Obsah (10)

§ 184§ 54§ 55§ 73§ 57§ 56§ 68§ 832§ 831§ 84

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. veebruar 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-5062 Kohtukoosseis Eesistuja Heili Sepp, liikmed Orvi Koi

§ 184

lg 1 järgi Harju Maakohtu 24.11.2021 otsus üldmenetluses kaitsja ja süüdistatav Prokurör Vahur Verte Vladimir Glushonok, isikukood: 36608170247, muud isikuandmed maakohtu otsuses vandeadvokaat Dmitri Školjar Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 24.11.2021 otsus osas, millega Vladimir Glushonokile kohaldati lisakaristusena

§ 54

lg 1 kohaselt Eesti Vabariigist väljasaatmist koos viieaastase sissesõidukeeluga.

1. Jätta Harju Maakohtu otsus muus osas muutmata.
2. Rahuldada süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
3. Harju Maakohus mõistis Vladimir Glushonoki süüdi

§ 184

lg 1 järgi järgmise süüdistuse alusel: 1 Vladimir Glushonok´i süüdistatakse

§ 184

lg 1 järgi selles, et tema omandas ebaseaduslikult eeluurimisel täpselt tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid enne 20.04.2021.a kella 12:27 suures koguses narkootilist ainet kokaiini sisaldavat pulbrit, so kokku 101,01 grammi kokaiinhüdrokloriidi sisaldavat pulbrit, milles puhtal kujul narkootilist ainet kokaiini 78,11 grammi ehk rohkem kui kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi Sellest 100,10 grammi narkootilist ainet kokaiinhüdrokloriidi sisaldavat pulbrit, milles puhtal kujul narkootilist ainet kokaiini 77,80 grammi, leiti ja võeti tema valdusest 20.04.2021.a kell 12:27 tema kahtlustatavana kinnipidamise käigus Tallinnas Ümera tänava ja Sinimäe tänava ristmiku läheduses, mil osundatud narkootiline aine politseiametnike poolt kahtlustatavana kinnipidamise käigus tema valdusest ära võeti. Ülejäänud 0,91 grammi narkootilist ainet kokaiinhüdrokloriidi sisaldavat pulbrit, milles puhtal kujul narkootilist ainet kokaiini 0,31 grammi, hoidis Vladimir Glushonok enda elukohas XXX korteris, kust see korteri koridorist riidekapis olnud jope põuetaskust minigripp kilekotti pakendatuna korteris teostatud läbiotsimise käigus politseiamentike poolt leiti ja ära võeti. Narkootiliste ja psühhotroopsete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil ning narkootiliste ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või nimetatud seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Kokaiin kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3¹ lõike 1 ja § 4 lõike 15 alusel kehtestatud ja sotsiaalministri 18.mai 2005 määrusega nr 73 vastu võetud „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete II nimekirja. Vastavalt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3¹ lg 3 loetakse narkootilise aine suureks koguseks aine kogus, millest piisab joobe tekitamiseks kümnele inimesele. Narkootilise aine kokaiini puhul piisab kümnele inimesele narkootilise joobe tekitamiseks 0,65 grammist kokaiinist (puhtal kujul). Vladimir Glushonok käitles ebaseaduslikult puhtal kujul kokku 78,11 grammi kokaiini, millest piisanuks narkojoobe tekitamiseks ca 1200 inimesele. Suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega pani Vladimir Glushonok toime

§ 184lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Maakohus mõistis Vladimir Glushonokile karistuseks neli aastat vangistust, lugedes karistuse kandmise alguseks 20.04.2021.

§ 54

lg 1 kohaselt kohaldas kohus süüdistatavale lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga tähtajaga viis aastat ja määras

§ 55

lg 2 alusel arvestada väljasaatmisega kaasneva sissesõidukeelu 5-aastast tähtaega alates Vladimir Glushonoki faktilisest väljasaatmisest Eesti Vabariigist. Kohus määras tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel või vangistuse ärakandmisel, sõltuvalt sellest, kumb tähtaeg saabub varem. Lisaks mõistis kohus Vladimir Glushonokilt konfiskeerimise asendamisena välja 28 789,52 eurot ning nägi ette, et nimetatud summa tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul võrdsete osadena (igakuiselt 2399,12 eurot, viimase osamakse suurus on 2399,20 eurot). Maakohus määras otsuses, et konfiskeerimise asendamise nõude täitmise tagamiseks jäävad kuni nõude täitmiseni aresti alla Harju Maakohtu 17.06.2021 määrusega nr 1-21-3563 arestitud sularaha ja esemed (otsuses loetletud ehted ning relvad koos tarvikutega). Maakohus lahendas ka asitõendite ja menetluskuludega seonduva. Apellatsioonid

1. Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid kaitsja ja süüdistatav, kes mõlemad vaidlustavad maakohtu otsuse osaliselt ehk kohtuotsuses sisalduvate järelmite, mitte süüditunnistamise osas. 2
2. Süüdistatav tunnistab apellatsioonis kuritegu ja kahetseb seda väga. Ta leiab, et kohus ei võtnud arvesse tema ülestunnistavaid ütlusi ja kahetsust, vaid mõtles välja, et ta teenib sellega raha. Süüdistatav palub tühistada otsus vara konfiskeerimise osas. Apellant väidab, et ta oli jahiklubi liige ja relva soetas ta samuti ammu ning see on talle väga kallis. Ta palub mitte saata teda Venemaale välja, kuna tal ei ole seal sugulasi ja ta oli Venemaal umbes 20 aastat tagasi ekskursioonil. Apellant heidab kohtule ette, et talt võetakse ära kõik, mis võimalik, ja saadetakse tühjade kätega Venemaale. Ta kirjutab, et talle ei antud pikka aega kodakondsust, aga lootis, et saab selle, sest ta on Eestis sündinud ja elas siin peaaegu kogu teadliku elu. Õiglane oleks, kui tal oleks Eesti, mitte määramata kodakondsus. Et mitte olla tulnukas, võttis ta Venemaa kodakondsuse. Vladimir Glushonok ütleb apellatsioonis, et soovib esitada kohtule tõendid, kust on näha, et Eestis elavad tema ema, vend, poeg, tütar ja lapselapsed. Siia on maetud ka tema esivanemad. Kõik sugulased elavad Eestis. Ta palub vähendada karistust ja asendada see tingimisi karistusega ning tühistada Eestist väljasaatmist ja Eestisse sissesõidukeeldu, lubades, et tema elus enam ei tule kriminaalasju.
3. Kaitsja taotleb apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu otsus osaliselt, so mõistetud karistuse osas, määrata V. Glushonokile

§ 184

lg 1 järgi leebem põhikaristus ja kohaldada

§ 73sätteid, vabastades teda karistusest tingimisi ning tühistada lisakaristus.

6. Kaitsja arvates on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, samuti väljus kohus otsuse põhjendavas osas süüdistuse piiridest.

§ 184

objektiivseks tunnuseks on narkootiliste või psühhotroopsete ainete käitlemine suures koguses. Käitlemise all mõistetakse erinevaid käitumisakte: nt, omamine, pakkimine, tasu eest või tasuta tarnimine kolmandale isikule jne. Glushonokit süüdistati selles, et ta “omandas” ja “hoidis” narkoainet. Sellest teokirjeldusest lähtus Glushonok oma kaitsepositsiooni valimisel, toimikuga tutvumisel ja tõendite analüüsimisel. Kuna kohtuotsuse lk 6 esineb üleandmisest rääkiv mõttekäik, siis leiab apellant, et kohus väljus süüdistuse piiridest, omistades süüdistatavale käitumisakti, mida talle süüdistuse tekstis etteheidetud ei olnud. Kohtuotsuses ei nimetata ühtegi tõendit, mille alusel jõuab kohus järeldusele, et tegemist oli narkoaine edastamisega. Apellant leiab, et edasiandmisest või edastamisest saab kohus rääkida vaid siis, kui sellest on süüdistusaktis konkreetselt öeldud ja kohtule on tõendeid esitatud. Narkoaine hoidmine või omamine ei too vältimatult endaga kaasa narkoaine edasiandmist. Lisaks sellele, et kohus heitis süüdistatavale ette narkoaine edastamist, märgib kohus oma otsuses ka seda, et narkoaine käitlemine oli pikemaajaline. Ka selles osas ei ole midagi süüdistusaktis öeldud, ei ole ka vastavasisulisi tõendeid kohtule esitatud. Kohus eksis KrMS § 268 lg-s 1 sätestatu vastu. Kohus põhjendas mõistetavat karistust muuhulgas ka sellega, et süüdistatav tegeles narkoaine edastamisega pikema aja jooksul. Seega viis menetlusõiguse rikkumine omakorda ebaõige karistuse määramiseni. Tegemist on KrMS § 338 lg 1 p 8 ja lg 2 rikkumisega. 7. Kaitsja nimetatud materiaalõiguse rikkumine seisneb selles, et kohus mõistis põhikaristuse, mis ei vasta süü suurusele, ning kohaldas alusetult lisakaristust. Otsuse tegemisel tehtud kaalutlusvead viisid selleni, et mõistetud põhikaristus on ebaproportsionaalselt karm ega vasta kehtivale kohtupraktikale. V. Glushonoki suhtes oleks põhjendatud

§ 73kohaldamine.

1. Kaitsjast apellant leiab ka, et lisakaristuse kohaldamiseks puudusid alused. Kohus pidi eriti põhjalikult näitama, mille alusel jõutakse järeldusele, et V. Glushonok, kes on varem karistamata isik, võib tulevikus uusi kuritegusid toime panna. Otsusest ei nähtu, mille alusel oli tehtud positiivne prognoos uute kuritegude osas. 55-aastane Glushonok on varem karistamata. Süüdistataval oli kehtiv relvaluba. On üldteada, et relvaluba omamine tähendab automaatselt seda, et isik on läbinud teatud kontrolli riigi poolt ning vastab kõrgendatud käitumisnõuetele. Antud olukorras jääb arusaamatuks, miks üks riigiorgan tunnistab, et Glushonok on piisavalt usaldusväärne, et lubada tal tulirelva omada ja teine organ leiab, et Glushonok on niivõrd 3 ebausaldusväärne ja ohtlik Eesti riigile, et teda peab lisaks vangistusele veel riigist välja saatma. Kohus jättis tähelepanuta sellegi, et Glushonok on Eestis sündinud, kogu oma elu Eestis elanud, omandanud Eestis hariduse. Glushonok rõhutab, et tema ema, vend ja lapsed elavad Eestis ning ta ei ole aastaid Venemaal käinud isegi turistina. Need asjaolud näitavad üheselt, et Glushonok on Eestiga seotud sama püsivalt kui eesti kodanikud. Isiku väljasaatmine riigist, millega on kogu tema elu seotud on pigem ülereageering ühele kuriteoepisoodile. Edasine menetlus ringkonnakohtus
2. Ringkonnakohtu 17.12.2021 istungil osalesid kaitsja, prokurör ja süüdistatav.
3. Ringkonnakohus jättis istungil tuginedes KrMS § 321 lg-le 6 rahuldamata süüdistatava ja kaitsja taotluse võtta asja juurde tondina süüdistatava tööraamat ja haridust tõendavad dokumendid selle kohta, et ta õppis ja töötas Eestis, ning dokumendid perekonnaseisuametist, mis kinnitavad, et tal on siin poeg ja ema. Neile tõenditele tuginedes soovisid apellandid vaidlustada väljasaatmise õigustatust. 11.

§ 54

lg 1 sätestab, et mõistes välisriigi kodaniku süüdi tahtlikult toimepandud kuriteos ja karistades teda vangistusega, võib kohus mõista lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga. Süüdistusakti p-s 16 on esitatud põhjalikud andmed küsimuses, kas süüdistatava väljasaatmine on võimalik. Muuhulgas on süüdistusaktis märgitud: „Rahvastikuregistrist ei nähtu, et Vladimir Glushonokil oleks Eestis koos temaga seaduslikult ühises perekonnas elav abikaasa ja/või alaealine laps.“ Seega oli juba enne kohtuliku arutamise algust selge, et väljasaatmisest pidi saama arutamise ese ja selle asjaoluga seotud tõendite esitamise vajadus ei saanud tulla üllatusena. Kaitseaktis ei nimetatud ühtegi tõendit, sh tõendit, mis oleks puudutanud Glushonoki lähikondseid ja seoseid Eestiga. Selliseid tõendeid ei esitatud süüdistatava ja kaitsja poolt eelistungil ega kohtuistungil, samuti valis süüdistatav võimaluse istungil ütlusi mitte anda. Maakohus andis istungil võimaluse esitada täiendavalt tõendeid ja ka seda võimalust pole kaitsepool kasutanud. Ringkonnakohtu istungil möönis süüdistatav, et ta ei esitanud neid tõendeid maakohtus, sest arvas, et ei ole vaja. KrMS § 321 lg 6 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Kumbagi neist põhjustest praegu ei esine. Süüdistataval oli võimalik esitada neid tõendeid juba maakohtus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 12. Vastavalt KrMS § 331 lg-le 2 vaatab ringkonnakohus asja läbi apellatsiooni piires. Apellatsioonides ei vaidlustata süüdimõistmist, vaid üksnes karistuse mõistmist ja konfiskeerimise asendamist. Kohtukolleegium peab apellatsioone põhjendatuks osaliselt, kuna nendes esitatud argumendid annavad põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks lisakaristuse mõistmise osas. Ringkonnakohus esitab järgnevalt oma põhistused, käsitledes esmalt kaitsja osutatud menetlusõiguse rikkumist seoses süüdistuse piiridest väljumisega (I) ning annab seejärel hinnangu põhikaristuse (II), lisakaristuse (III) ja konfiskeerimise asendamise põhjendatusele (IV). Viimaks teeb ringkonnakohus kokkuvõtte (V). I. Süüdistuse piiridest väljumine 13. Kaitsja arvates seisneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine selles, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, samuti väljus kohus otsuse põhjendavas osas süüdistuse piiridest. Süüdistuse piiridest väljumine seisnes apellandi hinnangul selles, et maakohus heitis süüdisatavale ette narkoaine edastamist/edasiandmist ning narkoaine pikaajalist või lausa korduvat käitlemist, samas kui süüdistuses heideti käitlemisena ette vaid aine omandamist ja hoidmist ning puudus viide pikaajalisusele või korduvusele. 4 14. Kaitsja etteheide on õige osaliselt ja nimelt narkootilise aine käitlemise korduvust ja pikaajalisust puudutavas osas. Maakohtule ei saa aga ette heita süüdistusest väljumist narkootiliste ainete edasiandmise küsimuses. 15. Mis puudutab maakohtu viidet narkootiliste ainete edasiandmisele, siis tuleb tõdeda, et kaitsja sai maakohtu otsusest valesti aru. Kaitsja toetab oma etteheite järgmisele tekstiosale maakohtu otsuse 6. leheküljel: “Erinevatest kohtutesse jõudnud kaasustest ilmneb, et narkootiliste ainete kaubanduses on üsna tavapäraseks kujunenud skeem, kus välditakse narkootiliste ainete vahetut üleandmist ühelt isikult teisele. Vahelejäämise riskide vähendamiseks antakse keelatud ained tihti edasi neid kokkulepitud asukohtadesse peites. Tarneahela järgmine lüli saab narkootilise aine kätte selle ise peidikust ära võttes. Taolist praktikat ning kõnealuse juhtumi asjaolusid arvestades võib järeldada, et ka antud juhul oli tegemist just sel viisil narkootiliste ainete edastamisega.” Apellant leiab, et kohus väljus süüdistuse piiridest, omistades süüdistatavale käitumisakti, mida talle süüdistuses ette ei heidetud. Ka ei nimeta kohus tõendeid, mille alusel järeldada, et süüdistatav edastas narkoainet. 16. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et eelmainitud tsitaat pärineb maakohtu otsuse sellest lõigust, kus maakohus räägib sellest, kuidas kokaiinipakk sattus kohta, kust V. Glushonok selle võttis ehk tema sõnul „leidis“. Maakohus ei käsitle siin edastamisena mitte Glushonoki tegevust, vaid selle/nende tuvastamata isiku(

1. te)tegevust, kes kokaiinipaki metsatukka (Glushonoki väitel) viisid. Maakohus nimelt tuvastas, et V. Glushonok valetab, kui ütleb, et läks metsa ihuhädasid õiendama (I kd, tl 150-151) ja sattus kokaiinipakile juhuslikult, ning leidis, et V. Glushonok omandas kokaiini teadlikult. Kaitsja tsiteeritud mõttekäigus selgitab maakohus, et V. Glushonoki kirjeldatud olukord vastab sellele, kuidas toimub sageli narkootikumide üleandmine. Edastajana ei ole selles tsitaadis peetud silmas isikut, kes läheb metsa „pissile“, ehk Glushonokit, vaid isikut, kes jätab „juhuslikule möödakäijale“ teadlikult paki. Seega pole maakohus käsitlenud V. Glushonokit edastamise täideviijana. 17. Seevastu on maakohus omistanud otsuses paaris kohas V. Glushonokile siiski edasimüügi eesmärgi (otsuse lk 6 lõpus, samuti lk 7 alt neljandas ja lk 8 ülalt teises lõigus). Seda kui teo (omastamise ja hoidmise osategude) motiivi mainimist ei saa aga kuidagi samastada edasitoimetamise või-andmise kui osateo endaga. Asjaolu, et sellist eesmärki ei ole süüdistuses kajastatud, ei muuda kohtu tegevust lubamatuks. Kohtupraktika ja seadus ei nõua materiaalse koosseisu puhul motiivi ja kaugemate eesmärkide süüdistuses kajastamist. Tegemist pole ka mingil juhul üllatava asjaoluga, kuna süüdistatav ise on 21.04.2021 kahtlustatavana ütlusi andes (I kd, tl 150
2. p)öelnud – enda sõnul metsast lehtede alt välja kaevatud – kokaiinipaki kohta: „Selle pakendi sisu oleksin ma maha müünud, et tulu saada. Seal sees oli valge pulber, arvasin, et see on kokaiin.“ See, et ka menetlejate hinnangul käitles V. Glushonok kokaiini just edasimüügi soovist ajendatuna, nähtub mitmetest toimikus olevatest menetlusdokumentidest, sh Harju Maakohtu 17.06.2021 määrusest V. Glushonoki vara arestimiseks laiendatud konfiskeerimise tagamiseks (nt I kd, tl 182). Kokkuvõttes pole edasimüügikavatsuse kui tegevuse motiivi käsitlemine maakohtu otsuses üllatav ega ebaseaduslik. 18. Küll aga on maakohus eksinud, omistades V. Glushonokile pikemaajalist ja/või korduvat narkokuriteo toimepanemist kui tegu, milles justkui on V. Glushonoki süü tõendatud ja millega seoses saab talle karistuse mõista. Maakohus märgib V. Glushonoki süüdistust käsitlevas osas (lk 6 all): „Lisaks hoidis ta väikeses koguses kokaiini ka kodus, mis omakorda kinnitab, et ta tegeles narkootiliste ainete käitlemisega pikemaajaliselt“ ning võtab karistuse puhul arvesse „kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis /…/ pikemaajalist käitlemist“ (lk 7 alt neljas lõik), täheldades: „Lisaks tuleb arvestada, et kõnealuse kuriteo tehioludest nähtuvalt ei olnud tegemist ühekordse õigusrikkumisega. Narkootilisi aineid leiti Glushonoki juurest nii tema kinnipidamisel kui ka sellele järgnevalt tema kodus teostatud läbiotsimise käigus. Kuivõrd 5 Glushonok pärast kinnipidamist kodus ei käinud, pidi kodus olnud kokaiin olema soetatud varasemalt. Seega oli tegemist korduva ebaseadusliku narkootiliste ainete käitlemisega“ (lk 8). 19. Maakohtu mõttekäigus on teatav narratiivne loogika, kuna ka süüdistatav ise on oma ütlustes (I kd tl 149-151) eristanud 20.04.2021 kinnipidamisel temalt äravõetud kokaiinipakki, kui midagi, mille ta omastas 20.04.2021, ning 20.-21.04.2021 kodust läbiotsimisel leitud kokaiini, mille ostis kunagi enda tarbeks (millal, ei mäleta) ja mille ostmise ta oli lausa ära unustanud. Samas tuleb juhtida tähelepanu, et maakohus on pidanud süüdistatava versiooni narkootiliste ainete leidmise kohta eluliselt ebausutavaks (otsuse lk 6) ja pole tuginenud ka süüdistatava ütlustele kodust leitud kokaiini omandamise kohta. Kokkuvõttes pole kohus oma järeldust vähemalt narkootiliste ainete pikaajalise käitlemise osas toetanud mingitele tõenditele. 20. Olulisem on aga see, et kohtu järeldus V. Glushonoki narkootiliste ainete käitlemise korduvuse ja pikaajalisuse kohta ei korreleeru süüdistusega. Nimelt on V. Glushonoki süüdistus sõnastatud järgmiselt: „…tema omandas ebaseaduslikult eeluurimisel täpselt tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid enne 20.04.2021.a kella 12:27 suures koguses narkootilist ainet kokaiini sisaldavat pulbrit, so kokku 101,01 grammi kokaiinhüdrokloriidi sisaldavat pulbrit, milles puhtal kujul narkootilist ainet kokaiini 78,11 grammi ehk rohkem kui kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi. Sellest 100,10 grammi narkootilist ainet /…/ leiti ja võeti tema valdusest 20.04.2021.a kell 12:27 tema kahtlustatavana kinnipidamise käigus /…/ Ülejäänud 0,91 grammi narkootilist ainet /…/ hoidis Vladimir Glushonok enda elukohas /…/, kust see /…/ läbiotsimise käigus politseiamentike poolt leiti ja ära võeti.“ 21. Kohtupraktikas on küll jaatatud võimalust esitada kuriteo toimepanemise aeg ajavahemikuna (nagu põhimõtteliselt on praegusel juhul tehtud), kuid Riigikohus on järjekindlalt rõhutanud, et võimalikke kahtlusi teo toimepanemise ajas tuleb seejuures in dubio pro reo-põhimõtte kohaselt tõlgendada isiku kasuks (vt RKKKo-d nr 3-1-1-37-16, p 9, nr 3-11-14-14, p 1017 ja nr 4-17-3969, p 7.1). Seega, kuna süüdistuses pole märgitud omandamise või hoidmise varaseimat algusaega ja ka kohus pole tuginenud tõenditele, mis viitaks, et see algusaeg eelnes kindlasti 20.04.2021 kuupäevale, siis pole ka põhjust omistada V. Glushonokile karistuse eeldusena tegevust, mis pandi toime enne seda kuupäeva. 22. Prokuratuur süüdistas V. Glushonokit

§ 184lg 1 järgi ehk tegevuses, mida karistusõiguslikus mõttes ei käsitleta korduvana.

Kui prokuratuur oleks süüdistanud teda korduvas narkokuriteos, oleks süüdistus olnud esitatud

§ 184

lg 2 p 2 järgi ehk narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemisena, isiku poolt, kes on varem toime pannud narkootikumidega seotud süüteo. Ka ei ole süüdistuse tekstist võimalik kuidagi tuletada etteheidet faktilises korduvuses. Inkrimineeritud on sama teo eri osateod, mida kehtiv kohtupraktika ei võimaldakski käsitleda narkootilise aine korduva ebaseadusliku käitlemisena (vt RKKKo nr 3-1-1-56-15, p-d 9-15). Samuti pole kriminaalasjas andmeid, et V. Glushonokile oleks varem inkrimineeritud narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega seotud väärtegu, mis ei pruugiks süüdistuses kajastuda. Kokkuvõttes on maakohus, omistades V. Glushonokile käesolevas asjas esitatud süüdistuse raames ette justkui korduvat ja pikaajalist narkootiliste ainete käitlemist, läinud vastuollu esitatud süüdistusega, kus seda tehtud ei olnud.

1. Seega on maakohus eiranud KrMS § 268 lg 5 esimest lauset, mis näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest (vt lähemalt nt RKKKo nr 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30, ning nr 1-20-2883, p 36). KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid – just süüdistuses peavad olema välja toodud isikule süüksarvatava 6 kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud ning kohus ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Praegusel juhul on maakohus omistanud süüdistatavale etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse ja karistuse raskuse määramise kontekstis teo objektiivsete tunnustega seotud faktilisi asjaolusid (korduvust ja pikaajalisust), mida süüdistuses ei nimetata. Arvestades, kui kaalukat osa maakohus oma otsuses neile asjaoludele omistas ja kui kategooriliselt kaitsja apellandina neile vastu vaidleb, on tegu asjaoludega, mis erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest KrMS § 268 lg 5 tähenduses oluliselt.
2. Ringkonnakohus nõustub seega kaitsjast apellandiga selles, et maakohus on rikkunud otsust tehes KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna eksis KrMS § 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatu vastu ning tugines neile ekslikele järeldustele karistust mõistes, mistõttu rikkumisega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus.
3. Kaitsja osutatud KrMS § 339 lg 1 p-s 8 nimetatud rikkumist ringkonnakohus siiski ei tuvasta ja seda järgmisel põhjusel. Nimetatud punkt käsitleb juhtu, mil kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. On tõsi, et maakohus leidis, et V. Glushonok on tegelenud „korduva ebaseadusliku narkootiliste ainete käitlemisega“, aga tunnistas ta süüdi

§ 184

lg 1 järgi ehk mittekorduvas teos (vrd

§ 184lg 2 p 2).

Samas aga ei ole maakohus sõnastanud oma järeldust nii, et ta seostaks korduvust just

§ 184lg 2 p-s 2 nimetatud varasema kuriteoga.

Maakohtu sõnastus möönab ka võimalust, et korduvus võib tuleneda varasemast väärteost (mille kohta pole samuti andmeid). Seega ei saa sedastada otsest vastuolu maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa vahel. II. Põhikaristus

1. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt RKKKo-d nr 3-1-1-70-16, p 11, ja 1-17-1629/44, p 26). Kolleegium ei tuvasta V. Glushonokile põhikaristuse mõistmisel ja selle täitmise viisi määratlemisel sellist viga.
2. Apellandid leiavad, et maakohus mõistis põhikaristuse, mis ei vasta süü suurusele. Kaitsja hinnangul tegi maakohus kaalutlusvigu, mis viisid koostoimes selleni, et mõistetud põhikaristus on ebaproportsionaalselt karm ning ei vasta kehtivale kohtupraktikale: maakohus arvestas karistuse määra ja täitmise viisi valikul põhjendamatult juba ülal käsitletud asjaolusid, kuid lisaks ei nähtu otsusest, et maakohus oleks arvestanud seda, et on tuvastatud karistust kergendav asjaolu, Glushonok on varem karistamata ning puuduvad raskendavad asjaolud. Kaitsja hinnangul pole alust arvata, et Glushonok jätkab ebaseaduslikku käitumist, mis näitab omakorda seda, et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest leebema karistusega, vabastades teda tingimisi osaliselt vangistusest. Glushonokit saab mõjutada šokivangistusega ning on ilmselge, et 55 aastasele inimesele mõjus vahi all viibitud aeg distsiplineerivalt. Vaidlustatud otsusest jääb mulje, et maakohus lähtus ebaõigetest kaalutlustest diskretsiooniõiguse teostamisel. Apellant on seisukohal, et V. Glushonoki suhtes oleks igati põhjendatud

§ 73

kohaldamine, arvestades kuriteo asjaolusid, süüdistatava isikut ning võimalikkust mõjutada tema käitumist.

1. Kaitsja leiab õigesti, et maakohus arvestas põhikaristuse mõistmisel tõesti etteheidetava kuriteo teokirjelduse kontekstis sellega, et V. Glushonok on käidelnud narkootilisi aineid pikemaajaliselt (lk 7, alt neljas lõik). Seda V. Glushonokile süüdistuse teokirjelduses ette heidetud ei ole. Sõltumata sellest leiab ringkonnakohus, et mõistetud põhikaristus vastab teosüüle, võimalusele mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja 7 õiguskorra kaitsmise huvidele. Muid vigu, millele kaitsja ja süüdistatav osutavad, maakohus teinud ei ole. Maakohus on selgesõnaliselt võtnud karistust mõistes arvesse raskendavate asjaolude puudumist (lk 7, alt
2. lõik) ja

§ 57

lg 1 p-le 3 vastavat vastutust kergendavat asjaolu (maakohtu sõnastuses – „süüteo sooritamise tunnistamine“(lk 7, alt

1. ja
2. lõigud). Samuti on ta võtnud arvesse varasemate karistuste puudumist (lk 7, alt
3. lõik).
4. Kohtupraktikas üldiselt omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (

§ 56

lg 1 ls 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt, kui see on asjakohane. Maakohus on selle mõtteprotsessi ka läbinud ja jõudnud teosüüd hinnates järeldusele, et see on alla keskmise (lk 7, alt

1. lõik). Maakohtu otsusest nähtuavalt ei anna eri- ja üldpreventsiooni kaalutlused selle korrigeerimiseks põhjust.
2. Kuigi maakohus teadvustas narkoainete käitlemist pikaajalisena, ei suurendanud ta selle arvelt põhjendamatult süüle vastavat karistusmäära. Karistusseadustik näeb § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistusena ette ühe- kuni kümneaastase vangistuse. Seega on karistuse keskmääraks 5-6-aastane vangistus. Maakohus pidas teosüüle vastavaks ja mõistis süüdistatavale sellest allapoole jääva ehk nelja-aastase karistuse. Seejuures võttis maakohus kuriteo toimepanemise asjaolude hulgas arvesse ka käideldud aine kogust ja edasimüügi eesmärki. Teosüü juures edasimüügi kavatsuse arvestamine oli õigustatud ja koosõlas kohtupraktikaga. Nii on Riigikohus leidnud korduvalt, et andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt RKKKO nr 3-1-1-113-12, p 9.1;1-18-2232, p 71). Maakohus on märkinud, et seosele narkoainete turustamisega viitab mh süüdistatava kodust leitud digitaalne toidukaal koos suuremas koguses väikeste minigripp kottidega, mida tavapäraselt kasutatakse narkootiliste ainete doosideks jagamiseks ja pakendamiseks. Ringkonnakohus ei mõista kaitsja väidet, et äravõetud narkoaine kogus ei olnud kohtupraktika mõistes suur. Arvestades, et süüdistatavalt ära võetud narkootiliste ainete kogus, mida ta enda sõnul kavatses käibesse lasta, oleks tekitanud narkojoobe ca 1200-le inimesele, oli tegemist märkimisväärselt rahvatervist ohustava tegevusega.
3. Maakohus ei ole rõhutanud karistusmäära seisukohalt olulisi eripreventiivseid asjaolusid ja õiguskorra kaitsmise huve üleliia, aga ka kaitsja pole esile toonud midagi sellist, mis peaks õigustama maakohtu poolt juba niigi väheldasena mõistetud karistusmäära alandamist. Arvestades käideldud aine kogust ja aine liiki ning sellest tulenevat teo ohtlikkust, ei ole neljaaastane vangistus ülemäärane ka õiguskorra kaitse huvide seisukohalt ega süüdlase edaspidise mõjutamise vajadusi hinnates. V. Glushonok on küll varem süütegude eest karistamata, kuid enda sõnul (I kd, tl 150 p) on ta siiski tarvitanud kokaiini 10 aastat ja seda vähemalt mõnekuuliste intervallidega, samuti kinnitab tema samal ülekuulamisel antud ütlus seda, et ta oli väga varmalt valmis hakkama narkootiliste ainete müügiga tulu teenima. Arvestades, et süüdistatava enda ütlustest nähtuvalt on narkootiliste ainete tarvitamine saanud osaks tema elustiilist mis viitab sellele, et ta suhtleb narkootikume käitlevate inimestega ja omab sellele turule ligipääsu, puudub kohtul veendumus, et temale piisavalt mõjusaks karistuseks saaks olla teosüü suurusele vastavast nelja-aastasest vangistusest lühem karistus. Riigikohus on toonitanud, et kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt

§ 56

lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea, mis võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest 8 lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises (RKKKo nr 1-19-4150, p 27 ja 28). Praeguses asjas ringkonnakohus põhikaristuse puhul sellist viga ei tuvasta. 32. Maakohtu lahendi kohaselt kuulub vangistus kohesele kandmisele.

§ 68

lg-st 1 tulenevalt määras maakohus karistuse kandmise algusajaks Vladimir Glushonoki kinnipidamise aja – 20.04.

2. Kaitsja on leidnud, et V. Glushonok tuleks vabastada karistuse kandmiselt

§ 73alusel.

Nimetatud säte näeb ette, et kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine ei ole otstarbekas, võib ta määrata, et süüdlase suhtes jäetakse karistus täielikult või osaliselt tingimisi kohaldamata. 35. Riigikohus on oma praktikas jätkuvalt leidnud, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06, p 16 jj, nr 3-1-1-40-04, p 8, 1 nr 3-1-1-11-10, p 6.1, nr 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2 ja 3-1-1-116-12, p 11). Isiku karistusest tingimisi vabastamine

§ 73

või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Maakohus on V. Glushonokile mõistetud karistust jälgitavalt põhjendanud. Ka ringkonnakohus on ülal põhjendanud, miks peab maakohtu valitud karistusmäära õigeks. Maakohus ei pidanud karistuse tingimuslikult kohaldamata jätmist võimalikuks. Ka ringkonnakohus leiab ülal p-des 30 ja 31 öeldu valguses, et pole selliseid kuriteo ega süüdistatava isikuga seotud asjaolusid, mis muudaks vangistuse ärakandmise ebaotstarbekaks.

1. Praeguse seisuga on V. Glushonokil võimalik hea käitumise korral vabaneda ennetähtaegselt juba vaid pisut enam kui aasta pärast. Ringkonnakohus ei tuvasta, et põhikaristust kohesele ärakandmisele määrates oleks maakohus kohelnud V. Glushonokit ülemäära karmilt, arvestades, kui kergelt oli süüdistatav valmis omakasulistes huvides ulatuslikult rahvatervist kahjustama. Kaitsja on väitnud vastuolu kohtupraktikaga, kuid jätnud selle väite põhistamata. Ringkonnakohus sellist vastuolu ei sedasta. Kokkuvõttes ei saa väita, et kohus väljus V. Glushonoki karistust täies ulatuses täitmisele pöörates diskretsiooni piiridest. III. Lisakaristus
2. Tõsisemat tähelepanu väärivad apellantide väited lisakaristuse mõistmise kohta. Seda hoolimata sellest, et ringkonnakohus peab tõdema: kaks V. Glushonoki apellatsioonis esitatud väidet on toimikumaterjalidega ümber lükatud. Nimelt ei saa lugeda tõeks väiteid, et kõik tema sugulased elavad Eestis ja ta käis Venemaal viimati 20 aastat tagasi. 38.

§ 54

lg 1 kohaselt võib kohus välisriigi kodanikku tahtlikult toimepandud kuriteo eest vangistusega karistades mõista lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga kuni kümneks aastaks. Kui süüdlasel on Eestis koos temaga seaduslikult ühises perekonnas elav abikaasa või alaealine laps, peab kohus väljasaatmise kohaldamist otsuses põhistama. Maakohus kohaldas V. Glushonokile väljasaatmist koos sissesõidukeeluga viieks aastaks.

1. Riigikohus on väljakujunenud praktikas (viimati RKKKo nr 1-17-9941, p 12-16) selgitanud, et väljasaatmisega kaasneb riive eelkõige põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 tagatud perekonnaelu puutumatusele, ning selleks, et põhiõiguste riivet nõuetekohaselt õigustada, tuleb kohtul põhjalikult hinnata lisakaristuse vastavust süüdlase süü suurusele. Samuti tuleb igal üksikjuhtumil hinnata õiguskorra kaitsmise huvi tähendust, näidates ära asjaolud, mis kaaluvad üles väljasaadetu perekondlike sidemete katkemise. Kaaludes süü suurusest tulenevat ohtu riigi 9 õiguskorrale ja süüdlase perekondlike sidemete katkemisega tehtavat kahju, tuleb kohtul välja selgitada, kas väljasaadetav välismaalane on riigis viibinud lühikest aega või on ta jõudnud asukohamaaga integreeruda. Välismaalane on integreerunud eelkõige siis, kui ta on suurema osa oma elust elanud Eestis, omandanud siin hariduse ning tema perekond ja lähisugulased elavad siin. Need asjaolud võivad anda tunnistust selle kohta, et isik on asukohamaaga seotud sama püsivalt kui kodanikud ning sellest tulenevalt peavad väljasaatmisega kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks olema eriti mõjuvad põhjendused. Kui isiku süü ja õiguskorra kaitsmise huvid annavad põhjust kaaluda integreerunud välismaalase Eestist väljasaatmist, tuleb kohtul esitada asjaolud, mis kaaluvad üles püsivate, s.h perekondlike sidemete katkemise asukohamaal. Ka ei tohi tähelepanuta jätta välismaalase sidemeid kodakondsusjärgses riigis (vt RKKKo nr 3-1-1-38-09, p-d 7-8 ja 10).
2. Samuti saab Riigikohtu praktikast järeldada, et

§ 54

lg 1 teises lauses sätestatud nõuet tuleb mõista selliselt, et niisugusel juhul tuleb väljasaatmist kohaldaval kohtul lisakaristuse mõistmist eriti üksikasjalikult põhjendada, näidates ära need erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Kuna perekondlike sidemete tõttu on selline välismaalane lahutamatult seotud Eestiga, siis võib tema väljasaatmine lisakaristusena tulla kõne alla vaid juhul, kui seda õigustavad toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt RKKKo nr 3-1-2-1-12, p 9.2). Seega sõltumata

§ 54

lg 1 üldmuljest ei tähenda see, et süüdlasel pole Eestis ühises perekonnas elavat abikaasat ega alaealist last, et kohus ei peaks väljasaatmise kohaldamist otsuses põhistama, sealhulgas hindama põhjalikult lisakaristuse vastavust süüdlase süü suurusele ja näitama ära väljasaadetu perekondlike sidemete katkemisest kaalukamad asjaolud.

1. V. Glushonoki väljasaatmise kohta tehtud otsus ei vasta ülaltoodud nõuetele. Maakohus on teinud kaalutlusvigu süüdistatava Eestis viibimisest tuleneva ohu suuruse hindamisel ning pole hinnanud väljasaadetu perekondlike sidemete katkemisega seonduvat ega ka tema sidemeid sihtkohariigiga.
2. Esmalt tuleb kaitsjaga sarnaselt tõdeda, et maakohus on ülekaalukal määral tuginenud V. Glushonoki ohtlikkuse hindamisel ekslikule eeldusele, et talle selles asjas etteheidetav kuritegu on korduv. Sel süüdistuse piiridest väljumisega seotud rikkumisel (vt ülal p-d 13-25) on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava lisakaristuse mõistmise. Erinevalt põhikaristuse mõistmisega seonduvast arutluskäigust, on maakohus pühendanud lisakaristuse põhistustes märkimisväärselt suure osa just tegevuse korduvusele ja/või pikemaajalisusele (lk 8, ülalt
3. lõik). Lisades sellele viite ebaregulaarsusele töö vormistamisel ja maksukäitumises, on maakohus jõudnud järeldusele: „Seega ilmneb Glushonoki tegevusest üldine Eestis kehtivaid õigusnorme ja ühiskondlikke kokkuleppeid eirav hoiak ja mõtteviis. Seetõttu on alust arvata, et ta võib ka edaspidi üritada teenida elatusvahendeid kuritegelikul või muul ebaseaduslikul viisil ning seada seeläbi ohtu teiste Eesti elanike elu ja tervise ning õõnestada kehtivat õiguskorda.“
4. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik, et Glushonok paneb veel kuritegusid toime, kuid sellegipoolest on liialdus väita, et teda iseloomustab lausa „üldine Eestis kehtivaid õigusnorme ja ühiskondlikke kokkuleppeid eirav hoiak ja mõtteviis.“ Ka prognoos, et ta võib „õõnestada kehtivat õiguskorda,“ mõjub õõnsalt. Karistust mõistes tuleb lähtuda tõenditele ja süüdistusele vastavast eeldusest, et V. Glushonokile saab süü omistamise tasandil ette heita vaid 20.04.2021 toimepandud kuritegu. Ka ei ilmne väärteokaristusi. Seega on tegu 55-aastase väljakujunenud inimesega, kelle iseloomustamiseks ei ole võtta eelnevaid karistusi. Lisaks on oluline kaitsja poolt esiletõstetu, et süüdistataval on kehtiv relvaluba. Põhja prefektuur kinnitab, et V. Glushonokil oli 29.04.2021 seisuga kehtiv relvaluba kehtivusega 09.04.2024 ning selle loa alusel on tal õigus käidelda kolme relva (kaks püssi ja püstol Makarov; II kd, tl 9). Toimikust 10 nähtub ka (I kd, tl 130), et 06.05.2021 seisuga olid V. Glushonoki omandis samad kolm relva, millest ühe omanik oli ta aastast 2003, teise omanik aastast 2009 ja kolmanda omanik aastast
5. Relvaseaduse § 30 kohaselt on nende relvade soetamise eelduseks olnud relvaluba, mis RelvS § 34 lg 7 kohaselt kehtib 5 aastat. RelvS § 36 näeb ette märkimisväärselt pika loetelu tingimustest, millele relvaloa taotleja peab vastama ja mida riik kontrollib. Sellest nähtub, et välistatud on mitmesugused karistatavused aga ka mitmed muud õiguspäratu käitumise viisid. Arvestades, kui kaua on V. Glushonok olnud relvaomanik, on järelikult kontrollitud neid asjaolusid tema puhul korduvalt. Toimikus pole infot, et ta oleks relvaloa taotlemisel valeandmeid esitanud. Arvestades seda, kehtivate karistusandmete puudumist ning küpset vanust, on liialdus väita, et tema õigusnorme eirav käitumisviis on „üldine“. Pigem nähtub olemasolevatest andmetest siiski, et süüdistatav on võimeline järgima Eestis kehtivaid õigusnorme, mis annab lootust, et vangistus mõjub talle karistusena piisvalt tulemuslikult ja pärast seda on ta võimeline ka Eesti Vabariigis õiguskuulekalt edasi elama. Ei ole tõsiseltvõetavaid andmeid, mis viitaks tema kavatsusele hakata õõnestama riigi õiguskorda.
6. Tähelepanu väärivad ka prokuröri väited ringkonnakohtus, milles ta esitas maakohtu seisukoha kinnituseks omapoolseid argumente. Prokurör leiab, et V. Glushonokist tulenev oht on kriminaalasjas uuritud tõendite põhjal tõendatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 33-1-1-14 punktis 17 toodu valguses: kui isik on kuriteo toime pannud ja seda kinnitab süüdimõistev kohtuotsus, siis on üheks avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks juba eeldatult kuriteo toimepanemise fakt ning kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Viidatu on asjakohane, aga tasub pöörata tähelepanu ka muule. Nagu ringkonnakohus ülal tuvastas, saab V. Glushonoki puhul võtta karistuse mõistmisel aluseks ühe kuriteo, mis ei ole pikaajaline (seda ka süüdistuse kohaselt, mis võimaldab omistada kuritegelikku tegevust vaid ühel päeval). Viidatud halduskolleegiumi lahendis käsitleti aga korduvalt kuritegusid toime pannud isiku juhtumit; seejuures oli tegemist vähemalt kahe lapse suhtes toime pandud seksuaalkuritegudega, mille eest isikut karistati 9aastase vangistusega (otsuse p-d 17-21). Nimetatud juhtumis oli isiku kuritegude edasise korduvuse prognoosi ja ohtlikkust oluliselt lihtsam põhjendada. Käesoleva kaasusega paralleeli tõmbamine on ennatlik. Prokurör on iseenesest õigesti märkinud sedagi, et EIK praktikas on peetud väljasaatmist õigustatuks muuhulgas ka narkootikumidega seotud kuritegude puhul, viidates kahele lahendile - 26.09.1997 El Boujaidi vs Prantsusmaa ning 28.09.2007 Kaya vs Saksamaa. Siiski ei võimalda ka need lahendid teha järeldust, et alati ja iga narkootiliste ainete käitleja puhul peetakse EIK praktikas õigustatuks väljasaatmist. Tuleb märkida, et E. Boujaidi oli karistatud pärast heroiini käitlemisega seotud süüdimõistmist ka röövimise katse eest; Kaya kohtuasjas oli isikut karistatud lisaks narkokuritegudele ka raske vägivallakuriteo ja inimkaubanduse eest. Seega oli kõigis prokuröri näidetes määravaks ja ühiseks nimetajaks süüdimõistvate lahendite tasandil tõendatud retsidiivsus, mida V. Glushonoki puhul ei ole.
7. Ringkonnakohus juhib vastukaaluks tähelepanu RKKKo-le nr 3-1-1-38-09, kus on leitud, et mõistes lisakaristusena väljasaatmise isikule, kellele mõistetud põhikaristuse määr jääb alla sanktsiooni keskmist, on maakohus kogumis mõistnud süü suurust ületava karistuse. Ka nimetatud asjas oli isikut karistatud keelatud aine suures koguses omandamise ja valdamise eest (

§ 184lg 2 p 2 järgi kuueaastase vangistusega).

46. Prokurör toetub ka asjaolule, et Justiitsministeeriumi arengukava 2019-2022 meede 2.1.1 (korduv)kuritegevuse vähendamine näeb ette, et korduvkuritegevuse vähendamiseks tuleb riigil sihikindlamalt ellu viia ruumilist eripreventsiooni. Arengukavas märgitakse, et selleks tuleb kaaluda senisest enam

§ 54

alusel välismaalase lisakaristusena väljasaatmist, ning välismaalaste osas, kellele lisakaristusena ei ole väljasaatmist kohaldatud, tuleb vangistuse kandmise jooksul tagada infovahetus vanglate ja Siseministeeriumi vahel, otsustamaks 11 elamisloa tühistamine vastavate aluste olemasolul. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kohus teeb karistusotsuse seaduse alusel. Selle otsustuse aluseks ei saa olla täitevvõimu poliitikad ehk ministeeriumi arengukava. Küll aga saab märkida, et juba prokuröri enda viitest nähtub, et lisakaristuse mõistmata jätmine poleks viidatud arengukavaga vastuolus, kuna selles nähakse alternatiivse täitevvõimu tegevusena elamisloa tühistamise menetlust. Politsei- ja Piirivalveamet on väljastanud V. Glushonokile pikaajalise elamisloa ja elamisloakaardi nr PC0015702 kehtivusega 29.10.2018 kuni 29.10.2023 (I kd, tl 74). Kuna süüdistatava elamisloa tähtaeg lõppeb mõistetud vangistuse ajal, siis on küsimus pigem selles, kas olemasolevat elamisluba pikendada või mitte. Sellesse küsimusse kriminaalasja arutav kohus aga sekku.

1. Maakohus ei ole pööranud vajalikku tähelepanu V. Glushonoki integreeritusele ja perekondlikele sidemetele. Asjas olevad andmed viitavad sellele, et V. Glushonok on Vene Föderatsiooni kodakondsusest hoolimata püsival moel Eestiga integreerunud. Muuhulgas viitab sellele juba ülal viidatud asjaolu, et Eesti Vabariik on usaldanud teda juba ligi paarkümmend aastat relvaomanikuna. Samuti nähtub Äriregistri väljatrükist (I kd, tl 147-148), et ta on tegelenud vähemalt aastail 1999-2010 siin äritegevusega.
2. Rahvastikuregistri andmed (II kd, tl 2-3) kinnitavad, et nii nagu ta ise elab Maardus, elab seal ka tema 79-aastane ema ja 31-aastane poeg. Lisaks on tal 33-aastane tütar. Rahvastikuregistrisse on kantud ka V. Glushonoki isa, kes on surnud. Kuna süüdistatav on apellatsioonis väitnud, et tema esivanemad on maetud Eestisse, siis on Rahvastikuregistri väljavõtte toel põhjust arvata, et tema isa on maetud Eestisse. Süüdistatav on apellatsioonis öelnud, et ta on sündinud Eestis ja elanud siin peaaegu terve teadliku elu. Otseseid tõendeid selle kohta süüdistatav ja kaitsja mingil põhjusel õigel ajal esitanud pole. Siiski nähtub, et süüdistatav on sündinud 17.08.1966, tema mõlemad vanemad on kantud rahvastikuregistrisse, ta on nii 1999-2000 kui ka praegu elanud registriandmetel Maardus (muid andmeid ei ole, ülekuulamisel - I kd, tl 155 - kinnitas ta, et elab aadressil XXX, Maardus, alates
3. aastast, ning tema kaitsja kinnitas 22.04.2021 eeluurimiskohtunikule, et Glushonok on elanud terve elu vaid Eestis (I kd, tl 162). Kõigest sellest tulenevalt võib tõepoolest teha elulisest usutava järelduse, et V. Glushonok on Eestis sündinud ja elanud siin valdava osa elust. Apellandi sõnul elavad Eestis ka tema vend ja lapselapsed. Toimikus selle kohta otsesed andmed puuduvad, kuid samas pole alust kahelda selles, et Eestis elab vähemalt üks lapselaps, kuna süüdistatav räägib temast oma ülekuulamisel (I kd, tl 155-156). On tähelepanuväärne, et kuigi süüdistataval on Eestis elav eakas ema, pole maakohus seda üldse hinnanud. Ringkonnakohus toonitab, et väljasaatmise kontekstis olevaid asjaolusid tuleb hinnata iga süüdistatava individuaalsest juhtumist lähtudes. On tõesti võimalik, et mõnel isikul võib olla Eestis mitmeid sugulasi, aga peresidemed pole olulised ega tihedad. V. Glushonoki 12.05.2021 ülekuulamisprotokollist aga nähtub, et ta väärtustab peresidemeid märkimisväärselt: tal on jätkuvalt toimivad suhted oma endise elukaaslasega, kellele kuuluvas korteris ta elab, kes talt üüri ei võta; tal on Valgevenes sugulased, kellega suhtleb; ta nimetab vanaemalt ja isalt saadud ehteid ja toob eraldi esile isalt saadud sõrmuse, mida ta erinevalt mitmest teisest ehtest ei lasknud ümber sulatada vaid säilitas; ta nimetab lapselast, kellele on muretsenud kingiks ehteid. Kõigest sellest saab järeldada, et süüdistatav väärtustab lähisuhteid ja hoiab neid, millest järeldub omakorda, et tema väljasaatmine mõjutaks ilmselt ka teiste inimeste elu.
4. Ka siin on asjakohane viide RKKKo-le nr 3-1-1-38-09 (p 10), kus heideti esimesele ja teisele kohtuastmele ette seda, et need alahindasid süüdistatava perekondlikke suhteid temast eraldi elavate ja eraldi leibkonna moodustavate ema ja vennaga. Riigikohus leidis, et hinnates süüdistatava perekondlike sidemeid oma ema ja vennaga, taandasid kohtud need ebaõigesti vaid küsimusele, kas süüdimõistetu suudab neile osutada vajalikku erialast abi: „Lähedaste sugulaste olemasolu tähendab muuhulgas võimalust nendega pidevalt suhelda ja osutada neile igapäevast abi või seda saada. Kontaktide säilimine lähedaste inimestega ei pruugi olla oluline mitte ainult 12 süüdimõistetule, vaid ka süüdistatava lähisugulastel võib olla õigustatud huvi temaga suhelda.“ Riigikohtu hinnangul oli jäetud õigustamatult täiesti tähelepanuta, millist mõju võib avaldada sidemete katkemine süüdistatavaga tema väljasaatmise tõttu viimase lähedastele. Sarnane viga on tehtud ka käesolevas asjas. Maakohus pidas oluliseks vaid

§ 54

lg 1 ls-s 2 nimetatud isikute olemasolu (ka prokurör väljendus ringkonnakohtus ekslikult, et süüdistataval pole üldse Eestis perekonnaliikmeid). Süüdistataval on perekondlikud suhted muuhulgas aga ka ema ja täiskasvanud lastega. Ema ei käsitle kohus üldse, laste osas on maakohus pööranud tähelepanu vaid asjaolule, et nende olemasolu pole mõjutanud V. Glushonokit õiguskuulekale käitumisele.

1. Süvenetud pole ka süüdistatava seosesse sihtriigiga. Toimikus pole andmeid, mis võimaldaks kahelda süüdistatava väites, et tal pole Venemaaga mingeid tõsiseltvõetavaid sidemeid. Ringkonnakohus tõdeb, et V. Glushonoki apellatsioonist koostoimes toimikus olevate elulooliste andmetega saab järeldada, et ta võttis Venemaa kodakondsuse pragmaatilistel põhjustel ja võimalik, et teatavast kibestumisest, kuna ei saanud Eesti kodakondsust. Miski ei viita sellele, et ta oleks kavatsenud oma elu Venemaaga siduda. Apellatsiooni väide, et ta käis viimati Venemaal 20 aastat tagasi ekskursioonil, pole usutav, kuna ülekuulamisel väitis ta, et ostis alles 2017 a paiku või enne seda Venemaalt kuldketi ja vahetas seal raha (I kd, tl 155). Samas aga ei saa sellest teha kaugeleulatuvaid järeldusi, sest sel ülekuulamisel mainib ta ka, et on töötanud Hispaanias ja käinud Leedus ja Lätis. Toimikus pole andmeid, mis kinnitaks, et V. Glushonok on käinud Venemaal viimasel ajal või sageli.
2. Tähelepanu väärib seegi, et V. Glushonok on nimetanud oma rahvusena valgevenelast ning viidatud ülekuulamisprotokollist nähtuvalt on tal tihedad ja perekondlikud sidemed hoopis Valgevenega. Ta andis ütlusi, et on käinud Valgevenes tihti, sh tööl, viimati umbes aasta enne ülekuulamist, samuti on tal Valgevenes sugulased, kellega tal on piisavalt lähedased suhted, et nad on kinkinud talle risti kirjaga „Kaitse ja hoia“ (I kd, tl 134). Sellest ilmneb, et apellatsioonis esitatud väide, nagu elaks kõik süüdistatava sugulased Eestis, pole ilmselt tõene. Viimatiöeldu ei räägi apellandi aususe kasuks, kuid see ei õigusta ka lisakaristust.
3. Kokkuvõttes on maakohus, keskendudes üksnes toimepandud teo raskusele (seejuures kaalukas osas õigustamatult, lastes end mõjutada KrMS § 268 lg 1 rikkumisest) ning jättes tähelepanuta muud

§-s 54 sätestatud lisakaristuse mõistmise seisukohalt olulised asjaolud, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kui jätta kõrvale kodakondsus, siis on põhjust väita, et V. Glushonok on Eestiga seotud siinsete kodanikega võrreldavalt. Asja materjalidest ei anna tuletada erilisi üldpreventiivseid kaalutlusi, mis tingiks vaatamata süüdistataval peresidemete olemasolule tema Eestist lahkuma sundimise riiki, kus tal pole olulisi sidemeid. Õiguskorra kaitsmise huvi ei kaalu üles väljasaatmisega kaasnevat riive süüdistatava põhiõigustele.

1. Samuti tuleb mõistes süüdistatavale lisakaristuseks väljasaatmise koos sissesõidukeeluga arvestada, et põhi- ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada süüdistatava süü suurust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-38-09, p 9, nr 3-1-1-18-17, p-d 13 ja 16, ja nr 1-17-9941, p 16). Praegusel juhul ei nähtu, et maakohus oleks seda aspekti kaalunud. Ringkonnakohtu hinnangul ületab lisakaristus süü suuruse, arvestades, et see mõisteti koos teosüüle vastava (ja alla keskmäära määratud) põhikaristusega ning lisaks kohaldati ka konfiskeerimise asendamist.
2. Kokkuvõttes on maakohus kohaldanud lisakaristust mõistes valesti materiaalõigust, kuna tugines valesti sellele, nagu oleks süüdistatav tehioludest tulenevalt pannud toime korduva süüteo, ning jättis esitamata need erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Sellisel viisil toimides rikkus kohus KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust, mida tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seega tuleb maakohtu otsus osaliselt ehk lisakaristuse mõistmise osas tühistada. IV. Konfiskeerimise asendamine 13
3. Süüdistatava apellatsioonis on palutud tühistada otsus vara konfiskeerimise osas. Apellant selgitab, et teenis vara ausa tööga, asjad (apellatsiooni tekst võimaldab järeldada, et siin on süüdistatav pidanud silmas just

§ 832

ja 84 alusel konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud esemeid) soetati apellandi elu jooksul ja need on talle raskel hetkel garantiiks, et ta saab vahetada need vajaliku kauba ja toiduainete vastu. Apellant selgitab, et relva soetas ta samuti ammu ning see on talle väga kallis.

1. Ringkonnakohus ei sedasta apellatsioonis argumente ega maakohtu otsuses puuduseid, mis annaks alust tühistada maakohtu konfiskeerimise asendamise otsustust ja selle tagamiseks kehtima jäetud aresti. Maakohus on oma otsustust põhjendanud üksikasjalikult otsuse lehtedel 8-12 (mis on ühtlasi ka maakohtu otsuse põhjalikem osa). Ringkonnakohus tugineb siin riigikohtu praktikale, kus on peetud võimalikuks olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, jätta esitamata need põhjendused, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist (RKKKo nr 1-16-6115/67, p 30). Kooskõlas KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatuga jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosa asjaolud selles küsimuses kordamata, aga lisab järgnevad omapoolsed põhjendused.
2. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et maakohtu otsusega ei ole süüdistatavalt relvi ega teisi otsuse resolutiivosas loetletud esemeid konfiskeeritud. Maakohus jättis need arestituks konfiskeerimise asendamise nõude täitmise tagamiseks ehk selle ajani, kui konfiskeerimisnõue on täidetud. Maakohus mõistis Vladimir Glushonokilt

§ 184

lg 5 p 2, § 832 ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamisena välja 28 789,52 eurot ja määras, et nimetatud summa tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest kaheteistkümne kuu jooksul võrdsete osadena - igakuiselt 2399,12 eurot, viimase osamakse suurus on 2399,20 eurot. On süüdistatava otsustada, kas ta tasub vastavalt maakohtu ettenähtud osamaksetele väljamõistetud summa või jätab selle tegemata ning jätab nõude täitmisele arestitud vara arvelt. Teisisõnu – süüdistatav saab vältida relvade ja muude arestitud esemete omandist ilma jäämist sellega, kui tasub konfiskeerimise asendamise nõude. 58. Teiseks selgitab ringkonnakohus, et maakohus on arvestanud sellega, et konkreetsed arestitud esemed on soetatud V. Glushonoki legaalselt saadud vara arvelt. See asjaolu ei välista seadusest tulenevalt nende arestimist. Maakohus on avanud

§ 832

lg 1 ja § 84 konfiskeerimise asendamise nõude õiguslikke aluseid maakohtu otsuse 9. lk esimeses pooles. Ringkonnakohus ei korda seda, aga lisab asjakohase Riigikohtu praktika toel järgmist. Kui

§ 831

alusel konfiskeeritaval esemel peab olema süüteoga individualiseeritav seos (vt RKKKo nr 3-1-1-54-15, p 54, nr 3-1-1-4-16, p-d 32–39; nr 3-1-1-10-16, p 41-48), siis vara puhul, millele kohaldatakse laiendatud konfiskeerimist, see nii ei ole. Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Selliste asjaolude tõendamise tulemusena seaduse kohaselt tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, et lugeda isiku vara

§ 832

mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse. Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud

§ 832

lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, nimetab seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. Kuriteo olemuse all peetakse

§ 832

lg-s 1 silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust.

1. Kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara 14 kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse. Seega selleks, et vältida käesolevas asjas oma vara laiendatud konfiskeerimist, oleks V. Glushonok pidanud tõendama, et maakohtu otsuses käsitletud ja Vladimir Glushonoki tulude ja kulude analüüsist nähtuv rahasumma 28 789,52 euro ulatuses, mida Vladimir Glushonok on kasutanud pärast 01.01.2017 teadmata päritolu sularaha erinevate kulutuste katmiseks ja vara soetamiseks, pärines legaalsetest allikatest. Nagu maakohus on rõhutanud, ei ole Glushonok ja tema kaitsja esitanud kohtule ühtki tõendit (nt ettevõttest saadud palgatulu, laevadel töötamise lepingute või muu vara arvelt saadud tulu kohta), mis kinnitaks Glushonoki versiooni raha päritolu kohta. Samuti ei ole maakohtu otsuses märgitud 28 789,52 euro legaalset päritolu argumenteerinud oma apellatsioonis kumbki apellant.
2. Ringkonnakohus rõhutab, et

§ 832

alusel toimuva laiendatud konfiskeerimise ja selle

§ 84

alusel asendamise olukorras kohaldub pööratud tõendamiskoormus - mitte riik ei pea tõendama vara ebaseaduslikku päritolu, vaid V. Glushonok selle seaduslikku päritolu. Nii on see selgesõnaliselt sätestatud

§ 832lg 1 2.

lauses. Välistamaks võimalikku segadusse sattumist selgitab kohtukolleegium ka järgmist: kui ringkonnakohus nägi ülal otsuse p-des 1325 ja 42 maakohtu veana seda, et maakohus oli käsitlenud etteheidetava kuriteo tehioluna narkootiliste ainete käitlemise pikaajalisust, siis see ei ole samastatav sellega, kui maakohus peab

§ 832

tingimuste esinemisel võimalikuks eeldada, et süüdistatava omandis juba enne süüdistuses nimetatud tegu olev vara on saadud kuriteoga, sest selleks annab põhjust süüdistuses etteheidetava kuriteo olemus ja erinevus isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme vahel. Lihtsustatult öeldes: süüdistuse esitamisel ja selle eest karistamisel ei saa riik (prokuratuur, kohus) eeldada, et isik on kuriteo toime pannud, vaid peab seda ise tõendama;

§ 832

eeltingimuste esinemisel (sh

§ 184

lg 1 järgi süüdimõistmisel) saab riik (prokuratuur, kohus) eeldada, et ka enne süüdistuses nimetatud kuritegu süüdistatava omandatud vara on saadud kuriteoga ja vastupidist peab tõendama süüdistatav. Praegusel juhul ei ole süüdistatav selle tõendamiseks katset teinud. 61. Ringkonnakohus märgib lisaks, et juhul, kui kuriteoga saadud vara on segunenud muu varaga, on tegemist osaliselt kuriteoga saadud varaga ning sellisel juhul loetakse see vara

§ 832

lg 1 tähenduse kuriteoga saadud varaks ja selle konfiskeerimine asendatakse §-s 84 sätestatud korras. See on sätestatud

§ 832lg-s 11.

(Korrektsuse huvides oleks maakohus võinud nimetatud lõikele ka otsuses viidata, kuid kuna põhistustest (lk 11) on see selgitus ja alus järeldatav ning maakohus on viidanud

§ 832lg-le 1 ja §-le 84, ei saa seda pidada otsuse õigsust mõjutavaks veaks).

Kuriteoga saadud varaks loetakse sellest sättest tulenevalt sellises ulatuses

§ 184

lg 1 kuriteo toimepanijale kuuluvat vara, mille puhul kuriteo olemus, erinevus isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme vahel või muu põhjus annab aluse eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel ning mille suhtes isik pole tõendanud, et tegemist ei ole kuriteoga saadud varaga. Maakohtu otsuse põhistustest (lk 11, alt 3. lõik) nähtub, et maakohus on käsitlenud antud juhul konfiskeerimise asendamise aluseks olevat vara just nö segunenud ehk osaliselt kuriteoga saadud varana

§ 832

lg 11 mõttes.

§ 84

näeb ette sellise vara konfiskeerimise asendamise, mida maakohus ongi antud juhul kohaldanud. Konfiskeerimise asendamine seisneb selles, et kohus mõistab süüdimõistetult välja summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele.

1. Nagu maakohus on ka otsuse põhistustes selgitanud, on tema konfiskeerimise asendamise otsustuse menetlusõiguslik alus KrMS § 306 lg 1 p
2. Nimetatud säte kohustab maakohut otsustama, kas konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetav summa tuleb tasuda korraga või ositi, kusjuures arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid võib kohus ajatada kuni kahe aasta võrra väljamõistetud summa tervikuna või ositi tasumise 15 tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Maakohus otsustaski määrata väljamõistetud summa tasumise osade kaupa kaheteistkümne kuu jooksul.
3. Samuti kohaldas maakohus õigesti KrMS § 306 lg 1 p-i 12, mis kohustab maakohut otsustama, kas konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks on vaja võtta meetmeid. Maakohus leidis, et 28 789,52 euro suuruse nõude täitmise tagamiseks tuleb jätta nõude täitmiseni aresti alla Harju Maakohtu 17.06.2021 määrusega nr 1-21-3563 arestitud V. Glushonokile kuuluv vara, mis koosneb otsuse resolutiivosas loetletud sularahast, ehetest, relvadest ja relvatarvikutest. Sedasi jättis maakohus õigesti muutmata vara aresti, mida oli kohaldatud KrMS §-de § 1414 ja 142 alusel vara laiendatud konfiskeerimise ja selle asendamise tagamiseks (I kd, tl 179). Nimetatud sätted näevad muuhulgas ette, et kahtlustatava või süüdistatava vara saab arestida konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks, kui on alust arvata, et konfiskeerimise või selle asendamise tagamata jätmine võib kohtulahendi täitmist raskendada või selle võimatuks muuta. Kõnealusel juhul oli vara arestimiseks seaduslik alus. Kuna maakohus tuvastas, et V. Glushonok pole viimase seitsme aasta jooksul ametlikult tööl käinud või teeninud muud seaduslikku maksustavat tulu, järeldas ta õigesti, et ilma vara arestimata võib jääda konfiskeerimise asendamise nõue tagamata. Vaidlust pole vara omandiõiguse ega selle üle, et arestitud vara väärtus oleks ebaproportsionaalselt suur võrreldes konfiskeerimise asendamise nõude suurusega. Ringkonnakohus toonitab, et määrav on see, et vara kuulub süüdistatavale. Tulenevalt

§-dest 832 ja 84 ning KrMS §-st 142 pole oluline, et süüdistatav võis olla omandanud konkreetsed arestitud esemed legaalselt.

1. Ringkonnakohus ei sedasta seega, et maakohus oleks irduks konfiskeerimise asendamisel ja selle tagamiseks vara arestituks jätmisel seadusest viisil, et see mõjutaks lahendi seaduslikkust. Apellatsioon ei anna selles osas põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks. V. Kokkuvõte
2. Kuna maakohus eksis lisakaristuse kohaldamisel põhjendamiskohustuse vastu ning väljus süüdistuse piiridest, millega kaasnes ebaõige otsuse tegemine lisakaristuse osas, siis rikkus ta KrMS § 339 lg 2 tähenduses kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas valesti materiaalõigust. Nende eksimuste tagajärjel mõistis maakohus Vladimir Glushonokile karistuse, mis ei vastanud kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Ringkonnakohus saab vead parandada, tühistades maakohtu otsuse lisakaristuse mõistmise osas.
3. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-dele 2, 3 ja 4 ning § 340 lg 2 p-le 4 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning teha tühistatud osas uus otsus. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Seega rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebused osaliselt. Menetluskulude tekkimisest apellatsioonmenetluses pole ringkonnakohut teavitatud. Allkirjastatud digitaalselt 16