Obsah (8)

§ 152§ 2§ 45§ 49§ 47§ 43§ 151§ 104

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-20-1178 Määruse kuupäev 12. aprill 2022 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi Tõnu Kapteini kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

) § 49 lg 6, § 155 lg 5, § 204 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) jättis
2. veebruari
3. a otsusega nr 12-6/20/183 rahuldamata 45 taotleja, sh kaebaja, mahepõllumajandusele ülemineku toetuse ja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse. Otsuse kohaselt vähendatakse toetust taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse võrra ning kuna taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus toetusmääragrupis on rohkem kui 2 ha või see moodustab kindlaksmääratud pindalast üle 3%, vähendatakse toetust pindala erinevuse kahekordses ulatuses (maaeluministri
4. aprilli
5. a määrus nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku 3-20-1178 toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) § 24, Komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 640/2014 art 18 lg 6 ja art 19 lg 1). Toetust ei määrata rohumaadele, mille iga hektari kohta ei peeta kogu kohustuseaasta jooksul vähemalt 0,2 loomühikule vastaval hulgal mahepõllumajanduslikult peetavaid karjatatavaid loomi või mille iga kuni 0,1 ha kohta ei ole taotlejal vähemalt ühte mahepõllumajanduslikult peetavat mesilasperet (määruse nr 53 § 8 lg 4). Kaebaja taotlus jäeti seetõttu tervikuna rahuldamata, kuna toetuse erinevate vähendamiste tulemusena ei ole tekkinud väljamakstavat toetussummat (määruse nr 53 § 25 lg 2).
6. Pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist esitas kaebaja Tartu Halduskohtule
7. juunil 2020 kaebuse PRIA
8. veebruari
9. a otsuse nr 12-6/20/183 tühistamiseks kaebajat puudutavas osas ja PRIA
10. mai
11. a vaideotsuse nr 12-4/20/105-2 tühistamiseks ning toetuse väljamaksmiseks kohustamiseks.
12. Tartu Halduskohus võttis
13. juuni
14. a määrusega kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
15. Tartu Halduskohus peatas
16. detsembri
17. a määrusega menetluse kuni lõpplahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-18-
18. Kohus asus seisukohale, et käesolevas haldusasjas on vaidluse all sarnased asjaolud ja neist tulenevad järelmid nagu haldusasjas nr 3-18-1599 (sh loomkoormuse tingimuse täitmine).
19. Riigikohus jättis
20. veebruari
21. a otsusega haldusasjas nr 3-18-1599 PRIA kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu
22. märtsi
23. a otsuse resolutsiooni muutmata. Selle tulemusena tühistati tolles asjas PRIA otsus kaebajat puudutavas osas ning vaideotsus täielikult ning kohustati PRIA-t kaebaja toetustaotlus uuesti lahendama.
24. Tartu Halduskohus uuendas
25. veebruari
26. a määrusega menetluse haldusasjas nr 320-1178 ja andis vastustajale tähtaja kaebuse põhjendatuse ning menetluse jätkamise kohta seisukoha esitamiseks.
27. Vastustaja teatas
28. märtsil 2022 kohtule, et ei pea menetluse jätkamist haldusasjas nr 3-201178 otstarbekaks ning vaatab tulenevalt Riigikohtu
29. veebruari
30. a otsuses haldusasjas nr 3-18-1599 märgitust ka kaebaja
31. aasta mahepõllumajandusele ülemineku toetuse ja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse uuesti läbi ning annab
32. aasta märtsikuu jooksul selles kohtuasjas vaidlustatud haldusakti asemel uue haldusakti.
33. Vastustaja teatas
34. aprillil 2022 vastuseks täiendavale kohtunõudele, et tunnistas
35. märtsi
36. a otsusega nr 12-6/22/319 käesolevas asjas vaidlustatud
37. veebruari
38. a otsuse nr 12-6/20/183 kaebajat puudutavas osas kehtetuks. PRIA tegi uue otsuse, millega määras ja suunas väljamaksmisele taotlejale Tõnu Kapteini Ranna Talu mahepõllumajandusega jätkamise toetuse. Sama otsusega jäeti kaebaja saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse lisas näidatud summas tagasi nõudmata, sest alusetult saadud toetus ei ületanud 100 eurot. Vastustaja edastas uue otsuse kohtule ja märkis, et ei pea haldusasjas nr 3-20-1178 menetluse jätkamist vajalikuks.
39. Tartu Halduskohus teatas
40. aprilli
41. a kohtunõudega kaebajale, et kuivõrd vastustaja on
42. märtsi
43. a otsusega nr 12-6/22/319 tunnistanud selles asjas vaidlustatud
44. veebruari
45. a otsuse nr 12-6/20/183 kaebajat puudutavas osas kehtetuks ning on teinud uue otsuse, millega rahuldas kaebaja
46. a mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse ning suunas toetuse väljamaksmisele, siis on kaebaja kaebusega soovitud eesmärgi saavutanud. Kohus selgitas kaebajale menetluse lõpetamise tagajärgi ning palus kaebajal teatada, kas ta nõustub 2 3-20-1178 haldusasja menetluse lõpetamisega või esineb tal eeltoodule vastuväiteid. Samuti selgitas kohus, et kaebajal on võimalik üle minna tuvastamisnõudele, kuid sellisel juhul peab kaebaja kohtule teatama, kuidas on see vajalik tema õiguste kaitseks (

§ 152lg 2).

1. Kaebaja esitas
2. aprillil 2022 kohtule teavituse, milles märkis, et PRIA
3. märtsi
4. a otsuses nr 12-6/22/319 on viidatud halduskaristusele. Kaebaja hinnangul ei ole otsusest arusaadav, mis puudusega on tegemist ja miks see halduskaristuse määramise põhjustas. Seetõttu on kaebaja seisukohal, et uus haldusakt ei ole selles osas õiguspärane ning kaebajal esineb põhjendatud huvi tuvastamisnõudele üleminekuks, mille raames palub kaebaja tuvastada PRIA
5. märtsi
6. a otsuse nr 12-6/22/319 otsuse õigusvastasus osas, millega kaebajale määrati halduskaristus, ning kohustada PRIA-t tunnistama selles osas haldusakt kehtetuks. KOHTU SEISUKOHT 11.

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Kuna vastustaja on

1. märtsi
2. a otsusega nr 12-6/22/319 tunnistanud selles asjas vaidlustatud
3. veebruari
4. a otsuse nr 12-6/20/183 kehtetuks ning teinud kaebaja soovitud toimingu – rahuldanud esitatud taotluse – siis on kaebaja kaebusega soovitud eesmärgi saavutanud.
5. Kaebaja esitas
6. aprillil 2022 kohtule taotluse, milles märgib, et soovib minna üle tuvastamisnõudele, sest uues haldusaktis on tuvastatud puudus, mille tõttu kaebajale määrati halduskaristus, kuigi seda sisse ei nõuta, sest summa jääb alla 100 euro. Kaebaja leiab, et
7. märtsi
8. a otsuses nr 12-6/22/319 on talle põhjendamatult määratud halduskaristus. Kaebaja palub tuvastada PRIA
9. märtsi
10. a otsuse nr 12-6/22/319 õigusvastasuse halduskaristust puudutavas osas ja kohustada PRIA-t tunnistama selles osas nimetatud haldusakt kehtetuks. Kaebaja märgib, et PRIA on see aasta teinud teisigi sarnaseid otsuseid. Vaidemenetlusi kaebaja nende otsustega seoses praeguseks läbinud ei ole. Eelnevast nähtuvalt ei soovi kaebaja tegelikult
11. veebruari
12. a otsuse nr 12-6/20/183 osas tuvastamisnõudele üle minna, vaid soovib osaliselt vaidlustada hoopis uut PRIA
13. märtsi
14. a otsust nr 126/22/
15. Tuvastamisnõudele üleminek

§ 152

lg 2 alusel saab seonduda siiski üksnes algselt vaidlustatud haldusaktiga, mitte selle kehtetuks tunnistanud haldusaktiga. Jätkutuvastuskaebusele üleminek ei saa hõlmata uue haldusakti õiguspärasust. 13. Kohus käsitleb seetõttu

§ 2lg 4 alusel kaebaja taotlust kaebuse muutmise taotlusena.

Kaebaja soovib kaebust muuta nii, et vaidlustab PRIA

1. märtsi
2. a otsust nr 12-6/22/319 osas, millega määrati kaebajale halduskaristus (mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse vähenemine ja suurenemine võrreldes algse kohustusega), mida sisse ei nõuta, sest väidetavalt alusetult saadud toetuse suurus jääb alla 100 euro. Kuigi kaebaja on kasutanud taotluses tuvastamisnõude ning tühistamiseks kohustamise nõude mõisteid, on oma sisult tegemist ikkagi uue tühistamisnõude esitamise tahtega, millega soovitakse murda uue haldusakti õigusjõud osaliselt (määratud halduskaristuse osas). Tuvastamisnõudega ei saavutaks kaebaja pealegi oma eesmärki, sest tuvastamisnõude rahuldamine ei mõjuta haldusakti kehtivust. Tühistamisnõue on tuvastamisnõudest tõhusam õiguskaitsevahend (

§ 45lg 2).

Samuti ei saa kohustamisnõudega nõuda haldusakti tühistamiseks kohustamist, sest see on oma sisult samane tühistamisnõudega. Kaebaja soovib seega muuta kaebust asendades

1. veebruari
2. a otsusega nr 12-6/20/183 seotud nõuded uue
3. märtsi
4. a otsuse nr 12-6/22/319 peale esitatud tühistamisnõudega. 3 3-20-1178 14.

§ 49

lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Kaebetähtaja kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal.

1. Kohtu hinnangul ei ole kaebuse muutmine selle asjas lubatav, sest üks kaebuse lubatavuse tingimustest on täitmata. Vaidlust ei saa olla selles, et kaebuse muutmise tulemusena ei kattuks vaidlustatud haldusakti asjaolud algselt vaidlustatud PRIA otsuses etteheidetud rikkumistega. Määratud halduskaristus seondub uue haldusmenetluse raames tuvastatud teistsuguse rikkumisega. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 110 lg-ga 1 on kehtestatud selliste otsuste vaidlustamiseks kohustuslik kohtueelne menetlus. Kaebaja
2. aprilli
3. a taotluses kajastatust nähtuvalt ei ole ta PRIA
4. märtsi
5. a otsuse nr 12-6/22/319 osas kohustuslikku vaidemenetluses praeguseks läbinud. Teiseks tuleb arvestada, et vaidluse ese oleks algses kaebuses vaidlustatud asjaoludega võrreldes teistsugune ning põhiliste asjaolude kogum ei jääks samaks. PRIA
6. veebruari
7. a otsusega nr 126/20/183 ei määratud kaebajale seoses võetud kohustuste muutumisega halduskaristust, nimetatud alusele tugineti esmakordselt alles
8. märtsi
9. a otsuses nr 12-6/22/
10. Olukorras, kus varasemalt läbitud vaidemenetluses ei olnud vaidluse esemeks halduskaristuse määramine, ei saa kohustuslikku kohtueelset menetlust PRIA
11. märtsi
12. a otsuse nr 126/22/319 osas ka läbituks lugeda. Seega ei ole kaebus muudetud kujul lubatav, sest üks eeltingimus sellise kaebuse esitamiseks on täitmata (

§ 47lg 1, ELÜPS § 110 lg 1).

Lisaks ei pea kohus praeguses menetlusetapis kaebuse muutmist ka otstarbekaks, sest nagu eelnevalt mainitud ei jääks põhiliste asjaolude kogum samasuguseks ning asja lahendamine eeldaks täies ulatuses uute asjaolude tuvastamist ja kontrollimist. Lisaks riivab PRIA

1. märtsi
2. a otsus nr 12-6/22/319 halduskaristust puudutavas osas kaebaja õigusi väheintensiivselt, sest kaebaja määratud halduskaristust sisse ei nõuta ehk kaebaja varalisi õigusi nimetatud otsustus sisuliselt ei mõjuta. Pealegi on kaebaja mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustus
3. detsembril 2019 lõppenud (vt PRIA
4. märtsi
5. a otsuse nr 12-6/22/319 lisa), mistõttu ei mõjuta see otseselt ka tulevikus uute toetuste määramist. Kohus ei pea sellises olukorras menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt otstarbekaks läbi viia algse vaidlusega võrreldes teistsuguse rikkumise täieulatuslikku kontrolli selle menetluse raames ning jätab eelnevale tuginedes kaebuse muutmise taotluse rahuldamata.
6. Kohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et tema õigused ei jää eelnimetatud otsustuse tulemusena kaitseta. Kaebaja saab oma õigusi tõhusalt kaitsta uue haldusakti vaidlustamisega. Kui kaebaja leiab, et tema õigusi rikub halduskaristuse määramine, mida reaalselt kaebajalt sisse ei nõuta, siis on kaebajal võimalik esitada PRIA-le esmalt vaie, millega
7. märtsi
8. a otsuse nr 12-6/22/319 soovitud ulatuses vaidlustab ja pärast vaidemenetluse läbimist võib kaebaja pöörduda uue kaebusega kohtusse. Uue haldusakti vaidlustamiseks peab aga kaebaja enne kohtusse pöördumist läbima ELÜPS § 110 lg-st 1 tuleneva kohustusliku kohtueelse menetluse.
9. Kuna kohus kaebuse muutmisega ei nõustu ja kaebuse esemeks olev haldusakt on praeguseks kehtetuks tunnistatud ning kaebajale on tehtud uus otsus, millega on tema toetustaotlus rahuldatud ja määratud toetus, siis esineb PRIA
10. veebruari
11. a otsuse nr 12-6/20/183 osaliseks tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks esitatud nõude osas

§ 152

lg 1 p 4 sätestatud alus menetluse lõpetamiseks, sest kaebaja on oma kaebuse eesmärgi saavutanud. Kohtule esitatud taotluse sõnastus ei viita, et kaebaja sooviks PRIA

1. veebruari
2. a otsusega nr 12-6/20/183 seoses tuvastamisnõudele üle minna, samuti ei oleks kohtu hinnangul tuvastamisnõudele üleminek, arvestades muuhulgas Riigikohtu
3. veebruari
4. a 4 3-20-1178 otsuses haldusasjas nr 3-18-1599 väljendatud seisukohti, kaebaja õiguste kaitseks enam ka vajalik. Eelnevat arvestades lõpetab kohus

§ 152lg 1 p 4 alusel käesoleva haldusasja menetluse PRIA 5.

veebruari 2020. a otsuse nr 12-6/20/183 osalise tühistamise nõude ning sellega seonduva toetuse väljamaksmiseks kohustamise nõude osas. Vastavalt

§ 43

lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.

1. Kaebaja nõuab menetluses olevas kaebuses ka PRIA
2. mai
3. a vaideotsuse nr 12-4/20/105-2 tühistamist. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita, et vastustaja oleks tunnistanud kehtetuks ka vaideotsuse. Eeltoodud osas tuleb kaebus jätta tulenevalt

§ 151lg 2 p-st 1 ja § 121 lg 2 p-st 1 läbi vaatamata.

Nimetatud normide kohaselt võib kohus menetlusse võetud kaebuse jätta läbi vaatamata nõude osas, mille esitamiseks puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus. Nimetatud normid kuuluvad kohaldamisele ka siis, kui vaidemenetluse esemeks olev haldusakt on kohtumenetluse ajal tunnistatud kehtetuks. 19.

§ 45

lg 4 kohaselt võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Seega on vaidemenetluses tehtud otsuste iseseisev vaidlustamine erandlik võimalus, mis on põhjendatud üksnes juhtudel, kui vaidemenetluse käigus on rikutud kaebaja õigusi, mis ei ole seotud vaidemenetluse esemega. Käesoleval juhul ei ole kaebaja välja toonud, et vaidlustatud vaideotsus rikuks tema õigusi eraldiseisvalt sõltumata vaide, s.o põhivaidluse esemest, mille osas kohus haldusasja menetluse lõpetab. Seega puudub kaebajal kaebeõigus PRIA 8. mai 2020. a vaideotsuse nr 12-4/20/105-2 tühistamise nõudmiseks. Selles osas tuleb kaebus jätta

§ 151lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse läbi vaatamata jätmine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 20. Kaebaja menetluskuluks on kaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv 15 eurot. Kuna põhiosas kuulub haldusasja menetlus

§ 152

lg 1 p 4 alusel lõpetamisele, siis tagastab kohus

§ 104lg 5 p 4 alusel kaebajale kaebuselt tasutud riigilõivu 15 eurot.

Muid menetluskulusid ei ole menetlusosalised kohtuasja materjalidest nähtuvalt kandnud. Seega jäävad ülejäänud võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 5