Obsah (7)

§ 422§ 475§ 6§ 473§ 423§ 448§ 450

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Priit Kama Otsuse tegemise aeg ja koht 28.03.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-5980 Tsiviilasi Luminor Liising AS

§ 422

lg 1 alusel kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud, kuid kostja mitte, kuivõrd hageja on tasunud kindlustusmakseid, kuid kostja on jätnud kahjuhüvitise põhjendamatult maksmata.

1. Hageja on seisukohal, et õigust lõpetav tähtaeg hakkas kulgema 22.09.2016, mil kostja jättis hageja taotluse kindlustushüvitise tasumiseks rahuldamata esitades 21.09.2016 hagejale esimese allkirjastatud keeldumise kindlustushüvitise tasumise osas. Lisaks oli aegumistähtaeg peatunud 22.02.2016 kuni 6.07.2016 (4 kuud ja 14 päeva) lepitusmenetluse tõttu.
2. Hageja hinnangul oli alates 10.12.2015 kuni 21.09.2016 vaidluse all hüvitava summa suurus ning uuriti kahjujuhtumi asjaolusid ning 10.12.2015 kirjas ei keeldunud kostja kahju hüvitamisest, vaid kostja selgitas lepingutingimusi ning tegi ettepaneku läbirääkimisteks, mille järgselt pooled pidasid läbirääkimisi ja tegid kindlaks kahjuhüvitise asjaolusid. Nimetatud dokument ei ole allkirjastatud kostja poolt. Kostja saatis selgesõnalise allkirjastatud kahjuhüvise tasumisest keeldumise alles 21.09.
4. Hageja hinnangul on kostja tuginemine õigust lõpetavale tähtajale käesolevas asjas ilmselgelt vastuolus hea usu põhimõttega, mis annab seetõttu aluse jätta nimetatud tähtaeg kohaldamata, kuivõrd kostja 10.12.2015 kiri oli ettepanek läbirääkimisteks.
5. Lisaks leiab hageja, et isegi juhul, kui kostja 10.12.2015 kiri oli kahju hüvitisest keeldumise otsus, siis on kostja käitunud vastuoluliselt ning vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja pidas kostjaga pärast 10.12.2015 läbirääkimisi selgitamaks välja kahju asjaolusid ja suurust ning nõustus hüvitama kahju summas 6000 eurot. Kostja käitumine põhjustas olukorra, kus 3 hageja arusaamist mööda algas õigustlõpetava tähtaja kulg peale seda kui ta sai (allkirjastatud) selgesõnalise keeldumise 21.09.2016, milles kostja ei pidanud võimalikuks kahjuhüvitise tasumist summas 11 000 eurot, tegemata mis tahes ettepanekuid edasiseks kahju suuruse või asjaolude selgitamiseks. Seega oli 21.09.2016 dokument selgelt väljendatud kahju hüvitamisest keelduv otsus, milles kostja tugines 10.06.2016 ekspertarvamusele, mis tõendab, et perioodil 10.12.2015 kuni 21.09.2016 tegelesid pooled kahju asjaolude sh suuruse välja selgitamisega ning alles peale seda tegi kostja keelduva otsuse. Lähtuvalt eeltoodust on hageja seisukohal, et hageja nõudeõigus ei olnud lõppenud hagi esitamise aja seisuga ning kostjal on kohustus hagejale kahjuhüvitis tasuda. Kostja seisukohad
6. Kostja esitas 12.06.2017 oma vastuse, milles taotles vaheotsuse tegemist ning aegumise kohaldamist hageja nõudele.
7. Kostja toob esile järgmised asjaolud: - Poolte vahel on sõlmitud kindlustusleping (poliis nr MM00976-1799/1), mille alusel oli perioodil 05.04.2015-04.04.2016 kindlustatud traktor New Holland, mudel T
8. - 17.11.2015 esitas hageja kahjuavalduse, mille kohaselt toimus 15.11.2015 remondi käigus kindlustusjuhtum – teadmata põhjusel vajus ader maha, purustas elektrikaabli ja traktor enam ei käivitunud. - Kostja esitas hagejale kahju hüvitamisest keeldumise otsuse e-posti teel 10.12.2015, milles viitas mh selgesõnaliselt üheaastasele nõudeõigust lõpetavale tähtajale. Kostja ei ole nimetatud otsuses teinud hagejale ettepanekut läbirääkimisteks, vaid üksnes täitnud informeerimise kohustust, et juhul, kui hageja kostja otsusega ei nõustu, on tal võimalus pöörduda kindlustuslepitusorgani poole või vaidlustada asi kohtus ühe aasta jooksul (

§ 475lg 3).

Tulenevalt kindlustuslepingu punkti 2.3 esimesest lausest ei pidanud kostja 10.12.2015 otsus olema allkirjastatud. - 28.12.2015 ja 30.12.2015 hageja esitatud selgituste kohaselt oli operaatorilt saadud esialgne info ebatäpne ning tegelikult sisaldas remont adral kuluvosade vahetamist ja masina parkimist hoiukuuri, traktori kahjustused tekkisid masina ümber parkimisel töökojast kuuri. - Kostja vastas hagejale oma 11.01.2016 e-kirjaga, mille kohaselt jäi kostja oma 10.12.2015 antud asjas tehtud otsuse juurde, kuna ei pidanud hilisemaid, st pärast kostja otsusest teadasaamist hageja muudetud selgitusi enam usutavateks. Seega hakkas kindlustushüvitise nõudeõiguse üheaastane tähtaeg kulgema 11.12.2015 ja lõppes 10.12.2016. Kuna hagiavaldus esitati 13.04.2017, siis oli hageja õigus kindlustushüvitist nõuda hagiavalduse esitamise ajaks lõppenud. - Hageja ja kostja vahel toimus 22.02.2016 kuni 01.07.2016 lepitusmenetlus, mis lõppes edutult, kuna kostja ei olnud nõus hageja nõuet summas 18007,56 eurot rahuldama. Kostja märgib, et kindlustuslepitaja asus lepitusmenetluse lõpetamise otsuses muuhulgas seisukohale, et kostjal ei ole hüvitamiskohustust. 18. Vastavalt

§ 475

lg-le 3 esitas kostja 10.12.2015 oma kindlustushüvitise maksmisest keeldumise otsuse ning märkis selles ka

§-st 475 lg 3 tulenevad õiguslikud tagajärjed. Seega kohaldub vaidlusalusele nõudele üheaastane õigust lõpetav tähtaeg. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja sai kindlustusvõtjana 10.12.2015 kätte kostja otsuse kindlustushüvitisest maksmisest keeldumise kohta. 4 19. Kostja leiab, et hageja tuginemine TsÜS §-le 167 lg 3 on asjakohatu ning ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele, kuna

§ 475

lg-s 3 sätestatud tähtaeg ei ole mitte aegumistähtaeg, vaid õigust lõpetav tähtaeg (Riigikohtu 21.09.2016 otsus asjas nr 3-2-1-59-16 p 12), mistõttu TsÜS-is sätestatud aegumise katkemise ja peatumise sätted antud juhul ei kohaldu. Seetõttu hakkas hageja kindlustushüvitise nõudeõiguse üheaastane tähtaeg kulgema 11.12.2015 ja lõppes

§ 475lg 3 kohaselt 10.12.2016.

Kuivõrd hagiavaldus esitati Harju Maakohtusse alles 13.04.2017, oli hageja õigus kindlustushüvitist nõuda hagiavalduse esitamise ajaks lõppenud. Hageja ise on kohtueelses menetluses (s.o 22.02.2016 lepitusavalduses) asunud samuti seisukohale, et üheaastase nõudeõigust lõpetava tähtaja arvestamine algab antud asjas kostja 10.12.2015 tehtud otsusest. Kostja leiab, et hageja enda käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuivõrd esitab antud asjas vastuolulisi väiteid ja seisukohti. Asjaolu, et hageja ja kostja osalesid enne hagiavalduse esitamist lepitusmenetluses, mille käigus oli kostja nõus hea usu põhimõttest tulenevalt (

§ 6

lg 1) ja õigusrahu saavutamise huvides hagejale maksma 6000,00 eurot, ei saa kostja hinnangul aluseks olla

§ 475lg 3 õiguslõpetava tähtaja kohaldamata jätmiseks.

1. Kostja selgitab, et pöördus 27.05.2016 riiklikult tunnustatud eksperdi Raul Põdersalu poole kontrollimaks AS-i X 01.12.2015 hinnapakkumises nr 10196-5LV0 märgitud tööde vajalikkust ja teostatust ning kahju tekkimise põhjust. Eksperdi R.P. 03.10.2016 arvamuse nr 428/2016 kohaselt tuvastas ekspert, et kalkulatsioonis toodud tööd ja vahetatud varuosad on traktori elektrisüsteemi taastamisremondiks vajalikud, kuid traktori elektrisüsteemi rike traktori valdaja poolt 28.12.2015.a. deklareeritud andmetel pole tehniliselt võimalik. Lisaks oli ekspert seisukohal, et traktori elektrisüsteemi rike tekkis traktori valdaja poolt 18.11.2015.a. esitatud kahjuteates deklareeritud asjaoludel – remonditööde käigus. Seega puudub kostjal kindlustushüvitise maksmise kohustus. Lepitusmenetluse ajal leidis eksperdi arvamusega tõendamist asjaolu, et hageja on oma hilisemate seletustega moonutanud kindlustatud traktori kahjustumise asjaolusid nii, et kostjal tekiks kindlustuslepingu täitmise kohustus. Kostja hinnangul on hageja selline käitumine vastuolus hea usu põhimõttega.
2. Asjaolu, et kostja soovis lepitusmenetluse ajal kontrollida, kas AS-i X pakkumises märgitud traktori varuosad on ka tegelikkuses vahetatud ja tööd tehtud, ei tähenda kuidagi seda, et pooled tegelesid kahju suuruse väljaselgitamisega. Kostja rõhutab esiteks, et oli juba kuupäevaks 10.12.2015, mil tegi antud asjas põhjendatud kahju hüvitamisest keelduva otsuse, hageja enda esitatud kahjuavalduse alusel kõik olulised kahjujuhtumi asjaolud selgeks teinud, kuna vastasel juhul ei oleks kostjal olnud võimalik kõnealust kahju hüvitamisest keeldumise otsust teha. Teiseks, kahju suuruse üle ei ole antud asjas pooled kunagi vaielnud. Lisaks soovis kostja kontrollida kahju tekkimise põhjust, kuivõrd poolte vahel oli selles osas vaidlus.
3. Kostja selgitab, et kostja 10.12.2015 kiri oli keeldumise otsus, milles kostja viitas mh

§ 475

lg-le 3, mitte asjaolusid selgitav kiri, nagu hageja vastuolus

§ 6lg-ga 1 ja Ts

ÜS § 138 lg-ga 1 viitab. Kostja leiab, et ta ei ole käitunud vastuoluliselt ega vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja käitumise tõttu ei ole hageja nõude maksmapanek olnud takistatud ega ole toonud kaasa õigustlõpetava tähtaja möödumist. Kostja keeldus kindlustushüvitise maksmisest oma 10.12.2015 otsusega, mille hageja sai kätte ning pooled osalesid hageja soovil lepitusmenetluses 23.02.2016 kuni 09.07.2016, mil jõustus lepitaja lepitusmenetluse lõpetamise otsus. Hagejal oli pärast lepitusmenetluse lõppemist (s.o 09.07.2016) aega esitada hagi kostja vastu veel viis kuud (s.o kuni 10.12.2016), mis on kostja arvates enamgi kui piisav. Seega ei ole kostja kuidagi põhjustanud oma käitumisega õiguslõpetava tähtaja möödumist, vaid vastupidi, hageja ise on arusaamatult venitanud hagi kohtusse esitamisega, mis on kaasa toonud hageja nõude lõppemise. 23. Kostja taotleb oma 11.08.2017 täpsustatud vaheotsuse taotluses järgmist: 5 - Teha otsus võlaõigusseaduse (

) § 475 lg 3 sätestatud tähtaja kohaldamise taotluse suhtes ning juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue on täies ulatuses lõppenud, siis teha lõppotsus ja lõpetada asja menetlus. - Juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue ei ole täies ulatuses lõppenud, teha otsus

§ 475

lg 3 sätestatud tähtaja kohaldamise taotluse suhtes osas, mis ületab 6 000 eurot ning juhul, kohus leiab, et 6 000 eurot ületavas osas on hageja nõue lõppenud, siis teha 6 000 eurot ületavas osas lõppotsus ja lõpetada asja menetlus. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse, poolte täiendavad seisukohad ning uurinud asjas esitatud tõendeid nende kogumis, leiab, et hageja nõuded on hagi esitamise ajaks aegunud.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.
3. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 143 võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on vastava taotluse kohtule esitanud.
4. Kohus selgitab, et TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 sätestab, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seega ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (vt nt Riigikohtu
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-09, p 13;
7. veebruari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-08, p 11).
9. Pooled tõid esile järgmised asjaolud, milles puudub vaidlus ning mille kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: − hageja ja kostja vahel on sõlmitud kindlustusleping (kindlustuspoliis nr MM009761799/1), mille alusel oli kindlustusperioodil 05.04.2015 – 04.04.2016 kindlustatud traktor New Holland, mudel T7070, tehase number xxx, ehitusaasta 2012; − hageja esitas kostjale 17.11.2015 ettevõtte varakindlustuse kahjuavalduse; − kostja vastas 10.12.2015 ning keeldus kindlustushüvitise maksmisest; − hageja esitas 28.12.2015 ja 30.12.2015 kostjale e-posti teel täiendavad selgitused kindlustusjuhtumi kohta; − kostja vastas hagejale 11.01.2016 e-kirjaga, et kostja jääb 10.12.2015 otsuse juurde; − hageja ja kostja vahel toimus 22.02.2016 kuni 01.07.2016 lepitusmenetlus. Kostja ei olnud nõus hageja nõuet hageja nõutud ulatuses rahuldama. Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine
10. Aegumise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul hagi aegumise tähtaja kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe (Riigikohtu 01.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08 p 14). 6
11. Kohus tuvastab, et hageja kui kindlustusvõtja ka kostja kui kindlustusandja vahel oli sõlmitud kindlustusleping võlaõigusseaduse (

) § 422 lg 1 mõttes. Pooled selle asjaolu üle ei vaidle. Aegumise kohaldamine 31. Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja nõuded kostja vastu võivad olla aegunud arvestades

§ 475lõiget 3.

32. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kostja 10.12.2015 kiri oli nõuetekohane kahjuhüvitise maksmisest keeldumine, millega kostja vabanes kahju hüvitamise kohustusest

§ 475lg 3 alusel.

Hageja on seisukohal, et kostja 10.12.2015 kiri ei olnud keeldumise otsus ning perioodil 10.12.2015 kuni 21.09.2016 oli

§ 473lg-s 3 sätestatud tähtaeg peatunud Ts

ÜS § 167 lg 3 alusel, kuna pooled pidasid läbirääkimisi, sh hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramiseks lepitusmenetluses raames. Poolte vahel on vaidlus seega selles, kas

§ 475

lg-s 3 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg hakkas kulgema 10.12.2015 või 22.09.2016 ning kas kostja on käitunud vastuoluliselt ja vastuolus hea usu põhimõttega, mis välistaks kostja tuginemise

§ 475lg-le 3.

33.

§ 422

lg 1 kohaselt kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid.

§ 423

lg 1 sätestab, et kindlustusjuhtum on eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse.

§ 448

lg 1 kohaselt peab kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi toimumisest viivitamata kindlustusandjale teatama.

§ 450

lg 1 kohaselt muutub kindlustusandja lepingu täitmise kohustus sissenõutavaks kindlustusjuhtumi toimumise ja kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaks- määramiseks vajalike toimingute lõpetamisega.

§ 475

lg 1 sätestab, et kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat. Aegumistähtaeg hakkab kulgema kalendriaasta, mil nõue muutub sissenõutavaks, lõpust. Sama sätte lg 3 näeb ette, et kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab kindlustusvõtjale kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Kindlustusandja ei vabane täitmise kohustusest, kui ta ei teata oma vastuses kindlustusvõtjale üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest. 34. Hagiavalduse kohaselt on kindlustusjuhtumiks

§ 423lg 1 mõttes 15.11.2015 aset leidnud juhtum.

Nimelt traktori operaator parkis traktori, millele oli ühendatud ader, masina hoiuruumi ning langetas adra maha, kuid kahjuks sattus ader maas olevale elektrikaablile, mida operaator ei märganud. Hommikul traktor enam ei käivitunud. Traktori esinduse spetsialist (maaletooja) R. S. tuvastas, et traktori mootori rikke põhjustas väline pingeallikas, milleks oli voolu all olev purunenud elektrikaabel, millele ader oli traktori parkimisel operaatori poolt kogemata langetatud. Hageja on seisukohal, et õnnetus juhtus, kuna elektrikaabel oli voolu alla ja kaabli purunemisel sattus ader ja traktor vooluringi adra ja traktori metallist ühenduse läbi, mille tulemusena sai traktor tugeva elektrilöögi ja kahjustus traktori elektrisüsteem. Hageja kinnitab, et õnnetus ei juhtunud remonttööde käigus. Hageja kahjunõude suuruseks on kokku 14 691,3 eurot. 35. Hageja teavitas kostjat kindlustusjuhtumist 17.11.2015, s.o kaks päeva pärast kindlustusjuhtumi toimumist 15.11.2015, mida võib kohtu hinnangul pidada

§ 448lg 1 mõttes viivitamatuks teavitamiseks.

Kindlustusandja sai kindlustusvõtja teate kindlustusjuhtumi toimumise kohta kätte. 7 36. Kostja kindlustusandjana teatas 10.12.2015, et keeldub kahjuavalduses esitatud asjaoludele tuginedes kindlustushüvitise maksmisest, kuivõrd lepingu tingimuste p 4.6.3 kohaselt ei hüvitata kahju või kulutusi, mis on seotud puuduliku seadistamis- või hooldustöödega, hoolduse käigus osade vahetamise või remontimisega. Kostja leidis, et antud juhul kahjustuski vastavalt hageja esitatud asjaoludele traktor remonttööde käigus, mistõttu ei kuulu kahju hüvitamisele. Lisaks teavitas kostja hagejat

§ 475

lg-ga 3 kooskõlas, et kui kindlustusandja teatab kindlustusvõtjale kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Hageja sai kostja vastuse kätte ning esitas sellele 28.12.2015 vastuse. Kostja jäi oma 10.12.2015 seisukoha juurde ka 11.01.2016 vastuses. Vastavalt eeltoodule leiab kohus, et kostja 10.12.2015 vastust hageja kahjunõudele saab pidada kahju hüvitamisest keeldumise otsuseks, kuivõrd kostja on oma kirjas leidnud, et tekkinud kahju ei kuulu lepingu tingimuste p 4.6.3 alusel (remonttööde käigus tekkinud kahju) hüvitamisele. 37. Eeltoodust tulenevalt on selge, et hageja esitas 15.11.2015 kostjale kindlustuslepinguga kindlustatud traktori õnnetusega tekkinud kahju hüvitamise avalduse ning kostja keeldus kahju hüvitamisest 10.12.2015 otsusega. 38. Järgnevalt analüüsib kohus, kas

§ 475lg-s 3 sätestatud üheaastane tähtaeg võis olla Ts

ÜS alusel peatunud.

§ 475

lg 3 sätestab, et kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab kindlustusvõtjale kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Kindlustusandja ei vabane täitmise kohustusest, kui ta ei teata oma vastuses kindlustusvõtjale üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest. Riigikohus on asunud oma varasemates otsustes seisukohale, et

§ 475

lg-s 3 sätestatud kohustust täitma sundimise hagi esitamise üheaastane tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg ning

§ 475lg-s 3 sisalduvale õigust lõpetavale tähtajale ei saa analoogia alusel kohaldada Ts

ÜS-is sätestatud aegumistähtaja peatumise ja katkemise regulatsiooni, kuna analoogia kohaldamise tingimused ei ole täidetud (vt Riigikohtu 21.09.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-59-16, p 12). Pooled vaidlevad selle üle, kas hagi esitamise ajaks, s.o 13.04.2017 oli möödunud

§ 475lg-s 3 sätestatud tähtaeg.

Hageja leiab, et

§ 475

lg-s 3 ettenähtud tähtaeg ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud, kuna pooled pidasid alates 10.12.2015 kuni 21.09.2016 läbirääkimisi, hageja pöördus lepitusorganisse ning pärast kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemist ja hagejale edastamist oli kostja teinud hagejale lepitusmenetluse raames ettepaneku hüvitada kahjust 6000 eurot. Seega hageja hinnangul oli

§ 475lg-s 3 ettenähtud aegumistähtaeg peatunud perioodil 10.12.2015 kuni 21.09.2016 Ts

ÜS § 167 lg 3 alusel. Kostja leiab, et

§ 475

lg-s 3 sätestatud üheaastane tähtaeg hakkas kulgema 10.12.2015, kuid isegi kui eeldada, et pooled pidasid 10.12.2015 kuni 21.09.2016 läbirääkimisi lepitusmenetluses, oli kohustust täitma sundimise hagi esitamise tähtaeg möödunud, sest hageja esitatud asjaolud ei toonud kaasa

§ 475lg-s 3 sätestatud tähtaja peatumist või katkemist.

Kohus selgitab, et hageja viidatud periood, s.o 10.12.2015 – 22.09.2016, mil hageja arvates pooled pidasid läbirääkimisi, ei mõjuta

§ 475

lg-s 3 sätestatud õigust lõpetava tähtaja kulgemist.

§ 475lg-s 3 sisalduvale õigust lõpetavale tähtajale ei saa analoogia alusel kohaldada Ts

ÜS-is sätestatud aegumistähtaja peatumise ja katkemise regulatsiooni, kuna analoogia kohaldamise tingimused ei ole täidetud (vt Riigikohtu 21.09.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-59-16 p 12). Vastavalt eeltoodule ei olnud

§ 475

lg-s 3 sätestatud õiguslõpetava 8 tähtaja kulgemine perioodil 10.12.2015 kuni 22.09.2016 peatunud ning eelnimetatud tähtaeg hakkas kulgema kostja poolt 10.12.2015 tehtud otsusest ning möödus 10.12.2016, s.o ühe aasta möödumisel. 39. Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja tuginemine

§ 475

lg-le 3 võib olla välistatud arvestades

§ 6lg-t 1 ja Ts

ÜS § 138 lg-t 1. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas määravaks hageja väide, et pärast kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemist teatas kostja hagejale valmisolekust maksta talle rahalist hüvitist. Kuna hageja esitas

§ 6lg 2 kohaldamise aluseks olevad asjaolud, siis kooskõlas Ts

MS § 436 lg-s 7 ja § 438 lg-s 1 sätestatuga tekib põhjendatult küsimus, kas need annavad aluse jätta

§ 475

lg-s 3 nimetatud tähtaja kohaldamata vähemalt osas, milles kostja oli väljendanud valmisolekut maksta hagejale hüvitist. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Ka

§ 6

lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui seadusest, tavast või tehingust tulenev oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu, jäetakse see võlasuhtele

§ 6lg 2 alusel kohaldamata.

Kohtu hinnangul ei ole välistatud, et hageja esitatud asjaoludel võib olla kostja poolt

§ 475

lg-s 3 sätestatud õigust lõpetavale tähtajale tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega ning anda seetõttu aluse jätta nimetatud tähtaeg

§ 6lg 2 alusel kohaldamata.

Kui kostja pidas hagejaga pärast kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemist ja hagejale kättetoimetamist läbirääkimisi, mööndes mh võimalust hüvitada osa kahjust, võib kostja olla käitunud vastuoluliselt. Vastuoluline käitumine, mis takistab nõude maksma panemist ja toob kaasa selle tähtaja möödumise, võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). Hageja hinnangul oli alates 10.12.2015 kuni 21.09.2016 vaidluse all hüvitava summa suurus ning uuriti kahjujuhtumi asjaolusid ning 10.12.2015 kirjas ei keeldunud kostja kahju hüvitamisest, vaid kostja selgitas lepingutingimusi ning tegi ettepaneku läbirääkimisteks, mille järgselt pooled pidasid läbirääkimisi ja tegid kindlaks kahjuhüvitise asjaolusid. Lisaks leiab hageja, et isegi juhul, kui kostja 10.12.2015 kiri oli kahju hüvitisest keeldumise otsus, siis on kostja käitunud vastuoluliselt ning vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja pidas kostjaga pärast 10.12.2015 läbirääkimisi selgitamaks välja kahju asjaolusid ja suurust ning nõustus hüvitama kahju summas 6000 eurot. Kostja käitumine põhjustas olukorra, kus hageja arusaamist mööda algas õigust lõpetava tähtaja kulg peale seda kui ta sai (allkirjastatud) selgesõnalise keeldumise 21.09.2016, milles kostja ei pidanud võimalikuks kahjuhüvitise tasumist summas 11 000 eurot, tegemata mis tahes ettepanekuid edasiseks kahju suuruse või asjaolude selgitamiseks. Hageja hinnangul oli 21.09.2016 dokument selgelt väljendatud kahju hüvitamisest keelduv otsus, milles kostja tugines 10.06.2016 ekspertarvamusele, mis tõendab, et perioodil 10.12.2015 kuni 21.09.2016 tegelesid pooled kahju asjaolude sh suuruse välja selgitamisega ning alles peale seda tegi kostja keelduva otsuse. Lähtuvalt eeltoodust on hageja seisukohal, et hageja nõudeõigus ei olnud lõppenud hagi esitamise aja seisuga ning kostjal on kohustus hagejale kahjuhüvitis tasuda. Kohus, tutvunud asja materjalidega leiab, et kostja on nii 10.12.2015 kui ka 11.01.2016 kirjas keeldunud kahju hüvitamisest lepingu p 4.6.3 alusel. Samuti viitas kostja

§ 475

lg-le 3 ning hageja võimalusele oma nõue maksma panna kohtus keeldumise otsuse saamisest ühe aasta jooksul. Lisaks teatas kostja, et hagejal on võimalus vaidlusküsimuse kohtuväliseks lahendamiseks pöörduda Eesti Kindlustusseltside Liidu juures tegutseva kindlustuslepituseorgani poole. Seega poolte esitatust ei nähtu, et pooled oleksid enne lepitusmenetluse algatamist (22.02.2016) pidanud läbirääkimisi hüvitatava kahju osas. Lepitusmenetluse (22.02.2016-30.06.2016) lõpetamise otsusest (30.06.2016) nähtub, et kostja 9 esitas kompromissettepanku, millega nõustus maksma hüvitist summas 6000 eurot, kuid hageja sellega ei nõustunud. Kostja on oma 11.08.2017 vastuses samuti kinnitanud, et ta oli lepitusmenetluse raames nõus heas usus kompromissi korras maksma kahju hüvitist summas 6000 eurot. Kohtu hinnangul ei ole kostja käitunud vastuoluliselt ega vastuolus hea usu põhimõttega (

§ 6lg 1 ja Ts

ÜS § 138 lg 1) ning põhjendab seda järgmiselt. Nimelt kostja käitumise tõttu ei ole hageja nõude maksmapanek olnud takistatud ega ole toonud kaasa õigust lõpetava tähtaja möödumist. Kostja keeldus kindlustushüvitise maksmisest oma 10.12.2015 otsusega, mille hageja sai kätte ning pooled osalesid hageja soovil lepitusmenetluses 23.02.2016 kuni 30.06.2016 ning 09.07.2016 jõustus lepitaja lepitusmenetluse lõpetamise otsus. Seega kostja pidas küll hagejaga pärast kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemist ja hagejale kättetoimetamist läbirääkimisi, mööndes mh võimalust hüvitada osa (s.o 6000 eurot) kahjust, kuid siiski ei ole kostja käitunud vastuoluliselt. Nimelt saab vastuoluliseks pidada sellist käitumist, mis takistab nõude maksma panemist ja toob kaasa selle tähtaja möödumise ning mis omakorda võib olla vastuolus hea usu põhimõttega. Antud asjas oli hagejal ka pärast lepitusmenetluse lõppemist ja otsuse jõustumist (s.o 09.07.2016) või kostja 21.09.2016.a kahju hüvitamisest keeldumise otsust aega esitada hagi kostja vastu veel kuni 10.12.2016, kuid hageja seda ei teinud ja esitas hagi alles 13.04.2017. Seega kohtu hinnangul ei ole kostja põhjustanud oma käitumisega õigust lõpetava tähtaja möödumist, vaid hageja ise on jätnud hagi kohtusse tähtaegselt (st

§ 475

lg-s 3 sätestatud üheaastase tähtaja jooksul) esitamata, mis on kaasa toonud hageja nõude lõppemise.

1. Vastavalt eeltoodule on hageja nõue hagi esitamise ajaks juba aegunud ja kooskõlas TsMS § 449 lg-ga 3 tuleb teha lõppotsus, st kohus hagi edasi ei menetle. Menetluskulude joatus ja kindlaksmääramine
2. Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks sõltumata poolte sellekohasest taotlusest, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
3. TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
4. TsMS § 173 lg 1 tulenevalt ja TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud hageja kanda, kuna kohus jätab hagi rahuldamata.
5. TsMS § 174 lg 1 ja 177 lg 1 alusel määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse.
6. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab kohus kindlaks, et hagejalt väljamõistetavad menetluskulud kostjal puuduvad, kuna toimiku materjalist nähtuvalt pole kostjal menetluskulusid tekkinud (kostja pole hagile sisulisi vastuväiteid esitanud – kostja esitas vaid aegumise vastuväite).
7. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lg-te 1,2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Seega menetluskulude kindlaksmääramist vaidlustada ei saa. (allkirjastatud digitaalselt) Priit Kama kohtunik 10