Obsah (6)

§ 4771§ 551§ 378§ 656§ 550§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht 5. mai 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-22-2859 Tsiviilasi K.K. avaldus ühise hooldusõiguse lõpetami

) § 551 lg 1 kohaselt. Kuna

1. veebruari
2. a esialgse õiguskaitse rakendamise määrus on pooltel tekitanud täitmise osas erimeelsusi, tuleb nimetatud määrus tühistada ning teha uus määrus. Esialgse õiguskaitse rakendamist peab kohus alaealise lapse õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Arvestades tekkinud olukorda, kus lapse isa keeldub kohtumäärust täitmast (nii tsiviilasjas nr 2-21-20320 sõlmitud kompromissi, kui ka käesolevas asjas esialgse õiguskaitse määrust), eirab kohtu juhiseid ega lähtu lapse heaolust oli kohus seisukohal, et tsiviilasjas nr 2-21-20320 sõlmitud kompromissi täitmine tuleb peatada. Kohus nõustus, et laps peab saama suhelda mõlema vanemaga. Tsiviilasjas on algatatud lepitusmenetlus. Kohus leidis, et on põhjendatud rakendada esialgset õiguskaitset ning määrata kohtumenetluse ajaks esialgse õiguskaitse korras lapse viibimiskoha osas otsustusõigus tema emale. Lapse isa on ise tunnistanud, et tema vaimne tervis ei ole korras ning ta jättis 3-aastase lapse üksi korterisse ning lahkus, kuna vajas omaette olemiseks aega. Asjaolu, et laps viibis korteris 3 üksi 30 minutit ei ole määrava tähtsusega. Oluline on asjaolu, et lapse isa ei olnud suuteline lapse eest hoolitsema ning jättis 3-aastase lapse järelevalveta. Samuti on isa kinnitanud, et ta on olnud joobeseisundis, mis näitab selgelt seda, et isa ei ole hetkel võimeline lähtuma lapse heaolust ja turvalisusest. Ilmselgelt ei ole vanemad siiani oma suhte purunemisega ja pere lahkuminekuga seotud elumuutuste ja emotsionaalsete pingete lahendamisega toime tulnud. Vanemate koostööta pole lapse huvide tagamine võimalik, seega vajavad mõlemad vanemad nõustamist ja tuge lapse elu korraldamisel. Mulgi Vallavalitsus on jõudnud käesolevaks hetkeks esitada asjas oma seisukoha. Ka Mulgi Vallavalitsuse seisukohast nähtub, et vanemad ei ole suutelised omavahel koostööd tegema ning omavaheline suhtlus on raskendatud. Eelmainitu kahjustab eelkõige lapse heaolu ning vanemad ei ole suutelised seda mõistma. Mulgi Vallavalitsus ei toeta põhiavalduse rahuldamist ning leiab, et laps vajab suhtluskorda, mis tagaks regulaarse suhtluse mõlema vanemaga. Lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas teeb kohtutäitur täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks. Kui kohustatud isik takistab sundtäitmist, võib tema suhtes kohaldada TMS §
3. Kohtutäitur võib kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu üksnes kohtulahendi alusel. Kohus lubas lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada. Selleks, et vältida seekordset isa poolset kohtumääruse täitmise eiramist oli kohus veendunud, et tuleb esialgse õiguskaitse korras lubada kohtutäituril kohaldada lapse üleandmisel täitemenetluse läbiviimisel TMS § 179, sh määrata sunniraha TMS § 261 kohaselt. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED NING MENETLUSE KÄIK
4. Isa esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja menetluskulude ema kanda jätmist. Maakohtu määrus ei ole viivitamata täidetav. Kohaldamisele kuulub

§ 4771lg 2 teine lause ja § 390 lg 2 teine lause.

Määruskaebuse esitamine maakohtu määruse peale peatab selle täitmise (Riigikohtu 3-2-1-26-16 määrus, p 23). Eelnevast tulenevalt tugineb lapse isa sellele, et

1. veebruari
2. a esialgse õiguskaitse määruse resolutsiooni p 3 ja kompromissmäärus tsiviilasjas nr 2-21-20320 kehtivad ja kuuluvad täitmisele. Maakohus ei ole küsinud esialgse õiguskaitse taotlusele eelnevalt ega järgnevalt eestkosteasutustelt seisukohta (

§ 551lg 2).

Lapse viibimiskoha määramise osas lapse emale menetluse ajaks otsustusõiguse andmine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Riigikohus on rõhutanud, et

§ 551

lg 1 järgi saab kohus küll reguleerida vanema ja lapse õigussuhet kohtumenetluse ajaks, kuid mitte lahendada üldjuhul asja esialgse õiguskaitse korras sisuliselt (see oleks vastuolus põhimõttega, et hagita perekonnaasjas tehtud kohtumäärust ei täideta enne selle jõustumist). Maakohus ei ole põhjendanud, miks on lapse huvides menetluse ajaks lapse emale lapse viibimiskoha määramise osas otsustusõiguse andmine ning miks on selles osas vajalik vanemate hooldusõigust reguleerida enne asjas tehtavat lõpplahendit. 4 Lapse ema on hakanud last isast võõrandama. Maakohtu otsustus on toonud kaasa tagajärjed, mis võivad pöördumatult mõjutada lapse ja isa suhtlust. Vanemate konfliktsed suhted ei saa olla aluseks vanemate hooldusõiguse muutmisel. Tõendamata on see, et lapse isa vaimne tervis ei ole korras. Lapse ema ei ole esitanud tõendeid ja maakohus ei ole tuvastanud, et lapse isa käesoleval ajal kuritarvitaks alkoholi, mis omakorda mõjutab lapse isa võimekust lapse eest hoolitseda. Maakohus on esile toonud, et laps peab saama suhelda mõlema vanemaga, kuid samas ei ole sellega määruse tegemisel arvestanud. Asjas ei ole leidnud tuvastamist, et suhtlus isaga mõjuks lapsele halvasti. Lapse ema väited perevägivalla juhtumist on käesoleval hetkel tõendamata, kuna asja alles menetletakse. Samuti on paljasõnalised ja tõendamata lapse ema igasugused väited lapse isa vägivaldsusest. Maakohus on põhjendamatult kohaldanud asjas sunnivahendeid. Sunnivahendeid tuleb kohaldada suhtluskorra täitmise tagamiseks. Uut suhtluskorda maakohus ei määranud. Maakohus on põhjendamatult määranud sunnivahendid vaid lapse isale, kuigi määruse põhjendustest nähtub, et mõlemad vanemad on kaldunud kõrvale varasemate määruste täitmisest.

1. Lapse esindaja palub jätta maakohtu määruse muutmata. Määrus vastab lapse huvidele. Antud asjas ei ole vaidlustatud asjaolu, et lapse isa, kelle vaimne tervis tema enda tunnistuse kohaselt ei olnud korras, jättis kolmeaastase lapse üksi korterisse 30-ks minutiks ja lahkus korterist, kuna vajas omaette olemiseks aega. Samuti on lapse isa tunnistanud, et ta on olnud joobeseisundis lapsega koos olles.
2. Mulgi Vallavalitsus palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Mõlemad vanemad tagavad lapse heaolu ja turvalisuse, hoolitsevad lapse eest, on taganud oma elukohtades lapsele sobivad ning lapse vajadustega arvestavad elutingimused. Mõlemad vanemad töötavad ning suudavad last majanduslikult üleval pidada. Laps on mõlema vanemaga säilitanud hingelise seotuse ja lapse jaoks on mõlemad vanemad tähtsad ja vajalikud. Eeltoodust tulenevalt on oluline kehtestada suhtluskord selliselt, et lapse ellu jäävad mõlemad vanemad.
3. Lapse ema vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude isa kanda jätmist. Ebaõige on isa seisukoht, et vaidlustatud määrus ei ole viivitamata täidetav. Maakohus on kohalikelt omavalitsustelt küsinud seisukohti korduvalt nii enne kui peale esialgse õiguskaitse rakendamist. Menetluse raames on tõendamist leidnud isa vägivaldsus oma lapse ema vastu, isa alkoholi ja vaimse tervise probleemid. Lapse isa vastutustundetu käitumise tagajärjel sai lapse heaolu kahjustatud. Selline kohtu sekkumine oli vajalik, et ema saaks lapse tagasi, kuna vähemalt kahel korral oli isa lapse nn ära röövinud. Alusetud on lapse isa süüdistused, et ema on hakanud last isast võõrandama. Hoolimata sellest, et kohus ei kehtestanud uut suhtluskorda, on isa saanud regulaarselt lapsega kohtuda. Tsiviilasjas nr 2-21-20320 esitas isa avalduse lepitusmenetluse läbiviimiseks. Vanemad jõudsid osaliselt
4. aprilli
5. a ärakuulamisel kokkuleppele. Kuna lapsevanemad on saanud ise suhtluskorra osas kokkuleppele, siis ei ole vaja kohtu kiiret sekkumist. Isa etteheited kohtu poolt määratud sunnivahendite määramisele on alusetud. 5
6. Viljandi Linnavalitsus palub määruskaebuse jätta rahuldamata. Viljandi linnale teadaolevalt on Politsei- ja Piirivalveametis registreeritud
7. detsembril 2021 lähisuhtevägivalla teade, mille kohaselt läks isa kättpidi emale kallale, kannatanul olid nähtavad vigastused. Lastekaitsele saabus info, et peretüli on toimunud lapse juuresolekul. Viljandi linnale teadaolevalt käitus isik üleolevalt ka ametnikega, kahjustas PPA vara ning esines otsene vahetu enesevigastamise oht.
8. aprillil 2022 on Viljandi linnale teadaolevalt politseis fikseeritud juhtum, mille käigus tuvastati isal mootorsõiduki juhina kriminaalne joove. Vaidlustatud määrus on lapse huvides. Igas vormis vägivald, mida laps pealt näeb ning mis on suunatud teise vanema suunas, mõjutab last ja on lapse heaolu kahjustav.
9. Isa esitas
10. mail 2022 ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse paludes kehtestada käesoleva menetluse ajaks lapse ja vanemate suhtluskord. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus peatas tsiviilasjas nr 2-21-20320 sõlmitud kompromissi täitmise ja jättis isa ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramata. Tsiviilasi tuleb saata tagasi maakohtule esialgse õiguskaitse määruse täiendamiseks lapse ja isa suhtluskorra kindlaksmääramise osas kohtumenetluse ajaks. Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus muutmata. Lapse isa määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
12. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks osas, milles maakohus tühistas
13. veebruari
14. a esialgse õiguskaitse määruse ja kohaldas esialgse õiguskaitse abinõusid (määruse resolutsiooni p-d 3-7). Perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg 2 sätestab, et kohus muudab varem tehtud lahendi, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt teeb kohus kõiki lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Vanema õiguste määramisel lapse suhtes tuleb kohtul teha väärtusotsustusel põhinev diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustus. Seejuures tuleb kohtul arvestada mõlema vanema õigusi ning kaaluda kõiki asjaolusid, mis hooldusõiguse teostamise eesmärke mõjutavad. Kohtul tuleb kaalumisel arvestada kõiki neid asjaolusid, mis võivad lapse heaolu ja arengut mõjutada. Kõrgema astme kohus saab maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul ületanud perekonnaseadusest tulenevaid diskretsiooni piire, kui leidis, et otsustusõigus lapse viibimiskoha osas tuleb kohtumenetluse ajaks anda lapse emale. Seejuures leidis maakohus põhjendatult, et kohtu ette on toodud uued kaalukad asjaolud (lapse isa keeldub täitmast kohtumäärustega kindlaksmääratud suhtluskorda, eirab kohtu juhiseid ega lähtu lapse huvidest ja heaolust), mis tingivad vajaduse isa suhtes sunnimeetmete kohaldamise võimaldamiseks. See, et lapse isa on rikkunud kohtu
15. veebruari
16. a määrusega esialgse õiguskaitse korras kehtestatud suhtluskorda, nähtub selgelt kohtule esitatud vanemate sõnumivahetusest. Asjaolu, et isa kohtumäärusega ei nõustu, ei õigusta suhtluskorra rikkumist. Jätkuvate rikkumiste ärahoidmiseks menetluse ajaks lapse viibimiskoha otsustusõiguse emale andmine ning isa suhtes sunnivahendite kohaldamise võimaldamine on igati põhjendatud.
17. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus menetlus- ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu jätnud ebaõigesti esialgse õiguskaitse korras lapse ja isa suhtluskorra kindlaksmääramata. 6 PKS § 143 lg 1 alusel on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Riigikohus on selgitanud, et suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine (vt Riigikohtu
18. novembri
19. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21) ning vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus (vt Riigikohtu
20. mai
21. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-32-11, p 15). Seejuures on eelduslikult lapse huvides see, et ta saab lahus elava vanemaga suhelda ning sellest tulenevalt on ka lapsega koos elav vanem kohustatud üldjuhul lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati lapse ja teise vanema kontakti, sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema lapsele teise vanemaga suhtlemisel emotsionaalselt toeks, mh ei tohi vanem kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga. Üksnes juhul, kui lahus elava vanemaga suhtlemine ei oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega suhelda (vt Riigikohtu
22. märtsi
23. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 18–19).

§ 378lg 3 p 2 kohaselt saab menetluse ajaks reguleerida vanema suhtlemist lapsega.

Esialgse õiguskaitse rakendamise vajadus lapsega suhtlemisel esineb mh siis, kui vanemad ei suuda omavahel suhtluskorras iseseisvalt kokkuleppele jõuda. Suhtlemiskorra lühiajaline reguleerimine on käesolevas asjas põhjendatud eelkõige eesmärgiga vähendada vanematevahelise vaidluse mõju lapsele ning soodustada vanema ja lapse vahelist suhtlemist menetluse ajal. 15. Maakohtu määrus on suhtluskorra kindlaksmääramata jätmise osas vastuoluline. Ühelt poolt maakohus leidis, et laps peab saama suhelda mõlema vanemaga. Samuti on maakohus tuginenud Mulgi vallavalitsuse hinnangule, mille kohaselt on laps vajab suhtluskorda, mis tagaks regulaarse suhtluse mõlema vanemaga. Samas aga maakohus peatas tsiviilasjas nr 2-2120320 määratud suhtluskorra täitmise ning ei määranud ka menetluse ajaks uut suhtluskorda. Määruse põhjenduste ja resolutsiooni vastuolulisus on oluline põhjendamiskohustuse rikkumine

§ 656lg 1 p 5 mõttes.

Põhjendamiskohustuse olulise rikkumise tõttu tuleb tsiviilasi saata tagasi maakohtule esialgse õiguskaitse määruse täiendamiseks isa ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohtul ei ole otstarbekas ise suhtluskorda kindlaks määrata, kuivõrd maakohus ei ole

§ 551

lg-t 2 rikkudes küsinud kohalike omavalitsuste seisukohti esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta. Samuti oleks mõistlik vanemad isiklikult ära kuulata. Seda tuleb maakohtul teha nagunii ka asja sisulisel lahendamisel.

1. Kuivõrd asi tuleb saata maakohtule esialgse õiguskaitse korras lapse ja vanemate suhtluskorra kindlaksmääramiseks, jääb ka isa
2. mail 2022 esitatud taotlus esialgse õiguskaitse korras lapse ja vanemate suhtluskorra kehtestamiseks kohtumenetluse ajaks maakohtu lahendada. Mõistlik on, et mõlemad esialgse õiguskaitse taotlused lahendatakse ühe lahendiga. Asjas saab korraga kehtida ainult üks suhtluskord. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus tuleb viivitamata reguleerida isa ja lapse suhtluskorda kohtumenetluse ajaks küsimata seejuures eestkosteasutustelt seisukohta.
3. Ringkonnakohus märgib, et tekkinud on menetluslikult problemaatiline olukord, kus lapsega suhtluskorra kindlaksmääramist arutatakse paralleelselt kahes menetluses: praeguses asjas ning tsiviilasjas nr 2-21-20320 isa avalduse alusel algatatud lepitusmenetluses. Oma olemuselt ei saa kehtestada lapse suhtes samal ajal kehtivat kahte erinevat suhtlemiskorda. Eeltoodust tulenevalt olnuks maakohtul mõistlik need asjad omavahel liita. Samas on maakohus praeguseks ajaks teinud lepitusmenetluses menetlust lõpetava lahendi. Maakohtul tuleks asja sisulisel menetlemisel võtta samme tekkinud menetlusliku olukorra lahendamiseks.
4. Ringkonnakohus selgitab, et praeguse määruse tulemusena kehtib vanemate ja lapse vahel, kuni maakohtu poolt esialgse õiguskaitse korras suhtluskorra kindlaksmääramiseni, Tartu 7 Maakohtu
5. jaanuari
6. a määrusega tsiviilasjas nr 2-21-20320 kehtestatud suhtluskord. Tartu Maakohtu
7. aprilli
8. a määrusega tsiviilasjas nr 2-21-20320
9. jaanuari
10. a määrus küll tühistati, kuid
11. aprilli
12. a määrus on

§ 550

lg 3 kohaselt täidetav alates jõustumisest ning praeguse hetke seisuga ei ole see määrus veel jõustunud. 19. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlustatud määruse viivitamatu täidetavuse küsimus määruskaebuse lahendamisel määrava tähendusega, kuna ringkonnakohtu tehtav määrus on viivitamata täidetav (

§ § 478 lg 4 ja § 467 lg 5). 20. Käesoleva määrus ei ole edasikaevatav Riigikohtule (

§ 4771lg 4 teine lause).

21. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks

§ 173lg 3 alusel asjas tehtavas lõpplahendis.

/digitaalselt allkirjastatud/ Vahur-Peeter Liin 8