Obsah (5)

§ 96§ 99§ 102§ 101§ 100

2-20-116962 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Reena Undrest Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2021, Kuressaare kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-116962 Tsiviilasi K La

) § 96 ning § 97 p

1. Nende sätete kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma alaealisele lapsele täisealised esimese astme ülenejad sugulased.
2. Asjas puudub vaidlus selles, et hageja on kostja ning hageja ema ühine laps (dtl 48) ning selles, et hageja on alaealine. Järelikult on kostjal hageja ülalpidamiskohustus (

§ 96ja § 97 lg 1).

1. Elatisnõude lahendamisel tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas kostja on rikkunud hageja ülalpidamiskohustust. Nii on Riigikohus
2. mai 2011 otsuses asjas nr 3-2-1-37-11 p-s 14 leidnud järgmist: „Kolleegium on korduvalt märkinud, et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises. Seega saab elatisehagi rahuldada üldjuhul üksnes ülalpidamiskohustuse rikkumise korral. Samas juhib kolleegium tähelepanu, et juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida kohustust õigel ajal, võib TsMS § 369 järgi esitada hagi ka tulevase nõude, sh pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmiseks. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine, aga ka muud asjaolud, mis annavad alust eeldada, et ülalpidamist andma kohustatud isik keeldub suure tõenäosusega edaspidi regulaarselt elatist maksmast või ei tee seda piisavalt.“ 6.
3. Pärnu Maakohtu
4. juuni 2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-7556 määras kohus esialgse õiguskaitse korras kindlaks kohtumenetluse ajaks hageja ja kostja suhtlemise korra (dtl 82-86).
5. septembri 2020 määrusega kinnitas kohus hageja ema ja kostja vahel kompromissi tsiviilasjas nr 2-20-7556 (dtl 336-339). Selle kompromissiga leppisid pooled kokku hageja ja kostja suhtlemiskorras. Kuivõrd esialgse õiguskaitse ja kompromissi alusel hakkas hageja kostja juures viibima suuremal määral, tuleb kohtu hinnangul ülalpidamiskohustust ja selle rikkumist hinnata kolme perioodi vältel. Esmalt perioodi 4 2-20-116962 osas, mil hageja kohtusse pöördus kuni perioodini, mil kohus esialgset õiguskaitset tsiviilasjas nr 2-20-7556 kohaldas (
6. aprillist 2020 kuni
7. juunini 2020). Teiseks, alates esialgse õiguskaitse kohaldamisest kuni kompromissi sõlmimiseni (
8. juuni 2020 kuni
9. september 2020). Kolmandaks, pärast hageja ema ja kostja kompromissi sõlmimist, so alates
10. septembrist
11. 6.
12. Hageja on elatisnõudega kohtusse pöördunud
13. aprill 2020 (dtl 5-6). Kohus ei nõustu hageja väitega, et kostja maksekäsu kiirmenetluse vastuväitele lisatud tõendid on asjakohatud, sest need tõendavad kulusid enne kohtusse pöördumist. Kohus selgitab, et ülalpidamiskohustuse rikkumist saab ette heita eelkõige juhul, kui kostja pole ülalpidamist hagejale andnud enne kohtusse pöördumist, sest ülalpidamise mitte andmine (sh selle ebapiisav andmine) saab olla kohtusse pöördumise ajendiks. Seega tuleb kohtul kontrollida mh asjaolu, kas kostja on hagejale ülalpidamist andnud piisavas ulatuses enne kohtusse pöördumist. 6.
14. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et kostja on tasunud hageja elukoha kommunaalmakseid perioodil 13.05.2019 – 16.01.2020 keskmiselt 125 eurot kuus (dtl 18). Kuni aprillini 2020 on kostja regulaarselt tasunud teleteenuste eest 27,96 eurot kuus (dtl 19), elektri eest 82 eurot kuus (dtl 20, 137 (arvestusega kuni kohtusse pöördumiseni)), telefoni eest keskmiselt 10 eurot, interneti eest 18 eurot kuus (dtl 23, 136), lapse trenni eest 20 eurot kuus (dtl 25), tasunud osaliselt koolikohustuse täitmisega seotud kulusid 12 euro ulatuses kuus (dtl 28). Samuti on kostja teinud lapse jaoks ühekordseid kulusid ostes lapsele trenniriideid (dtl 26-27), tasunud koolivormi eest (dtl 29), rütmikatundide eest (dtl 31), kõrvaklappide eest (dtl 24) ning tasunud ühekordse maksena garaažiboksi eest (dtl 22). Samuti on kostja ostnud hageja arvutimängule lisasid (dtl 32). Kohus nõustub, et arvutimängu lisasid ei saa pidada lapse kasvatamiseks vajalikeks kuludeks, kuid kohtu hinnangul kinnitab see tõend seda, et lapse isal on soov ja tahe panustada lapse kasvatamisse tehes lisaks vajalikele kulutustele ka lapsele kulutusi, mis toetavad lapse hobisid/huvisid. Eeltoodust nähtub, et kostja on katnud tõepoolest hageja ülalpidamiskulusid jooksvalt, võttes enda kanda lapse ning lapse ema elukohaga seotud igakuised kulud ning tasudes mitmeid lapse jooksvaid kulusid. Üksnes juba igakuised jooksvad püsikulud, mida kostja kandis, jäävad miinimumelatise suurusjärku (siinhulgas arvestatud ka hageja ja tema ema korteri kommunaalmakseid). Seega on kostja panustanud hageja ülalpidamisse pärast lahkuminekut pika perioodi vältel vähemalt seaduses ettenähtud elatise miinimumi ulatuses. Seejuures ei pea kohus usutavaks hageja ema väiteid, et sellist kokkulepet ülalpidamiseks, so et kostja kannab igakuised jooksvad kulud, pole olnud. Vastasel juhul poleks hageja ema aasta vältel selliste kulude katmist aktsepteerinud ning tõenäoliselt pöördunud kohtusse varem. Eelöeldut toetab ka asjaolu, et hageja on eelistungil ette heitnud ülalpidamiskohustuste rikkumist jaanuarist 2020, mil kostja on viimati tasunud lapse ja tema ema elukoha kommunaalmakseid. 6.
15. Hageja on eelistungil välja toonud, et kostja pole lapse ülalpidamises osalenud alates 2020 jaanuarist. Kohus ei nõustu sellega täielikult. Hinnates tõendeid 2020 aastal kantud kulude kohta, nähtub, et kostja on tasunud lapse ja ema elukoha kommunaalmakseid tõepoolest viimati jaanuaris 2020 (dtl 18) ning nende kulude kandmist on jätkanud hageja ema alates veebruarist 2020 (dtl 295). Siiski on muude püsikulude katmist kostja jätkanud, sh osaliselt kohtumenetluse ajal (vt otsuse p-s 6.
16. viidatud tõendid, aga ka telefoniarved dtl 111-115, 137 (kuni 15.07.2020, mil kostja lepingu lõpetas)). Samas pole kostja välja 5 2-20-116962 toonud ega tõendanud, kas ja kui suure osa asjast hageja enne esialgse õiguskaitse kohaldamist kostjaga veetis ning oli sellest lähtuvalt tema vahetul ülalpidamisel. Pigem tugineb ka kostja ise asjaolule, et ta on enne hagi kohtusse esitamist hageja ülalpidamiskulusid jookvalt katnud arvete maksmise teel. Kuivõrd kostja on vähendanud alates 2020 veebruarist panust lapse ülalpidamisse ning kostja panus on jäänud alla miinimumelatise, tuleb asuda seisukohale, et kostja on enne kohtusse pöördumist ning kohtumenetluse ajal hageja ülalpidamiskohustust rikkunud. Kostja on elatist andnud ebaregulaarselt. 7.

§ 99

lg 1 sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. 7.

1. Hagi kohaselt on hageja vajaduste/kulude arvestus aasta keskmisena 711 eurot kuus: toiduvajadus 130 eurot, eluasemekulud 195,50 eurot (kommunaalmaksed 69 eurot, elekter 34,60 eurot, kindlustus 5,70 eurot, pangalaen 68,80 eurot, pangalaenu intressid 16,60 eurot; maamaks 0,80 eurot); transpordikulud 92 eurot (kindlustus 26,40 eurot, liikluskindlustus 6,40 eurot, kütus ja remont 59,20 eurot; olmekulud 39 eurot; riided ja jalanõud 70 eurot; sidevahendid 27 eurot; koolitarbed 30 eurot; tehnika 30 eurot; ravimid 8,50 eurot, hügieenivahendid 10 eurot, treeningud 30 eurot, kultuurikulud 49 eurot). 7.
2. Kostja on vaidlustanud kulud auto kütusele ja remondile, riietele ja jalanõudele, telefonipaketile, tehnikale ja treeningutele. Kohus märgib, et asjaolu, et hageja emale ei kuulu sõiduautot ei tähenda, et ta nimetatud sõidukit ei kasutaks. Nende kulude kandmise kohta on hageja esitanud ka tõendid (dtl 301302). Kostja väide, et tema on soetanud hagejale kõik tehnika, pole kohtumenetluses tõendamist leidnud. Asjaolu, et kostja soetab hagejale tehnikaesemeid, ei tähenda, et hageja emal selliseid kulusid poleks. Ka nõustub kohus hagejaga, et kulusid riietele ja jalanõudele ei pea hageja tõendama, sest ta on esitanud elatisnõude miinimummääras. Küll nõustub kohus kostjaga, et treeningkulu ei saa pidada põhjendatuks, sest ka kohtule arusaadavalt jättis hageja jalgpalli trenni pooleli ning kuskil trennis ta ei käi. Kulud telefonipaketile pole kohtu hinnangul vajalikud, sest kostja on hagejale juba vastava teenuse taganud. Muude kulude osas vaidlus puudub. Seega on hageja igakuised vajadused 662,20 eurot (711-30-18,80). Hageja soovib, et nendest kuludest kataks kostja miinimumi, so 292 eurot kuus.
3. Kostja hinnangul tuleks elatist vähendada. Elatise vähendamine on

§ 102lg 2 järgi võimalik mõjuval põhjusel.

Nii sätestab

§ 102

lõige 1, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. 6 2-20-116962 Kohus nõustub iseenesest kostjaga selles, et elatis saab vähendada vahetu ülalpidamise olukorras lapsega suhtlemisel (Riigikohtu

1. juuni 2017 otsus asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kostja pole aga välja toonud ega tõendanud, kas ja millises ulatuses viibis hageja tema vahetul ülalpidamisel
2. aprillist 2020 kuni
3. juunini
4. Suhtluskord hageja ja kostja vahel hakkas kehtima alles
5. juuni
6. Seega ei saa sellel alusel elatist alla miinimummäära vähendada. Nõustuda ei saa ka kostja seisukohaga, et tema varaline olukord on oluliselt halvem, kui lapse ema varaline olukord. Kohtule esitatud sissetulekute, igakuiste kulutuste ning varanimekirja järgi nähtub, et poolte varaline olukord on sarnane (dtl 295-312, 326, 155-157, 324). Tõendamata on kostja väide, et hageja ema on enda teise korteri andnud kasutusse tasulise lepingu alusel. Ka üksnes peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatise vähendamiseks (Riigikohtu
7. juuni 2017 otsus asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et antud juhul ei esine

§ 102lg-s 2 viidatud alust elatise vähendamiseks.

Järelikult tuleb kostjalt hageja kasuks elatis välja mõista

1. aprillist 2020 kuni
2. juunini 2020 hagis nõutud ulatuses – 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. 8.1.

§ 101

lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Seega saab kohus määrata sissenõutavaks muutunud elatise summa kohtuotsuses kindla summana. Antud juhul on kohtu hinnangul tekkinud vajadus määrata kindlaks selguse huvides sissenõutavaks muutunud elatise summa, sest hagiavalduse menetlemise ajal on kostja panus hageja vahetusse ülalpidamisse muutunud kokkulepitud suhtlemiskorrast tulenevalt. Seetõttu pole põhjendatud kogu perioodi vältel ühtse elatise väljamõistmine (vt otsuse p 9 jj). Perioodi

1. aprilli 2020 kuni
2. juuni 2020 osas tuleb kostjalt hageja kasuks seega välja mõista 467,21 eurot (aprill 19,47 eurot, mai 292 eurot, juuni 155,74 eurot).
3. Järgnevalt võtab kohus seisukoha perioodi osas, mil kohus määras esialgse õiguskaitse korras kindlaks hageja ja kostja suhtlemiskorra, so
4. juuni 2020 ning
5. september 2020 ning perioodi osas, mil hageja ema ja kostja kompromissi sõlmisid, so alates
6. septembrist
7. 9.
8. Hageja ja kostja vaidlevad selle üle, kas ajal, mil hageja viibib suhtluskorra alusel kostja juures, tuleks lugeda ülalpidamiskohustuse täitmisena ning arvestada seda elatise väljamõistmisel. Kehtiva

§ 100

lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Riigikohus on selgitanud, et sättes on eelkõige silmas peetud olukorda, kus lapse elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja lapse vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab lapse ülalpidamisse ja täidab ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega (12. mai 2021 otsus asjas nr 2-18-6491, p 13.1). Olukorras, kus laps elab kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kummagi vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht, sellisel juhul peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused. Eelnimetatud juhul ei esine

§ 100

lg 2 esimeses lauses käsitletud olukorda, kus vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises (viidatud Riigikohtu otsuse p 13.1). Riigikohus täpsustad otsuse p-s 13.2., et seejuures ei ole vahelduva elukoha kindlakstegemiseks ainumäärav, et 7 2-20-116962 laps elaks kummagi vanema juures 40-50% ajast. Täpse ajalise jaotuse saavutamine vanemate kokkuleppel või kohtulahendiga ei ole praktikas enamasti realistlik. Seetõttu tuleb lapse vahelduva elukoha olemasolu hindamisel lisaks kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkusele arvestada ka muid asjaolusid tuvastamaks, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate vajaduste katmine jaguneb vanemate vahel enamvähem võrdselt või on niisuguse vahetu ülalpidamise põhiraskus siiski ühel vanematest. 9.

1. Pärnu Maakohtu
2. juuni 2020 määruse kohaselt viibis hageja kostjaga paaritute nädalate reedest kuni pühapäeva õhtuni, suvevaheajast veetis hageja perioodil 17.08.202023.08.2020 kostjaga, samuti jaanipäeva (22.-
3. juuni). Määruse p-i 2.1) järgi veetis kostja hagejaga seega 14 päeva (7 nädalat x 2 päeva), p-i 2.2) alusel 7 päeva, p-i 2.5) alusel 2 päeva. Seega 96 päeva vältel viibis hageja kostjaga koos 14,6% ajast. Puudub kahtlus selles, et nimetatud ajal peab kostja hagejale tagama elukoha ning toidu. Samuti on kostja kohtule esitanud tõendid, millest nähtub, et kostja kannab hagejaga koos olles lisaks kulusid nii sportimiseks kui vaba aja veetmiseks (dtl 116-135). Kohtu hinnangul on 14,6% arvestav osa ajast, mil hageja kostja ülalpidamisel viibis ning mida tuleb arvestada elatise väljamõistmisel. Toodust tulenevalt tuleb kohtu hinnangul perioodil
4. juunist 2020 kuni
5. septembrini 2020 kostjalt hageja kasuks elatis välja mõista 85,4% ulatuses hagis nõutust, so 249,37 eurot kuus.

§ 101

lg 2 alusel määrab kohus selguse huvides kindlaks sissenõutavaks muutunud elatise summa ka eelnevalt nimetatud perioodi osas. Perioodi

1. juuni 2020 kuni
2. september 2020 osas tuleb kostjalt hageja kasuks seega välja mõista 789,67 eurot (juuni 116,37 eurot, juuli 249,37 eurot, august 249,37 eurot, september 174,56 eurot). 9.
3. Kostja on kohtumenetluse kestel andnud hagejale ülalpidamist 1634 euro ulatuses (dtl 424). Kuivõrd hagejal on kostja vastu sissenõuetavaks muutunud elatise nõue summas 1256,88 eurot, tuleb kohtumenetluse ajal tasutud elatis tasaarvestada hageja nõudega kostja vastu. 9.
4. Pärnu Maakohtu
5. septembri 2020 määrusega kinnitas kohus hageja ema ja kostja vahel kompromissi tsiviilasjas nr 2-20-7556 (dtl 336-339). Selle kompromissiga leppisid pooled kokku hageja ja kostja suhtluskorras. Selle järgi veedab hageja iga paaritu nädala neljapäevast esmaspäevani isaga ning paarisnädalatel veedab hageja neljapäeva isaga (pärast koolitunde). Samuti on hageja ema ja kostja ära jaotanud koolivaheajad ning kindlaks on määratud tähtsamate pühade veetmises. Kohus nõustub kostja arvestusega, et kokkulepitud suhtluskorra p 1.
6. järgi veedab hageja kostjaga 104 päeva, p 1.4 kohaselt 12 päeva, p 1.5 kohaselt 42 päeva ja p 1.6 ning 1.11 järgi 2 päeva. Kuivõrd p 1.2 kohaselt viibib hageja kostjaga üksnes pool päeva, veedab hageja kostjaga selle järgi 13 päeva. Kokku veedab hageja kostjaga vähemalt 173 päeva aastas, so 47,4% ajast (365*173/100). Hageja väited, et suhtluskorda tegelikult ei täideta, pole praeguse juhul asjakohased, sest elatisnõude lahendamisel tuleb lähtuda kehtivast suhtluskorrast (Riigikohtu
7. mai 2021 otsus asjas nr 2-18-6491, 14.1). Mõlemal vanemal on kohustus järgida kehtivat suhtluskorda. Järelikult veedab hageja kostjaga olulise osa ajast, so 47,4%. Asja materjalidest ei nähtu, et lapse ülalpidamise põhiraskus oleks hageja emal. Kostja on katnud mitmeid hageja jooksvaid püsikulusid ning ühekordseid kulusid (otsuse p 6.2). Kostja on suhtluskorra kehtivuse ajal kandnud ka hagejaga seotud kulutusi vaba aja veetmiseks (dtl 116-118), 8 2-20-116962 samuti on kostja kandnud kulusid toidule (dtl 329-332) ja elukohale. Kohus ei arvesta asja lahendamisel kostja esitatud maksekorraldusi toidupoes tehtud kulutuste kohta (dtl 195208) ning riidepoodides tehtud kulutuste kohta (dtl 104-110), sest nendest ei nähtu, milliseid konkreetseid kulusid on tehtud. Puudub võimalus hinnata, millises ulatuses on toidukaupu ja riideid ostetud hagejale. Samas ei hinda kohus toidukulude osas ka hageja analüüsi kostja poearvete kohta (dtl 385-389), sest ka hageja ema pole täpselt välja toonud igakuist reaalset toidukulu hagejale, vaid on lähtunud Justiitsministeeriumi tellitud uuringust. Puudub alus kahelda selles, et hageja ema ja kostja toidukulud ning kulud hageja riietele jääksid erinevasse suurusjärku ajal, mil hageja viibib ühe või teise vanema juures. Võttes arvesse aega, mil hageja veedab kostjaga ning kostja panust hageja ülalpidamisse, leiab kohus, et kostja annab hagejale vahetut ülalpidamist alates suhtluskorra kokkuleppimisest. Asja materjalidest ei nähtu, et lapse vajadused oleksid vanemate vaheliste erimeelsuste tõttu katmata. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et alates
8. septembrist 2020 tuleb hageja elatisnõue jätta rahuldamata. Hagejal on vahelduv elukoht nii ema kui isa juures ning mõlemad lapsevanemad panustavad lapse ülalpidamisse. Menetluskulud
9. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, siis tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Seega puudub vajadus menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Reena Undrest kohtunik 9