KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2022, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-8845 Kohtukoosseis Orvi Koik, Pavel Gontšarov ja Inna Omble

§ 210

lg 2,

§ 394

lg 2 p 3 järgi; IN süüdistuses

§ 394

lg 2 p 1, 3 järgi; SJ süüdistuses

§ 210

lg 2-§ 22 lg 3,

§ 394

lg 2 p 1, 3 järgi ja M OÜ süüdistuses

§ 210lg 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 8.

märtsi 2022 määrus, millega lõpetati menetlus kriminaalasjas EK süüdistuses

§ 210

lg 2,

§ 394

lg 2 p 3 järgi; IN süüdistuses

§ 394

lg 2 p 1, 3 järgi; SJ süüdistuses

§ 210

lg 2-§ 22 lg 3,

§ 394

lg 2 p 1, 3 järgi ja M OÜ süüdistuses

§ 210

lg 3 järgi seoses mõistliku menetlusaja möödumisega Kaebuse esitaja Riigiprokuratuur Riigirokurör Alar Lehesmets Kaitsjad Sven Sillar, Natalia Lausmaa ja Martin Männik RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu
2. märtsi 2022 määrus muutmata.
3. Riigiprokuratuuri riigiprokuröri määruskaebus jätta rahuldamata.
4. Välja mõista Eesti Vabariigilt süüdistatava SJ kasuks määruskaebemenetluses kantud õigusabi kulud summas 883,20 eurot. 1
5. Määrata Advokaadibüroo Sven Sillar makstava riigi õigusabi tasu suuruseks vandeadvokaadi Sven Sillari poolt EK-le määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 97,20 eurot, sealhulgas käibemaks 16,20 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
6. EK-le ja M OÜ-le, mida esindasid ja mille nimel ning huvides tegutsesid juhatuse liige IN ja tegevdirektor EK on esitatud süüdistus, et nemad said ajavahemikul 05.04.2010 – 25.05.2015 M OÜ-le pettuse teel projekti nr EU40723 ja projekti nr EU45713 raames EAS-lt soodustuse kogusummas 2 514 500 eurot. Seega pani EK toime soodustuskelmuse, s.o

§ 210

lg 2 järgi ja M OÜ soodustuskelmuse, s.o

§ 210lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.1 SJ-le esitatud süüdistus seisneb selles, et tema osutas aineliselt ja vaimselt kaasabi pettuse teel soodustuse saamisele, s.o pani toime

§ 210lg 2 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.2 EK-le ja IN-le on esitatud süüdistus

§ 394

lg 2 p 1, 3 järgi ühiselt ja kooskõlastatult isikute grupis rahapesu toimepanemises suures ulatuses selleks, et varjata ajavahemikul 01.02.2012 kuni 25.01.2013 soodustuskelmuse tulemusena M OÜ kontole Rahandusministeeriumist üle kantud 2 360 500 eurot. EK-le, IN-le ja SJ-le on esitatud süüdistus

§ 394

lg 2 p 1, 3 järgi selles, et nemad panid toime ühiselt ja kooskõlastatult isikute grupis rahapesu suures ulatuses eesmärgiga varjata ajavahemikul 17.12.2013 – 25.05.2015 soodustuskelmuse tulemusena M OÜ kontole Rahandusministeeriumist üle kantud 154 000 eurot. Maakohtu määrus 2. 8. märtsi 2022 määrusega Harju Maakohus rahuldas KrMS § 2742 lg 1 alusel kaitsjate taotluse ning lõpetas menetluse kriminaalasjas EK süüdistuses

§ 210

lg 2,

§ 394

lg 2 p 3 järgi; IN süüdistuses

§ 394

lg 2 p 1, 3 järgi; SJ süüdistuses

§ 210

lg 2-§ 22 lg 3,

§ 394

lg 2 p 1, 3 järgi ja M OÜ süüdistuses

§ 210lg 3 järgi seoses mõistliku menetlusaja möödumisega.

2.1 Süüdistatavad on oma nõusoleku selleks andnud ja toetanud kaitsjate taotlust.

1. Maakohus märkis, et EK süüdistatakse nii esimese kui teise astme kuriteo toimepanemises, SJ teise astme kuriteole kaasaaitamises ja esimese astme kuriteo toimepanemises, IN esimese astme kuriteo toimepanemises ja M OÜ-d teise astme kuriteo toimepanemises. Maakohus asus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas on menetluse mõistlik aeg kõikide süüdistatavate suhtes juba praeguseks möödunud. 2 3.1 Kriminaalasjas nr 15221000123 alustati menetlust 06.10.2015.a. EK, IN ja SJ peeti kahtlustatavatena kinni 16.06.2016.a. Samal kuupäeval kuulati nad ka kahtlustatavatena üle ja otsiti läbi EK ja SJ elukohad ning M OÜ kontor. Maakohtu hinnangul algas 16.06.
2. a süüdistatavate suhtes mõistliku menetlusaja tähtaja kulgemine, sest sel kuupäeval said nad teadlikuks sellest, et neid kahtlustatakse kuriteo toimepanemises. 14.06.2016.a. kuulati üle M OÜ juhatuse liige VB M OÜ-le esitatud kahtlustusega seoses. Seega algas M OÜ osas menetluse mõistliku aja kulg 14.06.2016.a. Eeltoodust tulenevalt on 08.03.
3. a seisuga olnud süüdistatavad 5 aastat 8 kuud ja 20 päeva teadmatuses oma saatusest. Selline teadmatus kestab edasi ka käesoleval ajal, sest asja arutamine on küll esimeses astmes lõpusirgel, kuid ette ei ole näha, millal jõutakse jõustunud kohtulahendini. 3.2 Maakohus viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktikale ning asus seisukohale, et kriminaalasi ei ole õiguslikult ega tõenduslikult keskmisest keerukam. Tegemist ei ole sellise süüteoga, mis hõlmaks arvukalt olemuselt erisuguseid episoode mitmete aastate jooksul. Kohus möönab, et tegemist on mahuka kriminaalasjaga, milles on kolm füüsilisest isikust süüdistatavat ja üks juriidiline isik. Prokuröri tõendeid on kokku 15 köidet, viis köidet EK poolt kohtumenetluses esitatud tõendeid ja üks köide SJ poolt kohtumenetluses esitatud tõenditega, kuid umbes poole sellest tõendite mahust moodustavad tõlked ning mahukust on suurendanud ka osaliselt topelt esitatud tõendid. Näiteks asuvad erinevad lepingud toimiku V köites. Samad lepingud asuvad ka XII köites, mis on vaatlusprotokollide lisad. Kohtuistungite ajalist mahtu on suurendanud kaitsjatepoolse viie tunnistaja ülekuulamine. Maakohtu hinnangul ei ole kriminaalasja mahtu suurendanud rahapesu, s.o

§ 394lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos esitatud süüdistus.

Kohus nõustub IN ja M OÜ kaitsjaga, et süüdistus rahapesus on prokuratuuri poolt üles ehitatud samadele rahalistele tehingutele, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad

§ 210lg 2 järgi kvalifitseeritava pettusliku teo.

3.3 Maakohtu hinnangul ei ole kriminaalasja kohtueelses menetluses menetletud piisava kiirusega. Kui kriminaalasja menetlust alustati 06.10.2015.a. ja kohtusse saadeti süüdistusakt 30.11.2020, siis järelikult kestis kohtueelne menetlus juba ise natuke üle viie aasta. Kohtueelses menetluses olid peaaegu kõik tõendid kogutud, sealhulgas ka õigusabipalvete alusel tõendid saadud 2016.aasta jooksul. Samal aastal on kogutud tõendite alusel teostatud ka arvukad vaatlusprotokollid. Seega on aktiivselt kogutud tõendeid 2015.a. lõpul ja 2016.a. jooksul. Siis aga tekkis viivitus. 2017.aasta jaanuaris ainult tõlgiti dokumente ja 7.märtsist kuni 27.juulini koostati üks vaatlusprotokoll, mil vaadeldi M OÜ kontorist 16.06.2016.a. läbiotsimisel äravõetud sülearvutit ja selles leiduvat e-kirjavahetust. 2018.a. on koostatud vaid kaks vaatlusprotokolli. 09.07.2018.a vaadeldi kahte PINkalkulaatorit, millised EK andis vabatahtlikult välja juba 16.06.

1. läbiotsimisel. Samuti on 30.08.2018.a vaatlusprotokollis vaadeldud SIM-kaarte, aga needki võeti ära juba 16.06.2016 OÜ M kontoris asukohaga XXX, Tallinn toimunud läbiotsimisel. Miks neid vaadeldi kaks aastat hiljem, jääb kohtule arusaamatuks. Neid võinuks ju ka vaadelda 2016.aastal, kui vaadeldi EK elukohast ja M OÜ kontorist läbiotsimisel äravõetud IT-seadmeid. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on 2019.a märtsis tõlgitud hulgaliselt e- kirju. Kuid need e-kirjad on lisad 07.03.2017.a vaatlusprotokolli juurde. Seega neid eesti keelde tõlkimata ekirju oli juba vaadeldud 2017.a ja nendes sisalduvat teavet oli juba menetleja saanud analüüsimisel kasutada. Igati loogiline oleks olnud see e-kirjavahetus lasta tõlkida kas enne või vahetult peale vaatlust, aga mitte selle tööga viivitada kaks aastat. Ka on 2019.a märtsis lastud tõlkida SJ arvelduskonto Paribas pangas, kuigi seda on vaadeldud juba 17.06.2016.a vaatlusprotokolli lisana. 3 Sisuliselt oli kriminaalasja lahendamiseks kogutud tõendid kogutud umbes 1,5 aasta jooksul kriminaalasja alustamisest. Lisaks ei pidanud prokuratuur vajalikuks koguda isikulisi tõendeid. Üks tunnistaja- M OÜ raamatupidaja- kuulati ka üle
2. juunil 2016.a. 3.4 Maakohtu hinnangul on kohtueelses menetluses 2017 suvest kuni 2020 kriminaalasja menetletud vähese intensiivsusega, tehtud vaid üksikuid menetlustoiminguid ja mõningad tõlkimised. Kohus nõustub prokuröriga, et antud asjas tuli analüüsida saadud tõendeid ja see võis teatud aja võtta, kuid mitte sisuliselt kolm aastat. Eeltoodu alusel asus maakohus seisukohal, et kohtueelse menetlusega on venitatud. Ka need üksikud toimingud ja tõlked, mis tehti
3. ja 2019.a oleks saanud teha 2017.a jooksul ja hiljemalt 2018.a. kriminaalasi kohtusse saata. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et isikud olid kahtlustatavatena üle kuulatud 16.06.2016, EK ja SJ täiendavalt 17.06.2016.a. 3.5 Kuna süüdistatavad on olnud allutatud kriminaalmenetlusele alates 16.06.2016 (M OÜ alates 14.06.2016), on mõistlik menetlusaeg kestnud nende suhtes 5 aastat 8 kuud 20 päeva. Vaatamata sellele, et esimese astme menetlus on lõpusirgel, ei ole võimalik täpselt prognoosida, millal antud asjas jõutakse jõustunud lahendini. Arvestada tuleb sellega, et menetlust jätkatakse ringkonna- ja ka Riigikohtus. Kõige optimistlikum prognoos oleks sügis
4. Selleks ajaks oleks menetlus kestnud juba üle kuue aasta. Süüdistatavate ebakindlus selles, kas nad tunnistatakse süüdi või mitte on hetkel kestnud ligi kuus aastat ja kohtu hinnangul võib kesta menetlus järgmistes astmetes veel mitmeid kuid ning sellist olukorda ei saa pidada mõistlikuks. Üldteada on asjaolu, et käimasolev kriminaalmenetlus ning teadmatus tuleviku osas on süüdistatavatele koormav, tekitab stressi ja psüühilisi üleelamisi. EIÕK artikkel 6 lg 1 sätestab, et igaühel on temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul, mis tähendab, et tuleb vältida olukorda, et süüdistatav peaks jääma oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda. 3.6 Üheks kriteeriumiks, millest tuleb mõistliku menetlusaja hindamisel lähtuda, on ka selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Süüdistatavad on lisaks teadmatusele oma saatuse osas pidanud taluma ka laiaulatuslikke piiranguid seoses nendele kuuluvate elamute ja kinnistustega. EK ja kolmanda isiku OK kinnistu arestiti, SJ-le kuuluvale ½ kaasomandis olevale kinnistule seati keelumärge, IN kinnistule seati kohtulik hüpoteek ja M OÜ kinnistu arestiti. Kohtulik hüpoteek nimelt vähendab kinnistu väärtust tagatisvarana või asja võõrandamisel, kuna hüpoteegi realiseerimise võimalusega tuleb arvestada. Kinnistusraamatusse kantud keelumärge tähendab aga omandi käsutamise täielikku või osalist keelamist. Vastavalt AÕS § 63 lg 2 keelab keelumärge vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse, kas täielikult või osaliselt. Seega keelumärge sisuliselt „lukustab“ kinnistusraamatu ja välistab edasised kanded ehk kõrvaldab kinnisasja tsiviilkäibest (kinnisasja ei saa võõrandada). Nii kohtulik hüpoteek, arestimine kui ka käsutamise keelumärge on olnud ulatuslikud omandipõhiõiguse riived, mis on kestnud üle viie aasta: varad arestiti juunis
5. 3.7 Avaliku menetlushuvi olemasolu hindamisel on üheks oluliseks kriteeriumiks süüdistatavatele inkrimineeritud kuritegude raskus. Maakohus nentis, et kuigi rahapesu on esimese astme kuritegu ja avalik menetlushuvi võib selle puhul olla keskmisest suurem, siis kohtu hinnangul kohtueelses menetluses toimunud põhjendamatud seisakud, mille tõttu on menetlusaeg veninud nii pikaks, kaaluvad üles avaliku menetlushuvi ning menetluse jätkamine ainuüksi avalikust menetlushuvist tingituna riivaks siiski ebaproportsionaalselt süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. 4 Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole mõistliku menetlusaja riivet võimalik korvata ka pelgalt süüdistatavatele mõistetava karistuse kergendamisega (seda muidugi juhul, kui nende süü leiab tõendamist ja nad süüdi mõistetakse). Kuivõrd juba enne kriminaalasja kohtulikku arutamise lõpetamist I astmes on mõistlik menetlusaeg ületatud ja jõustunud lõpliku lahendini jõudmine võtab veel pikalt aega, on menetluse lõpetamine süüdistatavate suhtes põhjendatud. Arvestades eeltoodut, asub kohus seisukohale, et süüdistatavate suhtes on kriminaalmenetlus kestnud ebamõistlikult pikalt ning leiab, et menetlus tuleb lõpetada menetluse mõistliku aja möödumisega KrMS § 2742 lg 1 tunnustel. Määruskaebus
6. Riigiprokurör taotleb tühistada Harju Maakohtu 08.03.2022 määruse millega lõpetati kriminaalasja nr 1-20-8845 menetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel seoses mõistliku menetlusaja ületamisega IN, SJ, EK ja M OÜ suhtes. Jätkata kriminaalasja nr 1-20-8845 menetlust. 4.1 Prokuratuur möönab, et käesoleva kriminaalasja kohtueelses menetluses on esinenud perioodil 2017 kuni 2019 teatavaid seisakuid. Neid seisakuid ei ole aga alust pidada kriminaalmenetluse kõiki asjaolusid, kuriteo olemust ning raskust arvesse võttes sellisteks, mis käesoleval ajal tingiksid vältimatult ja ainsa võimaliku järelmina kriminaalmenetluse lõpetamise tervikuna. 4.2 Prokuratuur leiab, et

§ 210

lg 2, 3 ja

§ 394lg 2 p 1, 3 tunnustel läbiviidud kriminaalmenetlus, mis tänaseks on kestnud 5 aastat 9 kuud, ei ole Kr

MS § 2742 lg 1 tähenduses ebamõistlik ulatuses ega viisil, mis tingiks vääramatult just kriminaalmenetluse lõpetamise. Maakohus on tähelepanuta jätnud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvalt rõhutatu selle kohta, et mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi 2011 kohtuotsuse nr 3-1-1-6-11 p 19.1;
2. juuni 2013 kohtumääruse nr 3-1-1-63-13 p 16 ja
3. juuni 2014 kohtuotsuse nr 3-1-114-14 p 660). Käesolevas asjas on menetluse esemeks I astme rahapesukuritegu, mille eest on karistusena ette nähtud 2 kuni 10-aastane vangistus. Samuti on menetluse esemeks süüdistuse kohaselt kavatsetult isikliku rikastumise eesmärgil Euroopa Liidu struktuuritoetusena antava rahalise abi väljapetmiseks toime pandud suureulatuslik (tekitatud kahju 2 360 500.- eurot) soodustuskelmus. Süüdistuse esemeks oleva soodustuskelmuse toimepanemise asjaolud (süüdistuse kohaselt näiliste dokumentide koostamine ja esitamine mitme aasta jooksul, tekitatud kahju väga suur ulatus) annavad põhjuse käsitleda seda kuritegu oluliselt raskemana võrreldes kriminaalmenetluse praktikas enamlevinud

§ 210

lg 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegudega, samuti üldiselt võrreldes II astme kuritegudega (rääkimata süüdistatavatele inkrimineeritavast I astme kuriteost). Maakohus ei ole kuritegude raskust kriminaalmenetluse lõpetamise otsustamisel vähimalgi määral kaalunud ega seostanud menetluse esemeks olevate kuritegude olemust ja raskust mõistliku menetlusaja kompenseerimise erinevate meetmetega. Määrusest ei nähtu, miks sedavõrd raskete kuritegude puhul ei kompenseeri mõistliku menetlusaja riivet kohtupraktikas tunnustatud kriminaalmenetluse lõpetamise alternatiivsed mehhanismid. Selline maakohtu põhistuse puudumine on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ning toob kaasa määruse tühistamise. 4.3 Arvestades kohtupraktikat (RKKKo nr 1-16-9717, p 29, 1-16-6179, p 86, 1-17-3371, p 60, 61) ning käesoleva menetluse esemeks olevate kuritegude raskust ja toimepanemise asjaolusid arvesse võttes, ei ole alust pidada menetlust kestusega 5 aastat 9 kuud ebamõistlikuks KrMS § 2742 lg 1 tähenduses, mis vältimatult tooks kaasa kriminaalmenetluse lõpetamise. 5 Maakohus eiras Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kohtuotsuse nr 1-17-3371 punktis 60 rõhutatud põhimõtet, et olukorras, mil kõige töö- ja ajamahukam osa kriminaalmenetlusest kohtueelne menetlus ja kohtulik uurimine ning kohtuvaidlus esimese astme kohtus - on läbitud, peaks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel olema äärmiselt erandlik. Need asjaolud on täiel määral üle kantavad käesolevale kriminaalmenetlusele. Ka käesolevas kriminaalasjas on kõige töö- ja ajamahukam osa menetlusest läbitud ning

1. detsembril 2021 lahkus maakohus KrMS § 304 korras nõupidamistuppa otsust tegema. Harju Maakohtu vaidlustatavas määruses ei ole esile toodud ning prokuratuuri hinnangul ka ei eksisteeri selliseid äärmiselt erandlikke asjaolusid, mis andnuks maakohtule aluse lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel kohtuotsuse tegemise faasis. Seetõttu kuulub maakohtu määrus prokuratuuri hinnangul tühistamisele. 4.4 Maakohus, asudes seisukohale, et süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, ei selgitanud, miks puuduvad alternatiivsed võimalused mõistliku menetlusaja riive kompenseerimiseks ning miks tuleb kohaldada just nimelt kriminaalmenetluse lõpetamist kui viimast ja äärmuslikku abinõu. Maakohus on määruses üksnes lakooniliselt leidnud, et kuivõrd menetluses on toimunud põhjendamatud seisakud ning nende tõttu on menetlusaeg veninud pikaks, ei ole mõistliku menetlusaja riivet võimalik korvata ka pelgalt süüdistatavatele mõistetava karistuse kergendamisega (kohtumääruse lk 8 alt teine lõik). Igasugune detailsem käsitlus, milles oleks analüüsitud kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaolusid erinevate mõistliku menetlusaja kompenseerimise mehhanismide vaates ning esitatud kohtu seisukoht, missugustest konkreetsetest asjaoludest tulenevalt ei ole võimalik menetlusaja riivet korvata karistuse kergendamisega (või ka teiste meetmetega), määruses puudub. 4.5 Määrusest ei leidu käsitlust, mis seonduks konkreetse süüdistatava, talle omistatava kuriteo ja selle eest võimalusel määratava karistusega. Samuti ei sisalda määrus argumentatsiooni, mil viisil võiks olla toimepanijale eeldatavalt mõistetav karistus selline, mille kergendamisel ei oleks võimalik väidetava ebamõistliku menetlusaja riivet kompenseerida. Seejuures puudub maakohtu määruses igasugune käsitlus selle kohta, miks muidu kohtupraktikas kohasteks mõistliku menetlusaja riive kompenseerimise meetmeteks peetud võimalused [mõista süüdistatavale kergem karistus, vähendada konfiskeerimisele kuuluvat vara, samuti isiku õigust nõuda riigilt ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist või ka vabastada süüdistatav karistuse kandmisest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri 2020 kohtuotsuse nr 1-17-3371 p 119)] käesolevas asjas isegi kaalumisele ei kuulu. Seesuguse käsitluse esitamata jätmisel kujutab kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. 4.6 Maakohtu käsitlus mõistliku menetlusaja möödumise käsitlemisel on sisemiste vastuoludega. Maakohus ei ole võtnud seisukohta küsimuses, missugust menetlusetappi või ajahetke loeb ta mõistlikku menetlusaega ammendavaks, väljendades samas määruses hoopis ka seisukohta, et menetlusaeg kestusega 5 aastat 8 kuud 20 päeva (ehk siis kogu süüdistatavaid puudutanud menetlus) on olnud mõistlik. Maakohus on vaidlustatavas määruses (lk 5 keskel) nentinud, et mõistlik menetlusaeg kõikide süüdistatavate suhtes on „praeguseks“ möödunud. Mida maakohus pidas silmas „praeguse“ all, määrusest ei selgu. Sarnast seisukohta on maakohus teist korda väljendanud määruse lk 8 alt teises lõigus, leides, et mõistlik menetlusaeg on ületatud juba enne kriminaalasja kohtuliku arutamise lõpetamist I astmes. Prokuratuur rõhutab, et ka see lause ei ütle midagi konkreetse menetlusetapi või ajahetke kohta, mida loeb kohus mõistlikku menetlusaega ammendavaks. Maakohus ei ole võtnud seisukohta, kas mõistlik menetlusaeg möödus kohtu hinnangul juba kohtueelses menetluses või kohtuliku arutamise ajal. Samuti ei ole maakohus määratlenud käesolevas asjas mõistliku menetlusaja 6 kestust ajaliselt (nt 5 aastat, 5 aastat 6 kuud, 6 aastat vms) ega seda sisuliselt põhistanud. Määratlenuks kohus mõistliku menetlusaja saabumise menetlusetapi või ajahetke, oleks võimalik sellest lähtuvalt ehk ka selgemini mõista maakohtu tegelikku positsiooni menetluse aja mõistlikkuse küsimuses. Kuivõrd maakohus ei ole võtnud seisukohta küsimuses, missugust menetlusetappi või ajahetke loeb ta mõistlikku menetlusaega ammendavaks, on ainetu ja järgimatu ka maakohtu määruse lõpuosas toodud käsitlus asjas võimaliku jõustunud lõpplahendini jõudmise ajast. Olukorras, mil maakohus asunuks tõsikindlalt, veendunult ja ühemõtteliselt seisukohale, et mõistlik menetlusaeg kõikide süüdistatavate suhtes on „praeguseks“ möödunud, puudunuks kohtul igasugune vajadus ja põhjus asuda diskuteerima menetluse edasise kulgemise ja selle võimaliku ajalise perspektiivi üle. Seda aga siiski sõnaselgelt tegema asudes ning käsitledes, et menetlusega jätkamisel võib oodata käesolevas asjas lõpliku kohtulahendi jõustumist
3. aasta sügiseks ehk menetlus kestaks üle 6 aasta ning ühtlasi kestaks edasi ka süüdistatavate ebakindlus võimaliku süüdi tunnistamise küsimuses, muutis maakohus järgimatuks enda konkureeriva seisukoha sellest, et mõistlik menetlusaeg on ületatud ilma järgneva menetlusetagi. Maakohtu prognoosi, et pärast maakohtu menetlust jätkuks vaidlus tõenäoliselt nii ringkonna- kui Riigikohtus ning sel juhul kestaks menetlus üle 6 aasta (määruse lk 7 alt esimene lõik), ei ole võimalik ilma konkreetset mõistliku menetlusaja etappi või ajahetke määramata asetada konteksti, mis võimaldaks läbi mõistliku menetlusaja prisma igakülgselt hinnata veel võimaliku jätkuva menetluse kestust. 4.7 Prokuratuur leiab, et käesoleva menetluse kestmine veidi üle 6 aasta ei ole sedavõrd suure kahjuga II astme kuriteo, samuti I astme kuriteo puhul sedavõrd ebamõistlik, et juhul, mil tuvastataks mõistliku menetlusaja nõude riive, puuduksid selle heastamiseks kõik võimalikud alternatiivsed viisid. Prokuratuur on seisukohal, et mõistlikku menetlusaega ei ole süüdistatavatele inkrimineeritavate kuritegude puhul siiani ületatud ulatuses, mis tingiks vältimatult kriminaalmenetluse lõpetamise. Mõistlik menetlusaeg ei saaks ületatud ka näiteks käesoleva aasta lõpuks, mil võiks oodata lõplikku jõustunud kohtulahendit. Prokuratuur möönab, et süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 esimese lause mõttes on riivatud, kuid mitte rikutud. 4.8 Maakohus ei ole määrust tehes järginud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni 2015 kohtuotsuse 3-1-1-42-15 punktis 67 toonitatut. Kõnealuses asjas märkis Riigikohus muu hulgas, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. Kõnealust seisukohta silmas pidades pidanuks maakohus eelkõige arvestama eesootava menetluse kestust, kuid käsitles hüplevalt nii senist menetlust kui eesootavat ning tõdes kokkuvõttes, et „praeguseni“ kestnud menetlus on ületanud mõistliku menetlusaja. Lisaks peatus Riigikohus kõnealuses määruses ka avaliku menetlushuvi küsimusel, osutades, et avalik menetlushuvi on asjaolu, mida samuti tuleb mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võtta ning kui avalik menetlushuvi on suur, on pikemaaegsem menetlus siiski põhjendatud, heastades selle süüdistatavatele muul viisil. Prokuratuur leiab, et käesolevas asjas on avalik menetlushuvi keskmisest oluliselt suurem. Suuremahulise pettuse ja rahapesu kriminaalmenetluse lõpetamisel avalikkusele antav signaal ei kajasta riigi karistuspoliitika ega karistusseadustiku eesmärke. Sisuliselt evib maakohtu määrus käsitlust, et isegi eriti suures ulatuses Euroopa Liidu struktuuritoetusena antava rahalise abi väljapetmine ei ole midagi sellist, millele tingimata järgneb kohtu poolt sisulise õigusliku hinnangu andmine ning et kuritegu võib ka ära tasuda. Prokuratuuri hinnangul on avalikkusele sellise sõnumi andmine lubamatu ning avalik menetlushuvi käesoleva menetluse jätkamiseks isegi juhul, mil kõne all oleks mõistliku 7 menetlusaja küsimus (mida prokuratuuri hinnangul rikutud ei ole), kaalub üles süüdistatavate õiguse menetlusele mõistliku aja jooksul. 4.9 Prokuratuur märgib, et maakohtu käsitlus avaliku menetlushuvi puudumisest on samuti vastuoluline ja ekslik. Maakohus on leidnud, et kohtueelses menetluses aset leidnud viivitused kaaluvad üles avaliku menetlushuvi kriminaalmenetluse jätkamiseks. Samas ei ole kohus selle käsitlusega piirdunud, vaid on läinud kaugemale, andes hinnangu võimaliku edasise menetluse käigule ja kestusele, nentides, et menetluse jätkamine ainuüksi avalikust menetlushuvist tingituna riivaks ebaproportsionaalselt süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Seda, miks võimalik riive kujuneks ebaproportsionaalseks, kohus selgitanu ei ole. Prokuratuuri hinnangul on maakohus eksinud avaliku menetlushuvi mõiste sisustamisel. Määruskaebuse esitaja arvates ei ole ega saa olla viivitus kohtueelses menetluses asjaoluks per se, mis vältimatu tagajärjena tähendaks automaatselt avaliku menetlushuvi puudumist. Käesoleval juhul esinevad tugevad üldpreventiivsed kaalutlused kriminaalasjas just kohtuotsuse langetamiseks. Kaitsjate seisukoht
5. SJ kaitsja märgib, et käesolevaks ajaks on kriminaalmenetluse alustamisest möödas enam kui 6 aastat ja 6 kuud, sh SJ kahtlustatavana kinnipidamisest ca 5 aastat ja 10 kuud. Kriminaalmenetluse jätkamine SJ suhtes maakohtus, võimalik menetlus apellatsioonikohtus ja Riigikohtus toob kaasa SJ põhiõiguste rikkumise jätkumise, sh sellega seonduva stressi ja psüühilise üleelamise, mis takistab tema normaalset elukorraldust. SJ jaoks kriminaalmenetluse lõpetamisega määramatuse lõpetamine oli maakohtu poolt ainuõige otsus. 5.1 PS § 22 lg 1 tuleneb, et kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Pelgalt see asjaolu, et Riigiprokuratuur on esitanud isikule ilmselgelt põhjendamatu süüdistuse raske kuriteo toimepanemises (näiteks SJ-le rahapesus), ei tähenda, et kohus peaks lubama kriminaalmenetluse lõputuna näivat jätkumist. Riigiprokuratuur ei tohi saada kriminaalmenetluse ja kohtumenetluse läbiviimiskeks „ajapikendust“ pelgalt süüdistusakti „igaks juhuks“ rangemat karistust ettenägeva kuriteokoosseisu lisamisega, et sellega püüda õigustada riigile omistatavaid viivitusi kriminaalmenetluse läbiviimisel. 5.2 SJ kaitsja taotles süüdistatava õigeksmõistmist, kuid kuna kohus pidi esmajärjekorras lahendama mõistliku menetlusaja möödumise küsimuse ning tuvastas mõistliku menetlusaja möödumise, ei saanud kohus pelgalt seetõttu asja lahendamisel SJ õigeksmõistmiseni jõuda. Kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kujutab juba iseenesest SJ poolset vastutulekut riigile, millega ta on pika kriminaalmenetluse tulemusena pidanud loobuma enda õigeksmõistmisest. Olukorras, kus süüküsimuse lahendamise korral oleks tulnud SJ õigeks mõista, ei saanud maakohus ka teoreetiliselt kaaluda SJ puhul kriminaalmenetluse lõpetamise asemel Riigiprokuratuuri poolt viidatud mõistliku menetlusaja kompenseerimise erinevaid meetmeid. Isiku puhul, kes tuleb õigeks mõista, kohtu käsutuses neid meetmeid olla ei saa. Seetõttu on täies ulatuses põhjendamatud Riigiprokuratuuri määruskaebuse punktis 8 esitatud etteheited, et kohus oleks pidanud kohtumääruses analüüsima võimalikku menetlusaja riive korvamist karistuse kergendamisega või teiste meetmetega. Kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tõttu ei eelda seda, et süüdistatav on pannud toime teo, milles teda on süüdistatud ja tulnuks menetluse lõpetamata jätmise korral süüdi mõista. Olukorras, kus kriminaalmenetluse jätkamise korral tuleks süüdistatav õigeks mõista, ei saaks kriminaalmenetlusega jätkamist õigustada ka Riigiprokuratuuri poolt toonitatud väidetavalt suur avalik menetlushuvi. 8 5.3 SJ kaitsja vaidleb vastu Riigiprokuratuuri seisukohale, justkui käesolev kriminaalasi oleks „oluliselt raskem“ võrreldes kriminaalmenetluse praktikas enamlevinud

§ 210lg 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegudega.

Harju Maakohus on asja lahendamisel õigesti leidnud, et käesolev kriminaalasi ei ole õiguslikult ega tõenduslikult keskmisest keerukam ning kuigi prokuröri tõendeid on 15 köidet, moodustavad ligi poole sellest mahust tõlked ning mahukust suurendanud ka osaliselt topelt esitatud tõendid. Kriminaalasi ei saa muutuda raskemaks pelgalt seetõttu, et prokuratuur on kuhjanud toimikusse rohkelt asjakohatuid materjale. Seejuures on kohtueelses menetluses näiteks SJ legaalse sissetuleku analüüsimisel jäetud arvestamata SJ varaga ja legaalse sissetulekuga Soome Vabariigist. Prokuratuur oli SJ töökohast Soomes teadlik, kuid ei pidanud vajalikuks tema sissetuleku kohta Soomest kohtueelses menetluses andmeid koguda (need andmed nõuti välja alles kaitsja taotluse alusel peale kohtueelse menetluse lõppu), mistõttu jõuti kohtueelses menetluses ilmselgelt ebaõigele järeldusele, justkui SJ vara ei ole põhjendatav legaalse sissetulekuga. 5.4 Riigiprokuratuur on viidanud enda määruskaebuse põhjendustes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. aasta lahendile kriminaalasjas nr 1-16-9717 ning leidnud, et Riigikohus leidis selles asjas, et 5 aastase kestusega menetluse korral ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud. See väide ei vasta tõele. Riigikohus leidis viidatud lahendi punktis 28, et kriminaalasja uuel arutamisel peab kohus võtma seisukoha muu hulgas küsimuses, kas käimasolevas kriminaalmenetluses on mõistlik menetlusaeg möödunud või see on lähiajal möödumas. Selles kriminaalasjas oli süüdistusakti kohtusse saatmise ajaks kriminaalmenetluse väldanud umbkaudu kolm ja pool aastat, käesoleval juhul aga saadeti süüdistusakt kohtusse enam kui viis aastat peale kriminaalmenetlusega alustamist. Arvestades, et Riigiprokuratuuri poolt viidatud lahendi punktis 29 leidis Riigikohus, et mõistliku menetlusaja piiri ei ole veel ületatud, kuid see piir pole kolleegiumi hinnangul enam ajaliselt kaugel, siis käesoleva kriminaalasja puhul saab veendunult öelda, et see piir oli vaidlustatud maakohtu määruse tegemise ajaks ammu ületatud. Rääkimata sellest, et kriminaalmenetlus kulgeks kriminaalmenetluse jätkumisel teisel pool mõistliku menetlusaja piiri edasi nii maakohtus, ringkonnakohtus kui ka Riigikohtus. Käesolevas kriminaalasjas lõppes asja menetlus alles maakohtus, mistõttu Riigiprokuratuuri poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 1-16-6179 ei anna tuge väitmaks, et käesolevas asjas ei ole mõistlik menetlusaeg juba möödunud. Riigiprokuratuuri poolt viidatud kriminaalasja nr 1-173371 puhul heastas ringkonnakohus mõistliku menetlusaja ületamise karistusi kergendades. Riigikohus leidis viidatud lahendi punktis 61, et mõistliku menetlusaja ammendumine välistab võimaluse saata kriminaalasi ükskõik millist süüdistatavat puudutavas osas uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. Analoogiliselt, ka käesoleval juhul välistab mõistliku menetlusaja ammendamine võimaluse rahuldada Riigiprokuratuuri määruskaebus ja kriminaalasja nr 1-20-8845 jätkamise ja maakohtule uueks arutamiseks saatmise. Käesolev olukord ei ole ka kriminaalasjaga nr 1-17-3371 võrreldav, mistõttu erinevalt viidatud kriminaalasjast esinesid käesoleval juhul sellised asjaolud, mis andsid maakohtule põhjuse lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel kohtuotsust tehes. 5.5 Erinevalt Riigiprokuratuuri määruskaebuse punktis 9.
3. väidetust saab SJ kaitsja küll aru, et vaidlustatud kohtumääruse lk 5 keskel tähendab sõna „praeguseks“ aega, millal kohus lahendas küsimuse mõistliku menetlusaja kohta (
4. märtsi
5. aastal). See asjaolu, et maakohus on lugenud kohtumääruses mõistiku menetlusaja möödunuks juba enne kriminaalasja kohtuliku arutamise lõpetamist esimeses astmes, ei muuda seda, et see aeg oli (jätkuvalt) möödunud
6. märtsil
7. aastal, kui maakohus koostas vaidlustatud kohtumääruse. Viidatud järeldust ei muuda ka see, kas maakohus oleks vaidlustatud 9 kohtumääruses mõistiku menetlusaja kestust ajaliselt ja sisulisemalt täpsemalt põhistanud või mitte. 5.6 Kohtul ei ole võimalik täpselt prognoosida, millal antud asjas jõutakse jõustunud lahendini ning arvestada tuleb sellega, et menetlust jätkatakse ringkonna- ja ka Riigikohtus käsitletav muu asjaoluna, mida maakohus pidi KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse lõpetamisel arvestama. Seda, et kohus peab mõistliku menetlusaja möödumise lahendamisel arvestama ka seda, millal mõistlik menetlusaeg on lähiajal möödumas, on kinnitanud ka Riigikohus (vt Riigikohtu
8. mai
9. aasta lahendi kriminaalasjas nr 1-16-9717 punkti 28 esimest lauset). SJ kaitsja ei mõista Riigiprokuratuuri poolt vaidlustatud kohtumääruse tekstist väljarebitud lauseosi ja etteheiteid, justkui maakohus ei ole tuvastanud, milline oli antud asjas mõistlik menetlusaeg. KrMS § 2742 lg 1 kontekstis on oluline vaid see, et kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada, mistõttu mistahes tähtsust ei oma see, kas või kuidas kohus määratleb täpse piiri, milleni kriminaalasja lahendamine oli enne selle piirini jõudmist veel mõistliku menetlusaja sees. 5.7 SJ kaitsja on üllatunud Riigiprokuratuuri määruskaebuse punktis 10.
10. esitatud väitest, et „suuremahulise pettuse ja rahapesu kriminaalmenetluse lõpetamisel avalikkusele antav signaal ei kajasta riigi karistuspoliitika ega karistusseadustiku eesmärke“. Kui Riigiprokuratuuri väited karistuspoliitika ja karistusseadustiku eesmärkide kohta vastaks tõele, siis oleks kahtlemata just Riigiprokuratuur pidanud seisma hea selle eest, et käesolevas asjas oleks kriminaalmenetlus viidud läbi mõistliku menetlusaja jooksul, et neid eesmärke saavutada. Seega mitte maakohus ei anna avalikkusele edasi Riigiprokuratuuri poolt väidetud sõnumit, et väidetav kuritegu võib ära tasuda, vaid seda sõnumit avalikkusele annab Riigiprokuratuur ise. Riigiprokuratuur seega küll sõnades rõhutab Karistusseadustiku eesmärke, kuid teiselt poolt tegudega (täpsemalt tegevusetusega) venitab asja kohtueelse menetlusega ning hoiab süüdistatavaid aastaid teadmatuses nende saatuse kohta, mistõttu nähtavasti ei saa need eesmärgid tegelikkuses kuigivõrd olulised olla. 5.8 Kriminaalasjas ei ole vaid „teatavad seisakud“ kriminaalmenetluse kohtueelses menetluses, nagu väidab Riigiprokuratuur. Riigiprokuratuur oli käesolevas kriminaalasjas kohtueelse menetluse kestel tervelt kolm aastat sisuliselt tegevusetu. Süüdistatavad ei pea taluma enda õiguste riivet pelgalt seetõttu, et asja varem lahendanud prokurör läks pensionile. See asjaolu sai olla Riigiprokuratuurile ettenähtav juba
11. aasta lõpus, kui lõppes käesoleva kriminaalasja kohtueelse menetluse aktiivne etapp. Kokkuvõttes, SJ kaitsja ei nõustu Prokuratuuri määruskaebuse punktis 10.
12. esitatud väitega, et viivitus kohtueelses menetluses ei saa olla asjaoluks per se, mis vältimatu tagajärjena tähendaks automaatselt avaliku menetlushuvi puudumist. Kui Riigiprokuratuur ei huvitu asja kohtueelsest menetlusest kolme aasta jooksul, ei saa ta esitada tõsiseltvõetavaid argumente ja apelleerida sellele, et antud asja lahendamisel kaaluvad üldpreventiivsed kaalutlused üles olulisuse, mis on süüdistatava jaoks konkreetses menetluses kaalul.
13. EK kaitsja märgib, et 06.04.2022 esitas prokurör Tallinna Ringkonnakohtule kokkuvõtte kriminaalasjas tehtud toimingutest kronoloogilises järjestuses. Sisuliselt tuleneb sellest dokumendist, et prokurör ei rääkinud määrusekaebuses kogu tõde. Ehk siis on absoluutselt õige, et 2017- 2019 seiskus kriminaalasja menetlemine, kuid tõde on laiem, tõde on ka see, et juba/alles 29.03.2019 koostati kohtueelse menetluse kokkuvõte, kuid süüdistusakt, mis kujutab endast paljuski kohtueelse kokkuvõtte ümberkirjutamist (st sisuliselt copy-paste), esitati kohtusse 01.12.2020, so 1 aasta ja 8 kuud hiljem. 10 6.1 Kui prokurör olnuks määruskaebuses oma seisukohtades lõpuni siiras, tulnuks tal möönda ka ebamõistlikult kaua kestnud süüdistusakti koostamist. 06.04.2022 dokumendist nähtub, et aastatel 2015-2016 toimetati kriminaalasjaga väga operatiivselt ja kiiresti. Tundub, et 2017 aasta alguseks oli kriminaalasi sisuliselt kohtuküps, kuid siis toimus midagi kummalist ja praktiliselt 4 aastat kriminaalasja kohtusse ei saadetud. Kusjuures kriminaalasja menetlemise sisuline peatamine ei olnud vähimalgi määral tingitud JEK või tema kaitsja või teiste kaassüüdistavate tegevusest või tegevusetusest. Kui kohtupraktikas on suhteliselt igapäevane, et asja menetlemise mõistlik aeg saabus kohtualuste haigestumiste või kaitsjate hõivatuse tõttu, siis käesoleval juhul selliste olukordadega tegemist ei olnud. Prokurör saab väljakujunenud olukorras etteheiteid teha ainult riigivõimuorganitele, välja arvatud kohtuvõimule, kes suutis kriminaalasja ajalises mõttes erakordselt efektiivselt menetleda. 6.2 Maakohtu käsitlusega tuleb nõustuda, et tõepoolest on eeluurimisel kriminaalasja menetletud ebamõistlikult kaua. Tartu Ringkonnakohus (kohtunikud Kuusk, Sarjas, Sarv) asusid 08.11.2018 mõneti sarnases majanduskuriteo asjas 1- 13-11724 seisukohale, et mõistliku menetlusaja rikkumisele ei pea reageerima karistuse vähendamisega, vaid asjakohane on kriminaalasja menetlemine lõpetada. Kui kohus tuvastab mõistliku menetlustähtaja ületamise, siis tuleb kohtul sellele ka reageerida. Praegusel juhul peaks mõistliku menetlustähtaja ületamine olema väljaspool kahtlust. Sellise järelduse võib tuletada ka määruskaebuse alguses esitatud prokuröri möönmisest. Määruskaebusest jääb mulje, et kohtu reageering kriminaalasja menetlemise lõpetamise näol ei olnud asjakohane. Kui seadusandja on anud kohtunikule võimaluse valida kahe tagajärje vahel, siis nimetatakse seda otsustust diskretsiooniotsuseks. Diskretsiooniotsus ei ole kunagi iseenesest õige või vale, sest see on kohtunikule antud suvaotsus. Praegusel juhul oli kohtul kaks võimalust – kas lõpetada kriminaalasi või lahendada kriminaalasi lõpuni ning süüdistatav kas siis õigeks mõista või süüdimõistmise korral karistust vähendada. Kohus otsustas kriminaalasja lõpetamise kasuks. Lahendades kriminaalasja kaebemenetluses, ei ole õige sekkuda alamaastme kohtu otsustuspädevusse lihtsalt argumendiga, et selline otsus mulle ei meeldi. Ringkonnakohtul on õigus maakohtu otsustus tühistada, kui see on ilmsel(gel)t seaduse vastane. Praegusel juhul sellist asjaolu tuvastada ei ole võimalik. Ja nagu ka ülalviidatud Tartu Ringkonnakohtu lahendist nähtub, on menetluse lõpetamine majanduskriminaal-asjades igati asjakohane reageering riigipoolt põhjustatud menetluse ebamõistlikule venimisele. Unustada ei saa ka seda, et kui tõesti tühistada maakohtu määrus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks, siis mõistliku menetlusaja riive õigeksmõistetule ainult süveneb. Kannatanu seisukoht
14. Kannatanu nõustub täielikult prokuröri poolt määruskaebuses antud seisukohtadega. Kannatanu leiab, et Harju Maakohtu 08.03.2022 kohtumäärus, millega lõpetati kriminaalasja nr 1-20-8845 menetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel seoses mõistliku menetlusaja ületamisega IN, SJ, EK ja M OÜ suhtes, tuleb tühistada ja jätkata kriminaalasja nr 1-20-8845 menetlust. 7.1 Maakohtu hinnangul on kohtueelses menetluses 2017 suvest kuni 2020 kriminaalasja menetletud küll vähese intensiivsusega, kuid sellest ei saa otseselt järeldada, et tegemist on põhjendamatu seisakuga. Põhjendamatuks ei saa pidada prokuröri poolt viidatud asjaolu, et seoses menetlust juhtinud prokuröri pensionile siirdumisega
15. aastal tuli kriminaalasi anda uue prokuröri menetlusse. Antud viitest tulenevalt ei saa vahepealset ühekordsed seisakut lugeda põhjendamatuks seisakuks. Ühekordset põhjendatud viivitust aga ei saa lugeda ainsa asjaoluna kaalukeeleks, mis kaaluks üles avaliku menetlushuvi ja esimese astme kuriteo 11 raskuse, otsustamaks kriminaalmenetluse lõpetada. Selliseid veenvaid argumente maakohtu määruses ei esine. 7.2 Kui arvestada, et tegemist on esimese astme kuriteoga ja avalik menetlushuvi võib selle puhul olla keskmisest suurem, aga ka asjaoluga, et seni ühekordse viivitusega kulgenud menetlusaeg 5 a ja 9 kuud on juba möödunud ning I astme kohtuotsuse tegemise eelne aeg on juba samuti möödunud ning menetluse jätkamine kestab kohtu hinnangul veel tõenäoliselt kuni sügiseni 2022, ei riivaks ka eesootav lühike lisaaeg ebaproportsionaalselt süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Kuigi käesolevas kriminaalmenetluses oleks võinud kohtueelse menetluse aeg olla lühem, ei ole mõistlikku menetlusaega riivatud sedavõrd, et sel põhjusel oleks kriminaalasjas menetluse lõpetamine õige ja kohane. Kuid isegi kui nõustuda, et ühekordne põhjendatud seisak riivaks siiski ebaproportsionaalselt süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on kohus jätnud kaalumata põhjused, mis viisid motiveerimata järeldusele, et mõistliku menetlusaja riivet ei ole võimalik korvata ka süüdi mõistva otsuse korral süüdistatavatele mõistetava karistuse kergendamisega. Eriti olukorras, kus tegemist on suuremahulise soodustuskelmusega. Kahju on tekitatud Euroopa Liidu struktuuritoetuse väljapetmise kaasusega eriti suures mahus, summas 2 360 500 eurot. Struktuuritoetus on suureks abiks Eesti ettevõtluse toetamisel ja selle vastus on suur huvi toetuse saajate seas. Toetuste sihtrühmad ja valdkonnad on laiad ja rahastuse mõju on väga suur. Kokkuvõtvalt leiab kannatanu, et maakohus on ekslikult leidnud, et kriminaalasi tuleb lõpetada kuna antud kirminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlustähtaja jooksul lahendada. Kohtumääruses puuduvad sellistele järeldustele jõudmiseks argumendid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16. Ringkonnakohtu hinnangul väärivad prokuratuuri määruskaebuses toodud seisukohad osalist tähelepanu. Kolleegium nõustub prokuratuuriga, et tõepoolest on kohtupraktikas rõhutatud, et olukorras, kus kõige suurem töö- ja ajamahukam osa kriminaalmenetlusest - kohtueelne menetlus ja kohtuvaidlus esimese astme kohtus- on läbitud ning jäänud lahendi tegemine, peaks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel olema äärmiselt erandlik. Riigiprokuröri viidatud lahendis nt 1-17-3371, p 60 märkis Riigikohus, et olukorras, kus maakohus koostas juba kohtuotsuse ja käsitles muu hulgas süüdistust, milles menetlus lõpetati, peaks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel olema äärmiselt erandlik. Käsitataval juhul ei ole tegemist samalaadse olukorraga. Riigiprokurör jätab tähelepanuta ka selle, et maakohtule esitati taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses mõistliku menetlusaja möödumisega enne kohtuvaidlusi. Süüdistatavate nõusolek anti samuti enne kohtuvaidlusi. Eelistungi ja kohtuliku uurimise ajal sellist taotlust kaitsjate poolt esitatud ei olnud ning puudusid ka süüdistatavate nõusolekud menetluse lõpetamiseks. Seega tuli maakohtul võtta seisukoha taotluste osas nõupidamistoas, mida maakohus ka tegi. Kohtupraktika kohaselt ei saa välistada ka olukorda, kus kohus lõpetab KrMS § 2742 lg 1 alusel kriminaalmenetluse, olles juba lahkunud KrMS §-s 304 sätestatud korras nõupidamistuppa otsust tegema (vt nt RKKKm nr 3-1-1-53-15, p 13). Riigiprokuröri sellised etteheited maakohtule on ainetud. Maakohtule saaks etteheiteid teha juhul, kui juba eelistungil või menetluse kestel oleks esitatud taotlus menetluse lõpetamiseks, kuid maakohus oleks lahendanud taotlused alles nõupidamistoas, olles eelnevalt läbiviinud kõige suurema tööja ajamahukama osa kohtumenetlusest. 12
17. Riigiprokuröri poolt viidatud kohtupraktika on küll asjakohane, kuid prokurör jätab mugavalt tähelepanuta, et viidatud lahendites nr 1-16-9717, 1-16-6179, 1-17-3371 ei tuvastatud märkimisväärseid seisakuid ning kohtueelses menetluses põhjendamatuid pause ei esinenud. Kriminaalasjas nr 1-16-9717, mille sarnasusele rõhub riigiprokurör, leidis Riigikohus, et veidi üle 5 aasta kestnud menetluse korral pole mõistlikku menetlusaega ületatud, kuid see ei ole enam ajaliselt kaugel. Väärib märkimist, et nimetatud kriminaalasjas ei olnud süüdistatava suhtes tõkendit ega teisi kriminaalmenetluse tagamise vahendeid kohaldatud. Kriminaalasjas nr 1-16-6179 oli süüdistatavale kohaldatud tõkend tühistatud ning teisi kriminaalmenetluse tagamise vahendeid ei kohaldatud, mistõttu ei olnud süüdistatavate jaoks oluliselt kaalul midagi sellist, millega kaasneks oluliselt suur riive. Kriminaalasjas nr 1-17-3371 ei olnud taas süüdistatavate suhtes tõkendit ning teisi kriminaalmenetluse tagamise vahendeid kohaldatud.
18. Riigiprokurör jätab tähelepanuta, et süüdistatavad on pidanud taluma laiaulatuslikke piiranguid, kuna nende omandipõhiõigust on piiratud alates juunist
19. Maakohtuga tuleb nõustuda, et EK ja kolmanda isiku OK kinnistu arestiti, SJ-le kuuluvale ½ kaasomandis olevale kinnistule seati keelumärge, IN kinnistule seati kohtulik hüpoteek ja M OÜ kinnistu arestiti. Seega on tegemist ulatuslike omandipõhiõiguse riivega (PS § 32). Kolleegiumil tuleb märkida, et süüdistatavate jaoks on kaalul midagi sellist, mis kõneleb nende õiguste olulisest riivest menetluse jätkamise korral.
20. Riigiprokurör viitab kuritegude raskusele ning heidab ette, et maakohus ei ole arvestanud kuritegude raskust kriminaalmenetluse lõpetamise otsustamisel. Kolleegiumil tuleb märkida, et riigiprokurör ei ole arvestanud, et kuigi kuriteo raskus on KrMS §-s 2052 nimetatud ühe arvesse võetava asjaoluna, ei ole maksimumkaristusel eraldivõetult olulist tähendust menetlusaja mõistlikkuse hindamisel (vt RKKKm nr 1-17-10050, p 17). Ka ei saa nõustuda kaebajaga, et maakohus ei ole vähemalgi määral kaalunud ega seostanud menetluse esemeks olevate kuritegude olemust ja raskust mõistliku menetlusaja kompenseerimise erinevate meetmetega. Sellised maakohtu argumendid on määruses olemas (vt II kd, tl 79 pöördel), kuid asjaolu, et prokuratuur argumentidega ei nõustu ei tähenda seda, et maakohus poleks neid asjaolusid üldse kaalunud.
21. Kolleegiumil tuleb nõustuda, et maakohtu seisukoht menetlusaja mõistlikkuse osas on vastuoluline, kuid ei nõustu, et ei ole mõistetav, mida maakohus pidas silmas „praeguse“ all. Maakohtu sõnastus on ebaõnnestunud osas, kus märgitakse, et mõistlik menetlusaeg on kestnud 5 aastat 8 kuud 20 päeva. Ilmselgelt on maakohus pidanud silmas, et menetlusaeg 5 aastat 8 kuud 20 päeva on ebamõistlik, kuna lõppjärelduses on maakohus asunud seisukohale, et mõistlik menetlusaeg on ületatud juba enne kriminaalasja kohtuliku arutamise lõpetamist esimeses astmes. Tulenevalt maakohtu lõppjäreldusest saab asuda seisukohale, et maakohus luges 5 aastat 8 kuud 20 päeva kestnud menetluse süüdistatavate suhtes mõistlikku menetlusaega ammendavaks. Ühtlasi tõdes maakohus, et jõustunud kohtulahendini ei jõuta esimese astme kohtulahendiga, kuivõrd menetlust jätkatakse ringkonnakohtus ja Riigikohtus. Maakohus asus seisukohale, et selleks ajaks oleks menetlus kestnud juba üle 6 aasta, mistõttu ei saa sellist olukorda pidada mõistlikuks ning edasise rikkumise ärahoidmiseks lõpetas maakohus menetluse KrMS § 2742 lg 1 alusel.
22. Järjekindla kohtupraktika kohaselt hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt kohtuasja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt RKKKm nr 1-17-10050, p 15). Vaidlus puudub selles, et süüdistatavate suhtes on kriminaalmenetlus kestnud pea 5 aastat 10 kuud. Ajast, mil see hakkas mõjutama süüdistatavaid kestis kohtueelne menetlus üle 4 aasta 5 13 kuu. Maakohtul puudus igasugune vajadus analüüsida tõendite kogumise aega aastal 2015 ja kriminaalmenetluse alustamise aega
23. oktoobril 2015, kuivõrd need toimingud ei ole menetlusaja mõistlikkuse hindamisel asjakohased. Samas ei viinud nendele viitamine maakohut eksitusse, kuna maakohus luges mõistliku menetlusaja kulgemise ajaks isikute kahtlustatavatena kinnipidamise ja kahtlustatavatena ülekuulamise
24. juunil 2016 ja
25. juunil
27. Kolleegium märgib, et mõistliku tähtaja küsimuses on oluline see, kuidas on menetluse kestust mõjutanud menetlejate tegevus või tegevusetus. Pikka menetluse kestust õigustab see, kui see on tingitud menetluse keerukusest või mahukusest või kui selle on põhjustanud oma käitumisega süüdistatav(ad). Kui aga on tuvastatavad riigi põhjendamatud viivitused asja menetlemisel, annab see alust järelduseks, et mõistlikku menetlusaega on rikutud (vt EIK otsus asjas Humen v. Poola, p 66; EIK otsus asjas Pedersen ja Baadsgaard v. Taani, p 49). Kolleegium asub seisukohale, et kohtmenetlus on väldanud üle aasta, mis on äärmiselt mõistlik aeg. Kolleegium ei tuvastanud, et süüdistatavate enda käitumine on tinginud menetluse pikenemise. Sellele ei osuta ka prokurör määruskaebuses. Kolleegium võib asuda seisukohale, et süüdistatavate käitumine on olnud eeskujulik menetluse kestel. Kohtueelsel uurimisel ja maakohutus toimunu pinnalt ei saa süüdistatavatele ega nende kaitsjatele ette heita menetluse pahatahtlikku venitamist.
28. Eelkõige tuleb anda hinnang kohtueelsel uurimisel toimunule. Kriminaalasja materjalidest ja täiendavalt riigiprokuröri poolt ringkonnakohtule esitatud teabest nähtub, et ajast, mil see hakkas mõjutama süüdistatavaid on aktiivselt kogutud tõendeid sisuliselt 2016 aastal ehk 6 kuud. Märgitu ei viita kriminaalasjas lahendamist vajanud küsimuste arvukusele ja keerukusele. Väheaktiivselt toimetati ajavahemikul jaanuar ja veebruar 2017, mil tõlgiti materjale ning märtsist kuni juulini 2017 toimetati sülearvuti ja selles leiduva e- kirjavahetuse vaatlust, kokku 7 kuud. Nõustuda saab maakohtuga ka selles, et juulis ja augustis 2018 koostati vaid kaks vaatlusprotokolli, toiminguteks kulunud aeg 2 kuud. 2019 veebruaris ja märtsis tõlgiti taas materjale ning koguti registritest teatisi, toiminguteks kulunud aeg 2 kuud. On selge, et tõlgete teostamise ajal on menetlus väheaktiivne, kuid selliseid lühiajalisi katkestusi ei ole alust menetlejale ette heita.
29. Kolleegiumi hinnangul on oluline see, et seisakuid ehk tegevusetuse perioode on kokku mitu ja nimelt 11 kuud (august 2017 kuni
30. juuli 2018, aprillis 2018 tehtud toiming on pigem tehnilist laadi), pea 6 kuud (september 2018 kuni veebruar 2019 ), seega seisakuid kokku pea 1 aasta 5 kuud. Väärib märkimist, et menetleja otsustada on küll, milliste tõendite kogumist ta vajalikuks peab ning millises vormis menetlustoiminguid läbi viib ja vormistab ning millal ta seda teeb. Samas on oluline see, et menetluses ei oleks ülemäära põhjendamatuid pause. Käsitatavas asjas on tuvastatud põhjendamatud pikaleveninud tegevusetuse perioodid, kus menetleja ei ole teinud mõistlikke pingutusi kriminaalasja menetlemisel ning just need pikaleveninud seisakud on menetlejale etteheidetavad. Mingeid objektiivseid põhjendusi seisakute osas esitatud ei ole. Kohtupraktika kohaselt on riik kohustatud toimetama menetluse võimalikult kiiresti, sest süüdistatavate põhiõiguste riived on olulised.
31. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et prokuratuuris oli kriminaalasi pea 1 aasta 8 kuud, mis on eriti kummastav. Täheldatud seisakud prokuratuuris on pea 10 kuud (aprill 2019 kuni jaanuar 2020), üle 9 kuu (veebruar 2020 kuni
32. november 2020). Kolleegiumil tuleb märkida, et nii pikk aeg prokuratuuris ei ole põhjendatud Tähelepanuväärne on seegi, et ei ole toiminud ühtegi menetlustoimingut, mis oleks seotud tõendite kogumisega prokuratuuris, vaid antud vahemikus on toimunud ilmselt materjalide analüüs ja süüdistusakti koostamine. On selge, et 14 prokurör saades kriminaalasja analüüsib materjale ja peab läbirääkimisi menetlusosalistega ja koostab süüdistusakti, kuid üksikasjalikku ajalist kirjeldust nende toimingute sisu kohta ei ole ringkonnakohtule esitatud. Arvestades kogutud tõendite mahtu ei saanud selline materjalide tutvumine olla nii ajamahukas ja pikaajaline. Arvestades asja mahtu tuleb põhjendatud ja vajalikuks pidada materjalide analüüsiks ja süüdistusakti koostamiseks kulunud aega 4 kuud. Seega on prokuratuuri tegevuses täheldatav ulatuslik tegevusetuse või väheaktiivse tegevuse periood kokku 1 aasta 3 kuud, mis kolleegiumi hinnangul mõjutab otsustavalt menetlusaja mõistlikkusele antavat hinnangut. Kolleegiumil tuleb kokkuvõtvalt asuda seisukohale, et esitatud kriminaalasja materjalidest ja menetlustoimingute nimekirjast nähtub, et üksikute menetlustoimingute vahel on täheldatavad põhjendamatud pea aastas ja kuudes mõõdetavad seisakud, sh prokuratuuris. Selliste viivituste põhjendatust ei ole riigiprokurör selgitanud.
33. Prokuröri märkus, et seoses menetlust juhtinud prokuröri siirdumisega 2019 aastal pensionile tuli kriminaalasi anda uue prokuröri menetlusse on ainetu. Prokuratuuri õigused ja kohustused ei ole seotud konkreetse prokuröri isikuga, vaid kuuluvad prokuratuurile tervikuna. Prokurör üksnes teostab prokuratuuri volitusi (ProkS § 11), olles sisuliselt vaid prokuratuuri esindaja. Prokuröril on prokuratuuri õigused ja kohustused ning tema menetlustoimingud loetakse tehtuks prokuratuuri poolt. Seega asjaolu, et kriminaalasja juhtinud prokurör siirdus pensionile, mil prokuratuuril oli kohustus tagada kriminaalmenetluse seaduslikkus ja tulemuslikkus, ei anna alust seisakut lugeda põhjendatuks.
34. On ilmne, et tegemist on keskmiselt mahukama kriminaalasjaga, mille raames kogutud tõendite maht on suur. Samas ei võtnud suure hulga tõendite kogumine väga palju aega, sh rahvusvaheline koostöö, kuna enamus tõendid ja kõik õigusabitaotluste vastused on saadud juba 2016 aastal. Selle hindamisel, kas menetluse kestust võib pidada mõistlikuks, tuleb arvesse võtta ka kriminaalasja keerukust. Nõustuda saab maakohtuga, et kriminaalasi ei ole õiguslikult ega tõenduslikult keskmisest keerukam, seda järeldust ei vaidlustanud ka prokurör. Võttes arvesse, et kriminaalasi puudutas sooduskelmuse toimepanemist 2 episoodis (toetus taotluses) ning süüdistus rahapesus on prokuratuuri poolt üles ehitatud samadele rahalistele tehingutele, on kokkuvõttes 4 aasta 5 kuu pikkune kohtueelne menetlus ajast, mil see mõjutas süüdistatavaid olnud ebamõistlikult pikk. Võrdluseks võib tuua kriminaalasja nr 1-09-4486 (nn maadevahetuse kriminaalasi), kus kohtueelne menetlus kestis 2 aastat 6 kuud ajast, mil see hakkas mõjutama süüdistatavaid (kohtueelne menetlus kokku 3 aastat 6 kuud) (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 628).
35. Kolleegiumi hinnangul ei olnud ilmselgelt kohtueelse menetleja tegevus tõendite kogumisel määruse p 16 märgitud ajaperioodidel intensiivne, vaid tegemist oli riigivõimu tegevusetusega. Lisaks seisakud prokuratuuris määruse p 17 märgitud perioodil. See annab kogumis alust järelduseks, et mõistlikku menetlusaega on rikutud, mitte riivatud nagu leiab riigiprokurör. Nii on ka EIK tuvastanud menetluse ebamõistliku kestuse ja art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus 3 aastat 4 kuud kestnud kriminaalmenetluses esines enam kui aastapikkune viivitus (vt Lopatin ja Medvedskiy vs. Ukraina, kohtuotsus
36. maist 2010). Antud asjas kestis kohtueelne uurimine, mis mõjutas süüdistatavaid 4 aastat 5 kuud ning pikim viivitus kestis 11 kuud ning tegevusetuse periood kohtueelsel uurimisel kokku 1 aasta 5 kuud. Arvestades asjaolu, et aktiivseks või vähem aktiivseks saab lugeda kohtueelsel uurimisel ja prokuratuuris tehtud toiminguid kokku 1 aasta 9 kuud (seisakuid kokku pea 2 aastat 8 kuud kohtueelsel uurimisel ja prokuratuuris), võinuks kohtueelse menetluse lõpetada
37. aasta kevadel või äärmisel juhul
38. aasta teises pooles.
39. On äärmiselt taunitav, et prokuratuur ei ole leidnud aega asja kiiremaks menetluse läbiviimiseks ning kriminaalasja kohtusse saatmiseks, arvestades, et esimene väga pikk seisak toimus alates augustis 2017 kuni juuli 2018, mil asi seisis lihtsalt uurimisasutuses. Arvestades 15 juba eelnevate põhjendamatute seisakute pikkust uurimisasutuses, pidanuks prokuratuur alates aprillist 2020 olema eriti kiire materjalide alalüüsimisel ja süüdistusakti koostamisel. Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil nentida, et nii uurimisasutuse kui ka prokuratuuri tegevuses on täheldatavad ulatuslikud tegevusetuse perioodid, mis mõjutavad otsustavalt menetlusaja mõistlikkusele antavat hinnangut. Kahtlustatava/süüdistatava õigusele, et tema kriminaalasja menetletaks mõistliku aja jooksul, vastab menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt RKKKo nr 3-12-2-13, p 11.1). Seega oli prokuratuuri kohustus leida meetmeid, kuidas vähendada nii prokurörist kui ka menetlejast tulenevat mõju menetluse kestusele. Seejuures tulnuks prokuratuuril arvestada süüdistatavate põhiõiguste riive kestust kogu menetluse vältel, kuna riive kestus ei saa kesta ebamõistlikult kaua.
40. Arvestades kohtueelse uurimise ajalist kestust 4 aastat 5 kuud ning tuvastatud põhjendamatuid seisakuid ja viivitusi, on need põhjustanud olulist ja liigset ajakadu, mistõttu on menetlus olnud süüdistatavatele koormaks selle ajalise teadmatuse tõttu. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma (vt Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus
41. juunist 2010, p 43). Süüdistatavate jaoks on oluliselt kaalul ka midagi sellist, millega kaasneb oluliselt suur riive, kuna varad on arestitud, hüpoteegiga koormatud või seatud kinnisasjale keelumärge. Nõue hinnata, mis on kaebaja jaoks kaalul, tähendab kontrollimist, kas esineb mingeid asjaolusid, mille tõttu esinevad kõrgendatud nõuded menetluse kiirusele. See tähendab, kas menetluse ese või menetluse mõju isikule on selline, et menetlus peaks saama lahenduse nii kiiresti kui võimalik. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et süüdistatavate suhtes on kriminaalmenetlus kestnud pea 5 aastat 10 kuud. Kohtuasjas Shchiglitsov v. Eesti tuvastati konventsiooni rikkumine menetluses, mis kestis 5 aastat 10 kuud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et mõistlik menetlusaega on ületatud ning süüdistatavate õigust mõistlikule menetlusajale on senises kriminaalmenetluses rikutud, kuna selles on olnud pikki põhjendamatuid viivitusi, mis menetlust õigustamatult venitasid.
42. Kolleegium nõustub riigiprokuröriga, et maakohus ei ole selgitanud ammendavad, miks puuduvad alternatiivsed võimalused mõistliku menetlusaja riive kompenseerimiseks ning, miks tuleb kohaldada just kriminaalmenetluse lõpetamist kui viimast ja äärmuslikku abinõud, kuid kolleegiumil on võimalik see minetus kõrvaldada ning toodud asjaolusid täiendavalt hinnata ja põhistada.
43. Kolleegium nõustus maakohtuga, et mõistlik menetlusaeg on möödunud, tuleb otsustada millist õiguskaitsevahendit selle rikkumise heastamiseks kohaldada. Kohtupraktika kohaselt see, et isiku õigust kriminaalasja menetlemisele mõistliku aja jooksul on rikutud, ei tähenda aga automaatselt seda, et kriminaalmenetlus tuleks lõpetada. Eeskätt saab võimaliku heastamisvahendina rääkida süüdistatava karistuse kergendamisest (KrMS § 306 lg 1 p 61) ja rahalise kahjuhüvitise määramisest (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 5 lg 1 p 6 või lg 4), kui on esitatud SKHS §-s 12 nimetatud taotlus (vt RKKKo nr 1-17-3371, p 58) ning kriminaalmenetluse lõpetamisest (KrMS § 2742 alusel). KrMS § 2742 lg 1 järgi lõpetatakse menetlus mõistliku menetlusaja nõude rikkumise korral, kui seda ei ole võimalik muul viisil heastada.
44. Antud juhul SKHS § -s 12 nimetatud taotlust kaitsjad menetluses esitanud ei ole. Seega heastamisvahendina rahalise kahjuhüvitise määramist kohaldada ei saa. Kolleegiumil tuleb kaaluda, kas rikkumist on võimalik heastada muul viisil kui menetluse lõpetamisega. Menetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada vaid siis, kui 16 selle jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (vt nt RKKKm 1-17-10050, p 26, nr 31-1-4-17, p-d 37 ja 38 koos viidetega). Teisisõnu tuleb see abinõu mõistliku menetlusaja riive heastamisel kõne alla üksnes juhul, kui süüdistatavate karistuse kergendamine ja/või karistustest vabastamine on heastava abinõuna ilmselgelt ebapiisav.
45. Riigiprokuröriga tuleb nõustuda, et mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. Avaliku menetlushuvi puhul on oluline kuritegude raskus ning avaliku menetlushuvi kaalumisel saab lähtuda ainult sellest kuriteost, milles süüdistatavaid süüdistatakse. Kolleegium nendib, et sooduskelmuse osas on avalik menetlushuvi pigem vähene, kuivõrd süüdistatavaid süüdistatakse II astme kuriteo toimepanemises, mille eest karistusena on ettenähtud rahaline karistus või kuni 5 aastat vangistust. Samas kõneleb avaliku menetlushuvi kasuks pettuse teel tekitatud kahju suurus 2514500 eurot. Rahapesu osas on avalik menetlushuvi kindlasti suurem, kuivõrd tegemist on I astme kuriteo toimepanemisega, mille eest karistusena on ettenähtud 2 kuni 10 aastane vangistus. Tekitatud kahju suurus rahapesus 154000 eurot ei ole nii märkimisväärselt suur, arvestades sooduskelmust. Kuritegude tehiolude, kuriteo toimepanemisest möödunud aja arvestamine ja süüdistatavate isikuid iseloomustavate andmete põhjal süüdimõistva otsuse korral ei saaks võimalik mõistetav karistus olla väga raske.
46. Hinnates kriminaalmenetluse jätkumisega süüdistatavate jaoks kaalul olevat, arvestab kolleegium ühtlasi seda, et menetluse praeguses etapis ei kohaldata süüdistatavatele tõkendit, kuid nagu eelpool märgitud on süüdistatavate õiguste riivet suurendanud asjaolu, et nende vara on arestitud või koormatud hüpoteegiga, seatud kinnisasjale keelumärge. Sellised piirangud on alates juunist
47. Aeg, mil süüdistatavad on pidanud taluma mitmeid kriminaalmenetlust tagavate toimingute tegemisest tingitud piiranguid on märkimisväärne. Juunis 2022 saaks piirangute kohaldamisest juba 6 aastat.
48. Prokurör jätab tähelepanuta, et avalik menetlushuvi väheneb ajas. Kolleegiumil tuleb märkida ka seda, et arvestades kohtueelse uurimise aega 4 aastat 6 kuud, millest täielikke seisakuid kokku pea 2 aastat 8 kuud, näitas kohtueelne menetleja ja prokuratuur selgelt avaliku menetlushuvi puudumist antud kriminaalasjas. Leides, et avalik menetlushuvi on suur, pidanuks kohtueelne menetleja ja prokuratuur kriminaalasja nii kiiresti kui võimalik menetlema, tehes seda ilma põhjendamatute seisakuteta. Tulenevalt kohtueelse menteleja ja prokuratuuri käitumisest ei saa küll lugeda välja suurt avalikku menetlushuvi kriminaalasjas ja seda juba kriminaalasja menetlemise alguses. Seda enam on kummastav viidata avalikule menetlushuvile nüüd määruskaebuses kui menetlusest on möödunud veel rohkem aega.
49. Kolleegium märkis eelnevalt, et kohtupraktika kohaselt hõlmab karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes ka karistusest vabastamist. Seega saab kohus teha ka n-ö vahepealse otsustuse: tunnistada süüdistatavad küll süüdi ja karistada neid, kuid samas vabastada süüdistatavad karistuse kandmisest (vt RKKKo nr 1-17-3371, p 119). Kolleegium asub seisukohale, et menetletavas asjas ei ole sellisel viisil rikkumise heastamine piisav. Peamiseks põhjuseks, miks sellisel viisil rikkumise heastamine ei ole piisav, peab kolleegium seda, et kohtueelne menetlus kestis 4 aastat 5 kuud ning selle aja jooksul on toimunud 2 aasta 8 kuu ulatuses põhjendamatuid seisakuid. Nende seisakute ulatust näitab see, et pausid kohtueelses menetluses, sh prokuratuuris, on võtnud ajaliselt rohkem kui aktiivne kohtueelne menetlus uurimisasutuses ja prokuratuuris kokku. 17 Kohtuasjas nr 1-17-3371, p 60 (viide p 20-24), millele kolleegium juba eelpool viitas ja milles Riigikohus leidis, et selline meede on piisav, kuna tegemist on mahuka kriminaalasjaga 14 köidet (kohtueelne menetlus kestis 3 aastat) ning ei tuvastatud, et kohtueelses menetluses esineksid põhjendamatuid pause, mis oluliselt oleks pikendanud menetlusele kulunud aega. Seega ei olnud alust heita riigile ette menetluse põhjendamatut venitamist. Lisaks leiti, et õigusliku hinnangu andmine oli keerukas. Antud asjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole ning kuna mõistliku menetlusaja ulatuslik rikkumine on tingitud just riigivõimu tegevusetusest pikema aja jooksul ning süüdistatava omandipõhiõiguste riive on äärmiselt ulatuslik, ei ole see heastatav KrMS § 306 lg 1 p 6¹ kohaldamisega, peab lõppjäreldusena ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu poolt menetluse lõpetamist KrMS § 2742 lg 1 alusel.
50. Kolleegiumil tuleb kokkuvõtvalt märkida, et kuivõrd süüdistatavad on pidanud taluma kriminaalmenetlusest tingitud piiranguid sedavõrd pikka aega ja peaks jätkuvalt jääma eesootava menetluse tulemuse osas teadmatusesse, on kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel süüdistatavate õiguste rikkumise heastamiseks ainus kohane abinõu. Kriminaalmenetluse lõpetamist ei välista seejuures ka asjaolu, et maakohus jättis avalikõiguslik nõudeavalduse läbi vaatamata. Kuigi määruskaebustes osutatakse õigesti kohtupraktikas väljendatud põhimõttele, mille kohaselt tuleb muu hulgas arvestada kannatanu õigusega saavutada oma tsiviilnõude lahendamine mõistliku aja jooksul, on tegemist pelgalt ühe argumendiga, mida tuleb mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel arvestada (vt RKKKo nr 3-1-1-6-11, p 19.2). Samas ei arvesta riigiprokurör kohtupraktikas märgitut, et tuleb küll arvestada kannatanu õigusega saavutada oma tsiviilnõude lahendamine mõistliku aja jooksul, kuid välja arvatud juhtudel, kui kannatanuks on riik või muu avalik-õiguslik isik (vt RKKKo nr 3-1-1-6-11, p 19.2). Kriminaalasjas on esitatud nimelt avalik-õiguslik nõudeavaldus, mistõttu selline kaebaja argument jääb tagajärjetuks, sest kannatanuks on avalik õiguslik isik, kes ei saa olla põhiõiguste kandja.
51. Tuleb märkida, et lisaks muudele arvesse võetavatele teguritele ei ole kindel, et lõpliku jõustunud kohtulahendi tegemiseni saaks jõuda juba lähiajal. Kohtupraktika kohaselt olukorras, kus on tuvastatud, et süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, peab kolleegium, otsustama, kas asja edasine menetlemine on põhjendatud, hindama ka seda, millise aja jooksul on selles asjas tõenäoliselt võimalik jõustunud kohtuotsuseni jõuda. Juhul kui eksisteerib arvestatav tõenäosus, et kriminaalasja lahendamine lähiajal ei ole võimalik, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, vältimaks olukorda, kus süüdistatava õiguste juba alanud rikkumine jätkub veel pikka aega. Seejuures tuleb silmas pidada, et kõneksoleva õiguse rikkumise intensiivsus on ajas süvenev. Kui mõistlik menetlusaeg on juba möödunud ja ühtlasi on alust arvata, et kriminaalasja lahendamiseni ei jõuta enne, kui kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel muutub möödapääsmatuks, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada vaatamata sellele, et menetluse lõpetamise ajal oleks süüdistatava õiguste rikkumine heastatav ka muul viisil (vt nt RKKKm nr 3-1-1-63-13, p 18).
52. Kolleegiumi hinnangul tuleb arvestada seda, et kuigi kohtulik uurimine on lõpetatud, siis kriminaalasja sama maakohtu samale kohtukoosseisule kohtuotsuse tegemiseks saatmise korral on kriminaalasja materjali põhjal alust eeldada, et kohtumenetluse pooled kasutavad edasikaebeõigust. Ringkonnakohtul tuleb möönda ka seda, et tulenevalt maakohtu
53. märtsi 2022 määruse ja suure tõenäosusega ka ringkonnakohtu
54. aprilli 2022 määruse vaidlustamisest, võib kriminaalasjas otsuse tegemine edasi lükkuda ja seda olulisel määral, mis välistab maakohtul lahendini jõudmise enne
55. juunit. Juunis 2022 on menetlus kestnud juba 6 aastat. Eelöeldu tähendab, et suure tõenäosusega lähiajal ehk 2022 kriminaalasjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni ei jõuta. Maakohtu prognoos sügis 2022 oli äärmiselt optimistlik, 18 kuid ringkonnakohus sellist maakohtu optimistliku seisukohta ei jaga. Tuleb arvestada maakohtu otsuse tegemisega ning lisades sellele apellatsiooni-ja kassatsioonimenetluse ajakulu, on jõustunud lahendini jõudmine võimalik optimistliku prognoosi kohaselt
56. aasta suveks, mil täituks juba 7 aastat.
57. Lähtudes eeltoodust, saab kriminaalmenetluse lõpetamist kriminaalasjas 1-20-8845 EK süüdistuses

§ 210

lg 2,

§ 394

lg 2 p 3 järgi; IN süüdistuses

§ 394

lg 2 p 1, 3 järgi; SJ süüdistuses

§ 210

lg 2-§ 22 lg 3,

§ 394

lg 2 p 1, 3 järgi ja M OÜ süüdistuses

§ 210lg 3 järgi Kr

MS § 2742 lg 1 alusel lõppjäreldusena pidada õigeks. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja §-st 390 tuleb jätta maakohtu määrus muutmata ja esitatud määruskaebus rahuldamata.

1. Valitud kaitsja Martin Männik on määruskaebusele vastuses taotlenud jätta määruskaebemenetluse kulud summas 1540,80 eurot riigi kanda. Vastavalt KrMS § 187 lg-st 2 ls 1, kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on määruskaebus esitatud. Määruskaebus oli esitatud riigi huvides, mistõttu kannab menetluskulud riik. Kolleegium leiab, et esitatud taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. 34.1 Kaitsja esitas taotluse apellatsioonimenetluses nõupidamise kliendiga, osalemine istungil 18.02.2022 maakohtus ja kohtuotsuse kuulutamisel maakohtus kokku summas 657,60 eurot. Kolleegium märgib, et menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt RKKKo nr 3-1-1-4-16, p 49). Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud oma lahendites, et kohtuotsuse tegemine ja selle kuulutamine on kohtuistungi osad (vt nt RKKKo nr 3-1-1-26-13). Lisaks on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud oma lahendis nr 3-1-1-75-13, et Kriminaalmenetluse seadustiku
2. peatüki süstemaatilise tõlgenduse pinnalt hõlmab kohtulik arutamine maakohtus kõike esimese astme kohtu menetluses kohtuliku eelmenetluse järgselt toimuvat. Seega hõlmab kohtulik arutamine kohtuistungi rakendamist, kohtulikku uurimist, kohtuvaidlusi ja süüdistatava viimast sõna, aga ka kohtuotsuse kuulutamist. Kohtuotsuse tegemist ei ole võimalik lahutada kohtuliku arutamise muudest etappidest (vt RKKKo nr 3-11-106-06, p 8.2). Tulenevalt eeltoodust jätab kolleegium selles osas kaitsja taotluse rahuldamata, kuivõrd kaitsjal tulnuks vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ja § 306 lg 1 p-le 14 taotlus (osalemine kohtuotsuse kuulutamisel) esitada valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks enne maakohtu siirdumist nõupidamistuppa. Kohus peab otsuse või sellega samaaegselt tehtava määrusega lahendama kõik KrMS § 306 lg-s 1 loetletud küsimused, sh kogu kriminaalmenetluse kuludega seonduva (vt RKKKo nr 3-1-1-72-10, p 18). Põhjendamatuks tuleb lugeda kaitsja taotlus tasu hüvitamiseks osutatud õigusabi eest Riigikohtu lahendite analüüsiks, õigusliku positsiooni kujundamiseks kohtumääruse vaidlustamiseks ja e-kirja saatmiseks ning sellega seotud kantseleikuludeks 09.03.2022, kuivõrd nende toimingute tegemise vajadust käesolevas määruskaebemenetluses ei nähtu ja maakohtu määrust kaitsja poolt ei vaidlustatud. Seetõttu jääb ka selles osas kaitsja taotlus rahuldamata. Määruskaebuse analüüsiks ja Riigikohtu lahendite analüüsiks kulunud ja vastuse koostamisele kulunud aega 4, 6 tundi saab pidada mõistlikuks ja vajalikuks. Seega kuulub KrMS § 187 lg 1 alusel Eesti Vabariigi poolt SJ kasuks hüvitamisele koos käibemaksuga 883,20 eurot.
3. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu. Vastavalt KrMS § 187 lg-st 2 ls 1, kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on määruskaebus esitatud. Määruskaebus oli esitatud riigi huvides, mistõttu kannab menetluskulud riik. Menetluskulu on EK määruskaebemenetluses osutatud 19 riigi õigusabi kulu. EK kaitsja Sven Sillar esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtumäärusega tutvumiseks ja prokluröri määruskaebusele vastuväidete koostamiseks 90 minutit. Seega on menetluse kulud 81 eurot, millele lisandub käibemaks 16,20 eurot. Ringkonnakohus peab seda kulu põhjendatuks, mistõttu tuleb Advokaadibüroo Sven Sillar kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 97,20 eurot (sh käibemaks 16,20 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 20