← Eesti

4-21-2767/65

Obsah (10)§ 29§ 99§ 23§ 38§ 106§ 19§ 148§ 150§ 147§ 151

4-21-2767 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Otsuse tegemise aeg ja koht 22.02.2022, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-21-2767 Kohtukooss

§ 29lg 1 p 1 alusel ja teha selles osas uus otsus, millega tunnistada X süüdi Kar

S § 262 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks arest 3 (kolm) päeva. Mõistetud aresti kohustub X asuma kandma hiljemalt

  1. aprillil 2022.a PPA Lääne prefektuuri Rapla arestimajja (Savi 2, 79514 Rapla). Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  2. Jätta rahuldamata kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses valitud kaitsjal tekkinud menetluskuludega seoses. Otsuse vaidlustamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Pärnu Maakohtu 21.12.
  4. a otsusega lõpetati väärteomenetluse X suhtes

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Otsusega mõisteti Eesti Vabariigilt X kasuks välja 4772,64 eurot valitud kaitsjale kohtuvälises menetluses ja maakohtus makstud tasu ning kulude katteks. Tunnistajal tekkinud kulu 164,19 eurot jäeti riigi kanda. 1

(14)4-21-2767 1.
  1. 10.06.2021.a koostatud väärteoprotokolli kohaselt rikkus alaealine X 28.10.
  2. a YYY bussipeatuses, avalikus kohas, käitumise üldnõudeid, mis seisnes selles, et tema, viibides YYY aleviku bussipeatuses, käitus teisi isikuid häirival viisil. Väärteoprotokolli kohaselt häiris X oma käitumisega teisi isikuid sellega, et ta liikus Q-le lähedale, küsides korduvalt suitsu; takistas Q-l, vaatamata viimase korduvatele palvetele, endast mööduda ja pani talle jala ette; pani Q vägivalda kasutades murule pikali ja hoidis teda kinni; takistas Q-l bussi siseneda, hoides teda kotisangast kinni. Eeltooduga rikkus X korrakaitseseaduse (KorS) § 55 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud keeldu ning pani toime väärteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 262 lg 1 järgi. 1.
  3. Alustuseks märkis maakohus tulenevalt kaitsja väidetest, et kohtu hinnangul ei ole kohtuvälise menetleja tegevus olnud õigusvastane ja ei ole toonud seega kaasa kaitseõiguse olulist rikkumist. 1.
  4. Hinnates kohtuliku arutamise käigus uuritud tõendeid nende kogumis, leidis kohus, et X ei ole toime pannud temale KarS § 262 lg 1 järgi süüks arvatud väärtegu ning väärteomenetlus tema suhtes tuleb lõpetada seoses väärteokoosseisu puudumisega

§ 29lg 1 p 1 alusel. 1.3.1. Kar

S § 262 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o avaliku korra rikkumise, objektiivse koosseisu moodustab avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine. Väärteokirjelduse kohaselt rikkus X KorS § 55 lg 1 p-s 1 ja 2 sätestatud keeldu, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt ning teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada. X-le ei ole väärteoprotokollis ette heidetud seda, et ta oleks Q löönud, tõuganud, temaga kakelnud, loopinud asju tema pihta teda ohtu seades, samuti Q sõnaga, žestiga või muul moel solvanud, hirmutanud või ähvardanud. X-le väärteoprotokollis etteheidetud teod võivad kohtu hinnangul olla käsitatavad ainult muul viisil vägivaldse käitumisena KorS § 55 lg 1 p 1 mõttes. 1.3.

  1. KorS §-i 55 preambulis on sätestatud üldklausel, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil. KorS § 57 kohaselt lähtutakse eelkirjeldatud käitumise häirivuse hindamisel keskmisest objektiivsest isikust. KarS § 262 puhul on seega alati vaja selliste asjasse mittepuutuvate isikute kindlakstegemine, keda süüdlase tegevus häiris või ohustas. Seega tuleb käesolevas väärteoasjas, lisaks sellele, kas X pani toime temale väärteoprotokollis süüks arvatavad teod, välja selgitada ka see, kas ta häiris oma tegevusega asjasse mittepuutavaid keskmiseid objektiivseid isikuid. 1.3.
  2. Q ütlustest nähtub, et X ootas teda bussijaamas. Q üritas temast mööda kõndida, aga X tuli ja pani temale jala ette. X küsis tema käest suitsu, siis panigi jala ette. X surus Q bussipeatuse seina vastu, ta ei saanud ära minna, ta üritas X eest ära lükata aga sellest tuli kaklus. Q kukkus või libises maha, X vist lükkas tema kuidagi maha. Kui kakluseks läks, üritas Q X, kes hoidis teda maas kinni, ära lükata. X üritas teda põlvega lüüa. C tuli, nägi seda ja lahutas nad ära. Q läks bussi peale, X üritas tema bussi peale minemist blokeerida, aga tänu Cle sai tunnistaja bussi pealQ selgitas, et X oli ka enne seda teda koolis kiusanud. Kui oli vaja mõni töö teha arvutiga, pani poole töö peal tema arvuti kinni. Kui Q istus kuskil, siis ta lihtsalt meelega tuli ja astus jala pealQ arvab, et kiusamine algas sellest, kui X ei teinud ajaloo tunnis kaasa ja solvas õpetajat, mille peale Q ütles, et X ei teeks seda, et ta rikub oma karjääri ära. X vist vihastas selle pealQ saatis emale sõnumi kiusamise kohta, selle sõnumi andis ka politseile. (tl 106-108) 1.3.
  3. Q poolt emale
  4. oktoobril kell 7:44 saadetud sõnumist nähtub, et koolis üks poiss nimega X kiusab teda. Peale seda ajalootundi, kus ta kaasa ei teinud on ta Q kiusanud, Q ise ei 2

(14)4-21-2767 ole midagi halba teinud, lihtsalt ütles, et rikub oma tuleviku ära, kui nii teeb. Seal ajalootunnis kleepis ta energijoogi kleepsu Q juuste peale. Kõige rohkem on ta teinud seda, kus ta Q võlts lööb, et hirmutada aga eile tegi restardi Q arvutil riistvara tunnis ja lõi pähQ palub ema, et ta kirjutaks kellelegi, kes teeks, et X teda ei tüütaks. (tl 8-9) 1.3.
  1. X ennast väärteo toimepanemises süüdi ei tunnista. Selgitas, et 28.10.2020 sai ta ümarlaual teada, et ta visati poole päeva pealt koolist välja. X kutsuti ümarlauale, et rääkida Q asjast, et ta kiusas Q ja käitus temaga halvasti. Bussijaamas toimunu kohta selgitab X järgmist. Tema Q-le jalga ette ei pannud, Q oli nurgas, ta hakkas ette astuma, X ise astus ka edasi ja siis Q koperdas ta jala otsa. X mõtles, et küsib viimast korda poolnaljaga suitsu. Q oli sellel ajal bussijaama nurgas, läks talle suhteliselt lähedale, küsis mitu korda suitsu. Oli Q-le üpris lähedal, võib-olla õlaga läks veits pihta, aga ei surunud. Q ründas teda, selja tagant parema käega lõi näo piirkonda. X pani Q pikali, lükkas teda, muru oli libe, libises koos temaga ja kukkus talle põlvega rindkerele. X võttis Q-l kätest kinni, kui ta oli maas, et ta enam ei lööks ja siis tuli C vahele, et lõpetagu ära, X lõpetas. Q hakkas nutma, kui püsti tõusis, hakkas bussile minema. X võttis tal kotisangast kinni, ei teagi miks, mitte, et oleks tahtnud, et ta bussist maha jääks. See oli pigem sellise poolnaljaga tehtud. C ütles, et ta laseks lahti, X lasi lahti. Bussipeatuses oli mingi 10-15 inimest, oli kursusekaaslasi, teisi koolikaaslasi. Kõigil oli suhteliselt ükskõik sellest, mõni küsis, mis juhtus. Selgitab, et sellised juhtumid ongi pigem poiste vaheline nali, kõik torgivad üksteist. Haiget teha ja midagi pahatahtlikku ei olnud tal plaaniski. Kahetseb, et seda tegi. X tunnistab, et ta oli Q varem kiusanud. Arvutitunnis tal arvuti kinni pannud. X ei tea, miks ta seda tegi, sel hetkel oli see naljakas. Q-l ei olnud naljakas, mõnedel klassikaaslastel oli naljakas. (tl 117 -119) 1.3.
  2. X ja Q klassikaaslased W, Z, H ja N viibisid väärteoprotokollis kirjeldatud sündmuste ajal YYY bussipeatuses ning kõik nägid toimunut osaliselt. 1.3.
  3. W ütlustest nähtub, et X oli juba bussipeatuses, kui Q tuli. X küsis, kas suitsu on, Q ei vastanud. Tunnistaja luges sellel ajal koomiksit. Ta nägi Q-le jala ettepanemist, Q kõndis edasi, aga siis koperdas, peaaegu kukkus. Rohkem ei pannud tähele, luges koomiksit edasi. Siis hakkas lärmamine, tunnistaja vaatas, Q ja X juba kaklesid, lõpuks olid nad muruplatsil, Q pikali ja X põlvili tema peal. Oli rabelemine, C vahele. Tunnistaja selgitas, et ta tundis ennast selles situatsioonis ebamugavalt, talle üldse ei meeldi norimised ja kaklused. Oli ise varem olnud kakluses, see on tema jaoks ebameeldiv. Jala ette panemise kohta mõtles ka, et miks ta pidi seda tegema. Tunnistaja ei olnud kohe valmis selleks, et neid lahutada, ta ei osanud reageerida. Tunnistaja on klassis näinud, et X pani energiajoogi pudeli sildi Q-le juustesse. Teisi X ebaõiglaselt kohelnud ei olQ on praegu tunnistajaga ühes klassis, kõik saavad temaga väga hästi läbi. (tl 108-110) 1.3.
  4. Z oli 28.10.2020 YYY bussipeatuses, ta nägi kuidas X kukkus koos Q-ga muru peale, peale seda läks tunnistaja sinna vahele. Kui nad said mõlemad püsti, tegi tunnistaja omi asju, oli telefonis ja rohkem ei näinud midagi. (tl 112-113 ) 1.3.
  5. H nägi 28.10.2020 bussipeatuses, et X seisab, Q oli lähedal, koperdas. Q seisis omaette, X rääkis temaga juttu. X küsis, kas naljaga pooleks või pooleldi mõnitavalt, Q-lt suitsu. Q oli bussipeatuse keskel nurgas, see oli väike piirkond. X oli tal kogu aeg ees, takistas Q sealt nurgast ära tulemast. Q läks närvi ja ründas X, lõi X näo piirkonda, aga käsi rusikas ei olnud. Lõpuks oli Q muru peal pikali ja X surus ta maha. Siis tuli C sinna, ütles, et mis toimub, see pole normaalne. Tuli buss, Q hakkas peale minema, aga X hoidis tal kotist kinni, ei lasknud minna, lõpuks Q ikka sai bussi peale. (tl 115-117) 3
(14)4-21-2767 1.3.10. N kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldati

§ 99lg 3 alusel.

Tema ütlustest nähtub, et 28.10.

  1. a ootas tema YYY bussipeatuse bussi, kui tekkis konflikt X ja Q vahel. Q on eraklik, hoiab oma ette. X tegi sageli koolis Q kulul nalja. Tunnistajat tema naljad ei oleks häirinud aga Q kurtis grupijuhendajale, et X kiusab teda. X läks bussipeatuses Q juurde ja hakkas suitsu küsima. Küsis mitu korda, läks kogu aeg lähemale, lõpuks puutusid nende õlad kokku. Kõik teadsid, et Q ei suitseta ja X provotseerib teda. Ootamatult pöördus Q X pole näoga ja lõi rusikaga X suunas, tabas X vasakut õlga. Tunnistaja ei usu, et X haiget sai, X on Q-st pikem ja füüsiliselt tugevam. X tegi Q-le midagi, kuid tunnistaja ei mäleta, mida täpselt. Nad liikusid muruplatsi poole, tunnistaja jäi teisele poole paviljoni ja ei näinud, mis edasi sai. C tuli kooli poolt ja tunnistaja kutsus teda appi. Kui Q hakkas bussi peale minema võttis X Q seljakotist kinni ja takistas teda, Q ütles korduvalt, et ta lahti laseks, tal olid silmis pisarad. Ka tunnistaja ja C käskisid X-l lahti lasta, lõpuks X tegigi seda. (tl 30-31) 1.3.
  2. C selgitab, et 28.10.2020 sai X teada, et tal on viimane päev koolis, oli endast väljas, süüdistas selles ka teisi. Ülejäänud pool päeva ta kiusas Q, lihtsalt lülitas tundides tema arvuti välja. X ütles Q-le, et ta saab oma osa peale kooli. Tunnistaja rääkis ka rühmajuhatajale, et X võib Q-le kätte maksta ja ütles, et läheb igaks juhuks järele. Nägi Q ja X bussipeatuses, N hüüatas, et tule kiiremini, siin läheb kakluseks. Tunnistaja jõudis bussipeatusesse, Q oli all muru peal ja X tema peal kaksiratsi. Tunnistaja hüüdis, et X lõpetaks ära, mida ta ka tegi. Oli näha, et Q oli endast väljas. Bussipeatuses oli rohkem rahvast, Kevin tuli samamoodi sinna, üritas verbaalselt Q ärritada. Tuli Q buss, X võttis Q seljakotist kinni, Q sai ühe jalaga bussi esimese astme peale, X ei lasknud teda bussi. Tunnistaja ütles, et lasku see seljakott lahti, seda X ka tegi ja Q sai bussi peale. (tl 110-112) 1.3.
  3. Kohus leidis, et tunnistajate, s.h Q ja X, ütlustega on tõendamist leidnud, et X pani Q suhtes toime väärteoprotokollis kirjeldatud teod, s.o liikus Q-le lähedale, küsides korduvalt suitsu; takistas Q-l endast mööduda ja pani talle jala ette; pani Q vägivalda kasutades murule pikali ja hoidis teda kinni; takistas Q-l bussi siseneda, hoides teda kotisangast kinni. Kohtul puudus alus kahelda Q ütlustes toimunu kohta, tunnistajate W, H ja N ütlused riimuvad Q ütlustega, selles mida X tema suhtes tegi. Kuid kohtu hinnangul ei häirinud X oma käitumisega teisi, juhuslikke õigusrikkumisega mitteseotud isikuid. 1.3.
  4. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-15-17 p-s 3 märkinud, et igal konkreetsel juhul tuleb tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Kuna iga süütegu rikub avalikku õigusrahu, ei piisa süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks KarS § 263 järgi üksnes konstateeringust, et tegu toimus avalikus kohas. Vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab lisaks vägivalla tarvitamisele kindlaks tegema, kas sellega häiriti täiendavalt ka juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu. Kuid mitte iga vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes. Seetõttu on nõutav ka põhjendus, miks loetakse nt kannatanutega samas seltskonnas viibinud isikud kõrvalisteks ja asjasse mittepuutuvateks isikuteks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-15-07, p 14 ja nr 3-1-1-29-10, p 7.2.) 1.3.
  5. X ja Q klassikaaslased ei ole keskmisteks objektiivseteks isikuteks KorS § 57 mõttes ega juhuslikeks asjasse mittepuutuvateks isikuteks. X ütlustest nähtub, et bussipeatuses oli 1015 inimest, oli kursusekaaslasi, teisi koolikaaslasi ning kõigil oli suhteliselt ükskõik. Ainult tunnistaja W tundis ennast oma ütluste kohaselt ebamugavalt, kuna talle üldse ei meeldi norimised ja kaklused, kuid ka tema ei ole juhuslikuks asjasse mittepuutuvaks isikuks. 1.3.
  6. Kohtuliku arutamise käigus selgus, et X on Q varem koolis kiusanud. Tunnistaja W on seda koolis pealt näinud, samuti nähtub Q ütlustest ja sõnumist emale, et X on teda varem 4

(14)4-21-2767 koolis kiusanud. Seda tunnistab ka X ise, kes peab sellist käitumist poiste vaheliseks naljaks. G, X ja Q klassijuhataja, ütlustest nähtub, et X olevat Q kiusanud, tema otseselt ei näinud. (tl 113115). Kuid väidetava kiusamisega seoses saatis G X-le
  1. oktoobril 2020 kell 11:12 sõnumi, millega andis teada, et valdkonna juht, tema ja direktor on teadlikud neljapäevasest juhtumist, et sellist asja ei juhtuks enam kunagi. (tl 67) XXX iseloomustusest nähtub, et X õppis seal vähem kui kaks kuud, sellest peaaegu pool aega puudus ta koolist.
  2. oktoobril hakkas X kaasõpilast ajalootunnis pahatahtlikult kiusama.
  3. oktoobril saatis rühmajuhataja X-le sõnumi, et tema, valdkonna juht ja direktor on kiusamisest teadlikud, et sellist asja kunagi enam ei juhtuks.
  4. oktoobril hakkas ta taas kaasõpilast eesti keele tunnis kiusama.
  5. oktoobril kutsuti X ümarlauda, kus ta käitus ebaviisakalt. tl 25-26) 1.3.
  6. R, Q ema, ütlustes nähtub, et Q-l on aspergeri sündroom, mistõttu on tal väga raske suhelda. Talle sobib väike seltskond, ei meeldi füüsiline kontakt, ei talu, kui teda või tema asju katsutakse. Kaklusest teavitas tunnistajat rühmajuhataja, kool soovitas, et kindlasti tuleb teavitada politseid, sest selline asi on lubamatu, YYY koolis on 0-tolerants kiusamisele. (tl 104106) F, menetlusaluse isiku ema, iseloomustab oma poega positiivselt. Tunnistaja ei mäleta kuupäeva, keset tööpäeva helistas klassijuhataja G ja ütles, et X enam seal koolis ei käi. X-l olevat olnud konflikt Q-ga. (tl 103-104) 1.3.
  7. Kohtu hinnangul oli 28.10.2020 YYY bussipeatuses toimunu näol tegemist järjekordse nn koolikiusamise episoodiga. Q oli tulenevalt oma käitumise eripärast olnud juba mõnda aega X kiusamise objektiks. Klassikaaslased, kes tunnistajatena üle kuulati, olid kiusamist varem pealt näinud ja nägid ka 28.10.2020, kuid keegi, peale N, kes kutsus appi C, ei sekkunud, nad olid kõrvalseisjad ja pealtvaatajad, kes X poolt toimepandut oma käitumisega pigem toetasid ning olid sellega ka ise osalised kiusamises, mitte objektiivsed kõrvaseisjad, keda X oma käitumisega häiris. 1.3.
  8. Eeltoodust tulenevalt lõpetas kohus väärteomenetluse X suhtes KarS § 262 lg 1 järgi

§ 29lg 1 p 1 alusel.

1.4. Tulenevalt menetluskuludest märkis maakohus, et

§ 23

sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral

§ 29

lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest.

§ 38

lg 1 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega. 1.4.

  1. Kaitsja on maakohtule esitanud taotluse mõista välja valitud kaitsja tasu ja sõidukulud, mis on kokku 3977,20 euro suuruses summas (ilma käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on advokaadi ühe töötunni hind 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamiseks ja maakohtus õigusabi osutamiseks on kulutatud aega 27,5 tundi, mis hõlmab nõupidamisi kaitsealusega, menetlustoimingutel osalemist, materjalidega tutvumist, ettevalmistust kohtuistungiks, kohtuistungitest osavõttu ning sõidukulu Tallinnast Raplasse kolmel päeval, summas 127,20 eurot. 1.4.
  2. Kaitsja ühe töötunni hind ei ületa keskmist tavapärast kaitsjatasu määra. Nimekirjas märgitud toimingud on olnud vajalikud ja kohtuvälises menetluses ning maakohtus tehtud toimingutele kulunud aega ja sõidukulu saab pidada põhjendatuks. Seega rahuldas kohus 5

(14)4-21-2767 kaitsjatasu hüvitamise taotluse, mis on seotud kohtuvälises menetluses ja maakohtus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamisega, ning kohus mõistis

§ 23

alusel välja Eesti Vabariigilt menetlusaluse isiku kasuks 4772,64 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 1.4.

  1. KrMS § 181 lg 1 alusel jättis kohus tunnistaja saamata jäänud palga 143,19 eurot ja sõidukulud 21 eurot, kokku summas 164,19 eurot riigi kanda.
  2. Pärnu Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni kohtuvälise menetleja PPA Lääne prefektuuri esindaja KK, kes palub tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega tunnistada süüdi X KarS § 262 järgi ning mõista talle karistuseks arest kümme ööpäeva. Apellant palub jätta kaitsjale välja makstud tasu menetlusaluse isiku kanda. Lisaks avaldab apellant, et nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 2.
  3. Kohtuotsuse p 23 kohaselt oli 28.10.
  4. a YYY bussipeatuses toimunu näol tegemist järjekordse nn koolikiusamise episoodiga, kus tunnistajatena üle kuulatud klassikaaslased olid kiusamist varemgi pealt näinud ja antud sündmuse ajal pigem toetasid oma käitumisega X poolt toimepandut ning olid seega ise osalised kiusamises, mitte objektiivsed kõrvaseisjad, keda X oma käitumisega häiris. Kohtuväline menetleja sellise maakohtu eeltoodud seisukohaga ei nõustu. 2.
  5. Kaebaja rõhutab asjaolu, et kahtlemata oli tegemist teoga, mis on keelatud KorS § 55 alusel ning kvalifitseerub KarS § 262 alla. Kohus leidis otsuses, et rikutud võib olla vaid KorS § 55 lg 1 p 1 sätestatud muul viisil vägivaldse käitumise keeldu, millise seisukohaga kaebuse esitaja samuti ei nõustu. Kõigi kohtumenetluses üle kuulatute ütlused kinnitavad väärteokirjelduses kirjeldatud tegu – menetlusalune isik oli Q-l väga lähedal ning küsis korduvalt suitsu, takistas teda bussipeatuse ootepaviljonist lahkumast, pani jala ette, vägivalda kasutades pani murule pikali ja hoidis teda kinni, hoidis ka koolikotist kinni bussile mineku hetkel. Eeltoodu on tõepoolest muul viisil vägivaldne käitumine. Samas on tunnistaja C kinnitanud, et Q-l olid silmad märjad, ta oli endast väljas ning ta värises, mis üldteada olevalt annab tunnistust ärevusest ning hirmul olekust. Ka menetlusalune isik kinnitas, et Q nuttis. See näitab nö kannatanu emotsionaalset seisundit tulenevalt juhtunust - ta oli hirmunud. Kui kasvult suurem isik takistab liikumist, on väga tõenäoline, et hirmutunne tekib. Q väljendas oma hirmu kohtueelses menetluses eraldi seletuskirjas (lisatud kannatanuna ülekuulamise juurde), kuidas ta peale sündmust nuttis nii bussis, kui ka kodus ja ütles, et vaimselt oli tal väga valus. Kohtuväline menetleja pidas hirmutamise fakti tõendatuks just eelkirjeldatuga ning ei pidanud seetõttu vajalikuks avaldada kohtuistungil Q varem antud seletust. Kohtus Q avaldas samuti, et ta nuttis sellel hetkel (helifail ajal 1:17:00), seega saab tõendatuks lugeda KorS § 55 lg 1 p 2 kohaselt keelatud hirmutamise. Kaebaja viitas seejuures asjaolule, et kohtuistungi protokoll ja selle helifail erinevad sisu poolest - Q ütlus nutmise kohta ei sisaldu istungi protokollis, ainult helifailis. Menetlusalune isik on mitmel korral öelnud, et ta tegi kõike seda naljaga, kuid kiusamist ei saa hinnata see, kes kiusab. Sündmust pealt näinud tunnistaja W ütlustest jäi kõlama, et ta ei tahtnud sekkuda, tundes end ebamugavalt, kuna on varem ise ka kiusamist kogenud. Tegemist oli lubamatu käitumisega, millest saab kogu ühiskond nii aru. Lubamatu on seetõttu mõtteviis, et Q tundis end hirmununa ja halvasti ainuüksi seetõttu, et ta on teistest erinev. 2.
  6. Kohus leidis (otsuse p 8), et KarS § 262 puhul on alati vaja selliste asjasse mittepuutuvate isikute kindlakstegemine, keda süüdlase tegevus häiris või ohustas. Tulenevalt maakohtu väitest koolikiusamise kohta, märgitakse kaebuses, et kool saab sekkuda vaid oma haldusalas, mitte avalikus kohas. Kohtu käsitlus, et tegemist on vaid järjekordse koolikiusamise 6

(14)4-21-2767 episoodiga, jätab sel juhul isikud kaitseta, sest kool ei saa reageerida sündmusele, mis toimus avalikus bussipeatuses, sest kooli pädevus hõlmab vaid kooli territooriumi. Seega on oluline eristada käitumisnormi kehtivuse ulatust. Avalikus kohas toimunud kiusamine, mis sisaldab endas KorS § 55 lg 1 p 1 ja 2 teo tunnuseid ei saa olla pelgalt koolikiusamise jätk. See toimub avalikus kohas – kõigi silme all, mitte ainult ühe klassi ruumis, kindlate isikute juuresolekul. Vastasel juhul jäävatki avalikus kohas sarnastel juhtudel isikute õigused kaitsmata – õigus tunda end avalikus ruumis turvaliselt. KorS sätestab avaliku korra kaitse ning öeldakse, et avalik kord tagab õigusnormide järgimise, õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitse. Seoses sündmusest häiritud isiku mõistega viidatakse seejärel kohtupraktikas antud küsimuses Riigikohtu kohtuniku eriarvamusele, millega kaebuse esitaja nõustub ja mida tema hinnangul tuleks aluseks võtta. 2.4. Kohtuvälise menetleja arvamusel piisab seega ka ainuüksi sellest, et Q end häirituna tundis, kuid kaebuse esitaja hinnangul on käesoleval juhul tõendatud, et ka teised bussipeatuses viibinud tundsid end häirituna. Riigikohus on öelnud oma lahendi nr 1-18-7276 p 16: „Kõrvaline isik peab olema isikustatud (vt nt RKKKo 3-1-1-102-03, p 11 ja RKKKo 3-1-1-9314, p 9 koos viitega), ent ta ei pea olema süüdistuse põhjal iga kord nimeliselt tuvastatav. Praktikas võib ette tulla, et asjas kogutud tõendite kohaselt on sellise isiku häirimine või ohustamine objektiivselt ilmne, kuid teda ei saa või ka pole põhjust nimeliselt tuvastada (nt turvakaamera videosalvestiselt nähtub, et grupp turiste põgeneb tänaval puhkenud kakluse tõttu sündmuskohalt). Süüditunnistamise eeldusena KarS § 263 järgi saab pidada piisavaks, kui süüdistuses on näidatud, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste isikute ringi ja selliste isikute olemasolu sündmuskohal saab tõendite kohaselt tõsikindlalt jaatada (Vt RKKKo 3-1-1-15-17, p 26.) Sama Riigikohtu lahendi p-s 19 on leitud: ,,Asjasse mittepuutuvaks füüsiliseks isikuks KarS § 263 tähenduses võib lisaks rikkumise vahetule pealtnägijale olla ka isik, kes viibib rikkumise läheduses ja tajub selle toimepanemist mõnel muul viisil ning keda tajutu häirib või ohustab. Riigikohus ütleb, et kõiki pealtnägijaid ei pea nimeliselt tuvastama. Kohtuvälise menetleja jaoks oli piisavalt üle kuulatud tunnistajaid, et saada aru, et tegu on pealt nähtud ning et see oli häiriv kõigile, nii neile, kes on üle kuulatud, kui ka neile, kes läheduses viibisid. Nii tunnistajad kui ka menetlusalune isik on öelnud, et bussipeatuses oli veel inimesi peale X ja Q. Räägitakse kümnest ja rohkemast inimesest bussipeatuses ning üle on kuulatud neist neli. Kohus on leidnud, et bussipeatuses viibinud kursusekaaslased loovad sama grupi, kes on koolis ühes ruumis ja sellest järeldas maakohus, et tegemist on ühe järjekordse koolikiusamise episoodiga. Kuid oluline on vaadata seda, et bussipeatusesse ei mindud ühise grupina ja ühise eesmärgiga vaadata pealt kiusamist, vaid bussipeatuses viibisid need, kellel oli vajadus liikuda edasi bussi kasutades. See pole samal eesmärgil grupp kui koolitunnis viibiv grupp. Samas on kohus lugenud tuvastatuks, et ka teisi koolikaaslasi oli bussipeatuses, kes polnud kursusekaaslased. Nemad pole varasemate koolikiusamise juhtumitega seotud, kuid nende häiritust kohus ei hinnanud, vaid eeldas, et need, kes ei sekkunud, on nö kaasosalised. Samuti ei hinnanud kohus häirituks neid tunnistajaid, kes sekkusid konflikti. Kohtuväline meneltleja ei nõustu võimalusega, et konflikti sekkuja ei ole häiritud isikuks või kui ei sekku, siis see isik on automaatselt pealtvaataja või isegi kaasaaitaja. Inimesed reageerivad ohuolukorrale erinevalt – kes tardub, kes püüab olla märkamatu, et neid konflikti ei kaasataks, kartes samaväärset kohtlemist. Kummastav on kohtu järeldus, et kui keegi ei reageeri, siis nad on kaasosalised. Ei saa eeldada, et need, kes ei sekkunud, neil oli suhteliselt ükskõik või toetasid oma käitumisega kiusamist ja olid kiusamise osalised. Samuti ei saa võrdselt võtta täiskasvanute ja noorte reageerimist. On näha, et olukorda julges sekkuda elukogenum ja vanem (tunnistaja C). Seda, et teised pigem võisid karta, kinnitab tunnistaja W ütlused. Tunnistaja N pigem kutsus appi, kuid ei sekkunud. Kui isegi mõne tunnistaja ülekuulamine näitab, et see neid häiris, ei saa kohus sellest mööda vaadata. Sündmusesse sekkunud isikud ei sekkunud mitte seepärast, et nad 7
(14)4-21-2767 on kursusekaaslased, vaid seepärast, et neid see häiris ja nad said aru, et see mis juhtub pole õige ja tuleb lõpetada. Tunnistaja W aga püüdis ignoreerida seda, mida ta nägi ja ka see näitab tema häiritust. 2.
  1. Tunnis kursusekaaslased peavad olema koos ja nad ei tohi sealt lahkuda, kuid bussipeatuses kaasati neid konflikti nende enda tahte vastaselt ja nad ei saanud koolist tulles eeldada, et konflikt jätkub bussipeatuses. Menetlusalune isik teadis, et bussipeatuses on teisi, mistõttu saab öelda, et ta teadlikult käitus nii ja soovis, et teised pealt näeksid. W üle kuulamisest nähtuvalt püüdis kohtuväline menetleja tõendina saada ütlusi kolmandate isikute häiritusest, kuid sellesse sekkuti kaitsja poolt. Sellele vaatamata avaldas W, et tundis ennast ebamugavalt ja see oli talle kõik ebameeldiv. Kohtunik on küll kohustatud kõrvaldama väärteoasjasse mittepuutuvad ja suunavad küsimused, kuid kohtuvälise menetleja küsimuse näol ei olnud tema enda hinnangul tegemist suunava ega asjasse puutumatu küsimusega. Seega kohaldas kohus menetlusõigust ebaõigelt. 2.
  2. Menetluskulude osa vaidlustab kohtuväline menetleja niivõrd, kuivõrd taotleb menetlusaluse isiku karistamist, mistõttu menetluskulu sel juhul tuleb jätta tema enda kanda tulenevalt KrMS § 180 lg
  4. X kaitsja R. Laid esitas 28.01.
  5. a vastuse apellatsioonile, milles palub jätta vaidlustatud kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 3.
  6. Apellant jättis kaitsja hinnangul tähelepanuta, et väärteoasja arutatakse väärteoprotokollis sätestatud ulatuses, kuid väärteoprotokollis ei ole X-le etteheidetud Q hirmutamist. Sellise käitumisega püüdis apellant laiendada väärteoprotokollis toodud teokirjeldust, püüdes lubamatult lisada apellatsioonimenetluses väärteoprotokolli teokirjeldusele juurde täiendavalt veel hirmutamise. 3.
  7. Puudutavalt apellandi märget kohtuistungi protokolli kohta, siis tulenevalt

§ 106

lg 1 on kohtumenetluse pooltel kolme päeva jooksul, arvates kohtuistungi protokolli allakirjutamisest, õigus esitada oma märkused kohtuistungi protokolli ebaõigsuse või ebatäpsuse kohta. Apellant väärteoasja arutamisel maakohtus märkuseid kohtuistungi protokolli ebaõigsuse või ebatäpsuse kohta ei esitanud. 3.

  1. Apellant nendib, et maakohus on kujundanud oma veendumuse Riigikohtu lahendi nr 3-11-15-17 pinnal, kuid enda seisukoha kinnituseks viitab sama Riigikohtu lahendi juures olevale eriarvamusele. Riigikohtuniku eriarvamus kriminaalkolleegiumi lahendi tegemisel ei saa olla aluseks ega juhindumiseks asja otsustamisel teiste kohtute poolt, juhindumiseks saavad siiski olla vaid Riigikohtu lahendid. 3.
  2. Apellant viitab Riigikohtu lahendile nr 1-18-7276, kuid jätab tähelepanuta kohtulahendi suunise, et kogutud tõendite pinnalt peab selle kõrvalise isiku häirimine või ohustamine olema objektiivselt ilmne. Maakohtus kohtuliku uurimise käigus ei leidnud tuvastamist, et bussipeatuses viibinud n.n kõrvalisest isikust koolikaaslased oleksid objektiivselt ilmselt olnud häiritud või ohustatud ning milles see objektiivselt ilmne häiritus või ohustatus seisnes. Vastustaja on seisukohal, et Taani Roskilde ülikooli teadlaste poolt väljatöötatud programm „Kiusamisest vabaks”, mille eestvedajaks Eestis on MTÜ Lastekaitse Liit, ei saa väärteomenetluses asendada ega sisustada väärteokooseisulisi materiaalõiguslikke norme. 3.
  3. Vastustajal tekitab kummastust apellandi väide, et alles kohtulahendit lugedes on selgunud, et üle kuulatud tunnistajatest ei piisa. Kaevatavast kohtulahendist sellist sedastust ei nähtu. 8

(14)4-21-2767 Vastustaja peab vajalikuks osundada, et mitte keegi ülekuulatud n.n kõrvalisest isikust tunnistajast ei andnud ütlusi selle kohta, et keegi neist oleks objektiivselt ilmselt olnud häiritud või ohustatud ning milles see objektiivselt ilmne häiritus või ohustatus seisnes. 3.6. Kohtulikul uurimisel tunnistaja W ülekuulamisel kohtuvälise menetleja küsimuse, kuidas tunnistaja sellesse suhtub, palus kaitsja kohtul sellise küsimuse maha võtta. Kohus palus kohtuvälisel menetlejal küsimuse ümber formuleerida. Tulenevalt

§ 99

lg 2 tunnistaja kuulatakse üle selle kohta, mis ta väärteoasja kohta teab, seega väärteoasja faktiliste asjaolude kohta. Vastustaja on seisukohal, et kohtuvälise menetleja küsimus, kuidas tunnistaja sellesse suhtub, on kohtuvälise menetleja soov mitte tuvastada faktilisi asjaolusid, vaid saada tunnistaja subjektiivset hinnangut tema millessegi suhtumise kohta, mis ei ole aga asjasse puutuv küsimus. Seega kohus, paludes kohtuvälisel menetlejal asjasse puutumatu küsimus ümber formuleerida, kohaldas väärteomenetlusõigust õigesti. 3.

  1. Apellant taotleb X süüdi tunnistamist KarS § 262 järgi ning mõista talle karistuseks arest kümme ööpäeva. Vastustaja on seisukohal, et X oma käitumisaktidega ei täitnud KarS § 262 lg 1 koosseisulisi tunnuseid; sündmusest on möödunud juba märkimisväärne aeg ning selle sündmuse karistusväärsus on tänaseks oluliselt langenud. Lisaks oli X sündmuse ajal alaealine. Samuti viitab kaitsja sellele, et 23.11.
  2. a lõpetati kriminaalasi ja X-le tehti hoiatus ning määrati kohustused - käia psühholoogi vastuvõtul hiljemalt 20.01.
  3. a ja saata kolm kuud (kuus korra) lühike ülevaade oma tegevusest ja võetud kohustuste täitmisest, mis aga tühistati X kaitsja kaebuse alusel 21.12.
  4. a määrusega. Seega vastustaja arvamuse kohaselt kohtuväline menetleja taotleb X olukorra tunduvat halvendamist sisuliselt kriminaalasja nr 20270000397 menetluses kaebuse esitamise eest. 3.
  5. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu kohtuotsuse muutmiseks. 3.
  6. Vastustaja märgib ka, et ta ei taotle suulist menetlust. 3.
  7. 14.02.
  8. a esitas X kaitsja R. Laid menetluskulude nimekirja. Kaitsja märgib, et sõlmitud kliendilepingu alusel osutas advokaadibüroo X-le õigusteenust tunnihindega 150 eurot tund + k/m. Apellatsioonimenetluses oli õigusteenuseks kasutatud aeg kokku 9 tundi ja 40 minutit, mistõttu menetluskulu suurus on 1450 eurot, millele lisandub käibemaks 290 eurot, kokku summas 1740 eurot. Nimetatu on tulenevalt

§ 38lg 1 ja Kr

MS § 175 lg 1 p 1 menetluskulu. Vastavalt KrMS § 189 lg 2 kohtumenetluses otsustatakse väärteomenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Ringkonnakohtu hinnangul tingivad kaebuse väited maakohtu otsuse tühistamise osas, millega maakohus lõpetas X suhtes väärteomenetluse

§ 29lg 1 p 1 alusel ja sellest tulenevalt X süüdi tunnistamise Kar

S § 262 lg 1 järgi. 5. Kohtuväline menetleja toob kaebuses välja, et maakohus leidis otsuses, et rikutud võib olla vaid KorS § 55 lg 1 p 1 sätestatud muul viisil vägivaldse käitumise keeldu, kuid kaebuse esitaja hinnangul saab tõendatuks lugeda ka KorS § 55 lg 1 p 2 kohaselt keelatud hirmutamise. Selliste kaebuse väidetega ringkonnakohus aga ei nõustu. Nimelt, Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-43-14 (pd 12 ja 14) on rõhutatud, et kohtuväline menetleja peab süüdistusfunktsiooni kandjana tagama, et kohtule esitatud väärteoprotokoll võimaldaks faktiliste asjaolude põhjal hinnata, kas menetlusaluse isiku tegu on väärtegu ja millisele väärteokoosseisule see vastab; just 9

(14)4-21-2767 teokirjelduse põhjal peab saama anda hinnangut, kas ja kuidas täitis isik konkreetse väärteokoosseisu. Analoogselt süüdistusaktiga on väärteoprotokolli ülesanne kajastada faktilisi asjaolusid, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Kui väärteoprotokoll seda ei võimalda, on rikutud

§ 19

lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Isik peab aru saama, milles teda süüdistatakse (RKKKo nr 3-1-1-139-05, 3-1-1-158-05). Kõik need nõuded kehtivad ka väärteomenetluses. Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese ja anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse (vt nt RKKKo nr 3-1-1-5-15, p 6; 4-17-3969, p 7). Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest nähtav, et X-le heidetakse ette muu vägivaldse keelu rikkumist KorS § 55 lg 1 p 1 mõttes. Kuigi iseenesest ei ole alust kahelda selles, et väärteoprotokollis kirjeldatud X tegevus oleks võinud Q ka hirmutada ja X-le heidetakse tõepoolest ette ka KorS 55 lg 1 p-s 2 toodud keelu rikkumist, ei ole teokirjelduses X-le ometi ette heidetud ei hirmutamise keelu rikkumist ega kirjeldatud konkreetselt seda, milline X tegevus ja kuidas Q ikkagi hirmutas. Menetlusalusele isikule etteheidetav tegu ja faktilised asjaolud peavad nõuetekohaselt sisaldama väärteoprotokollis, kuivõrd menetlus toimib väärteoprotokollis toodu raames. Kohtuväline menetleja ei saa asuda puudulikku väärteoprotokolli täiendama alles apellatsioonimenetluses asjaoludega, mida väärteoprotokoll tegelikult ei sisaldanud. Seetõttu tuleb nõustuda maakohtu otsuses ja ka kaitsja seisukohas tooduga selles, et käesoleval juhul saab viidatust lähtuvalt KarS § 262 lg 1 aluseks olla vaid KorS § 55 lg 1 p 1 sätestatud muul viisil vägivaldse käitumise keelu rikkumine X poolt (mitte aga KorS 55 lg 1 p 2). 6. Sellega seoses on maakohus sellise keelu rikkumise käesoleval juhul tõendite pinnalt juba osaliselt ka tuvastanud. Nimelt märkis maakohus kohtuotsuse punktis 18 lk 6, et ,, Kohus leidis, et tunnistajate, s.h Q ja X, ütlustega on tõendamist leidnud, et X pani Q suhtes toime väärteoprotokollis kirjeldatud teod, s.o liikus Q-le lähedale, küsides korduvalt suitsu; takistas Q-l endast mööduda ja pani talle jala ette; pani Q vägivalda kasutades murule pikali ja hoidis teda kinni; takistas Q-l bussi siseneda, hoides teda kotisangast kinni. Kohtul puudus alus kahelda Q ütlustes toimunu kohta, tunnistajate W, H ja N ütlused riimuvad Q ütlustega, selles mida X tema suhtes tegi. Kuid kohtu hinnangul ei häirinud X oma käitumisega teisi, juhuslikke õigusrikkumisega mitteseotud isikuid.’’ Seega maakohus jõudis uuritud tõendite pinnalt kokkuvõtvalt järeldusele, et tegelikult on tunnistajate ja ka menetlusaluse isiku enda ütluste pinnalt tõendamist leidnud X poolt Q suhtes väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanemine selles osas, et ta rikkus muu vägivaldse käitumise keeldu. Kuivõrd antud asjaolu on maakohus tõendite pinnalt seega juba tuvastanud ja ringkonnakohus sellega ka nõustub, ei pea ringkonnakohus viidatud ja tuvastamist leidnud asjaolude uuesti hindamist vajalikuks. Maakohutu seisukohaga, et sellise käitumisega ei häirinud X teisi isikuid, aga nõustuda ei saa. Nimelt, ringkonnakohtu hinnangul häiris X juhuslikke, õigusrikkumisega mitteseotud isikuid. Esiteks tuleb märkida, et kehtivas kohtupraktikas on peetud sellisteks kõrvalisteks isikuteks õigusrikkumisega mitteseotud asjasse puutumatuid isikuid. Seega on leitud, et reeglina pole kõrvalisteks isikuteks nt õigusrikkuja või ka n.ö kannatanuga samas seltskonnas olnud isikud, kes on olnud ise samuti konflikti kaasatud. Samuti pole kõrvaliseks isikuks nt sündmust pealt näinud politseinik või turvatöötaja. Samuti pole selleks ka isik, kes on küll olnud sisuliselt sündmuses kõrvaline ja juhuslik, aga siiski ei näinud tegu ennast pealt ja nägi vaid selle tagajärge. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist pole. Meelevaldne on maakohtu 10

(14)4-21-2767 nägemus sellest justkui kõik bussipeatuses olnud kursusekaaslased (kes on osaliselt tunnistajatena ütlusi andnud) ja koolikaasalased (keda pole tunnistajatena üle kuulatud) oleks sellele vaatamata, et nad ei olnud tegelikult kuidagi õigusrikkuja ja tema tegevusega seotud, ometi sisuliselt kaasosalised X teole, sest ei sekkunud sellesse ja seega ei saanud see neid ka häirida. Maakohtu sellist arvamust ei saa kinnitada pelgalt teadmine, et tegemist oli kursusekaaslastega, kes teineteist teadsid ja olid ka varem Q kiusamist pealt näinud. Esiteks ei saa ainuüksi tulenevalt asjaolust, et eelnevalt oli X poolt ka koolis toimunud Q kiusamist, pidada sellest tulenevalt pelgalt koolikiusamise juhtumiks, millele justkui reageerima ei peakski. Teiseks ei toimunud sündmus kooli territooriumil ja seega koolis haldusalas, vaid koolist eemal avalikus ruumis. Kuigi tegemist oli kursusekaaslastega, ei olnud nad bussipeatuses mitte Q ega ka õigusrikkujaga kokku puutuvate isikutena, vaid saabusid sinna peale tundide lõppu lihtsalt bussi ootama, mitte üheskoos õiguserikkumist toime panema. Kogutud tõendite pinnalt võib vaid Z pidada õigusrikkujaga seotud isikuks, kes üritas Q kiusamisest bussipeatuses samuti osa võtta ja oli X-ga selles situatsioonis koos. Q oli aga bussipeatuses täiesti üksi ja hoidis üldse omaette, sest ei suhelnudki eriti teistega. Seega, kuigi kursusekaaslased tundsid teineteist ja olid eelnevalt Q kiusamist koolis ka pealt näinud, ei olnud kõikide nende tunnistajate (W, N, H ja C) näol ometi tegemist õigusrikkujaga seotud isikutega. Kõikide viidatud tunnistajate ütlustest nähtub sedagi, et neile ei meeldinud see, kuidas X Q-ga bussipeatuses käitus ja kuigi mitte kõik sündmustesse ei sekkunud, läks N ometi abi kutsuma ja appi kutsutud C X käitumisakti Q suhtes ka sekkus. Kõik need isikud olid omavahel küll tuttavad, kuid nad ei olnud koos X-ga õigusrikkujateks. Nad sattusid bussipeatuses konflikti pealt nägema nende tahtest sõltumata juhuslikult, ei olnud läinud sinna õigusrikkumise eesmärgil ega ka koos õigusrikkujaga ega viimast toetama. Ainuüksi asjaolu, et enamus nendest füüsiliselt konflikti ei sekkunud ja X ei takistanud, ei muuda neid õigusrikkumisest osavõtjateks ja seega mittekõrvalisteks isikuteks. Selline maakohtu otsuses väljendatud seisukoht on meelevaldne ja ülekohtune nende suhtes, kes tegu toime ei pannud ja hoopis konflikti sekkusid. Mitte kõik ei pruukinud julgeda sekkuda, kuid neile kellelegi siiski X tegevus Q suhtes ei meeldinud ja seda on nad sõnaselgelt maakohtus ka väljendanud, mistõttu nad järelikult X käitumist ei aktsepteerinud, rääkimata selle toetamisest. Seejuures tuleb tunnistajate ütluste ja ka sündmuste pinnalt keskmise objektiivse kõrvaltvaataja silmade läbi möönda, et väiksema ja nõrgema kaaslase suhtes vägivaldse iseloomuga teo toimepanemine, s.h jala taha panemine, vastu seina surumine, maha tõmbamine ja seejärel põlvili viimase rinna peal olemine (et takistada püsti tõusmist, mida sisuliselt kinnitas ka X ise) ja bussile minemise takistamine – on sellise käitumise puhul teiste isikute häirimine objektiivselt ilmne ka igale keskmisele kõrvalisele isikule, kes sündmust pealt näevad. Neid sündmusi nägid pealt kursusekaaslased, kes ei olnud ise õigusrikkujad ja olid seal n.ö juhuslikult. Samuti läks üks tunnistaja kutsuma abi, teine sekkus konflikti, kolmas vältis konflikti, kuid tundis ennast ebamugavalt ja see ei meeldinud talle - kõik need asjaolud näitavad, et ka kursusekaaslased oli X tegevusest häiritud, sest vastasel juhul poleks nad selliselt käitunud. Maakohus on aga meelevaldselt leidnud, et kõik olid koos sisuliselt kaasosalised X teole ja toetasid teda, kuid maakohus ei pööranud üldse tähelepanu tunnistajate ütlustele, millest üheselt nähtus W vältimise taktika, N abikutsumine ja C sekkumine konflikti, et X korrale kutsuda. Kõik see näitab aga, et tegelikult olid sündmuse juures olemas kõrvalised isikud, kes ei olnud ise otseselt konfliktiga seotud, kuid kes siiski sellesse sekkusid ja järelikult neid X käitumine Q suhtes vältimatult ka häiris. Lisaks oli peatuses ka muid koolikaaslasi, kes sündmust pealt nägid ja olid eelduslikult samuti X käitumisest häiritud, kes küll ei ole nimeliselt välja toodud ja tunnistajatena üle kuulatud, kuid X on ise maakohtus kinnitanud, et peatuses oli 10-15 inimest, osad lihtsalt koolikaaslased, kes küsisid pärast, mis juhtus. Seega häiritud isikuid oli rohkem, kuigi nad pole konkreetselt välja toodud. Seega ei saa nõustuda maakohtuga selles, et käesoleval juhul polnud X käitumise tunnistajaks selliseid teisi isikuid, keda väärteoprotokollis kirjeldatud X tegevus oleks häirinud. Riigikohus on asunud oma lahendi nr 1-18-7276 p-s 16 11
(14)4-21-2767 seisukohale: „Kõrvaline isik peab olema isikustatud (vt nt RKKKo 3-1-1-102-03, p 11 ja RKKKo 3-1-1-93-14, p 9 koos viitega), ent ta ei pea olema süüdistuse põhjal iga kord nimeliselt tuvastatav. Praktikas võib ette tulla, et asjas kogutud tõendite kohaselt on sellise isiku häirimine või ohustamine objektiivselt ilmne, kuid teda ei saa või ka pole põhjust nimeliselt tuvastada (nt turvakaamera videosalvestiselt nähtub, et grupp turiste põgeneb tänaval puhkenud kakluse tõttu sündmuskohalt). Süüditunnistamise eeldusena KarS § 263 järgi saab pidada piisavaks, kui süüdistuses on näidatud, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste isikute ringi ja selliste isikute olemasolu sündmuskohal saab tõendite kohaselt tõsikindlalt jaatada (Vt RKKKo 3-1-1-15-17, p 26.) Sama Riigikohtu lahendi p-s 19 on leitud: ,,Asjasse mittepuutuvaks füüsiliseks isikuks KarS § 263 tähenduses võib lisaks rikkumise vahetule pealtnägijale olla ka isik, kes viibib rikkumise läheduses ja tajub selle toimepanemist mõnel muul viisil ning keda tajutu häirib või ohustab.’’
  1. Kusjuures maakohtu poolt otsuses viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-15-17 p-st 29 nähtuvalt oli seal tegemist sarnase vägivaldse olukorraga bussipeatuses, kus jõuti kokkuvõtvalt järeldusele, et süüdistatava ja kannatanu vahel aset leidnud konflikti nägid pealt bussipeatuses ning selle läheduses viibinud inimesed, sh ka tunnistajana üle kuulatud isik, keda toimunu häiris. Riigikohus leidis selles olukorras, et kahtluseta on tuvastatud, et süüdistatav häiris talle süüks arvatud teoga samas viibinud asjasse mittepuutuvaid isikuid ja et need isikud kaasati nende tahte vastaselt sündmuste käiku. Käesoleval juhul olid bussipeatuses konflikti kaastatud küll poolte kursuse- ja koolikaaslased, kuid kes olid siiski enda tahte vastaselt sündmuste käiku kaasatatud. Erinevalt maakohtu seisukohast, kelle hinnangul nad sisuliselt toetasid X käitumist, ei ole ükski üle kuulatud tunnistaja tema käitumisele toestust avaldanud. Vastupidi, N kutsus abi, C sekkus isiklikult sündmustesse, W kinnitas, et üritas mitte jälgida sündmusi, ometi nägi piisavalt, et tunda ennast ebamugavalt ja talle X käitumine ei meeldinud. Sündmusi nägi pealt ja kirjeldas vastavalt väärteoprotokollis märgitule ka H. Kõikide nende nelja isiku ütlustest lähtuvalt saab järeldada, et X käitumine bussipeatuses häiris neid piisavalt intensiivselt selleks, et konflikti osade tunnistajate poolt ka sekkuti. Asjasse puutumatute isikute häirimisega on tegemist siis, kui konflikti lahendamisse saavad enda tahte vastaselt kaasatud ka kolmandad, asjasse puutumatud isikud. Käesoleval juhul see just nii oli.
  2. Mis puudutab kaebuse väiteid Riigikohtu lahendite juures olevate kohtunike eriarvamuste kohta ja kiusamisvaba kooli põhimõtteid, siis tuleb selles osas nõustuda kaitsja seisukohas tooduga, et kohtunike eriarvamus lahendi juures ei ole siduv, kuivõrd ei ole aluseks kujunenud kohtupraktikale ja selles väljendatud seisukohtade ja seaduse tõlgendustele tuginemisele, mistõttu põhjendamatud on kaebuse viited selles osas justkui neile tuginemine oleks asjakohane. Kuigi nõustuda ei saa kaebuses toodud põhimõttega viidatud eriarvamustest lähtuvalt, et sellises olukorras piisab vaid kannatanu häiritusest teost, olid antud juhul olemas need juhuslikud asjasse mittepuutuvad isikud, keda X oma käitumisega häiris, mistõttu sellised kaebuse väited siiski oluliselt asjaolude tuvastamise seisukohast tähtsust ei oma. Kiusamisvaba kooliga seotud põhimõtted ei saa aga tõepoolest olla aluseks väärteokoosseisu sisustamisele, mistõttu kaebuse väited selles osas on samuti asjakohatud.
  3. X rikkus seega KorS § 55 lg 1 p 1 keeldu, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda m.h teist isikut häirival viisil, mis seisneb m.h muul viisil vägivaldses käitumises, millise käitumisega pani ta toime KarS § 262 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise, mistõttu tuleb ta KarS § 262 lg 1 järgi süüdi tunnistada ja selle eest süüteole vastav karistus mõista. Seega X käitumine sisaldab KarS § 262 lg 1 sätestatud väärteokoosseisu ning õigusvastatust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. X pani teo toime 12
(14)4-21-2767 otsese tahtlusega. Kusjuures KarS § 15 lg-st 3 tulenevalt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. 10. Kuivõrd maakohus kohaldas käesoleval juhul ebaõigesti materiaalõigust sellega, et kohaldas sätet, mida ei oleks pidanud kohaldama (

§ 29

lg 1 p 1), mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks

§ 148

p 2 ja 149 p 2 järgi ning samuti, kuivõrd maakohus rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust

§ 150

lg 1 p 8 mõttes, mis on samuti kohtuotsuse tühistamise aluseks

§ 148

p 3 mõttes, tuleb maakohtu otsus

§ 147

lg 1 p 4 alusel tühistada väärteomenetluse lõpetamise osas

§ 29

lg 1 p 1 järgi ja teha selles osas uus otsus

§ 151lg 3 p 2 alusel, mõistes X süüdi Kar

S § 262 lg 1 järgi kvalifitseeritavas väärteos, kuivõrd X rikkus KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud keeldu ning pani sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 262 lg 1 järgi.

  1. Kohtuväline menetleja taotleb apellatsioonis X-le karistusena 10 päeva pikkust aresti. Ringkonnakohus selgitab, et karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ringkonnakohus märgib esiteks, et kuigi antud väärteo eest on võimalik mõista karistuseks ka rahatrahv, siis võttes arvesse asjaolu, et X kui alaealise poolt süüteo toime pannud isikuna on kaitsjaga kliendilepingu sõlminud tema seadusliku esindajana tema ema F, kes eelduslikult ka seetõttu kaitsjale õigusabi teenuse osutamise eest tasus ja seda tuhandete eurode suuruses summas, siis rahatrahvi mõistmine karistusena ei mõjutaks X piisavalt edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema, kuivõrd ei oma piisavalt preventiivset mõju, sest eelduslikult ei tasuks ka seda X ise, vaid tõenäoliselt toimuks selle tasumine samuti vanemate abiga, mistõttu X ei tunnekski toimepandud teo eest karistuse mõju. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista X-le KarS § 262 lg 1 järgi karistusena aresti 3 päeva, mis on minimaalses määras, kuid avaldab loodetavasti isikule piisavat mõju. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohtuvälise menetleja poolt taotletud karistuse määr - 10 päeva aresti põhjendatud ja on liialt range tulenevalt süü suurusest ja menetlusaluse isiku isikust. X puhul on tegemist varem karistamata isikuga, kes on maakohtus oma teo üle ka kahetsust väljendanud ja teo toimepanemisest on käesolevaks ajaks möödunud juba võrdlemisi palju aega, teo toimepanemise ajal oli ta alaealine, mistõttu 10 päeva pikkune arest ei oleks enam otstarbekas ega ka proportsionaalne, ei oleks kooskõlas süü suuruse ja menetlusaluse isiku isikuga. Seetõttu on põhjendatud mõista X-le karistusena arest 3 päeva, mida tuleb isikul kandma asuda hiljemalt
  2. aprillil
  3. a (s.o koolivaheajal).
  4. Kuigi kohtuväline menetleja taotleb apellatsioonis maakohtu poolt otsuses riigilt X kasuks välja mõistetud menetluskulude X kanda jätmist, siis sellega seoses tuleb märkida järgmist. Maakohus on õigesti tulenevalt

§ 23

hüvitanud menetlusalusele isikule tema valitud kaitsja tasu, sest see kaasneb väärteomenetluse lõpetamisega.

§ 38lg 1 kohaselt järgitakse menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kr

MS § 185 lg 1 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 või lg 2 lahend, kannab menetluskulud riik. Sama paragrahvi lg 2 järgi, kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur kannab menetluskulud riik. Käesoleval juhul teeb ringkonnakohus

§ 147lg 1 p 4 korras lahendi, mis on analoogia korras Kr

MS § 337 lg 1 p 4 lahend ja samuti arutab riigi esindaja apellatsiooni, mistõttu puudub alus maakohtu otsuses riigilt X-le välja mõistetud menetluskulude isiku kanda jätmiseks. Maakohtu otsus selles osas jääb muutmata. 13. Ringkonnakohus jätab rahuldamata X kaitsja R. Laidi menetluskuludega seotud ’’taotluse’’. Nimelt esitas kaitsja ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, millest nähtuvad apellatsioonimenetlusega seotud toimingud, neile kulutatud aeg, tunnitasu ja tasu suurus 13

(14)4-21-2767 tervikuna. Samuti toob kaitsja välja selle, et tegemist on menetluskuluga ja millise sätte alusel kohus menetluskulude üle otsustab. Samas ei ole aga kaitsja üldse tegelikult esitanud ringkonnakohtule menetluskulude hüvitamise taotlust, ei ole toonud välja taotluse sisu ja põhjendust, samuti seda, kelle kanda menetluskulud peaksid jääma või kelle kasuks välja mõistetama.

§ 38lg 1 kohaselt järgitakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kr

MS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on leidnud, et valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (RKKKm asjas nr 31-1-4-14, p 10). Teisisõnu tähendab see eksisteeriva nõude olemasolu, mis eeldab, et õigusabiteenuse osutaja on menetlusalusele isikule osutatud teenuste eest õigustatud tasu nõudma. Tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb menetlusalusel isikul tõendada. Menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamise eelduseks on taotluse ja kuludokumentide esitamine (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-90-12, p 10). Juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus menetluskulude hüvitamiseks (RKKKm asjas nr 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning RKKKo otsus asjas nr 3-1-1-76-09, p 12). Arutataval juhul, lisaks sellele, et kaitsja ei ole tegelikult üldse esitanud ringkonnakohtule taotlust hüvitada X-le apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu, siis pole lisatud ka tõendeid, et menetlusalusel isikul on tekkinud kohustus tasuda valitud kaitsjale tehtud õigusabitoimingute eest. Kui taotlusele ei ole õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente lisatud, ei saa kohus KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt võtta seisukohta, kas isikul on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega menetluskulu (vt RKKKm asjas nr 1-17-1205, p-d 33-34; RKKKo asjas nr 1-17-3858, p-d 17-18). Seetõttu ei saa nende toimingute eest makstavat tasu käsitada menetluskuluna ja järelikult pole alust ka tekkinud kulusid hüvitada (vt RKKKm asjas nr 3-1-1-4-14, p 10). Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus kaitsja esitatud ’’taotluse’’ (tegelikult lihtsalt menetluskulude nimekirja) rahuldamata. 14. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 147lg 1 p 4 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 21.12.2021.

a otsuse osas, millega lõpetati X suhtes väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel ja teeb selles osas uue otsuse, millega tunnistab X süüdi Kar

S § 262 lg 1 järgi; rahuldab osaliselt kohtuvälise menetleja apellatsioonkaebuse ja jätab rahuldamata kaitsja taotluse seoses menetluskuludega. /allkirjastatud digitaalselt/ 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.