) § 145 lg
lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik.
lg 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. 12. Tegemist on tarbijakäenduslepinguga
lg 1 mõttes ja vaidlust ei ole, et üürilepingu p 5.18 kohaselt kinnitab üürilepingu allakirjutanud üürniku esindaja X, et ta isiklikult käendab üürilepingu täitmise 1800 euro ulatuses enda isikliku varaga. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja ja kostja kui üürniku juhatuse liikme poolt
Vaidlusaluse lepingupunktiga ei ole kaldutud kõrvale käenduslepingu olulisest põhimõttest. Ei ole mõistlik arvata, et üürilepingu pooled oleksid ka ilma käenduseta sõlminud üürilepingu ning kostja, kes oli üürniku juhatuse liikmeks, poleks olnud ise sellise tehingu tegemisest huvitatud. Sellises olukorras ei ole põhjust eeldada, et kindlasti oleks tegemist kostjat ebamõistlikult kahjustava tingimusega. Lisaks ei loeta
lg 2 kohaselt tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset. Üürilepingus sisalduva käenduslepingu p 5.18 sätestab kostja käenduslepingujärgse põhikohustuse.
lg 1 alusel võib käendaja 5 2-20-18142 esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise.
lg 3 järgi võib käendaja keelduda võlausaldaja nõude rahuldamisest tähtaja jooksul, mil põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks oleva tehingu tühistada või lepingust taganeda.
sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üür). Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas hageja ja Coconut Beauty OÜ on 2. septembril 2020 üürilepingu allkirjastamisega sõlminud üürilepingu
18. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et üürileping pole lepingupooltele täitmiseks kohustuslik seetõttu, et see pole jõustunud. Kolleegium saab aru, et jõustumise all on maakohus silmas pidanud, et üürilepingut ei saa lugeda sõlmituks enne, kui üürileandja on üürnikule andnud kasutamiseks asja.
lg 4 järgi loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud.
lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
Kuna üürilepingu pooled on lepingu allkirjastanud, siis on sellega tuvastatud, et üürileping on sõlmitud ja see on lepingus kokku lepitud tingimustel lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 järgi on üürileandja kohustatud asja üürnikule üle andma kokkulepitud ajaks. Pooled ei vaidle selle üle, et üürileandja pidi üürniku kasutusse andma äriruumid hiljemalt
tuletada lepingupoolte ühine tahe olla üürilepinguga seotud alates lepingu allkirjastamisest, mille kohaselt äriruumid antakse üürnikule üle hiljemalt
29 tõlgendamisreegleid järgides üürilepingu poolte soovi mitte olla lepinguga seotud alates lepingu allkirjastamisest kuni lepingu kehtimise lõppemiseni
lg 1 sätestab, et tähtajaline üürileping lõpeb tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud.
lg 1 järgi võib äriruumi üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab.
lg 2 kohaselt on üürilepingust taganemine lubatud vaid võlaõigusseaduse üürilepingu peatükis sätestatud juhtudel. Üürilepingust taganemist lubav seaduses ette nähtud õiguslik alus on
lg 1, mille kohaselt kui üürileandja ei anna asja üle kokkulepitud ajal või annab üle asja, mille 7 2-20-18142 puudused välistavad asja sihtotstarbelise kasutamise võimaluse või piiravad seda olulisel määral, võib üürnik lepingust taganeda.
lg 1 järgi lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Pooled ei vaidle, et üürnik on esitanud üürileandjale lepingu lõpetamise soovi, kuid pooled vaidlevad selle üle kas üürnikul oli õigus üürileping lõpetada, s.o lepingust taganeda või see erakorraliselt üles öelda. Praegusel juhul põhjendas üürnik lepingu
lg 1 sätestab, et üürnik ei pea maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil ta ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse.
lg 3 kohaselt peab üürnik maksma üüri ka aja eest, mil ta ei saanud asja kasutada temast oleneval põhjusel. Pooled ei vaidle selle üle, et üürnik ei kasutanud äriruume temast olenevatel põhjustel, seega on üürnikul kohustus tasuda üürilepingu kehtivuse ajal
§-de 271 ja 292 alusel üürilepingus kokku lepitud üüri ja kõrvalkulude eest. Vaidlust ei ole selle üle, et üürilepingu p 3.3 järgi kohustus üürnik tasuma üürileandjale iga kalendrikuu
lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks 8 2-20-18142 selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Pooled vaidlevad selle üle, kas üürilepingu p-s 5.2 kokku lepitud viivise määr, mille kohaselt on üürnik üüri ja kommunaaltasu maksete tasumisega viivitamisel kohustatud tasuma üürileandjale viivist 0,5% päevas iga viivitatud päeva eest, on tühine. 26. Kuna vaidlust ei ole, et üürnik ei ole tarbija, saab
järgi üksnes eeldada, et
Eeldust ei saa aga tekkida, kui tüüptingimus ise ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav. Üürilepingu p-s 5.2 kokku lepitud viivise määr ei ole
Kolleegiumi arvates ei ole viivise määraga 0,5 % tasumata summast päevas puhul tegemist erakordse või kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Kuigi viivisemäär on
lg-s 1 sätestatud määrast kõrgem, ei saa seda pidada seadusega vastuolus olevaks. Kolleegiumi arvates ei ole juriidiliste isikute puhul 0,5 %-line viivise määr ebamõistlikult kahjustav.
lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.
lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Pooled on lepingu p-s 5.13 kokku leppinud, et üürniku poolt võlgnevuste tasumisel loetakse tasutud summade arvelt esmajärjekorras tasutuks viivised, leppetrahvid ja kahju hüvitamise nõuded ning alles seejärel põhivõlgnevus. Lähtudes eeltoodust on tuvastatud, et üürilepingu p 3.2 ja 5.13 alusel võis hageja tasaarvestada tagatissumma 600 eurot üürniku viiviste tasumise kohustusega summas 280,63 eurot ning tasumata põhinõudega summas 319,37 eurot. Seega on hageja tõendanud, et üürilepingust tulenevalt on üürnikul tasumata seniajani põhivõlgnevus 1578,36 eurot, millele lisandub üürniku kohustus tasuda viivist 0,5% päevas põhivõlgnevuselt alates hagiavalduse esitamise ajast (7,89 eurot). 29. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise põhivõlgnevuselt 1578,36 eurolt alates 7. detsembrist 2020, kuid mitte rohkem kui 221,64 eurot. Kostja on palunud vähendada tasumisele kuuluvat viivist. Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda viivise maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel
lg 1 järgi koosmõjus
lg-ga 8 vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. 30. Riigikohus on viivise vähendamise kohta selgitanud, et viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Seda tehes tuleb mh arvestada üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on üldjuhul sellel, kes taotleb viivise vähendamist, kuid põhivõlast suurema viivisenõude korral peab tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Seejuures ei ole
§-s 162 sisalduvad terminid „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“ 9 2-20-18142 käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena. Seega pole neid võimalik tõendada. Tõendamine saab seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes
§-st
lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kolleegium leiab, et oma nõude maksmapanekut ei saa lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, et see jätta seetõttu rahuldamata. Üürilepingus, mille kostja oli allkirjastanud üürniku esindajana oli viivise kohaldamises kokku lepitud, mistõttu pidi kostjale selge olema, et üürniku poolt maksetega viivitamisel on üürileandjal õigus nõuda viivist (t.l 4-9, 10-13). Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel poolel, kes taotleb viivise vähendamist. Kohtupraktikas ei loeta ebamõistlikult suureks viivise nõuet, mis on piiratud kuni põhivõla suuruseni. Hageja on viivise nõude piiranud 221,64 euroni, mis on põhivõlast tunduvalt väiksem summa. Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt esile toodud asjaolud ei anna alust järelduseks, et hageja nõutud viivis on ebamõistlikult suur. 33. Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et maakohus on õigesti tuvastanud, et Coconut Beauty AS on alusetust rikastumisest tuleneva 600 eurot tagastamise nõude hageja vastu loovutanud kostjale (t.l 89).
lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Ringkonnakohus tuvastas, et
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.