← Eesti

2-19-11844/57

Obsah (7)§ 100§ 101§ 108§ 105§ 116§ 102§ 97

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Narva kohtumaja Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2021, Narva Tsiviilasja number 2-19-11844 Tsiviilasi Menetlusosalised

§ 100lg 4).

Elatis tuleb tasuda K N arveldusarvele XXX AS-is SEB Pank, igakuiselt hiljemalt kuu

  1. kuupäevaks. Menetluskulud
  2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Pooltele hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. Kohtuotsus saata pooltele. 1

(14)Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 632 lg 1). Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 633 lg 7). Kohus selgitab, et juhul, kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja jooksul sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagejate nõue A K, N K ja V K (hagejad) esitasid 07.08.2019 kohtule hagi V K (kostja) vastu elatise väljamõistmiseks. Hagiavaldusest nähtub, et hagejad on K N (seaduslik esindaja) ja kostja alaealised lapsed. Hagejad elavad koos emaga Narvas, kostja elab ja töötab Tallinnas. Hagejate juures käib kostja igal nädalavahetusel, kuid laste ülalpidamises osaleb vaid minimaalsel määral, tasudes pool korteri kommunaalkuludest, kus hagejad koos emaga elavad, ning ostes aeg-ajalt toiduaineid. Elatist kostja hagejatele ei maksa. Kuivõrd hagejad elavad emaga ning on peamiselt ema ülalpidamisel, on neil õigus nõuda kostjalt ülalpidamise kohustuse täitmist elatise maksmise teel. Hagejad paluvad seega kostjalt välja mõista elatise summas 270.00 eurot kuus iga lapse kohta, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast, alates 07.08.2019 kuni laste täisealiseks saamiseni. Hagejad on esitanud kohtule tõendeid, millest nähtub, et A K ja N K on raske puudega lapsed, V K on astma. Kohtule on tõenditena esitatud ka ostutšekid ja hagejate seadusliku esindaja konto väljavõte. Hagejate seaduslikul esindajal on osaline töövõime. Kostja vastuväited Kostja tema vastu esitatud nõudeid ei tunnista, kuna leiab, et puudub õiguslik alus temalt elatise väljamõistmiseks. Kostja täidab laste ülalpidamiskohustusi täiel määral ja vahetult, seega ei pea ta täiendavalt maksma elatist rahas. Kostja alaliseks elukohaks on XXX, kus ta elab koos perega, mitte XXX, nagu väidavad hagejad. Kostja küll töötab Tallinnas ja viibib seal tööpäeviti, kuid seda seetõttu, et Narvas on raske tööd leida, suure perekonna ülalpidamiseks on aga vaja raha. Kostja on narvalane, seal elavad tema lapsed, abikaasa ja vanemad ning töölt vabal ajal on ta alati koos perega ja annab lastele ülalpidamist vahetult - maksab eluasemekulud täies ulatuses, ostab toitu, riideid ja koolitarbeid, käib lastega sanatooriumis. Kostjal on keskmine puue liikumisorganite ja südame haigestumise tõttu, seoses millega vajab ta igapäevaselt ravimeid, samuti regulaarselt protseduure ja erijalatseid. Kostja on seisukohal, et puudega laste tugiteenuse pakkumine on Euroopa Sotsiaalfondi poolt elluviidav projekt, mida rahastavad Euroopa Sotsiaalfond ja Eesti Vabariik. Seega ei pea hagejad puudega seoses kulusid kandma. Kostja on seisukohal ka, et elatis summas kokku 810.00 eurot kuus on põhjendamatult suur ning juhul, kui kohus leiab, et kostja peab kandma ülalpidamiskohustust rahalises vormis, palub ta vähendada nimetatud summat poole võrra. Hagejate esitatud tõenditest nähtub, et nende ema kulutab laste peale oluliselt vähem, mistõttu kostjapoolse ülalpidamise osa suurendamiseks pole alust. 2
(14)Kostja omandis on korter asukohaga XXX (korteril on hüpoteek), kinnistu XXX ning ½ korteri kaasomandist asukohaga XXX. Mõlema korteri puhul tasub kostja laenu- ja kommunaalmakseid. Narva korter sai välja ostetud kolm nädalat tagasi. Sõidukid kostjal puuduvad. Hagejate seaduslik esindaja on kostja suhtes vägivaldne, s.o sõimab ja peksab kostjat laste juuresolekul ning lubab ka lastel peksta ja sõimata kostjat ebatsensuurselt. Ilmselgelt on hagejate ema taktika suunatud sellele, et kostja oma kodust välja ajada ning temalt elatis välja mõista. Kostja on esitanud kulude aruande märtsist kuni augustini 2019. Kostja sissetulekuks on töötasu summas 1 866.00 eurot kuus ja sotsiaaltoetus 41.70 eurot kuus. Kostjal on tuvastatud keskmine puue. Kostja on kohtule tõenditena esitanud täiendava kulude aruande ning hulgaliselt maksekorraldusi, tõendamaks, et ta kannab lastega seotud kulusid vahetult. Kostja 11.01.2020 seisukohast nähtub, et kuni 01.11.2019 täitis ta oma kohustusi laste ees vahetult, kostja elas koos lastega ning osales nende kasvatamises ja ülalpidamises. Kuivõrd hagejate seaduslik esindaja viis lapsed 01.11.2019 pere ühisest elukohast minema, hakkas kostja alates novembrist 2019 tasuma laste ema arveldusarvele elatisraha seaduses sätestatud miinimummääras. 22.01.2020 kohtuistungil teatas kostja, et maksab lastele elatist alates novembrist. Kostja kompromissi sõlmida ei soovi, kuna täidab laste ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Hagejate täiendavad seisukohad Kostja väide, et ta täidab laste ülalpidamiskohustust täiel määral ja vahetult, ei vasta tõele. Hagejad nõuavad kostjalt elatist alates 07.08.2019, seega on kõik kostja väited ülalpidamiskohustuse täitmise kohta perioodil märts kuni juuli 2019 asjakohatud. Ka valdav osa kulutustest, näiteks tasud Tallinna korteri eest ning kostja enda sõidukulud, ei ole mitte kuidagi seotud hagejate ülalpidamise kohustuse täitmisega. Ka muud loetelus esitatud kulud, näiteks kulud Värska sanatooriumi eest ja toidukulud, hõlmavad lisaks laste kuludele ka kostja enda kulusid. Asjaolu, et kostja käib nädalavahetustel Narvas ja viibib seal reede kella 23.30-st kuni laupäeva keskpäevani ei ole mitte kuidagi võimalik käsitleda hagejatega koos elamisena. Hagejate vanemate abielusuhted ning kooselu on pöördumatult lõppenud, K N esitas 19.09.2019 kohtule hagi abielu lahutamise nõudes. Hagejate poolt esitatud Sotsiaalkindlustusameti otsused on esitatud mitte niivõrd lastele tehtavate kulude tõendamiseks, vaid lihtsalt elatisvajaduse täiendavaks põhistamiseks, kuna on üldteada, et puudega laste kasvatamine toob vanematele kaasa ka täiendavad kulud. Hagejate seaduslik esindaja on sunnitud kandma seoses selliste laste kasvatamisega täiendavaid kulusid, sh ka tugiisiku teenusele, sest ainuüksi riigi poolt kaetava teenuse jaoks ettenähtud tundidest ei piisa. Kuigi puudega laste kasvatamisega kaasnevad tavapärasest suuremad kulud (näiteks lastele koera soetamine, mis oli psühholoogi soov), on hagejad piirdunud elatise nõudmisega miinimummääras. Miinimummääras kulusid ei pea hagejad tõendama. Kostja sissetuleku puhul ei ole ka elatise vähendamine põhjendatud. Kostja sissetulek on hagejate seadusliku esindaja sissetulekust kõrgem ning ta on võimeline tasuma lastele elatist miinimummääras kuus. Puudub alus elatise vähendamiseks. Alusetud on ka kostja väited hagejate seadusliku esindaja vägivaldsuse kohta, arvestades, et kostja suhtes on algatatud kaks kriminaalasja. 14.11.2019 teatasid hagejad, et alates 01.11.2019 elavad nad koos emaga aadressil XXX. Hagejate ema töötab alates 03.07.2017 Eesti Töötukassas. Ta on alati maksnud kahe korteri (XXX) kommunaalmakseid (2018 aastal – 1 867.52 eurot, 2019 aastal – 770.85 eurot). Tallinna korter oli hagejate seadusliku esindaja poolt kostjale kingitud 2017 aastal ning ta on siiani laenu kaastaotleja. 3
(14)2018 aastal maksis ka hagejate seaduslik esindaja Narva korteri laenumakseid. Kuna Narvas asuvas korteris elas K N kuni 01.11.2019 koos hagejatega, siis tuleb ka neid kulusid arvestada lastele elatise väljamõistmisel. Hagejatele I ja II puudega seoses ning nende ema osalise töövõime tõttu riigi poolt tasutud toetuste näol on tegemist ajutise sissetulekuga. See on ette nähtud terviseseisundi parandamiseks, milleks on koostatud rehabilitatsiooni kavad ning eeltooduga kaasnevad ka täiendavad kulud. Hagejal III on ülekaal, mistõttu tuleb ka tema tervise parandamiseks täiendavaid kulutusi teha. Lisaks igapäevastele vajadustele tasub hagejate seaduslik esindaja laste kulusid seoses täiendõppega. Lapsed käivad huviringides ja trennis, laste ema annab lastele taskuraha. Hagejad esitasid oma kulude tõendamiseks maksekorraldused ja ostutšekid. Hagejate ema sissetulekuks on töötasu summas ca 900.00 eurot kuus, lisaks tasutakse talle riigi poolt erinevaid toetusi. 22.01.2020 kohtuistungil kinnitasid hagejad, et kostja tasub neile elatist alates novembrist 2019 miinimummääras, varasemalt täitis kostja laste ülalpidamiskohustust ainult piiratud ulatuses. Hagi esitamise põhjuseks oli see, et elatise tasumise kohustust ei täidetud nõuetekohaselt. Hagejad teatasid, et kostja andis neile ülalpidamist kuni novembrini 2019 vahetult, kuid vaid paarisaja euro ulatuses. Kostja täiendavad seisukohad Kostja on seisukohal, et praeguseks ajaks võib miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks elatis välja mõista väiksemas ulatuses. Vastavalt Tartu Ülikooli Justiitsministeeriumi tellimusel läbi viidud uuringule oleks lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta 2019 aasta lõpus kas 172.00 eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 194.00 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Mõlema meetodi järgi on lapse minimaalsed ülalpidamiskulud seega lapse kohta väiksemad, kui praegune miinimumelatise summa. Asjas puuduvad andmed selle kohta, et hagejate kulutused oleksid uuringus toodud keskmisest suuremad. Kostja on seadnud kahtluse alla hagejate vajaduste suuruse ning väitnud, et hagejate ema osa laste kulude kandmises on olnud väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kostja tugines viidatud vastuses ka sellele, et laste kulutused on miinimumelatisest väiksemad mh mastaabisäästu tõttu. Vastavalt viimati väljakujunenud kohtupraktikale, võib mõjuval põhjusel elatise miinimumsumma vähendada. Riigikohus on märkinud, et lapse vajaduste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm lapsetoetustega. Kostja andmetel saab hagejate ema enda arveldusarvele laste- ja peretoetustena kokku 824.18 eurot. Kostja on seisukohal, et elatise summa määramisel tuleb arvestada, et laste vajadused on toetuste summadega juba kaetud. Kostja eeldab, et hagejate ema ei panusta laste ülalpidamisse enda sissetulekutest midagi, kasutades laste ülalpidamiseks laste- ja peretoetusraha ning kostjalt saadud elatist, mis kokku teeb üle 1 600.00 euro. Kostja arvates ei ole selline olukord seaduslik ega õiglane. Seonduvalt ülalpidamisega, mis on kostja poolt lastele antud ajavahemikul 07.08.2019 31.10.2019, selgitab kostja järgmist. Kostja esitas eelnevalt üksikasjaliku kirjelduse lastele kulutatud rahaliste vahendite kohta koos maksekorraldustega. Kostja kinnitab, et kõik toodud vahendid olid kulutatud lastele. Ühele lapsele kulutatud raha suurust saab teada, kui jagada igakuist summat kolmega. Täpsemaid andmeid ei ole võimalik esitada. Kostja rõhutab, et ka sel perioodil said lapsed toetusi, samuti pidi ka hagejate ema kulutama raha laste ülalpidamiseks. Laste vajadused sel perioodil ei ole tuvastatud. Laste ema jättis korduvalt kohtunõuded omapoolsete sissetulekute ja kulutuste esitamiseks täitmata. 4
(14)23.02.2021 kohtuistungil teatas kostja, et töötab Tallinnas alates oktoobrist 2018, kõik vabad päevad veetis ta kuni laste ja nende ema ühisest kodust väljakolimiseni perega Narvas. Mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks on praegusel juhul järgmised – kostjal osaline töövõime, laste paljusus ja hagejatele riigi poolt tasutud toetused. Hagejate täiendavad seisukohad Alaealisele lapsele elatise miinimummääras nõudmisel ei ole vaja lapse vajadusi tõendada. Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud määras. Arvestades, et kostja tasub hagejatele menetluse ajal elatist

§ 101

lg 1 sätestatud määras, siis võib järeldada, et ta on võimeline hagejatele ettenähtud määras ülalpidamist andma. Sellele, et kostjal see võimalik ei ole, ei ole ta ka tuginenud ega selliseid asjaolusid, millest võiks seda järeldada, esile toonud. Mõjuvad põhjused elatise alla miinimummäära vähendamiseks hagejate hinnangul puuduvad. Kohus saaks asjaoluga, et osa lapse vajadusi on kaetud peretoetustega, arvestada vaid siis, kui esile oleks toodud mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra. Kostja ei ole selliseid asjaolusid esile toonud ega tõendanud. Samuti ei ole ka kõik toetused peretoetused. Lasterikka pere toetuse saamise õigus on vanemal (PHS § 21 lg 1). Hagejad I ja II on raske puudega lapsed. Puudega lapse toetus ei ole peretoetus. Tegemist on seadusega ettenähtud toetusega, mis makstakse igakuiselt keskmise, raske või sügava puudega lapsele puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks ja rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud tegevusteks (PISTS lg 6 lg 1). Nimetatu tähendab, et toetuse maksmise korral ei saa nimetatud toetust pidada hagejate selliseks sissetulekuks, millega tuleb arvestada lapsevanemalt elatise väljamõistmisel. Seetõttu on alusetud kostja väited, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada, et hagejate vajadused on toetuste summadega juba kaetud. Samuti ei anna elatise vähendamiseks alust see, kas ja kui palju on hagejate seaduslik esindaja suutnud laste vajadusi katta kostja eest ajal, mil kostja on jätnud oma kohustused täitmata, enne, kui ta hakkas asja lahendamise ajal lastele elatist maksma. Kostja poolt maakohtule esitatud tõenditest ja tabelitest (mis ei ole tõendid) ei ole arusaadav nende seos hagejatega ega kui palju väidetavalt kostja iga hageja peale kulutas. Hulgaliselt andmeid kostja enda kulutuste kohta (kostja Tallinna korteri kulud) ning elatise nõudmise perioodi algusele (07.08.2019) eelneva perioodi eest, on hagejate hinnangul asjakohatud. Asjas esitatud asjaoludest on tuvastatav, et kostja elas perioodil 07.08.2019 - 31.10.2019 Tallinnas ja viibis Narvas vaid nädalavahetusel, tavaliselt ühe päeva nädalas. Elatise suurust ei saa määrata lähtudes ainult asjaolust, et kostja viibis hagejatega Narvas ühes korteris, sest see ei tõenda, et ta andis hagejatele ülalpidamist piisavas ulatuses. Hagejad paluvad seega hagi rahuldada ning kostjalt välja mõista elatis alates 07.08.2019. 23.02.2021 teatasid hagejad, et nad ei elanud kostjaga koos juba 2019 oktoobrikuu lõpust. Kostja viibis vaid kord nädalas koos hagejate ja nende emaga, see ei olnud kooselamine. Kostja viibis eraldi toas. 26.03.2021 leidsid hagejad, et kostja poolt perioodi 07.08.2019 - 31.10.2019 eest esitatud maksekorraldustest ei ole tuvastav, milliseid hagejate vajadusi kattis kostja maksekorralduses kajastatud summade tasumisega. Ei ole tuvastatav ka, kelle kulusid kostja kandis maksekorralduses nimetatud summade tasumisega arvestades, et kostjal on kindlasti ka enda kulud (toit, riided, enda kinnisvaraga seotud majandamiskulud, sõidud, meelelahutus ja muu). Asjaolu, et kostja ei tee vahet enda ning hagejate vajaduste vahel on selgelt tuvastatav näiteks sellest, et kostja esitas kohtule 14.11.2019 Järve tarbijate Ühistu Narva Maksimarketi 02.11.2019 arve 2/266, s.o 5

(14)arve aja eest, mil hagejad kostjaga ei kohtunud, sest kolisid juba 2019 aasta oktoobris poolte ühisest kodust välja. Lisatud kostja kirjaliku selgituse kohta märgivad hagejad, et see on kostja poolt isiklikult koostatud kulude aruanne, mis ei ole tõend. TsMS § 229 lg 2 tulenevalt on tõendiks poole vande all antud seletus. Seega ei saa kohus rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-91-06, p 15). Eelnimetatud põhjendustest lähtudes ei ole kostja hagejate hinnangul esitanud ega tõendanud perioodil 07.08.2019 - 31.10.2019 vahetult ülalpidamise andmisena tehtud kulutused arvestatuna iga hageja kohta eraldi. Perioodil 07.08.2019 - 31.10.2019 kostja elas ja töötas Tallinnas, Narva tuli ta tavaliselt üheks päevaks nädalavahetusel ja sel ajal korraldas laste juuresolekul skandaale, kiusas ja terroriseeris hagejaid ning nende ema ja seejärel sõitis tagasi Tallinnasse. Hagejate ülalpidamiskohustust ta sel ajal ei täitnud. Kostja ostis vaid endale toitu, viibides Narvas kogus kviitungeid, mida ta ka esitas käesolevas asjas kohtule, kuid kviitungite järgi ostetud asju hagejad ei saanud. Mingit sularaha kostja hagejatele või nende emale ei andnud. Hagejad ei ela aadressil XXX alates 27.10.2019, mis on tõendatud esitatud tõenditega. Hagejate igakuised vajadused on keskmiselt järgmised: V K - 895.56 eurot, N K - 888.33 eurot, A K - 866.60 eurot, s.o kokku hagejate vajadused summas 2 650.49 eurot kuus. Hagejate ema sissetulekuks on 1 210.23 eurot neto, ta saab ka töövõimetuse toetust 263.11 eurot. Lisaks laekub hagejate ema kontole puudega laste toetus 322.18 eurot ja peretoetus 520.00 eurot. Kokku on pere sissetulek summas 2 315.52 eurot (1 210.23 + 263.11 + 322.18 + 520.00). Kostja tasub menetluse ajal hagejatele elatist summas 876.00 eurot kuus. Isegi kui lisada kostja poolt tasutavale elatisele lastele ettenähtud toetusi summas kokku 842.18 eurot, siis vahe laste vajaduste (2 650.49 eurot kuus) ja kostja poolt makstava elatise + laste toetuste summa (876.00 + 842.18 = 1 718.18) vahel on 932.31 eurot (2 650.49 – 1 718.18). Selles summas hagejate vajadusi katab hagejate ema oma sissetuleku arvelt ja kui mõnes kuus on hagejate vajadused eriti suured, siis aitavad teda rahaliselt tema vanemad. Viidatud asjaoludest lähtudes on valed kostja vastuväited, et hagejate vajadused on miinimummäärast väiksemad, mh mastaabisäästu tõttu. Samuti on vale kostja väide, et hagejate vajadused on täielikult kaetud toetustega ja kostja poolt tasutava elatisega. Kuna kostja tasub kohtuasja lahendamise ajal hagejatele elatist

§ 101

lg 1 sätestatud määras, siis saab järeldada, et ta on iseenesest võimeline hagejatele ettenähtud määras ülalpidamist andma. Kostja on kahe kinnisasja ainuomanik ja talle kuulub lisaks ka kaasomandis hagejate emaga üks korteriomand. Kostjale kuuluvaid kinnisasju ja sissetulekut summas ca 1 900.00 eurot kuus (neto) tuleb võtta asja lahendamisel arvesse. Kostja on võimeline maksma hagejatele nõutavat elatist. Hagejate ema ainuomandis on korter asukohaga XXX, kus elavad ka hagejad. Hagejate emal on ka kaasomandis kostjaga korteriomand, mis on aga täielikult kostja valduses. Muu oluline vara hagejate emal puudub. Hagejate ema kasutab tema isale (laste vanaisale) kuuluvat sõidukit. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud pooled ära ning tutvunud kohtule esitatud kirjalike seisukohtade ja tõenditega, on seisukohal, et hagi on osaliselt põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma 6

(14)nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Toimiku materjalidest nähtub ning pooled ei vaidle, et hagejad on nende seadusliku esindaja K N ja kostja V K ühised alaealise lapsed (I kd, tlk 5-7). Puudub vaidlus, et kostja töötab ja viibib suurema osa ajast Tallinnas, hagejad elavad emaga Narvas. Hagejad teatasid menetluse alguses ka, et nad elasid kuni 01.11.2019 hagejate seaduslikule esindajale ja kostjale kuuluvas korteris asukohaga XXX ning alates 01.11.2019 elavad mujal. Seejärel teatasid aga hagejad, et nad kolisid poolte ühisest elukohast välja juba 27.10.2019, mis on nende hinnangul tõendatud K. T ütlustega. Kohus märgib, et hagejate poolt tõendina esitatud K. T avaldusest ei nähtu, millal täpselt hagejad poolte ühisest kodust välja kolisid, nähtub vaid, et hagejad ja nende ema elasid oktoobrikuu lõpust mujal (II kd, tlk 172). Eelnevast ei saa kohtu hinnangul järeldada, et hagejad kolisid poolte ühisest kodust välja juba 27.10.2019, hagejad võisid kolida ka 31.10.2019 (mis ongi kuni 01.11.2019). Kohus loeb seega, et hagejad elavad, nii nagu nad on alguses väitnud ning kostja on sellega nõustunud, alates 01.11.2019 oma emaga mujal. Samas leiab kohus, et asjaolu, millal täpselt hagejad poolte ühisest kodust välja kolisid ning oma emaga eraldi elama asusid praegusel juhul olulist tähtsust ei oma, kuivõrd elatist ei nõuta tagasiulatuvalt (

§ 108), vaid alates hagi esitamisest.

Kohus selgitab, et elatisenõude rahuldamise eelduseks on ülalpidamiskohustuse rikkumine ülalpidamist andma kohustatud isiku poolt. Perekonnaseaduse (

) § 100 lg 2 esimeses lauses on toodud üksnes näitlik loetelu juhtudest, millal vanem peab täitma ülalpidamises kohustust elatise maksmise teel. Senise kohtupraktika järgi ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt nt Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13;
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-56-15, p 11). Järelikult ei saa vaidluse korral üksnes hagejate ja kostja koos elamise faktist teha järeldusi, kas kostja on andnud ülalpidamist piisavas ulatuses. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatise summas 270.00 eurot kuus iga lapse kohta, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast, alates 07.08.2019 kuni laste täisealiseks saamiseni. Puudub vaidlus, et kostja on lastele alates novembrist 2019 elatist miinimummääras kuus tasunud. Hagejad teatasid, et kostja andis neile ülalpidamist kuni novembrini 2019 vahetult, kuid ebapiisavas ulatuses, mistõttu tuli neil esitada kohtule hagi kostjalt elatise saamiseks. Pooled iseenesest ei vaidle, et kostja on kuni hagejate vanemate lahku kolimiseni osalenud laste ülalpidamises vahetult (II kd, tlk 75). Hagejate hinnangul on aga kostja poolt antav ülalpidamine olnud ebapiisav. Kohtul tuleb seega muuhulgas välja selgitada, kui palju andis kostja hagejatele vahetult ülalpidamist hagiavalduse esitamisest (07.08.2019) kuni vanemate lahku kolimiseni. Kohus selgitab, et tulenevalt kohtupraktikast tuleb elatise suuruse määramisel tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. 7

(14)Toimiku materjalidest nähtub ning pooled ei vaidle, et kostjal on keskmine puue kuni 11.07.2022 (I kd, tlk 48). Samas vaatama sellele, et kostjal on keskmine puue, on ta siiski võimeline töötama ning sissetulekut teenima. Kostja esitatud tõenditest ja kohtu tehtud päringutest nähtub, et kostja omandis on mitu kinnisasja (I kd tlk 174 -196), tema sissetulekuks oli menetluse alguses töötasu summas 1 866.00 eurot (neto) kuus, (hiljem ca 1 878.00 eurot kuus) ning sotsiaaltoetus summas 41.17 eurot kuus (I kd, tlk 46-47, II kd, tlk 162-163, III kd, tlk 120, tlk 146-150). Kostjal teisi lapsi peale hagejate ei ole. Kohus on selgitanud, et kostjal tuleb esitada kokkuvõtlikult tema poolt lastele perioodil 07.08.2019 - 31.10.2019 vahetult ülalpidamise andmisena tehtud kulutused arvestatuna iga lapse kohta eraldi koos viidetega menetluses juba esitatud või täiendavatele tõenditele. Kostja selgitas, et ta on esitanud üksikasjaliku kirjelduse lastele kulutatud rahaliste vahendite kohta koos maksekorraldustega ning kinnitas, et kõik toodud vahendid olid kulutatud lastele. Ühele lapsele kulutatud raha suurust saab kostja väitel teada, kui jagada igakuist summat kolmega, täpsemaid andmeid ei ole kostjal võimalik esitada. Kostja teatas, et ka sel periodil said lapsed toetusi, samuti pidi ka hagejate ema kulutama raha laste ülalpidamiseks. Toimiku materjalidest nähtub, et kostja on esitanud kohtule kulude aruande märtsist kuni augustini 2019 (I kd, tlk 41 pöördel-45) ja kulude aruande märtsist kuni oktoobrini 2019 ning hulgaliselt maksekorraldusi (I kd, tlk 68-173). Kohus märgib, et nimetatud tõenditest ei ole arusaadav ega ole võimalik tuvastada, kui palju tegelikkuses kostja iga hageja (ja hagejate üldse) ülalpidamiseks panustas. Lisaks on osad maksekorraldused seotud vaid kostja enda kuludega (nt Tallinna korteri kulud) ning suur hulk maksekorraldusi on aja eest, mil hagejad elatist ei nõua, mistõttu need kohtu hinnagul asjasse ei puutu ja kohus nendega ei arvesta. Lisaks on ilmselt kostjal ka endal igapäevased (elamise, söögi jm) kulud, seega kõiki kostja esitatud arveid ei ole võimalik ainult hagejatega seostada. Kostja ei ole seega kohtu hinnangul tõendanud ega veenvalt põhjendanud, kui suures ulatuses täitis ta iga hageja ülalpidamiskohustust vahetult kuni poolte lahku kolimiseni. Ilmselgelt on ta laste ülalpidamises mingil määral osalenud (selles osas puudub ka vaidlus), kuid täpset hagejate ülalpidamise ulatust (ning kas see on olnud piisav) alates hagi esitamisest kuni 2019 oktoobri lõpuni, kohtul esitatud tõenditest tuvastada ei ole võimalik. Seega ei ole kostja tõendanud, et ta on hagejate ülalpidamise kohustust täitnud nõuetekohaselt. Kostja on muuhulgas leidnud, et ajavahemikul 07.08.2019 - 31.10.2019 laste vajaduste, toetuste ja nende ülalpidamisele faktiliselt kulutatud rahaliste vahendite suuruse tuvastamiseks tuleb toimikusse tõendina võtta laste ema pangakonto väljavõtte. Kohus märgib, et laste ema konto väljavõttega saab tuvastada ema poolt kantud ülalpidamist ja võimalik, et ka laste vajadusi, kuid kindlasti mitte kostja ülalpidamise ulatust. Kohus selgitab ka, et hagejatel on kostjast lahus elavate alaealiste lastena kostja vastu

§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas 3-2-1-136-13, p 11).

§ 100

lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud

§-s 99 lg 1 ja 2, mille järgi määratakse 8

(14)ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada aga, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116

lg 1).

§ 101

lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2019 oli töötasu alammäär 540.00 eurot, millest ½ on 270.00 eurot. Alates 01.01.2020 oli töötasu alammäär 584.00 eurot, millest ½ on 292.00 eurot. Ka 2021 aastal on töötasu alammäär kuus 584.00 eurot, millest pool on 292.00 eurot. Kostja leiab, et elatis miinimummääras kuus on põhjendamatult suur ning juhul, kui kohus leiab, et ta peab kandma ülalpidamiskohustust rahalises vormis, palus vähendada nimetatud summat poole võrra. Laste ema kulutab kostja hinnangul laste peale vähem raha kui tema. Kuna hagejaid on kolm, on tegemist laste paljususega, laste kulutused on kostja hinnangul miinimumelatisest väiksemad mh mastaabisäästu tõttu. Lisaks saavad hagejad riigilt erinevaid toetusi. Kostjal on ka osaline töövõime. Kohus selgitab, et lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus tegi hagejatele ettepaneku esitada tõendid oma kulutuste ja vajaduste kohta. Hagejad on menetluse kestel rõhutanud, et miinimummääras elatise nõudmisel ei ole vajalik lapse kulutusi tõendada. Kohus on nõus, et Riigikohus on mitmetes oma lahendites selgitanud, et tulenevalt

§ 101

lg 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-21-15, p 14). Samas on Riigikohus selgitanud, et lapse vajadusi on vajalik hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt Riigikohtu 7.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651 p 14). Hagejad on siiski esitanud oma kulude nimekirja 14.11.2019, millest nähtub, et juunis 2019 olid nende kulud kokku summas 1 202.34 eurot, juulis 2019 summas 728.34 eurot, augustis 2019 summas 1 447.47 eurot, septembris 2019 summas 1 049.78 eurot ning oktoobris 2019 summas 1 277.97 eurot. Hagejad teatasid muuhulgas ka, et seoses sellega, et hagejal III on ülekaal, tegeleb laste ema hageja III terviseseisundi parandamisega, laps on registreeritud noorte treeningule, kuumaksega 25.00 eurot. Samuti tegeleb hagejate ema hageja I ja II täiendõppega. Kuna kool ei tulnud selles osas appi ja vene keele õpetaja muutus, siis selleks, et laste teadmised ei kaoks, peab aeg-ajalt võtma eratunde endise vene keele õpetaja juures. 2019 aastal on lisatundide eest makstud 480.00 eurot. Selleks, et lapsed oleksid võimelised ostma endale toitu kauplusest iseseisvalt või tugiisiku abil, kannab hagejate ema nende pangaarvele raha ning lisaks annab ka sularaha. Laste 9

(14)huviringide eest maksab samuti ema. Hagejad II ja III käivad huviringis „Kodundus“, varem käisid kõik lapsed basseinis (I kd, tlk 185). Hagejad on esitanud oma väidete tõendamiseks hulgaliselt maksekorraldusi ja ostutšekke (I kd, tlk 187 – 200, II kd, tlk 1 – 44). Uurinud kohtule esitatud tõendeid (maksekorraldusi ja ostutšekke), leiab kohus, et nimetatud tõendid siiski suures osas lastele tehtavaid kulutusi ja nende vajadusi ei tõenda. Suures osas nimetatud tõenditest ei ole kohtu hinnangul võimalik aru saada kui palju tegelikkuses hagejate (ja iga hageja kohta eraldi) peale kuus kulub ja mis on nende tegelikud igakuised vajadused (v.a mõned kulud tervise, huvialaringide, spordi ja täiendõppega seoses). 26.03.2021 teatasid hagejad, et nende igakuised vajadused on keskmiselt järgmised: V K summas 895.56 eurot, N K summas 888.33 eurot ja A K summas 866.60 eurot, s.o kokku summas 2 650.49 eurot kuus (II kd, tlk 173). Hagejad esitasid oma väidete tõendamiseks maksekorraldusi ja konto väljavõtteid (II kd, tlk 174 – 200, III kd, tlk 1-68), mis kohtu hinnangul samuti suures osas hagejate igakuiseid vajadusi ei tõenda (v.a kulutused tervisele, huviringidele, täiendõppele). Kohus märgib ka, et vaatamata sellele, et mõned hagejate esitatud kulutuste tõendid on venekeelsed, ei nõudnud kohus nimetatud tõendite tõlkeid, kuna kostja ei vaielnud nende vastuvõtmise vastu ning täiendavate kulutuste (tõlkekulude) hagejate kanda jätmine on vaidluse sisu arvestades kohtu hinnangul põhjendamatu. Lisaks ei sisalda need keerulist õiguslikku vms teksti, vaid tõendavad mõningaid hagejate kulutusi täiendõppele ja spordile. Puudub vaidlus, et hagejal I ja hagejal II on tuvastatud raske puue (I kd, tlk 16-19, III kd, tlk 8081), hagejal III on astma (I kd, tlk 20). Samas ei ole hagejad, vaatamata sellele, et kohus palus neil esitada tõendeid, millest nähtuks, millised on hagejate reaalsed kulud puudega seoses, selliseid tõendeid kohtule esitanud. Hagejad on küll esitanud mõningad tervise parandamiseks tehtud kulutuste tõendid (nt massaaž) ja erijalatsite arved, kuid kui palju täpselt hagejatel puudega seoses kuus kulub, hagejate esitatud tõenditest ei nähtu. Hagejad ei ole seega kohtu hinnangul tõendanud, et hagejate I ja II puudega seotud kulutused ületavad neile riigi poolt makstavat toetuse summat. Kohus peab vajalikuks märkida, et nii hagejate seaduslik esindaja kui ka kostja on mõlemad esitanud kohtule hulgaliselt maksekorraldusi ja arveid lastele väidetavalt tehtud kulutuste kohta, mis kohtu hinnangul siiski suures osas laste vajadusi ja neile tehtavaid kulutusi ei tõenda. Vaatamata sellele, et suures osas on hagejate vajadused (sh seoses nende tervisprobleemidega) siiski kohtu hinnangul tõendamata, on samas arusaadav, et lapsed peavad igapäevaselt kusagil elama, sööma, riietuma, käima koolis jne. Arvestades, et hagejad ei ole oma vajaduste kohta suures osas usaldusväärseid tõendeid esitanud, leiab kohus, et laste igapäevaste kulude kindlaks tegemisel on praegusel juhul mõistlik lähtuda uuringust „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ (https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf), kus on leitud, et eri vanuses laste ülalpidamiskulud on erinevas suuruses. Uuringu tabelis 11 on toodud kolme erineva meetodi alusel hinnatud kulude hinnang vanuse kaupa, vanuses 13–17 on kuluks hinnatud 323.00 – 412.00 eurot kuus lapse kohta (keskmine seega 367.50 eurot). Kohus peab siin vajalikuks arvestada ka asjaolu, et uuringus leiti üldiselt, et Ida-Virumaal on kõige madalamad kulud. Kohus selgitab ka, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18). Riigikohus on leidnud, et

§ 102lg 2 järgne mõjuv põhjus võib mh seisneda ka vanema halvas varalises seisundis (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). 10

(14)Kohus selgitab ka, et

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad ning kui sellised asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 9. juuni 2017.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Riigikohus on muuhulgas leidnud ka, et muu asjaolu

§ 102

lg 2 kohaselt võib olla lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kohus selgitab taas, et vanemad peaksid eelduslikult kandma lastega seotud kulusid võrdselt. Hagejate seadusliku esindaja ainuomandis on korter asukohaga Puškini 49-37, Narvas, kus elavad ka hagejad. Hagejate emal on ka kaasomandis kostjaga korteriomand, kus perekond varem elas (III kd, tlk 79). Muu oluline vara hagejate emal puudub. Hagejate ema kasutab tema isale (laste vanaisale) kuuluvat sõidukit. Hagejate ema sissetulekuks on töötasu 1 210.23 eurot (neto), ta saab ka töövõimetuse toetust 263.11 eurot. Lisaks makstakse hagejate ema kontole hagejate I ja II puudega laste toetust 322.18 eurot ja peretoetust 520.00 eurot (III kd, tlk 120). Kokku on pere sissetulek 2 315.52 eurot (1 210.23 + 263.11 + 322.18 + 520.00). Ka kostja tasub menetluse ajal hagejatele elatis summas 876.00 eurot kuus. Kohus on seisukohal, et arvestades hagejate ema sissetulekut (ka kõiki temale makstavaid toetusi), ei ole eluliselt usutav, et hagejate kulutused on summas kokku 2 650.49 eurot kuus. Ilmselgelt on ka hagejate emal endal kulutused, mida tuleb igapäevaselt kanda. Eluliselt ei ole usutav, et hagejate kulutused on nende ema sissetulekust suuremad (ning arvestades sealjuures, et hagejate ema sissetulek kokku on päris suur) ning et emal tuleb lisaks veel võtta sugulastelt/ tuttavatelt laenu. Arvestades seega eespool öeldut ja tuvastatut ning arvestades, et hagejate esindaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et laste ülalpidamise igakuised kulutused võrduvad elatise miinimummääraga ning kostja ei ole tõendanud, et ta on laste ülalpidamiskohustust kuni vanemate lahku kolimiseni ei miinimummääras ega ka uuringus leitud määras piisavas ulatuses täitnud, millega on kohtu hinnangul oma ülalpidamiskohustust rikkunud, leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista elatis summas 183.00 eurot kuus (s.o 367.50/ 2) iga lapse kohta. Kohus selgitab, et elatise nõude eesmärgiks on tagada lapse ülalpidamine. Tähtis on, et lapse vajadused saaksid rahuldatud. Kohus peab vajalikuks märkida ka järgmist. Olenemata sellest, et kõik vanemad soovivad oma lastele pakkuda kõige paremaid võimalusi arenemiseks ja vaba aja veetmiseks, tuleb siiski kohtu hinnangul lähtuda vanemate reaalsetest võimalustest. Ka Riigikohus on 24.10.2012 tsiviilasjas 3-21-118-12 tehtud otsuse p 15 selgitanud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. […] tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Kohtu hinnangul ei ole hagejate esitatud tõenditest nähtuvad meelelahutusüritused, väljas söömine, kulutused arvutimängudele, hagejatele tehtud kallid kingitused ja elektroonika (kallid arvutid) esmavajalikud. Juhul, kui hagejate ema on otsustanud selliseid kulutusi lastele teha, on see tema õigus, kuid kindlasti ei saa väita, et tegemist on vältimatute kuludega, mis on esmavajalikud ja millega tuleb elatise väljamõistmisel arvestada. Ka riiete osas on oluline, kust neid ostetakse, millest sõltub ka suuresti nende hind. Kohus peab vajalikuks märkida ka, et puudega lastele mõeldud toetused, nagu menetluses on õigesti märgitud, on mõeldud siiski laste tervisliku seisundi parandamiseks. Ka hagejate emale makstav puudetoetus on samuti mõeldud hagejate ema tervise parandamiseks. Seega tuleks nimetatud toetusi kasutada eesmärgipäraselt. 11

(14)Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka, et riik maksab alaealistele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealiste ülalpidamiseks saab kasutada. Kohus nõustub ka, et kolme lapse puhul tuleb arvestada, et laste ülalpidamisel on olemas n-ö ühised kulud, mida ei tule kanda iga lapse kohta eraldi, nt küte- või elektrikulud, mänguasjad jms. Lisaks on Riigikohus korduvalt (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 30) juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Kostja on menetluses samuti taotlenud riiklike toetustega arvestamist. Riigikohus on selgitanud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 32-1-35-17, p 28.2). Perehüvitiste seaduse (PHS) § 2 sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine. Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. Lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (vt Riigikohtu 22.03.2017. a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Iseenesest ei ole välistatud arvesse võtta, et elatist taotleva lapse vajadused on kaetud riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul põhjendatud vähendada väljamõistetavat elatist pelgalt põhjusel, et hagejatele (hagejate seaduslikule esindajale) tasutakse riigi poolt toetusi. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada elatist lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud. Kohus märgib, et lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Ka hagejate emale makstav lasterikka pere toetus on mõeldud suurperede toetamiseks. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 lg 4 järgi on lasterikkad pered riigi erilise hoole all. Seadusandja saab otsustada, millist perekonda pidada lasterikkaks perekonnaks, ning kehtiva õiguse kohaselt on kolmelapseline perekond kahtlusteta lasterikas perekond ka PS § 28 lg 4 mõttes. PS § 28 lg 4 peaks tagama ühesuguse hoole kõigile ühesuguses olukorras olevatele lasterikastele peredele. Eeltoodut arvestades on kohtu arvates antud juhul hagejate igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid tagatud, kui kostja maksab igakuiselt igale lapsele elatist summas 183.00 eurot, millele lisandub lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (

§ 116

lg 1) sama suures ulatuses hagejate seadusliku esindaja (ema) panus ning riiklikud toetused. Kohus mõistab kostjalt seega iga hageja kasuks välja elatise summas 183.00 eurot kuus, alates 07.08.2019 (hagi esitamisest) kuni laste täisealiseks saamiseni. Kohus selgitab ka, et vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (vt nt Riigikohtu 23. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5704, p 10; 9. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 16). Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal. Enamasti peavad vanemad oma lapsi ülal vabatahtlikult.

§ 100lg 1 kohaselt antakse üldjuhul ülalpidamist raha perioodilise maksmisega.

Riigikohtu 3-2-1-160-12 lahendist nähtub, et vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt nt Riigikohtu 23. aprilli 2004. a 12

(14)otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p-d 9 ja 10;
  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10807, p 11). Kui vanem rikub laste ülalpidamise kohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel välja elatise lapsele nõude esitanud vanema kasuks (vt nt Riigikohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-02, p 10;
  5. aprilli
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p-d 9 ja 10;
  7. novembri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-07, p 11). Riigikohus on varem märkinud ka seda, et kui on alust eeldada, et vanem rikub ülalpidamiskohustust tulevikus, võib õigustatud isik esitada hagi ka tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise maksmise kohustuse täitmiseks (vt Riigikohtu
  9. mai
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 14). Alates
  11. juulist 2010 kehtiva

§ 97p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

Kui vanem rikub ülalpidamiskohustust või on alust eeldada, et ta teeb seda tulevikus, on lapsel õigus esitada vanema vastu hagi elatise saamiseks või tulevase elatisenõude täitmiseks. Kohus on seisukohal, et kostjalt elatise väljamõistmine on praegusel juhul põhjendatud ka seetõttu, kuna laste emal, kelle juures lapsed elavad, peab olema kindlustunne, et tal on olemas iga kuu piisavalt raha laste ülalpidamiseks ning seda sõltumata kostja tujust, vanemate vahelisest läbisaamisest jne. Toimiku materjalidest nähtub, et hagejad on juba varasemalt esitanud kostja vastu hagi elatise saamiseks, seejärel on vanemad ära leppinud ning hagejad hagist loobunud (II kd, tlk 50). Poolte vahel on seega ka varasemalt olnud elatise saamise osas probleeme, mis küll hiljem lahenesid, kuid seejärel tekkisid uuesti. Hagejate vanemate vahel on olnud ka vägivalla juhtumeid. Kohus on menetluse kestel korduvalt rõhutanud kompromissi sõlmimisele, pooled on sellest täielikult keeldunud. Kohus on seisukohal, et vanemate vahelised konfliktid ning lahkarvamused ning pidev kohtus asjade lahendamine ei ole kindlasti ei laste õiguste ega huvidega kooskõlas. Lastel peab olema kindlustunne, et kostja tasub neile elatist ka edaspidi. Kohus leiab ka, et elatise nõude eesmärgiks on tagada laste ülalpidamine ning heaolu ning et nende igapäevased mõistlikud vajadused saaksid rahuldatud ja laste arenguks piisavad vahendid tagatud. Seda ka sõltumata vanemate vahelisest läbisaamisest või mistahes vanemate konfliktidest. Tulenevalt hagejate soovist ja TsMS § 445 lg 1 sätestatust, millele kostja vastuväiteid ei esitanud, tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Elatis tuleb tasuda hagejate seadusliku esindaja arveldusarvele XXX AS-is SEB Pank, igakuiselt hiljemalt kuu 10. kuupäevaks. Kohus selgitab pooltele ka, et elatusraha maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise korral võib kumbki pool nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist (TsMS § 459), s.o hagejatel on võimalus nõuda elatise suurendamist ja kostjal vähendamist. Kõik kohtuotsuses käsitlemata poolte väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates samuti tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes eeltoodust ning arvestades hagi rahuldamise ulatust, samuti vaidluse sisu ning olemust, leiab kohus õiglaseks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Pooltele hüvitamisele kuuluvad menetluskulud seega puuduvad. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. 13

(14)/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.