KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-125879

) § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus

§ 405lg-ga 1 keelduda.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. 7. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole, menetleb kohus hagi

§ 405

lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (

§ 405lg 1 redaktsioon hagi menetlusse võtmise ajal).

Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla 90 eurot ja sissenõudmiskulud 10 eurot. Seega ei ületa hageja põhinõue 2000 eurot ega põhinõue koos kõrvalnõuetega 4000 eurot, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 tähenduses.

8. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

§ 637

lg 2¹ järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtupraktikas on leitud, et eeltoodust hoolimata peab ringkonnakohus võtma apellatsioonkaebuse menetlusse, kui menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse ja täidetud on

§ 178

lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363/52, p-d 17 ja 18). Ringkonnakohtul on

§ 637

lg 2¹ järgi siiski õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest juhul, kui apellatsioonkaebuses on mh vaidlustatud menetluskulude jaotust ning maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 280 eurot ületavas summas, kuid apellant ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud temalt välja mõistetud või tema kasuks välja mõistmata jäänud menetluskulude suurust (vt nt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas nr 220-14547/20, p 13).
3. Maakohus on andnud vaidlustatud otsuses loa otsuse edasikaebamiseks ja määranud kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ei välista praegusel juhul asjaolu, et maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud menetluskulu hüvitise ning kostja vaidlustab maakohtu otsust ka menetluskulude osas. Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas (vt nt
5. veebruari
6. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-15100, p 18;
7. jaanuari
8. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-123216, p 13) leidnud, et menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega

§ 178

lg 2 mõttes ei saa olla tegu olukorras, kus menetlusosaline on vaidlustanud üksnes asja sisulist lahendust ning menetluskulude jaotust, vaatamata sellele, kas maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda sellist tõlgendust ei seaduse tekst ega mõte. Samuti oleks see vastuolus menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega. 4

§ 178

lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale. Selles menetluses ei ole enam võimalik vaidlustada menetluskulude jaotust, mida saab

§ 178

lg 1 kohaselt vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Eelviidatud tõlgendus tooks kaasa seega selle, et menetlusosalised oleksid ebavõrdses seisus sõltuvalt sellest, kas menetluskulud määratakse kindlaks kohtuotsuses või pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Nimelt peaks ringkonnakohus olukorras, kus maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud otsuses, apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi vaatama ja otsusega lahendama, vaatamata

§ 637

lg-s 2¹ sätestatud menetlusse võtmisest keeldumise aluse olemasolule, samas kui ta võiks jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata olukorras, kus maakohus määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Teiseks ei sõltu

§ 178

lg 2 järgi kaebeõigus sellest, kui suured on maakohtu kindlaksmääratud menetluskulud, vaid kui suures ulatuses neid vaidlustatakse (kaebeõigus on olemas, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot). Apellant on üldsõnaliselt märkinud, et peab vaidlustatud otsusega välja mõistetud menetluskulusid liiga suureks. Ringkonnakohus märgib, et menetluskuludena

§ 175

lg 1 kontekstis ei arvestata riigilõivu, mida tuleb tasuda seaduses sätestatud suuruses ning mille vajalikkust ja põhjendatust kohus ei hinda (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 13.1). Järelikult saavad apellatsioonimenetluses vaidluse all olla vaid muud menetluskulud, s.o maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot ja lepingulise esindaja kulud 240 eurot ehk kokku 260 eurot. Seega on vaidlusalune summa väiksem kui 280 eurot.
3. Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse, sealhulgas ei ole maakohus selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. 11.
4. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud (

§ 436lg 1, § 442 lg 8).

Maakohus on kõiki kostja väiteid käsitlenud ning hinnanud kõiki tõendeid

§ 232lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Kostja ei ole kaebuses selgitanud, miks ei ole hageja tõendid käsitatavad dokumentaalsete tõenditena ning on ebausaldusväärsed. Maakohus on õigesti leidnud, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise eest vastutab kostja. Leppetrahvi nõudmise eeldused on täidetud, leppetrahvi kokkulepe ei ole tüüptingimusena tühine ning selle suurus on, arvestades leppetrahvi eesmärki täitmise asendamiseks kui ka täitmisele sundimiseks, kohane. Näiteks on LS § 188 lg 8 järgi parkimistasu maksmata jätmisel viivistasu samas määras, s.o 31 eurot ööpäevas. Põhjendamatu on ka kostja argument, et hageja on rikkunud seadust, sest töötles kostja andmeid. Hageja on saanud kostja andmed Transpordiameti kaudu. Kolleegium märgib, et hageja äritegevus seisneb eraparkla ja parkimiskorralduse teenuse osutamises ning teenuse osutamise leping sõlmitakse sõiduki parkimisega märgistatud ja tüüptingimuste infotahvlitega tähistatud parkimisalale. Hageja õigustatud huvi saada teada sõiduki omaniku või vastutava kasutaja andmed tuleneb LS § 184 lg-st 4 ja rahvastikuregistri seaduse § 44 p-st 3 (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-321). 12. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta

§ 168lg 1 järgi hageja kanda. Ringkonnakohtus kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 5

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

14. Kolleegium märgib, et

§ 137

lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 kohaselt on apellatsioonkaebuse hind ja sellelt tasutav riigilõiv sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Tsiviilasja hind maakohtus oli 100 eurot. Kuna kostja taotleb maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata, on apellatsioonkaebuse hind sama kui tsiviilasja hind maakohtus ja sellelt tasumisele kuuluv riigilõiv RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi on 100 eurot. Tsiviilasja hinna määramisel ei arvestata menetluskulude summat ka juhul, kui maakohtu otsust vaidlustatakse menetluskulude kindlaksmääramise osas. Apellant on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 140 eurot, s.o 40 euro võrra nõutust enam. Enamtasutud riigilõivu tagastamine ei sõltu käesoleva määruse jõustumisest, st apellant saab nimetatud summa tagastamist taotleda enne määruse jõustumist. 15. Ringkonnakohus ei toimeta apellatsioonkaebust kostjale kätte (

§ 638

lg 4).

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

16.

§ 638lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada määruskaebuse Riigikohtule. (allkirjastatud digitaalselt) 6