Kohustada I Ji andma nõusolek korteriomandi asukohaga xxx, ühisomandi lõpetamisel selliselt, et korteriomand aadressiga xxx jääb kostja K Ji ainuomandisse;
1995 ja pärast seda
(
Enne 01. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (
1995 § 14 jj), 01. juulist 2010 kohaldub poolte varasuhtele
§-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (vt ka nt Riigikohtu
juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele
1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga
(
Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara
1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka
Ühisvara koosseis määratakse
See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 01. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada
1995. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast
-i jõustumist 01. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele
lg 1 järgi
(vt ka nt Riigikohtu
lg 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseadus AÕS § 70 lg 2 sätestab, et ühine omand on kaasomand või ühisomand. AÕS § 71 lg 1 kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või tehinguga pole sätestatud teisiti. AÕS § 76 lg 1 sätestab, et kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. AÕS § 77 lg 2 kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele, kuid kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt osa suurusele.
lg 1 sätestab, et ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara.
lg 2 kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara: 1) abikaasa isiklikud tarbeesemed; 2) esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sealhulgas kinke alusel või pärimise teel; 3) esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel.
lg 3 sätestab, et lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka.
lg 6 sätestab, et varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka.
lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel.
sätestab, et ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse 4 2-19-14909 võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse käesolevas seaduses vara jagamise kohta sätestatut. Riigikohus on asjas nr 2-15-15138 märkinud, et: p 35.1. Kuigi ühisvarana jagatakse
§-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel
Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (vt ka Riigikohtu
lg-te 1 ja 3 ning AÕS § 77 lg 2 alusel üksnes juhul, kui pool soovib lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi kanda üksi, ja üksnes hüvitise vastu, mida ta on valmis maksma. Kui pool ei soovi lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste endale jätmist või ei ole nõus seda tegema hüvitise eest, mis kohtu arvates tuleks maksta, tuleb hagi lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste jagamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks jätta rahuldamata, kui muid jagamisviise pole nõutud. Korteriomand ja sellega seotud laenukohustus Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et poolte ühisvaraks on korteriomand aadressil xxx ja sellega seotud laenukohustus xxx AS ees. Samuti on pooled ühisel meelel, et nimetatud korteriomand tuleks jätta ühisvara jagamisel kostja ainuomandisse koos sellega seotud laenukohustusega xxx AS ees. Poolte vahel on vaidlus korteriomandi väärtuse ja laenukohustuse jäägi osas. Hageja nimetas korteriomandi hinnaks 90 000 eurot ja algselt oli kostja sellega nõus. Siiski menetluse kestel kostja muutis meelt ja esitas 06.05.2020 taotluse ekspertiisi läbiviimiseks, kuivõrd ei ole teada poolte ühisvaras oleva korteriomandi xxx turuväärtus. Kohus rahuldas taotluse ekspertiisi läbi viimiseks ning määras antud vaidluses ekspertiisi. Kohtule esitati ekspertiisiakt 07.12.2020. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on korteriomandi xxx turuväärtuseks 86 000 eurot +/- 5% (ehk +/- 4300 eurot). Kostja nõustus seepeale, et korteri väärtus on 86 000 eurot. Kostja leidis, et korteriomandi koos sellega seotud laenukohustusega peaks jagama järgmiselt: Kostja ainuomandisse jääb kinnistu 5 2-19-14909 (kinnistu aadressil xxx) maksumusega 86 000 eurot (korteri hind), millest poole väärtus on 43 000 eurot, mille kostja peab hagejale hüvitama. Hageja oli seisukohal, et kohus peab lähtuma otsuse tegemisel kostja poolt mitmekordselt kinnitatud korteri maksumusest summas 90 000 eurot. Ekspertiisiakt oli tehtud pärast eriolukorra lõpetamist ja antud ajaperioodil korterite väärtus oli madalam, kui tavaliselt. Kohus leiab, et korteriomandi väärtuse hindamisel tuleb lähtuda ekspertiisis nimetatud väärtusest 86 000 eurot, kuivõrd hindamistäpsus +/- 5% (ehk 4300 eurot ühele või teisele poole) katab ära hageja poolt õigeks peetud väärtuse. Kohus jagab seega korteriomand aadressil xxx kostja ainuomandisse kohustusega maksta hagejale hüvitis enamsaadud ühisvara väärtuse eest. Õiglaseks hüvitiseks on
Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja rahaline hüvitis enamsaadu ühisvara arvel summas 43 000 eurot. Kostja on avaldanud soovi jätta korteriga seotud laenukohustus tema kanda ja kohustada hagejat hüvitama kostjale hageja osa laenukohustusest. Hageja on avaldanud nõustumust laenulepingust tuleneva kohustuse kostja kanda jätmisega, küll aga vaidlevad pooled kohustuse suuruse üle. Kostja väitis oma 23.02.2021 seisukohas, et laenujääk on summas 8726.26 eurot, millest poole väärtus on 4363.13 eurot, mis tuleb hagejal kostjale hüvitada. Hageja vaidles vastu eluasemelaenu jäägi suurusele ja esitas tõendina panga kinnituse selle kohta, et laenukohustuse jääk on 11.02.2021 seisuga 7835.82 eurot. Kohus märgib, et kostja ei ole kuidagi tõendanud oma väidet, et korteriomandiga seotud laenu jääk on 23.02.2021 seisuga 8726.26 eurot küll aga on hageja tõendanud 08.03.2021 panga kinnitusega, et 11.02.2021 seisuga oli jääk 7835.82 eurot. Kohus lähtub seega laenujäägist 7835.82 eurot. Seega jätab kohus poolte ühise laenukohustuse xxx AS ees, mis tuleneb Laenulepingust nr xxx, kostja kanda ja kohustab hagejat hüvitama kostjale hageja osa vastavast kohustusest. Hageja osa vastavast kohustusest on
Eeltoodust tulenevalt, tuleb hagejalt mõista kostja kasuks välja rahaline hüvitis summas 3917.91 eurot. Sõiduauto xxx Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et poolte ühisvaraks on sõiduauto xxx. Hageja teavitas 31.05.2021 kohut, et sõiduauto xxx omandas poolte omavahelisel kokkuleppel hageja ja hageja palus 20.09.2021 kohtuistungil selle varaga ühisvara jagamisel enam mitte arvestada. Kostja vastu ei vaielnud. Eeltoodust tulenevalt kohus käesoleva otsuse tegemisel sõiduautoga xxx ei arvesta. Sõiduauto Nissan Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et poolte ühisvaraks on sõiduauto xxx. 6 2-19-14909 Kostja on esitanud 23.02.2021 tõendina xxx AS 04.02.2021 dateeringuga ostupakkumise, mille kohaselt xxx AS on nõus ostma kõnealuse xxx 14 000 euro eest (II kd tlk 33). Kostja tõi oma 23.02.2021 seisukohas välja, et xxx seotud autoliisingu jääk on 11672.89 eurot, mis teeb vaheks 2327.20 eurot. Hageja sellele väitele vastu vaielnud ei ole. Hageja teavitas 31.05.2021 kohut, et kostja oli müünud ära sõiduauto xxx. Vaidlus tekkis 20.09.2021 kohtuistungil poolte vahel selles osas, et kas ka õiglase hinna eest. Hageja viitas, et asjas on esitatud tõend, mille kohaselt oldi nõus ostma auto 14 000 euro eest ja väitis, et kostja müüs auto 11 000 euro eest. Kostja vaidles sellele istungil vastu, väites esmalt, et müüs jääkväärtusega ja seejärel, et müüs auto 13 400 euro eest, mille kohta saab tõendi esitada. Kohus leiab, et kuivõrd esitatud tõendi kohaselt oli xxx väärtuseks leitud 14 000 eurot ja see oli summaks, millega esindus oli nõus auto ära ostma, tuleb vara jagamisel selle summaga ka arvestada. Asjaolu, et kostja otsustas realiseerida auto kellelegi kolmandale väiksema summa eest ei oma tähtsust. Sõiduauto väärtuse ja sellega seotud kohustuse vahe oli väärtuses 2327.20 eurot, mis tuleb
lg 3 kohaselt poolte võrdsusest lähtudes jagada pooleks ja kuivõrd auto müüs ära ja sellelt kasu sai kostja, siis tuleb hagejale kuuluv pool kostjalt hageja kasuks välja mõista. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal hagejale hüvitada pooltele ühiselt kuulunud sõiduauto xxx väärtusest 1163.60 eurot (2327.20/2). Kontodel lahutuse hetkel olnud vahendid Hageja juhtis oma 23.02.2021 seisukohas tähelepanu, et abielu lahutuse hetkel olid kostja kontol ühised rahalised vahendid summas 2 004.32 eurot, mida hageja palub jagada. Kostja ei nõustu hageja nõudega, milles hageja palub jagada abielu lahutuse hetkes kostja kontol olnud ühised rahalised vahendid summas 2 004.32 eurot. Kostja jaoks jääb täielikult arusaamatuks ning põhjendamatuks hageja nõue suuruses 2004 eurot, millisel viisil hageja arvutas sellise summa, kui pangamaksetest on näha, et seisuga 07.08.2019 kostja arve jääk oli 1238.59 eurot. Kohus märgib, et esitatud kontoväljavõttest nähtub, et lahutuse seisuga 07.08.2019 oli kostja kontol rahalised vahendid summas 1238.59 eurot, mitte 2004.32 eurot. Kohus leiab, et
lg 6 kohaselt on kostja pangakontol seisuga 07.08.2019 olnud raha summas 1238.59 eurot poolte ühisvara, kuivõrd vastupidist ei ole kostja tõendanud.
lg 3 kohaselt tuleb see ühisvara poolte vahel jagada võrdsetes osades, ehk pooleks. Kuivõrd kostja kontol oli lahutuse seisuga 1238.59 eurot, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 619.30 eurot (1238.59/2). Hageja ema poolt antud rahalised vahendid Hageja on toonud välja, et hageja ema on teinud nii hagejale kui ka kostjale ülekandeid kokku summas 18 449.07 eurot, mis nähtuvad esitatud maksekorraldustest ja kontoväljavõtetest ning mis oli laen ja see tuleb tagastada, lisaks ka sularahas laen kokku summas 6900 eurot auto ostmiseks, kogu laen kokku summas 25 349.07 eurot. Lisaks eeltoodule hageja ema on ka kinkinud hagejale rahalisi vahendeid, millest hageja tasus ennetähtaegselt osa xxx laenulepingust. Ennetähtaegselt tasutud summa moodustas 9 000 eurot. 7 2-19-14909 Kostja ei tunnista hageja väidet, et hageja ema on laenanud hagejale ja kostjale finantsilisi vahendeid. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et hageja ema poolt antud raha anti just kui laen, mis on vaja abikaasade poolt tagastada lahutuse korral. Tegemist ei olnud laenulepingu alusel saadud rahaga, kuna laenuleping ei olnud sõlmitud. Kostja leiab ka seda, et hageja ei ole tõendanud, et hageja ema on kinkinud raha, kostja seisukohast tulenevalt hageja antud versioon on absurdne ja pole tõendatud, seega on paljasõnaline ja kohus ei saa võtta arvesse antud hageja väidet. Kohus juhtis tähelepanu, et kontol nähtuvad erinevad kanded otseselt ei tõenda ei väidetud kinkimist ega laenamist. Kohus märgib, et hageja poolt viidatud kanded kostja kontoväljavõttes, mis hageja väitel peaks tõendama nii hageja ema poolt auto ostmiseks sularahas laenu andmist kokku summas 6900 eurot kuupäeval 23.07.2017 kui ka hageja ema poolt 9000 euro kinkimist sularahas 05.02.2019, näitavad üksnes seda, et kostja pani ise enda kontole need summad ja muud erinevad kostja kontoväljavõttelt nähtuvad hageja ema konkreetsed pangaülekanded on selgitustega, mis ei viita laenusuhtele. Hageja esitas 23.02.2021 taotluse oma ema tunnistajana ülekuulamiseks. Taotluse kohaselt saab hageja ema S G ütlusi anda selle kohta, et tema on andnud laenu hageja ja kostja perekonnale, et kostjalt ta laenu ei ole saanud ja annab ütlusi oma pärandi saamisest ja tütrele raha kinkimise kohta. Hageja ema S G kuulati tunnistajana üle 20.09.2021 kohtuistungil (II kd tlk 81). Tunnistaja vastas hageja küsimustele, et: teadsin, et peres on rahalised probleemid, K tegi palju tööd, siis tulid lapsed, ka siis toetasin neid, pere vajas minu toetust finantsiliselt. Kui abiellusid, K pidi minema armeesse, siis loomulikult neid toetasin, maksin korteri maksud, ma ei teadnud siis, et sotsiaalosakond saab peret toetada isa armees oleku ajal. Nad tahtsid Tallinnasse kolida, see korter vajas remonti. K töötas kaugsõidus, oli pidevalt reisil, oli 3 kuud töötu, tal oli raske töö, pidi töötama nii autojuhi kui laadijana, ta sai vähe palka, ta ütles, et kui tal poleks niipalju laene, leiaks omale paremat tööd. Ma olen perekonnale raha üle kandnud peaaegu 25 000 tuhat eurot pangaülekannete järgi. Kui minu ema müüs korteri xxx, siis müüdud korteri rahast 10 000 eurot andsin ühele tütrele, teise 10 000 eurot teisele tütrele. Selle 10 000 andsin kingitusena. Lisaks neile 10 000 ja 25 000 -le näiteks toetasin neid nii, et võtsin laenu 6000 eurot nende korteri remondiks, samuti me oleme koos käinud reisimas, reisikulud tütrele ja tütre lastele kandsin mina, neid kulusid pole ma tagasi nõudnud. Konto väljavõtte ülekannete osas küsis seda raha K, sest ta teadis, et kannan raha üle ja see raha pidi minema liisingumakseteks, tegime seda selleks, et vähendada igakuiseid kulusid korterile. Kui summad üle kandsin, siis K maksis selle raha arvelt laenu. Tütre eest maksin veel 250 bensiini ja sõiduauto eest. Ülekanded tegin selleks, et vähendada korteri laenukoormust ja auto liisingukoormust. 10 000 euro kingitud raha eest tütar läks juuksuri kursustele, mis maksis üle 2 000 euro, siis käis küünetehniku kursustel ja koolitusel. Poolte abielu ajal olen neile teinud mitterahalisi kingitusi, nt lapsele riideid, toitu jm, so normaalne. Väikesed asjad, väärtuslikku ma pole kinkinud. Kui lõpetasin perearstikeskuses oma tegevuse, ostsin auto xxx oma firmast välja, siis andsin selle tütrele, nemad müüsid selle auto kallimalt maha ja ostsid uue auto xxx. Ma andsin veel raha, umbes 2 700 eurot juurde ja soetasime Kile uue auto, räägin viimasest autost xxx, et liisingukoormus oleks väiksem. Mäletan, et K kinkis mu tütrele kasuka, pruuni, selle kinkimise aega ma ei oska öelda. Olen kinkinud oma türele veefiltri, kroonides oli see umbes 11 000, eurodes umbes 1000, see oli siis, kui nad Tallinnasse kolisid, aastat ei mäleta. Ei mäleta Ki makseid mis pangakontolt nähtuvad. Kui mina kandsin Kile raha, siis tema ükskord kandis mulle samal päeval raha tagasi. 8 2-19-14909 Ei mäleta miks see nii oli. Ma pole temalt tol ajal midagi nõudnud ja ma poleks võib-olla nõudnud, kui poleks lahutust. Ma ei mäleta et ta oleks mulle midagi üle kandnud. Ma ei ole talt midagi tagasi küsinud, lihtsalt toetasin peret. Tunnistaja vastas kostja küsimustele, et: lootsin, et tulevikus kui minust saab ükskord pensionär, siis nemad toetavad mind ja väikeste summadena hakkavad mulle seda tagastama, sest pension on mul väga väike. Selge see, et toetasin vabatahtlikult peret, kuid K teadis, et neid abistan. Tavaliselt suurte ostude puhul arutasime seda kõik üheskoos, kust raha saada. Kui ta võtab minult raha vastu, järelikult on ta seda küsinud, ta võis öelda, et pole vaja ma tulen ise toime, ma saan ise hakkama. Mina jätan kohtu otsustada, palju raha tagasi tahan, ma ei taha, et mu tütar jääks kõigest ilma. Kasvõi pool sellest summast. Tunnistaja vastas kohtu küsimustele, et: Kui tegin ülekandeid, siis tavaliselt selgitusse panin "võlg“, kui tegin ülekande sõiduauto soetamiseks, siis "auto ostuks" Viimastel kuudel, kui mul hakkas kahtlus tekkima, on kirjutatud "korteri liising". Tegin Kile ülekande seetõttu, et tema maksiski kõik maksed. Tunnistaja ütlustest selgus kohtu hinnangul, et mingit hageja poolt väidetud laenu kui sellist tunnistaja ei andnud ja tunnistaja ei käsitlenud ise kunagi pere toetamist laenusuhtena vaid tunnistaja enda sõnade kohaselt tema lihtsalt toetas peret. Lisaks avaldas tunnistaja ise, et ei ole kostjalt tol ajal midagi nõudnud ja ei oleks võib-olla nõudnudki, kui poleks lahutust – mis näitab kohtu hinnangul, et tunnistaja hüpoteetilised nõudesoovid on konstrueeritud üksnes lahutuse tõttu tekkinud ühisvara jagamise protsessi tarbeks. Vastav nähtub ka sellest, et kui tunnistajalt küsiti, et kui palju ta siis raha tagasi tahaks, vastas tunnistaja üllatuslikult, et jätab kohtu otsustada, palju tunnistaja raha tagasi tahab, tema lihtsalt ei taha, et tema tütar jääks kõigest ilma. Küsimuse peale, et kas kostja ise küsis temalt konkreetselt laenu, oli tunnistaja põiklev ja otsest vastust ei andud, kinnitas üksnes, et toetas vabatahtlikult peret, kuid et kostja pidi ülekannetest ju teadlik olema. Tunnistaja teoretiseeris, et kui kostja võtab temalt raha vastu, järelikult on ta seda küsinud. Hagejale kingitud raha osas esinesid vasturääkivused hageja väidetuga, st hageja väitis, et ema kinkis 9000 eurot mille alusel siis kostja vähendas korteri laenukoormust, kuid tunnistaja väitel kinkis ta hagejale 10 000 eurot ja et hageja kasutas seda kingitud raha mh juuksuri kursustele, mis maksis üle 2000 euro ja lisaks ka veel küünetehniku kursustele ja koolitustele. Tunnistaja ütlused lähevad seega selgelt vastuollu hageja poolt väidetuga, st kui tunnistaja kinkis hagejale 10 000 eurot, millest enam kui 2000 eurot läks hageja erinevatele kursustele, siis kuidas on võimalik, et samast summas 9000 eurot anti kuidagi veel kostjale enda kontole panemiseks selleks et laenukohustust vähendada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid, mille kohaselt andis hageja ema perele laenu mis tuleks pooltel tagastada ja et hageja ema oleks kinkinud hagejale raha, mille arvelt on vähendatud poolte ühist laenukohustust ning seega tuleb hageja nõue jagada ühisvarana kohustused, mis tulenevad väidetavatest hageja ema laenudest, jätta rahuldamata ning samuti tuleb jätta rahuldamata hageja nõue mõista kostjalt välja väidetavalt hageja ema poolt hagejale kingitud raha arvelt poolte ühise laenukohustuse vähendamise eest hüvitis. Kostja lahusvara kasutamine ühisvara huvides Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et kostja müüs 2014 aastal oma lahusvaraks olnud korteri Paldiski linnas ja sai selle eest 25 000 eurot. Kostja väidab, et eelnimetatud summast 10 000 eurot läks poolte ühise laenu nr 12-01558261 (seotud xxx korteriomandiga) kustutamiseks ja ülejäänud osa summas 15 000 eurot notar 9 2-19-14909 kandis kostja arvele üle ning antud summa oli kulutatud kostja poolt korteri asukohaga aadressil xxx remondiks. Mööbli, naaritsakasuka hagejale ostuks jm. Kostja leiab, et seda raha kasutati ühisvara hüvanguks, kuivõrd panga väljavõttest nähtub ajavahemikul 05.11.2014, mil notar kostja pangakontole raha kandis, et kostja keskmine palk oli 2014. aastal 665 eurot ja laekunud raha korteri müügi eest oli kasutatud abikaasade poolt mööbli ostmiseks 24.05.2014, 27.08.2014 ehituspoes osteti ehitusmaterjale, samuti osteti arvuti. Pangaväljavõtte järgi on tuvastatav, et kostja jätkas samamoodi saadud rahalt eluasemelaenu tagasimaksmist ning raha läks pere vajadustele. Kostja palub hagejalt välja mõista abielu kestel müüdud kostja korteri müügist saadud tulu 25 000 eurot, mis oli kulutatud ühise kinnisvarale. Hageja ei vaidle vastu väitele, et 10 000 eurot eelviidatud 25 000 eurost kulutati poolte ühisvaraks oleva korteriomandi laenukohustuse täitmiseks. Hageja leiab, et kostja vastava nõude võiks hageja nõudega tasaarvestada. Eeltoodust tulenevalt peab
Kuivõrd kohustus mida vähendati, kuulub pooleks mõlemale poolele ja kostjalt kostja kasuks midagi välja mõista ei ole mõistlik, tuleb üksnes hagejalt kostja kasuks välja mõista kostja lahusvara arvelt poolte ühisvara huvides tehtud kulutusest pool ehk 5000 eurot (10 000/2). Hageja ei ole nõus sellega, et ta peab kompenseerima kostjale vara jagamise protsessi käigus rahalised vahendid summas 15 000 eurot. Tõepoolest kostja kontole korteri müügist xxx linnas on laekunud 15 000 eurot. Nagu kostja ise on kirjutanud ta on teinud hagejale kingituse – naaritsakasuka, on ostnud korterisse mööbli ja teinud remondi (mida kinnitavad ka kostja poolt esitatud konto väljavõtted perioodil alates 09.05.2014 kuni 01.02.2015). Antud perioodil kostja ei ole töötanud ja kasutas antud summa elamiseks ja oma perekonna ülalpidamiseks. Kostja ei saa nõuda hagejalt naaritsakasuka ostmise summat tagasi, kuna see oli temapoolne kingitus abikaasale (keskmine naaritsa kasuka maksumus on 2 500 eurot). Lisaks sellele hageja selgitab, et kostja on võtnud tagasi hageja poolt nii naaritsakasuka, kui ka kõik abielu jooksul temale kingitud juveelitooted. Mis puudutab ülejäänud summat, siis hageja on seisukohal, et kostjal puudub võimalus antud summa nõudmiseks seoses sellega, et antud summa oli investeeritud korteri remondi ja mööbli ostmiseks, mis omalt poolt tõstis korterimaksumuse ja korter kuulub müüki (või jääb kostjale pärast vara jagamise protsessi lõpetamist) koos mööbliga ja remondiga. Hageja ei pea tasuma selle eest, mis ei jää temale. Kostja on viidanud oma argumentatsioonis Riigikohtu lahenditele, mille kohaselt Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-46-06 (p 11) asunud seisukohale, et lahusvarana käsitletava raha muutumine ühisvaraks ei tähenda seda, et nimetatud asjaoluga ei saaks ega peaks arvestama ühisvara jagamisel. Kohutuasjas nr 3-2-1-156-14 p 10 on Riigikohus selgitanud, et ühisvara jagamise hagi esitamisel maakohtule alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada
lg 1 ja § 211 alusel kehtiva seaduse kohaselt, kuid kooskõlas
lg-s 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne
lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid.
juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja 10 2-19-14909 kõrvalekaldumise alus tekkis enne
lg 1 p 2 kohaselt ja ülejäänud osas ei saa kostja kulutusi (ühisvaralise korteri remont, mööbel jne), mis suurendasid ühisvaralise korteri väärtust, enam tagasi nõuda, kuivõrd
lg 3 kohaselt ei arvata lahusvara hulka neid kulutusi, mille abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused) vaid niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka (mis sisuliselt kajastub ja mida jagatakse korteriomandi väärtuse jagamise osas). Kostja viited Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-46-06, 32-1-156-14, 3-2-1-31-14 ei kohaldu, kuivõrd käsitlevad olukorda, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
Ei esine mingit indikatsiooni ega tõendatud asjaolu, mille alusel saaks lugeda viidatud 25 000 krooni mingisuguseks hageja „isiklikeks vahenditeks.“ Samuti ei ole tuvastatav mingisugune väidetav laenusuhe või isegi hageja poolt kostjale selle raha andmine, kuivõrd esitatud tõendist nähtub üksnes kostja enda poolt iseendale viidatud rahasumma kandmine. Mis puutub pooltele pulmapäeval kingitud raha eest ostetud kappi, siis leiab kohus, et ühisvaraks olev kapp ühisvaraks olevas korteriomandis on korteriomandi osa ja selle väärtusest pool hüvitatakse, kui kostja hüvitab hagejale poole korteriomandi väärtusest. Kostja kingitused hagejale Hageja taotles kohtult mh kohustada kostjat tagastada hagejale naaritsa kasukas, käevõru Pandora, valgest kullast komplekt koos sõrmusega, abielusõrmus, 4 sõrmuse kullast, 11 2-19-14909 kõrvarõngad kullast, kullast ripats, veefilter (kingitus hageja ema poolt), grill Tefal, Bosch köögikombain ja LG televiisor. Hageja esitas tõenditena pildid ja tšekid, mis kinnitavad asjade olemasolu ja kirjavahetuse kostjaga. Hageja leiab, et hagejal kui asjade omanikul on AÕS § 68 lg 1 järgi täielik õiguslik võim oma asja üle ning ta võib seda vabalt vallata, kasutada ja käsutada, samuti nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Omaniku õigused oma asjale on üldjuhul eelistatud kõigi teiste isikute õigustele ning võivad AÕS § 68 lg 2 järgi olla kitsendatud üksnes seaduse või teiste isikute õigustega. Kostja pidi ja peab hageja asja oma valduses võttes ja seda kasutades saama aru, et ta tekitab hagejale kui asja omanikule selle lubamatu valdamisega kahju, on ta VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 järgi hagejale kahju tekitamises süüdi. Eeltoodust tulenevalt vastutab kostja hagejale kahju tekitamise eest. Kostja vaidles taotlusele vastu, märkides, et ei ole tõendatud, et need asjad oleksid kostja käes. Kohus leiab, et hageja ei ole kuidagi veenvalt tõendanud, et eelnimetatud esemed oleksid kostja käes. Arvestades kostja vastuväidet, ei ole kohtul mingit alust neid esemeid kuidagi jagada või kostjalt välja mõista tõendamatuse tõttu, mistõttu jätab kohus vastava hageja nõude rahuldamata. Kokkuvõte Eelneva põhjal tuleb rahuldada nii hagi kui ka vastuhagi osaliselt ning jagada poolte ühisvara järgnevalt:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.