Obsah (4)

§ 211§ 37§ 27§ 34

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 11. märts 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-1

) jõustumist 1. juulil 2010 ja

§ 211lg 1 järgi kohaldub see ka enne jõustumiskuupäeva soetatud ühisvara jagamisele.

4.3. Korteriomandi turuväärtus on kohtu määaratud eksperdi arvamuse järgi 86 000 eurot. Pooled olid nõus, et korteriomand jääb kostjale ja

§ 37

lg 3 kohaselt tuleb kostjal tasuda hagejale enamsaadud ühisvara arvel 43 000 eurot. Pooled olid ka nõus, et seotud laenukohustus jääb kostja kanda. Panga kinnituse järgi oli laenukohustuse jääk 11 veebruari 2021 seisuga 7835,82 eurot.

§ 37lg 3 alusel tuleb hagejal hüvitada kostjale selles pool, st 3917,91 eurot. 3

§ 27

lg 6 kohaselt on pangakontol olnud raha poolte ühisvara ja

§ 37lg 3 järgi tuleb see jagada pooleks.

Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 619,30 eurot. 4.

1. Hageja ema tunnistajana antud ütlustest selgus, et laenu ta ei andnud, vaid toetas peret. Ta avaldas, et ei nõuaks kostjalt midagi, kui ei oleks lahutust. Samuti ei osanud ta öelda summat, mida kostjalt tagasi tahab. Hageja ja tema ema väited kingituseks saadud 10 000 euro kasutamise kohta on vastuolulised. Hageja ema ütluste järgi kasutas hageja kingitud raha juuksuri ja küünetehniku kursustele ning koolitustele. Seega ei tõendanud hageja oma väiteid, mille kohaselt andis hageja ema perele laenu, mis tuleks pooltel tagastada ja et hageja ema kinkis hagejale raha, mille arvelt on vähendatud poolte ühist laenukohustust. 4.
2. Pooled ei vaidle, et kostja müüs
3. aastal oma lahusvarana Paldiski korteriomandi ja sai selle eest 25 000 eurot. Hageja on nõus, et 10 000 eurot sellest summast kulutati poolte ühisvaraks oleva korteri laenukohustuse täitmiseks. Seega tuleb hagejalt kostja lahusvara arvelt poolte ühisvara huvides tehtud kulutuste katteks välja mõista 5000 eurot. Ülejäänud 15 000 euro hüvitamist ei saa kostja nõuda.

§ 27

lg 1 p 2 kohaselt ei saa ta tagasi nõuda abielu ajal tehtud rahalisi kulutusi hageja kingitustele.

§ 27

lg 3 järgi ei arvata lahusvara hulka kulutusi, mille abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks varaliste soorituste näol teinud, vaid niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka. 4.

1. Hageja nõuded kostjale laenatud 25 000 krooni (1597,80 eurot) tagastamiseks ja pulmakingi 10 000 krooni (790,76 eurot) jagamiseks ning vallasasjade väljanõudmiseks jäid rahuldamata. Hageja ei tõendanud laenusuhte olemasolu või raha andmist kostjale. Pulmakingi eest ostetud kapp asub korteris ja selle väärtusest pool hüvitatakse, kui kostja hüvitab hagejale poole korteri väärtusest. Samuti ei tõendanud hageja, et nõutud vallasasjad oleksid kostja käes. POOLTE SEISUKOHAD
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada. Kostja ei ole nõus sellega, et hageja peab talle hüvitama ühise laenukohustuse vähendamise eest tehtud kulutuste katteks vaid 5000 eurot. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Esiteks jagas maakohus laenu tagastamiseks makstud summa ebaõiglaselt pooleks, kuigi selleks kasutati kostja lahusvara arvel 10 000 eurot. Teiseks tuleb arvestada, et 15 000 eurot kasutas kostja perekonna huvides.
3. Hageja vaidleb kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga muudab osaliselt selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
5. Seoses apellatsioonivaidluse ulatuse, maakohtu vastavate põhjenduste ja tuvastatud asjaolude ning poolte väidetega märgib ringkonnakohus järgmist. 8.
6. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult kostja ja konkreetselt tema lahusvara arvel tehtud kulutuste eest hüvitise suuruse nõudes (vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 2.5, põhjendava osa peatükk „Kostja lahusvara kasutamine ühisvara huvides“), mis mõjutab ka kokkuvõttes kostjalt hageja kasuks välja mõistetud summat (resolutsiooni p 3). Poolte ülejäänud nõuete osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud. 4

§ 34lg 2 alusel kostja kasuks välja poole nimetatud summast ehk 5000 eurot.

Kostja kaebuse järgi on apellatsioonivaidlus kõnealusest laekumisest ülejäänud osa, st 20 000 euro üle. 8.

1. Eelnevast ja TsMS § 651 lg-st 1 tuleneb, et ringkonnakohus kontrollib vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mis käsitleb kostja väiteid ja nõudeid tema lahusvara arvel tehtud kulutuste hüvitamisega. Ringkonnakohtul tuleb otsustada, kas 25 000 eurost kui väidetavast kulutusest on hüvitatav suurem summa kui maakohtus kostja kasuks otsustatud 5000 eurot. Maakohtu otsust muus osas, sh menetluskulude jaotuse kohta ei ole vaidlustatud.
2. Esiteks väidab kostja, et tal on õigus nõuda hagejalt kogu 10 000 euro maksmist, st mitte ainult poolt sellest summast – nagu mõistis välja maakohus. Kaebus, samuti aga kostja varasemad menetlusdokumendid ja
3. veebruari 2022 seisukoht ei sisalda põhjendusi, miks peaks hageja hüvitama kostjale kogu kõnealuse summa, mis kulutati ühise laenu tagastamise kohustuse täitmiseks. Maakohtu tuvastatud asjaoludel olid poolte osad ühisvaras võrdsed, st kui laenu tagastati 10 000 eurot, siis täitis sellest 5000 euro ulatuses kostja oma kohustuse ja hagejal tuli hüvitada vaid teine 5000 eurot. Järelikult on maakohtu otsus 5000 euro välja mõistmata jätmises osas õige. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ja kostja kaebus ei ole selle summa osas edukas.
4. Teiseks leiab kostja, et 15 000 eurot kulutati perekonna huvides (sh mööbli ja kasuka ostuks ning korteri remondiks), mistõttu ka see summa tuleb talle hüvitada. Maakohus jättis vastava hüvitisnõude rahuldamata

§ 27

lg 3 alusel põhjendusega, et kirjeldatud kulutuste väärtus arvatakse ühisvara hulka. Ringkonnakohus leiab, et 15 000 euro hüvitamise nõue jäi õigesti rahuldamata, aga selles osas tuleb muuta põhjendusi. 10.1. Kostja väidab, et ta kulutas 15 000 eurot oma lahusvarast perekonna ja ühisvara huvides. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, miks ei kohaldu kostja väidete puhul

§ 34lg 2.

Nimelt võib ka

§ 27lg-s 3 sätestatud juhul kujuneda olukord, kus ühe abikaasa lahusvara kasutati ühisvara huvides. Nii rikkus maakohus Ts

MS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat otsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada. 10.

1. Kostja väitel kasutati kõnealune rahasumma korteri remondiks, mööbli ja hagejale naaritsakasuka ostuks. Kostja ei toonud esile, millised toimingud ta tegi või tellis seoses korteri remondiga või millised mööbliesemed ostis ta ühisvarasse. Alates maakohtu
2. veebruari 2020 istungist vaidles hageja vastu kostja väitele, et kõnealune rahasumma on kasutatud ühisvara suurendamiseks. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (vt Riigikohtu
3. oktoobri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 17 ja seal viidatud varasem praktika). Kuivõrd hageja vaidles kostja väidetele vastu, pidi kostja oma väiteid täpsustama ja tõendama. Seda kostja ei teinud ka
4. veebruari 2022 menetlusdokumendis pärast ringkonnakohtu vastavaid selgitusi.

§ 27

lg 2 p 1 alusel saab eeldada, et hagejale kui ühele abikaasale ostetud kasukas ei ole poolte ühisvara. Nimetatud eeldust kostja ümber ei lükanud. Järelikult ei toonud kostja esile asjaolusid, mis annaks osasumma 15 000 eurot hüvitamiseks alust kohaldada

§ 34lg 2.

Ka selles osas pole kostja kaebus põhjendatud. 11. Kokkuvõttes pole kumbki apellatsiooniväide edukas ja kaebust ei saa rahuldada. Võttes arvesse eespool p-s 8 kirjeldatud apellatsioonimenetluse ulatust, tähendab see, et maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata. 5