Obsah (19)

§ 1056§ 139§ 113§ 492§ 1043§ 1045§ 1050§ 132§ 127§ 104§ 1057§ 134§ 115§ 128§ 2018§ 140§ 429§ 197§ 88

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2022, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-20-16324 Tsiviilasi AB Lietuvos draudimas AB

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

1. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tartus Tehase tn-Turu tn ülekäigurajal juhtus
2. augustil 2020 kella 10.33 paiku liiklusõnnetus. Õnnetuses osales kostja jalgrattal ja sõiduk. Kostja ületas ülekäigurada jalgratta peal. Ülekäigurada oli kahesuunalisel teel. Tegemist oli ühes suunas kaherealise teega, so kokku neljarealise teega. Tee keskel oli ohutussaar. Kotja sai esimesest suunast üle. Kostja ootas seejärel ülekäiguraja ootekohas, mil kostja eest sõitis üks auto mööda. Kostja läks pärast seda autot. Kostja sai ülekäiguraja keskel sõidukilt löögi. Sõiduki kiirus oli 55 km/h. Kui sõiduki juht oleks kostjat tähele pannud, poleks õnnetust juhtunud. Kostja kiirus ei olnud suurem kui jalakäijal. Kostja ei tulnud pimedast nurgast välja. Kostja ei sõitnud sõidukile otsa. Sõiduk sõitis kostjale otsa. Õnnetuse käigus said kannatada kostja, jalgratas ja sõiduk. Sõiduki kahju hüvitas kindlustuslepingu alusel kindlustusandja, so hageja. Hageja esitas
3. septembril 2020 kostja vastu tagasinõude 1795 eurot 71 senti. Kostja nõustub, et tal kui jalgrattal ülekäiguraja ületajal ei olnud liiklusseaduse (LS) § 2 p 100 kohaselt sõiduki ees eesõigust. Samas on selle sätte eesmärk, et jalgrattur ei ohustaks jalakäijat. Kostja hoog oli enne tee ületamist nullis (ta peatus ohutussaarel ja lasi ühe sõiduki enne üle) ning ta liikus üle tee jalakäia kiirusel ega ohustanud jalakäijat. Sõiduki juht rikkus LS § 35 lõikeid 1, 2 ja 8 ning § 50 lg 3 punkti
4. Juht ei tohi LS § 35 lg 1 kohaselt oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti, robotliikurit ega jalgratturit. Juht peab reguleerimata ülekäigurajale lähenedes LS § 35 lg 4 järgi sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Arvestades, et õnnetus toimus hea nähtavusega ajal sirgel teelõigul ning jalgrattur oli eelnevalt veendunud ohutus üleminekus ning vahetult enne sõidukiga kokkupõrget seisnud ohutussaarel, ei saanud kostja teeületuse soov jääda märkamata. Sõiduki juhi kiirus oli lubatust suurem, so 55 km/h. Sõiduki juht ei kohandanud oma kiirust selliselt, et ta oleks olnud võimeline vajadusel ülekäigurajal peatuma. Kui sõiduki juht oleks täitnud kõiki seaduses ettenähtud kohustusi, sh lähenenud reguleerimata ülekäigurajale õige kiirusega ja olnud reguleerimata ülekäigurajale lähenedes piisavalt hoolas, oleks ta kostjat märganud ja suutnud enne kostjale otsa sõitmist peatuda. Hageja ei tõendanud, et sõidukijuhil puudus võimalus otsasõitu vältida ning et kostja oleks peale autole ette jäämise midagi rikkunud. 3 Sõiduki juht tekitas

§ 1056lg 1 ja § 1057 kohaselt kahju, sh enda sõiduki kahju, ise.

Asjaolu, et sõiduk liikus otse, hea nähtavausega alal päevasel ajal, näitab, et sõiduk juht oleks pidanud jalgratturit märkama või vähemalt aeglustama. Sõiduki juhi käitumise ja talle tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Kui sõiduki juht oleks järginud liikluseeskirju, ei oleks kokkupõrget toimunud. Sõiduk sõitis otsa rattale, mitte vastupidi. Kostja oli peaaegu üle tee sõitnud, kui sõiduk talle otsa sõitis. Kostja ei ole liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Kostja ei oma mootorsõiduki juhtimise lubasid. Kostja oli õnnetuse toimumise ajal 21-aastane. Kostja oli hoolas ja veendus enne ülekäiguraja ületamist sõidutee ohutuses. Sõidukijuht rikkus aga liikluseeskirju. Sõiduki juht on liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Sõiduki juht osales ise enda sõiduki kahjustamises liiklusseaduse nõuete rikkumisega, mistõttu tuleb tema kahjuhüvitist

139 lg 1 alusel vähendada nullini. Kahjuhüvitise vähendamisel tuleb lähtuda asjaolust, millised sõidukid omavahel kokku põrkasid, sh arvestada nende massi või kiiruse erinevusest tulenevaid riske. Mootorsõidukijuht on läbinud vastava koolituse, et sõita suure massiga sõidukiga, mis liikleb ka linnas üsna suurel kiirusel. Jalgrattur ei pea olema koolitust läbinud ning tema kiirus oli olematu Asjaolu, et hagejal ei olnud võimalik kaskokindlustuslepingu raames ja

§ 139

lg 4 koosmõjul keelduda kahjuhüvitise väljamaksmisest, ei mõjuta kostja kahju hüvitamise kohustuse ulatust. Sõiduki juhil oli kahju- kui ka vastutuskindlustus, mis kaitsesid juhti majanduslike kahjude eest. Kostjal ei olnud sellist kaitset. Kui sõiduki juht oleks sõitnud metsloomale või mõnele muule asjale otsa, oleks talle kahju ikkagi hüvitatud. Kostjalt kahju hüvitise nõudmine ei ole seetõttu õiglane. Seda eriti olukorras, kus sõidukijuht oli õnnetuses ise süüdi. Kostja on noor inimene, kes asus alles tööle. Kostjal ei ole sääste. Kostja töötasu on XXX eurot netos. Kostja majanduslikust olukorrast tulenevalt on äärmiselt ebaõiglane nõuda kostjalt kaskokindlustuse raames parandatud sõiduki kahju. Hageja käitus pahauskselt. Hageja ei nõustunud asja mõistlikult kompromissiga lahendama ja pöördus ennatlikult kohtusse. 3. Kostja esitas 18. märtsil 2021 hageja vastu vastuhagi. Kostja palub mõista hagejalt kostja kasuks välja kindlustushüvitise 2040 eurot, kahjuhüvitise 412 eurot 1 senti, viivise 2040 eurolt alates 18. detsembrist 2020 kuni hagiavalduse esitamiseni summas 40 eurot 22 senti ning viivise 2040 eurolt ja 412 eurolt 1 sendilt alates hagiavalduse esitamisest kuni võla täieliku tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Vastuhagi kohaselt toimus 4. augustil 2020 kella 10.33 paiku liiklusõnnetus Tartus Tehase ja Turu tn ülekäigurajal. Õnnetuses osalesid kostja ja sõiduk. Kostja ületas ülekäigurada jalgrattal. Ülekäigurada oli kahesuunalisel teel. Tee keskel oli ohutussaar. Kotja sai esimesest suunast üle. Kostja ootas seejärel ülekäiguraja ootekohas, mil kostja eest sõitis üks auto mööda. Kostja läks pärast seda autot. Kostja sai ülekäiguraja keskel sõidukilt löögi. Kostja kukkus kapotile. Sõiduki kiirus oli 55 km/h. Kui sõiduki juht oleks kostjat märganud, poleks õnnetust juhtunud. Kostja kiirus ei olnud suurem kui jalakäijal. Kostja ei tulnud pimedast nurgast välja. Liiklusõnnetus toimus, kuna sõiduk sõitis kostjale otsa. Riskivastutust välistavaid asjaolusid ei ole. Õnnetuse käigus said kannatada sõiduk, kostja ja jalgratas. Sõiduki kahju hüvitas kindlustuslepingu alusel kindlustusandja, so hageja. Kostja vigastas õnnetuses õlga. Kostja tundis õnnetuse ajal füüsilist valu. Tugev valu kestis kaks nädalat pärast õnnetust. Kuna kostja teeb arvutiga tööd, ei pidanud ta jääma õnnetuse tõttu töölt eemale. Töö tegemine oli samas raskendatud ega olnud niivõrd efektiivne kui muidu, kuna kostja käsi valutas pidevalt. Käsi valutas ka öösiti. Kostja uni oli seetõttu häiritud umbes kolm nädalat. Kostja ei saanud teha tavapäraselt sporti. See tõi kaasa üldise elukvaliteedi languse. Kostja ei saa tänaseni tavapäraselt sporti teha. Kostjal tekkis õnnetuse tagajärjel mittevaraline seega kahju summas 350 eurot. 4 Jalgratas, mida kostja kasutas, ei kuulunud kostjale. Tegemist oli Tartu rattaringluse elektrirattaga. Kostja ja Tartu rattaringluse vahel oli sõlmitud jalgratta kasutamiseks üürileping. Kostjal oli lepingust tulenevalt kohustus hüvitada jalgrattale selle kasutamise ajal tekkinud kahju. Jalgratta väärtus oli 2641 eurot. Jalgratta parandamise kulu, so kahju, hüvitamiseks esitati kostja vastu nõue 1690 eurot. Kostja tasub seda maksegraafiku alusel. Kostjal tekkis õnnetuse tõttu seega varaline kahju 1690 eurot. Kostja pöördus õigusnõu saamiseks advokaadi poole. Kostja esitas advokaadi abiga hagejale kui sõiduki juhi kindlustusandjale kohtuvälise kahju hüvitamise nõude. Hageja keeldus kahju hüvitamast. Kostjale tekkis kahjunõude esitamise ja hagejaga läbirääkimiste pidamise tõttu kahju summas 412 eurot 1 sent (koos käibemaksuga). Kostja esindaja esitas arved kostja tööandjale, kes need tasus. Kostja hüvitab tööandjale tasutu hiljem, kuna kostjal puuduvad vahendid, et õigusabikulusid kohe kanda. Kostja esindaja tunnitasu on 100 eurot + käibemaks. Kostja tegevus ei ole kahjuhüvitise vähendamise aluseks.

§ 139

lg 4 sätestab, et kahju vähendamise piirangut ei kohaldata ulatuses, milles isikule hüvitab kahju kindlustusandja. Kostja arvestab viivist alates

1. detsembrist 2020, kuivõrd hageja vastas
2. novembril 2020, et ta teeb otsuse 30 päeva jooksul. Kostja nõuded muutusid sissenõutavaks
3. detsembril
4. Hageja ja sõiduki juhi vahel oli sõlmitud kohustuslik liikluskindlustuse leping. Hageja saab seega esitada oma nõuded otse sõiduki juhi kindlustusandja, so hageja vastu.
5. Hageja palub jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostjal ei ole alust nõuda hagejalt kindlustus- ja kahjuhüvitist. Sõiduki juht ei rikkunud liiklusseaduses sätestatud reegleid ega põhjustanud liiklusõnnetust. Kostja rikkus LS § 16 lõiget 2 ja § 2 punkti
6. Kostja ületas ülekäigurada jalgrattal ega andnud teed eesõigust omavale sõidukile. Kostja põhjustas liiklusõnnetuse. Kostja eiras vähemalt hooletusest LS § 2 punktis 100 sätestatud sõiduki juhi eesõigust. Kahju põhjustas seega kostja enda tahtlik tegu. Kostja ei tõendanud, et ta ei ole liiklusõnnetuses süüdi. Kostja põhjustas varalise kahju sõiduauto omanikule, kostjale endale ja jalgratta omanikule. Liiklusõnnetuse sündmuskohal käis politsei. Politsei tegi
7. oktoobril 2020 kiirmenetluse otsuse. Otsuse kohaselt leidis kinnitust, et liiklusõnnetuse põhjustas kostja. Otsus on jõustunud. Kui kostja oleks andnud teed sõidueesõigust omavale sõidukile ega oleks talle jalgrattaga ette sõitnud, ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Liiklusõnnetus toimus seega kostjast tulenenud asjaolude tõttu. Kostja vastutab ainuisikuliselt liikluskahju tekkimise eest. Kostja nõuete osas on põhjendatud

§ 139lg 1 alusel vähendada kahjuhüvitist 100%.

Kostja ei tõendanud, et ta tundis kaks nädalat tugevat valu, et ta töötas arvutiga, et ta tegeleb spordiga ning et kostjal ei ole tänase päevani võimalik teha tavapäraselt sporti. Kostja ei tõendanud, kellel kuulus jalgratas, millega kostja kahju põhjustas. Kostja ei tõendanud, et jalgratta omanikul on kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõue. Kostja ei tõendanud, et kahjustada saanud jalgratta parandamise mõistlik kulu on 1690 eurot. Tartu Linnatranspordi ameti poolt esitatud arve ei vasta arvele sätestatud nõuetele. Arvelt ei selgu majandustehingu toimumise asjaolud ega tehingu osapooled. Arvel puudub majandusliku sisu kirjeldus. Kostja ei tõendanud, et tal on sissenõutavaks muutunud kohustus õigusabiteenuse osutaja ees ega ka seda, et kostja tasus õigusabikulusid 412 eurot 1 sent. Kostja esitatud tabel ei vasta arvele sätestatud nõuetele. Kuna kostja põhinõue on alusetu, on alusetu ka tema viivisenõue. KOHTU PÕHJENDUSED 5. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja kostja vastu

§ 492

lg 1, § 1043, § 1045 lg 1 p 5, 7 ja § 1050 alusel nõude õigusvastaselt tekitatud kahju 1795 euro 71 sendi hüvitamiseks (tl 2 – 4, 5 tl 59). Kindlustusandjale läheb

§ 492

lg 1 järgi tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Pooled ei vaidle, et sõiduk oli liiklusõnnetuse toimumise ajal hageja juures kaskokindlustuslepingu alusel kindlustatud. See nähtub ka kaskokindlustuse poliisist nr 1863113379 (tl 10 – 12). Pooled ei vaidle, et hageja tasus õnnetuses kahjustada saanud sõiduki parandamise eest 1795 eurot 71 senti (vt ka tl 19). Sõidukile tekkinud kahju hüvitamise nõue läks

§ 492

lg 1 seega hagejale üle ulatuses, milles see on

§ 1043

, § 1045 lg 1 p 5, 7 ja § 1050 alusel põhjendatud, kuid mitte suuremas summas kui 1795 eurot 71 senti. 6. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused on

§ 1043

, § 1045 lg 1 ja § 127 lg 4 järgi eelkõige kostja õigusvastane tegu, hagejal kahju olemasolu ning põhjuslik seos kostja õigusvastase teo ning hagejal kahju tekkimise vahel. Kostja saab vastutusest vabanemiseks tõendada õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu (

§ 1045

lg 2) või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (

§ 1050). 6.1.

Pooled ei vaidle selle üle, et

1. augustil 2020 kella 10.33 paiku toimus Tartus Tehase ja Turu tänava reguleerimata ülekäigurajal liiklusõnnetus, milles osales Tartu rattaringluse jalgratas nr XXX, mida juhtis kostja, ja sõiduk Opel Insignia registrinumbriga XXX, mida juhtis R. K.. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja liikus Tehase tn poolt Turu tänaval asuvale reguleerimata ülekäigurajale ja et sõiduki juht liikus Teguri tänava poolt piki Turu tänavat kesklinna suunas Tehase ja Turu tänava ristis olevale reguleerimata ülekäigurajale. Kostja, kes sõitis jalgrattaga, ja sõiduk põrkasid reguleerimata ülekäigurajal kokku. Need asjaolud nähtuvad lisaks poolte väidetele ka Eesti Liikluskindlustuse Fondi kajastatud liiklusõnnetuse andmetest (tl 15), kaskokahju avaldusest (tl 16), liiklusõnnetuse andmetest (tl 100 – 101), Politsei- ja Piirivalveameti esitatud väärteoasja nr XXX materjalidest (tl 119 – 124) ning kostja vande all antud ütlustest (tl 171 – 173) ja tunnistaja R. K. ütlustest (tl 173 – 174). 6.
2. Pooled ei vaidle ka selle üle, et jalgratta ja sõiduki kokkupõrke tagajärjel sai sõiduk kahjustada (tl 171). Sõiduki kahjustused nähtuvad hagiavaldusele lisatud fotodelt (tl 22 – 31) ja sündmuskoha vaatlusprotokollist (tl 122 – 123). Kuna kostja teo tõttu sai sõiduk kahjustada, on kostja tegu

§ 1045lg 1 p 5 kohaselt õigusvastane.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ületas ülekäigurada jalgratta peal liigeldes. Kostja kinnitas seda kohtule esitatud seisukohtades ja enda vande all antud ütlustes (171 – 173). Sõidukijuht sõitis piki Turu tänavat otse. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud liiklusseaduse (LS) § 2 p 100 nägi ette, et ülekäigurajal võib sõidutee ületada jalgrattaga sõites, kuid sel juhul ei ole reguleerimata ülekäigurajal jalgratturil sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur ületab ülekäigurajal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Kostja, otsustades ületada ülekäigurada jalgratta peal sõites, pidi LS § 2 p 100 järgi seega andma piki Turu tänavat otse liikunud sõidukijuhile teed ja alles seejärel ise rattaga üle ülekäiguraja sõitma. Kostja ei teinud seda. Kostja rikkus seega LS § 2 punktist 100 tulenevat kohustust. Nimetatud normi eesmärk on muuhulgas vältida jalgrataste ja sõidukite kokkupõrkeid reguleerimata ülekäiguradadel, sh kaitsta sõidukite omanike jalgratturiga kokkupõrkest sõidukile tekkiva kahju eest. Kuna kostja rikkus LS § 2 punktist 100 tulenevat sõidukijuhile tee andmise kohustust, on kostja tegu ka

§ 1045lg 1 p 7 kohaselt õigusvastane.

6.3. Sõiduki kahjustuste parandamise kulu, millest oli sõidukijuhi omavastutuse osa maha arvatud, oli XXX esitatud arvest nähtuvalt 1795 eurot 71 senti (tl 17). Kostja ei vaielnud sõiduki parandamise kulu suurusele vastu (tl 171). Sõidukile tekkis seega

§ 132

lg 3 mõttes kahju, milleks on sõiduki parandamise mõistlikud kulud summas 1795 eurot 71 senti. 6 6.4. Kui kostja ei oleks jalgrattaga reguleerimata ülekäigurajale sõitnud, ei oleks jalgratta ja sõiduki vahel kokkupõrget toimunud ega sellest tulenevalt ka sõidukile kahju tekkinud. Kostja teo ja sõidukile tekkinud kahju vahel on

§ 127lg 4 mõttes seega põhjuslik seos.

6.5. Kostja väitel liikus ta Tehase tn poolt Turu tänaval asuvale reguleerimata ülekäigurajale. Kostja sai esimesest sõidureast üle. Kostja peatus ohutussaarel. Kostja lasi ühe auto mööda. Kostja nägi teist autot. Kostja hindas, et auto on piisavalt kaugel, et ta saab teed ohutult ületada. Kostja lükkas rattale hoo sisse. Kostja liikus alguses aeglasemalt ja seejärel jalakäia kiirusel. Kostja oli peaaegu üle ülekäiguraja saanud, kui ta sai autolt löögi (tl 171 – 173). Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et Turu tänava laius vaadatuna suunaga kesklinna poole on pärisuunavööndi osas 6,2 meetrit ja vastassuuna osas 6,7 meetrit. Suunavööndite vahel on ohutussaar. Selle laius on 1,7 meetrit. Kui eeldada kostja väidete õigsust, tuli kostjal ohutussaarelt sõidutee ületamiseks läbida 6,2 meetrit. Kostja väitel liikus ta jalakäija kiirusel, so algul aeglasemalt ja seejärel umbes 5 km/h. Kostjal kulunuks sõidutee ohutuks ületamiseks seega ligikaudu 5 sekundit (tee pikkus / kiirusega). Sõiduk juht liikus Teguri tänava poolt piki Turu tänavat Tehase ja Turu tänava ristis olevale reguleerimata ülekäigurajale. Sõiduki kiiruse mõõteriistaga mõõtmise kohta ei ole andmeid. Liiklusõnnetuse andmetest nähtub, et sõiduki kiirus oli 55 km/h (tl 15). R. K. kinnitas istungil, et sõiduki kiirus oli tavalinne linnakiirus, so umbes 50 – 51 km/h (tl 173 pöördel). Sõiduk, mis liigub 50 - 55 km/h läbib 5 sekundi jooksul ligikaudu 70 - 77 meetrit (kiirus * aeg). Kostja asus jalgrattal seega sõiduteed ületama, kui sõiduk, mida kostja enda kinnitusel nägi, sai olla umbes 70 - 77 meetri kaugusel. Sõiduk sõitis Teguri tänava poolt piki Turu tänavat kesklinna suunas Tehase ja Turu tänava ristil asuva ülekäiguraja poole kõige parempoolsemas sõidureas (tl 121 – 123, tl 173 pöördel). Sõiduki vigastusi kajastavatel fotodelt on näha, et sõiduki vigastused asuvad sõiduki esiosa eestvaates paremal küljel (tl 22 – 31). Kostja poolt väärteomenetluses antud ütluste kohaselt lendas ta esmalt kapotile ja siis maha (tl 119). Kostja epikriisist nähtub, et kostja vigastas oma paremat õlga. R. K. ütlustest nähtub, et jalgratas tabas juhipoolset esituld. R. K. tõstis õnnetuse järel ratta vasakpoolsest sõidureast ära, et teised autod saaksid mööda (tl 173). Kostja ei saanud õnnetuse toimumise ajal seega olla peaaegu üle tee, nagu kostja väidab. Sõiduki ja kostja vigastused ning R. K.i ütlused viitavad sellele, et jalgratas ja sõiduk põrkasid kokku Turu tänavalt kesklinna suunas vaadates parempoolse sõidurea vasakus osas. Kui kostja oleks olnud jalgrattaga üle tee ja sõiduk oleks tabanud üksnes jalgratta tagaosa, peaks olema kahjustatud sõiduki esiosa eestvaates parem, mitte vasak külg. Kostja oli kokkupõrke ajaks läbinud ohutussaare ja ühe sõidurea, so 3,5 meetrit (tl 121 pöördel). Kostjal kulunuks selleks jalakäia kiirusel liikudes umbes 2,5 sekundit (tee pikkus / kiirusega). Sõiduk, mis liigub 50 - 55 km/h läbib 2,5 sekundi jooksul umbes 35 - 39 meetrit (kiirus * aeg). Sõiduk oli ajal, mil kostja võttis vastu otsuse sõiduteed ületada, kostjast umbes 39 kuni 77 meetri kaugusel. Kostja vande all antud ütlustest nähtub, et kostja nägi sõidukit, kuid ta täheldanud, et sõiduk oleks pidurdanud või muutnud liikumiskiirust (tl 172). Kostja sõitis rattaga ülekäigurajale. Kostja loobus seeläbi enda eesõigusest sõidukijuhi suhtes, mis tal oleks jalakäijana olnud, ning oli LS § 2 p 100 järgi kohustatud andma sõidukile teed. Kostja ei veendunud reguleerimata ülekäigurajal jalgrattaga teed ületades selle ohutuses ega andnud LS § 2 punktist 100 tulenevalt ka sõidukile teed, kuigi kostja ise nägi sõidukit lähenemas ja ka seda et sõiduk ei aeglustanud kiirust. Kostja jättis

§ 104lg 4 tähenduses seega olulisel määral järgimata käibes vajaliku hoole.

Kostja oli õnnetuse toimumise ajal täiskasvanud inimene. Kostja ei pidanud jalgrattaga liikluses osalemiseks läbima koolitust ega sooritama 7 eksamit. Kostjal oli siiski liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LS § 14 lõikest 2 tulenev kohustus tunda jalgrattaga liikluses osalemiseks ette nähtud reegleid ja neist kinni pidada. Kostjal oli seega kohustatud teadma jalgrattaga liikluses osalemise reegleid ja neist kinni pidama. Kostja on enda vande all antud ütluste kohaselt sama ülekäigurada samal viisil korduvalt ületanud (tl 171). Kostjal oli seega jalgrattaga liikluses osalemiseks ka varasemad kogemused, mis viitavad, et kostja oli võimeline ohutult liiklema. Kostja oli seega võimeline käibes nõutavat hoolt järgima, kuid ta ei teinud seda. Kostja on

§ 1050

lg 1 ja 2 ning

§ 104lg 4 kohaselt sõidukile kahju põhjustamises süüdi.

6.6. Kostja vastutab

§ 1043

, § 1045 lg 1 p-de 5, 7 ning § 127 lg 4 alusel seega sõidukile tekitatud kahju eest. 7. Vastuhagiavalduse kohaselt esitas kostja hageja vastu liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 23 lg 1 p 1 ja

§ 1057alusel nõude kahju 2452 euro 1 sendi hüvitamiseks (tl 63 – 66).

Kahjustatud isik võib kindlustusjuhtumi toimumise korral LKindlS § 23 lg 1 p 1 järgi esitada kahju hüvitamise nõude kindlustusandja vastu, kui kindlustatud isik vastutab kahjustatud isiku ees

§ 1057alusel.

Kostja väitel oli hageja ja R. K. vahel liiklusõnnetuse toimumise ajal sõiduki suhtes sõlmitud kohustuslik liikluskindlustusleping (tl 130 pöördel). Hageja ei esitanud sellele vastuväiteid. Kostja võib LKindlS § 23 lg 1 p 1 järgi seega nõuda kostjale tekitatud kahju hüvitamist muuhulgas ka hagejalt ulatuses, milles see on

§ 1057alusel põhjendatud.

8. Mootorsõiduki otsene valdaja vastutab

§ 1057järgi mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest.

Vastutus on välistatud

§ 1057p-des 1-5 sätestatud juhul.

8.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et R. K. oli liiklusõnnetuse toimumise ajal sõiduki otsene valdaja. R. K. kinnitas seda oma ütlustega. 8.
2. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai kahjustada kostja tervis. Kostjale tervisekahjustuse tekkimine, so kostja õla vigastus, nähtub kostja ambulatoorsest epikriisist (tl 90 – 91), kostja vande all antud ütlustest (tl 171 – 173) ja tunnistaja R. K. i ütlustest (tl 174). Kuna kostja tervis sai kahjustada, tekkis kostjal

§ 134lg 2 kohaselt mittevaraline kahju.

Arvestades kostja vigastuste raskust, ulatust ja kestust, kostjale määratud ravi (tl 76, 171 – 173)), asjaolu, et kostjal säilis vigastuse ajal suuremas osas töövõime (tl 63 pöördel), ning sõiduki juhi käitumist ja suhtumist kostjasse pärast rikkumist (tl 171 - 173, 174), tekkis kostjal mittevaraline

§ 134lg 2 ning LKindl

S § 24 ja § 32 lg 1, 2, 3 p 2 ja lg 4 alusel mittevaraline kahju 350 eurot. Hageja ei vaielnud istungil enam mittevaralise kahju suurusele vastu (tl 171). Liiklusõnnetuse tagajärjel sai kahjustada jalgratas, millega kostja sõitis. Jalgratta kahjustused nähtuvad kostja vastusele lisatud fotodelt (tl 41 – 42) ja sündmuskoha vaatlusprotokollist (tl 122 – 123). Tartu Linnatranspordiameti vastusest nähtub, et jalgratas, millega kostja sõitis, oli Tartu rattaringluse jalgratas ja see kuulus Tartu linnale (tl 164 – 168). Kostja kohustus Tartu rattaringluse kasutustingimuste p 7.1 järgi hüvitama jalgratta kasutamise ajal tekitatud kahju (tl 138). Kostjal on Tartu linnaga jalgratta kasutamiseks sõlmitud lepingu ning

§ 115

lg 1 ja § 132 lg 3 alusel seega kohustus hüvitada jalgratta kasutamise ajal jalgrattale tekitatud kahju, so jalgratta parandamise mõistlikud kulud. Jalgratta parandamise kulud olid Tartu Linnatranspordiameti kinnitusel 1690 eurot (tl 165 - 166). Kostja pangakonto väljavõtetest ja Tartu Linna vastusest nähtub, et kostja on tasunud Tartu Linnavalitsusele jalgratta parandamise kulude hüvitamiseks 1490 eurot (tl 146 – 151, 165). Kostjal tekkis

§ 128

lg 3 mõttes seega 8 kahju, so Tartu linna ees jalgratta parandamise kulude hüvitamise kohustus 1690 eurot. Hageja ei vaielnud istungil enam jalgrata panandmaise kulude suurusele vastu (tl 171). Kostja esitas liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamiseks hagejale kohtuvälise nõude ja suhtles selles osas hagejaga (tl 86 – 91, 127 - 129). Kostja väitel kandis ta sellega seoses õigusabikulusid 412 eurot 1 senti. Advokaadibüroo Advokaadibüroo Pallo&Partnerid OÜ arvetelt nähtub, et kostja esindaja kulutas hagejale kohtuvälise kahju hüvitamise nõude esitamisele ja hagejaga suhtlemisele kokku 3 tundi 26 minutit (tl 78, tl 152 – 154). Hageja esindaja tunnitasu suurus oli 100 eurot käibemaksuta. Arved esitati XXX-le. Kostja kinnitas samas, et kostjal on kohustus tasuda XXX-le õigusabiteenuse eest (tl 131). Kostja ei esitanud lepingut, millest nähtuks sellise kohustuse olemasolu. Samas isegi kui kostja ja tema tööandaja vahel ei ole lepingut kostjale osutatud ja kostja tööandaja poolt tasutud õigusabikulude kostja poolt tööandajale hüvitamiseks, tuleneb kostjale vastavasisuline kohustus

§ 2018lõikest 1 ja § 1023 lõikest 1.

Kostja ja tema tööandja vahel oli õigusabikulude kandmise ajal töölepinguline suhe. Antud juhul ei saa seega pidada ilmseks, et kostja tööandja kandis kostja õigusabikulud ilma, et tal oleks olnud mingitki kavatsust nõuda kostjalt nende hilisemat hüvitamist. Hageja ei esitanud õigusabikulude suuruse kohta vastuväiteid (tl 171). Kostjal tekkis

§ 128lg 3 mõttes seega kahju, so kohtuvälised õigusabikulud 412 eurot 1 sent.

8.3. Kui sõiduki juht ei oleks sõidukiga reguleerimata ülekäigurajale sõitnud, ei oleks jalgratta ja sõiduki kokkupõrget toimunud ega sellest tulenevalt kahju tekkinud. Sõiduki käitamise ja kostjale tekkinud kahju vahel on

§ 127lg 4 mõttes seega põhjuslik seos.

8.4. Sõiduki juht vastutab

§ 1057

alusel kostjale kahju põhjustamise eest.

§ 1057p-des 1-5 sätestatud vastutus välistavaid asjaolusid ei ole.

Kostja rikkus küll LS § 2 punktist 100 tulenevat kohustust anda sõidukile teed. Samas see ei tähenda siiski, et kostja oleks

§ 104lg 5 mõttes soovinud ennast, jalgrattast või sõidukit kahjustada.

Asja materjalidest, ennekõike kostja enda vande all antud ütlustest ja tunnistaja R. K. i ütlustest ei saa järeldada, et kahju põhjustas kostja

§ 104lg 5 mõttes tahtlik tegu.

9. Kuna nii kostja kui ka sõiduki juht vastutavad liiklusõnnetuse tõttu tekkinud kahju eest, tuleb kahju hüvitise määramisel

§ 139lg 1 ja 2 järgi arvestada kummagi isiku osa kahju tekkimisel.

Kahjuhüvitise vähendamisel tuleb arvestada liiklusõnnetuses osalenud juhtide käitumist, sh liiklusnõuete täitmist ja käibes vajaliku hoolsuse järgimist. Kahjuhüvitamise vähendamiseks tuleb välja selgitada, kumb juhtidest ja mil määral jättis järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse. Lisaks liiklusõnnetuses osalenud juhtide käitumisele tuleb arvestada ka iga õnnetuses osalenud liiklusvahendist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust. Liiklusvahendist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurus sõltub ennekõike selle massist, mõõtudest, liikumiskiirusest, tehnilisest korrasolekust, ohutusvarustusest jms. Selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning sõltumata juhi hoolsusest saab selle ohu kahju põhjusena täielikult välistada vaid erandina. Liiklusvahendist potentsiaalselt lähtuva ohu suurust saab siiski arvestada juhul, kui vastavad ohutegurid liiklusõnnetuse ajal realiseerusid. Ka olukorras, kus on tõendamata, et ohutu liiklemise nõudeid rikkusid mõlemad liiklusõnnetuses osalenud juhid, saab kohus ikkagi kahjuhüvitist vähendada, arvestades kannatanu osa kahju tekkimises üksnes poolte liiklusvahenditest lähtunud käitamisriskide alusel (vt Riigikohtu

1. märtsi 2013 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 27 jj;
2. novembri 2015 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-64-15; Tallinna Ringkonnakohtu
3. detsembri 2019 lahend tsiviilasjas nr 2-18-15542). 9 9.
4. Kohus leidis ülal, et kostja rikkus liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LS § 2 punktis 100 sätestatud kohustust anda sõidukijuhile teed ega järginud olulisel määral käibes vajalikku hoolt. Kui kostja oleks täitnud liiklusreegleid, andnud jalgrattal olles sõidukile teed ning veendunud sõidutee ületamise ohutuses, ei oleks liiklusõnnetust toimunud. 9.
5. Samas ei olnud kostja ainukene, kes rikkus liiklusseaduses sätestatud nõudeid ning jättis käibes vajaliku hoole järgimata. Sõiduki juht kinnitas enda poolt antud ütlustes, et ta liikus Turu ja Tehase tänava ristmikul oleva ülekäiguraja suunas kesklinna poole suunduva sõiduraja kõige parempoolses reas. Tema sõidukiirus oli umbes 50 – 51 km/h. Sõiduki juht nägi enda kinnitusel ülekäigurada. Ta vaatas ja veendus, et temast paremalt poolt ei soovi keegi ülekäigurada ületada. Sõiduki juht kinnitas samas korduvalt, et ta ei vaadanud kordagi, kas keegi soovib vasakult ülekäigurada ületada (tl 173 – 174). Sõiduki juhil oli LS § 14 lõikest 2, § 33 lõikest 1 ja § 35 lõikest 4 tulenevalt kohustus reguleerimata ülekäigurajale lähenedes vaadata nii paremale kui ka vasakule, sest kuidas muidu saab juht veenduda, et ülekäigurajal ei ole jalakäijaid, kellele juht peaks teed andma. Sõiduki juht rikkus reguleerimata ülekäigurajale lähenedes vasakule vaatamata jätmisega seega LS § 14 lõikest 2, § 33 lõikest 1 ja § 35 lõikest 4 tulenevaid kohustusi. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et ülekäigurada asus 7,5 meetri kaugusel Tehase tn äärest. Rattur ületas enne õnnetuskohani jõudmist kaks sõidurada, ohutussaare ja veel ühe sõiduraja kogupikkusega 11,9 meetrit. Sõiduki juht kinnitas oma ütlustes, et ta liikus otse piki Turu tänavat kesklinna suunas kõige parempoolsemas sõidureas, tema ees liikus auto, kuid temast vasakpoolsemas sõidurajas ei olnud teisi sõidukeid (tl 174). Sõiduki juhi vaateväli vasakule oli seega vaba. Kui sõiduki juht oleks täitnud liiklusseadusest tulenevaid kohustusi, järginud piisavalt käibes vajalikku hoolt ja vaadanud enne ülekäigurajale lähenemist vasakule, oleks ta suure tõenäosusega suutnud jalgratturit enne ülekäigurada märgata ja olnud võimeline õnnetuse ära hoidma või vähemalt kahju vähendama. Kostja väitel sõitis juht liiga kiiresti. Liiklusõnnetuse andmetest nähtub, et sõiduki kiirus oli 55 km/h (tl 15). Sõidukijuhi hinnangul oli sõiduki kiirus tavaline linnakiirus 50 – 51 km/h. Andmeid selle kohta, kuidas on liiklusõnnetuse andmetes sõiduki kiirus tuvastatud, ei ole. Kohtul ei ole alust arvata, et sõiduki kiirust oleks enne õnnetust mõõdetud. Kohtule ei ole esitatud ka eksperdi arvamust selle kohta, kas sõiduki kiirus oli enne õnnetust lubatust suurem ja kui oli, siis kas juhul, kui sõiduk oleks liikunud lubatud kiirusega, ei oleks õnnetust toimunud. Kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole seega võimalik tuvastada, et sõiduki juht rikkus LS § 15 lg 1 p 2 alusel asulasisesel teel kehtestatud piirkiirust, so 50 km/h, ning et juhul kui rikkumist ei oleks olnud, et oleks ka liiklusõnnetust olnud. 9.
6. Mõlemad juhid rikkusid seega liiklusseadusest neile tulenevaid kohustusi ja jätsid järgimata käibes vajaliku hoolsuse. Samas kostja otsustas ületada ülekäigurada jalgrattal ja võttis endale seeläbi kohustuse anda sõidukile teed, so tagada sõidutee ületamise turvalisus sõiduki juhi suhtes. Kostja ei teinud seda, kuigi ta nägi ülekäigurajale lähenevat sõidukit ja ka seda, et sõiduki juht ei alandanud liikumiskiirust ega pidurdanud. Kostja osa liiklusnõuete rikkumisel ja käibes vajaliku hoole järgimata jätmisel oli seega suurem, kui sõiduki juhi oma. Sõidueesõigusega juhile, kes oli küll ka hooletu, ei saa antud juhul panna suuremat vastutust liiklusnõuete ja vajaliku hoolduse järgimise eest kui sõidueesõiguseta jalgratta juhile, kes pidi tagama sõiduki juhi suhtes sõiduteel asuva ülekäiguraja ületamise ohutuse. 9.
7. Kuigi kostja rikkus liiklusseadust ja käibes vajaliku hoolt suuremas ulatuses, oli sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuv oht, mis õnnetuse tagajärjel realiseerus, suurem kui jalgrattast lähtuv samalaadne oht. Sõiduk on massilt ja mõõtmetelt oluliselt suurem kui 10 jalgratas. Sõiduki kiirus oli ka suurem kui jalgratta oma. Sõiduk juht panustas seega sõidukist ja selle kiirusest tulenevalt suuremas osas kahju tekkimisse ja ulatusse kui jalgratta juht. 9.
8. Kohus leiab kõiki eeltoodud asjaolusid koostoimes hinnates, et sõidukile tekkinud kahju summas 1795 eurot 71 senti tuleb TsMS § 139 lg 1 alusel vähendada 50% ulatuses. Sõidukile tekkinud kahju täiendav vähendamine

§ 140lg 1 alusel ei ole põhjendatud.

Arvestades kostja enda osa kahju tekkimises, ei ole kahju hüvitamine summas 897 eurot 86 senti kostja jaoks äärmiselt ebaõiglane. Kostja on täiskasvanud töövõimeline inimene. Kostjal on töökoht. Kostja esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja ei ole oma majanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline kahjuhüvitist tasuma. Kostja töötasu võimaldab tal tasuda kahjuhüvitise mõistliku ajaperioodi jooksul (tl 74 – 75). Asjaolule, et kostja on võimeline kahjuhüvitist tasuma, viitab mh see, et kostja on Tartu linnale tekitatud kahjust juba olulise osa tasunud. Ainuüksi asjaolu, et sõiduki juhil oli kindlustus, ei muuda kahjuhüvitise kostjalt väljamõistmist kostja suhtes äärmiselt ebaõiglaseks, kuivõrd see muudaks

§ 429lõike 1 sisutühjaks.

9.

1. Kohus leidis ülal, et kostja jättis käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata. See viis omakorda liiklusõnnetuse toimumiseni ja kostjale tervisekahjustuse tekkimiseni. Kostjale kahju tekkimisele aitas seega kaasa kostja raskelt hooletu käitumine. Kostja puhul ei kohaldu seega TsMS § 139 lg 3 sätestatud kahju hüvitise vähendamise piirang. Kostjale tekkinud kahju, kokku 2452 eurot 1 sent, tuleb seetõttu TsMS § 139 lg 1 alusel vähendada samuti 50% ulatuses.
2. Hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldada 897 euro 86 sendi ulatuses. Hageja esitas kostjale
3. septembril 2020 kohtuvälise kahju hüvitamise nõude. Hageja palus kahju hüvitada hiljemalt
4. oktoobril 2020 (tl 20 – 21). Kostja kinnitas nõude saamist (tl 37). Hageja võib

§ 113

lg 1 ja 2 alusel seega nõuda kostjalt kahjuhüvitise 897 eurot 86 senti tasumisega viivitamise eest viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 2.

oktoobrist

1. Hageja viivise nõue on alates
2. oktoobrist 2020 kuni
3. aprillini 2022 seega põhjendatud summas 108 eurot 38 senti.
4. Kostja vastuhagi tuleb samuti rahuldada osaliselt. Kostja kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldada 1226 euro 1 sendi [(350 + 1690 + 412,01) * 0,5] ulatuses. Kostja esitas hagejale
5. novembril 2020 kohtuvälise kahju hüvitamise nõude (tl 86 – 88). Hageja kinnitas kahjunõude saamist ja lubas vastata 30 päeva jooksul (tl 71 – 72). Kostja võib

§ 113

lg 1 ja 2 alusel seega nõuda hagejalt kahjuhüvitise 1020 euro [(350 + 1690) * 0,5] tasumisega viivitamise eest viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.

detsembrist

1. Hageja viivise nõue nimetatult summalt on alates
2. detsembrist 2020 kuni
3. märtsini 2021 põhjendatud seega summas 20 eurot 11 senti. Kostja võib

§ 113

lg 1 ja 2 alusel nõuda hagejalt kahjuhüvitise 1226 euro 1 sendi tasumisega viivitamise eest viivist alates 18. märtsist 2021 kuni 5. aprillini 2022

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras summas 103 eurot 19 senti.

Viivisenõue on

1. aprilli 2022 seisuga seega 123 eurot 30 senti.
2. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse TsMS § 445 lg 1 järgi resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Hageja ja kostja nõuded teineteise vastu tuleb seega tasaarvestada. Kuna hageja nõue on väiksem, kui kostja nõue, lõpeb hageja nõue

§ 197lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusena täielikult.

Kuna pooled ei esitanud tasaarvestuse kohta seisukohti, loeb kohus

§ 88

lõikest 8 juhindudes kostja nõudest tasaarvestuse tulemusena esmalt tasutuks kohtuvälised õigusabikulud, so võla sissenõudmise kulud, seejärel sissenõutavaks muutunud viivise ning viimasena ülejäänud kahju hüvitamise nõuded. Tasaarvestuse tulemusena jääb kostja nõudeks hageja vastu kahju hüvitamise nõue 11 summas 343 eurot 7 senti (1349,31 – 1006,24). Hagejal tuleb tasuda selle summa maksmisega viivitamise eest kostjale

§ 113lg 1 ja Ts

MS § 367 alusel viivist alates 6. aprillist 2022 kuni nõude täieliku tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 13. Hagi rahuldati ligikaudu 50% ulatuses. Hagiga seotud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 alusel seega poolte endi kanda. Vastuhagi rahuldati 50% ulatuses. Vastuhagiga seotud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 alusel seega poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik 12