KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-21-2716 Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2022, Tartu Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parre

) §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 2, mille kohaselt võib kahju õigusvastane tekitamine seisneda ka kahju tekitaja tegevusetuses, st kui tegevusetusega rikuti mingit üldist käibekohustust (sh hooletusest), loodi oht või lasti ohul kesta (tee liivatamata). Koht, kus hageja kukkus (Kiviõlis Viru tn 5 Maxima kaupluse juures asuv ülekäigurada) on avalikult kasutatav tee ning liiklusseaduse (LS) § 52 sätestab kostjale üldise käibekohustuse teostada oma territooriumil teehooldust. Omavalitsus peab tee hoidma lumest ja jääst puhtana ning teostama libedustõrjet. Kostja lõi enda kohustuse mittetäitmisega (tee liivatamata jätmisega) ohu ja lasti sellel kesta. Selle tõttu hageja libastus ja kukkus.

1. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul ei ole tõendanud ühtegi kahju hüvitamise eelduse olemasolu: kostja poolt käibekohustuse rikkumist, hagejal tervisekahjustuse tekkimist, samuti kahju (heaolu langust), põhjuslikku seost käibekohustuse rikkumise ja tekkinud tervisekahjustuse vahel ega kostja süüd väidetavas rikkumises. Hageja ei ole tõendanud kukkumist Kiviõlis Viru tn 5 maja ees oleval ülekäigurajal. Hageja esitatud epikriisist ega kompuutertomograafia kokkuvõttest ei nähtu hageja väidetud vigastusi, sh jalal tekkinud verevalumeid. Hageja pöördus traumapunkti alles
2. veebruaril
3. Seega jäi väidetava kukkumise ja traumapunkti pöördumise vahele kolm päeva. Puuduvad tõendid, et traumapunkti pöördumine oli seostud kukkumisega
4. veebruaril 2021.a. Hageja ei ole tõendanud, et tema heaolu oleks kukkumise tagajärjel langenud. Ühelt poolt väidab hageja, et pidi olema kaks nädalat pärast kukkumist voodirežiimil, ajalehes MK Estonia ilmunud artiklis aga väidab hageja, et käis vahetult pärast kukkumist väljas jalutamas ja märkas, et kuigi ta oli vallavalitsusse pöördunud liivatamata teede pärast, polnud keegi midagi selleks ette võtnud. Artikkel avaldati
5. veebruaril
6. Isegi artikli avaldamise ja väidetava kukkumise vahel ei ole kahte nädalat. Järelikult on hageja väited ja tema enda esitatud tõendid vastuolulised. Pindmine rindkerevigastus ei saa tekitada hagejale sellist heaolu langust, et peab kahe nädala vältel voodirežiimil viibima. Hageja ei ole väitnud isegi seda, et väidetav trauma oleks takistanud tal mingisuguste tegevuste tegemist või tal oleksid seetõttu mingid kohustused jäänud täitmata. Juhul kui kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud, palub kostja vähendada kahjuhüvitist

§ 140lg 1 alusel nullini.

Kostja hinnangul annavad selleks alust järgmised asjaolud: kostja on korduvalt pakkunud hagejale kohtumise võimalust ja materiaalse kahju hüvitamist; hageja ei pöördunud traumapunkti koheselt, seega ei olnud ka vigastus sedavõrd tõsine, et oleks hageja heaolu langenud; kohtupraktikast ei ole teada juhtumeid, mille puhul oleks mittevaralist kahju hüvitatud sedavõrd kerge kukkumise korral. 3

§ 1045

lg 1 p-s 2 nimetatud õigushüve kahjustamise põhjuseks on väidetav kahju tekitaja tegevusetus (tegutsemine oleks kahju ära hoidnud), ei saa ainuüksi õigushüve kahjustamise faktist järeldada tegevusetuse õigusvastasust. Väidetav kahju tekitaja peab olema rikkunud mingit õigusnormi, mis kohustas kahju tekitajat tegutsema kahju ärahoidmise huvides. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada muuhulgas valla või linna teede ehitamist ja korrashoidu. Tee korrashoiu tagamata jätmine (sh libedusetõrje teostamata jätmine) on kohtu hinnangul käsitletav üldise käibekohustuse rikkumisena. Kohalik omavalitsus saab ja peab talveperioodil võimalike kukkumiste ja vigastuste vältimiseks mh teostama valla teede ja territooriumi libedusetõrjet tagamaks keskmise mõistliku inimese ohutust. Kohtu arvates ei tõendanud hageja, et kostja teede korrashoidu ei taganud või ei teinud seda piisavalt.

§ 1045lg 1 p-st 2 tuleneva kostja teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub hagejal.

Hageja ei ole esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, millised oli kukkumiskoha teeolud 6. veebruaril 2021, kas tee oli libe, liivatatud, ebapiisavalt liivatatud või üldse liivatamata, kas kukkumise põhjustas vallavalitsuse poolt libedusetõrje tegemata jätmine või oli selleks inimlik faktor (nt komistamine) sh hageja enda hooletus (

§ 139lg 1).

Kohus märkis, et kuigi kostja on seadnud kahtluse alla ka selle, kas ülekäigurada, kus hageja väidetavalt kukkus, oli avalik tee, mille korrashoiu eest vastutab vallavalitsus, on vallavalitsus kutsunud hagejat kohtumisele arutamaks võimalikku hüvitist või kokkulepet ravikulude hüvitamiseks. Seega on kostja oma tegevusega vähemalt möönnud, et kukkumine võis toimuda teel, mille korrashoiu eest vastutab kostja. Tõendamata on ka hageja väide, et kukkumine

1. veebruaril 2021 põhjustas talle kehavigastuse, mille tõttu tuli tal kannatada valu ja ebamugavust ning langes hageja üldine heaolu. Kehavigastuse või või tervise kahjustuse tekitamine tähendab isiku kehalise või vaimse heaolu seisundi halvendamist. Kehavigastuseks saab lugeda vigastusi, millega kaasneb isiku kehalise terviklikkuse rikkumine või kahjustamine teatava välise füüsilise mõjutuse tulemusena. Kummastavalt pöördus hageja korduvalt enne vallavalitsuse poole kui väidetava vigastusega traumapunkti. Hageja pöördus väidetava kukkumise tõttu Ida-Viru Keskhaigla traumapunkti
2. veebruaril
3. Hagejal diagnoositi pindmine rindkerevigastus ning ringkere tagaseina muud pindmised vigastused. Kompuutertomograafia uuring ei kinnitanud hageja väidetavat seljavigastust. Samas nähtub tõenditest, et hagejal oli
4. jaanuaril 2021 diagnoositud seljavalu, radikulopaatia, kaela ja nimmevalu (M54.1) ning alates
5. jaanuarist 2021 sai hageja füsioteraapiat. Hageja ka möönab, et tal oli teisigi haigusi, kuid väidab, et kukkumine süvendas neid. Kohtu hinnangul ei olnud need väited tõendatud. Hageja seljavalusid ei saa üheselt seostada väidetava kukkumisega
6. veebruaril
7. Tõenditest nähtub, et hagejal olid seljavaevused juba enne väidetavat kukkumist. 4

§ 1043

ja § 1045 lg 1 alusel nende koosmõjus.

§ 1045

lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega (p 2) või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (p 7).

§ 1043

järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust (

§ 1045

lg 1 p 7), siis eeltoodud tõendamise koormusest tulenevalt peab ta sellise rikkumise tõendama. Hageja on hagiavalduses tuginenud

§ 1043

ja § 1045 lg 1 p-le 2, kuid heitnud samas kostjale ette eeläkõige seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi (milleks hageja peab LS § 52 norme) rikkumist

§ 1045lg 1 p 7 järgi.

Maakohus on põhimõtteliselt õigesti märkinud, et juhul kui kahju tekkimise põhjuseks on kahju tekitaja väidetav tegevusetus (tegutsemine oleks kahju ära hoidnud), ei saa ainuüksi õigushüve kahjustamise faktist järeldada tegevusetuse õigusvastasust. Hageja väidete 6

§ 1045lg 1 p 7 ja lg 3 tähenduses.

Juhul kui õigusvastasus

§ 1045

lg 1 p 7 ja lg 3 järgi ei leia tuvastamist, tuleb lisaks kontrollida õigusvastasust

§ 1045lg 1 p 2 tähenduses.

Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus kannatanu heidab kahju tekitajale ette tegevusetust või ebapiisavat tegutsemist, tuleks

§ 1045

lg 1 p 2 kohaldamisel hinnata eelkõige seda, kas kahju tekitaja on rikkunud üldist käibekohustust (vt ka Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10;
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10).

§ 1045

lg 1 p-s 2 on sätestatud iseseisev kahju tekitamise õigusvastasuse alus – teise isiku tervise kahjustamine – ning sellisel juhul on üleliigne ja eksitav viidata samal ajal kohaliku omavalitsuse seaduse, liiklusseaduse vms sätete väidetavatele rikkumistele.

1. Hagiavalduse väidete kohaselt kukkus hageja
2. veebruaril 2021 Kiviõlis Viru tn 5 Maxima kaupluse juures oleval ülekäigurajal. Kukkumise põhjustas libe ja liivatamata tee. Asja materjalidest nähtuvalt soovis hageja neid asjaolusid maakohtu menetluses tõendada tunnistaja J.M. ütlusega ning esitas korduvalt taotlusi tunnitaja ülekuulamiseks. Maakohus hageja neid taotlusi sisuliselt ei lahendanud, kuid asus otsuses seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, millised olid kukkumiskoha teeolud
3. veebruaril 2021 (kas tee oli libe, liivatatud, ebapiisavalt liivatatud või üldse liivatamata jne). Selliselt toimides rikkus maakohus ringkonnakohtu hinnangul menetlusõiguse norme, mh TsMS § 393 lg p-s 4, § 238 lg-s 1, § 463 lg 1 esimeses lauses ja § 238 lg-s 4 sätestatut. Nendel rikkumistel võis olla mõju maakohtu lõppjäreldustele. Ringkonnakohus pidas võimalikuks maakohtu minetuse kõrvaldada, rahuldas
4. oktoobri
5. a määrusega hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotluse tunnistaja J.M. ülekuulamiseks ning kuulas tunnistaja
6. jaanuari
7. a istungil üle.
8. Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad tunnistaja J.M. ütlused (II kd, tl 187 pöördel – tl 188) nii hageja kukkumist Kiviõlis Maxima kaupluse läheduses asuval ülekäigurajal kui ka seda, et kukkumise põhjusteks oli sõidutee libedus ning tee libedusetõrje oli teostamata – tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud tee soolatatud ega liivatatud. Asjas ei ole tõendeid, millest võiks järeldada vastupidist.
9. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et Kiviõli linnas asuva sõidukite liikluseks ettenähtud tee (või teeosa) korrashoiukohustus lasub kostjal. Kaudselt kinnitab seda mh asjaolu, et kostja on pakkunud hagejale võimalusi kohtumisteks, et arutada võimalikku hüvitist või kokkulepet ravikulude hüvitamiseks. Kostja ei ole kõnealuse teeosa hooldamiskohustust menetluses selgesõnaliselt ka eitanud. Ehitusseadustiku (EhS) § 92 lg 7 järgi täidab kohaliku tee osas omaniku ülesandeid kohaliku omavalitsuse üksus (praegusel juhul seega kostja). Sama lõike kohaselt võib kohalik tee olla avalikuks kasutamiseks määratud eratee, kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluv tee või kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse kohaselt kohaliku omavalitsuse hallatav kohaliku liikluse korraldamiseks vajalik muu tee. EhS § 92 lg-st 5 tulenevalt on kolalik tee avalikult kasutatav tee, mida igaüks võib kasutada, järgides õigusaktides sätestatud piiranguid. 7

§ 127lg 4 tähenduses.

Asja materjalidest ei nähtu, et hageja kukkumise ainsaks või peamiseks põhjuseks oli midagi muud peale sõidutee ülekäiguraja libeduse. Hagejal tekkinud kahju on

§ 1045lg 3 järgi hõlmatud rikutud kaitsenormi (Eh

S § 97 lg-st 1) kaitse-eesmärgiga ning kahju seega ka

§ 127lg 2 alusel hüvitatv.

14. Kostja on kahju põhjustamises ka süüdi.

§ 1050lg 1 järgi eeldatakse kahju õigusvastaselt tekitanud isiku süüd.

Kostja on olnud oma kohustuste täitmata jätmisel hooletu (

§ 104lg 3).

Kostja ei ole tõendanud, et esinevad tema vastutust välistavad subjektiivsed asjaolud (

§ 1050lg 2).

15.

§ 134

lg 2 järgi tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Ringkonnakohus märgib, et tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral tuleb mittevaralise kahju hüvitisena

§ 134lg 2 järgi alati kahjustatud isikule maksta mõistlik rahasumma.

Samas oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise 8

§ 127lg 6, § 134 lg 5 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11-13,
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 13). Väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad.

§ 130

lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p-d 13 ja 14). 15.
3. Käesoleval juhul tekkisid hagejal tõenditest nähtuvalt kukkumise tõttu pindmine rindkerevigastus (S20.4) ja rindkere tagaseina muud pindmised vigastused. Selliste vigastuste tekkimine nähtub hageja digiloo haigusjuhtumi väljavõttest ja SA Ida-Viru Keskhaigla ambulatoorsest epikriisist (I kd, tl-d 133–134, 135). Taolisi vigastusi võib pidada kergeteks kehavigastusteks. Vigastused ei olnud püsivat laadi. Pindmine vigastus võib olla marrastus, vill, põrutus, verevalum, putukahammustus, vigastus pindmise võõrkehaga ilma lahtise haavata (vt nt I kd, tl 172). Kukkumisega ei kaasnenud hagejal luumurde, lülisamba vigastusi, peatraumasid vms raskemaid tagajärgi. Hageja jalal väidetavalt tekkinud verevalumite seos kukkumisega on tõendamata. Selliseid vigastusi hageja jalgadel ülalviidatud ravidokumentidest ei nähtu. Dokumentides kajastatud anamneesidest ei nähtu ka see, et hageja oleks verevalumitele arstide tähelepanu juhtinud. 15.
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta asja materjalid hageja väiteid, et ta pidi saadud vigastuse tõttu olema ligi kaks nädalat kodus voodirežiimil, tundma pidevat valu ja kannatusi. Ringkonnakohtu hinnangul võisid hagejal kukkumise tagajärjel lühiajaliselt esineda liikumisraskused ja abivajadus teatud toimingutes, kuid tema tegevus ning elukorraldus ei olnud piiratud hageja väidetud määral. SA Ida-Viru Keskhaigla ambulatoorses epikriisis on triaaži värvuseks märgitud "roheline", mis Eesti erakorralise meditsiini osakondade triaažijuhendi järgi tähendab seljaprobleemide kaebuste puhul hiljuti tekkinud seljavalu, mis oluliselt ei takista kõndimist (I kd, tl-d 168–169). Lisaks nähtub asja materjalidest, et hageja on
5. veebruaril 2021 ilmunud ajalehes MK-Estonia kirjutanud, et läks mõne aja jooksul pärast kukkumist tänavale jalutama (I kd, tl-d 137, 173–174, tõlked tl-d 138, 165). Arvestades, et kukkumise ja artikli ilmumise vahele jääb kahest nädalast lühem ajavahemik, siis hageja poolt ajalehes avaldatu ei ole kooskõlas hagis esitatud väidetega 2-nädalasest kodusest "voodirežiimist". Hageja väited tema valu suuruse kohta seab kahtluse alla ka asjaolu, et hageja pöördus abi saamiseks haigla erakorralise meditsiini osakonda alles
6. veebruaril 2021, s.o kolmandal päeval pärast kukkumist. 15.
7. Riigikohus on
8. aastal koostanud kohtupraktika analüüsi "Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.–
9. aastal" (kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/kohtupraktika%20anal%C3%BC%C3%BCs/0 7_Mittevaraline_tsiviil.pdf). Selles analüüsis (lk-d 24–27) märgitu kohaselt jäid libeduse tõttu kukkumisega seotud tsiviilasjades hüvitiste suurused vahemikku 338 eurot kuni 500 eurot. 500 euro suurune hüvitis mõisteti välja asjas, kus kannatanu murdis kukkumise 9

§ 134lg 2 kohaseks hüvitise mõistlikuks summaks 100 eurot.

Ringkonnakohus arvestab mh kostja osavõtlikkusega ning püüdega hagejale vastu tulla. Vastusena hageja pöördumistele on kostja (vallavalitsuse sotsiaaltöötaja) proovinud teha hagejale ettepanekut kohtumiseks, et arutada kukkumise tagajärjel tekkinud varalise kahju hüvitamist (I kd, tl-d 186, 188). 15.

1. Pooltel ei ole vaidlust, et hagejal esines seljavalusid ka enne kukkumist (diagnoos dorosalgia ehk seljavalu, radikolopaatia) ning ta oli sellega seoses suunatud juba
2. a jaanuaris perearsti poolt füsioteraapiasse (II kd, tl 33–36, 37 pöördel). Samas on usutav, et hageja seljavalu võis kukkumise tõttu süveneda. Asjas puuduvad tõendid, millest võiks järeldada vastupidist. Siiski ei saa tõenditest järeldada, et füsioteraapia vajadus pikenes vaidlusaluse kukkumist tõttu. 15.
3. Kostja on palunud kahjuhüvitist vähendada

§ 140lg 1 alusel.

Ringkonnakohus märgib, et

§ 134

lg 2 kohase hüvitise suuruse üle otsustades arvestab kohus niikuinii juhtumi kõik asjaolusid ning

§ 140

lg 1 rakendamiseks

§ 134lg 2 kõrval ei ole alust. 16. Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuid pidas põhjendatuks jätta menetluskulud Ts

MS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt. Võttes arvesse, et kostja vastutab hagejal tekkinud kahju eest, kuid hageja taotletud 2000 euro suuruse hüvitise väljamõistmine on põhjendamatu, ning hagejal ei tulnud hagiavalduse ega apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasuda (riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12 ja § 59 lg 15), peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes TsMS § 163 lg 1 kolmandast alternatiivist lähtudes poolte endi kanda. Esitatud menetluskulude jaotust arvestades ei ole vaja menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest 10