← Eesti

2-20-18000/26

Obsah (12)§ 657§ 456§ 613§ 652§ 442§ 477§ 371§ 428§ 238§ 171§ 174§ 173

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 18. märts 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-1

) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda ja neid polnud vaja rahaliselt kindlaks määrata. 3.

  1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaolud: - nõudega hõlmatud ajavahemikul jaanuar 2014 – juuli 2020 oli hageja kinnistu kaasomanik 7/12 mõttelises osas ja kostja 2/12 mõttelises osas; kostja omandiosa suurusele vastav keldripind on 23,77 m²; kogu aja, mil kostja on olnud kinnistu kaasomanik, on tema kasutuses olnud keldriruumid nr 21–24 kogupinnaga 34,8 m²; kokkuvõttes kasutas kostja keldripinda 11,03 m² (= 34,8 – 23,77) rohkem, kui talle kuuluva omandiosa kohaselt õigus oleks olnud; hageja sai kasutada 10,58 m² pinda vähem kui näeb ette tema omandiosa suurus. 3.
  2. Hageja nõude saab lahendada asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2 alusel. Riigikohtu praktika järgi tuleb sätet tõlgendada laiendavalt nii, et sel alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks. Kasutuseeliseks on näiteks see kui kostja kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda. 3.
  3. Kasutuseeliste hüvitamise nõude lahendamisel tuleb välja selgitada, milline on kinnistu kasutuse tõttu saadavate eeliste väärtus. Eseme väärtuseks loetakse tsiviilseadustiku üldosa 2

(6)seaduse (TsÜS) § 65 järgi selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, ning eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Nt korteriomandi kasutuseelise väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, st korteri üürimisel saadava üüritasu järgi. Kostja ei vaidlustanud kasutuseelise suurust. Nii on põhjendatud lähtuda kasutuskorra määrusega määratud kasutuseelise suurusest 11,50 eurot kuus 10,58 m² suurema pinna kasutamise eest. 3.
  1. Varasem tsiviilasi ei takista käesoleva asja lahendamist. Selles lahendati edasiulatuv hüvitisnõue alates lahendi jõustumisest, hageja aga soovib nüüd hüvitist eelnenud perioodi eest. Samuti pole kostja ülejäänud vastuväited asjakohased. Tähtsust ei oma, millised on hageja keldripinnast kostjale tulenevad mõjutused ja milline on hageja huvi keldripinda kasutada. 3.
  2. Seega esineks käesoleval juhul hagejal formaalne alus nõude rahuldamiseks. Kohus võib jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja eelnimetatud hüvitisnõude rahuldamata, kui hageja nõue on vastuolus TsÜS §-s 138 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Kaasomaniku hüvitisnõue on vastuolus hea usu põhimõttega juhul, kui ta nõuab hüvitist tagantjärele olukorras, kus teine kaasomanik võis mõistlikult võttes hüvitisnõude esitanud kaasomaniku käitumisest aru saada, et kaasomanikud on sõlminud vaikimisi kokkuleppe, mille järgi hüvitist ei nõuta, või et kaasomanik ei kavatse hüvitisnõuet esitada. 3.
  3. Käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. Kasutuskorra määruse p-st 22 tuleneb, et keldriruumid nr 21–24 on kostja kasutuses alates kaasomanikuks saamisest, kusjuures ta omandas oma kaasomandiosa teadmisega, et need olid eelmise omaniku valduses. Ruumide nr 21 ja 22 osas on kohtulahend, mis annab kostjale ainukasutuse, ning ruumide nr 23 ja 24 osas ei olnud kostja valdus omavoliline. Sama määruse p-st 7 tuleneb, et alles hageja avaldas alles
  4. septembril 2018, et soovib saada kostja ülemäärase keldriruumide kasutuse eest tasu. Hageja ei tõendanud, et ta oleks varem tasu nõudnud. Nii jättis hageja (vaidlustatud otsuses ekslikult kostja) oma varasema passiivse käitumisega tasunõude osas kostjale (vaidlustatud otsuses ekslikult hageja) mulje, et temalt tasu ei nõuta. Selline oli pooltevaheline aastatepikkune vaikimisi kokkulepe. Seda kinnitab tõsiasi, et varasemate kaasomanike suhtes kehtis kohtulahend tsiviilasjas nr 2-07-3716, millest tulenes kostja õiguseellase õigus kasutada vaidlusalust keldripinda teistele kaasomanikele (sh hagejale) tasumata. 3.
  5. Kokkuvõttes saab hagi rahuldada ajavahemiku eest alates
  6. septembrist 2018, mil hageja avaldas soovi saada keldriruumide kasutuse eest hüvitist. Kasutuskorra määruse järgi algas kostja tasumiskohustus
  7. aasta juulist. Järelikult tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ajavahemiku
  8. september 2018 –
  9. juuni 2020 eest 248,02 eurot (= 21 kuud 17 päeva × 11,50 eurot kuus). POOLTE SEISUKOHAD
  10. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja hagi tervikuna rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - maakohus tuvastas ekslikult ja üllatavalt, et pooltel oli vaikimisi kokkulepe keldriruumi tasuta kasutamise kohta; hea usu põhimõtte kohaldamine oli samuti üllatav, sellele pooled ei tuginenud; alusetu on võrdlus kostja õiguseellase positsiooniga, kellele kuulus 3/12 suurune mõtteline osa kinnistust.
  11. Kostja vaidles kaebusele vastu ja esitas koos vastustega dokumentaalseid tõendeid. 3
(6)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, mis käsitleb nõuet
  2. aasta juuli eest ja lõpetab selle nõude menetluse (

§ 657lg-d 3 ja 4).

Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

Hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. 7. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult hageja, st kostjalt 248,02 euro väljamõistmise ja kostja kulude tema enda kanda jätmise osas on otsus

§ 456lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

Hageja kaebuse alusel saab ringkonnakohus üksnes kontrollida, kas hageja kasuks oleks tulnud mõista välja suurem summa ja kas kostja peaks hagejale hüvitama menetluskulud. 8. Maakohus lahendas vaidluse hagimenetluses, aga see ei ole õige menetlusliik. 8.1.

§ 613

lg 1 p 1 kohaselt lahendab kohus hagita menetluses mh asja, mis tuleneb korteriomandist ja korteriomandi eseme valitsemisest ning puudutab korteriomanike omavahelisi õigusi ja kohustusi.

§ 613

lg 2 sätestab, et kohus lahendab hagita menetluses ka kinnisasja, mille oluliseks osaks on elamu, kaasomanike vaidlused sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud küsimustes, mis on seotud kaasomandi esemeks olevate eluruumide või ühiskasutuses olevate ruumide kasutamise või valitsemisega. 8.2. Käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt kui kinnisasja kaasomanikult kasutuseelise hüvitamist elamu keldriruumi kasutamise eest. See nõue vastab

§ 613

lg 2 tunnustele, sest puudutab elumajaga kinnisasja kaasomanike omavahelisi õigusi ja kohustusi. Neil kaalutlustel tulnuks nõue vaadata läbi hagita asjana (vrd mõneti sarnase olukorra kohta Riigikohtu

  1. septembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-19005, p 12 teine lõik). 8.
  2. Üldjuhul ei ole hagita asja lahendamine hagimenetluses menetlusõiguse oluline rikkumine (Riigikohtu
  3. märtsi 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-18-13649, p 23 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Vaidlustatud otsusest ja maakohtu menetlust kajastavatest toimiku materjalidest ei nähtu, et oluliselt oleks rikutud neid menetluspõhimõtteid, mis on omased hagita asjale. Menetluses osalevad õiged pooled ja vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud on välja selgitatud. Pooled ei tugine väitele, et nende menetlusõigusi oleks rikutud. 8.
  4. Kirjeldatud olukorras ja võttes arvesse maakohtu otsuse üksnes osalist vaidlustamist (vt eespool p 7), peab ringkonnakohus õigeks lahendada apellatsioonkaebus otsusega. 9.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest. Samuti ei vaidle pooled igakuise hüvitise suuruse üle. Apellatsioonkaebuse väidete põhjal on praegu vaidlus sisuliselt selles, kas maakohus kohaldas õigesti hea usu põhimõtet ja jättis selle alusel kasutuseelise hüvitise välja mõistmata aja eest enne

  1. septembrit
  2. Lisaks jäi rahuldamata hageja nõue
  3. aasta aprilli eest, ka selles osas tuleb hageja kaebuse alusel kontrollida vaidlustatud otsuse korrektsust.
  4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hea usu põhimõte välistab hageja nõude rahuldamise ajavahemiku eest enne
  5. septembrit
  6. Põhjendused on järgmised. 10.
  7. Hageja nõuet hüvitise saamiseks kaasomandi osa kasutamise eest saab lahendada kolmel alternatiivsel õiguslikul alusel. Nii on kaasomanike ühisvalduse ja -kasutusõiguse rikkumise korral võimalik esiteks kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 alusel, kus kahjuks on kaotatud kasutuseelised; teiseks kasu hüvitamise nõue AÕS § 71 lg 2 alusel ja kolmandaks alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS §-de 1037–1039 alusel, mille esemeks võib mh olla alusetult saadud kasutuseelised (Riigikohtu
  8. septembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-19005, p 14 kolmas lõik ja seal viidatud varasem praktika). 4

(6)10.2. Maakohus lahendas hageja nõude eelmises punktis märgitud alternatiividest teisel alusel ja leidis, et nõude rahuldamise üldised eeldused on täidetud. Seetõttu ei pidanud maakohus

§ 442

lg 8 viienda lause mõtte kohaselt enam kontrollima sama nõude muid õiguslikke aluseid. Eelkõige on see nii põhjusel, et hea usu põhimõte kohaldub kõigi loetletud õiguslike aluste puhul. 10.

  1. Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamise küsimus, mida saavad kõik kohtud teha sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt nt Riigikohtu
  2. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-16, p 15 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Samas ei tohi õiguse kohaldamine olla pooltele üllatuslik, st kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt Riigikohtu
  3. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Praeguses asjas ei ole maakohus seda teinud hoolimata sellest, et pooled ei esitanud maakohtu menetluses väiteid hageja nõude vastuolu kohta hea usu põhimõttega. Siiski on pooled saanud vastavasisulisi seisukohti esitada apellatsioonimenetluses (vrd ka Riigikohtu
  4. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14). Nii ei ole otsuse üllatuslik selle tühistamise alus. 10.
  5. Maakohus kohaldas hea usu põhimõtet sisulisest aspektist õigesti. AÕS § 72 lg 5 teine lause kohustab kaasomanikke käituma üksteise suhtes lähtuvalt hea usu põhimõttest. Maakohus lähtus asjakohaselt Riigikohtu praktikast, kui leidis, et hageja hüvitisnõue on vastuolus hea usu põhimõttega osas, milles hüvitist nõutakse tagantjärele, aga kostja võis mõistlikult võttes hageja käitumisest aru saada, et kaasomanikud on sõlminud vaikimisi kokkuleppe, mille järgi hüvitist ei nõuta, või et hageja ei kavatse hüvitisnõuet esitada. Maakohus hindas selles osas poolte väiteid ja tõendeid ega rikkunud sealjuures oluliselt menetlusõigust. Ainetu on hageja etteheide, et maakohus tuvastas poolte kokkuleppe. Maakohus rajas otsuse sellele, et kostja võist hageja käitumisest aru saada varasema tasunõude puudumist. Selleks ei olnud vaja tuvastada tegeliku kokkuleppe sõlmimist. Samuti ei tulene kasutuskorra määrusest, et enne määruse jõustumist on hagejal õigus nõuda kostjalt kasutuseelise hüvitist. Nii ei anna hageja kaebuse väited alust vaidlustatud otsust kõnealuses osas muuta.
  6. Maakohus menetles ekslikult nõuet
  7. aasta juuli eest. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja menetlus lõpetada. 11.
  8. Nõude
  9. aasta juuli eest jättis maakohus rahuldamata põhjendusega, et selle kuu eest tuli tasuda vastavalt kasutuskorra määrusele. Hageja väitel jõustus viidatud määrus sama aasta juulis, aga tegelikult jõustus määrus Riigikohtu määrusega
  10. juunil
  11. Lahendades asja hagita menetluse sätete järgi, saab kohus tugineda määruse tegeliku jõustumise ajale (

§ 477lg 5).

11.

  1. Kasutuskorra määruse resolutsiooni p 8.9 järgi kehtib see määrus ja kuulub täitmisele alates jõustumisest. Niisiis tuli alates
  2. juunist 2020 tasu keldriruumi kasutamise eest arvestada ja maksta juba kasutuskorra määruse alusel. Käesolevas asjas oleks tulnud sama nõude menetlusse võtmisest keelduda

§ 371lg 1 p 4 alusel.

11.3.

§ 428

lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Käesoleval juhul on see tingimus täidetud kasutuseelise hüvitamise nõude osas alates

  1. juunist
  2. Apellatsioonkaebusega on sellest ajast omakorda hõlmatud üksnes
  3. aasta juuli. 11.
  4. Kui esimese astme kohus tegi otsuse, kuigi oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata või asja menetluse lõpetama, tühistab ringkonnakohus

§ 657

lg 3 alusel maakohtu otsuse määrusega, millega ühtlasi jätab hagi läbi vaatamata või lõpetab asja menetluse. Kui menetluse lõpetamise alus esineb ainult osaliselt, siis lahendab ringkonnakohus asja

§ 657lg 4 järgi täies ulatuses otsusega.

Eeltoodud kaalutlustel tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse nõude kohta 2020. aasta juuli eest ja lõpetab selles osas menetluse. 5

(6)12. Kostja esitas koos vastustega taotlused dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks. Kostja esitas tõendi vaidlustatud otsusega välja mõistetud summa tasumise kohta, kirjavahetuse Telia juristiga ja kinnistusraamatu väljavõtte. Hageja ei esitanud taotlustele vastuväiteid. Ringkonnakohtu eelnevate põhjenduste järgi ei nähtu viidatud tõenditest kaebuse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Seetõttu jäävad taotlused

§ 238lg 1 alusel rahuldamata.

13. Kaebuse sisulise põhjendamatuse tõttu ei anna selle väited alust muuta maakohtu otsustatud menetluskulude jaotust hageja kasuks. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja ja kostja kulusid ei nähtu toimikust. Seega määrab kohus kostja kulude suuruseks

§ 174lg 1 esimese lause alusel null eurot.

Juhindudes

§ 173lg 1 teisest lausest märgib kohus resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.