KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Määruse tegemise aeg ja koht 08.04.2022, Tallinn Haldusasja number Menetlusosalised 3-22-802 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X´i k

§ 36

² lg 2 sätestab, et kui varjupaigataotlejat on vaja käesoleva seaduse § 361 lõikes 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb PPA halduskohtult loa varjupaigataotleja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. 2.

§ 361

lg 1 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada, kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid.

361 lg 2 loetleb varjupaigataotleja kinnipidamise alused. Varjupaigataotlejat võib kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4); kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 3-22-802 5) ning julgeoleku või avaliku korra kaitsmise eesmärgil (p 6).

§ 361

lg 21 kohaselt tuleb põgenemisohtu tõlgendada koosmõjus VSS §-s 68 nimetatud asjaoludega. VSS § 6⁸ lg 6 kohane põgenemisoht on juhul, kui isik on PPA-le teada andnud, et ei täida lahkumiskohustust. Eeltoodud normid on PPA taotluse õiguslikeks alusteks. Asjaolud on toodud kohtuotsuse eelnevas osas. 11. Kohus nõustub X´i ja tema esindajaga, et PPA taotlus on täielikult põhjendamatu. 1) Pole täidetud

§ 361

lg 2 sätestatud kinnipidamise esmase eeldusena vältimatu vajaduse kriteerium ja PPA taotluse aluseks olevate normide kohaldamise eeldused. Isik on viibinud Eestis alates 05.07.

1. Omanud varem viibimisalust ning vastab tõele, et otsinud võimalusi siit mitte lahkuda. Seega on iseenesest õige PPA tuvastus, et isik ei soovi lahkuda VF-i. Isik on esitanud 07.04.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse, kuna soovib saada riigis, kus ta on alates
2. a elanud varjupaika, kuna VF-s tema sõnul on oht tema elule. Mh on PPA kohaselt viidanud isiku 23.07.2021 koostatud küsitluse protokollile (taotluse lisa 6), kus on X selgitus, et talle on arusaadav, et ta on kohustatud Eestist lahkuma, kuid tal ei ole võimalik täita talle pandud lahkumiskohustust, sest Venemaale lahkudes peetakse ta kinni, kuna on kuulutatud Venemaa ametivõimude poolt tagaotsitavaks, sest on poliitiliselt tagakiusatud Kertši väina silla ehitamise keeldumise tõttu. Venemaa ametivõimud on isikule selgitatud, et tagaotsimine lõpetatakse, kui isik maksab miljon dollarit. Samuti leiab isik, et tal ei ole võimalik Eestist lahkuda, kuna kogu elu on Eestis ning Venemaaga seob teda ainult kodakondsus, millest ta loobuks esimesel võimalusel. Venemaal on isik kõik oma vara maha müünud. Kohtu hinnangul on ilmne, et pärast VF-i poolt Ukrainas sõja alustamist on X väide poliitilisel alusel tagakiusu võimalikkusest pigem tõenäoline. Ehk teisisõnu pole alust pidada tema rahvusvahelise kaitse taotlust praegusel hetkel ilmselgelt põhjendamatuks, mis vähendab PPA väite veenvust, et see on esitatud väljasaatmise vältimiseks või edasilükkamiseks. Seejuures märgib kohus, et Riigikohus on selgitanud asjas 3-19-1068, et peab olema objektiivsete asjaolude põhjal ja konkreetse juhtumi asjaoludele tuginevalt piisavalt alust arvata, et isik esitas selle üksnes eeltoodud eesmärgiga. Halduskohus märgib, et isiku varjupaigavajadus võib tekkida ka päritoluriigist eemalviibimise ajal ja suureneda lävendini, et isikut tuleb tunnustada pagulasena. Praegusel juhul on isikul kõik olulised majanduslikud ja perekondlikud huvid Eestis. Isikul on elukoht, kus tal on võimalik varjupaigataotluse menetluse ajal viibida ning isiku selgitustest nähtuvalt on tal ka vajadus seal viibida, kuna ta peab hoolitsema oma invaliidist ema ja vähihaigust põdeva isa eest. Praegusel juhul pole kohtu hinnangul kohased ka PPA poolt kohtuistungil esitatud viited, mis tuginevad kohtupraktikale, et esmasel paigutamisel ei pea olema PPA taotlus (põgenemisohu osas) väga põhjendatud, kuna see esitatakse piiratud teabe olukorras. Antud isiku kohta oli PPA-l olemas tema elulugu puudutav teave varasematest elamisloa taotluste menetlustest ning isik oli juba enne 07.04.2022 väitnud, et VF-i ta minna ei soovi poliitilistel põhjustel. Samuti oli PPA-le teada, et isik tuleb taotlema varjupaika. Seega oli PPA-l võimalik esitada kohtule kogu asjakohane teave ning mitte tormata inimeselt vabadust võtma pealiskaudselt taotlust põhjendades. Kinnipidamiskeskusesse ei saa paigutada varjupaigataotlejat, kelle põgenemise oht on väike. Antud juhul on see kohtu hinnangul enam kui väike, praktiliselt olematu. 2) Puudub vaidlus, et isiku vabatahtliku lahkumise tähtaeg (12.04.2022) polnud saabunud kui ta läks PPA-sse varjupaigataotlust esitama. Puudub vaidlus, et isiku vabatahtliku täitmisega lahkumisettekirjutust ei muudetud sundtäidetavaks. Isiku sõnul selgitati talle PPA-s, et tema vabatahtliku lahkumisajaga ettekirjutuse kehtivus peatub varjupaigataotluse menetluse ajaks. Puudub vaidlus, et isikut ei peetud enne varjupaigataotluse esitamist ka ühelgi VSS-s sisalduval alusel kinni. Puudub vaidlus, et isik peeti kinni 48-tunniks

-i alusel. Puudub vaidlus, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel isik selgitas, et ei saa minna VF-i, kus on tema elu ohus ning selle ohu vältimiseks ei saa ta Eestist lahkuda. 2

§ 36

¹ lg 2 p 5 alusel kinni pidada, kuna teda ei ole eelnevalt VSS § 15 alusel kinni peetud. Riigikohus on 15.04.2021 lahendis asjas nr 3-20-2119 ja varasemas 17.04.2020 lahendis asjas nr 319-1068 leidnud, et isikut saab

§ 36

¹ lg 2 p 5 alusel kinni pidada üksnes siis, kui ta on eelnevalt VSS-i alusel lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks kinni peetud. PPA esindaja viide haldusasjas nr 3-20-1275 tehtud lahenditele (Tln HK ja Tln Ringkonnakohtu määrused, tehtud 2020. a sügisel) ei lükka seda seisukohta ümber. Praegusel juhul pole X VSS alusel isegi 48-tunniks kinni peetud, et muuta tehtud vabatahtliku täitmisega lahkumisettekirjutus sundtäidetavaks, seega viidatud Riigikohtu praktika kohaselt

§ 36¹ lg 2 p 5 ei kohaldu.

Hilisemas lahendis (p 15) on Riigikohus märkinud, et: „jääb varasema seisukoha juurde, et

§ 361

lg 2 p 5 kohaldamise eelduseks on isiku eelnev kinnipidamine lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel. Praeguse asja materjalidest ei nähtu aga, et puudutatud isik oleks enne varjupaigataotluse esitamist peetud kinni VSS § 15 alusel. Kuigi PPA väitis seda halduskohtule esitatud loataotluses, on juba isiku VSS alusel kinnipidamise protokollis (dtl 13 jj) märgitud isiku vastuväide, et ta soovib rahvusvahelist kaitset, ning protokoll on allkirjastatud samal ajal

alusel kinnipidamise protokolliga (dtl 17). Seega ei ole tõendatud, et isik oleks VSS alusel kinni peetud enne, kui ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. Kuigi protokolli on kinnipidamise ajana märgitud „27.10.2020 kell 16:59“, viitab see üksnes ajale, mil PPA isikuga esimest korda kohtus. Isiku faktilise kinnipidamise hetkel ei saanud praegusel juhul veel selged olla asjaolud, mis annaks alust isiku kinnipidamiseks VSS ja direktiivi 2008/115/EÜ järgi, sh isiku riigis viibimise ebaseaduslikkus.“ 4) Täidetud pole ka

§ 361lg 2 p 4 kohaldamise eeldus.

Selle sätte alusel võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Kohtuistungil ei suutnud PPA esindaja täpsustada konkreetseid aegu ja toiminguid, millisteks isik ei olnud PPA-le kättesaadav. PPA esindaja sõnul pidi isik elama oma peamises elukohas. X väitis, et tema elukoht on Pirital ning see on registreeritud ning tal on ka muid PPA-le teadaolevaid elukohti. PPA möönis, et isikul on mitu elukohta ning PPA ei teavitanud ette, et tuleb tema elukohta külastama. PPA esindaja väitis kohtuistungil, et teave, et isik ei ela püsivalt oma elukohas Otepääl pärines naabritel, keda küsitleti. Tõendeid kohtule selle kohta ei esitatud. PPA esindaja täpsustas, et esialgse õiguskaitse lõppemise järel tekkis selline ajavahemik, kus isik polnud kättesaadav. Seega pole kohtu hinnangul piisavat alust eeldada, et isik pole kättesaadav tema suhtes läbiviidava varjupaigataotluse menetluse ajal. Isikul on ka esindajad advokaatide näol. Isikul on rahvusvahelise kaitse menetluse ajal seadusest tulenev alus riiki jääda ja nagu ta on väljendanud ka soov jääda ning tema perekondlikud asjaolud ei anna alust järelduseks, et isik sooviks kuhugi lahkuda ja kättesaadav mitte olla. Nagu X esindaja on välja toonud, siis puudutatud isik saab käesoleva aasta mais 60-aastaseks. Ta elab Eestis oma kahe pensioniealise vanemaga, kelle eest ta kannab hoolt ja kellest ühel on progresseeruv haigus. Puudutatud isik omab Eestis nelja kinnisasja, millest kaht kasutab koos enda vanematega suvekoduna ja kaht koduna väljaspool suvist aega. Meelevaldne on viide põgenemisohu osas VSS § 6⁸ p-le 6. 5)

§ 36¹ lg 2 p 6 ei kohaldu samuti.

PPA on taotluses leidnud, et ei saa välistada puudutatud isiku ohtlikkust riigi julgeolekule ega avalikule korrale, ning et ringkonnakohus ei ole menetluses nr 3-19-1728 täheldanud, et puudutatud isiku Eestis viibimine oleks avalike huvidega kooskõlas. Kohus palus istungil põhjendada, milles seisneb isiku oht avalikkusele kui tal lubataks varjupaigataotluse menetlemise ajal viibida vabaduses. Kohus küsis ka PPA poolt nimetatud 3

-s sätestatud järelevalvemeetmega. 13. Isik tuleb viivitamatult vabastada. (allkirjastatud digitaalselt) 4