1-22-2416/4

(18700000048)Kohtunik Orvi Koik Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. märtsi
2. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X ja Y esindaja vandeadvokaat Kalev Aavik, kaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. märtsi
4. a määrus muutmata ja X ja Y esindaja vandeadvokaat Kalev Aaviku kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Riigiprokuratuur alustas 10.11.2018 kriminaalasjas nr 18700000048 menetlust KarS § 202 lg 2 p 1 ja 3 tunnustel selles, et Y-le (edaspidi Y), täpsemalt nimetatud ettevõttega seotud X-le, sooviti tagasi müüa süüteo tulemusel omandatud vara – XXX asuvat kaubanduskeskust Q.
6. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) eriasjade uurija koostas 16.03.2020 kriminaalasjas nr 18700000048 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, millele andis nõusoleku riigiprokurör Sigrid Nurm. Kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.
7. Mitte nõustudes kriminaalmenetluse lõpetamisega, kriminaalmenetluse lõpetamise prokuratuuris. vaidlustasid X ja Y esindajad
8. Riigiprokuratuur jättis 04.05.2020 määrusega X ja Y esindajate kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata, leides, et X ega Y ei saa lugeda arutatavas kriminaalasjas kannatanuteks.
9. X ja Y esindajad vaidlustasid Riigiprokuratuuri 04.05.2020 määruse Tallinna Ringkonnakohtu Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26.06.2020 määrusega Riigiprokuratuuri määruse ning kohustas Riigiprokuratuuri X ja Y esindajate kaebust sisuliselt läbi vaatama.
10. Riigiprokuratuuri juhtiva riigiprokuröri D. Nahkur-Tammiksaare 27.07.2020 määrusega tühistati 16.03.2020 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ning kohustati kriminaalmenetlust jätkama. 1

(7)aktsiate omastamine muutus võimalikuks ka ainult tänu Ukraina asjaomaste registrite ametnike poolt selliste tehingute võimaldamise tõttu, millega F kaotas W omandi ning W kaotas kontrolli Q kaubanduskeskuse üle. Nimetatud fakt on tuvastatud Ukraina enda ametiasutuste poolt ning kaebajad kinnitavad, et kriminaalmenetluse jätkamisel saavad nad vajadusel esitada seda kinnitavate ametlike kirjade koopiad.

1. Isegi juhul, kui eelkuriteo toime panemise riigis kriminaalmenetluse lõpetamine kuriteokoosseisu või kuriteosündmuse puudumise tõttu pärast põhjalikku uurimist ja motiveeritud määrusega võiks välistada eelkuriteo tuvastamise mõnes teises riigis, siis sama ei kehti juhul, kui põhjalikku uurimist ei ole toimunud ja/või menetluse lõpetamist ei ole põhjalikult motiveeritud. Kindlasti puudub kolmanda riigi vastaval otsusel „eelotsustuslik“ mõju olukorras, kus kriminaalmenetluse lõpetamise sisuliseks põhjuseks on mõistliku menetlusaja möödumine.
2. Määruses leitakse, et Ukrainas lõpetatud kriminaalmenetluse esemeks olnud kuriteosündmusele uue hinnangu andmine tähendaks sisuliselt korduva kriminaalmenetluse läbiviimist. See seisukoht ei ole kooskõlas ei Riigikohtu praktika ega õiguskirjanduse seisukohtadega. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.11.2017 kohtuasjas nr 1-17-4924 tehtud määruses pidanud võimalikuks eelteo käsitlemist kuriteona hoolimata asjaolust, et sama teo suhtes läbi viidud kriminaalmenetluses on teises riigis tehtud õigeksmõistev otsus seoses aegumisega. Erinevalt riigiprokuröri määruses väidetust ei ole oluline mitte menetluse lõppemise vorm (menetluse lõpetamine viitega kuriteosündmuse puudumisele, õigeksmõistmine), vaid selle sisuline põhjus. Juhul, kui sisuline hinnang sündmusele on jäänud tegelikult andmata seetõttu, et teo suhtes algatatud menetlus kuulub lõpetamisele kas mõistliku menetlusaja möödumise tõttu või tuleb isik õigeks mõista kuriteo aegumise tõttu, siis ei välista selline menetluse lõpetamine või õigeksmõistev kohtuotsus hiljem sama teo käsitlemist eelkuriteona. Määrus ei sisalda ühtegi põhjendust selle kohta, miks peaks eelteo suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlustähtaja möödumise tõttu, erinevalt kriminaalmenetluse lõpetamisest aegumise tõttu, takistama selle teo käsitlemist eelkuriteona mõne teise kuriteokoosseisu järgi.
3. Lisaks leiab kaebaja, et määrusele eelnenud prokuratuuri 11.02.2022 määruse põhjendused antud küsimuses on otseses vastuolus asjas tegelikult kogutud tõendite ja teada olevate faktidega. Esiteks lõpetati kriminaalmenetlus Ukrainas lõpetamise määruse (tõlge 2 kd lk 255-256) järgi KrMK § 284 lg 1 p 1 alusel. Nimetatud alus ei puuduta süüteoskoosseisu puudumist (sellekohane alus sisaldub hoopis KrMK § 284 lg 1 punktis 2), vaid kuriteosündmuse puudumist. Teiseks ei tulene lõpetamine mitte sellest, et Ukraina Prokuratuur oleks midagi „tuvastanud“, vaid 20.08.2021 lõpetamise määrusega täideti prokuratuurile eelnevalt Kiievi Linna Petšerskoi Rajoonikohtu 04.12.2020 määrusega pandud kohustust. Kolmandaks selgub kõnealusest kohtumäärusest, et prokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamiseks kohustava määruse tegemise aluseks oli M S.A. ehk kuriteo toime pannud isiku taotlus menetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Seega tuleneb kriminaalmenetluse lõpetamine viitega KrMK § 284 lg 1 punktile 1 asjaolust, et mõistliku aja jooksul on jäetud kasutamata KrMK-s ettenähtud meetmed, mis üldse võimaldaksid kuriteosündmuse olemasolu või puudumist tuvastada. Seejuures allakirjutanutele teadaolevalt puudub Ukraina KrMK-s eraldi alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ning sellisel juhul ongi ainsaks võimalikuks menetluse lõpetamise formaalseks aluseks KrMK § 284 lg 1 p
5. Prokuratuuri 11.02.2022 määruse viited Läti ja Küprose kriminaalmenetluste lõpetamisele on asjakohatud, kuna ükski nendest ei puudutanud Q omastamist. Ka prokuratuuri viited Ukrainas toimunud rohketele haldusohtu-, tsiviilkohtu- ja kriminaalkohtumenetlustele, on meelevaldsed ja arusaamatud. Kannatanud on oma seisukohad juba 18.02.2022 selles osas esitanud, kuid määrus neile sisulist vastust ei anna. Sisuliselt taandub vastus neile argumentidele puhtformaalsele ettekäändele, ehk väitele, mille järgi Ukraina kriminaalmenetluse lõpetamise sisuline ning 3

(7)asjaomastes määrustes ka selgelt välja öeldud põhjus ei oma tähtsust olukorras, kus menetluse lõpetamise vormiline alus on viide kuriteosündmuse puudumisele.

1. Ka leitakse kaebuses, et Ukraina kriminaalmenetluse lõpetamisele ebaproportsionaalselt suure tähelepanu omistamine on iseäranis kohatu olukorras, kus Y-l, kui Ukraina kriminaalmenetlus nr 42016100000000022 kannatanuks tunnistatud isikul, ei ole siiani olnud võimalik realiseerida oma õigust lõpetamise vaidlustamiseks. Y sai selle määruse olemasolust teada Eesti kriminaalmenetluse vahendusel, esitades seepeale taotluse määrusest koopia saamiseks. Määruse koopia saadeti Y-le vahetult enne Venemaa poolt Ukraina vastu sõja alustamist. Venemaa agressiooni algus 24.02.2022 muutis Y poolt võimatuks kaebeõiguse realiseerimise. Seega pole kõnealuse kriminaalmenetluse lõpetamine käesolevaks hetkeks ka lõplik, kuna Y saab seda eelduslikult vaidlustada siis, kui Ukraina õigussüsteemi tavapärane toimimine taastub. Viimati öeldu puudutab ka käesoleva kriminaalmenetluse jätkamiseks vajalike õigusabipalvete esitamist Ukraina prokuratuurile. Kannatanud mõistavad ja möönavad, et õigusabipalvete saatmine tuleb kõne alla pärast aktiivse sõjategevuse lõppu, kui riigiaparaadi normaalne töö on taastunud. Eeltoodust tulenevalt on väär seisukoht, nagu oleks käesolevas asjas menetluse jätkamine vastuolus KrMS § 199 lg 1 punktiga
2. Nimetatud sätte kohaselt kriminaalmenetlust ei alustata, kui samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus KrMS §-s 200 sätestatud alusel ehk mõne KrMS §-s 199 nimetatud asjaolu ilmnemisel.
3. Lõpuks leiavad kannatanud, et nende taotluse, Ukrainasse, Lätisse ja Küprosele õigusabitaotluste esitamiseks, rahuldamata jätmine riigiprokurör S. Nurme poolt vahetult enne kriminaalmenetluse lõpetamist, so 11.02.2022, oli õigusvastane. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kaebusega, leiab, et kaebuse rahuldamiseks, Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja Riigiprokuratuuri kohustamiseks menetlust jätkama ei ole alust.
5. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Eelmärgitu tähendab seda, et prokuratuuril on kriminaalmenetluse lõpetamisel teatud kaalutlusruum, millesse kohus süüdistuskohustusmenetluses ei sekku. Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses esmajoones kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel, kas on läbi viidud vajalikud ja antud kuriteoliigiga seotud tavapärased menetlustoimingud, teiseks, kas konkreetse menetluse asjaolud viitavad võimalusele viia läbi täiendavaid toiminguid ja kolmandaks, kas edasiste toimingute läbiviimine on mõistlik, arvestades nende edulootust ja selleks kuluvaid ressursse. Kui prokuratuur ei ole tõendamisvõimaluste käsitlemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks või selle jätkamiseks kohustada.
6. Ringkonnakohus märgib, et tõendite kogumise võimalused on käesoleval ajal ammendunud. Rahvusvahelised õigusabitaotlused on menetleja esitanud ning ka vastused saanud. Asjaolu, et kannatanud ei pea õigusabi korras edastatud vastuseid piisavateks, ei tähenda seda, et menetleja peab jätkuvalt uusi õigusabitaotlusi esitama. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses, ei ole esitatud selliseid argumente, millele riigiprokurör ja/või juhtiv riigiprokurör ei oleks vastanud. Ka ei sisalda kaebus selliseid täiendavate menetlustoimingute läbiviimise taotlusi, millede teostamine võiks luua 4

(7)täiendavalt selliseid tõendeid, mis tooks kaasa kriminaalmenetluse jätkamise põhjendatuse.

1. Kaebaja on välja toonud, et ta on taotlenud vahetult enne kriminaalmenetluse lõpetamist täiendavate menetlustoimingute tegemist ja nimelt Ukrainasse, Lätti ja Küprosele täiendavate õigusabitaotluste esitamist, mis jäi riigiprokuröri S. Nurme poolt õigusvastaselt rahuldamata. Esmalt tuleb märkida, et ringkonnakohtu pädevuses on süüdistuskaebe lahendamisel eelkõige legaliteediprintsiibist kinnipidamise kontroll ning käesolevaga vaatab ringkonnakohus läbi kriminaalmenetluse lõpetamise põhjendatust ja seaduslikkust. Prokuratuuri tegevuse (sh taotluste lahendamised) peale kaebuste lahendamine on reguleeritud KrMS 8 peatüki 5 jaos ning kohtueelses uurimiskaebemenetluses on prokuratuuri tegevuse peale kaebuste lahendamine maakohtu pädevuses. Küll aga tuleb märkida, et kuivõrd ringkonnakohutu pädevuses on anda hinnang sellele, kas läbi on viidud kõik vajalikud ja võimalikud menetlustoimingud, siis tuleb nõustuda riigiprokuröri 11.02.2022 koostatud taotluse rahuldamata jätmise määruse põhjendustega, mis omakorda kattuvad ka 11.02.2022 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhjendustega, et täiendavate õigusabitaotluste esitamine Ukrainasse, Lätti ja Küprosele, ei muudaks fakti, et eelkuriteo osas on Ukrainas vastuvõetud lõplik menetlusotsus kriminaalmenetluse nr 42016100000000022, millega menetleti kannatanute poolt väidetava eelkuriteo asjaolusid. Eelmärgitud kriminaalmenetlus lõpetati Ukrainas kuriteosündmuse puudumise tõttu. Seetõttu jättis riigiprokurör kannatanute taotluse täiendavate menetlustoimingute (täiendavad õigusabitaotlused), põhjendatult rahuldamata.
2. KarS § 202 objektiivne koosseis näeb ette süüteo (nii kuriteo, kui ka väärteo) tulemusena saadud vara omandamist, hoidmist ja turustamist. Turustamise objekt saab olla aga ainult selline, mis pärineb vahetult eelteost ja näitab seega süüteost tuleneva õigusvastase seisundi edasikestmist. Eelteoks on materjalidest nähtuvalt M SA (M) ning D, äriühingut kontrolliva isikuna, võõrandanud ja/või omastanud kogu F (F) vara, sh Q kaubanduskeskuse, mille õigus aktsiate tagasiostuks oli Y-l koos Q kaubanduskeskuse täieliku omandi ja kontrolli taastamisega.
3. Kaebaja leiab, et asja lahendamisel tuleks juhinduda sellest, et Ukrainas toimetatud kriminaalmenetlus lõpetati sisuliselt mõistliku aja möödumise tõttu ning seetõttu tuleks lähtuda Riigikohtu lahendi nr 1-17-4924 seisukohtadest. Esiteks tuleb märkida, et viidatud Riigikohtu lahend käsitles vara arestimise küsimust, kus kohus peab tuvastama põhjendatud kuriteokahtluse, mis ei kujuta endast isiku süüküsimuse otsustamist. Teiseks on nimetatud Riigikohtu lahendis sedastatud, et õigeksmõistvas kohtuotsuses, olgu see tehtud tõendite ebapiisavuse, kuriteo aegumise või mõnel muul põhjusel, ei tehta isikule karistusõiguslikku etteheidet. Vastupidi, õigeksmõistvas kohtuotsuses süüdistuse sisuks oleva etteheite tegemise võimalust eitatakse. Antud asja lahendamisel tuleneb eeltoodud seisukohast, et kui on tehtud otsustus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta kuriteosündmuse puudumises ning kriminaalasjas ei olnud C üldse menetlusse kaasatud, siis tuleks antud juhul eitada, et eeltegu oleks tuvastatud ning sellisel juhul tuleks eelteo olemasolu hakata eraldi hindama KarS § 202 alusel kriminaalmenetluse läbiviimiseks ja süüteo toimepanemise tuvastamiseks. Käesoleval ajal puuduvad kriminaalasjas nr 18700000048 kogutud materjalides sellised tõendid, mis sellise eelteo toimepanemist ümberlükkamatult kinnitaksid.
4. Nõustuda tuleb sellega, et antud juhul ei oleks kriminaalmenetluse jätkamine vastuolus KrMS § 195 lg 1 p-ga 5, kuna antud juhul ei ole tegemist menetlustakistusega ne bis in idem printsiibil. Nimetatu on kooskõlas kaebaja viidatud Riigikohtu lahendi 1-17-4924 seisukohaga. Antud juhul ei ole ka C Ukrainas kohtu alla antud ja karistatud. Tähele tuleb panna aga seda, et kriminaalmenetlus on lõpetatud antud asjas KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, st kuriteo aluse puudumisel, kuna ei ole tuvastatav eelkuriteo toimepanemine ega KarS § 202 subjektiivne koosseis.
5. Nõustuda tuleb riigiprokuröri selgitustega, et kuigi nii Eesti kohtupraktika kohaselt kui ka 5

(7)rahvusvahelises õiguses tunnustatud seisukoha järgi ei pea eelkuriteo kindlakstegemisel alati tuginema süüdimõistvale kohtuotsusele, vaid eelkuriteo võib tuvastada nt rahapesuasja menetlev kohus, siis ei saa antud analoogiat kohaldada juhul, kui kolmas riik, kus eelkuritegu on väidetavalt toime pandud, on leidnud, et väidetav eelkuritegu ei vasta kuriteo tunnustele ja seetõttu tuleb menetlus lõpetada. Märkida tuleb ka seda, et KarS § 202 ise eeldab süüteo toimepanemise tulemusel saadud vara omandamist, hoidmist või turustamist. Oluline ei ole, millise süüteoga (vargus, kelmus vms), kuid tegemist peab olema tuvastatud süüteoga. Arvestades aga Ukrainast saadud õigusabipalvete vastuseid ning sealt saabunud täiendavaid dokumente, ei saa väita, et selline süütegu oleks tuvastatud. Vastupidi, Ukrainast saabunud vastusest nähtub, et menetlus, millele viidatakse läbivalt kannatanute poolt on kuriteosündmuse puudumise tõttu lõpetatud.

1. Kaebaja väide, et menetleja on põhjendamatult jätnud tähelepanuta vahekohtumenetluse, kus Q omandiga seotud vaidluste lahendamine oli poolte vahel kokku lepitud ning kus 07.05.2016 tehti ka detailne lahend, jääb arusaamatuks olukorras, kus kannatanud on ise kuriteokaebuses märkinud, et Londoni Vahekohus ei andnud hinnangut kas Q omandist ilmajäämine toimus kuritegelikul teel või mitte. Tõsi hinnang anti Q kaudse valdusfirma F tühjakskantimisele M S.A. ja seda kontrollivate isikute poolt, kuid see ei kinnita kuriteo kui eelteo toimepanemist KarS § 202 menetletavas kuriteos.
2. Õige on ka kriminaalmenetluse lõpetamise määruses riigiprokuratuuri seisukoht, et KarS § 202 eeldab tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. C-le ei saa ette heita isegi kaudset tahtlust kuriteo toimepanemiseks. KarS § 202 koosseisu toimepanemiseks on vajalik vähemalt kaudse tahtlusega tegutsemine. Seega pidi C vähemalt pidama võimalikuks turustatava vara süüteolist päritolu. Kogutud materjalidest ei nähtu aga tõendeid, mis sellist seisukohta kinnitaks. Kannatanu väited, et kuna C oli Q kaubanduskeskust omava äriühingut kontrolliva isiku D pikaajaline juriidiline nõustaja, siis pidi ta olema teadlik Ukrainas toime pandud võimalikust omastamisest/pettusest. Selline seisukoht on pelgalt oletuslik. Üksnes asjaolu, et C oli D pikaajaline juriidiline nõustaja, ei anna alust jaatada isiku teadmist võimalikust omastamisest/pettusest. Riigiprokuratuuri poolt tehtud õigusabitaotluste vastused, ei luba samuti jõuda järeldusele, et C oli teadlik vara süüteolisest päritolust või pidas seda vähemalt võimalikus. Esiteks ei olnud C üldse Ukrainas toimetatud ja lõpetatud kriminaalasjas nr 42016100000000022 menetlusosaliseks. Ka mitte D advokaadiks. Teiseks ei andnud 07.09.2021 Kiievi linna Petšeskoi rajoonikohus luba ka C sundtoomiseks, et teda Eesti õigusabitaotluse alusel üle kuulata ja kahtlustus esitada. Veelgi enam, märgitud kohus ei tuvastanud alust C suhtes sundtoomise kohaldamiseks esmalt seetõttu, et rikuti kohtukutse kättetoimetamise reegleid ja ka seetõttu, et tutvudes kõikide (sh Läti ja Küprose kriminaalmenetluste lõpetamistega) ei esinenud sellist alust, et C suhtes oleks põhjust sundtoomist üldse kohaldada. Ringkonnakohus leiab, et seega ei õnnestuks Eestil käesoleval ajal ja seda ka arvestades Ukrainas olemasolevat olukorda, koguda selliseid tõendeid, mis kinnitaks C teadlikkust või vähemalt võimalikuks pidamist, et vara mida ta Eestis Y-le ja X-le turustada soovis oli süüteolist päritolu ning ta tegutses KarS § 202 mõttes vähemalt kaudse tahtlusega.
3. Kaebuses toodud etteheitele, et Y-l kui Ukraina kriminaalmenetlus nr 42016100000000022 kannatanuks tunnistatud isikul ei ole siiani olnud võimalik realiseerida oma õigust lõpetamise vaidlustamiseks, on riigiprokurör 11.02.2022 taotluse rahuldamata jätmise määruses selgitanud, et eelmärgitud kriminaalmenetluse lõpetamise teavitamise protsess kuulud Ukraina jurisdiktsiooni alla, mille kohta Eestil puudub pädevus sekkuda. Kannatanul tuleb oma õiguste realiseerimiseks pöördud Ukraina vastavate õigusorganite poole.
4. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus kriminaalmenetluse lõpetamisega ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
5. märtsi
6. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. 6

(7)/allkirjastatud digitaalselt/ 7