KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 25.03.2022, Tallinn Haldusasja number 3-20-1894 Ha

) alusel. 2. SKA otsustas 18.06.2020 otsusega nr E09269-1 sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 23 lg 2 p 4, § 26 lg 2 ning

§ 39

alusel mitte määrata X-le tegevteenistuspensioni.

§ 39

lg 3 sätestab, et enne kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) jõustumist 01.04.2013 lepingulisest teenistusest vabastatud isikul, kellel on enne KVTS jõustumist täitunud seni kehtinud KVTS § 196 lg-s 1 nõutav kaitseväeteenistuse staaž, tekib 50-aastaselt tegevteenistuspensioni saamise õigus. Kuni 31.03.2013 kehtinud KVTS § 196 lg 1 alusel tekkis 50-aastaselt õigus tegevteenistuspensionile kaitseväelasel, kellel on vähemalt 20aastane kaitseväeteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest kaitseväeteenistuse staaž on 13 aastat. KVTS § 205 lg 1 sätestab, et kaitseväeteenistuses olnud isiku pensionikindlustusele kohaldatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) sätteid. RPKS § 27 lg 1 alusel on pensionistaaž aeg, mil pensionikindlustatu on hõivatud riiklikule pensionile õigust andva tegevusega, lg 2 järgi jaguneb pensionistaaž pensioniõiguslikuks staažiks (kuni 31.12.1998) ja pensionikindlustusstaažiks (alates 01.01.1999). X-l on tõendatud pensioniõiguslikku staaži 8 aastat 6 kuud ja 2 päeva ja pensionikindlustusstaaži 4 aastat 11 kuud ja 14 päevas, s.o kokku 13 aastat 5 kuud ja 16 päeva. Seega on täitmata

-s sätestatud vähemalt 25-aastane üldise pensionistaaži nõue. 3. SKA jättis 04.09.2020 vaideotsusega nr 8-3/18588 rahuldamata X vaide SKA 18.06.2020 otsusele. X-l ei ole õigust tegevteenistuspensionile

§ 38lg 3 ja § 393 lg 9 alusel.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 18.06.2020 otsuse nr E09169-1 tühistamiseks ning SKA kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi. SKA tõlgendas

§ 39lg-t 3 valesti.

Puudub seaduslik alus nõuda kaebajalt tegevteenistuspensioni taotlemisel 25-aastase üldise pensionistaaži nõude täitmist. Tegevteenistuspension sätestati 01.04.2013 jõustunud KVTS-ga. Vastavalt

§ 38

lg-le 3 ei ole 13-aastase tegevteenistusstaažiga tegevteenistuspension seotud üldise pensionistaažiga ja antud sättes esitatud tingimused on kaebajal täidetud. SKA on tekitanud ebavõrdse olukorra, kus enne KVTS-i jõustumist tegevteenistusest vabastatud isikud peavad 13-aastase tegevteenistusstaažiga tegevteenistuspensioni taotlemisel omama täiendavalt 25aastast üldist pensionistaaži. 5. SKA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes haldus- ja vaidemenetluses avaldatud seisukohtade juurde. 6. Tallinna Halduskohus jättis 06.07.2021 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes vaidlustatud haldusakti põhjendustega. 2

§ 39lg-s 3.

Sättes on viidatud kuni 31.03.2013 kehtinud KVTS § 196 lg-le 1, mis sätestab, et 50-aastaselt tekib õigus väljateenitud aastate pensionile kaitseväelasel, kelle on vähemalt 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest kaitseväeteenistuse staaži on 13 aastat. Seega on määrav ka 25-aastase üldise pensionistaaži olemasolu. Tegevväelane, kes on vabastatud teenistusest alates 01.04.2013, ei pea lisaks tegevteenistusstaažile omama 25-aastast üldist pensionistaaži. Alates 01.04.2013 kehtima hakanud KVTS-i ettevalmistamisel hinnati tegevteenistuse sätteid kompleksselt ning kujundati teenistusalaste tagatiste süsteem. Teenistuses jätkavate isikute tegevteenistuspension otsustati lahti siduda üldisest pensionistaažist. Enne 01.04.2013 teenistusest vabastatud ning 01.04.2013 teenistust jätkanud isikutele kohaldusid erinevad teenistust reguleerivad normid ning nende isikute erinev kohtlemine on põhjendatud (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-44-16). Isiku tegevteenistuspensioni õigus on seotud teenistusest lahkumise ajaga: enne 01.04.2013 teenistusest lahkunutel tekib õigus

§ 39

lg 3 alusel, perioodil 01.04.2013–31.12.2019 lahkunutel

§ 393

lg 9 alusel ning alates 01.01.2020 lahkunutel

§ 393lg 8 alusel.

Eeltoodud selgitusest nähtub, et vastustaja tõlgendas

-i õigesti. Kaebajal on küll 13aastane tegevteenistusstaaž, kuid puudub vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 06.07.2021 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Halduskohus eksis

§ 39lg 3 tõlgendamisel.

Kaebaja pensionitaotlus tuli läbi vaadata kehtiva KVTS-i alusel.

§ 38

lg 3 alusel ei seotud 13-aastase tegevteenistusstaažiga tegevteenistuspensioni saamise õigust üldise pensionistaažiga.

§ 393sätestab kõik tegevteenistuspensionid alates 01.01.2020.

Kaebajal on täidetud

§ 393lg-s 9 sätestatud tingimused.

Vastavalt Eesti Kaitseväe Peastaabi 03.06.2020 kirjale nr KVPS-8.24.7/20/16668-5 on kaebajal õigus tegevteenistuspensionile

§ 29, § 38 lg 3, § 39 lg 3, lg 4 p 1, lg 5 ja lg 6 ning § 396 lg 1 alusel.

1. SKA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud, halduskohtu 06.07.2021 otsus tuleb tühistada ning asjas tuleb teha uus otsus, millega X kaebus rahuldada. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
3. Vaidlus käib eelkõige

§ 39lg 3 tõlgendamise üle.

Norm sätestab järgmist: enne KVTS-i jõustumist lepingulisest teenistusest vabastatud isikul, kellel on enne KVTS-i jõustumist täitunud seni kehtinud KVTS-i § 196 lg-s 1 või 11 nõutav kaitseväeteenistuse staaž, tekib 50-aastaselt tegevteenistuspensioni saamise õigus. KVTS (kuni 31.03.2013 kehtinud redaktsioonis, v.r) § 196 lg 1 nägi ette, et isikul, kellel on vähemalt 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest kaitseväeteenistuse staaži on 13 aastat, tekib 50-aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile. 3

§ 39

lg 3 sisustamisel tuleb KVTS (v.r) § 196 lg 1 järgmisel lisaks kaitseväeteenistuse staažile arvestada ka 25-aastase üldise pensionistaaži nõudega.

§ 39

lg 3 sõnastusest ei nähtu, et isikul peab olema tekkinud KVTS (v.

1. r)§ 196 lg-s 1 sätestatud tingimustel õigus pensionile, vaid sõnaselgelt on kirjas, et isikul peab olema täitunud KVTS (v.
2. r)§ 196 lg-s 1 nõutav kaitseväeteenistuse staaž. 11. Ühestki

-i sättest ei tulene tingimusi üldise pensionistaaži osas. Nii sätestab

§ 38

lg 3, et isikul, kelle tegevteenistuse leping sõlmiti enne 01.01.2008, on 13aastase tegevteenistusstaaži täitumisel pensioni suurus 30% tema pensioni arvestamise summast, mida suurendatakse kuni 20-aastase kaitseväeteenistuse staaži täitumiseni 3% võrra iga tegevteenistusstaažile lisanduva aasta eest. 12. KVRTS § 39 lg 3 tõlgendamisel on asjakohane lähtuda ka

§ 393

lg-st 9, mille järgi isikul, kelle tegevteenistuse leping sõlmiti enne 01.01.2008 ja kellel on

1. a
2. jaanuariks 13-aastane tegevteenistusstaaž, on 50-aastaselt õigus tegevteenistuspensionile.

§ 393

–397 lisandusid seadusesse kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (447 SE), millega viidi läbi pensionireform ning kaotati alates 01.01.2020 teenistusse astuvatele isikutele tegevteenistuspension. Kui

§ 39

sisaldab rakendussätteid, mis nähti ette üleminekuks KVTS-i uuele redaktsioonile alates 01.04.2013, siis

§-d 393 jj reguleerivad olukorda pärast 01.01.

2. Kaitseministeerium on halduskohtule selgitanud, et alates 01.04.2013, kui hakkas kehtima KVTS-i uus redaktsioon, seoti teenistuses jätkavate isikute tegevteenistuspension lahti üldisest pensionistaažist. Ringkonnakohus leiab, et Kaitseministeerium ei ole veenvalt põhistanud, miks tuleb 13-aastase tegevteenistusstaažiga enne 01.01.2008 teenistusse astunud, kuid enne 01.04.2013 teenistusest lahkunud isikuid (

§ 39

lg 3) kohelda erinevalt isikutest, kes astusid samuti teenistusse enne 01.01.2008, kuid olid 01.04.2013 (

§ 38

lg 3) või 31.12.2019 seisuga (

§ 393lg-d 8 ja 9) veel teenistuses.

Kõigi nende isikute puhul kehtis teenistusse astumisel KVTS v.r, mis nägi ette väljateenitud aastate pensioni maksmise ning 13-aastase kaitseväeteenistuse staaži puhul vähemalt 25-aastase üldise pensionistaaži nõude (KVTS v.r § 196 lg 1). Seejuures ei seisne erisus kaitseväeteenistusega seotud asjaoludes, sest 13-aastase staaži nõue on sama, vaid üldise pensionistaaži nõudes enne 01.04.2013 teenistusest lahkunud isikutele. Kaitseministeerium on viidanud seadusandja tahtele, sest

-i eelnõu (173 SE) seletuskirjas on kirjas järgmine: “ Lõiked 3–7 näevad ette üleminekusätted nendele, kes on enne KVTSi jõustumist tegevteenistusest vabastatud, kuid kellel oli vabastamise ajaks täitunud nõutav kaitseväeteenistuse staaž (seni kehtinud KVTSi § 196 lõikes 1 või 11 kohaselt on selleks vähemalt 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž või vähemalt üldine pensionistaaž, millest kaitseväeteenistuse staaži on vähemalt 13-aastat). Nimetatud isikul tekib 50-aastaseks saamisel õigus tegevteenistuspensionile“. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi eelnevast ei saa järeldada seadusandja tahet. Seletuskirjast ei nähtu, miks uues KVTS-is üldise pensionistaaži nõudest loobumisele vaatamata peeti seda enne 01.04.2013 teenistusest lahkunud isikute puhul siiski vajalikuks. Riigikohtu 20.12.2016 otsus nr 3-3-1-44-16 ei ole praegu asjakohane. Riigikohus tugines Kaitseväes alates 01.04.2013 toimunud olulistele struktuursetele muudatustele palgakorralduses ja pensioni arvutamise alustes ning leidis, et erinev kohtlemine pensioni ümberarvutamisel on teatud eeldustel põhjendatud. Siinses asjas on tegemist olukorraga, kus erinevalt koheldakse samal perioodil Kaitseväes teeninud isikuid ning erinev kohtlemine on 4

§ 39lg-s 3 ebaõnnestunud viite tegemisega KVTS (v.r) § 196 lg-le 1.

Seejuures võib märkida, et üldjuhul ei kujune selles normis sisalduv 25-aastase üldise pensionistaaži nõue 50-aastasele isikule tegevteenistuspensioni määramisel takistuseks, kuid kaebaja puhul on andmed töötamise kohta üksnes kuni 18.12.1998. 14. Kuna

§ 39

lg-t 3 on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt, puudub vajadus hinnata põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamise vajalikkust.

1. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja kaebuse, jäävad kaebaja menetluskulud vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja on tasunud riigilõivu kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt kokku 30 eurot. Ringkonnakohus selgitas 19.08.2021 määruses, et riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 alusel on kaebaja riigilõivu tasumisest vabastatud. Kaebaja esitas 08.03.2022 taotluse enammakstud riigilõivu tagastamiseks oma Swedbank AS arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXXXXXX. HKMS § 104 lg 81 järgi lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Kaebuselt tasus kaebaja riigilõivu 01.10.2020 ning apellatsioonkaebuselt 04.08.
2. Seega on riigilõivu tagastamise nõue esitatud tähtaegselt ning ringkonnakohus rahuldab taotluse. Muud menetluskulud kaebajal puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 5