Obsah (18)

§ 170§ 101§ 208§ 171§ 172§ 11§ 186§ 115§ 127§ 77§ 103§ 204§ 203§ 198§ 201§ 76§ 217§ 218

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2021, Tallinn Kohtuasj

) § 208 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel. Samal alusel tuleb rahuldada ka hageja põhinõue summas 37 764,03 eurot. Kostja on nõude loovutamise teatise hiljemalt käesoleva tsiviilasja materjalidega kätte saanud (

§ 170

). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks enne seda võlgnevuse X OÜ-le tasunud. Kuivõrd kohtule on esitatud Q, kes oli nõude loovutamise ajal X OÜ juhatuse liige, kinnitus nõude loovutamise teatise allkirjastamise ja kehtivuse kohta, siis on tõendatud nõuete kehtiv hagejale loovutamine. Kostja ei ole ka X OÜ ees tekkinud võlgnevuse osas sisulisi vastuväiteid esitanud. Samuti on põhjendatud hageja viivisenõue. Kostja ei ole vaatamata kohtu selgitustele esitanud tõendeid selle kohta, et hageja on kostja tasaarvestuse aluseks olevad kaubad kostjalt tellinud ja need on hagejale üle antud. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses kordas kostja suures osas maakohtus väljatoodut ning märkis, et maakohus jättis kostja esitatud tõendid hindamata ega põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väidetega või jätab need tähelepanuta. Hageja nõue moodustub arvetest, mis on esitatud ka praagiks osutunud kauba eest. Kostjal ei ole kohustust sellise kauba eest tasuda. Kostja esitas hagejale arved tarnitud ebakvaliteetse kauba (osalise) tagastamise ja nõuetele vastavusse viimiseks läbiviidud töötlemisega kaasnenud kulude hüvitamiseks. Hageja esindaja saadetud e3 kirjad tõendavad, et hageja nõustus kauba tagastamisega ja aktsepteeris seoses sellega kostja esitatud arveid ning nentis kostjal kulude tekkimist seoses kauba töötlemisega, paludes saata kulusid kajastavad arved. Nõude loovutamise kohta esitatud dokumendid on võltsitud ja koostatud tagantjärele, mistõttu on tõendamata kehtiva loovutustehingu sõlmimine. Allkiri koos pitsatijäljendiga on kleebitud teisest dokumendist. Hageja juhatuse liikmel ei ole võimalik nõude loovutamise lepingut nõude loovutaja esindajana allkirjastada ega lepingu sõlmimist kinnitada, sest ta ei ole enam X OÜ juhatuse liige. Maakohus leidis ekslikult, et nõude loovutamise dokumentide metaandmetest nähtub dokumentide skaneerimise kuupäev, sest tegemist ei ole skaneeritud koopiatega. Vastustaja seisukoht
2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ kohaselt muutmata, kuid muuta ja täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.
4. Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud TsMS § 392 lg 1 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid, sest ei täitnud vajalikul määral selgitamiskohustust, sh jättis asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata ning rikkus oluliselt TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat lahendi põhjendamise kohustust. Kolleegium märgib täpsemalt, et maakohus ei juhtinud poolte tähelepanu kostja tasaarvestuseks esitatud nõude (aktiivnõue) võimalikule kvalifikatsioonile ega võimaldanud pooltel avaldada selle kohta arvamust. Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27;
7. jaanuari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39;
9. veebruari
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Selleks peab kohus juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu
11. juuni
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40;
13. veebruari
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Ringkonnakohus saab menetlusõiguse normi rikkumised kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 esimene lause), võimaldades pooltel apellatsioonimenetluses esitada uusi asjaolusid ning tõendeid (vt ringkonnakohtu
15. novembri
16. a selgituskiri; kd II, tl 28–29 pöördel).
17. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et hageja ja kostja vahel oli
18. septembril 2017 sõlmitud kirjalik müügileping (ostu-müügileping nr 200917-1; kd I, tl 56 ja pöördel), mille alusel müüs hageja kostjale saematerjali (kaup). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et X OÜ ja kostja vahel oli suuliselt sõlmitud müügileping, mille alusel müüs X OÜ kostjale saematerjali. Hageja väitel on kostja jätnud lepingutest tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse täitmata ning hagejale on loovutatud X OÜ nõue kostja vastu summas 37 764,03 eurot. Hageja nõuab kostjalt

§ 101

lg 1 p-de 1 ja 6 ning § 108 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmist ning viivist, s.o ostuhinna 109 473,47 euro (= 71 709,44 + 37 764,03) tasumist ning seadusjärgses määras viivist kuni kohustuse täitmiseni. 9. Maakohus on poolte õigussuhte õigesti kvalifitseerinud müügilepinguna

§ 208

lg 1 mõttes, mille kohaselt müüja kohustub andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga 4 kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kostja tasaarvestuseks esitatud nõude osas on maakohus vaid märkinud, et kostja ei ole TsMS § 230 lg 1 järgi tõendanud, et hageja on kostja tasaarvestuse aluseks olevad kaubad kostjalt tellinud ning need hagejale üle andnud (vt maakohtu otsuse p 32). Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus kostja tasaarvestuseks esitatud nõude sisuliselt lahendamata, rikkudes sellega oluliselt menetlusõigust.

1. Tulenevalt kostja vastuväidetest hindab kolleegium esmalt, kas X OÜ on loovutanud hagejale müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise nõude 37 764,03 eurot. Muid vastuväiteid ei ole kostja nimetatud nõude maksmapaneku välistamiseks esitanud. 10.
2. Maakohus leidis, et nõue on hagejale kehtivalt loovutatud, sest kostja sai
3. septembri
4. a nõude loovutamise teate (kd I, tl 36) kätte hagimaterjalidega ning X OÜ endine juhatuse liige Q on kinnitanud, et ta on selle teatise allkirjastanud (kd I, tl 111). Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus ei ole tema vastuväiteid nõude loovutamise kehtivuse kohta piisavas ulatuses käsitlenud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada, muutes ja täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 18). Kohtupraktikas on leitud, et nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu
7. jaanuari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 27; Riigikohtu
9. juuni
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12).

§ 170

järgi, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.

§ 171

lg-d 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada (vt

§ 170ja § 171 lg 1 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 21.

aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3505, p 17).

§ 170

esimene lause ei välista võlgniku vastuväidet selle kohta, et nõude loovutamine ei ole kehtiv. Seega võib võlgnik

§ 171

lg 2 alusel esitada ka need vastuväited, mis tulenevad nõude loovutamisest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17). Samuti võib võlgnik

§ 172

kohaselt keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Hageja kui loovutusega nõude omandanud võlausaldaja ülesandeks on TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et ta on nõude omandanud loovutusega. 10.2. Kostja jääb ka apellatsioonkaebuses oma väite juurde, et hageja ei ole nõude loovutamist tõendanud, sest nõude loovutamise kohta koostatud dokumendid on võltsitud ja koostatud tagantjärele (dokumentides märgitud kuupäevast hilisemal ajal enne hagi esitamist, et tekitada mulje nõude loovutamise eelduseks oleva asjaolu esinemisest, s.o kehtiva loovutamislepingu sõlmimine). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et nõude loovutamine on toimunud ning põhinõude 37 764,03 euro ja sellelt arvutatud viivise osas ei välista hagi rahuldamist see, et kostjale teatati nõude loovutamisest hagimaterjalide kättetoimetamisega. Nõude loovutamise eelduseks on kehtiva loovutamislepingu sõlmimine nõuet loovutava isiku ja nõude omandaja vahel. Nõude loovutamiseks ei ole vajalik võlgniku nõusolek ning selle eelduseks ei ole ka loovutamisest võlgnikule teatamine. Isegi kui kostja tugineb nõude loovutamislepingu p-s 2 sätestatud tingimusele võlgniku teavitamiskohustuse kohta, siis selle kohustuse rikkumine ei mõjuta lepingu kehtivust. Nagu kolleegium märkis, siis 5 loovutamisleping on vormivaba. Samuti on vormivaba

§ 170järgi nõude loovutamisest teatamine.

Kostja tugineb nõude loovutamislepingu p-le 7.1, mille kohaselt tuli leping allkirjastada. Hageja märkis, et dokumendid on koostatud faksiimile (originaaltrükisest, -joonisest või käsikirjast kopeeritud trükis) kaudu ning need ei ole omakäeliselt allkirjastatud.

§ 11

lg 2 järgi, kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. TsÜS § 83 teise lause järgi kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul ei mõjuta loovutamislepingu kehtivust asjaolu, et selle p-s 7.1 lepiti kokku, et leping allkirjastatakse. Nõude loovutamislepingu sõlmimine kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (TsÜS § 79) ei too kaasa tehingu tühisust. Praegusel juhul ei ole loovutamislepingu vorminõude eesmärk tuua kaasa tehingu tühisust, sest vorminõude funktsioon ja eesmärk ei ole välistada vorminõudele mittevastava tehingu kehtivust. Lisaks sellele on hageja tõendanud, et loovutamislepingu pooled on lepingut täitnud (vt X OÜ juhatuse liikme Y nõude loovutamise kinnitus; kd II, tl 186–187). Kolleegium märgib, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi sellega, et luges tõendiks menetlusosalise poolt antud kinnituse (kd I, tl 111). Dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 järgi on lubatud menetlusosaliseks mitteoleva isiku poolt kohtule adresseeritud kiri (nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-15, p 18). Q kinnitust ei saanud maakohus hinnata dokumentaalse tõendina. Selle rikkumise kõrvaldamiseks andis ringkonnakohtus hagejale võimaluse esitada täiendavaid tõendeid. Hageja esitas
3. novembril 2021 Y (X OÜ juhatuse liige) kinnituse, mis tõendab, et hagiavalduses märgitud nõude loovutamine on vastavalt nõude loovutamise teatisele toimunud (kd I, tl 36). Ringkonnakohus võtab TsMS § 654 lg 3 p 2 alusel kõnealuse dokumentaalse tõendi vastu. 10.
4. Kostja väidetest tulenevalt peab ta dokumentide võltsimise all silmas intellektuaalset võltsimist, st et dokumendi koostaja salvestab dokumenti andmed, mida teab olevat ebaõiget, nt märgib koostamise kuupäevana vale kuupäeva. Kostja väidetest ei tulene, et ta peab võltsimise all silmas olukorda, kus dokument oleks koostatud kellegi teise poolt. Vastuseks kostja väidetele märgib kolleegium, et ainuüksi see, kui lepingudokument on allkirjastatud mitte lepingus märgitud ajal, vaid hiljem, ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt ka Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34). Asja lahendamisel ei oma tähtsust see, kas nõude loovutamise leping sõlmiti dokumentides märgitud ajal (
7. september
8. a) või vahetult enne hagi esitamist. Kostjal on õigus keelduda täitmisest uuele võlausaldajale

§ 172

alusel, st põhjusel, et talle ei ole antud senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta. Praegusel juhul seda asjaolu ei esine, sest nõude loovutamisest on kostjale teatatud kohtu kaudu hagimaterjalide kättetoimetamisega (

§ 170

) ning lisaks sellele on senise võlausaldaja poolt esitatud elektrooniliselt allkirjastatud teade nõude loovutamise kohta (

§ 172

). Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja välja toonud ka ühtegi muud asjaolu, millest tulenevalt võiks järeldada, et nõuet pole loovutatud või et loovutamine pole kehtiv. 10.

1. Kolleegiumi hinnangul on käsutuse esemeks olevad õigused piisavalt määratletud – X OÜ loovutas konkreetse müügilepingu täitmata jätmisest juba tekkinud nõuded. 10.
2. Kostja avaldas
3. detsembri
4. a menetlusdokumendi p-s 2.4, et nõude loovutamist tõendavate dokumentaalsete tõendite ebausaldusväärsusele viitab ka see, et nendes kajastatud nõude suurus ei kattu menetlusdokumentides kajastatud võlgnevuse suurusega. Kolleegium jätab selle väite kui hilinenult esitatud väite tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Kõnealuse väite 6 oleks kostja pidanud esitama maakohtus, sest maakohtu menetlusõiguse normi rikkumine seda lahendi osa ei puudutanud. 10.
5. Ringkonnakohus nõudis, et hageja esitaks Q kinnituse ja nõude loovutamise lepingu tõlked eesti keelde (TsMS § 32). Hageja esitas üksnes kinnituse tõlke (kd II, tl 37). TsMS § 33 lg 3 järgi, kui tõlget tähtpäevaks ei esitata, võib kohus jätta avalduse, taotluse, kaebuse, vastuväite või dokumentaalse tõendi tähelepanuta. Kuigi hageja ei esitanud loovutamislepingu tõlget eesti keelde, ei pea kolleegium põhjendatuks jätta see tähelepanuta (kd I, tl 114–115), sest lepingule tugineb ka kostja oma vastuväidetes. Eelnevast tulenevalt ei anna kostja esitatud asjaolud alust järeldada, et maakohtu otsus kostjalt põhinõude 37 764,03 euro ja sellelt arvutatud viivise väljamõistmiseks oleks lõppjärelduses ebaõige. Põhinõude ja viivise arvutuskäigu osas ei ole kostja apellatsioonkaebuses väiteid esitanud.
6. Kuna kostja tegi maakohtu menetluses tasaarvestuse avalduse (vt kostja
7. aprilli 2021 menetlusdokumendi p 4; kd I, tl 49–53 pöördel), siis järgnevalt hindab kolleegium, kas hageja põhinõue 71 709,44 eurot ja sellelt arvutatud viivise nõue on tasaarvestusega lõppenud (

§ 186p 2).

Maakohus leidis, et kuna kostja ei ole hageja põhinõudele vastu vaielnud, siis kuulub hagi selles osas rahuldamisele

§ 208

lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel ning seejärel hindas maakohus kostja tasaarvestusavaldust ja asus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et hageja on kostja tasaarvestuse aluseks olevad kaubad kostjalt tellinud ning need on hagejale üle antud (vt maakohtu otsuse p-d 24 ja 32). Kolleegium nõustub kostja etteheitega, et maakohus rikkus kostja tasaarvestusavaldust hinnates oluliselt menetlusõiguse norme (vt otsuse p 7). Ringkonnakohus kõrvaldab rikkumised, muutes ja täiendades maakohtu otsuse põhjendusi, kuid see ei muuda maakohtu lõppejäreldust hagi rahuldamise kohta valeks. 11.1. Kostja väidetest saab järeldada, et kosja nõude näol on tegemist

§ 115

lg 1 järgi kahju hüvitamise nõudega, mis eeldab, et võlgnik on müügilepingut rikkunud (

§ 115

lg 1); võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (

§ 115

lg 1); võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (

§ 127

lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Müügilepingu rikkumiseks on muu hulgas see, kui müüdud ese ei vasta lepingutingimustele (st on puudusega), mh ei ole vähemalt keskmise kvaliteediga (

§ 77lg 1, § 217). Praegusel juhul peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid Ts

MS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama kostja, kuid

§ 103

lg 1 teise lause järgi eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav (vt kahjunõude eelduste ja tõendamiskoormise kohta nt Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p-d 20 ja 21). Kolleegium arvestab kostja nõude osas apellatsioonimenetluses esitatud poolte väiteid ja võtab TsMS § 654 lg 3 p 2 alusel vastu kostja
3. novembril 2021 esitatud dokumentaalsed tõendid (kostja juhatuse liikme ja töötajate e-kirjad C-le; kd II, tl 46–183). Kõnealuste tõenditega soovib kostja tõendada: lepingupoolte praktikat saematerjali tellimisel ning saematerjali kvaliteedi kontrollimist ja lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Seega on tegemist tõenditega, millel on asjas tähtsust TsMS § 238 lg 1 järgi. 11.
4. Kohtule esitatud e-kirjavahetusest nähtub, et hageja poolt suhtles kostjaga C. Maakohus ei ole selgeks teinud, kas pooltel on vaidlus C esindusõiguse üle. Ringkonnakohus saab selle menetlusõiguse normi rikkumise kõrvaldada. 7 Kolleegiumi hinnangul on hageja omaks võtnud, et kõnealune isik oli kostjaga suheldes hageja esindajaks TsÜS § 115 lg 1 järgi. Omaksvõtt tähendab TsMS § 231 lg 2 järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 sätestab, et omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgib TsMS § 392 lg 1 p 3, st et eeldatava omaksvõtu korral peab kohus võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu
5. juuli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). Ringkonnakohus küsis
7. novembri
8. a kirjaga hageja seisukohta C esindusõiguse olemasolu kohta ning hageja ei avaldanud tahet seda vaidlustada. 11.
9. Kostja väitel oli osa hageja müüdud kaubast ebakvaliteetne ja tagastati hagejale ning osa kaubast vajas müügikõlbulikuks muutmist, mis eeldas toimingute tegemist (müümine, pakkimine, kuivatamine, serva lõikamine, ümbertöötlemine, puhastamine, sorteerimine) ja täiendavate kulude kandmist. Seega on kostja esitanud kahju hüvitamise nõude kahel erineval viisil: nn väikese kahju hüvitamise nõue, kui võttis lepingutingimustele mittevastava asja vastu (

§ 115

lg 1 esimene juhtum) ja kohustuse täitmise asemel nn suure kahju hüvitamise nõue (

§ 115

lg 1 teine juhtum), mille puhul jääb müügileping täitmata, eelkõige kuna ostja taganeb lepingust asja lepingutingimustele mittevastavuse tõttu. Ringkonnakohus käsitleb neid juhtumeid eraldi. 11.4. Üheks hageja nõude alternatiivseks aluseks on

§ 204kohaselt välja antud saldo kui võlatunnistus.

Kolleegiumi hinnangul ei saa tegemist olla alternatiivse õigusliku alusega, sest esmalt tuleb hinnata, kas hageja nõude aluseks saab olla võlatunnistus. Võlatunnistusega kaasnevad samad õiguslikud tagajärjed mis deklaratiivse võlatunnistuse puhul, st loetakse, et saldos kajastatud saldonõude osas on antud deklaratiivne võlatunnistus poolele, kelle kasuks saldo on. Maakohus ei ole võtnud seisukohta saldo kui võlatunnistuse kohta. Ringkonnakohus saab selle menetlusõiguse normi rikkumise kõrvaldada ja täiendab maakohtu otsuse põhjendusi.

§ 203

lg 1 järgi, kui mõlema poole püsivas ärisuhtes sõlmitud lepingutest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused tuleb summeerida (jooksev arve), loetakse tasaarvestus summeerimisega toimunuks. Sel juhul võlgnetakse nõuete ja kohustuste vahe (saldo).

§ 204

lg 1 järgi tasaarvestav pool, kes korraldab jooksva arve pidamist, teatab teisele poolele arveldusperioodi lõpus saldo, näidates ära jooksvale arvele kantud nõuded, millest teisele poolele ei ole veel teatatud. Eeldatakse, et arveldusperioodi kestuseks on üks aasta.

§ 204

lg 2 järgi, kui teine pool ei vaidlusta talle edastatud saldot mõistliku aja jooksul, loetakse, et saldo on õige. Sel juhul loetakse negatiivne saldo võlatunnistuseks. Selleks, et kostja 13. juuli 2018. a e-kirjaga saadetud tabelit hinnata saldona

§ 204

lg 2 mõttes (kd I, tl 166–170; fail nimega „BWT koondtabel okt 2017 – mai 2018 eest“, milles on märgitud jäägiks 146 575,87 eurot; kd I, tl 168–169), tuleb esmalt kindlaks teha, kas poolte vahel oli jooksva arve leping

§ 203mõttes.

Jooksev arve kujutab endast kahe isiku vahelist lepingut omavaheliste nõuete tasaarvestamise kohta, mille kohaselt summeeritakse pooltevahelistest ärisuhetest tulenevad vastastikused nõuded teatava perioodi möödumisel ja summeeritud vastastikused nõuded tasaarvestatakse automaatselt arvestusperioodi lõpul. See eeldab, et majandus- või kutsetegevuses tegelevatel isikutel on omavaheline püsiv ärisuhe, mille raames vastastikku püsivalt müüakse kaupu või osutatakse teenuseid. Milliste vastastikuste nõuete suhtes jooksvat arvet kasutatakse ja millised nõuded jooksvale arvele kantakse, määratakse jooksva arve lepinguga. Kolleegiumi hinnangul ei ole poolte vahel sõlmitud müügilepingul jooksva arve lepingu tunnuseid. Seega ei ole ka kostja e-kirjale lisatud tabeli õiguslik tähendus

§ 204lg 2 mõttes võlatunnistus.

8 11.

1. Apellatsiooniastmes selgitas ringkonnakohus välja hageja seisukoha ning hageja avaldas
2. detsembri
3. a menetlusdokumendis, et jääb selle väite juurde, et pooled olid enne hagi esitamist tasaarvestanud kauba tagastamisest tuleneva kostja nõude 74 650,84 eurot (
4. aprilli 2018 arve nr 18/04-1224 summas 58 533,27 eurot (kd I, tl 57) ja
5. mai 2018 arve nr 18/051248 summas 16 117,57 eurot (kd I, tl 73)) hageja ostuhinna nõudega. Tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele (

§ 198). Kolleegiumi hinnangul on hageja teinud tasaarvestuse avalduse 17.

juulil 2018 e-kirjaga (kd I, tl 198). Kõnealuse ekirja sõnastusest nähtub üheselt hageja tahe arvestada tagastatud kauba maksumuse nõue ostuhinna nõudest maha. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et kuna hageja e-kirjas ei ole märgitud, millistest hageja ostuhinna tasumise arvetest tulenevad nõuded tasaarvestatakse, siis ei ole tegemist kehtiva tasaarvestusavaldusega. Praegusel juhul olid tasaarvestusel osalevad nõuded tekkinud saematerjali müügilepingust ning seega piisavalt määratletud. Ka see, et hageja nõue kostja vastu oli suurem ning hageja ei määranud nõudeid, mida tasaarvestatakse, ei mõjuta tasaarvestuse avalduse kehtivust, sest selline avaldus on lubatud tulenevalt

§ 201

lg-st 1.

§ 201

lg 1 teise lause järgi, kui tasaarvestuse avalduses ei ole määratud, millised nõuded tasaarvestatakse, või kui teine pool vaidleb tasaarvestuse avalduses märgitud määramisele viivitamata vastu, loetakse punkti 1 kohaselt tasaarvestatuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegiumi, et tasaarvestuse formaalsed eeldused on täidetud. 11.6. Hageja 17. juuli 2018 e-kirjale eelnes 13. juulil 2018 kostja e-kiri hagejale, milles kostja esitas kokkuvõtte poolte vastastikustest nõuetest (kd I, tl 166–171). Kuigi kolleegiumi leidis eelnevalt, et kostja e-kirjaga saadetud koondtabelit ei saa hinnata

§ 204

lg 2 mõttes võlatunnistusena, siis vaatamata sellele saab seda hinnata kostja ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, millega kostja konstateeris võla olemasolu ja mille tagajärg on aegumise katkemine. Sellist tunnistust võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse (vt pikemalt võlatunnistuse kohta Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601/61, p 16). Kolleegiumi hinnangul tunnistas kostja selle kirjaga, et tal on tasumata ostuhinna kohustus hageja ees 146 575,87 eurot (e-kirja sisu: „Saadan teile kokkuvõtliku teabe meie arvutuste kohta vastavalt meie andmetele“). Seega on tõendatud, et kostjal oli tasumata ka varem müüdud kauba eest (arved esitatud perioodil
3. veebruar 2018 –
4. veebruar 2018).

§ 186p 2 järgi võlasuhe lõpeb tasaarvestusega.

Nii on

1. juulil 2018, s.o enne hagi esitamist, tasaarvestusega lõppenud hageja ostuhinna nõue 74 650,84 euro ulatuses kui ka kostja kahju hüvitamise nõue 74 650,84 euro ulatuses. Kolleegium märgib, et ei pea vajalikuks hinnata poolte väiteid kauba tagastamise põhjuse kohta, sest menetluslikku olukorda arvestades ei oma see asja lahendamisel tähtust. Pärast tasaarvestust oli kostja võlgnevus hageja ees 71 925,03 eurot (= 146 575,87 – 74 650,84), millest hageja nõuab praeguse hagiga 71 709,44 euro tasumist. 11.
2. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus kostja tasaarvestuseks esitatud nõude 23 666,57 euro materiaalseid eeldusi. Kostja väitel tuleneb kahju hüvitamise nõue sellest, et kaup ei vastanud lepingutingimustele. Ringkonnakohtule
3. novembril
4. a esitatud menetlusdokumendi p-s 2.1 märkis kostja, et müügilepingu p 4.1 seadis kauba eest tasumise eeltingimuseks lisaks arve väljastamisele ka saatelehe allkirjastamise ostja poolt. Kostja pole selle väite juures selgitanud, millise õigusliku tagajärje see kostja arvates endaga kaasa toob, sest maakohtu menetluses ei tuginenud kostja kordagi sellele, et ta pole kaupa saanud. Kolleegiumi hinnangul on kostja tasaarvestusavaldust esitades jaatanud tasaarvestuse olukorra eksisteerimist, s.o kui kahe isiku vahel eksisteerivad vastastikused rahalised nõuded ning passiivnõue on täidetav ja aktiivnõue sissenõutav. 9 11.
5. Mittevastava täitmise vastuvõtmisel peab arvestama

§ 76

lg-st 4 tuleneva tõendamiskoormise ümberpöördumisega, sest vastuvõtmisel eeldatakse kohast täitmist, kui mittevastava täitmise esinemist asja vastuvõtmisel ei fikseerita. Ringkonnakohus on juhtinud kostja tähelepanu sellele, et müüja vastu nõuet esitada sooviv ostja peab esmalt TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama lepingu rikkumise. Seega pidi kostja esile tooma ja tõendama asja lepingutingimustele mittevastavuse aluseks oleva puuduse olemasolu (

§ 217

, § 77) ning et puudus või selle ilmnemise põhjustanud omadus esines kaubal juba selle üleandmise hetkel. Kolleegium märgib, et kostja esitatud arved ei tekita hagejale kohustust. Hageja esindaja C poolt kostjalt arvete küsimine (

1. juuli
2. a e-kiri) ja arvetele vastuväidete esitamata jätmine ei ole hinnatav võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse ega õiguslikult siduva võlatunnistusena, millele saaks kostja nõude maksmapanekul tugineda. 11.
3. Selleks, et otsustada, kas hageja on müügilepingut rikkunud, tuleb esmalt tuvastada, millistele tingimustele pidi müügilepingu esemeks olev saematerjal vastama. Seejärel tuleb tuvastada saematerjali lepingutingimustele mittevastavuse aluseks oleva puuduse olemasolu.

§217

lg 1 esimese lause järgi ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas.

§ 218

lg 1 esimese lause järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Kostja esitas pooltevahelise e-kirjavahetuse, mis tõendab saematerjali tellimist (kd II, tl 46–60). Kostja tõi asjaoludena esile, et kostja esitas hagejale tellimuse, sh andmed kauba sortimendi, koguse, omaduste, mõõtute, niiskussisalduse protsendi, kvaliteedinõuete, hindade ja kohaletoimetamise tingimuste kohta. Tellimuslehtedel ei korratud eelnevaid andmeid üle, vaid esitati teave materjali mõõtude, koguse, hinna, lisanduva käibemaksu ja tarnetingimuste kohta. Lisaks väitis kostja, et saematerjali mittevastavusest teavitati müüja esindajat kohe, kui puudustest teada saadi. Ka selle kohta on kostja esitanud pooltevahelise e-kirjavahetuse kontrollaktide edastamise kohta, märkides, et kontrollaktide lahtris „Täiendavad märkused“ kirjeldati tarnitud kauba või selle pakkimise juures ilmnenud puuduseid (kd II, tl 82–183). Kostja esitatud tõendid on võõrkeelsed, kuid arvestades esile toodud asjaolusid, mida kostja soovib nende tõenditega tõendada, siis menetlusökonoomiast lähtudes ja vastaspoole vastuväite puudumise tõttu ei nõua kohus TsMS § 33 lg 1 järgi dokumentide sisu ja mahtu arvestades nende tõlget eesti keelde. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja esile toonud ega tõendanud oma nõude lahendamiseks vajalikke asjaolusid. Ringkonnakohus selgitas pooltele tasaarvestuse aluseks oleva õigussuhte kvalifikatsiooni, nõude eeldusi ja tõendamiskoormuse jaotust. Kohus ei saa kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid ise välja selgitada, sest hagimenetlus on võistlev menetlus ja üksnes poolel on õigus määrata, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja millise TsMS §-s 229 nimetatud tõendiga ta millist asjaolu vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendab. Kuna praegusel juhul ei ole hagejapoolne müügilepingu rikkumine tõendatud, siis puudub vajadus hinnata poolte väiteid teiste kahju hüvitamise nõude eelduste kohta. 12. Kolleegium rahuldab TsMS § 462 lg 2 järgi kostja taotluse asendada praeguses otsuses kostja, tema endise ja praeguse juhatuse liikmete nimed tähemärkidega ning ei avalda nende isikute registrikoodi ega isikukoodi. Selleks, et kostja ei oleks identifitseeritav läbi hageja ja X OÜ nime, asendab kohus omal algatusel ka nende äriühingute ja juhatuse liikmete nimed tähemärkidega ning ei avalda nende isikute registrikoodi ega isikukoodi. Menetluskulude jaotus 13. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. 10 14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus. 15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 11