KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 8. aprill 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-11652 Tsiviilasi Y hagid X, AS-i Al

) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Nõude (II.7) võttis hageja tagasi ja see jäi läbi vaatamata

§ 423lg 1 p 2 alusel.

3.

1. Maakohus tuvastas telesaate esitamise TV3 eetris ja selles hageja kohta avalduste tegemise, mille üks allikas oli kannatanu. Pooled olid üksmeelsed, et kostja I on saate ettevalmistaja, juht ja produtsent, kostja II on telesaate avalikkusele edastajana selles sisalduvate väidete avaldaja ning kostja III on telesaate tootja. Vaidlust pole, et „W“ kodulehel ja FB-s otsustab kostja I, milliseid andmeid avaldada ja teha kättesaadavaks. 3.
2. Hageja õiguste rikkumist ei saa järeldada Pressinõukogu otsusest, sest sellega üksnes tuvastati, et telesaatega rikuti ajakirjanduseetika koodeksi p 1.4 (ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav info ja kus saates on faktid ja oletused segamini) ja p 4.1 (uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad). Kohtul tuleb aga kontrollida, kas avaldati väited a–e ja 1–3 ning hinnata nende õigsust. 3.
3. Kostja I on samuti telesaates sisalduvate väidete avaldaja. „W“ saadet tutvustatakse kostja I autorisaatena ning ta kasutab saatest rääkides enda nime, kujutist ja mina-vormi. Seetõttu on kostja I on isik, kes otsustab saate sisu ja on seega ühtlasi andmete avaldaja.
4. Hagejat puudutavate ja tema nõuetes nimetatud väidete osas leidis maakohus järgmist. 4.
5. Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellisena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. Vajaduse korral tuleb tuvastada, kas lisaks faktiväidetele avaldati väärtushinnang ja kas see on teise isiku mainet kahjustav. Siinjuures pole määrav, mida avaldaja ise pidas silmas andmete avaldamisel. Faktiväide võib olla ka kaudne, st avaldusega luuakse isikust mulje, millest võib järeldada mingeid otseseid fakte. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Avaldatud andmete tõesust on võimalik kontrollida, vastates küsimusele kas väidetu vastab tõele „jah“ või „ei“. 4.
6. Maakohus tuvastas, et telesaates ja FB postitustes sisaldusid avaldused, millest mõistlik isik sai teha väidete a–e ja 1–3 sisule vastavad järeldused. Seega avaldas kostja I saate autori ja juhina ning kostja II telekanali haldajana hageja kohta kaudseid faktiväiteid. Nende väidete 6

§ 445

lg 1 ja võttis arvesse, et saadet „W“ enam eetris pole – seetõttu on põhjendatud ümberlükkamisteate avaldamine uudistes. 4.

1. Maakohus tuvastas, et kostjate I ja II poolt telesaates ja FB-s avaldatud ebaõigete andmete põhjal avaldati samu andmeid portaalides, kus kasutati ka linke nii telesaatele kui ka FB-postitustele. Hageja kohta ebaõigete andmete avaldamine ei piirdunud vaid telesaate ja FB-ga, vaid teised meediaväljaanded on ebaõigetele andmetele viidates neid omakorda levitanud. Neil kaalutlustel tuleb VÕS § 1055 lg 1 alusel rahulda ka nõue (I.2) kõigis kolmes alapunktis ning samuti nõuded (II.2) ja (II.3).
2. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded (I.3) ja (II.5) ning kõnealusest hüvitiselt viivise nõude (I.6) lahendas maakohus lähtudes sellest, et hageja isiklikke õigusi rikuti määral, mis nii kostjalt I kui ka kostjalt II hüvitise väljamõistmist summas 10 000 eurot. Hageja esitas kostja I vastu alternatiivse nõude (I.4), mida pole esimese võimalusena esitatud nõude (I.3) osalise rahuldamise ning

§ 370lg 2 ja § 442 lg 8 neljanda lause mõtte tõttu enam vaja käsitleda.

Nimetatud alternatiivne nõue (I.4) jäi seetõttu rahuldamata.

1. Varalise kahju hüvitamise nõuded (I.5) ja (II.4) jäid rahuldamata, sest hageja ei tõendanud kostja I ega kostja II poole pöördumist kohtuvälise nõudega, milles nõutakse ebaõigete andmete ümberlükkamist, ebaõigete andmete eemaldamist ja mittevaralise kahju hüvitamist. Vastava põhinõude puudumise tõttu ei ole alust selles osas rahuldada viivise nõuet (I.6).
2. Telesaate valmistamise ja edastamisega seonduvad nõuded (I.7), (II.6) ja (III.1) ning nende summadelt viivise nõuded (I.8) ja (III.2) jäid rahuldamata järgmistel kaalutlustel. 7.
3. Kostja I vastu esitatud nõude (I.7) ese on kostjalt III telesaate tegemise eest kostjale I makstud töötasu 240 eurot ja täiendavalt 1178,97 eurot. Seda nõuet ei saa VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 alusel rahuldada. Töölepingu seaduse § 1 lg 2 järgi tuleb eeldada, et kostja I sai töötasu tehtud töö eest, mitte hageja isiklike õiguste rikkumise eest. Samuti puudub alus avata, et alltöövõtulepingu alusel makstud 1178,97 eurot oleks saadud hageja õiguste rikkumise eest. Need summad oleks kostjale I tasutud ka juhul, kui hageja isiklikke õigusi poleks rikutud. 7.
4. Kostja II vastu esitatud nõude (II.6) esimene ese on reklaamimüügitulu 11 529 eurot. Ka see nõue pole põhjendatud. Hageja väitel müüakse reklaami valdavalt enne saate valmimist ja eetrisse laskmist. Seega ei pruugi reklaamitulu olla seotud telesaate sisuga. Maakohus ei nõustunud hagejaga, nagu järelduks saadete esitamisest vaadatuimal eetriajal või sensatsioonil põhinevate saadete populaarsusest reklaamitulu saamine kellegi õigusi rikkudes. Hageja ei ole põhistanud, et kostja II sai telesaate vaheklippide näitamise eest reklaamitulu 11 529 eurot just seetõttu, et telesaates rikuti hageja õigusi. Puudub alus arvata, et kostja II poleks teeninud sama summat, kui hageja õigusi ei oleks rikutud. 7.
5. Kostja II vastu esitatud nõude (II.6) teine ese on telesaate edastusõiguse müügist saadud tulu, mille suuruse kohta kostja II andmeid ega tõendeid kohtule ei esitanud. Sarnaselt eelmises alapunktis märgituga pole see nõue põhjendatud. Tulu ei ole saadud pelgalt seetõttu, et telesaates rikuti hageja isikuõigusi, st ka õiguspärase telesaate puhul oleks saadud sama tulu. 7.
6. Kostja III vastu esitatud nõude (III.1) ese on telesaate tootmisest saadud tulu 4700 eurot. Vaidlust ei ole, et kostja III on telesaadete tootmisega tegelev ettevõte, mille ainuosanik ja ainus juhatuse liige on kostja I, kes on ka kostja III ainus töötaja. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja III võõrandas telesaate esitamise õigused kostjale II. Hageja ei tõendanud, missuguste 7

§ 168

lg-te 2 ja 4, § 162 lg 4 ja § 163 lg 1 alusel jäid kostjate I ja II vastu esitatud hagidega seotud kulud iga poole enda kanda. Maakohus võttis arvesse nõuete olemust ja vastastikust seotust, mis ei õigusta kulude jaotamist võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. 8.2. Kostja III vastu esitatud hagi rahuldamata jätmise tõttu jäid sellega seotud kulud

§ 162

lg 1 alusel hageja kanda.

§ 174

lg 4 järgi otsustas maakohus määrate need rahaliselt kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

POOLTE SEISUKOHAD

1. Hageja esitas kaks apellatsioonkaebust. 9.
2. Kostjate I ja III vastu suunatud nõudeid käsitleva kaebusega vaidlustas hageja maakohtu otsuse resolutsiooni sisulisest osast p-d 1.3, 1.4, 1.5, 1.6, 2 ja 6 ning taotleb: - - kostjalt I o välja mõistetud mittevaralise kahju summa suurendamist 1 000 000 euroni või kohtu äranägemisel (st nõuete (I.3) või (I.4) rahuldamist suuremas ulatuses), o mittevaralise kahju hüvitamist summas 74 229,36 eurot (st nõude (I.5) rahuldamist), o telesaate tootmise ja esitamisõiguse võõrandamisega saadud tulu 240 eurot väljamõistmist (st nõude (I.7) osalist rahuldamist) ning o neilt summadelt viivist (st nõude (I.6) tervikuna ja nõude (I.8) osalist rahuldamist). kostjalt III välja mõista telesaate esitamise õiguse võõrandamisega saadud tulu 4700 eurot ja sellelt summalt viivise (st rahuldada nõuded (III.1) ja (III.2)); menetluskulude jätmist vastavalt kummagi kostja kanda; teise võimalusena asja vaidlustatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. 9.
3. Kostja II vastu suunatud kaebuses palub hageja mõista kostjalt II välja: - varalise kahju hüvitis 70 576,56 eurot ja viivis (st rahuldada nõuded (II.4) ja (II.8)); reklaamimüügi tulu 11 529 eurot ja tulu telesaate edastusõiguse üleandmisest AS-ile TV Play Baltics (st rahuldada nõue (II.6)); mittevaralise kahju hüvitis õiglases summas (st rahuldada nõue (II.5) suuremas ulatuses). Seega vaidlustab hageja kõnealuse kaebusega maakohtu otsuse resolutsiooni p-te 5.4–5.
4. Lisaks palub hageja panna apellatsioonimenetluse kulud kostja II kanda, aga ei vaidlusta maakohtu menetluskulude jaotust.
5. Kostja I vaidles hageja kaebusele vastu ja esitas vastuapellatsioonkaebuse. Ta vaidlustab oma kaebuses maakohtu otsustused, millega hagi tema vastu rahuldati, st nõuete (I.1) ja (I.2) tervikuna ning nõuete (I.3) ja (I.6) osalise rahuldamise osa. Kostja I palub jätta need nõuded 8

§ 644lg 1).

Hageja loobumine on tähtaegne ja kooskõlas vorminõuetega (

§ 644lg 2).

Kostjate I ja II vastukaebused esitati pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Nii on täidetud kõik tingimused, et ringkonnakohus saab teha

§ 644lg-s 4 ette nähtud määruse, millega lõpetab apellatsioonimenetluse.

Kostjate I ja II kaebused jäävad

§ 635lg 4 alusel läbi vaatamata.

18. Apellatsioonkaebusest loobumise korral loetakse, et apellant (hageja) ei ole apellatsiooniastmes menetlustoiminguid teinud. Apellatsioonkaebusest loobumise korral ei saa ta esitada enam uut apellatsioonkaebust sama apellatsioonieseme kohta (

§ 644lg 3).

Ühtlasi ei saa vaidlustatud otsuse peale enam esitada kaebust teised pooled, sest apellatsioonitähtaeg on möödunud. Koostoimes

§ 456

lg 2 p-dega 2 ja 3 tähendab see, et koos käesoleva määrusega jõustub vaidlustatud otsus. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti (

§ 457lg 1).

1. Kuigi ringkonnakohus ei lahenda asja sisuliselt, on enne riigilõivusid käsitlevate taotluste lahendamist vaja korrigeerida tsiviilasja hinda mõlemas senises kohtuastmes. 19.
2. Maakohus märkis vaidlustatud otsuses kostja II vastu esitatud hagi hinnaks 83 222,68 eurot. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Ilmselt järgisid nii pooled kui ka maakohus arusaama, et andmete ümberlükkamise nõuded (II.1)–(II.3) moodustavad ühe terviku, mille hind on 3500 eurot, ning sama peaks olema hind nõuetelt (II.5) ja (II.7), aga ka nõude (II.6) teiselt osalt (

§ 132lg-d 1 ja 3).

Rahalise nõude (II.4) ja nõude (II.6) teise osa hind on vastavalt nõudesumma 70 576,56 eurot ja 11 529 eurot (

§ 124lg 1 esimene lause).

Viivise nõude (II.8) hind on 8% nõude (II.4) summast ehk 5646,12 eurot (

§ 133lg 2).

Nii kujuneb hagi hind selles osas 101 751,68 eurot (

§ 134lg 1 esimene lause). 9

§ 132lg-st 3 ja seda arusaama järgis ka ringkonnakohtu 29.

oktoobri 2021 määrus. See ei ole korrektne, sest maakohus rahuldas osaliselt nõude (I.3) (mitte (I.4)). Kostja I kaebuse hind on 14 300 eurot (= 3500 + 10 000 + 800). 19.

1. Kostja II nimetas kaebuse hinna 13 500 eurot, lähtudes nõude (II.5) rahuldatud summast. Vähemalt üldjuhul ei tohiks nõudelt arvestatud hind kohtumenetluse käigus suureneda. Käesoleval juhul vastavaid erandlikke asjaolusid ei esine, st kostja II kaebuse hind on 7000 eurot (= 2 × 3500).
2. Eelneva põhjal saab ringkonnakohus lahendada poolte taotlused riigilõivu tagastamiseks. 20.
3. Kostja II vastu esitatud hagilt tulnuks selle esitamise ajal tasuda riigilõivu 1500 eurot, aga hageja maksis 3400 eurot, st 1900 eurot ettenähtust rohkem. Hageja taotluse ja

§ 150lg 1 p 1 alusel tuleb vahe hagejale tagastada.

20.2. Hageja apellatsioonkaebused jäävad sisuliselt läbi vaatamata ja nende menetlus lõppeb.

ei sisalda erinormi sellises olukorras riigilõivu tagastamise kohta. Ringkonnakohus leiab, et sel juhult tuleb analoogia aluse kohaldada

§ 150

lg 2 p 2, mille järgi pool menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja loobub hagist. Apellatsioonkaebusest loobumine on olemuselt piisavalt sarnane hagist loobumisega. Vastavalt

§ 150

lg-le 3 tuleb tagastatav summa arvutada üksnes apellatsioonimenetluses tasutud summadelt. 20.

1. Hageja maksis kostjate I ja III vastu esitatud nõudeid käsitlevalt kaebuselt riigilõivu 3825 eurot, millest eelmise p 20.2 kaalutlustel saab tagastada 1912,50 eurot. 20.
2. Lisaks maksis hageja kostja II vastu esitatud nõudeid käsitlevalt kaebuselt lõivu 1200 eurot, millest p 20.2 kaalutlustel saab tagastada 600 eurot. 20.
3. Kostjate I ja II taotlused riigilõivu tagastamiseks rahuldatakse

§ 150lg 1 p 3 alusel.

21. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 644lg 3 teine lause alusel hageja kanda.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluse tingisid just hageja kaebused, mistõttu on ühtlasi õiglane jätta selle menetlusetapi kõik kulud tema kanda. Kostjate I ja II kaebused ei laiendanud apellatsioonivaidlust oluliselt, sest ka hageja kaebuste lahendamiseks tulnuks kontrollida hageja isiklike ja varaliste õiguste riivet ning selle intensiivsust. Nii järgib kohus seni laiemalt levinud kohtupraktikat (nt Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-18-9373, p-d 7 ja 8; Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-12-25835, p 8). Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

§ 177lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus.

22.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse peale saab kaevata

§ 644lg 7 ja § 643 lg 4 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 10