Obsah (8)

§ 762§ 770§ 100§ 134§ 127§ 1043§ 1044§ 1050

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse avalikult teatavaks- 25. märts 2022, Tartu kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-21-4250 Tsiviilasi

) § 758 lg 1 tähenduses on tervishoiuteenus tegevus tervishoiuteenuse lepingu täitmisel, s.o eelkõige patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbivaatamine, patsiendi teavitamine, nõustamine ja ravimine või muu tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevus. Nõuded osutatavale tervishoiuteenusele sätestab

§ 762

, mille järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab

§ 770

lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest.

1. Kinnipeetavale vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga. Nii on tervishoiuteenuse osutamist vanglas täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega. Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 kohaselt tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg 21 järgi käesolevat seadust kohaldatakse tervishoiuteenuste osutamise korraldusele vanglates koos vangistusseadusest tulenevate erisustega. TTKS § 2 lg 1 alusel tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuseid ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamist rahastatakse VangS § 491 järgi riigieelarvest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud mahus, tingimustel ja korras. Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330 „"Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ (määrus nr 330) § 3 lg 2 järgi otsustab tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja, kes valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Tulenevalt VangS § 52 lg 2 on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. VangS § 53 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus. VangS § 53 lg 2 järgi kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde.
2. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: - tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (

§ 100

, § 770 lg 1); - lepingut on rikutud süüliselt (

§ 770

lg 1); - patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (

§ 134

); - rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127

lg 4); 5 - mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2,

§ 134

lg 1); mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (

§ 134lg 1).

26. Hagi lahendamiseks tuleb kohtul seega esmalt tuvastada, kas kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 230 lg 1 alusel on hageja kohustuseks tõendada, et kostja on nendevahelist lepingut rikkunud. Eeltoodu tuleneb ka

§ 770

lg-st 3, mille kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient. Tõendamiskoormis on teistsugune siis, kui tervishoiuteenuse osutaja on jätnud täitmata

§-st 769 tuleneva kohustuse tervishoiuteenuse osutamist dokumenteerida. Dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmise korral tuleneb

§ 770

lg-st 3 tõendamiskoormise ümberpööramine tervishoiuteenuse osutaja kahjuks (vt Riigikohtu 27.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477, p 14-15). Hageja ei ole tuginenud sellele, et kostja oleks rikkunud tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise kohustust. Seetõttu kehtib tõendamisel tavapärane kord, st hageja peab tõendama, et kostja on tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud.

1. Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja tervishoiuteenuse osutamise lepingut sellega, et jättis hagejale vajaliku ravi osutamata; hageja ei ole saanud nõuetekohast ravi ning ravi osutamine on olnud liiga pikaajaline (hagiavalduse p 2.8.1, tl 40). Hilisemates seisukohtades on hageja täpsustanud, et eelkõige ei määratud hagejale piisavalt kiiresti põlveoperatsiooni ega väljastatud ortoosi. Hageja hinnangul oli operatsioonivajadus olemas juba tema XXXsse saabudes 26.05.2020, kuid operatsioonijärjekorda lisati ta alles 2021.a maikuus (hagiavalduse p 2.2, tl 39 pöördel). 28.01.2021 otsustas kostja tellida hagejale külgstabiilse põlveortoosi, kuid hageja sai selle kätte alles 14.06.2021 (hageja 31.08.2021 arvamuse p 2.3, tl 75).
2. Hageja väide selle kohta, et temale oli põlveoperatsioon (põlveliigese artroplastika, põlveliigese endoproteesimine) vajalik juba XXXsse saabudes 26.05.2020, ei ole tõendatud. Hageja on soovinud seda väidet tõendada väljavõttega haigusjuhtudest perioodi 27.05.2020 kuni 12.04.2021 kohta (tl 44-50), kus 09.07.2020 anamneesi on kantud järgmine: XXX. Kohtu hinnangul kajastab viidatud anamnees vaid patsiendi enese väidet selle kohta, et oktoobris 2019 oli plaanis operatsioon, mitte tervishoiuteenuse osutaja sedastust selle kohta, et oktoobris 2019 oli planeeritud operatsioon. Samuti ei sisalda viidatud anamnees täpsustust selle kohta, millist operatsiooni on silmas peetud. Liiatigi on kostja oma vastuses märkinud, et 25.06.2018 kuni 07.02.2020 ei viibinud hageja kinnipidamisasutuses (p 10, tl 65 pöördel) ning tal ei saanud olla takistust operatsiooni teostamiseks, kui see oleks planeeritud olnud. Kohus on küsinud hagejalt seisukohta kostja vastusele ning hageja ei ole kostja vastavat väidet kahtluse alla seadnud. Muid tõendeid selle kohta, et hagejal esines operatsioonivajadus juba 26.05.2020 XXXsse saabudes, hageja esitanud ei ole. Väljavõttega haigusjuhtudest (edaspidi nimetatud ka kui tervisekaart) (tl 44-50) on tõendatud, et kostja on hageja 27.05.2020 kaebusele vasaku põlve vana vigastuse kohta, mille järgselt on tekkinud liigespõletik, valu ja turse, reageerinud koheselt, määrates raviks XXX x 1, 2 nädalat ning pannes aja ultraheli uuringule, andes hagejale ühe küünarkepi lisaks Viru Vangla omale ning andes lifti kasutusloa (tl 44). Ultraheli uuring teostati 05.06.2020, järeldus: vähene sünoviidi leid, meniski kahjustus võimalik (tl 44). Ultraheli uuringuga samal päeval on hagejale määratud MRT uuring vasakust põlveliigesest; soovitatud hagejal võimalusel vabadusest lasta ortoos saata, seni elastikside; määratud ortopeedi konsultatsioon, kui uuringul käinud; jätkatud valuraviga (tl 44 pöördel). MRTuuring viidi läbi 21.07.2020 (tl 45, 67). Pärast MRT-uuringut teostati 21.08.2020 ortopeedi 6 e-konsultatsioon, mille käigus ortopeed leidis, et tegemist on sisuliselt lausartroosiga, röntgenoloogiliselt artroos II-III staadium ning ilmselt vajab endoproteesimist. Konsultatsiooni tulemusel leidis ortopeed, et vajalik on patsiendi tulek eriarsti vastuvõtule rohkem kui 42 päeva pärast (tl 45 pöördel), st ortopeed ei näidustanud operatsioonivajadust ega muud erakorralise sekkumise vajadust, vaid broneeris hagejale plaanilises korras vastuvõtu aja. Ortopeedi vastuvõtt toimus 05.10.2020 ning selle tulemusel ei pidanud ortopeed operatsiooni vajalikuks. Ortopeed leidis, et näidustatud on XXX (tl 45 pöördel, tl 68). Operatsioon (põlveliigese artroplastika ehk endoproteesimine) näidustati hagejale alles 28.01.2021 ortopeedi konsultatsioonil: XXX (tl 48). Järgmisest ortopeedi vastuvõtust 25.02.2021 nähtub, et hageja on suunatud kliinikumi vastuvõtule proteesi järjekorda panekuks (tl 49). Kostja vastusest hageja 21.03.2021 taotlusele ilmneb, et ortopeedi visiit, kus pannakse operatsiooni järjekorda, toimub maikuus (tl 51). Pooled ei vaidle selle üle, et alates 2021.a maikuust on hageja põlveliigese artroplastika järjekorras. Kohtu hinnangul ei võimalda eelnevalt analüüsitud tervisekaardi andmed asuda seisukohale, et hagejale ei määratud piisavalt kiiresti põlveoperatsiooni. Väide, et ravi osutamine on olnud liiga pikaajaline ja operatsiooni ei määratud piisavalt kiiresti, on hageja subjektiivne hinnang. Kohus on juba eelnevalt viidanud, et määrus nr 330 § 3 lg 2 järgi otsustab tervishoiuteenuse vajalikkuse vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja, kes valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi. Riigikohus on selgitanud, et kehtivate õigusaktide alusel ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi järgi. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde saatmise otsustab tervishoiuteenuse osutamise vajadusest lähtudes üksnes arst (tervishoiutöötaja); tervishoiutöötaja otsustab mh ravivajadusest lähtudes tervishoiuteenuse osutamise aja üle (vt Riigikohtu 22.03.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-18182, p 10). Põlveoperatsiooni saab patsiendile näidustada vaid eriarst, s.o ortopeed. Vangla tervishoiutöötaja täitis VangS § 52 lg-st 2 tuleneva kohustuse ja suunas hageja ortopeedi vastuvõtule pärast uuringute (ultraheli, MRT) läbiviimist. Uuringute teostamist võib pidada mõistlikult vajalikuks, kuna vastasel korral oleksid ortopeedil vastuvõtul puudunud igasugused lähteandmed. Ortopeed ei pidanud 21.08.2020 e-konsultatsioonil ega 05.10.2020 vastuvõtul operatsiooni vajalikuks. Operatsioon näidustati hagejale ortopeedi poolt alles 28.01.2021 ning sellele järgnevalt on hageja suunatud kliinikumi vastuvõtule proteesi järjekorda panekuks ning alates maist 2021 on hageja põlveliigese artroplastika järjekorras. Andes hinnangut sellele, kas tervishoiuteenuse osutamine ja täpsemalt operatsiooni järjekorda panemine on toimunud mõistliku aja jooksul, tuleb arvestada, et eriarsti vastuvõtuajad ei ole kostja määrata. Üldteada asjaoluks võib pidada, et eriarsti vastuvõtu ooteajad on Eestis pikad, sh vabaduses viibivatele patsientidele (eriti arvestades viimaste aastate koroonaviiruse levikust tulenevat mõju muule plaanilisele ravile). Kui hageja väidab, et operatsiooni järjekorda panemine ei toimunud mõistliku aja jooksul, lasub hagejal tulenevalt tõendamiskoormisest kohustus seda väidet tõendada. Hagejal oleks tulnud esitada kohtule tõendid/andmed selle kohta, millise ajavahemiku jooksul patsientidele (nii vanglas kui ka vabaduses) tavapäraselt operatsiooni järjekorda panemist võimaldatakse (vt ka Riigikohtu 22.03.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-18182, p 13). Kohus selgitas eelistungil hageja kohustust esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et ravi oli liiga pikale veniv kuni operatsioonijärjekorda panekuni (tl 89 pöördel). Hageja täiendavaid tõendeid ei esitanud. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et kostja on rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut sellega, et ei võimaldanud hagejale piisavalt kiiresti operatsiooni (operatsiooni järjekorda panemist).
3. Hageja on kostjale tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisena ette heitnud ka seda, et kostja ei väljastanud temale piisavalt kiiresti ortoosi. 7 Tervisekaardi andmetest (tl 44-50, 69-70) nähtub, et XXX meditsiiniosakond on hageja vaevuste leevendamiseks koheselt pärast XXXsse saabumist ja arsti vastuvõtule pöördumist, s.o 27.05.2020, andnud hagejale lisaks olemasolevale veel teise küünarkepi, samuti andnud loa kasutada lifti (tl 44). 05.06.2020 on tervishoiutöötaja palunud hagejal võimalusel lasta ortoos saata vabadusest, seni elastikside (tl 44 pöördel). 05.10.2020 on ortopeed leidnud, et hagejale on vajalik külgstabiilne ortoos (tl 45 pöördel). 08.10.2020 arsti sissekandest nähtub, et hageja kannab vasakul põlvel ortoosi (tl 45 pöördel), millest saab järeldada, et hagejal oli olemas n.ö tavaline ortoos. 13.10.2020 hageja pöördumisega on tõendatud, et hageja on vanglale teatanud, et temal ei ole võimalik soetada põlve külgstabiilset ortoosi (tl 52). 29.10.2020 on vangla meditsiiniosakond väljastanud hagejale esialgseks kasutamiseks põlveortoosi, hageja on lubatud kergele majandustööle ning tal on võimaldatud pesemise ajal duširuumis dušitooli kasutada (tl 46, 53). Ortopeed on 28.01.2021 näidustanud, et hagejale on vajalik põlve külgstabiilne ortoos. Samast kuupäevast, s.o 28.01.2021, nähtub vangla otsus tellida külgstabiilne ortoos (tl 48). 30.04.2021 sissekande kohaselt hageja ootab põlveortoosi, tellitud med. osakonnas (tl 69). 02.06.2021 on hageja esindaja pöördunud põlveortoosi võimaldamise küsimuses XXX meditsiiniosakonna poole (tl 78-79), millele on vastatud, et hageja on registreeritud proteesispetsialisti vastuvõtule juunikuus ning vastuvõtu järgselt soetatakse temale XXX poolt sobiv põlveortoos (tl 80). Saatekiri Jalaexpert OÜ poolt külgstabiilse ortoosi tegemiseks on tehtud 03.06.2021 (tl 69 pöördel). Metalltugedega ortoos väljastati hagejale 14.06.2021 (tl 69 pöördel). Hageja heidab ette, et vaatamata sellele, et 28.01.2021 otsustas kostja tellida hagejale külgstabiilse põlveortoosi, sai hageja selle kätte alles 14.06.
4. Hageja leiab, et temale väljastati külgstabiilne põlveortoos ainult seetõttu, et esindaja saatis 02.06.2021 vastava päringu. Kohus jääb juba otsuse p-s 28 märgitud seisukoha juurde selles, et hageja määratlus piisavalt kiiresti on hageja subjektiivne hinnang. Määrus nr 330 § 3 lg 2 järgi otsustab ka meditsiinilise abivahendi vajalikkuse üle vangla tervishoiutöötaja, kes valib meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Pooled ei vaidle selle üle, et tervishoiuteenuse osutamine on kostja poolt dokumenteeritud. Kohus on ülal viidanud, et tervisekaardi 28.01.2021 sissekandest nähtub vangla otsus tellida külgstabiilne ortoos. Ka 30.04.2021 tervisekaardi sissekandest leiab kinnitust, et põlveortoos on med.osakonnas tellitud. Kui hageja leiab, et tegelikkuses 28.01.2021 hagejale külgstabiilset põlveortoosi ei tellitud ning seda tehti alles pärast tema päringut, lasub hagejal tulenevalt tõendamiskoormisest kohustus seda väidet tõendada. Kohtule esitatud tervisekaardi andmetest nähtub, et 28.01.2021 telliti hagejale vajalik ortoos, 03.06.2021 saatekirja alusel käis hageja ortoosivalmistaja juures ortoosi proovimas ning see väljastati temale 14.06.
5. Kohtul ei ole eriteadmisi meditsiinist ega ortooside tellimisest või valmistamisest. Kohtul puuduvad tõendid/andmed selle kohta, kui kaua kulub tavapäraselt aega ortoosi tellimisest kuni selle patsiendile (nii vanglas kui vabaduses) väljastamiseni. Kohus selgitas eelistungil hageja kohustust esitada täiendavaid tõendeid (tl 89-89 pöördel). Hageja täiendavaid tõendeid ei esitanud. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et kostja on rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut sellega, et ei võimaldanud hagejale piisavalt kiiresti (külgstabiilset) ortoosi.
6. Viimasena on hageja kostjale ette heitnud seda, et temale teostatav valuravi on äärmiselt sõltuvust tekitav. Samas pole hageja välja toonud ühtki konkreetset ravimi nimetust, mida ta väidab, et temale on valu vastu antud ning on tekitanud sõltuvust. Tervisekaardi andmetega (tl 44-50, 69-70) on tõendatud, et hageja on saanud püsivalt valuravi erinevate ravimitega, sh on hageja saanud valuravi ka korduva hambavalu tõttu. Samuti nähtub tervisekaardi andmetest, et hageja valuraviskeemi on korrigeeritud (nt 18.08.2020, tl 45 8 pöördel) või on vajadusel peetud võimalikuks valuravi korrigeerida (nt 08.10.2020, tl 46), lisaks on hagejale selgitatud annustamise koguseid (05.05.2021, tl 69). Eeltoodust järeldub, et hageja ei ole väidetava väära valuravi osas oma väiteid tõendanud ning kohtul ei ole võimalik ka selles osas tuvastada tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumist. TsMS § 402 lg 2 teise lause kohaselt võib kohtukõnes viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta hageja lõplikes seisukohtades (p 2.3, tl 108 pöördel) esitatud uusi asjaolusid sisaldavad väited selles, et hagejale pakutud äärmiselt sõltuvust tekitavad ja kanged ravimid valu ei leevenda ning et hagejale ei ole pakutud teisi alternatiive või ravimeid, mis oleks kas tõhusamad või vähem hageja tervist kahjustavad.
7. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et kostja rikkus tervishoiuteenuse lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja ei ole tõendanud, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja et kostja ei osutanud tavalise oodatava hoolega teenust. Seetõttu ei asu kohus analüüsima teisi otsuse p-s 25 märgitud mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi. Hageja nõue tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.
8. Alternatiivselt on hageja palunud mittevaralise kahju hüvitise välja mõista

§ 1043ja § 1045 lg 1 p-de 2, 7 ja 8 alusel.

Kohus on eespool tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping.

§ 1044

lg 2 sätestab üldreegli, mille järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete (

§ 1043jj) alusel.

Kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevad nõuded saavad kõne alla tulla vaid väga piiratud juhtudel. Riigikohus on 08.04.2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10 tehtud otsuse p-s 12 selgitanud, et kannatanu saab nõuda nõuetele mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel, kuid lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja

§ 1044

lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (

§ 1043jj).

Seega, kui hagejale on tekkinud tervishoiuteenuse osutamise lepingust tuleneva kohustuse rikkumise tulemusena tervisekahjustus, ei ole välistatud kostja vastutus

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 2 järgi.

1. Hageja leiab, et XXXs viibimise ajal on tema tervislik seisund halvenenud (põlvevigastus on progresseerunud) ning see on tingitud sellest, et kostja ei ole pakkunud hagejale vajalikku abi, st saatnud hagejat operatsioonile (hagiavalduse p 2.12, tl 40 pöördel). Hageja leiab, et kostja on oma tegevusetusega tekitanud hagejale täiendava tervisekahjustuse, mida hagejal XXXsse saabumisel ei olnud.
2. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (objektiivse teokoosseisu) ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on need asjaolud tõendanud, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (

§ 1050lg 1).

1. Hagiavalduse kohaselt seisneb kostjale etteheidetav tegu selles, et kostja ei pakkunud hagejale vajalikku abi, st ei saatnud hagejat operatsioonile. Kohus on eelnevalt otsuse p-s 28 juba analüüsinud asjakohaseid tõendeid ning tuvastanud, et hagejale olid tagatud eriarsti (ortopeedi) vastuvõtud ning pärast ortopeedi poolt põlve artroplastika näidustamist pandi hageja ka operatsiooni järjekorda. Kohus jääb otsuse p-s 28 tuvastatud asjaolude ning järelduste juurde. Seega ei ole hageja väide, et kostja on olnud tegevusetu, põhjendatud. Kuna hageja ei ole tõendanud kostjale etteheidetavat tegu, ei asu kohus analüüsima teisi deliktilise vastutuse elemente. Kohus siiski märgib, et hageja ei ole isegi konkretiseerinud, 9 milles seisneb täiendav tervisekahjustus ega esitanud täiendava tervisekahjustuse tõendamiseks tõendeid.
2. Eeltoodule tuginedes ei ole hageja nõue mittevaralise kahju hüvitise saamiseks nii tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisele tuginedes kui deliktilisele vastutusele tuginedes põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus jätab rahuldamata põhinõude, ei ole ka viivise nõue põhjendatud. Hagiavaldus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Menetluskulud
3. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti hageja kahjuks. Menetluskulud jäävad seega TsMS § 162 lg 2 alusel hageja kanda.
4. Kostjat ei esindanud menetluses lepinguline esindaja ning asja materjalidest nähtuvalt kostjal menetluskulusid tekkinud ei ole.
5. 15.06.2021 määrusega vabastas kohus hageja viivise nõudelt riigilõivu 200 euro tasumisest. TsMS § 190 lg 4 kohaselt kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Samas võimaldab TsMS § 190 lg 7 mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Asja materjalidest nähtuvalt soovis kostja lahendada vaidlust kompromissi teel ning tegi kompromissettepaneku, mille kohaselt nõustus hageja nõudest loobuma, kui kostja nendib, et tervishoiuteenuse osutamises võis esineda puudusi/vabandab hageja ees (tl 91). Samasisulist kompromissi arutas kohus pooltega ka eelistungil (tl 88-88 pöördel). Kostja hageja kompromissettepanekuga ei nõustunud (tl 100-101). Kohus arvestab eeltoodut mõjuva põhjusena TsMS § 190 lg 7 mõttes ning vabastab hageja riigilõivu 200 euro riigituludesse tasumise kohustusest.
6. Kohus on 08.04.2021 määrusega andnud hagejale riigi õiguabi ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Seega ei tulene hagejale riigi õigusabi andmisest rahalisi kohustusi. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 10