KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 14. märts 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-

§ 174

alusel, täitekulud arvati jagatavast tulemist maha ja kostja II nõue rahuldati 24 845,22 euro ulatuses ning hageja nõue 27 318,78 euro ulatuses.

1. Maakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas jaotuskava koostamisel oleks pidanud kohtutäitur eelistama hageja nõuet kostja II nõudele, kuivõrd hageja avalduse alusel oli täitemenetlus võlgniku vastu alustatud varem kui kostja II avalduse alusel. Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb kinnisasja tulemi jagamisel eelkõige lähtuda mitte täitemenetluse algatamise ajast nagu ekslikult viitab hageja, vaid nõude tagatisest, nõudest endast või kinnisasja arestimise ajast.
2. Täitemenetluse seadustiku (

) § 174 lg 1 ja 2 kohaselt jaotab kohtutäitur kinnisasja müügist ja sundvalitsemisest saadud tulemi sissenõudjate ja muude tulemi jaotamises osalema õigustatud isikute vahel õiguste kinnistusraamatust nähtuvate järjekohtade alusel ja arestimise järjekorras või sissenõudjate kokkuleppe alusel. Ühel ajal toimunud arestimisega saavad sissenõudjad tulemi jaotamisel sama järjekoha. Täitekulud arvatakse jaotuskava kohaselt jagatavast tulemist maha. Sama paragrahvi lõikes 3 on sätestatud, et nõuded rahuldatakse tulemist ja neid arvestatakse jaotuskavas järgmises järjekorras, sama järjekoha puhul võrdeliselt nõuete summadega: 1) sundenampakkumisele eelneva sundvalitsemise korral sissenõudja nõue ettemaksuna kinnisasja korrashoiuks ja vajalikeks parendusteks tehtud kulutuste hüvitamiseks, kui kulutusi ei saa katta kinnisasjast saadud kasu arvelt; 2) kinnistusraamatusse kantud õigustest tulenevad nõuded vastavalt õiguse järjekohale kinnistusraamatus ja nende kõrvalnõuded seaduses sätestatud ulatuses; 22) lapse elatise nõuded, sealhulgas lapse elatise nõude osa, mis on elatisabi maksmise tõttu riigile üle läinud; 3) sissenõudjate nõuded, mille tagamiseks on toimunud kinnisasja arestimine või on ühinetud sundtäitmisega ja mida ei rahuldata käesoleva lõike punktide 1–22 kohaselt; 4) ülejäänud nõuded.

§ 174

lg 4 kohaselt

§ 174

lg 3 p 3 nimetatud nõuete puhul on mitme sissenõudja korral eesõigus sellel, kelle kasuks toimus arestimine varem või kes ühines sundtäitmisega. 18. Asjas ei ole esile toodud, et sundenampakkumisele oleks eelnenud eelnev kinnisasjade sundvalitsemine (

§ 174

lg 3 p 1) või oleks täiteasjas sundtäidetud hüpoteegiga tagatud nõudeid või lapse elatise nõudeid (

§ 174lg 3 p 2 ja 22).

Vastavalt

§ 174

lg 3 p-le 3, tuleb järgmiseks rahuldada sissenõudjate nõuded, mille tagamiseks on toimunud kinnisasja arestimine või on ühinetud sundtäitmisega ja mida ei rahuldata käesoleva lõike punktide 1–22 kohaselt. 19.

§ 174lg 4 kasutab terminit „eesõigus“.

Seega on seadusandja viidanud sellele, et teatud sissenõudjad on tulemi saamisel eelisseisundis. Maakohus leiab, et kui lähtuda paragrahvis kirjapandud sõnastusest ning eesti keele grammatika üldreeglitest, siis saab seadusesättest välja lugeda, et eesõigus on isikul, kelle kasuks toimus arestimine – seadusandja annab selge eelise isikule, kelle kasuks on kinnisasja arestimine toimunud. Sõna „või“ kahe 4 2-21-6675 jaotise vahel välistab esimese ja teise lausepoole võrdsustamise. Sõna „või“ on antud juhul eraldav sidesõna, mis seob alternatiive väljendavaid sõnu või lauseosi, millest on korraga võimalik ainult üks. Seega annab seadus eelise kõigepealt isikule, kelle kasuks toimus arestimine, ning alles seejärel isikule, kes ühines sundtäitmisega. Sõna „või“ tuleb kohtu hinnangul siinkohal tõlgendada võrdsustamist välistavana, sest osapoolte võrdsustamise korral pidanuks seadusandja sõna „või“ asemel kasutama sõna „ja“. Maakohtu hinnangul on

§ 174

lg 3 p 3 mõtteks, et alles sellise isiku puudumisel, kelle kasuks arestimine on toimunud, saab eesõiguse isik, kes ühines sundtäitmisega.

1. Kuna kinnisasjad olid arestitud sissenõudja kostja II kasuks, siis oli kostja II täitemenetluses eelisseisundis, tema nõue kuulus rahuldamisele enne täitemenetlusega ühinenud sissenõudjat st enne hagejat. Hageja viited sellele, et kohtutäitur on midagi valesti arestinud või oleks pidanud kontakteeruma hageja avalduse alusel täitemenetluse algatanud kohtutäituriga, ei ole asjakohased. Maakohus saab käesolevas menetluses vaid kontrollida, kas täitur on määranud õigesti nõuete rahuldamise järjekorra. Kohtu hinnangul nõuete rahuldamise järjekorda määrates eksitud ei ole. Kostja II nõue oli hageja nõude suhtes eelisseisundis, samuti tuli tulemist maha arvata täitekulud ning alles siis saabus hageja nõude rahuldamise järjekord. Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja I kanda.
3. Hageja ei nõustu maakohtu tõlgendusega

§ 174

lg-te 3 ja 4 osas.

§ 174

lg 3 järgi on seadusandja silmas pidanud, et sissenõudjaid, kelle nõuete tagamiseks on toimunud kinnisasjade arestimised ja antud sundtäitmisega ühinenud sissenõudjaid käsitletakse tulemi jaotamisel võrdsetena. 23. Kuivõrd sissenõudjad on vaidlusaluses täitemenetluses võrdsed, tulnuks kostjal I võtta jaotuskava koostamisel aluseks täitemenetluses kehtiv prioriteedipõhimõte, mille kohaselt menetletakse täitedokumente täitmisele pööramise järjekorras, kui ka

§ 53

lg 3, millest tuleneb otsene kohustus rahuldada sissenõudja nõue kõige kiiremal viisil.

1. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja oleks pidanud kontakteeruma kohtutäituriga, kui leidis, et kohtutäitur on midagi valesti arestinud. Hageja sai teada kinnisasjade sundvõõrandamisest täiteasjas 022/2020/5655 alles siis, kui kinnisasjad olid müüdud ja jaotuskava koostatud. Kostja I rikkus oma tegevusega sissenõudjate võrdse kohtlemise printsiipi eelistades tema menetluses olevat kostjat II. Vastustajate seisukohad
2. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid muuta ja täiendada tuleb otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 5 2-21-6675
4. Kostja I esitas
5. novembri 2021 vastuses apellatsioonkaebusele uued tõendid ühinenud sissenõudjatele võlgniku kinnisasjade arestimise akti ja enampakkumise teadete kättetoimetamise tõendamiseks. Ringkonnakohus tuvastab TsMS § 652 lg 3 järgi esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Seejuures peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust TsMS § 652 lg 4 järgi oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning seda tegemata jätab kohus tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Uute tõendi vastuvõtmisel järgib ringkonnakohus TsMS § 639 lõike 1 alusel TsMS § 238 nõudeid. Kui tõend esitatakse hilinenult, võib kohus TsMS § 238 lg 3 p 3 järgi keelduda tõendit vastu võtmast ja selle tagastada.
6. Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus üldjuhul uusi tõendeid asja juurde vastu ei võta. Kostja I ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud tõendeid esitada maakohtu menetluses. Seetõttu tuleb kostja I esitatud tõendid jätta asja juurde võtmata. Kuna tõendid esitati elektrooniliselt, ei ole vajadust neid tagastada.
7. Hageja on esitanud hagi täitemenetluses kinnisasja müügist laekunud tulemi jaotamiseks koostatud jaotuskava vaidlustamiseks. Hageja väidab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et sissenõudjaid, kelle nõuete tagamiseks on toimunud kinnisasjade arestimised või antud sundtäitmisega ühinenud sissenõudjaid, tuleb käsitleda tulemi jaotamisel võrdsetena ja eelistada sissenõudjaid täitedokumendi täitmisele pööramise ajast lähtudes. Hageja ei nõustu maakohtu tõlgendusega, mille maakohus on andnud

§-le 173 lg-tele 3 ja

2. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Ringkonnakohus ei tuvastanud materiaalõiguse normide rikkumisi, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Käesolevas asjas tuli maakohtul kontrollida vaid seda, kas kinnisasja müügist laekunud tulemi jaotuskava on koostatud vastavalt

§-s 174 sätestatud nõuetele. 32. Kolleegium nõustub maakohtuga, et

§ 174

lg 4 sõnastuses kasutatud terminiga „eesõigus“ on viidatud sellele, et teatud sissenõudjad on eelisseisundis tulemist nõuete rahuldamisel võrreldes teiste samal järjekohal olevate sissenõudjatega. Kuna

§ 174

lg 4 kohaselt on otsesõnu eesõigus tulemi jaotamise järjekorras

§ 174

lg 3 p 3 nimetatud nõuete puhul mitme sissenõudja korral sellel, kelle kasuks toimus arestimine varem või kes ühines sundtäitmisega, siis ei ole kolleegiumi arvates loogiline tõlgendada, et

§ 174

lg 4 kohaselt on sissenõudjad, kelle kasuks toimus arestimine või kes ühineksid sundtäitmisega ikka samal järjekohal nagu see on

§ 174lg 3 p 3 järgi.

Kolleegium märgib, et maakohus on ilmselgelt eksinud viidates otsuse p-s 17

§ 174

lg 3 p-le 3 kui tegelikkuses on maakohus tõlgendanud

§ 174lg-s 4 sätestatud eesõiguse sisu.

Selliselt on maakohtu eksimust mõistnud ka hageja, vaidlustades maakohtu tõlgenduse

§ 174lg 4 kohta.

Kolleegium ei nõustu aga maakohtuga, et

§ 174

lg 4 (otsuses ekslikult märgitud

§ 174

lg 3 p 3) alusel on sissenõudjate nõuetel, mille tagamiseks on toimunud kinnisasja arestimine või on ühinetud sundtäitmisega, eelis seetõttu, et sätet sõnastades on seadusandja kasutanud sõna 6 2-21-6675 „või“. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kui sõna „või“ saab kasutada eesti keeles kahe jaotise vahel võrdsustamist välistavana, siis sõna „või“ kasutusest iseenesest saab eelise kõik, mis on sõna „või“ eespool ja seetõttu on

§-s 174 lg 4 kohaselt tulemi jaotamisel eelistatud sissenõudja, kelle kasuks on vara arestitud, sest see asub lause esimeses osas enne sõna „või“. 33. Kolleegiumi arvates ei ole hageja väide põhjendatud, et

§ 174

lg 4 kohaldamisel ei saa eelistada sissenõudjat, kelle kasuks toimus arestimine varem, sest sellega rikutakse sissenõudja õiguseid, kes on täitemenetlusega ühinenud, sest ühinenud sissenõudjal on samad õigused kui sissenõudjal, kelle avalduse alusel on kinnisasi arestitud.

§ 149

lg 2 järgi on menetlusega ühinenud sissenõudjal samad õigused kui sissenõudjal, kelle avalduse alusel kinnisasi arestiti, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on õige hageja väide, et sissenõudega ühinenud sissenõudja saab samad õigused, nagu on sissenõudjal, kelle kasuks on kinnistusraamatus keelumärge. Kuid ühinenud sissenõudja saab samad õigused vaid siis, kui seadusest ei tulene teisiti. Seaduse mõtte kohaselt ei ole aga sellest kuidagi võimalik järeldada, et ühinenud sissenõudjal saavad olla suuremad õigused kui sissenõudjal, kelle kasuks on kinnistusraamatus keelumärge. Sellist eelisõigust ühinenud sissenõudjale ei anna ka täitemenetluses kehtiv prioriteedipõhimõte ega üldine kohustus rahuldada sissenõudja nõue kõige kiiremal viisil. Ka õiguskirjanduses on väljendatud seisukohta, et

§ 174

lg 4 kohaselt on kinnisasja müügil tulemi jaotamisel eesõigus sellel sissenõudjal, kelle kasuks toimus arestimine varem või kes ühines sundtäitmisega ja ühinemisel on eelduslikult samuti otsustav ühinemise aeg (vt Alekand, A. Täitemenetlusõigus. 3. trükk. Tallinn 2017, lk 152). Kuna vaidlust ei ole, et sundtäitmisega ühinemine saab toimuda

§ 149

lg 1 alusel alles pärast kinnisasja arestimist teise sissenõudja kasuks ja kinnisasjade arestimine, mille alusel tulem jaotati eesõiguse alusel, on toimunud kostja II kasuks, siis on kinnisasjade arestimine toimunud kostja II kasuks varem, kui seda saab lugeda hageja kasuks toimunuks, kes ühines täitemenetlusega peale kinnisasja arestimist. Asjaolust, et ühinenud sissenõudja saab samad õigused, nagu sissenõudja, kelle kasuks on kinnistusraamatus keelumärge, ei tulene, et ühinenud sissenõudja kasuks oleks kinnisasja arestimine, mis annab sissenõudjale õiguse sissenõude pööramiseks kinnisasja arvelt, toimunud varem või ka samal ajal kui sissenõudja kasuks, kelle nõude tagamiseks kinnisasi arestiti. 34. Jaotuskava vaidlustamisel saab kohus vaid kontrollida, kas tulem on jaotatud

§-s 174 sätestatud nõuete kohaselt ning seetõttu ei ole käeoleva asja lahendamisel tähtsust poolte väidetel kohtutäituri tegevuse hindamiseks, mida kolleegium ei hinda.

1. Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti jätnud hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluses ringkonnakohtus kantud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
4. Kostjad ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud ei ole ja ka toimiku materjalidest ei nähtu kostjatel menetluskulude tekkimist. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 7