejale rikkumise kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega. Miks hagejal sellist kohustust ei olnud, pole maakohus otsuses põhjendanud. Muu hulgas ei nähtu otsusest, kas maakohus juhindus VÕS § 315 lg 1 punktist 2 või üürilepingust. Maakohus tuvastas otsuses üksnes hageja rikkumise ja üürilepingu ülesütlemise materiaalse aluse ning järeldas sellest, et kostja poolne üürilepingu ülesütlemine oli kehtiv (vt III kd tl 60p– 62, p-d 51, 57 ja 58). Ringkonnakohus, nõustudes hagejaga, leiab samuti, et maakohtul tuli otsuses põhjendada, millest tulenevalt ja miks asus maakohus seisukohale, et kostjal ei olnud kohustust anda hagejale rikkumise kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega. Sellega on maakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (

§ 436lg 1).

Ringkonnakohus saab maakohtu eksimuse parandada, täiendades maakohtu otsust järgmistelt.

1. Hageja hinnangul leidis maakohus ekslikult, et VÕS § 315 lg 1 punkti 2 alusel ei ole vajalik anda üürnikule täiendavat tähtaega. Juhul, kui mõjuvaks põhjuseks on üürniku poolne üürilepingu rikkumine, tuleb täiendavalt rakendada VÕS § 196 lg-s 2 sätestatut (RKTKo 3-2-1-62-04, p 13 esimene lõik). Samuti leidis hageja, et pooled on üürilepingu p-des 4.1.3 ja 9.3 leppinud kokku VÕS § 315 lg-st 1 erineva hoiatamise ja rikkumise kõrvaldamise regulatsiooni, mille kohaselt peab üürilepingu ülesütlemisele alati eelnema hoiatus. Kostja ei ole hagejat üürilepingu ülesütlemisest eelnevalt hoiatanud (vt ka III kd tl 61, p 57 teine lõik). Vt P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk-d 966 ja 969 1 7 2-20-1837
2. Ringkonnakohus leiab, et üürilepingu VÕS § 315 lg 1 punkti 2 alusel ülesütlemiseks ei olnud vajalik anda hagejale rikkumise kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega. 16.
3. Üürilepingu p-i 6.
4. kohaselt võib üks pool üürilepingu erakorraliselt üles öelda üürilepingus, samuti seaduses toodud alustel. VÕS § 313 lg 2 kohaselt on erakorraline ülesütlemine lubatud eelkõige VÕS §-des 314–319 nimetatud asjaoludel. Maakohus leidis, et hageja rikkus VÕS § 276 lg-s 3 sätestatud naabritega arvestamise kohustust olulisel määral. 16.
5. Üürileandja võib üürilepingu VÕS §-s 315 sätestatud alustel erakorraliselt üles öelda ilma hoiatust tegemata siis, kui üürnik paneb nimetatud rikkumise toime kas tahtlikult või kui rikkumine on olulise ulatusega (lg 1 p 2). VÕS §-i 315 võib pidada erinormiks § 196 lg 2 suhtes, sest see, millal tuleb anda rikkumise lõpetamiseks täiendav tähtaeg, on VÕS §-s 315 eraldi reguleeritud
6. Ringkonnakohtu hinnangul piisab üürilepingut VÕS § 315 lg 2 punkti 2 alusel üles öeldes VÕS § 276 lg 3 olulisest rikkumisest üürniku poolt. Ka VÕS § 196 lg 2 ei nõua tähtaja määramist kõikide erakorralise ülesütlemise aluste puhul (tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lg 2 p-des 2–4 sätestatud juhtudel). VÕS § 276 lg 3 sätestatud naabritega arvestamise kohustuse oluline rikkumine on oma sisult ja kaalult selline, mis vastab VÕS § 116 lg 2 p-le 3 (kohustuse rikkumine tahtlikult või raske hooletuse tõttu). VÕS § 315 lg 2 punkt 2 võrdsustab rikkumise raskuse mõttes VÕS § 276 lg-s 2 nimetatud kohustuse olulisel määral ja tahtliku rikkumise. 16.
7. Hageja on küll õigesti märkinud, et Riigikohtu praktikas on VÕS § 196 lg-t 2 kohaldatud ka üürilepingu erakorralise ülesütlemise puhul, kuid hageja viidatud kohtupraktika (RKTKo 3-2-1-62-04, p 13) ei ole praegusel juhul asjakohane. Selles kohtuasjas käsitleti VÕS § 196 lg 2 kohaldamist rikkumise puhul, mis seisnes üüri maksmata jätmises ehk VÕS § 316 rikkumise puhul. VÕS § 196 lg 2 kohaldub, kui konkreetse erinormiga ei ole selle kohaldumist välistatud.
8. Järgnevalt hindab ringkonnakohus, kas pooled muutsid üürilepinguga VÕS § 315 lg 2 punkti 2 selliselt, et VÕS § 276 lg-s 3 sätestatud kohustuse rikkumisel tuleb üürilepingu ülesütlemisest hagejat eelnevalt hoiatada. Kuivõrd VÕS § 315 on dispositiivne õigusnorm muude kui eluruumi üürilepingute puhul3, said pooled VÕS § 5 kohaselt üürilepingus kokku leppida VÕS § 196 lg 2 ja § 315 lg 1 punkti 2 omavahelise seose erinevalt võlaõigusseaduses sätestatust. Üürilepingu esemeks olid mitteeluruumid (I kd tl 5, p 2.1.).
9. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene ka üürilepingust (p-d 4.1.
10. ja 9.3.) kostjale kohustust anda VÕS § 276 lg-s 3 sätestatud kohustuse olulisel määral rikkumise puhul hagejale rikkumise kõrvaldamiseks täiendav tähtaeg. 18.
11. Üürilepingu p-i 4.1.
12. kohaselt kohustus üürileandja esitama pretensioonid, mida tal on õigus lepingu kohaselt üürnikule esitada, viie tööpäeva jooksul arvates päevast, mil ta sai teada või pidi saama teada sündmustest või asjaoludest, mis annavad aluse pretensiooni esitamiseks (I kd tl 5p). Üürilepingu p 4.1.
13. sätestab küll üürileandja üldise teavitamiskohustuse, kuid ei seosta seda üürilepingu ülesütlemisega ega reguleeri õiguslikke tagajärgi, mis teavitamiskohustuse järgimata jätmisega kaasnevad. Ringkonnakohtu hinnangul välistab ainuüksi see tõlgenduse, et üürilepingu p-s 4.1.
14. võisid pooled leppida kokku VÕS § 315 lg 2 punktist 2 erinevas regulatsioonis. Üürilepingu p 6 on oma sisult põhjalik ja detailne – seejuures on pooled üürisuhet reguleerinud erinevalt võlaõigusseaduses sätestatust (nt üürilepingu p 6.4.), Vt P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, lk 344 esimene lõik 3 Vt samas, lk 344 2 8 2-20-1837 mis viitab sellele, et pooled soovisid üürilepingu lõpetamist ja ülesütlemist reguleerida üksnes viisil, nagu üürilepingu p-s 6 on toodud. Üürilepingu p 6 p-le 4.1.
15. ei viita. Samuti ei viita üürilepingu p 4.1.
16. p-le
17. VÕS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kuivõrd pooled ei ole üürilepingus väljendanud tahet, et üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tuleks poolele anda täiendav tähtaeg (s.o kui täiendava tähtaja andmise kohustus ei tulene seadusest), ei saa seda üürilepingust ka tuletada. Selline tahe pidanuks olema poolte poolt üürilepingus väljendatud. 18.
18. Vastavalt üürilepingu p-le 9.
19. pidi poole iga nõue teisele poolele, mis esitatakse tulenevalt lepingu rikkumisest, olema kirjalikus vormis (I kd tl 6p). Ringkonnakohtu hinnangul sätestab üürilepingu p 9.
20. üksnes vorminõude üürilepingu rikkumisest teavitamisel ega oma eraldiseisvalt tähtsust selle hindamisel, kas pooled muutsid üürilepinguga VÕS § 315 lg 2 punkti 2 selliselt, et VÕS § 276 lg-s 3 sätestatud kohustuse rikkumisel tuleb üürilepingu ülesütlemisest hagejat eelnevalt hoiatada.
21. Eelnevast tulenevalt oli kostjal õigus lõpetada hagejaga üürileping VÕS § 315 lg 1 punkti 2 alusel ilma täiendavat tähtaega andmata. Järgnevalt hindab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidet, et kostja ei öeldud üürilepingut üles mõistliku aja jooksul. (2.)
22. Vastavalt VÕS § 196 lg-le 3 võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Kostja esitas hagejale üürilepingu ülesütlemisteate 15.11.2019 (I kd tl 7–9; tl 10 teine lõik), s.o ca 3,5 kuud pärast hageja üürilepingu rikkumist
23. a juulis. Maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks hinnanud seda, kas kostja ütles üürilepingu üles VÕS § 196 lg-s 3 sätestatud mõistliku aja jooksul.
24. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on ka selles osas rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (

§ 436lg 1).

Asudes seisukohale, et kostja ütles üürilepingu erakorraliselt üles, pidi maakohus kontrollima ka seda, kas kostja tegi ülesütlemisavalduse mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemise aluseks olevast mõjuvast põhjusest (vee ja elektri sulgemine) teadasaamist. Ülesütlemine on lubatud juhul, kui kõik ülesütlemise eeldused on täidetud. Seejuures tuli maakohtul kindlaks teha poolte seisukohad, milline oli üürilepingu ülesütlemiseks mõistlik tähtaeg ja kas seda ka järgiti (

§ 392lg 1 p 3).

Apellatsioonimenetluses on pooled saanud selles osas oma seisukohad esitada (apellatsioonkaebuses ja sellele esitatud vastuses ning ringkonnakohtu istungil). Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi järgmiselt.

1. Ringkonnakohus ei nõustu hageja hinnanguga nagu ei saaks majandus- ja kutsetegevuses mõistlik ülesütlemistähtaeg ületada kahte nädalat. Ülesütlemistähtaja mõistlikkus võib varieeruda sõltuvalt lepingu liigist ja ülesütlemise asjaoludest, kuid ei saa reeglina siiski olla kuudepikkune. Kui ülesütlemise aluseks on vastaspoole jätkuv rikkumine, pikeneb eelduslikult ka ülesütlemistähtaeg
3. Arvestades üürilepingu ülesütlemise asjaolusid, ei ole ca 3,5 kuud praegusel juhul sedavõrd pikk aeg, et seda ei saaks käsitada mõistliku ajana VÕS § 196 lg 3 järgi. Üürilepingu ülesütlemisel tugines kostja lisaks vee ja elektri kaotamisele ka mitmetele teistele üürilepingu rikkumistele (vt kohtuotsuse p-i 1.2.). Ülesütlemisavaldusest nähtub, et kostja on üürilepingut 4 Vt P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, lk 968, p 6 9 2-20-1837 üles öeldes ka nendega arvestanud (vt I kd tl 7–9). See väljendab, et kostja ei viivitanud põhjendamatult üürilepingu ülesütlemisavalduse esitamisega, vaid soovis üürilepingut üles öeldes tugineda kõikidele rikkumistele, mis kostja hinnangul esinesid. Sellises olukorras ei saa ringkonnakohtu hinnangul üürileandjalt oodata, et ta valib mitmete rikkumiste seast ühe üksnes seetõttu, et järgida kitsamat võimalikku tõlgendust VÕS § 196 lg-s 3 sätestatud tähtajast. See viiks vajaduseni esitada iga ülesütlemise tingida võiva rikkumise puhul eraldi ülesütlemisavaldus, mida ei saa pidada mõistlikuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista VÕS § 196 lg 3 võimalust arvestada lepingu ülesütlemise asjaoludega, vaatamata sellele, et lepingut üles öelda sooviv poolt on eksimuses selles, millised rikkumised esinevad ja kas need annavad ka aluse leping üles öelda. Öeldu ei tähenda siiski mõistliku aja sisustamist läbi teiste rikkumiste, vaid selgitab, miks kostja esitas ülesütlemisavaldus ca 3,5 kuud pärast ülesütlemise tinginud rikkumise toimepanemist hageja poolt. Ülesütlemiseks nõutavat mõistlikku aega tuleb sisustada sisuliste kriteeriumite kaudu, mitte formaalselt.
4. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, kuidas üürilepingu p-i 4.1.
5. saaks seostada VÕS § 196 lg-ga
6. Ainuüksi sellest, et pooled sätestasid üürilepingu p-s 4.1.
7. teavitamiskohustuse, ei saa teha järeldusi selle kohta, kuidas tuleks tõlgendada mõistlikku aega VÕS § 196 lg 3 järgi. (3.)
8. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus ka tõendite hindamise nõudeid ega poolte võrdsuse põhimõtet. See, kas tunnistaja Y ütlused olid ebausaldusväärsed, pole asjassepuutuv ega saa seetõttu tingida apellatsioonkaebuse rahuldamist. (i.)
9. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses küll vaidlustanud asjaolu, et hageja sulges
10. a juulis vee ja elektri, kuid leiab, et maakohus eksis, kui asus seisukohale, et hageja vee- ja elektrivarustuse sulgemist puudutavad (õigustavad) vastuväited on tõendamata. Hageja hinnangul jäid tema vastuväited tõendamata, sest maakohus jättis rahuldamata hageja korduvalt esitatud taotluse kuulata vande all üle hageja seaduslik esindaja C. Selliselt rikkus maakohus hageja hinnangul tõendite hindamise nõudeid ja poolte võrdsuse põhimõtet (

§ 5lg 2 ja § 268¹).

1. Hageja taotles oma seadusliku esindaja C vande all ülekuulamist juhuks, kui kohus rahuldab ühe või mõne kostja taotletud tunnistaja ülekuulamise taotluse (I kd tl 101p, p 5.1). Hageja selgitas, et tal ei ole võimalik esile tuua fakte, mille esinemist või mitteesinemist C saab kinnitada, sest kostja ei ole esile toonud, milliseid faktiväiteid iga tunnistaja kinnitama peaks. Hagejale peab olema tagatud võimalus väited samaväärsete tõenditega ümber lükata (I kd tl 101p, p 5.3). Ringkonnakohus ei nõustu hageja sellise lähenemisega.
2. Tõendama kohustatud poole vande all ülekuulamine võib toimuda kahel juhul: poole enda taotlusel ja selleks on nõutav ka vastaspoole nõusolek (

§ 268

), ning kohtu algatusel (

§ 268¹).

Kuivõrd hageja esitas ise maakohtule taotluse oma seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks, lähtus hageja ringkonnakohtu hinnangul

§-st 268, mitte

§-st 268¹. Selliselt viitas hageja muu hulgas sellele, et tal ei ole võimalik esile tuua faktilisi asjaolusid, mida ta soovib seadusliku esindaja vande all antava seletusega tõendada.

§ 268

¹ reguleerib poole ülekuulamist kohtu algatusel eelkõige olukorras, kus kohtul ei ole võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Kuivõrd apellatsioonkaebuses tugineb hageja

§ 268

¹ rikkumisele maakohtu poolt, hindab 10 2-20-1837 ringkonnakohus maakohtu menetluses tehtud toimingute kooskõla nii

§-ga 268 kui ka §-ga 268¹. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud täidetud kummagi sätte kohaldamise eeldused, mis võimaldanuks hageja seadusliku esindaja vande all üle kuulata. 29.

§ 268

kohaselt võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Lisaks sellele, et poole vande all ülekuulamisega peab nõustuma teine pool (praegusel juhul kostja, kes ei ole andnud nõusolekut hageja seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks), eeldab säte esmalt tõendama kohustatud poolelt nõuetele vastava taotluse esitamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei vastanud hageja taotlus seadusliku esindaja vande all ülekuulamisest nõuetele, sest selles ei olnud esile toodud, millised faktilisi asjaolusid soovis hageja C vande all antava seletusega tõendada. 29.

1. Hagejal oli taotluse esitamise ajal võimalus esile tuua faktilised asjaolud, mida ta soovib seadusliku esindaja vande all antava seletusega tõendada. See ei sõltu sellest, milliseid vastaspoole faktiväiteid tema esitatud tõendid võivad kinnitada. Menetlusosalise esitatud faktilised asjaolud tuleb kohtu ette tuua vaatamata sellele, kas vastaspool suudab tõendada tema poolt esile toodud asjaolusid. Vastavalt tuleb igal menetlusosalisel tõendada tema enda menetluses esitatud faktiväiteid. Hageja seadusliku esindaja C vande all ülekuulamise taotluse esitamise ajal oli hagejale teada, millised faktiväited kostja on menetluses esitanud, vaatamata sellele, et kostja taotlus tunnistajate ülekuulamiseks oli puudustega (taotlusest ei selgunud, mida soovib kostja tunnistajate ütlustega tõendada). Ka hageja oli seadusliku esindaja C vande all ülekuulamise taotluse esitamise ajal esitanud nii hagiavalduses kui selle täpsustustes enda faktiväited. Hageja sai C vande all antavate ütlustega tõendada üksnes neid faktiväiteid, mille ta oli esitanud. Nendele C vande all ülekuulamise taotluses viitamine ei olnud hagejal takistatud. Sealhulgas ei olnud hagejal takistatud tuua ise esile erinevate isikute vahel toimunud vestluste sisu, kui hageja soovis seda C vande all antava seletusega tõendada. 29.
2. Kostja 16.06.2020 menetlusdokumendi saamisel pidi hagejale olema selge, mida kostja soovib tunnistaja ütlustega tõendada. Kostja 16.06.2020 täpsustatud taotlusest on koostoimes tema 2.03.2020 taotlusega tuletatavad need faktilised asjaolud, mida kostja soovis Y tunnistajana antavate ütlustega tõendada. 2.07.2020 menetlusdokumendis hageja oma taotlust seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks ei täpsustanud, vaid viitas üksnes, et soovib seadusliku esindaja vande all antava seletusega tõendada „isikute vahelisi vestlusi“ (II kd 8p, p 3.6). Milliste isikute vahelisi vestlusi ja millise sisuga, hageja esile ei toonud. 29.
3. Vastavalt

§ 236

lg-le 3 peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Seega ei ole menetlusosalisel vajadust keskenduda vastaspoole tõendi (tunnistaja ütlused) ümberlükkamisele eeldades, et tõendi kaudu võidakse menetlusse tuua uusi asjaolusid. Kohus ei luba seda, sest menetlusosaline on ka tunnistaja ülekuulamise järgselt seotud nende asjaoludega, mida ta soovis tunnistaja ütlustega tõendada. 30.

§-i 268¹ kohaselt võib kohus sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlema poole, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Kohus võib poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu. 11 2-20-1837 30.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et selle otsustamine, kas kohus soovib poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt RKTKo 3-2-1-37-16, p 12 neljas lõik). 30.2. Teiseks eeldab

§ 268

¹ esimene lause, et pooled (sh tõendama kohustatud pool) on esitanud kohtule selle faktilise asjaolu kohta, mille tõepärasus vajab kohtu poolt kontrollimist, juba varasemas menetluses tõendeid.

§ 268

¹ mõtteks ei ole võimaldada poolel vande all kinnitada tema enda poolt tõendamisele kuuluva asjaolu esinemist. Siinses menetluses oli olukord, kus hageja väitis, et tal ei ole esitada muid (samaväärseid) tõendeid peale seadusliku esindaja C vande all antava seletuse nende asjaolude kohta, mis hageja hinnangul välistasid üürilepingu ülesütlemise tema poolt vee- ja elektriühenduse katkestamise tõttu. 30.3. Ka

§ 268

¹ teise lause mõtteks ei ole võimaldada poolel vande all kinnitada tema enda poolt tõendamisele kuuluva asjaolu esinemist. Kuivõrd

§ 268

¹ teine lause viitab oma sisus

§-le 268 (kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu) ning ringkonnakohus leidis eelnevalt, et hageja taotlus seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks ei vastanud nõuetele, ei saanud C ka

§ 268¹ alusel vande all üle kuulata.

Poole ülekuulamise eelduseks kohtu algatusel on samuti see, et pool on esile toonud konkreetse faktilise asjaolu, mida ta tõendada soovib.

1. Kuigi maakohus jättis hageja taotluse hageja seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks rahuldamata peamiselt muudel kaalutlustel (vt II kd tl 6p, p 7), kui ringkonnakohtu eelnevad põhjendused, ei tingi see alust maakohtu otsuse tühistamiseks või alust hageja seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks apellatsioonimenetluses. (ii.)
2. Hageja vastuväited tunnistaja Y usaldusväärsusele ei saa tingida maakohtu otsuse tühistamist ainuüksi seetõttu, et maakohtu menetluses ei olnud vaidluse all asjaolu, et hageja katkestas neljaks päevaks vee- ja elektriühenduse (III kd tl 60p, p 51 teine lõik). Pooled vaidlesid selle üle, mis põhjustel hageja vee- ja elektriühenduse katkestas ning kas need põhjused välistasid võimaluse üürileping erakorraliselt üles öelda. Kuigi maakohus on iseenesest õigesti viidanud sellele, et tunnistaja Y kinnitas vee ja elektri väljalülitamist üürnike kasutuses oleval pinnal (vt III kd tl 60p, p 51 esimene lõik), puudunuks maakohtul vajadus tunnistaja Y ütlustele selles osas tugineda. Maakohus on otsuse järgmises punktis tuvastanud ja ka tuginenud sellele, et kostja möönis (tunnistas), et lülitas vee ja elektri välja (vt tl 60p, p 51 teine lõik). Kuivõrd maakohus ei ole tunnistaja ütlustele tuginedes eksinud (selleks puudunuks lihtsalt vajadus), ei muuda ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
3. Kuivõrd maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud oma väidet, et hageja tasus mõlema üürniku kulude eest ning et kaasüürnik keeldus hagejale tasumast (vt III kd tl 60p, p 51 kolmas lõik), siis ei tingi maakohtu otsuse tühistamist see, kui kohus peaks hindama tunnistaja Y ütlused ebausaldusväärseks. Hageja väited on ka sel juhul tõendamata. Seetõttu ei ole asjakohased apellatsioonkaebuse need väited, mis puudutavad tunnistaja Y ütluste ebausaldusväärsust. Seda, et hageja ei suutnud oma väiteid vee- ja elektriühenduse katkestamise põhjuste kohta tõendada muul moel, kui seadusliku esindaja C vande all antava seletusega, on hageja apellatsioonkaebuses kinnitanud (III kd tl 65p, p-d 34–38). Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et hageja sellekohane taotlus ei vastanud nõuetele ning maakohus jättis selle õigesti rahuldamata. 12 2-20-1837
4. Kokkuvõtvalt ei eksinud maakohus ringkonnakohtu hinnangul

§ 5lg 2 ega § 268¹ vastu.

(III) 35. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

36. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

§ 174lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Ulvi Loonurm 13