KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 4. mai 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-20-9869 Kohtuasi X

§ 78lg-st 1, kuivõrd samasisuline menetlus toimub juba Soome Vabariigis.

Kõik menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

1. Kostja leiab, et käesoleva vaidluse lahendamise kohtualluvus ei ole Eesti Vabariigis ning sellest tulenevalt tuleks hagimenetlus lõpetada või alternatiivselt peatada.
2. Kostja selgitab, et pooled abiellusid
3. a Eestis ning lahutasid abielu Soomes
4. novembril
5. a. Lahutamise ajal pooled vara ei jaganud, vaid alustasid vara jagamist Soomes varajagaja (pesänjakaja) ametit pidavad spetsialisti juures pärast lahutuse jõustumist. Varajagaja määras kohus
6. novembril
7. a. Soome varajagaja jagab kogu pooltele kuulva vara sh selle, mis asub Eesti Vabariigis.
8. Kostja leidis, et kuivõrd samasisuline menetlus toimub juba Soomes, ei ole vara jagamise hagi esitamine ka Eesti kohtusse põhjendatud, kuna selliselt võib tekkida kaks erinevat lahendit sama varakogumi jagamise kohta.

§ 78

kohaselt kui samade poolte vaheline sama sisuga 2 hagi on enne Eesti kohtusse esitamist võetud välisriigi kohtu menetlusse, võtab Eesti kohus hagi menetlusse, kui muud menetlusse võtmise tingimused on täidetud ja kui Eesti kohtule ei tulene kohtualluvust välislepingust või käesoleva seaduse § 70 lõikes 4 nimetatud Euroopa Liidu määrusest, kuid peatab menetluse, kui võib eeldada, et välisriigi kohus teeb lahendi mõistliku aja jooksul ja seda lahendit Eesti Vabariigis tunnustatakse. Viimast korda lähevad pooled Soomes toimuva vara jagamise menetluses varajagaja juurde 5. oktoobril 2020. a, seega teeb Soome kohus mõistliku aja jooksul sama sisuga menetluses lahendi. Nimetatud lahendit tunnustatakse ka Eesti Vabariigis. 7. Euroopa Nõukogu määruse 2016/1103 artikkel 5 lg 1 kohaselt on abieluvararežiimiga seotud asju pädevad lahendama selle riigi kohtud, kuhu on pöördutud lahutuse, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamise asjas määruse (EÜ) nr 2201/2003 alusel. Abielu lahutamiseks pöördusid pooled Soome Vabariigis asuva kohtu poole, seega on pädev vara jagama Soome Vabariik. Täidetud ei ole ka samas normis loetletud punktide

1. a)-
2. d)eeldused. Menetluse edasine käik 8. Hageja leidis, et kostja eksitab kohut, kui väidab, et Soomes on menetluses samade poolte vahel samasisuline nõue. Hageja on esitanud Harju Maakohtule muuhulgas ka nõude tuvastada kahe kinnisasja kuulumine hageja lahusvarasse. Soomes sellist nõuet menetluses ei ole. Soomes sellist nõuet ei saagi menetleda, sest abieluvara õiguslik režiim on riikides erinev. Näiteks Soome Vabariigis arvatakse ühe abikaasa kinkelepingu järgi saadud vara või pärandvara abielu lõppemisel ühisvara hulka, Eesti Vabariigis on see jätkuvalt lahusvara. 9. Hageja on samuti seisukohal, et Soome Vabariigi kohtu lahendit antud küsimuses ei ole võimalik tunnustada, kuna lahendi tunnustamine oleks ilmselt vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (avaliku korraga), eelkõige isikute põhiõiguste ja -vabadustega. Lisaks kuivõrd maakohus on hagi menetlusse võtnud, siis mistahes välisriigi lahendi tunnustamine ei ole võimalik

§ 620

lg 1 p 3 alusel ning seetõttu puuduvad ka

§ 78lg 1 eeldused menetluse peatamiseks.

1. Lisaks täiendas hageja hagiavaldust ning palus tuvastada, et Ida-Virumaal Toila vallas OOO külas asuv DDD kinnistu, registriosa nr DDDDDDDD ja Ida-Virumaal Jõhvi vallas LLL külas asuv DDD kinnistu, registriosa LLLLLLLLL, on lahusvara ja kuulub hagejale. Hageja palus kohustada kostjat andma nõusolek järgmise kinnistusraamatu kande tegemiseks ja asendada tahteavaldus käesoleva otsusega: kustutada kinnistusraamatus registriosa nr DDDDDDDD ja registriosa nr LLLLLLLLL II jao senine omanikukanne, mille kohaselt on X viidatud kinnistute omanik ja teha uus kanne, millega kantakse kinnistusregistri registriosa nr DDDDDDDD ja registriosa nr LLLLLLLLL II jakku kinnistu ainuomanikuna sisse hageja.
2. Kostja esitas menetlusdokumendi lisana ühisvara jagamise
3. veebruari
4. a I protokolli ning selle eestikeelse tõlke, millest on võimalik näha, millist vara hageja ja kostja Soomes jagavad. Varajagamise koosoleku protokolli kohaselt on DDD kinnistud loetud hageja vara hulka. Kostja märkis, et pooled on Soome Vabariigis vara jaganud alates
5. veebruarist
6. a, kui kostja esitas varajagajale loetelu oma varade ja kohustuste kohta. Hageja esitas varade ja kohustuste nimekirja Soome varajagajale
7. veebruaril
8. a ning on nõustunud asja lahendamisega Soome Vabariigis.
9. aprillil
10. a ja
11. aprillil
12. a esitas kostja
13. aprilli
14. a otsuse ühisvara jagamise kohta. 3
15. Hageja täiendas
16. aprillil
17. a hagiavaldust ning palus jagada hageja ja kostja ühisvaraks olev kinnisasi (registriosa nr XXXXXXX) 1188/4464 mõttelist osa kinnistust ja reaalosa eluruum nr 2 asukohaga XXX avalikul enampakkumisel müümise teel. Müügist saadav raha jagada hageja ja kostja vahel võrdsetes osades arvates maha müügikulud. Kostja vaidles hageja hagiavalduse muutmise taotlusele vastu. Maakohtu määrus
18. Harju Maakohus jättis
19. detsembri
20. a määrusega hagi läbi vaatamata ja keeldus hageja
21. aprilli
22. a menetlusdokumendis esitatud nõude menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
23. Maakohus jättis hagi läbi vaatamata

§ 423lg 1 p 4 alusel.

Esmalt tuvastas maakohus, kas Soome varajagajat (pesänjakaja) saab pidada välisriigi kohtuks

§ 423lg 1 p 4 mõistes.

Maakohus tuvastas, et pärast hageja ja kostja lahutust on Tuusula Piirkonnakohus määranud

1. novembri
2. a lahendiga pooltele varajagaja. Kohtuotsuses on märgitud, et kohus on varajagaja määranud Soome Vabariigi abielulahutuse seaduse (avioliitolaki) § 85 lg 1, § 98 ning pärimisseaduse (perintökaari)
3. peatüki §-de 1, 3 ja 4 koosmõju alusel. Soome kohtule on antud õigus anda vara jagamiseks pädevus üle kohtu poolt määratavale isikule. Samas on kohtulik kontroll varajagaja poolt koostatud kokkuleppe üle säilinud edasikaebevõimaluse abil – varajagaja
4. aprilli
5. a otsusest nähtub, et abieluvara jagamisega mitte nõustuval abikaasal on õigus esitada vaie toimingu kohta. Käesoleval juhul jätkub poolte vara jagamine Soome Vabariigis Helsingi Piirkonnakohtus (tsiviilasi nr L 706/2021/5049). Helsingi Piirkonnakohus on asunud menetlema hageja
6. septembri
7. a nõuet kohtuvälise menetleja kokkuleppe vaidlustamiseks X ja Y vaheliste rahaliste kompensatsioonide osas. Maakohus leidis, et varajagaja ning Helsingi Piirkonnakohtu menetlust tuleb

§ 423lg 1 p 4 mõistes vaadelda kui ühtset menetlust poolte ühisvara jagamiseks.

Soome Vabariigis toimuva ühisvara jagamise menetluses tehtav lahend välistab sama vara suhtes menetluse algatamise ning edasise läbiviimise Eesti kohtus.

1. Maakohus tõi esile, et Soome varajagaja on
2. aprilli
3. a lahendis märkinud, et Soome seaduses on valitud universaalsuspõhimõte, mille alusel hõlmab vara jagamine kogu abikaasade vara vaatamata selle asukohale, kui abikaasad ei ole teisiti kokku leppinud (abieluseaduse § 137.2). Sama universaalsuspõhimõtet järgitakse ka vara jagamisel (abieluseaduse § 138). Varajagaja on jõudnud järelduseni, et seega kuulub ka hageja Eestis paiknev vara Soomes toimuva vara jagamise alla. Maakohus leidis, et käesolevas asjas jagatav vara kattub varaga, mille on Soome varajagaja ära jaganud. Ühisvara jagamisel ei ole oluline, kumb pooltest on Soomes ühisvara jagamise menetluse algatanud. Hageja poolt esitatud nõudeid ei muuda Soomes menetlevatest erinevateks ka see, kui hageja palub mingit kindlat vara Eesti kohtus teistmoodi jagada. Soome varajagaja on lahendis sisuliselt lahendanud ka hageja tuvastusnõude. Hageja
4. aprillil
5. a menetlusdokumendis esitatud nõude täpsustuse jättis maakohus eeltoodud põhjendustel menetlusse võtmata

§ 371lg 1 p 5 alusel.

1. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning otsustas, et määrab poolte menetluskulud rahaliselt kindlaks pärast määruse jõustumist. Määruskaebus 4
2. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ning saata tsiviilasi tagasi Harju Maakohtule menetlemiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
3. Hageja vaidles maakohtu määrusele vastu ning märkis, et pole selge, miks kohus võrdsustab hageja asjaõiguslikud nõuded maakohtus ja kompensatsioonivaidluse Soomes. Kohtu selgitused selle kohta, et Soome kohtu poolt määratud varajagaja tegevus on kohtulik menetlus, ei ole põhjendatud. Asjaolu, et Soome Vabariigis määrati kohtuväline varajagaja ei tee olematuks hageja õigust

§ 102lg 2 p 1 alusel esitada hagi Eesti Vabariigi kohtusse.

Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas kohtuvälise menetleja lahend oleks analoogilistes asjades Eesti Vabariigis tunnustatav või täidetav

§ 620alusel.

Hageja leidis, et see ei ole Eestis täidetav. 19. Hageja juhtis tähelepanu, et isik saab abieluasjas kaitsta oma õigusi Eesti kohtus, kui on täidetud

§-s 102 sätestatud tingimused. Kuna hageja ja kostja on Eesti Vabariigi kodanikud, allub asi Eesti kohtule. Abikaasade varasuhtele kohaldatav õigus tuleneb REÕS §st

1. Kuna pooled sõlmisid abielu Eestis, kohaldub asjas Eesti õigus.
2. Hageja heitis ette, et maakohus ei ole analüüsinud Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi õiguskorra erisusi abieluvara jagamisel ja on jätnud tähelepanuta, et Soome Vabariigi seadusandlus abieluvara küsimustes moonutab oluliselt Eesti kodanike tsiviilõigusi. Lisaks leidis hageja, et maakohus ei nimetanud õigusnormi, mille alusel saab hageja oma nõudeid esitada ainult Soome Vabariigis.
3. Hageja leidis, et maakohus on rikkunud

§ 78

lg 1, sest nimetatud sätte alusel saab menetlust ainult peatada, mitte jätta hageja nõuet läbi vaatamata. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et isegi peatamine

§ 78

lg 1 alusel saab toimuda ainult eeldusel, et välisriigi kohus teeb lahendi mõistliku aja jooksul. Samas juhtis hageja tähelepanu, et Soomes ei ole lahendit vaide kohta oodata enne 2024. a. 22. Hageja leidis, et

§ 423lg 1 p 4 kohaldub vaid siseriiklike nõuete puhul.

Välisriigi menetluse suhtes on kohaldatav ainult

§ 78lg 1 ja § 620 lg 1 p 1.

Lisaks on hageja esitanud maakohtule tuvastushagi, mida Soome Vabariigi kohtus ei saa menetleda rikkumata REÕS § 18 lg 2 nõudeid. Hageja asus seisukohale, et Harju Maakohus on õigustatud

§ 72

lg 1 p-de 2 ja 3 alusel asja menetlema, sest hagejal ei ole Eesti Vabariigi kodanikuna võimalik oma õigusi Soome Vabariigis kaitsta ja kõik vaidlusalused kinnisasjad asuvad Eesti Vabariigi territooriumil olles Eestiga tihedalt seotud. 23. Viimaks märkis hageja, et hagi täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes ei ole hagi muutmine

§ 376

lg 1 tähenduses, kui pool on varem juba haginõude või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks

§ 376lg 4 p 2 mõttes.

Kostja seisukoht 24. Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata või alternatiivselt, kui kohus otsustab maakohtu määruse tühistada ja hagi läbi vaadata, siis peatada hagimenetlus käesolevas asjas vastavalt

§-le 78 lg-le 2 kuni Soomes kohtuasjas nr L 706/2021/5049 lõpetava otsuse jõustumiseni. Määruskaebusega seotud menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. 5

1. Kostja märkis, et hageja Soome kohtusse esitatud hagiavaldusest vara jagamise vaidlustamiseks nähtub, et tegemist on hageja poolt Soome kohtusse esitatud hagiga vara jagamiseks ehk hagi ese on oma sisult sama Eesti kohtusse esitatud hagiavaldusega hageja ja kostja ühisvara jagamiseks. Kui samade poolte vahel ja sama eseme üle on juba Soome kohtus hagi menetluses, ei ole mõistlik menetlusökonoomia seisukohast seda Eestis menetleda.
2. Kostja palus, et kui ringkonnakohus peaks siiski pidama vajalikuks hagi menetlusse võtta ja läbi vaadata vastavalt

§ 102

lg-le 2, peatada käesoleva tsiviilasja menetlus vastavalt

§-le 78 lg-le 2 kuni kohtuasjas nr L 706/2021/5049 tehtava otsuse jõustumiseni. Kostja hinnangul võib eeldada, et Soome kohus teeb lahendi mõistliku aja jooksul ja Soome kohtute lahendeid Eesti Vabariigis ka tunnustatakse. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 27. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 3 koosmõjus §-ga 659 alusel tühistada ning saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.

1. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et pärast hageja ja kostja abielu lahutamist Soome Vabariigis
2. novembril
3. a alustasid hageja ja kostja ühisvara jagamist Soome varajagaja juures. Varajagaja tegi
4. aprillil
5. a otsuse varajagamise kohta (kd I, tl 127-145), mille hageja
6. septembril
7. a Helsingi Piirkonnakohtus vaidlustas (kd I, tl 197-202). Harju Maakohtusse esitas hageja ühisvara jagamise hagi
8. juulil
9. a. Maakohus jättis hagi läbi vaatamata

§ 423

lg 1 p 4 alusel, kuivõrd leidis, et Soome Vabariigi kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Kolleegium selgitab, et iseenesest on õige, et Eesti kohus ei võta hagiavaldust

§ 371

lg 1 p 5 järgi menetlusse või jätab

§ 423

lg 1 p 4 järgi hagi läbi vaatamata, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel, kuid viidatud sätted käivad üksnes riigisiseste menetluste kohta (Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-10, p 17). Eelnevast tulenevalt on maakohus kohaldanud ebaõigesti menetlusõigust, mistõttu tuleb maakohtu määrus tühistada. 29.

78 lg 1 sätestab, et kui samade poolte vaheline sama sisuga hagi on enne Eesti kohtusse esitamist võetud välisriigi kohtu menetlusse, võtab Eesti kohus hagi menetlusse, kui muud menetlusse võtmise tingimused on täidetud ja kui Eesti kohtule ei tulene kohtualluvust välislepingust või

§ 70

lg-s 4 nimetatud Euroopa Liidu määrusest, kuid peatab menetluse, kui võib eeldada, et välisriigi kohus teeb lahendi mõistliku aja jooksul ja seda lahendit Eesti Vabariigis tunnustatakse.

§ 78

puhul on tegemist nn lis pendens regulatsiooniga, mille eesmärgiks on välistada eri riikide vastuolulisi kohtulahendeid ning tagada menetlusosalistele võimalus eri riikide kohtulahendite teistes riikides maksma panemiseks. Lis pendens sätted, mida Eesti kohtud peaksid kohaldama, tulenevad välislepingutest, mis reguleerivad rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimist Eesti kohtutes. 30.

§ 70

lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Sama sätte lg 4 kohaselt kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või

§ 70lg 4 p-des 1-3 nimetatud Euroopa Liidu määrustes.

Kolleegium selgitab, et käesoleval juhul ei kohaldu

§ 70lg 4 p-des 1-3 nimetatud Euroopa Liidu määrused.

Abikaasadevahelised varasuhted on otsesõnu välistatud nn Brüsseli I määruse kohaldamisalast ning kuigi seda ei ole nn Brüsseli II bis määruse artiklis 1

§ 102

ning

§ 78-s sisalduvat lis pendensi reeglit.

Kuivõrd hageja ja kostja on Eesti kodanikud, võib

§ 102

lg 2 p 1 järgi käesolevas asjas esitatud ühisvara jagamise hagi lahendada Eesti kohus.

1. Nagu eespool märgitud, alustasid pooled pärast oma abielu lahutamist
2. novembril
3. a Soome varajagaja juures ühisvara jagamist. Varajagaja
4. aprilli
5. a otsuse hageja ja kostja vara jagamise kohta (kd I, tl 127-145) hageja vaidlustas. Harju Maakohtusse esitas hageja ühisvara jagamise hagi
6. juulil
7. a. Seega ilmneb, et nii Soomes kui ka Eestis on pooled pöördunud pädevate asutuste poole enda ühisvara jagamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on tsiviilasjas esitatud materjalide alusel võimalik järeldada, et nii Soomes kui ka Eestis peetavate hageja ja kostja ühisvara jagamise menetluste puhul on vähemalt osaliselt tegemist samade poolte ja sama sisuga vaidlusega. Mis puudutab hageja Eesti menetluses esitatud tuvastusnõuet selgitab kolleegium, et ühisvarana saab jagada üksnes neid esemeid, mille jagamist on taotletud kas hagis või vastuhagis. Hageja on hagis välja toonud, et ühisvarasse kuuluvad kinnisasjad aadressil XXX ja VVV. DDD kinnistud on hageja hinnangul tema lahusvara, mille suhtes on hageja esitanud õigusselguse huvides tuvastusnõude nimetatud kinnistute tema ainuomandisse kuulumise tunnistamiseks, kuivõrd nimetatud kinnisasjad on omandatud abielu ajal kinkimise teel (kd I, tl 1p). Kolleegium selgitab, et kui kostja vaidleb ühisvara koosseisule vastu leides, et sealt on osad varaesemed puudu, peab ta nende jagamiseks esitama vastuhagi (Riigikohtu
8. detsembri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-09, p 12). Eelnevast lähtudes tuleb maakohtul eraldi hinnata, kas hagejal on tuvastushuvi vaidlusaluste kinnisasjade hageja ainuomandisse kuulumise tunnistamiseks ning otsustada hageja tuvastusnõude menetlusse võtmine. Kui maakohus leiab, et tuvastusnõude saab menetlusse võtta, tuleb maakohtul kaaluda, kas ka tuvastusnõude osas tuleks menetlus

§ 78lg 1 alusel peatada või mitte.

32. Selleks, et kohaldada

§ 78

lg 1 ning peatada käesolev menetlus, tuleb maakohtul välja selgitada, kas hageja esitas ühisvara jagamise nõude Eesti kohtule enne või pärast seda, kui sama nõue oli võetud menetlusse Soome Vabariigi kohtu menetlusse. Seejuures tuleb Eesti kohtule esitatud hagi esitamise ajaks lugeda nii

§ 78

lg 1¹ kui ka § 362 lg 1 järgi hagi kohtusse jõudmise aega tingimusel, et hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud. Välisriigi kohtu menetlusse loetakse asi

§ 78

lg 2 järgi võetuks siis, kui välisriigi kohus on hagi suhtes teinud esimese menetlustoimingu. Kui samad nõuded saab lugeda Soome Vabariigi kohtus menetluses olnuks enne seda, kui hageja esitas oma nõude Eesti kohtusse, tuleb maakohtul kaaluda, kas

§ 78lg 1 järgi on alust asja menetlus peatada.

Maakohus leidis, et Soome Vabariigi kohtu poolt määratud varajagajat saab pidada välisriigi kohtuks Eesti tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõistes. Ringkonnakohus selgitab, et põhimõtteliselt saab tegemist olla „kohtu“ poolt tehtud otsusega ka siis, kui otsuse teinud isik täitis õigusemõistmise funktsiooni, st et tegemist oleks konkreetse tsiviilasja sisulisele lahendamisele suunatud otsusega. Küll aga tuleb maakohtul hinnata, kas Soome Vabariigi kohus teeb lahendi mõistliku aja jooksul ja kas sellist lahendit Eesti Vabariigis tunnustatakse. Eelnevast tulenevalt tuleb asi saata tagasi maakohtule läbivaatamiseks ning

§ 78lg 1 alusel menetluse peatamise üle otsustamiseks.

Lisaks tuleb maakohtul võtta uuesti seisukoht hageja

1. aprillil
2. a esitatud nõude täpsustuse osas. 7
3. Kuivõrd käesolev määrus ei ole kohtuasja menetlust lõpetav määrus

§ 173lg 1 esimese lause mõttes, siis kohus menetluskulude jaotust kindlaks ei määra.

34. Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust esitada. (allkirjastatud digitaalselt) 8