← Eesti

2-20-7485/41

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 25. märts 2022, Tallinn Kohtuasja num

) § 221 lg-le 1 ja perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg-le

  1. Maakohus märkis, et olukorras, kus hagejalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega. Elatise maksmise kohustus on lapsevanemal PKS § 100 lg 2 esimesest lausest tulenevalt juhul, kui ta ei täida lapse ülalpidamise kohustust vahetult, s.o lapse kasvatamises osalemisega. Kui asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ja elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil tema kasvatamises rohkem osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega (vt Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 11). Lapse elamine koos vanemaga ei välista lapse õigust nõuda temaga koos elavalt vanemalt elatist (Riigikohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 15). Ühise elukoha olemasolu ei vabasta lapsega koos elavat vanemat elatise maksmisest, kui ta ei osale lapse kasvatamises samaväärselt teise vanemaga ning seetõttu on lapse vajaduste katmine raskendatud. Seda, kas ja millises ulatuses osaleb vanem lapse kasvatamises, saab hinnata selle järgi, kummal vanemal lasub põhiraskus lapse vahetul ülalpidamisel, lapse eest vahetul hoolitsemisel, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamisel ja lapse muude jooksvate vajaduste katmisel. Tulenevalt hageja elamisest koos kostjatega ja tema osalemisest laste kasvatamises võib elatise maksmise kohustus olla osaliselt lõppenud. 3.
  6. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud selle üle, et hageja suhtes on algatatud kolm täitemenetlust Harju Maakohtu
  7. juuni
  8. a kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-17-16971 sundtäitmiseks: kostja Q täitmisavalduse alusel täiteasi nr 022/2020/3848; kostja E täitmisavalduse alusel täiteasi nr 022/2020/3797; kostja Y täitmisavalduse alusel täiteasi nr 022/2020/
  9. Harju Maakohtu
  10. juuni
  11. a määrusega mõisteti hagejalt iga kostja vastu välja elatis 135 eurot, s.o kokku 405 eurot. Iga kostja nõuab hagejalt täitemenetluses elatise 2835 euro tasumist ajavahemiku
  12. september 2018 kuni
  13. mai 2020 eest. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad nõuavad hagejalt elatist aja eest, mil hageja ja kostjad koos elasid. Laste ema on võtnud omaks, et hageja on vähesel määral ostnud lastele toitu, samuti möönnud, et 7

(18)2-20-7485 hageja on E transportinud kooli. Samas leiab laste ema, et hageja ei ole kandud lastega seotud kulusid temaga samas ulatuses. 3.
  1. Maakohus leidis, et eeldada tuleb, et kummagi vanema ülalpidamiskohustus laste ees on võrdne. Kui üks lastega koos elavatest vanematest on teinud ülalpidamiseks kulutusi või osalenud laste kasvatamises vähem, võrreldes teise vanemaga, võib see anda lapsele õiguse nõuda temaga koos elavalt vanemalt elatist ulatuses, milles ülalpidamiskohustus on täitmata (vt Riigikohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 15). Kohtu hinnangul tuleb seda võtta arvesse ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamisel, kui võlgnik tugineb elatise maksmise kohustuse lõppemisele ülalpidamiskohustuse täitmise tõttu. Sellisel juhul ei ole võimalik määrata kindlaks täpset elatise summat, mis on iga kuu täidetud lastega seotud kulutuste tegemisega, kuid kindlaks saab määrata ligikaudse ulatuse, milles vanem on lapse vajaduste katmisel osalenud. Kui lapse vajaduste katmine on raskendatud vanema vähese osalemise tõttu lapse kasvatamisel, saab ülalpidamiskohustuse lugeda täidetuks ulatuses, milles võlgniku poolt lapse kasvatamises osalemine katab lapse vajadusi. 3.
  4. Kuna Harju Maakohtu
  5. juuni
  6. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16971 on hagejalt iga kostja kasuks välja mõistetud 135 eurot, tuleb eeldada, et ühe lapse vajaduste katmiseks piisav summa on 270 eurot kuus, kolme kostja peale kokku vähemalt 810 eurot kuus. Pooled ei vaidle selle üle, et laste ema on saanud iga kuu riiklikku suure pere toetust. Riigikohus on leidnud, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega (
  7. mai
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16). Kuna riikliku suure pere toetuse saamine on asjaolu, mis esines ka Harju Maakohtu
  9. juuni
  10. a määruse tegemise ajal, ei ole hagejal

§ 221

lg 2 järgi õigust tugineda väitele, et osa laste vajadustest on kaetud riiklike peretoetustega.

§ 221

lg 2 järgi tuleb eeldada, et elatise suuruse määramisel on riikliku suure pere toetuse saamisega arvestatud ning sellele vaatamata lepitud kokku elatises 135 eurot lapse kohta kuus. Samal põhjusel ei saa hageja tugineda ka E puudetoetuse saamisele. 3.

  1. Kui vanem elab koos mitme ülalpidamiseks õigustatud lapsega, ei ole üldjuhul võimalik eristada, millises ulatuses osaleb vanem eraldi iga lapse kasvatamises. Samuti ei ole üldjuhul võimalik eristada, millised kulutused esmatarbekaupadele on tehtud konkreetse lapse ülalpidamiseks. Kohus saab hinnata, kas hageja on vaidlusalusel ajavahemikul laste ülalpidamises osalenud selliselt, et kolme lapse vajadused on kaetud kulutustega suurusjärgus 405 eurot. Seda saab kohus hinnata hageja tehtud kulutuste põhjal. 3.5.
  2. Kumbki pooltest ei ole välja toonud ega tõendanud, milline on iga lapse eluasemekulu suurus. Lapse eluasemekulu suuruse saab määrata lapse kasutuses oleva eluruumiga võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses (vt Riigikohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21). Hageja esitatud veebilehe kv.ee väljatrükkidest laste kasutuses olevate eluruumidega sarnaste eluruumide keskmine üürihind ei nähtu. Hageja esitatud väljatrükid veebilehelt kv.ee (II kd, tl-d 33–39) sellist üürihinda ei tõenda, sest kuulutustes kajastatud üüripinnad ei ole võrreldavad laste kasutusse antud eluruumidega, seejuures ei ole arvesse võetud ruumide ühises kasutuses olemist. Hagejal oli soovi korral võimalik taotleda ekspertiisi määramist üürihinna tõendamiseks, aga hageja ei ole seda teinud. Kuna hageja ei ole tõendanud eluasemekulu suurust, ei saa kohus eluasemekuludega asja lahendamisel arvestada. 3.5.
  5. Maakohus leidis, et kostja arvestused hageja poolt vaidlusalusel ajavahemikul toidupoodides tehtud kulutuste 3889,97 euro kohta on tõendatud hageja esitatud pangakonto väljavõtetega (II kd, tl-d 43–91). Kohtu hinnangul on hageja seega teinud kulutusi keskmiselt 8

(18)2-20-7485 185 eurot kuus, millest laste osaks saab lugeda 138,75 eurot. Kuigi laste ema on leidnud, et hageja on ostetud toitu valdavalt ise tarbinud ja teinud kulutusi alkoholile, ei ole kostjad vaielnud vastu väitele, et hageja tegi toidule kulutusi ja lastel oli võimalik toidust soovi korral osa saada. Arvestades laste elamist koos vanemaga, ei ole kohtul võimalik kindlaks teha, kui palju ostetud toidust oli tegelikult lastele. 3.5.
  1. Kostja ei ole vaielnud vastu hageja välja toodud eluaseme kasutamisega seonduvate otseste kulude keskmisele suurusele, kuid on pidanud põhjendamatuks kõigi kulude jagamist, kuna osa elamust üüriti välja. Hageja ei ole vaielnud vastu kostjate väitele, et vaidlusalusel ajavahemikul tegeleti külalistetoa väljaüürimisega. Kohtu hinnangul saab hageja avaldatud kulude suuruse põhjal lugeda kolme lapse osaks 115 eurot kuus, millest hageja osa on 57,50 eurot. 3.
  2. Lapsevanema osalemine oma laste kasvatamises ei ole rahaliselt hinnatav, kuid oma tegevusega võib lapsevanem asendada elatise tasumise kohustuse täitmise, kui tema kasvatamises osalemine toob kaasa lapse vajaduste katmise. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kuidas ta on osalenud laste kasvatamises, ehkki laste ema eitas, et isa kasvatas lapsi. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud oma osalemist laste kasvatamises sellises ulatuses, et see asendaks elatise tasumist. 3.
  3. Kohus tuvastas kulude kandmise hageja poolt vähemalt 196,25 euro ulatuses. Arvestades hageja ja kostjate kooselamist ja hageja arvestuslikke kulutusi, leidis kohus, et tõendatuks saab lugeda hageja poolt laste eeldatavate vajaduste katmise vähemalt pooles ulatuses. Seetõttu rahuldas kohus hagi osaliselt ja tunnistas sundtäitmised täiteasjades poole sundtäitmisele esitatud nõude osas lubamatuks. See tähendab, et sundtäitmine tuleb igas täiteasjas lõpetada 1417,50 euro tasumise nõude osas ja jätkub 1417,50 euro tasumise nõude osas. 3.
  4. Kuna maakohus rahuldas hagi osaliselt, jättis ta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
  5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada maakohtu otsuse hagi osaliselt rahuldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega tunnistada kõigis täiteasjades sundtäitmine lubamatuks 2835 euro tasumise nõude osas. 4.
  6. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohtul jäänud välja selgitamata, miks esitas laste esindaja nõude alles ligi kaks aastat pärast taas kokku kolimist. See viitab laste ema pahatahtlikkusele. 4.
  7. Elatise summa lepiti kokku ja kohus kinnitas selle määrusega ajal, kui laste ema oli kolinud eraldi, tasuda tuli korteriüüri 500 eurot ja kommunaalkulusid ning lapsed elasid enamuse ajast emaga. Kui kolitakse taas kokku ühele elamispinnale, peaksid kulutused elukohale tunduvalt vähenema ja ei saa arvestada sama summaga. Nüüd tegeleb teine vanem lastega ka tunduvalt rohkem kui siis, kui elati eraldi. 4.
  8. Kohus ei ole arvestanud sellega, et vanemate vahel oli laste kulude jagamise kohta suuline kokkulepe ja seda täideti. Kui hagejale oleks öeldud, et tal tuleb lisaks eluasemekuludele ja söögile maksta ka elatist, oleks ta pöördunud kohtu poole elatise muutmiseks. Laste ema tuli elatise jutuga välja alles ligi kaks aastat hiljem vihahoos ja jõudis täituri poole pöörduda enne, kui hageja jõudis minna kohtusse elatise muutmiseks. 9
(18)2-20-7485 4.
  1. Lapsed ei ole hagejalt midagi nõudnud. Lapsed on piisavalt vanad, et küsida nende arvamust. Lastel ei ole millestki puudust ja nende vajadused on kaetud. Elatis on mõeldud põhivajaduste katmiseks. Kui lisada riiklikele toetustele (500 eurot suure pere toetus, 160 eurot puudega lapse toetus) laste ema panuse oma palgast 400 eurot, saame 1060 eurot. Lisades kohtu arvates tõendatud 200 eurot isa poolt (tegelik summa on siiski vähemalt poole suurem), oleks kogusumma 1260 eurot ehk 420 eurot lapse kohta kuus. Selle summaga peaksid olema kõik vajadused kaetud. Laste ema ei ole tõendanud, et kostjate kulud oleksid iga kuu sellist summat ületanud. Hageja arvates on tõenäoline, et laste ema ei ole osalenud rahaliselt võrdselt laste kulude katmisel, arvestades, et tema palk on alati olnud väiksem ja ta ei saa riiklikke toetusi täielikult oma panuse hulka arvestada. Hageja on osalenud laste kulude katmises oma võimaluste piires. Kohus ei ole arvestanud, et ka laste kasvatamises osalemine on väärt seda, et elatist vähendada. 4.
  2. Elatise suuruse määramisel ei ole suure pere toetusega arvestatud. E puudetoetusest sai hageja teada alles möödunud aasta suvel. 4.
  3. Kohus leidis põhjendamatult, et eluasemekulu suurust ei ole välja toodud. Hageja esitas tõendid, millega kohus ei arvestanud. Täielikku kattuvust kajastatud üüripindade ja laste kasutusse antud eluruumide vahel ei saagi olla. Ära olid toodud pigem väiksemad pinnad, mis on odavamad. Maakohus märkis alles lõpplahendis, et hagejal oleks olnud soovi korral võimalik taotleda ekspertiisi. Arusaamatu, miks seda varem ei öeldud. Sel juhul oleks hageja taotlenud kohtu määratud eksperdi arvamust lastele eluaseme võimaldamise kulude kohta mõlema vanema poolt. Hageja ei saagi tõendada eluasemekulu suurust, kui kohus ei selgita, milliste tõenditega arvestatakse. Arvatav laste eluasemekulu peaks olema igal juhul üle 200 euro kuus, isegi kui arvestada maja pooleks. Alla 500 euro ei saa Viimsis 3-toalist üüripinda. 4.
  4. Arusaamatu on, miks kohus arvestab hageja toidupoodides tehtud kulutuste osas laste ema arvestustega, mitte nendega, mille esitas hageja ehk keskmiselt umbes 250 eurot kuu kohta. Paljud ostud tehti sularahas. Ei saa väita, et kui tavaliselt oli kuu keskmine 250 euro kandis, siis järsku langes 100-ni. Laste osa oleks sel juhul 187,5 eurot. 4.
  5. Üürilised viibisid pinnal väga lühikest aega ja hageja maksis vastavalt iga kuu ka rohkem kommunaalkulusid. See on nähtav laste ema maksetest, kus ta kirjutab „miinus üüriliste osa“. Ebaselge on, milliste hageja avaldatud kulude põhjal saadi kolme lapse kuludeks 115 eurot kuus. Kohtule esitatud tabeli põhjal oli kolme lapse osa kommunaalkuludest 21 kuu peale keskmiselt 70,52 eurot. 4.
  6. Kohus ei ole üldse arvestanud transpordikuludega. Kütusekulud nähtuvad väljavõtetelt ja auto eelnevad järelmaksed olid 130 eurot kuus. Samuti pole arvestatud reisi ja sünnipäevakuludega. Ei saa öelda, et kui tšekki pole ette näidata, siis ei olegi kulusid olnud. Vastustajate seisukoht
  7. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja sundtäitmised täiteasjades 1417,50 euro tasumise nõuete osas lubamatuks tunnistamata. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega tunnistada 10
(18)2-20-7485 sundtäitmine kõigis kolmes täiteasjas lubamatuks täiendavalt 1417,50 euro tasumise nõude osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
  1. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis sundtäitmised täiteasjades 1417,50 euro tasumise nõuete osas lubamatuks tunnistamata. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud ja see on TsMS § 456 lg-te 1 ja 4 järgi jõustunud osas, millega maakohus rahuldas hagi ja tunnistas sundtäitmised täiteasjades 1417,50 euro tasumise nõuete osas lubamatuks.
  2. Maakohus on tuvastanud ja pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses järgmiste asjaolude üle: - - - Harju Maakohtu
  3. juuni
  4. a määruse tsiviilasjas nr 2-17-16971 alusel kohustus hageja tasuma igale kostjale elatist 135 eurot, s.o kokku 405 eurot kuus (I kd, tl-d 16– 16 pöördel); hageja suhtes on algatatud kolm täitemenetlust Harju Maakohtu
  5. juuni
  6. a määruse tsiviilasjas nr 2-17-16971 sundtäitmiseks: kostja Q täitmisavalduse alusel täiteasi nr 022/2020/3848; kostja E täitmisavalduse alusel täiteasi nr 022/2020/3797; kostja Y täitmisavalduse alusel täiteasi nr 022/2020/3798; iga kostja nõuab hagejalt täitemenetluses elatise 2835 euro tasumist ajavahemiku
  7. september 2018 kuni
  8. mai 2020 eest (I kd, tl-d 48–53 pöördel); ajavahemikul
  9. september 2018 kuni
  10. mai 2020 elasid hageja, kostjad ja kostjate ema koos elamus, mis kuulus hageja ja kostjate ema kaasomandisse (Randvere maja). Sel ajal osales hageja laste kulude kandmises, kuid pooled vaidlevad selle üle, millises määras hageja seda tegi. 9.

§ 221

lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks mh põhjusel, et nõue on rahuldatud. Kolleegium nõustub praeguse asja asjaoludel maakohtuga selles, et ehkki hageja oli kohtulahendist tulenevalt kohustatud maksma alaealistele lastele elatist, võis ta täita ülalpidamiskohustuse ka muul viisil kui kohtulahendis märgitud elatise maksmisega, sh laste kulude kandmisega nende toidule, hügieenile, riietele, haridusele, huvitegevusele, tervishoiule ja eluasemele. 9.

  1. Riigikohus on selgitanud, et elatise maksmise kohustus on lapsevanemal PKS § 100 lg 2 esimesest lausest tulenevalt juhul, kui ta ei täida lapse ülalpidamise kohustust vahetult, s.o lapse kasvatamises osalemisega. Üldjuhul tuleb juba elatise väljamõistmisel arvestada seda, kui suure osa ajast viibib laps lahuselava vanema juures, ning vastavalt elatise suurust vähendada või üldse elatis välja mõistmata jätta. Kui aga asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, isegi kui ei ole esitatud TsMS § 459 järgset hagi kohtulahendi muutmiseks (vt Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 11). 9.
  4. Praegusel juhul on täitedokumendiks Harju Maakohtu
  5. juuni
  6. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-16971, millega kinnitati poolte kokkulepe ja hageja kohustus tasuma kostjatele elatist 135 eurot lapse kohta kuni lapse täisealiseks saamiseni, s.o kokku 405 eurot kuus. Pooled ei vaidle selle üle, et kompromissi kinnitamise ajal elasid lapsed koos emaga üürikorteris (kostjate ema väitel kolis ta lastega Viimsi üürikorterisse
  7. a oktoobris (vt nt
  8. augusti
  9. a hagi vastus (I kd, tl-d 66–66 pöördel); kostjate
  10. märtsi
  11. a menetlusdokument (I kd, tl 180)). 11

(18)2-20-7485 Kui hageja teatas laste emale juunis 2018, et ta koondati töölt ja ei saa edaspidi lastele kohtu väljamõistetud elatist maksta, kolis laste ema koos lastega enda ja hageja kaasomandis olevasse Randvere majja (vt samas). Pooled ei vaidle ka selle üle, et septembrist 2018 kuni maini 2020, mil hageja, kostjad ja nende ema Randvere majas elasid, ei maksnud hageja lastele elatist. 9.3. Riigikohus on olukorras, kus laps kolis pärast elatise suurust kindlaksmäärava kokkuleppe kohtumäärusega kinnitamist elatist maksma kohustatud vanema juurde ja see vanem lõpetas elatise maksmise, leidnud, et kohtumäärusest nähtuv elatisenõue võib olla vaidlusaluse perioodi osas rahuldatud, sest hageja ja kostja leppisid kokku (ajutiselt) ülalpidamiskohustuse täitmises teistsugusel viisil. Alternatiivselt on poolte käitumist võimalik mõista nii, et hageja asendas ülalpidamiskohustuse täitmisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 89 lg 1 järgi elatise maksmise lapse kasvatamises vahetult osalemisega ning kostja võttis täitmise vastu. Ka sellisel juhul oleks kohtumäärusest nähtuv elatisenõue vaidlusaluse perioodi osas

§ 221lg 1 esimese lause mõttes rahuldatud.

Poolte tahteavaldused võisid seejuures olla konkludentsed ning vajadusel tuleb poolte käitumist tõlgendada, lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 75 ja VÕS §-st 29 (vt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p-d 12–14 ja seal viidatud kohtupraktika). 9.
  3. Hageja väitel oli vanemate vahel vaidlusalusel ajavahemikul laste kulude jagamise kohta suuline kokkulepe, mida täideti ja mille tõttu hageja ei pöördunud kohtu poole elatise muutmiseks. Kostja on sellise kokkuleppe olemasolu eitanud. Tõendeid selle kohta, et vanemad oleksid laste kulude kandmises otseste tahteavalduste vahetamisega kokku leppinud, ja selle kokkuleppe sisu kohta, ei ole menetluses esitatud. 9.
  4. Kolleegium leiab siiski, et praegusel juhul on hageja ja kostjad (seadusliku esindaja vahendusel) vähemalt konkludentsete tahteavaldustega kokku leppinud, et vähemalt ajutiselt ei täida hageja laste ülalpidamiskohustust kohtumäärusega kinnitatud summas elatise (s.o raha) maksmise teel, vaid vahetult lastele eluaseme võimaldamise ja nende kulude kandmises osalemise teel. Sellele viitavad järgmised asjaolud: 1) kostjate ema kolis koos lastega hageja juurde Randvere majja elama, mistõttu laste eluaseme eest ei olnud enam vaja maksta rahas (üürikorteri üüri), vaid hageja sai võimaldada lastele elamiseks talle kaasomandina kuuluvat eluaset, mille kasutamisega kaasnesid lastele rahaliselt hinnatavad kasutuseelised; 2) pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalusel ajavahemikul, s.o septembrist 2018 kuni maini 2020 osalesid mõlemad vanemad laste kulude kandmises (sh toidukulud ja kommunaalkulud; vaidlus on küll panuste suuruse osas); 3) asja materjalidest ei nähtu, et laste ema oleks nõudnud hagejalt vaidlusalusel ajavahemikul lastele elatise maksmist rahas vastavalt Harju Maakohtu
  5. juuni
  6. a määrusele tsiviilasjas nr 2-17-
  7. Eelnevast nähtub, et kostjad oma seadusliku esindaja (ema) vahendusel aktsepteerisid seda, et hageja täidab ülalpidamiskohustust mitte elatise maksmise, vaid vahetult lastele eluaseme pakkumise ja nende kulude kandmises osalemise teel. Alternatiivselt on poolte käitumist võimalik mõista nii, et hageja asendas ülalpidamiskohustuse täitmisel VÕS § 89 lg 1 järgi elatise maksmise laste kasvatamises vahetult osalemisega ning kostjad (seadusliku esindaja vahendusel) võtsid täitmise vastu. 9.
  8. Seega võis hageja täita oma ülalpidamiskohustuse kostjate ees ka sellega, et ta osales laste vajaduste rahuldamises ja sellega kaasnevate kulude kandmises vahetult, seejuures vähemalt ulatuses, mis vastab hageja ja kostjate vahel tsiviilasjas nr 2-17-16971 kinnitatud kompromissiga ettenähtud elatise suurusele.
  9. Eelnevat arvestades hindas maakohus vaidlustatud otsuses põhjendatult seda, kas hageja on ajavahemikul
  10. september 2018 kuni
  11. mai 2020 osalenud laste ülalpidamises selliselt, et on teinud kolme lapse vajaduste katmiseks kulutusi suurusjärgus 405 eurot kuus, mis oli Harju 12

(18)2-20-7485 Maakohtu
  1. juuni
  2. a määrusest tsiviilasjas nr 2-17-16971 tulenev elatise kogusumma. Seejuures on oluline, et iga lapse kohta oleks tehtud kulutusi vähemalt 135 eurot. 10.
  3. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et kuna riikliku suure pere toetuse ja E puudetoetuse saamine on asjaolud, mis esinesid ka Harju Maakohtu
  4. juuni
  5. a määruse tegemise ajal, on nendega hageja makstava elatise suuruse (135 eurot lapse kohta) määramisel eelduslikult juba arvestatud. Seega ei anna nende toetuste saamine alust lugeda hageja kohtumäärusest tulenevat elatise maksmise kohustust täidetuks. Maakohus viitas põhjendatult sellele, et nende toetuste saamisele tuginemise sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis välistab ka

§ 221

lg 2, mille kohaselt on vastuväide, et nõue on rahuldatud, kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel see põhineb, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et

  1. juuni
  2. a määruse tegemise ajal Ele puudetoetust ei makstud, vaid väidab üksnes, et ta ei olnud toetusest teadlik, seda väidet tõendamata. 10.
  3. Asjasse ei puutu poolte väited selle kohta, kui suured olid vaidlusalusel ajavahemikul laste tegelikud vajadused ja kui palju on laste ülalpidamisse rahaliselt panustanud laste ema. Praeguse vaidluse esemeks ei ole see, kui suure summa ulatuses peaks hageja panustama laste ülalpidamisse, kuna see küsimus on lahendatud jõustunud kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-
  4. Praeguse vaidluse puhul on oluline hinnata, kas hageja on täitnud nimetatud määruses ettenähtud summa ulatuses laste ülalpidamiskohustust, osaledes vahetult laste vajaduste katmises, mistõttu kohtumääruse kohase elatise sissenõudmine hagejalt oleks alusetu. Kui elatis on kohtu kinnitatud kompromissiga välja mõistetud, tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud (vt Riigikohtu
  5. juuni
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑35‑17, p 37.1). Kui kostjate arvates ei ole tsiviilasjas nr 2-17-16971 kinnitatud kompromissiga välja mõistetud elatis 135 eurot lapse kohta laste tegelike vajaduste katmiseks piisav, kuna muutunud on elatise suurust mõjutanud asjaolud, on kostjatel võimalik esitada TsMS § 459 alusel kohtule hagi elatise suuruse muutmiseks. Riigikohus on kinnitanud, et see säte kohaldub (koosmõjus TsMS § 432 teise lausega) ka kohtu kinnitatud kompromissi alusel tasutavate perioodiliste (elatise) maksete puhul (vt Riigikohtu
  7. novembri
  8. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-2426, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika).
  9. Maakohus tuvastas tõendite põhjal, et hageja kandis vaidlusalusel ajavahemikul laste vajaduste katteks kulusid vähemalt 196,25 eurot kuus, millest 138,75 eurot moodustasid kulud toidule ja 57,50 eurot olid eluaseme kasutamisega seonduvad otsesed kulud. Selle põhjal järeldas maakohus, et tõendatuks saab lugeda hageja poolt laste eeldatavate vajaduste katmise vähemalt pooles ulatuses nõutavast 405 eurost. Nende asjaolude tuvastamist ja maakohtu nimetatud järeldust ei ole kostjad vaidlustanud. 11.
  10. Hageja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette seda, et kohus lähtus hageja toidupoodides tehtud kulutuste osas laste ema arvestustest, mitte hageja arvestustest, mille kohaselt oli kulusid keskmiselt 250 eurot kuus, sh osa sularahas, mis teeks laste osaks 187,50 eurot. Kolleegium hageja etteheitega ei nõustu. Maakohus on põhjendatult lähtunud laste ema arvestustest hageja septembrist 2018 kuni maini 2020 tehtud toidukulude kohta (vt II kd, tl-d 101–101 pöördel), mille puhul on aluseks võetud hageja toidupoodides tehtud kaardimaksed (hageja enda esitatud pangakonto väljavõtete põhjal (II kd, tl-d 43–91)), jättes arvesse võtmata mõned sellised ostud kodust kaugetes kohtades, mis ei saanud olla seotud perekonnale toidu ostmisega (vt kostjate seletus
  11. mai
  12. a menetlusdokumendi lk 2 (II kd, tl 93 pöördel)). Hageja pangakonto väljavõtetest nähtuvalt on ta ostnud vaidlusalusel ajavahemikul perele toitu 3889,97 euro eest, s.o keskmiselt 185 euro eest kuus, millest maakohus luges laste osaks 3/4 13

(18)2-20-7485 ehk 138,75 eurot. Maakohus on põhjendatult jätnud arvesse võtmata hageja väidetavad ostud sularahas, kuna hageja ei ole neid kulusid tõendanud. 11.2. Eluaseme kasutamisega seonduvate otseste kulude osas on hagejale apellatsioonkaebuse kohaselt ebaselge, kuidas kohus sai kolme lapse kuludeks kokku 115 eurot kuus (millest kohus luges hageja osaks 57,50 eurot), kui hageja poolt kohtule esitatud tabeli kohaselt oli hageja osa kolme lapse kommunaalkuludest 21 kuu peale keskmiselt 70,52 eurot kuus. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt lähtus maakohus eluaseme kasutamisega seonduvate otseste kulude keskmise suuruse kindlaksmääramisel hageja väidetest ajavahemikul septembrist 2018 kuni maini 2020 kantud kulude kohta elektrile, veele ja kanalisatsioonile, internetile ja televisioonile ning prügiveole (vt hageja 9. mai 2021. a menetlusdokumendi lisa 3 (II kd, tl-d 40–42)), märkides, et kostjad ei ole kulude suurusele vastu vaielnud, kuid on leidnud, et nende jagamisel tuleks arvestada asjaoluga, et elamut üüriti osaliselt välja. Ringkonnakohus arvutas hageja välja toodud eluaseme kasutamisega seotud kulud kokku (4952,07 eurot) ja jagas kahega, leidmaks lastele vastava osa kuludest (kaks vanemat, kolm last ja võimalik(
  1. ud)üürnik(
  2. ud)teevad kokku tinglikult kuus inimest; kostjad on pidanud õiglaseks arvestada üürnike kulude suuruseks 1/6 (vt 25. märtsi 2021. a menetlusdokumendi lk 6 (I kd, tl 182 pöördel)), saades laste kuludeks 2476,04 eurot 21 kuu kohta ehk 117,91 eurot kuus. Pooled ei vaidle menetluses selle üle, et hageja ja laste ema kandsid kommunaalkulusid pooleks selle erisusega, et laste ema ei kandnud kulusid üürnikele vastavas osas (vt nt hagiavalduse p 2.3 (I kd, tl 3 pöördel), hageja 3. märtsi 2021. a menetlusdokument (I kd, tl 175); hagi vastuse lk-d 2 ja 3 (I kd, tl-d 65 pöördel ja 66)). Sellest saab järeldada, et lastele vastava osa kommunaalkuludest kandsid vanemad pooleks. Seega on hageja osalenud laste kulude kandmises u 58,95 euro eest kuus, mis on väga sarnane maakohtu leitud 57,50 eurole. Erinevus u 1,5 euro võrra (58,95-57,50) ei ole praegusel juhul mõjutanud asja lahendust. Põhjendatud ei ole hageja apellatsioonkaebuse väide, et ta on kandnud vaidlusalusel ajavahemikul laste eest kommunaalkulusid 70,52 eurot kuus, kuna hageja arvutused ei võta arvesse majas elanud üürnike tekitatud kulusid. 11.3. Õige ei ole hageja etteheide, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata laste transpordikulude (sh kütus ja auto järelmaks), reisi- ja sünnipäevakuludega. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis võimaldaks hinnata, kas ja kui suures ulatuses hageja neid kulusid laste vajaduste rahuldamiseks kandis. Kostjate väitel ei vajanud Y ja Q koolis käimiseks transporti ning autot kasutati laste tarbeks minimaalselt (vt nt kostjate 17. mai 2021. a menetlusdokumendi lk 4 (II kd, tl 94 pöördel)). Ehkki pooled ei vaielnud selle üle, et hageja X AS-is töötamise ajal augustist 2019 aprillini 2020 viis ta Eit autoga kooli, on kostjad väitnud, et tööandja hüvitas hageja töölesõitmise kütusekulu (nt kostjate 25. märtsi 2021. a menetlusdokumendi lk 3 (I kd, tl 181)). Lisaks märgib kolleegium, et ehkki maakohus tuvastas hageja poolt laste vajaduste katmise 196,25 euro ulatuses kuus, luges kohus vaidlustatud otsusega hageja ülalpidamiskohustuse täidetuks kokku 202,50 euro ulatuses (s.o pool 405 eurost), mistõttu maakohus võttis vähesel määral arvesse ka hageja muid kulutusi peale nende, mis nähtusid selgelt menetluses esitatud tõenditest. 12. Kolleegium nõustub hagejaga selles, et maakohus on põhjendamatult jätnud hageja poolt laste ülalpidamises osalemise ulatuse hindamisel arvesse võtmata lastele eluaseme võimaldamise ja selle rahaliselt hinnatava väärtuse. 12.1. Riigikohus on 16. oktoobri 2013. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 selgitanud, et vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Lapse põhivajaduste hulka kuulub ka vajadus kasutada eluruumi, kuna lapsel peab olema kodu, kus turvaliselt kasvada. Seetõttu 14
(18)2-20-7485 tuleb ülalpidamise ulatust määrates arvestada mh lapse vajadust kasutada eluaset ning seda sõltumata asjaolust, kas laps elab vanema üüritud, liisitud või vanemale omandiõiguse alusel kuuluvas eluruumis, mille omandamiseks võib vanem olla võtnud laenu. Kõigil neil juhtudel rahuldab vanem ka lapse eluasemevajadust, st täidab ülalpidamiskohustust. Vanemad peavad vastavalt oma varalisele seisundile, kuid eelduslikult võrdsetes osades, osalema ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Lapse vajadust kasutada eluruumi saab ülalpidamise määramisel arvestada ka siis, kui laps elab ühele vanemale kuuluvas eluruumis, sõltumata sellest, kas eluruumi soetamiseks on võetud krediiti. Eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnatava eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu, kuna laps saab vanema kasutuses olevas eluruumis elades kasutuseeliseid TsÜS § 62 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu
  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p-d 17–21 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega saab vanema ülalpidamiskohustuse täitmisena käsitada ka lapsele eluaseme pakkumist vanemale kuuluvas eluruumis, kuna sellega rahuldab vanem üht lapse põhivajadust ja laps saab seeläbi varaliselt hinnatavaid kasutuseeliseid. Kolleegiumi hinnangul kehtib eelnev ka juhul, kui lapsele kasutada antav eluruum on vanemate kaasomandis. Sel juhul täidavad mõlemad vanemad lapsele eluruumi pakkumisega oma ülalpidamiskohustust. 12.
  3. Hageja on menetluses selgitanud, et elatise suurust kindlaksmäärava kompromissi sõlmimise ja kohtu poolt kinnitamise ajal elasid lapsed koos emaga üürikorteris. Laste ema on välja toonud, et enne septembris 2018 Randvere majja tagasi kolimist elas ta lastega üürikorteris Viimsis, mille üür oli 550 eurot kuus, millele lisandusid kommunaalkulud (vt
  4. augusti
  5. a hagi vastus (I kd, tl 66 pöördel)). Seega saab lähtuda eeldusest, et poolte
  6. juunil 2018 kinnitatud kompromissiga ettenähtud elatis pidi mh katma laste kulud eluasemele, mis olid sel hetkel kolme lapse kohta hinnanguliselt 412,50 eurot kuus (550÷4×3), mis teeb ühe vanema osaks u 206,25 eurot kuus. Seda, et elatis oli mõeldud mh laste eluaseme kulude katmiseks, kinnitab ka see, et kui hageja oli kostjate emale teatanud, et ta on koondatud ega saa elatist maksta, ei pidanud kostjate ema enam võimalikuks lastega üürikorteris elada (vt nt hagi vastuse lk-d 3 ja 4 (I kd, tl-d 66 ja 66 pöördel)). Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et vähemalt nimetatud summa (s.o 206,25 euro) ulatuses saab hageja ülalpidamiskohustuse täitmisena arvesse võtta ka seda, kui ta elatise maksmise asemel (mille eest kostjad oleksid saanud elada emaga üürikorteris) võimaldas kostjatel kasutada vähemalt nende varasema üürikorteriga samaväärseid kasutuseeliseid pakkuvat eluruumi. 12.
  7. Eluruumi kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 järgi määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (vt ka Riigikohtu
  8. septembri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Nii saab kohus määrata ka kasutuseelise väärtuse, mille saab laps vanema eluaset kasutades (vt ka Riigikohtu
  10. oktoobri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21). Seega märkis maakohus õigesti, et laste kasutuses oleva eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh laste kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses (vt ka Riigikohtu
  12. oktoobri
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21). 12.
  14. Praeguses asjas põhjendas maakohus laste eluasemekulude arvesse võtmata jätmist hageja ülalpidamiskohustuse täitmise ulatuse hindamisel sellega, et kumbki pooltest ei ole välja toonud ega tõendanud, milline on iga lapse eluasemekulu suurus. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et laste eluasemest saadava kasutuseelise väärtust ei olnud võimalik hinnata ja sellega hageja ülalpidamiskohustuse täitmise hindamisel arvestada. 15
(18)2-20-7485 12.4.
  1. Hageja oli maakohtus välja toonud, et tema, lapsed ja laste ema elasid vaidlusalusel ajavahemikul
  2. a-l valminud kuuetoalises 176 m2 suuruses õhksoojuspumba-, põranda- ja ahiküttega kivimajas Randvere külas, kus lastel olid eraldi toad (Q- 16 m2, E ja Y jagasid 16 m2 tuba) ja vanematega ühiskasutuses elamispind kokku 144 m2 (sh suur tuba köögiga u 40 m2, koridor, WC, duširuum saunaga, sahver, külalistetuba), garaaž rataste hoidmiseks (35 m2), kelder ja suur õu kasvuhoonetega (vt hageja
  3. mai
  4. a menetlusdokument (II kd, tl 12)). Kostjad sellele kirjeldusele vastu ei vaielnud. Pooled ei vaielnud menetluses selle üle, et elamu, kus lapsed vaidlusalusel ajavahemikul elasid, kuulus hageja ja laste ema kaasomandisse, mida kinnitab ka kostjate esitatud kinnistusraamatu väljavõte (II kd, tl-d 98–99). 12.4.
  5. Hageja tõi välja, et sarnase elamu üürihind naaberkülas Metsakastis on 1300 eurot kuus ning Haabneemes asuva kõige odavama kolmetoalise korteri üür on 580 eurot. Nende väidete kinnitamiseks esitas hageja tõendina väljatrükid veebilehelt kv.ee (II kd, tl-d 33–39). Kolleegium ei nõustu maakohtu hinnanguga, et hageja esitatud veebilehe kv.ee väljatrükid ei tõenda laste kasutuses olnud eluruumidega sarnaste eluruumide keskmist üürihinda, kuna kuulutustes kajastatud üüripinnad ei ole võrreldavad laste kasutusse antud eluruumidega ja nende puhul ei ole arvesse võetud seda, et ruumid on ühises kasutuses. Maakohus ei ole neid seisukohti põhjendanud ega toonud välja, mille poolest oli hageja poolt võrdluseks toodud elamu Metsakasti külas oluliselt erinev sellest elamust, kus hageja, kostjad ja kostjate ema vaidlusalusel ajavahemikul elasid. 12.4.
  6. Kolleegiumi arvates on Randvere maja ja Metsakasti elamu nii asukoha, suuruse kui ka nt küttevõimaluste poolest võrreldavad, kusjuures Randvere maja (176 m2) on Metsakasti elamust (kogupind 147,4 m2, sh suletud netopind 129,3 m2) isegi ruumikam. Ka kostjad ei ole toonud menetluses välja asjaolusid, mis viitaksid sellele, et elamute vahel oleks olulisi erinevusi. Seejuures ei saagi kinnisvaraportaalidest võrdlusena toodavad elamud olla täpselt samasugused võrreldava elamuga, vaid oluline on piisav sarnasus nendes aspektides, mis mõjutavad üürihinna kujunemist, eelkõige asukoht ja suurus. Alusetu on maakohtu etteheide, et hageja poolt võrdlusena toodud eluasemete puhul ei ole võetud arvesse ruumide ühises kasutuses olemist. Üldjuhul ei antagi elamuid ega kortereid üürile selliselt, et need oleksid üürile andmisel ühiskasutuses, mistõttu ühiskasutuses olemine ei kajastugi üürihindades. Kohus saab lapse eluasemekulude suuruse määramisel lähtuda ka selliste võrreldavate eluasemete üürikuulutustest, mida üüritakse välja tervikuna, kuid peab võtma konkreetsel juhul lapse eluasemest saadava kasutuseelise väärtuse määramisel arvesse seda, milline osa eluruumist on tegelikult lapse kasutuses, ning asjaolu, et eluruum on lapse ja mõne teise isiku ühiskasutuses. 12.
  7. Maakohus on põhjendamatult heitnud hagejale ette seda, et ta ei taotlenud üürihinna tõendamiseks ekspertiisi määramist. Hageja oli esitanud kostjate eluasemekulu kohta tõendid, mis kajastasid tema hinnangul nii kostjate tegeliku elukohaga võrreldava elamu üürihinda kui ka samas piirkonnas asuva kõige odavama kolmetoalise korteri üürihinda (mis oleks olnud kostjate jaoks tõenäoline alternatiiv hageja juures elamisele). Kui kohus leidis, et need tõendid ei ole laste eluasemekulu suuruse tõendamiseks mingil põhjusel sobivad, oleks kohus pidanud seda TsMS § 329 lg-st 3, §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenevalt hagejale selgitama ning andma talle võimaluse esitada muid tõendeid, sh taotleda ekspertiisi korraldamist (vrd Riigikohtu
  8. juuni
  9. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491, p 15.9). Praeguses asjas oli kohtul kõrgendatud selgitamiskohustus põhjusel, et menetlusosalistel ei olnud menetluses õigusteadmistega esindajaid. Kuna maakohus jättis selles osas selgitamiskohustuse täitmata, oli kohtuotsuses avaldatud seisukoht, et hageja oleks pidanud kinnisvaraportaali kv.ee kuulutuste esitamise asemel taotlema kohtuliku ekspertiisi korraldamist, ka üllatuslik. Kolleegium märgib, et ka maakohtu viidatud kohtulik ekspertiis ei oleks pruukinud anda kohtule täpsemaid andmeid laste 16
(18)2-20-7485 eluasemest saadava kasutuseelise väärtuse kohta, sest üldjuhul võetakse ka kinnisvara väärtuse ja võimaliku saadava üüri suuruse hindamisel aluseks teised sarnased kinnisvaraobjektid. 12.
  1. Riigikohus on selgitanud, et kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus TsMS § 233 järgi otsustada lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt (vt Riigikohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21). 12.
  4. Kolleegiumi hinnangul saab praeguses asjas kõiki asjaolusid ja esitatud tõendeid kogumis arvesse võttes järeldada, et laste kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtus oli vähemalt 500 eurot kuus, arvestades seejuures asjaolu, et elamu oli laste ja nende vanemate ühiskasutuses ja selle ühte tuba üüriti Booking.com kaudu välja. 12.7.
  5. Kui lugeda elamut kasutavate inimeste arvuks kuus (kaks vanemat, kolm last ja tinglikult ühed üürnikud), teeks see kogu elamu kasutuseelise väärtuseks tinglikult 1000 eurot, mis on oluliselt madalam hageja poolt võrdluseks toodud Metsakasti külas asuva elamu üürist (1300 eurot). Asjas esile toodu ei anna alust arvata, et Randvere maja kasutamise kohalik keskmine turuhind oleks olnud alla 1000 euro. Laste saadava kasutuseelise väärtust tõstis täiendavalt – tõenäoliselt isegi kõrgemaks kui 500 eurot kuus – see, et asjas esile toodu kohaselt ei kasutanud üürnikud maja ühte tuba pidevalt ning laste kasutuses ei olnud mitte 1/2 suurune osa majast, vaid nad said kasutada ühiskasutuses olevat elamispinda 144 m2 ulatuses. 12.7.
  6. Seda, et laste saadava kasutuseelise väärtus koos vanematega Randvere majas elades, kus nende kasutuses oli 144 m2 suurune elamispind ja kolme lapse peale ka kaks eraldi 16 m2 suurust tuba, oli kokku vähemalt 500 eurot, kinnitab ka asjaolu, et enne
  7. a suvelseptembris Randvere majja naasmist elas laste ema koos lastega üürikorteris, mille üür oli laste ema väitel 550 eurot, mis teeb kolme lapse osaks u 412,50 eurot (550÷4×3). Üldteada on asjaolu, et üldjuhul on üksikelamu keskmine üürihind ja seega selles elamisest saadava kasutuseelise väärtus kõrgem kui korteri puhul, mida kinnitavad ka hageja esitatud tõenditest nähtuvad üürihinna erinevused Metsakasti külas asuva elamu (1300 eurot kuus) ja Haabneemes asuva 3-toalise korteri (580 eurot kuus) vahel. 12.7.
  8. Kui lugeda laste eluruumist saadava kasutuseelise väärtuseks kokku 500 eurot kuus, tähendab see seda, et kumbki kaasomanikust vanem (s.o nii hageja kui ka laste ema) täitis vaidlusalusel ajavahemikul lastele endale kuuluvas majas eluaseme pakkumisega oma ülalpidamiskohustust laste ees kokku 250 euro ulatuses.
  9. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et lisaks sellele, et hageja on panustanud ajavahemikul
  10. september 2018 kuni
  11. mai 2020 vahetult laste ülalpidamisse laste eluaseme kasutamisega otseselt seotud kulude (elekter, vesi ja kanalisatsioon, internet ja televisioon, prügivedu) ja toidukulude kandmisega kokku vähemalt poole Harju Maakohtu
  12. juuni
  13. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16971 ettenähtud elatise summa ulatuses (s.o vähemalt 202,50 eurot kolme lapse peale kuus), nagu leidis vaidlustatud otsuses maakohus, on hageja panustanud vähemalt sama suure summa ulatuses (s.o vähemalt 202,50 eurot kolme lapse peale kuus, aga tegelikult rohkemgi) laste ülalpidamisse ka neile eluaseme pakkumise teel. Ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja asjaolusid (hageja elas lastega koos ja tema kulutusi ei ole mõistlikult võimalik laste lõikes eristada) arvestades tuleb see kohustus lugeda kostjate ees täidetuks võrdsetes osades. Seega on hageja lastele eluaseme pakkumise, selle kasutamisega otseselt seotud kulude ja toidukulude kandmisega osalenud laste vajaduste rahuldamises ning 17
(18)2-20-7485 täitnud ajavahemikul
  1. september 2018 kuni
  2. mai 2020 laste ülalpidamise kohustust vähemalt 405 euro ulatuses kuus, sh iga lapse kohta vähemalt 135 eurot kuus.
  3. Kuna hageja on täitnud vaidlusalusel ajavahemikul laste ülalpidamiskohustuse muul viisil kui Harju Maakohtu
  4. juuni
  5. a määruses tsiviilasjas nr 2-17-16971 märgitud igakuise elatise maksmise teel, on kohtumäärusest nähtuv elatisenõue ajavahemiku
  6. september 2018 kuni
  7. mai 2020 eest

§ 221lg 1 esimese lause mõttes täies ulatuses rahuldatud.

Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus ei tunnistanud sundtäitmisi täiteasjades lubamatuks suuremas ulatuses kui 1417,50 eurot täitemenetluse kohta, ja tunnistada uue otsusega kõik kolm täitemenetlust elatise võlgnevuste alates

  1. septembrist 2018 kuni
  2. maini 2020 osas täiendavalt lubamatuks 1417,50 euro tasumise nõude osas.
  3. Kolleegium märgib, et esitatud hagis on hageja taotlenud ka kõigis kolmes täiteasjas täitemenetluse lõpetamist alates
  4. maist
  5. Maakohus ei ole neid nõudeid kohtuotsuse resolutsioonis selgelt lahendanud, kuid kuna maakohus nende nõuete osas hagi ei rahuldanud, saab järeldada, et selles osas jäeti hagi rahuldamata (maakohus märkiski vaidlustatud otsuse resolutsioonis üksnes hagi rahuldamise ulatuse). Kolleegium täiendab selles osas selguse huvides maakohtu otsuse resolutsiooni.

§ 48

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab täitemenetluse kohtutäitur, mitte kohus, ning seda ka juhul, kui sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks. Seega ei oleks maakohtul olnud alust hageja täitemenetluste lõpetamise nõudeid rahuldada. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja täitemenetluste lõpetamist taotlenud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

  1. Kui ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahenduse osas, tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi vajaduse korral muuta ka menetluskulude jaotust. Samuti tuleb TsMS § 173 lg 1 järgi jaotada menetluskulud ringkonnakohtus.
  2. Üldjuhul kannab hagimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti, ning apellatsioonkaebuse esitamisest tulenevad kulud kannab selle rahuldamise korral TsMS § 171 lg 1 järgi vastustaja. TsMS § 162 lg 4 võimaldab kohtul jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
  3. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on põhjendatud jätta poolte menetluskulud nii maakui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 4 alusel nende endi kanda, sõltumata hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisest. Kostjateks on lapsed ja tegemist on olukorraga, kus hageja on esitanud tagantjärgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude selle asemel, et nõuda elatise suurust mõjutavate asjaolude muutumisel elatise vähendamist TsMS § 459 järgi. Lapse ülalpidamisasjas on seadusandja pidanud põhjendatuks, et vastaspoole kulusid ei jäeta lapse kanda, vaid pooled kannavad oma menetluskulud ise (TsMS § 164 lg 1). Nendel põhjustel oleks kolleegiumi arvates kostjate suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, kui nad peaksid kandma hageja menetluskulud.
  4. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei ole vaja nende rahalist suurust kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur 18

(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.