4-21-4223 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtunik Kohtuistungi sekretär Väärteoasi Menetlusalune isik Kaitsja Kohtuväline menetleja Harju Maakohu

§ 259lg 2 p 3 järgi Kar

S § 63 lg 1 kohaselt LS § 259 lg 2 p 3 alusel rahatrahviga 35 trahviühiku ulatuses, s.o 140 eurot Jaanus Koorep – isikukood: 37407050273; elukoht: xxx xx-xx, xxx; Eesti Vabariigi kodanik Maano Saareväli Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi esindaja Jaak Paju RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 2 ja §-dest 133-134 maakohus otsustas: 1. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 19. oktoober 2021 otsus väärteoasjas nr 2302,20,015679, millega Jaanus Koorepit karistati LS §

§ 259lg 2 p 3 järgi Kar

S § 63 lg 1 kohaselt LS § 259 lg 2 p 3 alusel rahatrahviga 35 trahviühiku ulatuses ehk 140 eurot osaliselt, s.o talle mõistetud karistuse osas. 2. Teha uus otsus, millega karistada Jaanus Koorepit LS §

§ 259lg 2 p 3 järgi Kar

S § 63 lg 1 kohaselt LS § 259 lg 2 p 3 alusel rahatrahviga 25 trahviühikut, s.o 100 eurot.

1. Rahatrahv tuleb tasuda kassatsioonitähtaja jooksul kohtuvälise menetleja otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
3. Muus osas jätta otsus muutmata.
4. Jätta rahuldamata menetlusaluse isiku kaitsja kaebus ja taotlus hüvitada Jaanus Koorepile valitud kaitsjale makstud tasu. 1 4-21-4223
5. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi rahatrahvi tasumise tähtaega, saadetakse vastavalt VTMS §-le 202 kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates põhistatud otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri
7. oktoobri
8. a otsusega karistati Jaanus Koorepit järgmise teo eest.
9. septembril 2020 kell 18:20 Tabasalu alevikus, Harku vallas, Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maantee
10. kilomeetril, Ranna tee ristmikul osales ta liikluses jalgratturina, ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavaks liiklusoludele, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Selle nõude rikkumise tõttu sõitis ta otsa parempööret sooritanud sõidukile Mazda ja põhjustas varalise kahju Xle. Jalgrattal puudus signaalkell, ees valge ja ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur. Tegu kvalifitseeriti LS § 259 lg 1 (signaalkella ja helkurite puudumine, s.o LS § 87 lg 1 p-de 1 ja 2 rikkumine) ja LS § 259 lg 2 p 3 (otsasõit sõiduautole, s.o LS § 50 lg 3 p 1 rikkumine) järgi. Jaanus Koorepit karistati KarS § 63 lg 1 ja LS § 259 lg 2 p 3 alusel rahatrahviga 35 trahviühikut, s.o 140 eurot.
11. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse menetlusaluse isiku kaitsja, kes taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist osas, milles J. Koorepit karistati LS § 259 lg 2 p 3 tunnustele (kaebuses ekslikult viidatud LS § 259 lg 2 p-le 2) vastavas teos ehk LS § 50 lg 3 p 1 rikkumise eest. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 2.
12. Kohtuväline menetleja rikkus VTMS § 74 lg 1 p-s 8 sätestatud kohustust põhjendada oma otsuses vastulausega mittenõustumist, mis riivab menetlusaluse isiku kaitseõigust. 2.
13. Tõendatud ei ole LS § 259 lg 2 p 2 tunnustele vastava väärteo toimepanemine. Väärteokirjelduse kohaselt põhjustas J. Koorep liiklusõnnetuse sellega, et ta ei valinud sõidukiirust, mis võimaldanuks tal oma juhitud sõiduki peatamist eespoolse nähtavusulatuse piires sellise takistuse ees, mida ta pidi ette aimama. Ei teokirjeldusest ega tõenditest nähtu, mis oli see takistus, mida menetlusalune isik pidi ette aimama. Võib üksnes oletada, et selle all on silmas peetud parempööret sooritanud sõiduautot Mazda, millega menetlusaluse isiku juhitud ratas kokku põrkas. Samas peavad väärteokirjeldusest nähtuma kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud. Ka siis, kui menetleja pidas takistuse all silmas just sõiduautot Mazda, ei olnud menetlusaluse isiku jaoks tegemist etteaimatava takistusega vähemalt enne seda, kui sõiduk lülitas sisse parema suunamärguande. Kaitsja on seisukohal, et väärteoasjas kogutud tõendite pinnalt ei ole aga võimalik üheselt tuvastada ajalist ja ruumilist hetke, mil Mazda juht lülitas sisse parema suunamärguande ja kas see oli tehtud vähemalt 3 sekundit enne manöövri algust, kuna tõendid on selles osas vastuolulised. Seetõttu ei ole võimalik tuvastada, millal Mazdal parempoolne suunamärguanne sisse lülitati ja kus paiknes sel ajal Mazda ise ja menetlusalune isik. Sellest tulenevalt ei ole võimalik lõplikult väita, et Mazda manööver oli 2 4-21-4223 J. Koorepi jaoks ettenähtav, kuivõrd just suunamärguanne hoiatab teisi juhte võimalike manöövrite, sh takistuse tekkimise osas. Kui aga menetlusalusel isikul ei olnud piisavalt aega ja ruumi, et näha ja reageerida Mazda manöövrile, ei saa talle ette heita LS § 50 lg 3 p 1 rikkumist. 2.
14. Sõiduautost Mazda paremalt möödumine ei olnud menetlusalusele isikule keelatud. Kuni parempöördeks märguande andmiseni ei ole seisvast või aeglaselt liikuvast sõidukist möödumine jalgratturile keelatud. LS § 32 lg 9 kohaselt võib jalgrattur mööduda seisvast või aeglaselt liikuvast sõidukist paremalt, kui selleks on piisavalt ruumi ja selle sõiduki juht ei ole andnud märku parempöördeks. Seega võis menetlusalune isik liiklusõnnetuse eelselt kujunenud liiklussituatsioonis foori tagant liikumist alustanud sõidukitest paremalt mööduda ja tema liikumine ja paiknemine olid õiguspärased. 2.
15. Menetlusalune isik oli õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest, mis tähendab, et seni kuni keegi eessõitjatest ei andnud suunamärguannet parempöördeks, oli J. Koorep õigustatud eeldama, et nad seda ka ei tee ega pidanud vähendama oma kiirust või aimama ette ohtu. Kaitsja leiab, et J. Koorepil oli kujunenud liiklussituatsioonis sõidueesõigus.
16. Kohtuistungil jäid kaitsja ja menetlusalune isik kaebuses väljendatud seisukohtade juurde, paludes kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi, mõistes menetlusaluse isiku kasuks ka kaitsjale makstud mõistlik tasu. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
17. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
18. Esmalt märgib kohus, et kaebuses ei vaidlustata J. Koorepi tegu väärteoprotokollis sisalduva teokirjelduse osas, mille kohaselt jalgrattal puudus signaalkell, ees valge ja ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur, s.o LS § 87 lg 1 p-de 1 ja 2 rikkumine, mis vastab LS § 259 lg 1 tunnustele. Menetlusalune isik võtab kaebuses teo omaks, samuti nähtub signaalkella ja helkurite puudumine jalgratta vaatlusprotokollist (väärteotoimiku lk 13-17). Kohus leiab, et kirjeldatud rikkumine vastab objektiivse süüteokoosseisu tunnustele ja tegu on toimepandud tahtlikult, kuna nimetatud esemete puudumine jalgrattalt ei saanud jääda menetlusaluse isiku jaoks märkamatuks. Samuti puuduvad selles osas õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.
19. Väärteoprotokollis sisalduva teokirjelduse kohaselt heidetakse J. Koorepile ette samuti seda, et
20. septembril 2020 kell 18:20 Tabasalu alevikus, Harku vallas, Tallinn-RannamõisaKloogaranna maantee
21. kilomeetril, Ranna tee ristmikul osales ta liikluses jalgratturina, ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavaks liiklusoludele, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Selle nõude rikkumise tõttu sõitis ta otsa parempööret sooritanud sõidukile Mazda ja põhjustas varalise kahju Xle.
22. Kohtu hinnangul on väärteoprotokolli teokirjelduse pinnalt, võttes arvesse ka sündmuse faktilisi asjaolusid, piisava selgusega mõistetav, et etteaimatava takistuse all on menetleja pidanud silmas sõidukit Mazda, millega menetlusalune isik lõppkokkuvõttes ka kokku põrkas. 3 4-21-4223 Kohtu hinnangul saab kaebuse pinnalt järeldada, et see oli arusaadav ka menetlusalusele isikule ja tema kaitsjale. Seega ei ole tegemist sellise puudusega teokirjelduses, mis tingiks kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
23. Teo toimepanemise aeg ja koht on tuvastatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga koos liiklusskeemiga (väärteotoimiku lk 1-3), ning liiklusõnnetuse toimumist just vaatlusprotokollis kirjeldatud kohas ehk Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maantee
24. kilomeetril, Ranna tee ristmikul kinnitavad oma ütlustes ka menetlusalune isik ja tunnistajad X, Y ja W, kirjeldades oma sõiduteekonda sel päeval. Samuti kinnitavad kõik isikulised tõendiallikad, et väärteoprotokollis kirjeldatud sündmus leidis faktiliselt aset ehk menetlusalune isik J. Koorep, liikudes jalgrattaga mööda Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maanteed, sõitis otsa Ranna teele parempööret sooritanud tunnistaja X juhitud sõidukile.
25. J. Koorepi vastutuse küsimuse lahendamiseks tuleb kohtu arvates esmalt paika panna sündmuste jada, mis viis kokkupõrkeni. Tunnistajad X ja Y andsid põhijoontes kokkulangevaid ütlusi selle kohta, et X juhitud mootorsõiduk, s.o Mazda seisis valgusfoori ees TallinnRannamõisa-Kloogaranna maanteel (suunaga Keskuse tee ehk Tallinna suunas), seejärel lülitas enne parempöörde sooritamise alustamist sisse parema suunamärguande ja siis alustas parempöördega. Enne parempöörde lõpetamist põrkas Mazdaga kokku samas suunas mööda Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maanteed otse liikunud jalgrattur ehk J. Koorep. 9.
26. Tunnistaja X, W ja Y ning menetlusaluse isiku J. Koorepi ütlused ei lange kokku selles, kas X juhitud sõiduk oli esimene valgusfoori taga või oli tema ees veel sõidukeid. Nimelt selgitas X kohtuistungil antud ütlustes, et tema ees oli veel 1 või 2 sõidukit, mis liikusid otse ja seejärel alustas tema parempöörde sooritamist. Tema ütlusi kinnitas ka kaassõitjast tunnistaja W, kelle sõnul oli nende ees teisi autosid, kuigi ta ei mäleta, kui palju („mitmes, aga täpselt ei mäleta, mitmes“). Y arvates oli aga X sõiduk esimene valgusfoori taga ja seisis stoppjoone ees. Samas kinnitas Y kohtuistungil, et ta mäletab eeskätt seda, et X juhitud sõiduk oli tema ees- „igatahes mina olin tema taga“. Võttes arvesse ka sündmusest möödunud aega, on mõistetav, et X ja ka W mäletavad paremini, kas nende auto ees oli veel autosid, kui tunnistaja, kes oli omakorda Mazda taga, mistõttu kohus peab selles osas usaldusväärseks just X ja W ütlusi. Menetlusalune isik J. Koorep andis kohtuistungil kohtule vastates ütlusi selle kohta, et tema arvates oli Mazda esimene sõiduk valgusfoori taga. Seejärel aga vastates oma kaitsja küsimusele kinnitas menetlusalune isik, et Mazda ehk punane sõiduk jõudis tema teadvusse alles siis, kui see ilmus tema ette, enne ta sõidukeid reas ei eristanud, mudeleid ei mäleta. Sel juhul ei saa aga menetlusalune isik ilmselgelt teha usaldusväärset järeldust selle kohta, kas Mazda oli valgusfoori taga seistes esimene või mitte. Lisaks nähtub menetlusaluse isiku enda ütlustest, et rohelise tule süttimisel oli menetlusalune isik valgusfoorist 40-50 meetri kaugusel, liikudes seejuures jalgratturina paremal sõidutee ääres, mistõttu vaatlusprotokollist nähtuvat teelaiust ja autode laiust arvestades (vt väärteotoimiku lk 3 – sündmuskoha skeem; teelaius 3,1 meetrit pidevjooneni) pidi tema vaateväli ees olevate sõidukite suhtes olema piiratud. Seetõttu peab kohus J. Koorepi ütlusi Mazda asukoha osas valgusfoori taga punase tulega seismisel ebausaldusväärseks ja jätab tõendikogumist kõrvale. 4 4-21-4223 9.
27. X selgitas seejuures, et pärast seda, kui tema ees olev sõiduk hakkas liikuma, hakkas ka tema liikuma ja pani suunatule sisse. Tunnistaja Y andis ütlusi selle kohta, et Mazda suunatuli lülitati sisse juba enne seda, kui see sõiduk alustas liikumist. Samas kinnitab Y, et suunatuli lülitati sisse vahetult enne stoppjoont, mis tähendab, et võttes arvesse X ütlusi selle kohta, et tema sõiduk ei olnud valgusfoori taga oodates esimene, pidi see toimuma siis, kui Mazda oli juba alustanud liikumist. Tunnistajate X ja Y ütlused langevad aga igal juhul kokku selles, et X lülitas parema suunamärguande sisse, olles veel valgusfoori stoppjoone ees (vt kohtutoimiku lk 59-60 - tunnistajate kohtuistungil joonistatud skeemid, mis on nende ütluste lisaks). Tunnistaja Y kinnitab, et tema jaoks oli täiesti selge, et ta ei saa n-ö kiiresti startida valgusfoori tagant, sest eessõitev auto kavatseb sooritada parempöörde – Mazda juht lülitas parema suunamärguande sisse, hakkas aeglaselt liikuma ja alustas pööret. Kohus peab selles osas tunnistajate ütlusi ka usaldusväärseks ja hindab tuvastatuks selle, et X lülitas suunatule sisse enne ristmikul olevat stoppjoont. 9.
28. Menetlusaluse isiku J. Koorepi kohtumenetluses antud ütluste kohaselt ei olnud X Mazdal lülitatud sisse parem suunamärguanne, mistõttu ei olnud tal võimalik aru saada, et Mazda sooritab vastava manöövri. Kohus ei pea menetlusaluse isiku ütlusi selles osas usaldusväärseks, sest need on ümberlükatud nii X kui ka Y ütlustega. Muu hulgas ei ole kohtul mingit põhjust arvata, et Y kui erapooletu liiklusõnnetuse pealtnägija annab valeütlusi. Y oskas oma mälestust sündmusest seostada enda emotsiooniga – tal oli väga kiire trenni minekuga, aga ta sai kohe rohelise tule süttimisel aru, et läheb aega, sest eesolev sõiduk Mazda lülitas sisse parema suunatule ja liigub aeglaselt. Ka X kinnitas, et ta andis parema suunamärguande enne manöövri ehk parempöörde alustamist ja seda piisava varuga (vähemalt 3 sekundit). Y ütluste kohaselt ta ei saanud eessõitvast autost ehk Mazdast mööda sõita, sest ta pidanuks väljuma selleks oma sõidurajalt, mis olnuks ohtlik. Kui jalgrattur möödus tunnistaja Y autost, siis oli tunnistaja ja Mazda vahel 2-3 meetrit, sest ta ilmselt veeres aeglaselt Mazda järele. Pärast Mazda peatumist liiklusõnnetuse tagajärjel sai ta eesolevast sõidukist mööda sõita. Seega tuleneb mõlema tunnistaja ütlustest vähemalt tõsiasi, et Mazda ei sooritanud manöövri järsult, vaid veeres aeglaselt, mistõttu on usutav, et see võttis mõned sekundid. Veelgi enam, see on kooskõlas ka J. Koorepi enda ütlustega, et tema kiirus oli 20-25 km/h, kui ta liikus ristmiku suunas, olles sellest 40-50 meetri kaugusel. Näiteks kiirusel 25 km/h kulub 40 meetri läbimiseks umbes 6 sekundit (1 km/h – 1000 meetrit/3600 sekundit); kiirusel 20 km/h kulub 50 meetri läbimiseks aga isegi umbes 8 sekundit. Seega on loogiline, et kui Mazda ei olnud valgusfoori ja stoppjoone taga esimene sõiduk, kuluks tal aeglaselt liikudes liiklusõnnetuse kohta jõudmiseks 6-8 sekundit (ja kui ta oligi esimene, siis liikus ta veelgi aeglasemalt) – vahemaa stoppjoone ja sõiduki tagumise vasakrehvi vahel vaatlusprotokolli skeemil on 15,2 meetrit, mis on näiteks isegi kiirusel 15-20 km/h läbitav umbes 3-4 sekundiga – seega ka menetlusaluse isiku enda ütluste kohaselt pidi Mazda liikuma aeglaselt. 9.
29. Kohus võtab seejuures arvesse ka menetlusaluse isiku enda ütlusi, et ta veendus selles, et ükski sõiduk ei näidanud suunamärguannet, kui ta nägi rohelise tule süttimist valgusfooris, olles ristmikust umbes 40-50 meetri kaugusel. Seetõttu lisas ta kiirust, et jõuda ristmikust üle lubava fooritulega, liikudes kiirusel 20-25 km/h. Seega J. Koorepi enda ütluste kohaselt veendus ta selles, et ükski sõiduk ei anna suunamärguannet hiljemalt rohelise tule süttimisel. Tunnistajate ütlustest nähtub, et X lülitas suunatule sisse, olles stoppjoone ees ja X ning W sõnul ei olnud 5 4-21-4223 nende auto ristmikul esimene auto, mistõttu on usutav, et vahetult rohelise tule süttimise järel ei olnudki Mazdal suunatuli sisse lülitatud. Kuigi menetlusalune isik kinnitas, et jälgis autosid ka edasi liikudes, ei ole see kohtu hinnangul veenev tema enda selgituste tõttu, et punane Mazda jõudis tema teadvusse vaid vahetult enne kokkupõrget. Nii ei saanuks olla juhul, kui J. Koorep oleks ka jooksvalt sõidukeid jälginud. Siinkohal on oluline seejuures tunnistaja Y ütlustes väljendatu, mille kohaselt oli Mazda juba alustanud parempööret (manöövrit), n-ö oli välja keeranud, kui jalgrattur alles vuhises tunnistaja sõidukist mööda ja sõitis Mazdale otsa. Seda kinnitab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll, kust nähtub sõiduki asukoht pärast õnnetust ja mille kohaselt on mootorsõidukil vigastused paremal tagauksel ja parempoolsel peeglil. Vigastuste asukoht viitab sellele, et jalgrattur põrkas juba paremale pööranud sõidukiga, vastasel juhul oleks sõidukil vigastused eespool. Seetõttu ei pea kohus usaldusväärseks J. Koorepi ütlusi selles osas, et ta jälgis teisi sõidukeid, liikudes rohelise tulega ristmiku suunas. 9.
30. Kokkuvõttes on kohtu hinnangul tuvastatud, et Mazdal oli aegsasti enne parempööret sisse lülitatud parem suunamärguanne ja selle juht X oli juba keset parempööret, kui J. Koorep sõitis Mazdale paremalt küljelt otsa.
31. Järgnevalt käsitleb kohus küsimust sellest, kas J. Koorep rikkus kirjeldatud olukorras liiklusseaduse nõudeid, konkreetselt LS § 50 lg 3 p
32. Viidatud säte näeb kokkuvõtlikult ette, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Väärteoprotokollist on võimalik järeldada, et J. Koorepile heidetakse ette teo toimepanemist ettevaatamatusest ehk hoolsuskohustuse rikkumist.
33. Hoolsuskohustuse rikkumisest on alust kõneleda siis, kui toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse, samuti peab objektiivne ex ante-vaatleja ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on öelduga haakuvalt leidnud, et näiteks juhul, mil isikule heidetakse ette raskete ilmastiku- ja teetingimuste korral ebaõige sõidukiiruse valikut, mis viis varalise kahju põhjustamiseni, tuleb hinnata, milline oleks olnud keskmise mõistliku sõidukijuhi kiirusevalik, et tagada kontroll sõiduki üle, sh võimalus pidurdada ja takistuse ees peatuda. Samuti on selgitatud, et mingi sündmuse ettenähtavaks pidamine eeldab, et tulenevalt konkreetsetest asjaoludest on selle esinemise võimalikkus toimepanija hinnangul enam kui pelgalt teoreetiline. Muu hulgas tuleb kohtupraktika kohaselt arvesse võtta ka nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt, kui pole põhjust lähtuda vastupidisest eeldusest. Usalduspõhimõttele saab siiski tugineda vaid juhul, kui toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest eeldusest. (Vt koos viidetega varasemale kohtupraktikale Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 4-18-5832/18, p 21). Neid seisukohti arvestades tuleb käesoleva kohtuasja tehiolude kohta märkida järgmist.
34. Väärteoasjas ei ole menetlusalusele isikule esitatud etteheidet selles, et ta ületas sellel teelõigul kehtivat piirkiirust. Piirkiirusest väiksema kiirusega sõitmine ei välista aga LS § 50 lg 3 p 1 rikkumist. Kohtu hinnangul väljendub menetlusaluse isiku hoolsuskohustuse rikkumine LS § 50 lg 3 p 1 kontekstis eeskätt selles, et liikudes jalgratturina sõidutee parema ääre lähedal ja möödudes temaga samas suunas liikuvatest sõidukitest paremalt, pidi ta kohandama oma kiirust veendumaks, et ükski sõiduk (sõiduauto) tema ees ei soovi teha ristmikul parempööret 6 4-21-4223 Kuna tegemist oli ristmikuga, pidi ta seejuures olema eriti tähelepanelik (LS § 56 lg 1). J. Koorep pidanuks liikuma vähemalt sel kiirusel, et märguannet nähes olnuks menetlusalusel isikul võimalik ohutult peatuda, vältimaks kokkupõrget selle mootorsõidukiga. Praktilisest küljest see kiirus ei tohiks sellises olukorras ületada olulisel määral kõrvaliikuvate sõiduautode kiirust – J. Koorep ise kinnitas, et möödus ristmikule lähenedes tervelt „autode kolonnist“. X ja Y ütlustest koostoimes nähtub aga, et kuna X sooritas parempööret, siis liikus Y väga aeglaselt, mistõttu ka tema taga olevad autod ei saanud liikuda kiiresti. Nagu eespool tuvastatud, on tunnistaja X ja Y ütlustega leidnud tõendamist, et X Mazda juhina lülitas aegsasti sisse parema suunatule ja alles siis alustas manöövrit, kuid J. Koorep ei märganud seda (ega sõidukit Mazda) enne kui vahetult kokkupõrke eel. Kohtu hinnangul ei ole hoolsuskohustus täidetud juhul, kui jalgrattur veendub parema suunamärguande puudumises 40-50 meetri kaugusel ristmikust rohelise tule süttimisel ja seejärel sõidab aeglaselt liikuvatest või seisvatest sõiduautodest järjest mööda kiirusega vähemalt 20-25 km/h, veendumata, et vahepealsel ajal ei ole keegi eespool olevatest juhtidest andnud suunamärguannet.
35. Kohtumenetluses asus kaitsja seisukohale, et isegi kui Mazda juht andis suunamärguande, ei olnud tal sõidueesõigust, mistõttu pidi ta ikkagi andma teed otse liikuvale J. Koorepile. Kohus ei nõustu selle väitega järgmistel põhjustel. Praegusel juhul ei olnud kohtu hinnangul tegemist ühegi LS §-s 17 (tee andmise üldised kohustused) nimetatud juhuga. Kõne alla võiks tulla küsimus, kas sõidueesõigus tuleneb LS § 17 lg 5 p-st 5 – mitterööbassõiduki juht peab andma teed juhi suhtes paremalt lähenevale või paremal asuvale sõidukijuhile, kui sõidukite liikumisteed lõikuvad ja sõidujärjekord ei ole käesolevas seaduses teisiti määratud. Samas leiab kohus, et jalgrattur ei lähenenud mootorsõidukile praegusel juhul paremalt, vaid liikus tema taga. Sõidukite teed ristusid siis, kui mootorsõiduk Mazda sooritas manöövri ehk pööras paremale ja J. Koorep soovis liikuda otse. Viidatud sättest teeandmise kohustuse tuletamine tähendaks, et mootorsõidukil tekiks jalgratturile teeandmise kohustus keset manöövrit, mis takistab liiklust ja ei olnud seetõttu ilmselgelt seadusandja mõte. Lisaks leiab kohus, et sellist tõlgendust välistab konkreetselt ka LS § 32 lg 9, mille kohaselt jalgrattur võib mööduda seisvast või aeglaselt liikuvast sõidukist paremalt, kui selleks on piisavalt ruumi ja selle sõiduki juht ei ole andnud märku parempöördeks. Seega näeb seadus üheselt ette, et jalgratturil ei ole parempööret sooritava juhi suhtes sõidueesõigust, kui ta soovib sellest sõidukist mööduda paremalt (lisaks peab sõiduk liikuma aeglaselt või seisma). Möödumine on keelatud juba siis, kui juht on andnud märku parempöördeks ehk eeskätt lülitanud sisse suunatule, aga kindlasti siis, kui sõiduk on juba keset parempööret. Sellest tulenevalt pidi J. Koorep juba aegsasti enne Mazdast möödumise alustamist veenduma, et sõiduki suunatuli ei ole sees, mida ta aga ei teinud. Kuna tunnistaja Y ütluste kohaselt oli Mazdal suunamärguanne sees enne seda, kui sõiduk alustas parempööret (ja J. Koorep oli sel ajal igal juhul veel ka Y autost tagapool) ei olnud J. Koorepil ka sellest sättest tulevalt Mazdalt suhtes eesõigust. Sündmuskoha vaatlusprotokolli ja tunnistaja ning sisuliselt ka menetlusaluse isiku ütluste kohaselt ilmselgelt ei olnud sel hetkel ka Mazdast otsesuunas möödumiseks piisavalt ruumi, kuigi väiksema kiiruse korral saanuks menetlusalune isik ilmselt samuti teha parempööret (liiklusskeemi kohaselt jäi sel ajal Mazda ja sõidutee ääre vahele 1,9 meetrit).
36. Samuti leiab kaitsja, et osa süüst lasub ka Mazda juhil, kes saanuks vältida kokkupõrget, kui ta oleks jalgratturit tähele pannud. Tõepoolest andis X kohtumenetluses ütlusi, et ei näinud 7 4-21-4223 jalgratturit enne parempöörde alustamist, kuigi vaatas peeglitesse. Pärast parempöörde alustamist aga ei saanukski ta enam J. Koorepit näha, sest auto trajektoor seda enam ei võimaldanud. Kohtu hinnangul tuleb siinkohal jätkuvalt arvestada eeltoodud analüüsiga, mille kohaselt Xl ei olnud kohustust anda J. Koorepi sõidukile teed, mistõttu tema märkamine veel enne parempööret, kui menetlusalune isik oli seejuures veel igal juhul Yi sõiduki taga, ei tekitaks tunnistajas kohustust teda n-ö läbi lasta. Kuna aga kokkupõrge toimus ajal, kui sõiduk oli juba keset parempööret ja J. Koorep sõitis vastu Mazda tagumist ust, ei olnudki Xl võimalik sel ajal liiklusõnnetust vältida.
37. Eeltoodu tõttu on tuvastatud, et J. Koorep rikkus LS § 50 lg 3 p 1, sest hoolsuskohustuse rikkumisega põhjustas ta liiklusõnnetuse ja sellega varalist kahju sõiduauto Mazda omanikule Xle. Kahju tekkimine on tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja W ütlustega selle kohta, et Mazda remondiks said nad hinnapakkumise 639 euro ulatuses. Kohus leiab, et J. Koorep pani teo toime hooletusest, jättes arvestamata liiklusolusid (ristmik ja sellele lähenedes aeglaselt liiguvad sõidukid) ning märkamata suunamärguannet. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et J. Koorepi tegu on õigesti kvalifitseeritud ka LS § 259 lg 2 p 3 järgi. Puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.
38. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 alusel isiku süüst, arvestades kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi. J. Koorepi süü suuruse hindamisel võtab kohus arvesse, et sõiduautole Mazda tekitatud kahju ei ole suur (jääb alla 100 eurot), tegu on toime pandud hooletusest ja liiklusõnnetuse tagajärjel sai kannatada ka menetlusaluse isik enda sõiduk ehk jalgratas. Kohtu hinnangul ei esine väärteoasjas karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid KarS §-de 57 ja 58 tähenduses. Eeltoodu tõttu on menetlusaluse isiku süü keskmisest väiksem. Lisaks võtab kohus arvesse, et tegu on toime pandud enam kui 1,5 aastat tagasi ja isikul ei ole karistusregistri kohaselt kehtivaid karistusi ei enne ega pärast tegu. Seetõttu peab kohus võimalikuks kergendada isikule mõistetud karistust ja karistada teda LS §

§ 259lg 2 p 3 järgi Kar

S § 63 lg 1 sätteid arvestades LS § 259 lg 2 p 3 alusel rahatrahviga 25 trahviühikut, s.o 100 eurot. 17. Menetlusaluse isiku kaitsja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus ei lõpeta väärteomenetlust VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel jätab kohus rahuldamata ka kaitsja taotluse hüvitada Jaanus Koorepile valitud kaitsjale makstud tasu. Tasu põhjendatuse osas märgib kohus, et kaebuses esitatud seisukohad langevad suuresti kokku juba vastulauses esitatud seisukohtadega, mistõttu kaebuse koostamisele kulunud aeg on põhjendatud osaliselt – 1 tunni ulatuses. Kohtunik Elina Elkind (allkirjastatud digitaalselt) 8