← Eesti

1-21-2499/51

Obsah (8)§ 217§ 175§ 180§ 7§ 66§ 338§ 337§ 185

1-21-4683 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. märts 2022. a Tallinn Kriminaalasja number 1-21-2499 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, l

§ 217alusel kinni peetud 21.

detsembril 2020 jurist Silvi Erro Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON

  1. Jätta Harju Maakohtu
  2. novembri
  3. a kohtuotsus Jelena Shiryaeva suhtes muutmata ning süüdistatava kaitsja esitatud apellatsioon rahuldamata.
  4. Jätta süüdistataval apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Harju Maakohtu
  6. novembri
  7. a otsusega üldmenetluses tunnistati Jelena Shiryaeva süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistusena vangistus 7 (seitse) aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg ja loeti karistuse kandmist alates isiku kahtlustavana kinnipidamisest
  8. detsembril
  9. KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeeriti kuriteo toimepanemise vahend ja kohtuotsuse jõustumisel määrati hävitada suur kööginuga „Alpina“, mis asub Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas aadressil Rahumäe tee 6, Tallinn.

§ 175

lg 1 p-de 3, 4 ja 9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel mõisteti Jelena Shiryaevalt välja riigituludesse menetluskuluna esimese astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 1460 eurot, surnu kohtuarstliku ekspertiisi nr 20E-AOS0078/617 kulu 461 eurot, DNA-ekspertiisi nr 21E-GE0017 kulu 1254 euro ulatuses ja määratud kaitsja tasu 4532,40 eurot, s.o kokku 7707,40 eurot.

§ 180

lg 3 alusel määrati, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest igakuiste osamaksetena, s.o 11 kuu jooksul igakuiselt 642 eurot ja

  1. kuul 645,40 eurot Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. DNA-ekspertiisi nr 21E-GE0017 kulu 513 euro ulatuses jäeti riigi kanda.
  2. Jelena Shiryaeva on kohtu alla antud ja süüdistatakse KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritavas teos, s.o selles, et ta lõi tahtlikult
  3. detsembril 2020 ajavahemikul kell 16.05 kuni kell 17.21 Tallinnas XXX asuvas korteris enda abikaasat Y üks kord noaga rindkere piirkonda, teades, et teist inimest noaga lüües võib saabuda surm ning ta vähemalt möönis sellise tagajärje saabumist. Oma tegevusega põhjustas J. Shiryaeva tahtlikult Y-le rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul pool rinnal koos vasakpoolse II roide alumise serva vigastuse, III roide murru, südamepauna ja aordikaare algusosa eesseina vigastusega ning verevalumitega vigastusi ümbritsevates pehmetes kudedes, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust (verekaotusšokk), vasakpoolne õhk-verirind ning verisüdamepaun ja südame tamponaad, mille tagajärjel Y suri sündmuskohal kell 18.
  4. SÜÜDISTATAVA KAITSJA APELLATSIOON
  5. Süüdistatava kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu otsuse täies ulatuses. Apellant on seisukohal, et maakohus tunnistades Jelena Shiryaeva süüdi KarS § 113 lg 1 järgi on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Maakohus ei hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, hindas neid osaliselt ebaõigesti ega kõrvutanud omavahel. Sellest tulenevalt andis maakohus ebaõige hinnangu Jelena Shiryaeva tegudele. Samuti apellant on seisukohal, et kohtuotsuse tegemisel on oluliselt rikutud menetlusõigust, mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Menetlusnormide rikkumine seisneb

§ 7kohaldamata jätmises. Kaitsja palub mõista süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos Kar

S § 113 lg 1 järgi õigeks või alternatiivselt kvalifitseerida J. Shiryaeva teod KarS § 117 või § 115 järgi ning vähendada talle mõistetavat karistust. 3.1. Maakohus leidis, et süüdistatava kohtumenetluses antud ütlused ei ole usaldusväärsed puutuvalt Y asukohta ja käitumist vahetult enne tegu, s.o väite osas, et kannatanu seisis istuva süüdistatava vastas ja tõstis samal ajal parema käe n-ö ähvarduseks või löögiks. Seetõttu ei ole J. Shiryaeva ütlused usaldusväärsed ka süüdistatava enda teoviisi osas – püsti kargamine nuga käes, mille tõttu nuga „kuidagi sattus“ Y rinda. On küll võimalik, et vahetult pärast sündmust on isik šokiseisundis ega suuda rääkida toimunust, kuid kui ta esitab vestluskaaslasele üsna detailse versiooni sündmusest, ei ole selle muutmine kohtumenetluses pika aja möödudes n-ö mälu taastumise tõttu veenev. 2

(10)Kohtu arvates on usutav, et kohtumenetluse käigus püüab süüdistatav hoopis luua enda jaoks soodsama pildi toimunust, suurendades Y ohtlikkust (seisis istumise asemel, tõstis käe löögiks), mis muudab süüdistatava kohtumenetluses antud ütlused teo toimepanemise käigu osas ebausaldusväärseks. Kohtu hinnangul kinnitab eeltoodut ka tõsiasi, et kõnes Häirekeskusesse avaldab süüdistatav korduvalt, et ta pussitas meest, lõi teda noaga, ega maini midagi sellest, et ta ei tea täpselt, mis juhtus. Lisaks esitab süüdistatav ka selles kõnes erinevaid versioone sündmusest, muu hulgas, et „mees peksis mind ja ma kaitsesin ennast“ ja seejärel isegi, et „mees tahtis mind pussitada“ ehk kirjeldab Y käitumist hoopis vägivaldsemana, võrreldes kohtumenetluses kirjeldatuga. Apellant ei nõustu kohtuotsuses toodud seisukohtadega süüdistatava poolt kohtumenetluses antud ütluste usaldusväärsuse osas. Süüdistatava segased vastused Häirekeskuse töötaja küsimustele on apellandi arvates seletatavad sellega, et tema kõne oli seotud sellega, et kiirabitöötajad jõuaksid võimalikult kiiresti kohale Y-le arstiabi osutama. Telefonikõnest häirekeskusele nähtub, et Jelena Shiryaeva oli hirmunud ja šokis. Kuid samas kirjeldas ta ametniku küsimustele vastates äärmiselt lühidalt Y noahaavale eelnenud olukorda. Seetõttu pole asjakohane kohtu etteheide, et süüdistatav esitab erinevaid versioone. Asjaolu, et Häirekeskusele tehtud kõne käigus kirjeldas süüdistatav Y käitumist vägivaldsemana võrreldes kohtuliku uurimise käigus kirjeldatuga, on seletatav sellega, et on möödunud palju aega ja süüdistatav kahetseb juhtunut. Apellandi arvates pidas kohus põhjendamatult asjakohasteks politseiametnik Q ütlusi, kes üritas kohtus ütlusi andes süüdistatava sõnul olukorda pehmendada. Kaitsja arvates ei saa politseiametnik Q ütlusi süüdistatava asukoha osas abikaasa (Y) suhtes pidada usaldusväärseteks, kuna need põhinevad oletustel. Tunnistaja kirjeldab selles osas süüdistatava ja Y asukohtasid sõnadega “nagu ma aru sain" (otsuse punkt 16). Apellandi arvates viidi süüdistatava ülekuulamine kohtueelse uurimise käigus läbi süüdistava kallakuga, pealiskaudselt, see tähendab, asjaolusid, millistel Y noahaava sai, ei uuritud piisavalt. Selle tulemusena viidi kohtueelne uurimine läbi puudustega, milliseid prooviti kõrvaldada kohtuliku uurimise käigus süüdistatava põhjalikuma ülekuulamisega. Kohtuliku menetluse käigus üritasid kohtumenetluse pooled ja kohus ristküsitluse käigus täielikumalt taastada tegelikku olukorda, mis eelnes Y-le noahaava tekitamisele ning tema surmale. Neid asjaolusid oleks pidanud põhjalikumalt välja selgitama juba kohtueelse menetluse käigus, sest see oli vajalik kuriteo motiivide ja iseloomu väljaselgitamiseks. Eksperdi ülekuulamise käigus ei õnnestunud samuti kindlaks teha, millises asendis olid süüdistatav Jelena Shiryaeva ja Y teineteise suhtes viimasele noahaava tekitamise hetkel. Seega, süüdistatav Jelena Shiryaeva ütlusi ei lükatud selles osas ümber. Kaitsja hinnangul võis süüdistatav tegutseda Y löömisel äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mis oli põhjustatud eeskätt teole eelnenud kannatanupoolsest vägivallast ja solvamisest. Kuigi süüdistatava enda versioon sündmusest, mille kohaselt ta pani teo toime, soovides kannatanut eemale lükata ja juhuslikult põhjustades talle selle käigus haava, seda hüpoteesi ei kinnita, pidas kohus süüdistatava ütlusi selles osas ebausaldusväärseteks. Samas pidas kohus usaldusväärseteks süüdistatava ütlusi selle kohta, et samal päeval leidis aset tema kägistamine ja sõimamine. Kuigi süüdistatava ütlused on vastuolulised selles osas, millal see täpselt toimus, on J. Shiryaeva siiski järjepidevalt väitnud, et kannatanu on teda sel päeval kägistanud ja sõimanud. Kohtu hinnangul tõendavad kägistamist ja selle käigus ka süüdistatava näo vigastamist süüdistatava läbivaatuse käigus viimasel tuvastatud vigastused ehk kriimustused näol ja verevalumid kaelal (vt kd II, tl 145157). Seetõttu on alust järelduseks, et süüdistatav Jelena Shiryaeva võis kannatanut noaga löömisel tegutseda erilise hingelise erutuse seisundis KarS § 115 tähenduses. Kaitsja ei nõustu seega prokuratuuri ja kohtu hinnanguga, et süüdistatav ei pannud tegu toime tugeva hingelise erutuse seisundis. Y-le noahaava tekitamisele eelnes kannatanu poolne vägivald (punkt 13) ja ähvardamine. 3
(10)Apellant on seisukohal, et kohtunikul uurimisel tuvastatu kohaselt ei ole võimalik väita, et Jelena Shiryaeva pani Y tapmise toime vähemalt kaudse tahtlusega saabunud tagajärje suhtes. Kiirabi kutsumine süüdistatava poolt viitab tema soovile kannatanu surma vältida. Samuti saab seda hinnata abi andmisena KarS § 57 lg 1 p 1 mõttes. Lisaks on süüdistatav korduvalt avaldanud, et tal on väga kahju, et sellised sündmused aset leidsid, ja ta tunneb kannatanu lähedastele kaasa. Asjaolu, et ta ei nõustu teole antud juriidilise hinnanguga, ei välista puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus jättis arvesse võtmata, et sellise olukorra põhjustas kannatanu oma käitumisega ise. 3.2. Kaitsja leiab, et arutatavas kriminaalasjas kindlaks tehtud ning kohtu otsuses kajastatud faktilistel asjaoludel tekib põhjendatud kahtlus, et Jelena Shiryaeva võis tegutseda hädakaitses. Hädakaitseseisund eeldab KarS § 28 lg 1 kohaselt kas vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Senises praktikas on asutud seisukohale, et hädakaitseseisundiga on tegemist ka enne ründe jõudmist katsestaadiumisse KarS § 25 tähenduses, s.o juba siis, kui kaitstavat individuaalõigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Kaitsetegevusega venitamine süüdistatava poolt, kui esines reaalne oht, et Y käitumine võis iga hetk muutuda (süüdistatava sõnul kavatses Y lüüa), võis kaasa tuua ettearvamatud tagajärjed. Võimaliku hädakaitse situatsiooni jaatamiseks ei tule vaadelda mitte üksnes vahetult enne hädakaitsetegevust toimunut, vaid ka sellele eelnenud sündmuste käiku tervikuna, mis võib hõlmata näiteks isegi juba eelmisesse päeva jäävaid sündmusi (vt nt RKKKo nr 3-1-1-124-01, p 7.2). Seejuures tuleb lugeda vahetuks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses ka nn jätkuva ründe olukorrad, st rünne on kõnealuse sätte tähenduses vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu (vt eespool viidatud kohtuasi nr 3-1-1-17-04, p 10.1). Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. Kaitsja leiab, et uuritud tõendite põhjal oli süüdistataval eelnevat sündmuste käiku arvesse võttes alus karta, et Y võib vägivallategude toimepanemist jätkata. Apellandi arvates on ekslik kohtu järeldus, et konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel oli ammendatud, kuna süüdistatav istus diivanil ja mängis telefonis. Süüdistatava teod, nagu ka tema ütlused, annavad tunnistust sellest, et tema ei hoidnud konflikti üleval, vaid üritas kannatanut rahustada. Kuid kannatanu ei rahunenud. Kannatanu emotsionaalne käitumine andis tunnistust vastupidisest. Kohus märkis, et tunnistajate L ja N ning ka süüdistatava enda ütlusest tuleneb, et J. Shiryaeva ja Y vahel on ka varem toimunud tülid eeskätt armukadeduse tõttu, mis viimasel ajal sagenesid, kuna J. Shiryaeval oli kõrvalsuhe. Nende tülidega kaasnes vastastikune sõimamine ja solvamine, seega ei olnud tegemist millegi tavapäratu või erandlikuga; samuti võis tüli minna ka füüsiliseks, mida J. Shiryaeva sõnul ilmestas Y poolt kägistamine, aga mitte löömine. Seda kinnitavad ka lähisuhtevägivalla tunnustel alustatud kriminaalmenetluse otstarbekusest lõpetamise määrused nii Y kui ka J. Shiryaeva suhtes (kd II, tl 174-175 ja 221-226). J. Shiryaeva ise kinnitab oma ütlustes, et ühel korral lõi abikaasat kahvliga südame piirkonda, sest mees tunnistas abieluvälist suhet. Seega ei olnud isegi käe tõstmine ega sõimamine J. Shiryaeva jaoks abikaasade vahelises suhtes erandlik olukord, mis vähendab kohtu hinnangul võimalust, et selle tulemusena oleks tal tekkinud eriline hingeline erutus. Sellise kohtu järeldusega ei saa nõustuda, kuna kolmandate isikute juuresolekul süüdistatavale valu tekitamine, kui viimased võivad sekkuda ja süüdistatavat kaitsta, ei tähenda, et kahekesi jäädes süüdistatav ei kartnud Y. Maakohus sedastas, et olukord, kus kannatanu kägistas ja peksis süüdistatavat, oli Jelena Shiryaeva jaoks tavaline, st kohus ei näinud selle midagi erandlikku. Sellise järeldusega kaitsja ei nõustu. 4
(10)Apellant leiab, et kogutud tõenditest ei piisa selleks, et tunnistada süüdistatav süüdi, vastavalt

§ 7lg 3 tuleb kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüs tõlgendada viimase kasuks ning Jelena Shiryaeva tuleb Kar

S § 113 lg 1 järgi õigeks mõista. PROKURATUURI VASTUS APELLATSIOONILE

  1. Prokuratuur kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtadega ei nõustu ning palub jätta apellatsiooni rahuldamata, kuna maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud. 4.
  2. Apellatsioonis on väljendatud seisukohta, et maakohus ei hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, osaliselt hindas neid ebaõigesti ega võrrelnud üksteisega, millest tulenevalt andis ebaõige materiaalõigusliku hinnangu J. Shiryaeva tegudele. Samuti on kohtuotsuse tegemisel rikutud menetlusnorme, mis seisneb

§ 7

kohaldamata jätmises ning tuginemine ebaselgetele ja vastuolulistele seisukohtadele. Kummagi eeltoodud kaitsja seisukohaga ei saa nõustuda. Kohus on olnud kõnealuse kriminaalasja lahendamisel vägagi põhjalik, hinnanud tõendeid kogumis ning neid ka omavahel kõrvutanud. Apellatsiooni pinnalt kujunes prokuratuuril seisukoht, et apellatsiooni näol on tegemist apellandi mittenõustumisega kohtu järeldustega, mis ei ole aga käsitletav materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ega ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kaitsja kordab apellatsioonis juba varasemalt esitatud argumente, millest kõigil on maakohus otsust tehes põhjalikult peatunud. 4.

  1. Apellant ei nõustu kohtuotsuse punktis 17 toodud seisukohaga, leides, et maakohtu seisukoht J. Shiryaeva poolt erinevate versioonide esitamise kohta on asjakohatu. Apellatsioonist on näha, et kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusetega, kuid ei too välja ühtegi argumenti, mis maakohtu järeldused ümber lükkaks. Kaitsja üritab pakkuda J. Shiryaeva käitumist õigustavaid versioone, kuid tegemist on sisuliselt mittenõustumisega kohtu järeldusega. Oluline on märkida, et maakohus on väga põhjalikult peatunud J. Shiryaeva ütluste usaldusväärsuse küsimusel ning seda mitte ainult otsuse punktis 17, vaid lausa punktides 14-
  2. Kohus kõrvutanud tõendeid omavahel ning maakohtu järelduse kujunemine on selge ja loogiline. Apellandi arvates poleks kohus tohtinud tugineda tunnistaja Q ütlustel, kuna need põhinevad oletustel. Kaitsja selline väide on alusetu. Tunnistaja andis ütlusi selle kohta, mida J. Shiryaeva talle vahetult pärast teo toimepanemist rääkis ning on ainult loogiline, et tunnistaja rääkis kohtule toimunust selliselt, nagu tema kõigest aru sai. Tegemist ei ole oletusega, vaid J. Shiryaeva poolt tunnistajale esitatud lausete edastamisega. Maakohtus toimunud istungitel ei vaielnud J. Shiryaeva tolleaegne kaitsja vastu Q ütluste kasutamisele tõendina ega seadnud nende lubatavust kahtluse alla. Kohtupraktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et kui süüdistatav ega tema kaitsja ei ole mingit tõendit maakohtus kahtluse alla seadnud ega ole tõendile vastu vaielnud, s.t tegemist oli lubatud tõendiga, siis on alusetu viidata nimetatud asjaolule alles apellatsioonis (nt Tallinna Ringkonnakohtu lahend 1-16-483). 4.
  3. Kaitsja leiab, et eksperdi ülekuulamise käigus ei õnnestunud kindlaks teha, millises asendis olid süüdistatav ja kannatanu löömise ajal, mistõttu pole J. Shiryaeva ütlused ümber lükatud. Kaitsjaga saab nõustuda selles, et ekspertiisiakti ja eksperdi antud ütlustega tõepoolest ei saanud selgust kannatanu ja süüdistatavate kehaasendite kohta löögi hetkel, kuid see aspekt ei tähenda, et süüdistatava ütlused oleksid automaatselt usaldusväärsed. Kõik teised tõendid, kaasaarvatud ekspertiisiakt ning eksperdi selgitused akti kohta kinnitavad, et süüdistatava versioon ei ole kooskõlas objektiivselt tuvastatuga. 4.
  4. Kaitsja S. Erro hinnangul võis J. Shiryaeva tegutseda äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Maakohus on analüüsinud KarS § 115 kohaldamise võimalikkust ning tõenditele 5

(10)tuginevalt põhistanud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundi puudumist. Apellant ei ole esile toonud ühtegi argumenti ega asjaolu, millel maakohus otsuses peatunud ei oleks. Kaitsja ei nõustu maakohtu argumentatsiooniga, kuid see pole kohtuotsuse tühistamise alus. 4.
  1. Apellant leiab, et J. Shiryaeva ei pannud tegu toime tahtlikult. Apellant on leidnud, et tahtluse välistab häirekeskusesse tehtud kõne süüdistatava poolt ning asjaolu, et süüdistatava käitumise põhjustas kannatanu oma käitumisega. Apellandiga ei saa nõustuda, kuivõrd kannatanu käitumine ei välista praegusel juhul süüdistatava tahtlust ning maakohus on peatunud häirekeskusesse tehtud kõne analüüsil ning leidnud, et tegemist ei ole tahtlust välistava asjaolud. Maakohus on seega juba nimetatud seisukohti analüüsinud ning jõudnud kaitsjast erinevale järeldusele. 4.
  2. Lisaks leiab kaitsja, et esineb õigusvastasust välistav asjaolu – hädakaitse. Maakohus on otsust tehes analüüsinud võimalikku hädakaitseseisundi esinemist. Kohus leidis tõendeid kogumis hinnates õigesti ja põhjendatult, et õigusvastasust välistavat asjaolu ei esine. Kaitsja ei ole esitanud uusi argumente, mida maakohus juba analüüsinud ei oleks. Kokkuvõtvalt on maakohus kõnealust sündmust, s.h süüdistatava ütluste usaldusväärsust, tahtlust, provotseeritud tapmist ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid väga põhjalikult analüüsinud, sidudes isikuliste tõendiallikate ütlused teiste asjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega. Kohtu järelduste kujunemine on selge ja loogiline. Maakohus on apellatsioonis esitatud seisukohti kvalifikatsiooni osas otsust tehes juba käsitlenud, tõenditele tuginevalt hinnanud ning apellatsioonist ei nähtu mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse muutmise või tühistamise. Kohtumenetluse käigus ei ole esile kerkinud tõendeid, mis lükkaksid ümber J. Shiryaeva poolt KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise. Selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise, ei nähtu ka apellatsioonist. J. Shiryaeva enda ega tema kaitsja mittenõustumine kohtuotsusega ei muuda automaatselt kohtuotsust ebaseaduslikuks. Eelnevast lähtuvalt on Harju Maakohtu 08.11.2021 otsus seaduslik ja põhjendatud, samuti kooskõlas kohtupraktikaga, mistõttu puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja apellatsioonis ning prokuratuuri vastuses toodud väidetega, leiab, et esitatud apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  4. Esitatud apellatsioonis palub kaitsja sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning põhitaotlusena süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 113 lg 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Kaitsja apellatsiooniga mittenõusutvalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on veenvalt põhjendanud kriminaalasjas uuritud tõendite kogumi hindamise põhjal oma siseveendumuse kujunemist. Apellatsioonis ei viitagi kaitsja ühelegi tõendile, mis oleks maakohtu poolt hindamata jäetud. Kaitsja ei nõustu vaid maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Kohtukolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi 6
(10)hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning tuli ainuvõimalikule järeldusele, et süüdistusversioon kaalub veenvalt üles kaitseversiooni sellest, et süüdistatav J. Shiryaeva võis tegutseda kas hädakaitses KarS § 28 tähenduses või alternatiivselt võis toime panna provotseeritud tapmise KarS § 115 järgi. Kordamata maakohtu veenvaid põhjendusi J. Shiryeva süüküsimuse ning tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas, lisab ringkonnakohus vastuseks apellatsiooni väidetele järgmist. 7. Esitatud apellatsioonis ei nõustu kaitsja maakohtu poolt politseiametnik Q ütlustele antud hinnanguga ning kokkuvõtvalt leiab, et tema ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks, kuna nad põhinevad oletustel. Samuti juhib kaitsja tähelepanu, et maakohus hindas valesti ka süüdistatava enda ütlusi ning hindas neid vastavas osas ebausaldusväärseteks põhjusel, et kohtumenetluse käigus püüdis süüdistatav hoopis luua enda jaoks soodsama pildi toimunust, suurendades Y ohtlikkust (seisis istumise asemel, tõstis käe löögiks). Kaitsja maakohtuga mittenõustuvalt leiabki, et enne noalöögi tekitamist, tõstis kannatanu löögiks kätt, mis tulenes nii tema ütlustest kui ka kõnesalvestusest Häirekeskusesse. Kohtukolleegium kaitsja selliste argumentidega ei nõustu ning märgib, et maakohus on asjakohaselt juhtinud tähelepanu, et tunnistaja politseiametnik Q ütluste kohaselt Jelena Shiryaeva avaldas talle sündmuskohal vahetult pärast sündmust, et just tema (süüdistatav) lõi Y noaga, seega leidis maakohus õigesti, et vahendliku tunnistaja ütlused on lubatavad

§ 66lg 21 p 3 alusel, sest J.

Shiryaeva avaldatu puhul oli sisuliselt tegemist kuriteo toimepanemise omaksvõtuga. Lisaks maakohtu poolt tuvastatule tuleb märkida, et tunnistaja Q ütluste sisuks on süüdistatava käest kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta, kui süüdistatav oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudus alus arvata, et ta moonutas tõde. Selliselt esineb veel üks menetlusõiguslik alus

§ 66

lg 21 p 2 järgi, mille kohaselt tunnistaja Q ütlused on lubatav tõend ning mis veelgi tõstab nende väärtust. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et tunnistaja Q ristküsitlemise käigus ei seadnud keegi menetlusosalistest tema ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ega taotlenud tema poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamist võimalike vastuolude kõrvaldamise eesmärgil. Selliselt jäid tema ütlused ajas muutmatuteks ning seega usaldusväärseteks. Lisaks riimuvad tunnistaja Q ütlused süüdistatava enda ütlustega osas, et kannatanu tõi köögist kaks nuga, ühe suurema andis süüdistatavale, teise pani ära ning palus ning armukadeduse tõttu provotseeris süüdistatavat end noaga lüüa. Erinevalt tunnistaja Q ütlustest, mis ajas ei muutunud, süüdistatav J. Shiryaeva on oma ütlusi võrreldes eeluurimisega kohtulikul uurimisel muutnud ning vastuolude kõrvaldamiseks avaldati prokuröri taotlusel tema ütlused osas, millest nähtub, et süüdistatav ei maini kohtueelses menetluses kordagi, et Y tõstnuks n-ö provotseerimise käigus käe löögiks ja et J. Shiryaeva oleks teda kartnud. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt jättis maakohus seega õigesti tema ütlused ebausaldusväärsetena tõendikogumist kõrvale osas, milles J. Shiryaeva väitis, et kannatanu tõstis käe löögiks. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu poolt tõendikogumile antud hinnanguga ning ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi tõendite hindamise osas korrata. 8. Vastuseks apellatsiooni põhitaotlusega seotud argumendile, et süüdistatav võis tegutseda Yle südame piirkonna noalöögi tekitamisel hädakaitseseisundis, märgib kohtukolleegium järgmist. Maakohus on veenvalt tuvastanud, et hädakaitseseisundis viibimise versioon ei tugine kogutud tõenditel. Maakohus on asjakohaselt jaatanud, et J. Shiryaeva on järjepidevalt väitnud, et kannatanu on teda sel päeval kägistanud ja sõimanud, mis on tõendatud süüdistatava näo läbivaatuse käigus temal tuvastatud vigastuste (kriimustused näol ja verevalumid kaelas) vaatluse protokolliga. Samas süüdistatava poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste osa, mis on maakohtu poolt arvestatud 7

(10)usaldusväärsena, aga välistab süüdistatava hädakaitseseisundis viibimist. Maakohus on õigesti sedastanud, et süüdistatava enda ütlustest nähtuvalt pani Y ühe köögist toodud noa kõrvale ja andis teise noa süüdistatava kätte, paludes end lüüa, seega pani end ise haavatavasse olukorda, mis ei lähe kokku võimaliku ründesooviga. Kohtukolleegium märgib, et asjaomases kohtpraktikas on korduvalt rõhutatud, et võimaliku hädakaitse situatsiooni tunnustamiseks ei tule vaadelda mitte vahetult enne hädakaitsetegevust toimunut, vaid ka sellele eelnenud sündmuste käiku, mis võib hõlmata näiteks isegi juba eelmisesse päeva jäävaid sündmusi (vt nt RKKK nr 3-1-1-124-01, p 7.2). Seejuures tuleb lugeda vahetuks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses ka nn jätkuva ründe olukorrad, st rünne on kõnealuse sätte tähenduses vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu (vt RKKK nr 3-1-1-17-04, p 10.1). Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (RKKK nr 1-19-8038/67, p 27) Maakohus ongi nõuetekohaselt tuvastanud, et tunnistajate L ning N ütlustest tulenevalt süüdistatava ja Y konfliktid seisnesidki vastastikuses sõimlemises, mis mõnikord läks üle kähmluseks ja J. Shiryaeva ei kartnud oma meest. Selliste vastastikuste kähmluste ohvriks on langenud ka kannatanu Y, mis on tõendatud maakohtu poolt uuritud lähisuhtevägivalla tunnustel alustatud kriminaalmenetluse otstarbekusest lõpetamise määrustega nii Y kui ka J. Shiryaeva suhtes (kd II, tl 174-175 ja 221-226), kusjuures süüdistatava suhtes oli kriminaalmenetlus lõpetatud kolmel korral ning Y suhtes kahel korral. Kuriteosündmuse päeva osas keegi tunnistajatest ei maini oma ütlustest midagi, et Y oleks süüdistatava suhtes nende juuresolekul vägivalda kasutanud. Selliselt on ainukeseks tõendiallikaks sel päeval süüdistatava suhtes kasutatud vägivalla osas süüdistatav ise ning tunnistaja Q, kelle ütlused on tõendina lubatavad

§ 66lg 21 p 2, 3 alusel.

Süüdistatava ütlustest nähtuvalt kui külalised läksid ära, jäi ta diivanile magama ja ärkas üles selle peale, et Y hakkas teda kägistama ja sõimama litsiks. Süüdistatav tõukas kannatanu eemale, selle käigus Y kas lõi või riivas J. Shiryaeva nägu. Füüsiline konflikt lõppes sellega, et Y rahunes maha. Seejärel nad istusid mõlemad diivanile, süüdistatav pikema diivani osa peale, kannatanu lühema osa peale ning jätkasid alkoholi tarvitamist. Tunnistaja Q ütlused riimuvad süüdistatava ütlustega osas, et kannatanu ise andis süüdistatavale noa, millega palus end lüüa. Vastuseks kaitsja teisküsitluses esitatud suunavale küsimusele, meenus tunnistajale, et süüdistatav mainis midagi sellele eelnenud kägistamisest kannatanu poolt. (Kd I lk 59) Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava poolt kirjeldatud olukorras puudus süüdistataval tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. Tunnistaja ei mäletanud aga üldse kanntanu poolt vägivalla kasutamise asjaolusid. Maakohtu poolt põhjalikult analüüsitud kannatanu järgnev tegevus, siis kui rahuneti maha, joodi edasi koos alkoholi ning kui kannatanu tõi köögist kaks nuga, ühe pani eemale, teise aga andis süüdistatava kätte ning palus teda lüüa, välistab kanntanupoolset vahetut või vahetult eesseisvat rünnet. Maakohus on õigesti järeldanud, et kannatanu, teades seejuures, et süüdistatav ongi võimeline teda noaga lööma, kuna varasemalt on ta kääridega rinda kannatanut juba löönud, asetas end ise haavatavasse olukorda, mis ei lähe kokku võimaliku ründesooviga. Asudes seisukohale, et süüdistatav ei viibinud hädakaitseseisundis, puudub kohtul vajadus hinnata, kas süüdistatav ületas hädakaitsepiire, kui lõi kannatanut jõuliselt noaga rinda. Siiski, kui isegi jaatada süüdistatava hädakaitseseisundis viibimist, tuleb arvestada järgmisega. Hädakaitse korral ründe tõrjumise õigusena tuleb mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga. Kaitsevahend on sobilik, kui see tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma, et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või satuksid edaspidi ohtu ründesituatsiooni kui 8

(10)tervikut silmas pidades. Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust. Kuna rünne on õigusvastane, siis ei pea kaitsja enda (või teise isiku) õigushüve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab, kuid seda vaid juhul, kui isikul on valida mitme samaväärse kaitsevahendi vahel, s.o isik ei pea võtma üle ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski (RKKK nr 3-1-1-17-04, p-d 11-12; nr 1-19-8038/67, p 30). Olukorras, kus tõendamist on leidnud, et kannatanu kunagi ei ähvardanud süüdistatavat terariistadega, nuga oli ainult süüdistatava käes, süüdistatav ei kartnud kannatanut, tihtipeale lükkas teda lihtsalt eemale, kähmles temaga ning sellega olidki konfliktid ammendatud, puudus süüdistataval võimaliku eesseisva ründe tõrjumiseks vajadus valida kaitsevahend, mis tekitas ründajale maksimaalset kahju. Pealegi tuleb korrata, et puuduvad mistahes tõendid, et süüdistatav oleks üldse tegutsenud hädakaitseseisundis.
  1. Maakohus on ammendavalt ning veatult analüüsinud, miks süüdistatava käitumine kvalifitseerub kuriteona KarS § 113 lg 1 järgi ning puuduvad tõendid, mis lubaksid järeldada, et kanntanule südame piirkonna suure kööginoaga jõulise löögi tekitamisel oleks süüdistatav tegutsenud tugeva hingelise erutuse seisundis. Maakohus on asjakohaselt viidanud kohtupraktikas kujunenud arusaamale, et äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund tuvastatakse juhtumile tervikhinnangu andmise teel. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund ei ole meditsiiniline patoloogia, vaid on emotsionaalne reaktsioon, mille tuvastamiseks küll võib, aga ei pea tingimata kaasama eksperti. Selline seisund on vahetu vastus isiku suhtes toimepandud vägivallale või solvamisele. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. veebruari
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 11.1 ja
  4. juuli
  5. a otsus asjas nr 1-18-10214/92, p 17) Maakohus ongi juhtumi tervikpildile hinnangu andnud. Uuritud tõenditega on üheselt tõendamist leidnud, et armukadeduse tõttu skandaalid ning kähmlused olid abikaasade vahel tavapärased. Kuriteosündmuse päeval viibiti seltskonnas koos tunnistajate N ja H-ga, sõimeldi armukadeduse teemal, kuid vägivalda ei kasutatud. Peale külaliste lahkumist ning väidetavat kägistamist rahuneti maha ning jätkati alkoholi tarvitamist. Süüdistatav ei kartnud oma abikaasat ka siis, kui tema ütluste kohaselt kannatanu tõi köögist kaks nuga ning tahtis püsti tõusta ja kannatanut eemale lükata. Puudub vaidlus ka selles, et kannatanu pani ühe noa ära, teise võttiski kannatanu käest süüdistatav ning lõpuks lõigi sellega kannatanut rinda. Kohtukolleegium nõustub maakohuga, et antud juhtumi tervikpilt ei luba jaatada süüdistataval esinendud äkki tekkinud tugevat hingelist erutust. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et alkoholijoobes süüdistatav oma abikaasat noaga rinda lüües tegutses tavalises ärrituse seisundis, kui soovis lõpetada abikaasapoolsed temale tüütud, kuid põhjendatud etteheited armukadeduse teemal.
  6. Kohtukolleegium märgib, et isiku teotahtlus tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt nt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.2). Ehkki isiku teojärgne käitumine võib teatud juhtudel tõepoolest anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8), on see eeskätt siiski abipakkuv kriteerium, mis aitab tahtlust siduda isiku suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal (vt ka RKKKo 3-1-1-142-05, p 20). Kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-46-15, p 9 ja RKKKo 3-1-1-102-16, p 17). Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. Nimetatud juhtudel võib süüdistataval olla juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud 9
(10)kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida raske tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega (nt ohuga elule). Kogumis uuritud tõenditega – eelkõige surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktiga, on välistatud, et kannatanu võis kuidagi kogemata noa otsa kukkuda või komistada. Maakohus on ainuõigesti järeldanud, et lüües kannatanut suure (20 cm teraga) noaga tugevalt südamepiirkonda ja põhjustades sellega 12 cm sügava haava, pidas süüdistatav elulise kogemuse pinnalt vähemalt võimalikuks igasuguse tagajärje saabumist, pannes seega teo toime kaudse tahtlusega. Maakohus veatult ei ole tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid J. Shiryaeval loota, et kannatanut noaga südamepiirkonda löömisel ei saabu kõige raskem tagajärg ehk Y surm. Sellest tulenevalt on täiesti põhjendamatu kaitsja apellatsioonis toodud argument, et süüdistatava tegevus võis vastata kuriteo tunnistele KarS § 117 lg 1 järgi. 11. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega

§ 338

ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 08.11.2021.

a otsuse J. Shiryaeva suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 12. Süüdistatav J. Shiryaevale õigusabi osutanud kaitsja jurist Silvi Erro on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 1800 eurot. Kaitsja tasutaotluses menetlustoiminguteks on märgitud tutvumine maakohtu otsusega ning selle analüüs, apellatsiooni koostamine.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatav J. Shiryaeva kanda. Allkirjastatud digitaalselt 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.