Obsah (22)

§ 113§ 259§ 6§ 208§ 580§ 1028§ 626§ 1044§ 1045§ 186§ 4§ 1041§ 396§ 29§ 9§ 78§ 65§ 69§ 1018§ 267§ 1037§ 197

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik Otsuse tegemise aeg ja koht 29.10.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-2619 Koht

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni või tasaarvestuse tegemiseni. 10.

1. Lõpetada Y ja X kaasomand kinnistule asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXX) ja jätta kinnistu X ainuomandisse. 10.
2. Välja mõista X-lt Y kasuks hüvitis kinnistu ½ mõttelise osa omandiõiguse kaotamise eest 192 000 eurot. 10.
3. Kohustada Y andma nõusolek kaasomandi lõpetamiseks selliselt, et aadressil XXX (registriosa nr XXXXXXX) asuv kinnistu jääb X ainuomandisse. Samuti kohustada Y andma nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 34¹ lg 1 tähenduses) registriosa nr XXXXXXX teise jao omanikukande, mille kohaselt on Y kinnistu kaasomanik ½ mõttelises osas, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse X. Käesolev kohtuotsus asendab Y tahteavaldust asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks. 10.
4. Resolutsiooni p-d 10.
5. ja 10.
6. võidakse tühistada või muuta X nõude 205 170,19 euro saamiseks lahendamisel tasaarvestuse korras. 10.
7. Rahuldada Y taotlus kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks ja määrata, et kohtuotsus kaasomandi lõpetamise, omandi kaotuse eest hüvitise väljamõistmise ja tahteavalduste andmiseks kohustamise kohta (resolutsiooni p-d 10.3-10.5 ) on sundtäidetav pärast poolte vastastikuste rahaliste nõuete kohta tehtud lahendi jõustumist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. 2 2-20-2619 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
8. X (hageja) esitas 29.04.2019 Harju Maakohtule hagi (30.04.2019 hagiavalduse tervikteksti ja 15.06.2020 hagiavalduse täienduse) Y (kostja) vastu. Lõpliku nõudena palub hageja kostjalt välja mõista hageja kasuks 205 170,19 eurot, lõpetada kinnistu kaasomand, jättes selle hageja ainuomandisse ja välja mõista hagejalt kostja kasuks omandiõiguse kaotamise eest 192 000 eurot, teha vastastikuste nõuete osas kattuvas ulatuses tasaarvestus ja tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja mõista 13 170,19 eurot, tuvastada vajalikud tahteavaldused ja asendada need kohtuotsusega.
9. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt ostsid hageja ja kostja 13.10.2016 võlaõigusliku müügilepingu ja 16.11.2016 asjaõiguslepingu alusel kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXX, edaspidi kinnistu). Hageja kandis kogu kinnistu ostuhinna 240 000 eurot 10.11.2016 notari deposiiti, et finantseerida kostja palvel ka tema mõttelise osa kinnistust ostmist. Seega ostis kostja enda ½-suuruse mõttelise osa kinnistust hageja poolt kostjale antud tähtajatu laenu, s.o 120 000 eurot, arvel.
10. Kinnistul asus pooleliolev siseviimistluseta ehitis. Ehitise väljaehitamiseks ja siseviimistluse jms (sh sisustuse) tegemiseks kulus kokku minimaalselt 170 340,38 eurot. Kostja rahaliselt ei panustanud. Seega andis hageja ehitise väljaehitamiseks ja siseviimistluse jms tegemiseks kostjale samuti tähtajatult ja intressita laenu, tehes kulutusi kostja kasuks vähemalt 85 170,19 eurot, s.o on 50% eelnimetatud kulutustest.
11. Seega andis hageja kostjale tähtajatult intressita laenu kokku 205 170,19 eurot. Hageja ütles 18.04.2019 avaldusega võlaõigusseaduse (

) § 398 lg 2 alusel üles kostjaga 13.10.2016 suuliselt sõlmitud tähtajatu ja intressita laenulepingu, mis edastati kostja kohtuvälisele esindajale W-le. Kostja esindaja kinnitas avalduse kättesaamist oma 22.04.2019 e-kirjaga. Hageja palus kostjal raha tagastada hagejale hiljemalt 22.04.2019, mida kostja ei ole teinud. 5. Juhul, kui kostja ei tunnista hagejalt laenu saamist, siis alternatiivselt on tegemist kostja poolse alusetu rikastumisega hageja arvel kokku summas 205 170,19 eurot. Hageja ei ole raha kostjale kinkinud. Kinkelepingut ei ole sõlmitud, sest puudub hageja tahe kostjat ilma vastutasuta rikastada (

§ 259lg 1).

Hea usu põhimõttega (

§ 6

) oleks vastuolus olukord, kui kaasomandi lõpetamisel ja jagamisel ei võetaks arvesse hageja poolt kostjale antud raha, ilma milleta kostja ei oleks saanud kinnisasja mõttelist osa omandada ega ehitist valmis ehitada ega sisustada.

1. Kinnistu kaasomand on võimalik lõpetada selliselt, et anda asi ühe kaasomaniku ainuomandisse ning panna teisele kaasomanikule kohustus hüvitada kaasomandi kaotanud poolele asi rahas. Kostja on avaldanud soovi kinnistu kaasomand lõpetada selliselt, et hageja ostab ära kostja ½-suuruse mõttelise osa kinnistust. Hageja nõustus sellise kaasomandi lõpetamisega. Hageja tegi kostjale ettepaneku vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks. Kostja on sellest keeldunud.
2. Kinnistu turuväärtus on 03.06.2020 seisuga 384 000 eurot, mida tõendab Domus Kinnisvara 03.06.2020 eksperthinnang nr 1019-
3. Arvestades, et hagejal on rahaline nõue kostja vastu 205 170,19 eurot ja ½-suuruse mõttelise osa kinnistust väärtus on 192 000 eurot, siis saab kattuvas ulatuses poolte vastastikused nõuded tasaarvestada. Sellisel juhul on kostja kohustatud hagejale maksma tasaarvestamata jäänud osa 13 170,19 eurot. 3 2-20-2619
4. Ebaõige on kostja seisukoht, et kõik pidi toimuma hageja vara arvel kinkena kostjale, et tagada kostja varaline kindlustatus ja võrdsus partnerina abielusuhetes. Ebaõige on ka kostja seisukoht, et kuna kinnistu hind kokku oli 240 000 eurot, siis ei olnud pooltel kohustust tasuda kinnistu müüjale kumbki pool kinnistu hinnast. Ilmselgelt oli kostjal kohustus maksta müüjale 120 000 eurot kinnistu mõttelise osa omandamise eest (

§ 208

lg 1), millise kohustuse täitmiseks andis hageja kostjale suulise laenulepingu alusel laenu. Asjaolu, et hageja laenas kostjale investeeringuteks raha, ei tähenda seda, et poolte vahel oleks sõlmitud kinkeleping. 9. Kui kohus leiab, et laenulepingut ei olnud sõlmitud ja ei saa ka alusetu rikastumise sätteid kohaldada, siis teise alternatiivina alusetule rikastumisele saab hagis esitatud hageja rahalise nõude kostja vastu rahuldada ka seltsingulepingu alusel (

§ 580

). Hageja ja kostja valisid abielu sõlmimisel 04.07.2015 abikaasade varasuhteks varalahususe varasuhte ning seda selleks, et pooled oleksid enda varalistes küsimustes võrdväärsed partnerid ja iseseisvad, ei sõltuks teisest poolest ja saaksid ise otsustada enda varalisi küsimusi. Vastasel juhul oleks valitud varaühisuse varasuhe. Hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud kokkulepet kostja varalise kindlustatuse tagamiseks kinnistu ½-suuruse mõttelise osa ostmisega, sellel oleva ehitise väljaehitamisega ja siseviimistluse (sh sisustuse) tegemisega, hageja vara arvel. Hagejal ei olnud soovi kostjaga abiellumisel kindlustada kostjat varaliselt ning seetõttu ka varalahususe varasuhe valiti. Kostja vastuväited

1. Kostja palus jätta hageja hagi rahuldamata.
2. Kostja ei ole hagejaga laenulepinguid sõlminud ega avaldanud sellekohaseid tahteavaldusi. Hageja esitatud tõenditest ei ole võimalik tuvastada laenulepingute sõlmimist. Sellekohaseks tõendiks ei saa olla laenulepingu ülesütlemise avaldus, mis on ühepoolne tahteavaldus. Samuti ei saa kostja vaikimist lugeda kohaseks tahteavalduseks, kuna see ei tulene seadusest ega poolte kokkuleppest.
3. Võlaõigusliku müügilepinguga kinnistu müüja müüs ja pooled ostsid kinnistu tervikuna hinnaga 240 000 eurot. Seega ei olnud pooltel kohustust tasuda kinnistu müüjale kumbki pool kinnistu hinnast ja hageja ei saanud täita kostja kohustust tasuda pool kinnistu ostuhinnast. Sama kehtib ka elamu valmisehitamise ja siseviimistluse kulude kohta. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et kostja oli kohustatud tasuma erinevate tehingute alusel pool esitatud arvetest või pool tehtud maksetest.
4. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ka alternatiivsel õiguslikul alusel. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja sooritus oli

§ 1028lg 1 mõttes alusetu.

Kostja ei ole hageja arvel rikastunud. Kohtu ette toodud tõendite valguses tuleb pidada hageja enda sooviks, et tulevase kodu omanikeks on mõlemad abikaasad. Hageja soovis abiellumisel kindlustada kostjat varaliselt. Selleks varaks sai pool mõttelist osa lõpuni valmisehitatud ja sisustatud perekonna ühisest eluasemest. Pooled valisid abieluvararežiimiks varalahususe ja kostja sai poolte kokkuleppel ostetavast kinnistust poole mõttelise osa omanikuks. Kostja sai poolte kokkuleppel kinnistu kaasomanikuks selleks, et olla abielus võrdväärne partner hagejale ja edaspidi varaliselt kindlustatud, kui abielu peaks vastu ootusi purunema. Kostja ei ole hageja arvel alusetult rikastunud, sest kostjat rikastada oli hageja enda soov.

1. Kostja nõustub kaasomandi lõpetamisega hageja soovitud viisil, s.o kinnistu jääb hageja ainuomandisse ja hageja tasub kostjale hüvitist kinnistust poole mõttelise osa väärtuse ulatuses ehk 192 000 eurot. Kostja palub siduda tahteavalduse andmise kompensatsiooni saamisega. 4 2-20-2619
2. Kostja ei ole nõus sellega, et kinnistust poole mõttelise osa väärtus tasaarvestatakse hageja rahalise nõudega kostja vastu 205 170,19 eurot, sest hagejal ei ole rahalist nõuet kostja vastu. Kostja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
3. Kostja esitas 17.02.2020 hageja vastu hagi 22 577,40 euro väljamõistmiseks. Hageja ja kostja hagid liideti ühte menetlusse.
4. Kostja hagiavalduse kohaselt kinkis hageja 25.06.2015 kostjale sõiduki Mercedes Benz C 20 (auto 1), mis registreeriti Maanteeameti liiklusregistris kostja nimele. Novembris 2017 tegi hageja kostjale ettepaneku vahetada auto 1 teise sõiduki vastu. Kokkuleppel hagejaga müüs kostja 18.11.2017 auto 1 Silberauto Eesti AS-le. Sõiduki müügist laekus kostja pangaarvele 22 600 eurot. Vastavalt hageja juhistele kandis kostja 28.11.2017 OÜ Standard Auto arvele 22 577,40 eurot. OÜ-lt Standard Auto ostetud E-klassi Mercedes Benz (auto 2) registreeris hageja Maanteeameti liiklusregistris oma nimele ja see jäi hageja kasutusse. Auto 1 on vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 2 p-le 2 kostja lahusvara. Abielu ajal omandas hageja auto 2 kostja lahusvaraks oleva auto 1 müügist saadud raha eest. Seega tegi kostja abielu ajal oma lahusvara arvel kulutusi hageja lahusvaraks olevale esemele. Kulutuste ulatus on 22 577,40 eurot. Kostja ei ole kunagi nõustunud, et hageja omandab lahusvara kostja lahusvara arvel.
5. Kostja ei ole kunagi laenanud hagejalt raha ega pea laenu ka hagejale tagasi maksma. Abielu on isikutevaheline suhe perekonna moodustamiseks. Vastavalt PKS §-le 17 kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Kostja ei ole kunagi palunud hagejalt laenuks raha mistahes muu sõiduki ostmiseks, sh ei ole kostja saanud hagejalt laenuks 36 900 eurot auto 1 ostmiseks. Nii kalli ja erilise sõiduki ostmine laenurahaga ei oleks olnud kostjale jõukohane. Kostja ei müünud autot 1 Silberauto Eesti AS-le sooviga võlg või kingitus tagastada hagejale. Pooled elasid perekonnana, kuid kostja vajas isiklikku autot. Kuivõrd kostja jäi pärast auto 1 müümist ja auto 2 ostmist isikliku sõidukita, soetas ta liisinguga Toyota Corolla. Auto 1 ostmise ajastus (abiellumise puhul), poolte lähedased suhted ja asjaolu, et sõiduk soetati kostja isiklikuks kasutamiseks, tõendavad, et auto 1 näol on tegemist hageja kingitusega kostjale.
6. Poolte kokkulepet võib käsitleda käsundina ja hagejat käsundi täitjana. Hageja ei kasutanud auto 1 müügist laekunud raha kostjalt saadud käsundi täitmiseks ega andnud seda kostjale tagasi. Juhul kui hageja kasutas auto 1 müügist laekunud raha käsundi täitmiseks, siis ei andnud ta välja käsundi täitmisel saadut. Mõlemal juhul on kostja nõude õiguslikuks aluseks

§ 626lg 1.

Vastavalt

§ 1044

lg-le 2 võib kostja nõuda lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ka

§ 1045lg 1 p 7 alusel.

Hageja vastuväited kostja hagile

1. Hageja palus jätta kostja hagi rahuldamata.
2. Hageja ei kinkinud autot 1 kostjale. Vaidlust ei ole selle üle, et auto 1 maksis 36 900 eurot ja et hageja tasus kogu ostuhinna. Kuna kostjal ei olnud sõiduki ostmiseks raha, siis hageja andis kostja palvel talle selleks laenu 36 900 eurot, makstes kostja palvel sõiduki hinna sõiduki müüja Assenheimer Mulfinger GMBH and CO.KG arvelduskontole, mida tõendab 18.06.2015 maksekorraldus nr
3. Kostja müüs 18.11.2017 auto 1 Silberauto Eesti AS-le ja müügihind 22 600 eurot maksti 21.11.2017 kostja arvelduskontole. Kuna kostja oli hagejalt võtnud auto 1 ostmiseks laenu, siis kostja tagastas hagejale laenu osaliselt, s.o 22 600 eurot, makstes selle 5 2-20-2619 kahes osas 28.11.2017 OÜ Standard Auto arvelduskontole vastavalt 22 577,40 eurot ja 22,60 eurot. Nimetatud summade maksmisega vähenes kostja rahaline kohustus hageja ees, sest võlasuhe lõppes makstud summa ulatuses (

§ 186p 1).

Poolte vahel ei ole sõlmitud kokkulepet sõiduki vahetamiseks samaväärse auto vastu. Kostja sõlmis pärast sõiduki müümist 2018 alguses ise Toyota Corolla liisingulepingu.

1. Juhul, kui kohus leiab, et hageja ei andnud kostjale sõiduki ostmiseks laenu, siis sellele vaatamata tuleb jätta hagi rahuldamata teistel õiguslikel alustel. Kostja rikastus sõiduki hinna ulatuses alusetult hageja arvel, sest hageja ei ole kostjale sõiduki ostmiseks antud raha kinkinud ning kostja maksis alusetult saadud raha tagasi hageja palvel ülekannetega OÜ Standard Auto kontole. Hageja ei ole soovinud kostjat sõiduki ostmiseks antud raha võrra rikastada. Maakohtu otsus ja põhjendused
2. Maakohus rahuldas 26.10.2020 otsusega nii hageja kui ka kostja hagi, mõistis hagejalt kostja kasuks välja 22 577,40 eurot, viivise ajavahemiku 17.02.2020–26.10.2020 eest 1248,54 eurot ja viivise alates 27.10.2020 kuni põhinõude täitmiseni, ning kostjalt hageja kasuks 205 170,19 eurot, lõpetas poolte kaasomandi kinnistule ja jättis kinnistu hageja ainuomandisse ja mõistis hagejalt kostja kasuks väljahüvitise omandiõiguse kaotamise eest 192 000 eurot ning kohustas kostjat andma vajalikud tahteavaldused. Maakohus tasaarvestas otsusega poolte kasuks välja mõistetud summad ja tasaarvestuse tulemusel mõistis hagejalt kostja kasuks välja 10 655,75 eurot ja viivise alates 27.10.2020 kuni 10 655,75 euro täielikult tasumiseni. Menetluskulude osas jättis maakohus kostja hagilt tasutud riigilõivu hageja kanda ja hageja tasutud riigilõivu kostja kanda ning poolte lepinguliste esindajate kuludest 10,31% hageja kanda ja 89,69% kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 2150 eurot ja lepingulise esindaja kulud 4964,34 eurot ning hagejalt kostja kasuks välja riigilõivu 900 eurot ja lepingulise esindaja kulud 252,60 eurot, tasaarvestas välja mõistetud menetluskulud ja tasaarvestuse tulemusena mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 5961,74 eurot ja viivise.
3. Maakohus tuvastas, et poolte abielu sõlmiti 03.07.2015 ja lahutati Harju Maakohtu 27.08.2019 otsusega, mis jõustus 17.10.
4. Kohtule esitatud abieluvararegistri registrikaardi nr 114450 andmetel oli poolte poolt valitud varasuhteks varalahususe varasuhe. Kohtule ei esitatud andmeid ega tõendeid, et pooled oleksid abielu ajal kokku leppinud mõne varaeseme või varalise õiguse või kohustuse kuulumises pooltele ühiselt.
5. Esmalt lahendas maakohus kostja hagi. Seoses kostja esitatud hagiga puudus pooltel vaidlus selles, et: -18.06.2015 maksekorraldusega tasus hageja auto 1 müüja Assenheimer Mulfinger GMBH and CO.KG arvelduskontole 36 900 eurot sõiduauto ostmiseks kostja omandisse; -Assenheimer Mulfinger GMBH and CO.KG-lt omandatud auto 1 oli ajavahemikul 25.06.2015–21.11.2017 registreeritud kostja nimele; -auto 1 oli registreeritud kostja nimele enne poolte abielu ja seega kostja lahusvara; -abielu ajal 18.11.2017 müüs kostja auto 1 Silberauto Eesti AS-le ja sõiduki müügist laekus 22.11.2017 kostja pangakontole 22 600 eurot; -abielu ajal 28.11.2017 kandis kostja oma pangakontolt 22 577,40 eurot ja 22,60 eurot OÜ Standard Auto pangakontole arve 161117-1 tasumiseks; -hageja ostis OÜ-lt Standard Auto enda omandisse auto 2, mille eest tasus osaliselt, s.o 22 600 eurot, kostja; -poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku laenulepingut või kirjalikku kinkelepingut. 6 2-20-2619
6. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja kinkis kostjale 25.06.2015 auto 1 kui oma tulevasele abikaasale või hageja laenas kostjale sõiduauto ostmiseks raha 36 900 eurot viisil, et tasus kostja palvel sõiduki müüjale sõiduki hinna.
7. Hageja ei tõendanud, millised olid laenulepingu tingimused, sh seda, kas laenuleping oli tähtajaline või tähtajatu. Maakohus leidis, et lähtudes poolte täiesti erinevatest seisukohtadest ja kirjaliku lepingu puudumisest, ei ole lepingupoolte ühist tegelikku tahet võimalik kindlaks teha. Kohtu hinnangul tuli hageja poolt 36 900 euro tasumise aluseks olnud lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Poolte abielu sõlmiti 03.07.2015 ja kostja nimele registreeritud auto 1 eest tasuti 18.06.
8. Seega on põhjendatud eeldada, et pooled olid teineteise tunnetes kindlad ja ei arvestanud sellega, et nad hiljemalt 2019 abielu lahutavad. Samuti on samadel asjaoludel põhjendatud, et pooltel oli omavahel läbi räägitud ja otsustatud, et abielu sõlmimisel valitakse varalahususe varasuhe. Olukorras, kus pooled on otsustanud, et nende abielu ajal kummagi poole poolt omandatud vara on poole lahusvara, ei ole tõenäoline, et pooled ei oleks laenulepingu sõlmimise korral lepingut sõlminud kirjalikult ja leppinud kokku laenu tagastamise tingimustes. Samuti olid pooled teadlikud sellest, et enne abielu sõlmimist omandatud vara, sh kostjale ostetud sõiduauto, on poole lahusvara. Kuigi hagejal ei olnud tema väitel tahet kostjat tasuta rikastada, mõistaks lepingupooltega sarnane mõistlik isik, et auto ostmiseks raha andmine paar nädalat enne abielu sõlmimist oma tulevasele abikaasale suulise kokkuleppe alusel sarnaneb rohkem auto kinkimisele kui laenule, mistõttu saab lugeda, et tegemist oli kõlbelise kohustusega, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Kuna

§ 4

lg 3 kohaselt ei saa mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantut tagasi nõuda, siis ei ole tõendatud, et kostja tagastas abielu ajal 28.11.2017 OÜ Standard Auto arve tasumisega oma pangakontolt hagejale 2015 juunis sõiduauto ostmiseks kulutatud summast 22 600 eurot. Enne abielu omandatud auto 1 oli PKS § 27 lg 2 p 2 kohaselt kostja lahusvara ja vastavalt poolte vahel kehtivale varasuhtele oli nimetatud sõiduauto müügist saadud ja kostja pangakontol olev raha samuti tema lahusvara. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja lahusvarasse kuuluvast rahast tasuti osaliselt auto 2 eest, mille hageja omandas enda omandisse lahusvarana. Kuna kostjal oli teadmine, et tema saab oma lahusvarasse kuuluva rahaga ostetud auto omanikuks, siis oli kostja teinud teise isiku esemele kulutusi. Kohtu hinnangul on kostja täitnud osaliselt hageja kohustuse OÜ Standard Auto ees ja tal on õigus nõuda tehtud kulutuste hüvitamist

§ 1041järgi.

1. Seejärel lahendas maakohus hageja hagi. Seoses hageja esitatud hagiga puudus pooltel vaidlus selles, et: -pooled ostsid 13.10.2016 sõlmitud võlaõigusliku müügilepingu ja 16.11.2016 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXX); -müügilepingu p 2.1 kohaselt oli kinnistu ostuhind 240 000 eurot; -kinnistu ostuhinna tasus täielikult hageja oma lahusvarast; -kinnistul asus pooleliolev siseviimistluseta ehitis, mille väljaehitamiseks ja siseviimistluse jms (sh sisustuse) tegemiseks kulus kokku 170 340,38 eurot, mille eest tasus hageja oma lahusvarast; -kostja ei ole kinnistu omandamiseks, kinnistul asuva ehitise väljaehitamiseks ja siseviimistluse jms tegemiseks enda raha kasutanud; -kinnistu turuväärtus on Domus Kinnisvara 03.06.2020 eksperthinnangu nr 1019-20 kohaselt 384 000 eurot, ½-suuruse mõttelise osa kinnistust turuväärtus on 192 000 eurot; -poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku lepingut. 7 2-20-2619
2. Kuna hageja maksis abielu ajal kinnistu kaasomandisse omandamisel nii ostuhinna 240 000 eurot kogu kinnistu eest kui ka kogu ehitise väljaehitamiseks ja siseviimistluse jms (sh sisustuse) tegemiseks 170 340,38 eurot, siis vaidlesid pooled selle üle, kas hageja laenas või kinkis kostjale raha kinnistu mõttelise osa ostuks kostja lahusvarasse ja kostja lahusvarasse kuuluva kaasomandiosa ehitise väljaehitamiseks ja siseviimistluseks. Maakohus leidis, et kuna lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb tõlgendada kinnistu ostmiseks raha andmise lepingut ja ehitise väljaehitamiseks ja siseviimistluse tegemiseks raha andmise lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
3. Pooled ei väitnud ega tõendanud, et kinnistu müügilepingu sõlmimise ajal ja ehitise väljaehitamise ja siseviimistluse tegemise ning selle eest tasumise ajal oli kostjal piisavalt raha, et tasuda oma kinnistu kaasomandiosa eest müügilepingus kokku lepitud tähtajaks ja ehitise väljaehitamise ja siseviimistluse eest. Seega oli pooltel nii kinnistu müügihinna tasumise kui ka ehitise väljaehitamise ja siseviimistluse eest tasumise osas kokkulepe. Kohtu hinnangul mõistaks lepingupooltega sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel, et olukorras, kus abikaasadel oli varasuhte liigiks varalahusus, oleks mõistlik eeldada, et hageja laenas kostjale raha tema lahusvarasse kinnistu omandamiseks ja ehitise väljaehitamise ja siseviimistluse eest tasumiseks ning seega oli poolte vahel mõlema summa osas laenuleping. Lepingust tulenevalt oli kinnistu müügihind 240 000 eurot ja pooled omandasid kinnistu võrdsetes mõttelistes osades, seega oli kinnistust ½-suuruse mõttelise osa müügihind 120 000 eurot. Pooled ei vaielnud, et kinnistul asuva ehitise väljaehitamiseks ja siseviimistluseks kulus 170 340,38 eurot, seega on põhjendatud, et ½-suuruse mõttelise osa ehitise väljaehitamise ja siseviimistluse kulu oli 85 170,19 eurot.
4. Hageja esitas koos hagiavaldusega tõendina kirjavahetuse, mille kohaselt on ta laenulepingu üles öelnud, esitanud kostjale nõude ja andnud kostjale tähtaja raha tagastamiseks, kostja ei ole tema eest kinnistu ostmisel makstud raha ega kinnistu ½-suuruse mõttelise osa ehitise väljaehitamise ja siseviimistluse eest makstud raha hagejale tagastanud. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 120 000 eurot kinnistust ½-suuruse mõttelise osa omandamiseks, ja teine suuline laenuleping, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 85 170,19 eurot ½-suuruse mõttelise osa ehitise väljaehitamise ja siseviimistluse kulude tasumiseks. Kuna kostja ei ole kumbagi laenu tagastanud, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja kokku 205 170,19 eurot.
5. Viimasena lahendas maakohus hageja kaasomandi lõpetamise nõude. Kuna kostja nõustus kaasomandi lõpetamisega hageja hagiavalduses taotletud viisil, hageja esitatud Domus Kinnisvara 03.06.2020 eksperthinnangus toodud kinnistu turuväärtusega, samuti kostja kasuks hüvitise väljamõistmisega poole turuväärtuse ulatuses, rahuldas maakohus hageja nõude hageja soovitud viisil. Maakohus lõpetas kinnistu kaasomandi, jättis kinnistu hageja ainuomandisse ning mõistis kostja kasuks välja hüvitise 192 000 eurot.
6. Maakohus tasaarvestas TsMS § 445 lg 1 alusel poolte vastastikused rahalised nõuded.
7. Kuna mõlemad hagid rahuldati, siis lähtudes hagide hinnast, kokku 236 553,78 eurot, moodustas kostja hagihind 10,31% ja hageja hagihind 89,69%. Lähtudes eeltoodust, jättis maakohus kostja hagilt tasutud riigilõivu kostja kanda ja hageja tasutud riigilõivu kostja kanda ja poolte lepinguliste esindajate kulud 10,31% hageja kanda ja 89,69% kostja kanda.
8. Maakohus leidis, et mõlema poole menetluskulude nimekirjas nimetatud menetlusdokumendid ja toimingud on olnud menetlusosalise esindamiseks põhjendatud ja vajalikud ning ka märgitud ajakulu põhjendatud, s.o hagejal 30 tundi 45 minutit summas 5535 8 2-20-2619 eurot ja kostjal 24 tundi 30 minutit summas 2450 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest mõistis maakohus hageja kasuks kostjalt välja riigilõivu 2150 eurot ja lepingulise esindaja kulud 4964,34 eurot ning kostjalt hageja kasuks riigilõivu 900 eurot ja lepingulise esindaja kulud 252,60 eurot.
9. Maakohus tasaarvestas TsMS § 445 lg 1 alusel poolte vastastikused menetluskulude nõuded. Kostja apellatsioonkaebus
10. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hageja hagi 205 170,19 euro väljamõistmiseks, tegi tasaarvestuse ja jaotas menetluskulud, ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule või teha uue otsuse, millega jätta hageja nõue 205 170,19 euro väljamõistmiseks rahuldamata ja tasaarvestus tegemata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
11. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigusnorme ja kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. Kohtu seisukohad on ebaõiged ning järeldused ei tulene asjas kogutud tõenditest ning tuvastatud asjaoludest. Kohus käsitles valikuliselt ja ühekülgselt üksnes kohtu arvamusega sobituvaid seisukohti ning kujundas lõppjäreldused meelevaldse käsitluse tulemusena, ilma tõendeid sisuliselt analüüsimata ja otsuses käsitlemata. Kohtu järeldused on nii faktiliselt kui õiguslikult motiveerimata ning siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Kohus on pelgalt tõdenud, et iga mõistlik inimene oleks sellistel asjaoludel sõlminud laenulepingu, mitte kinkelepingu. Otsuse põhjendavas osas ei ole maakohus tuginenud mitte ühelegi materiaalõiguslikule alusele hageja nõude rahuldamisel.
12. Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et kostjal tuli tõendada, et tal oli raha kinnistu eest tasumiseks ja siseviimistluse tegemiseks. Kohus jaotas ebaõigesti tõendamiskoormise, sest hageja, esitades suulisest laenulepingust tuleneva nõude, oleks pidanud tõendama, millal selline laenuleping sõlmiti, millised olid selle tingimused. Hageja üksnes väitis, et kuna ta tegi ülekande, siis järelikult sõlmiti laenuleping. Otsusest ei selgu, kuidas hageja esile toodud asjaoludega on võimalik laenulepingu sõlmimist tõendada.
13. Kostja ei nõustu maakohtuga, et sellises olukorras saab iga mõistlik inimene aru, et varalahususe korral toimub abikaasade vahel laenulepingu sõlmimine. Olukorras, kus tegemist on abikaasadega, kes tegutsevad sellises intiimses omavahelises suhtes nagu perekond, on just tõenäoline oma abikaasa toetamine (PKS § 15 lg 1, § 17). Pigem varalahususe valik annab abikaasadele kindluse, et juhul, kui pööratakse sissenõue ühe abikaasa varale, annab varalahusus teisele abikaasale tagatise, et tema osa ei vastuta abikaasa kohustuste ees. Üldiselt abielus soovitakse oma partnerit soosida ja teha talle kingitusi, ootamata selleks vastusooritust. Rääkimata sellest, et kostja oli hagejale abikaasaks, kes pidi hoolitsema majapidamise eest ilma, et tal oleks olnud võimalik endale iseseisvalt varandust koguda.
14. Kui lähtuda mõistlikule inimesele omistatavast põhimõttest, siis hageja, kes on igapäevaselt tegutsev äris, on kindlasti teadlik, et sellises suuruses kohustuste võtmiseks tuleks sõlmida kirjalik laenuleping, et kõik poolte kohustused oleks selgelt fikseeritud ja kohustuste hilisem täitmine tagatud.
15. 13.10.2016 võlaõigusliku müügilepinguga on tõendatud, et kostjal ei ole kohustusi hageja ees, kuna leping käsitleb neid ühise nimetusega „Ostja“, tähendades samal ajal nii ainsust kui mitmust. Kõik lepingus käsitletud poolte avaldused on tehtud ühiselt. 9 2-20-2619
16. Kostja ei nõustu hageja väitega siseviimistluse tegemise eest talle laenu andmise kohta. Hageja on esitanud hulgaliselt arveid, milledelt osaliselt ei ole võimalik isegi tuvastada, mida on ostetud ja hageja ei ole ka tõendanud, kuhu ostetud asjad on kasutatud. Kokku 36 arvet on väljastatud 24.11.2016–21.06.
17. Kuidas on need seotud väidetavalt juba 13.10.2016 sõlmitud suulise laenulepinguga, hagis esitatud asjaoludest ega kohtulahendist ei selgu. Kohus ei ole neid tõendeid otsuses käsitlenud. Seega jääb arusaamatuks, millise summa kostja väidetavalt 13.10.2016 laenas, kui hagejale endalegi ei olnud teada, mis kulud tal tekkida võivad. Hageja ei ole kohtule selgitanud, millise sisuga oli see algne väidetav õigussuhe, mille raames hageja kostjale teadmata koguses raha laenas, kuidas selline õigussuhe tekkis, millal konkreetselt ja milliste tahteavalduste vahetamise teel sõlmiti väidetav suuline laenuleping ning millal saabus laenu tagastamise tähtaeg. Ainuüksi laenulepingu ülesütlemise avalduse esitamisega kostjale ei saa tõendada, et tegelikkuses laenuleping ka eksisteeris.
18. Kostja ei nõustu hageja menetluskulude suurusega ja leiab, et 30 tunni 45 minuti ulatuses osutatud õigusabi on ilmselgelt ülepaisutatud. Käesolev tsiviilasi ei ole olnud sedavõrd keerukas, et tunnitasu 180 eurot oleks põhjendatud. Hageja vastuapellatsioonkaebus
19. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas kostja hagi 22 577,4 euro ja viivise väljamõistmiseks, tegi seetõttu ebaõige tasaarvestuse ja jaotas menetluskulud, ja teha uue otsuse, millega jätta kostja hagi rahuldamata, menetluskulud kostja kanda ja teha tasaarvestus vastastikuste nõuete osas õigesti.
20. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme.
21. Pooled ei ole sõlminud kinkelepingut 36 900 euro ega auto 1 kinkimiseks, mistõttu maakohus tegi selles osas ebaõige otsuse. Asjaolu, et sõiduki ostmine ja selleks raha andmine toimus enne abielu sõlmimist, ei tõenda kinkelepingu sõlmimist. Hageja hinnangul andis ta kostjale laenu sõiduki ostmiseks ning alternatiivselt on tegemist alusetu rikastumisega, millised summad pidi kostja hagejale tagastama ning ongi osaliselt tagastanud. Laenu andmist toetab ka Riigikohtu praktika. Maakohus kohaldas ebaõigesti kostja makse osas

§ 1041

. Nimetatud summade maksmisega vähenes hageja rahaline kohustus kostja ees, sest võlasuhe lõppes makstud summa ulatuses (

§ 186p 1).

Maakohus ei analüüsinud hageja väidet, et hageja ja kostja sõidukite ostmise ja müümisega seotud rahalised kohustused kattuvas ulatuses on lõppenud, ega põhjendanud, miks ta sellega ei nõustu. Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata ka

§ 186p 1, mis samuti välistab kostja hagi rahuldamise.

48. Hagejale on arusaamatu maakohtu vastuoluline ja ebaõige, hea usu ning mõistlikkuse põhimõtete vastane käsitlus, et kui hageja annab kostjale auto 1 ostmiseks raha, siis on tegemist kinkelepinguga (mitte laenu või muu võlasuhtega) (maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 259

lg 1), kuid kui kostja annab hagejale auto 2 ostmiseks raha, siis ei ole tegemist kinkelepinguga, vaid hageja on kostja arvel alusetult rikastunud ning hageja peab maksma kostjale raha tagasi

§ 1041alusel.

Kohus käsitles neid olukordi alusetult erinevalt. Kostja eesmärk on hageja arvel alusetult rikastuda ning hagejale kahju tekitada. Kohtulahend ei saa tekitada ebaõiglust ja kahju hagejale.

1. Otsuse põhjendused seoses kostja poolt sõiduki omandamise aspektidega (sh raha tasumisega jne) ja väidetava kinkega, samuti hageja poolt kostjale 22 577,40 euro tagasimaksmise õiguslike aluste osas, on hagejale üllatuslikud. Maakohus märgib otsuses, et 10 2-20-2619 hageja ei tõendanud, millised olid laenulepingu tingimused, sh seda, kas laenuleping oli tähtajaline või tähtajatu. Kohus ei viidanud kordagi sellele, et hageja peaks midagi täiendavalt tõendama. Kohtupraktika kohaselt loetakse suulise kokkuleppe alusel raha andmist millegi ostmiseks laenulepinguks. Laenusaaja huvides eeldatakse vaidluse korral, et tegemist on tähtajatu ja intressita laenulepinguga. Kui laenulepingut ei olnud sõlmitud, siis jääb arusaamatuks, miks tasus kostja hagejale tagasi 22 600 eurot, tasudes selle hageja palvel kolmanda isiku arvelduskontole auto eest, mille ostis hageja. See tõendab, et hageja andis kostjale sõiduki ostmiseks laenu ja kostja tagastas selle laenu siis, kui ta oma auto maha müüs.
2. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 4lg 3.

Juhul, kui ei ole tegemist laenulepinguga, siis oli tegemist alusetu rikastumisega. Kohus jättis kostja vastavad seisukohad tähelepanuta ja tegi ebaõige ning üllatusliku kohtulahendi. Abielu sõlmimine ja varalahususe varasuhte valimine abiellumisel ei oma õiguslikku tähendust sõiduki omandamise ja võõrandamise aspektist, kuigi kohus on seda kohtuotsuses soovinud siduda. Eeltoodu valguses ei oma sisulist tähtsust ka kohtu viide PKS § 27 lg 2 p-le

1. Maakohus rikkus oluliselt ka TsMS § 436 lg-d 2 ja
2. Kohus ei selgitanud ega põhjendanud, miks ta hageja väiteid ja tõendeid ei arvesta ega hinda selliselt, nagu hageja on neid käsitlenud (TsMS § 442 lg 8 oluline rikkumine). Menetlusosaliste seisukohad
3. Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu. Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebuse läbivaatamata või alternatiivselt rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja palub jätta hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada osaliselt osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude 205 170,19 euro saamiseks, ja saata nõue uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles rahuldati kostja nõue hageja vastu 22 577,40 euro ja viivise saamiseks. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus lõpetas poolte kaasomandi kinnistule (registriosa nr XXXXXXX) ja jättis selle hagejale ning kohustas kostjat andma tahteavaldused. Ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 järgi selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli ja TsMS § 456 lg 2 p 1 järgi on otsus selles osas jõustunud. Samuti ei ole vaidlustanud pooled kinnistu omandi kaotuse eest hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluva summa 192 000 eurot suurust, kuid kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses selle summa osas maakohtu poolt tehtud tasaarvestuse. Seoses hageja nõude 205 170,19 euro saamiseks tühistamise ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmisega teeb ringkonnakohus TsMS § 450 lg 2 järgi tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse.
5. Esmalt lahendab ringkonnakohus hageja vastuväite Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.20201 määrusele ja taotluse kostja apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks. Hageja leiab, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on ennistatud ebaõigesti. Ringkonnakohus jääb 22.12.2020 määruses toodud põhjenduste juurde ja ei korda neid. Kuna apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ennistati, siis ei ole alust jätta apellatsioonkaebust läbi vaatamata.
6. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude tema vastu raha saamiseks, ja hageja vaidlustas vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas kostja hagi hageja vastu raha saamiseks. 11 2-20-2619 Mõlemad pooled on vaidlustanud maakohtu otsuse väljamõistetud summade tasaarvestuse, menetluskulude jaotuse, rahalise kindlaksmääramise ja menetluskulude tasaarvestuse osas.
7. Poolte vastastikuste rahaliste nõuete lahendamisel ei ole poolte vahel vaidlust järgmiste asjaolude üle: • Pooled olid abielus 03.07.2015-17.10.2019 ja nende varasuhteks oli varalahusus. • 18.06.2015 tasus hageja Assenheimer Multifinger GMBH-le 36 900 eurot auto 1 ostmiseks. Ostetud auto 1 registreeriti 25.06.2015 kostja nimele ja kostja müüs selle 18.11.2017 22 600 euro eest Silberauto Eesti AS-le. 28.11.2017 kandis kostja OÜ-le Standard Auto 22 577,40 eurot. Hageja ostis OÜ-lt Standard Auto uue auto 2, mis registreeriti tema nimele. • Pooled ostsid 13.10.2016 müügilepinguga ja 16.11.2016 asjaõiguslepinguga kinnistu (kumbki pool mõttelist osa), mis asub XXX (registriosa nr XXXXXXX) hinnaga 240 000 eurot, mille tasus müüjale hageja. • Kinnistul asuva elamu väljaehitamiseks, viimistlemiseks ja sisustamiseks tegi kulutusi hageja.
8. Ringkonnakohus kontrollib esmalt maakohtu otsust hageja rahalise nõude lahendamise osas.
9. Hageja väitis, et ta laenas kostjale kinnistu poole mõttelise osa ostmiseks 120 000 eurot ning elamu sisemiste viimistlustööde tegemiseks ja sisustamiseks 85 170,19 eurot. Alternatiivselt väitis hageja, et kuna tema tasus kostja osa eest kinnistu ostmisel ja sisetööde tegemisel ning sisustamisel, siis on kostja tema arvel alusetult rikastunud ning kui hageja rahalist nõuet ei ole ka alusetu rikastumise sätete järgi võimalik rahuldada, siis palus hageja nõude lahendada seltsingulepingu lõpetamise sätete järgi (II kd, tl 78-80). Kostja väitis, et poolte vahel ei ole kunagi laenulepinguid sõlmitud ja hageja eesmärgiks kulutuste tegemisel oli kostjat kui abikaasat rikastada. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli laenusuhe ja rahuldas hageja nõude. Kostja on apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse selles osas vaidlustanud. 58.

§ 396

lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kuna hageja tugines kostja vastu esitatud raha nõudes laenulepingutele, pidi ta nende olemasolu osas esile tooma asjaolud, millest on tuvastatavad laenulepingute sõlmimise asjaolud, poolte tahteavaldused ja laenulepingute tingimused, ja TsMS § 230 lg 1 järgi neid tõendama. 59. Maakohus tuvastas pooltevahelise laenusuhte, hinnates

§ 29

lg 4 järgi sarnase mõistliku isiku lähtekohast seda, et kinnistu müügilepingu sõlmimise, elamu väljaehitamise ja sisustamise ning selle eest tasumise ajal ei olnud kostjal piisavalt raha ja pooltel kui abikaasadel oli varalahususe suhe. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu. Piisav ei ole see, et hageja maksis kostja eest kinnistu ostmisel kogu tasumisele kuulunud summa ja kandis rahalisi kulutusi elamu ehitamisel ja sisustamisel. See, et pooled ei vaielnud asjaolu üle, et hageja kostja eest kinnistu müüjale ja edasiste ehitustööde ja sisustamise eest tasus, ei võtnud hagejalt tõendamiskoormist tema poolt väidetud laenulepingute sõlmimise osas, sest hageja poolt kostja kohustuste täitmisest ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenusuhe. Samuti ei saa hageja poolt kostjale 18.04.2019 esitatud laenulepingu ülesütlemise avaldusest (I kd, tl 106-107) järeldada, 12 2-20-2619 et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping või laenulepingud. Ringkonnakohus möönab, et eelviidatud asjaolud võivad küll koosmõjus teiste tõenditega olla juhul, kui tuvastatakse laenulepingu või laenulepingute sõlmimine, asjakohased laenu tagastamise kohustuse tuvastamisel, kuid esmalt tuli kohtul tuvastada laenulepingute sõlmimine. 60. TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause järgi on lepingu sõlmimiseks vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus.

§ 9

lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

1. Hageja pidi esile tooma asjaolud ja tõendama, et pooled leppisid kokku, et hageja annab kostjale kinnistu mõttelise osa ostmisel laenu 120 000 eurot ja kinnistul asuva elamu ehitamisel ja sisustamisel laenu vastavalt tehtavatele kulutustele, sh et kostja kohustub saadud laenud hagejale tagastama. Kuna kostja on selliste kokkulepete olemasolu eitanud, pidi hageja tooma esile, millal ja milliste tahteavalduste tegemisega laenulepingud sõlmiti. Hageja selliseid asjaolusid kohtu ette toonud ei ole.
2. Maakohus on laenulepingute olemasolu tuvastamisel lähtunud

§ 29

lg-st 4, leides, et kuna poolte ühist tegelikku tahet ei ole võimalik kindlaks määrata, siis varalahususe varasuhte määranud abikaasade puhul mõistlik isik mõistaks ühe abikaasa poolt teise eest ostuhinna tasumist ja kulutuste kandmist laenulepinguna. PKS § 58 sätestab, et varalahususe korral käsitatakse abikaasasid varalistes suhetes isikutena, kes ei ole teineteisega abielus, kuid sellest ei tulene, et teise abikaasa eest kulutuste tegemisel tekib abikaasade vahel laenusuhe. Maakohus ei ole seisukohta laenulepingute olemasolu kohta põhjendanud. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, miks peaks mõistlik isik maakohtu poolt esiletoodud asjaoludel järeldama, et poolte vahel on sõlmitud laenulepingud. Seega on maakohtu järeldus laenulepingute sõlmimise kohta ebapiisavalt põhjendatud ja olulised asjaolud on otsuses tuvastamata.

1. Kuigi maakohtu järeldus laenulepingute sõlmimise kohta ei põhine tuvastatud asjaoludel ja on seega ebaõige, ei ole ringkonnakohtul võimalik sellest lähtuvalt hageja nõuet jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata. Hageja esitas oma nõude 205 170,19 euro saamiseks alternatiivsetel õiguslikel alustel, paludes juhul, kui kohus laenulepingust tulenevat nõuet ei rahulda, rahuldada nõue alusetut rikastumist või seltsingulepingu lõpetamist reguleerivate normide järgi. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hinnanud, kas nõuet saaks eelviidatud alustel rahuldada. Eelmenetluses ei ole maakohus selgitanud hagejale vajadust esile tuua alternatiivsetel õiguslikel alustel nõuete esitamiseks olulisi asjaolusid ja neid tõendada.
2. Ringkonnakohus selgitab, et juhul, kui hageja nõuet on võimalik lahendada mitme õigusnormi järgi, siis tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas hageja nõudele saab kohaldada lepinguid reguleerivaid sätteid. Hageja väitis alternatiivselt, et poolte vahel oli seltsing ja hageja nõude saab lahendada seltsingu lõpetamise normide järgi. Ringkonnakohtu arvates ei ole välistatud, et seltsingulepingu võivad sõlmida ka abikaasad, tehes lahusvara arvel panuseid ja rajades ühiselt eluaseme (Riigikohtu 03.03.2014 määrus tsiviilasjas 3-2-1-193-13, p 11).

§ 580

lg 1 järgi seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Seega tuleb esmalt tuvastada, kas poolte vahel oli seltsinguleping, s.t tuleb kindlaks teha poolte vastavad tahteavaldused ja milline oli ühine eesmärk, millistes panustes kokku lepiti, ja määrata, milline oli seltsinglaste vara. Hageja sellekohaseid asjaolusid esile toonud ei 13 2-20-2619 ole. Ainuüksi sellest, et hageja on teinud rahalisi kulutusi ja kostja on majapidamise eest hoolitsenud, ei saa ringkonnakohtu arvates järeldada seltsingu olemasolu. 65.

§ 1041

lg 1 sätestab, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Eeltoodud alusel nõude esitamisel on oluline, et hageja oleks täitnud kostja kohustuse ja kostja on kohustuse täitmisest vabanenud (

§ 78

lg 1), mida võiks teoreetiliselt jaatada kinnistu ostmisel hageja poolt kostja osa eest tasumisel. Samas peab selleks olema tuvastatav, et hageja täitis kinnistu müügihinda tasudes kostja kohustuse ning selline kohustuse täitmine peab olema toimunud ilma õigusliku aluseta. 13.10.2016 müügilepingu p-s 2.2 ei ole käsitletud poolte kohustust tasuda kinnistu mõttelise osa eest kummagi ostja poolt 120 000 eurot eraldi, vaid märgitud on ostja kohustus tasuda 240 000 eurot (I kd, tl 10) ), kusjuures ostjana on tähistatud hagejat ja kostjat ühiselt.

§ 65

lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus mh siis, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra. Kui mitu isikut kohustuvad täitma kohustust ühiselt, eeldatakse

§ 65

lg 4 järgi, et nad on solidaarvõlgnikud.

§ 65

lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega, kui pooled olid kinnistu müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse osas solidaarvõlgnikud, ei saa kolleegiumi hinnangul väita, et hageja oleks ostuhinda tasudes täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud

§ 1041tähenduses.

Solidaarvõlgnikuna oleks hageja olnud ka ise kohustatud ostuhinna tasumise kohustuse täielikult täitma ja võlausaldaja oleks olnud õigustatud temalt seda nõudma.

§ 69

lg 1 kohaselt peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Lõike 2 kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Seega võib hagejal teoreetiliselt olla kostja vastu solidaarvõlgniku tagasinõue, mis sõltub nende omavahelises suhtes sõlmitud kokkulepetest. Millised olid kinnistu eest tasumisel poolte omavahelised kokkulepped, müügilepingust ei tulene ja vastavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole. Õige ei ole kostja käsitlus, et 13.10.2016 müügilepingu järgi ei olnud tal kohustust kinnistu eest tasuda, kuna seal ei olnud sõnaselgelt märgitud, et kumbki ostja pidi tasuma 120 000 eurot. 66. Hageja alusetu rikastumise nõude, mis tuleneb ostetud kinnistul paikneva hoone lõpuni ehitamisest ja sisustamisest, lahendamisel võib kõne alla tulla

§ 1041

või § 1042 lg 1 kohaldamine, kuid ka nende normide järgi nõude esitamisel peab hageja tõendama, et ta täitis kostja kohustuse või tegi kostja asjale kulutusi ilma õigusliku aluseta. 67. Ringkonnakohus märgib, et lisaks eelviidatule võib hageja nõude õiguslikuks aluseks olla

§ 1018

lg 1, mis sätestab, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal

§-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, mh kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks või asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Riigikohus on leidnud, et kui üks isik on lepinguväliselt täitnud teise isiku kohustuse

§ 78

mõttes, siis võib tal olla hüvitisnõue käsundita asjaajamise sätete (

§ 1018

ja § 1023 lg 1) alusel, millisel juhul on välistatud hüvitisnõue

§ 1041alusel (Riigikohtu 29.01.2014 otsus tsiviilasjas 3-2-1-158-13, p 12 ).

14 2-20-2619 68. Maakohus ei ole käsitlenud kostja vastuväited, mille kohaselt oli elamu ostmisel hageja poolt 120 000 euro tasumine ja ehitustööde ning sisustuse eest tasumine kink kostjale. Kinkelepingu eesmärgiks oli väidetavalt kostja kui hageja abikaasa rikastamine (

§ 259lg 1). Kinkelepingu olemasolu tuleb tõendada Ts

MS § 230 lg 1 järgi kostjal. Ringkonnakohus märgib, et kui poolte vahel oli kinkeleping, siis võib hagejal olla õigus nõuda kingitud raha või asja tagasi, kui ta

§ 267

ja § 268 järgi kinkelepingust taganeb, arvestades mh

§-s 270 sätestatud taganemise piiranguid.

1. TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi peavad asjaolud esile tooma pooled. Kohus selgitab TsMS § 392 lg 1 kohaselt eelmenetluses välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. TsMS § 392 lg-s 1 toodud ülesannete täitmiseks saab kohus nõuda pooltelt selgitusi, selgitada õiguse kohaldamist ja tõendamiskoormist. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et maakohus oleks eelmenetlust läbi viinud, sh palunud hagejal selgitada iga alternatiivse aluse puhul nõude aluseks olevaid asjaolusid ja andnud kostjale võimaluse esitatu suhtes oma arvamust väljendada.
2. Kuna maakohus ei ole hageja raha nõuet muul alusel kui laenulepingust tulenevalt analüüsinud, siis on maakohtu otsus hageja raha nõude osas olulises osas ebapiisavalt põhjendatud. Maakohus ei ole menetluses käsitlenud hageja nõuet erinevatel õiguslikel alustel tõendada ega arutanud pooltega, millised asjaolud on vajalik sellisel juhul esile tuua ja tuvastada. Samuti ei ole käsitletud laenulepingute kohta esitatud kostja vastuväiteid. Ringkonnakohtu poolt eelviidatud osas esmakordne asjaolude tuvastamine rikuks oluliselt poolte kaebeõigust, mistõttu tuleb hageja rahalise nõude osas maakohtu otsus tühistada ja saata tsiviilasi TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles maakohus rahuldas kostja hagi hageja vastu 22 577,40 euro ja viivise väljamõistmiseks.
4. Hageja väitis, et 25.06.2015 auto 1 ostmiseks laenas ta kostjale 36 900 eurot ja 22 577,40 euro tasumine OÜ-le Standard Auto oli kostja poolt laenu tagastamine. Kostja väidete kohaselt kinkis hageja talle 25.06.2015 auto
5. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses, et 25.06.2015, s.o on paar nädalat enne poolte pulmi, hageja poolt auto 1 eest tasumine ja kostja nimele auto 1 ostmine sarnaneb mõistliku isiku arusaama kohaselt kinkele, ja luges, et tegemist oli kõlbelise kohustusega

§ 4lg 3 mõttes ja selle täitmiseks üleantut ei saa tagasi nõuda.

Maakohus leidis, et tõendatud ei olnud, et kostja tagastas abielu ajal OÜ-le Standard Auto makset tehes hageja poolt antud laenu. Seega oli kostja poolt OÜ-le Standard Auto makstud 22 600 eurot kostja lahusvara ja ta tegi kulutusi hageja varale. Maakohus rahuldas kostja nõude hageja vastu 22 577,40 euro saamiseks

§ 1041järgi.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel sõlmiti suvel 2015 laenuleping, mille kohaselt laenas hageja kostjale auto 1 ostmiseks 36 900 eurot. Hageja ei ole esile toonud, millal ja milliste tahteavaldustega laenuleping sõlmiti ja milline oli selle sisu. Ainuüksi asjaolust, et hageja tasus auto 1 eest, sellist järeldust teha ei saa. Esitatud asjaoludel ei näe ringkonnakohus alust, et kahelda maakohtu järelduses, mille kohaselt oli hageja
2. a kostjale autot 1 ostes täitnud enda mittetäieliku kohustuse

§ 4lg 2 p 2 mõttes.

Arvestades auto 1 ostmise aega vahetult enne poolte abiellumist, ostis hageja auto 1 ja registreeris selle kostja nimele pooltevaheliste suhete kinnitamiseks. Seega oli tegemist kõlbelise kohustuse täitmisega ja seda ei saa

§ 4

lg 3 järgi ega ka

§ 1028lg 2 p 1 15 2-20-2619 järgi tagasi nõuda.

Ringkonnakohus märgib, et juhul, kui kõlbelise kohustuse olemasolu eitada, oli hageja poolt suvel 2015 kostjale auto 1 ostmine kink (

§ 259lg 1).

Poolte vahel ei olnud vaidlust, et hageja ostis vahetult enne pulmi auto 1 kostjale ja kuni võõrandamiseni kasutas seda kostja. Eeltoodu kinnitab, et hageja soov oli kostjat kui oma tulevast abikaasat rikastada.

1. Kuna hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, millega kostja laenas hagejalt auto ostmiseks 36 900 eurot, siis kostja poolt 28.11.2017 22 600 tasumist OÜle Standard Auto ei ole alust pidada hagejale laenu tagastamiseks. Vaidlust ei olnud, et auto 1 oli kostja lahusvara. Hageja ei ole vastu vaielnud kostja väitele, et kostja tegi ülekanded OÜ-le Standard Auto hageja palvel. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja poolt OÜ-le Standard Auto ülekantud raha eest osteti hagejale auto
2. Seega on kostja sisuliselt täitnud enda vara arvel hageja kohustuse OÜ Standard Auto ees olemata selleks kohustatud. Maakohus on kostja nõude 22 577,40 euro saamiseks rahuldanud

§ 1041

järgi, mille kohaselt isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Kuna kostja ei ole väitnud, et ta täitis hageja kohustuse, vaid ta on esile toonud, et kandis raha üle selleks, et omandada uus auto endale, siis

§ 1041järgi nõude rahuldamine ei ole õige.

Ringkonnakohtu arvates tuleb nõue rahuldada

§ 1037

lg 1 järgi, mis sätestab, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Kostja poolt OÜ-le Standard Auto ülekantud raha kasutas hageja oma kohustuse täitmiseks ja ostis selle eest endale auto

1. Seega hageja käsutas kostja vara ja rikastus kostja arvel. Rikastumine toimus ilma kostja nõusolekuta.
2. Kostja palus 22 577,40 euro tasumisega viivitamise eest hagejalt välja mõista viivise. Maakohus on kostja viivise nõude alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni õigesti rahuldanud. Kuigi maakohus tasaarvestas poolte nõuded, on kohus kohtuotsuse resolutsioonis välja mõistnud ka viivise alates kohtuotsuse tegemisest

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Tulevikus sissenõutava viivise väljamõistmine maakohtu otsuses oli, arvestades tasaarvestuse tegemist,

§ 197

lg 2 järgi ebaõige, kuna kohtuotsuse tegemise seisuga lõppesid poolte vastastikused nõuded. Samas ringkonnakohtu tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega tuleb rahuldada kostja TsMS § 367 järgi esitatud viivise nõue. Tasaarvestuse tegemisel tuleb maakohtul viivis tasaarvestuse aja seisuga välja arvutada. Ringkonnakohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja viivise perioodi eest 17.02.2020 kuni 29.10.2021 3073,62 eurot. Alates 30.10.2021 kuulub viivise väljamõistmisele

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras. 76. Ts

MS § 450 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kui ühte menetlusse on ühendatud mitu omavahel seotud iseseisvat nõuet või kui ühes hagis esitatud mitmest nõudest on üks nõue või osa ühest nõudest või esitatud vastuhagi puhul üksnes hagi või vastuhagi lõplikuks otsustamiseks valmis, võib kohus teha neist igaühe kohta eraldi otsuse, kui see kiirendab asja läbivaatamist. Lahendamata nõuete osas jätkab kohus menetlust. Kui kohus rahuldab osaotsusega hagi, millele on esitatud vastuhagi või vastuväide haginõude tasaarvestamiseks, märgib kohus otsuse resolutsiooni, et otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuhagi või vastuväite lahendamisel (reservatsioon). Osaotsuse tegemine on võimalik igas kohtuastmes ja igat tüüpi nõuete kohta. Tegemist on menetluskorraldusliku küsimusega, kohus saab osaotsuse teha ka omal algatusel ja see allub täielikult kohtu diskretsioonile. Ringkonnakohus märgib, et 16 2-20-2619 tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsus kujutab endast äramuutva tingimusega lõppotsust ja seda on võimalik teha poolte vastastikuste nõuete korral.

1. Võttes kokku eelnevat, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 205 170,19 eurot ja saadab selles osas hageja hagi maakohtule uueks arutamiseks. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus lõpetas poolte kaasomandi ja asendas kostja tahteavalduse. Kuna pooled on teineteise rahanõuete osas esitanud tasaarvestuse avaldused, siis leiab ringkonnakohus, et teha tuleb tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsus. Sisuliselt rahuldab ringkonnakohus poolte nõuded teineteise vastu tingimusel, et käesolevas menetluses hageja nõuet kostja vastu 205 170,19 euro saamiseks ei saa rahuldada.
2. Kostja esitas 19.08.2021 ringkonnakohtule taotluse kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks, paludes määrata, et otsustused kaasomandi lõpetamise, omandi kaotuse eest hüvitise väljamõistmise ja tahteavalduste andmiseks kohustamise kohta on sundtäidetavad pärast poolte vastastikuste rahaliste nõuete kohta tehtud lahendi jõustumist.
3. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus kuulub TsMS § 445 lg 1 järgi rahuldamisele ja otsuse täitmise korrana tuleb määrata, et otsustused kaasomandi lõpetamise, omandi kaotuse eest hüvitise väljamõistmise ja tahteavalduste andmiseks kohustamise kohta on sundtäidetavad pärast poolte vastastikuste rahaliste nõuete kohta tehtud lahendi jõustumist.
4. TsMS § 173 lg 5 kohaselt ei märgi kohus tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuses menetluskulude jaotust, kui kohus jätkab asja lahendamist. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 8-11). Menetluskulude jaotus nähakse ette lõppotsuses. (allkirjastatud digitaalselt) 17