KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2022, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-21-7534 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Va

§ 76sätestatud asjaoludest.

Jääb arusaamatuks, mis peaks motiveerima kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma. Kogu karistuse ärakandmine ei ole reegel ja ennetähtaegne vabastamine ei ole erand. Maakohus on sisuliselt keskendunud üksnes kuriteo raskusele ega võtnud arvesse süüdimõistetu käitumist karistuse kandmise ajal. Samuti ei nähtu, kuidas võivad mõjutada uue kuriteo riski isiku elutingimused vabaduses ning vabastamisega kaasnevad tagajärjed. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tuleb tingimisi ennetähtaegset vabastamist võimaldada kõigile süüdimõistetule, kes vastavad seaduskuuleka kodaniku miinimumnõudele ning koostoimes Euroopa Nõukogu soovitusega tuleks formaalsete eelduste täidetusel süüdimõistetu vabastada. Vanglal ei ole R. Vainikule enam midagi pakkuda. Tegemist oleks siis juba karistusega karistuse pärast. Maakohus on teinud kaalutlusvea ning tõendeid on hinnatud valikuliselt.

1. Viru Maakohtu 05.01.2022 määruse peale esitas määruskaebuse ka R. Vainiku kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev, kes palub tühistada maakohtu määrus ja vabastada R. Vainik tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve alla. Maakohtu määruse asjaolud ei põhine seadusel ega kohtupraktikal. 4.
2. Kaitse hinnangul kohus on olulisemal määral rikkunud materiaal- ja menetlusõigust, kuna kohus lähtus määruse tegemisel R. Vainiku kuriteo asjaoludest. Protsessuaalses mõttes kohtu järeldused ei ole selged ning kohus hindas tõendeid süüdimõistetu kahjuks ja seda ühepoolselt. Riigikohus asus kriminaalajas 1-14-5339 seisukohale, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistuse kestusega. Kuriteo raskust on seadusandja arvestanud

§ 76lg-tes 1 ja 8 2 toodud tähtaegade sätestamisel.

Küll aga saab ja ka tuleb

§ 76

lg 4 kohaselt materiaalsete eelduste kontrollimisel arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb. Kuriteo asjaoludena kõnealuses tähenduses tuleb mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu iseloomustavaid aspekte, mis võivad retsidiivsusriski mõjutada. Sellest praktikast tulenevalt tuleks ülioluliseks pidada Riigikohtu indikatsiooni, et isiku tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistuse kestusega. Samas vangla taotluse lahendamisel tuleks hinnata isiku retsidiivsusriski. 4.

1. Maakohus kirjeldab oma määruses R. Vainiku kuriteo asjaolusid, milleks vajadust asja lahendamisel esinenud ei ole, sest need asjaolud ei puutu asjasse isiku ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel. Refereeritud kujul kohtumääruse osa, mis puudutab süüdimõistetu kuriteo toimepanemist, näeb välja selliselt, et R. Vainik tappis eaka naise, oma süüd ta tunnistanud ei ole ja kuriteo toimepanemine kui selline oli R. Vainiku seisukohalt üsna lihtne asi. Absoluutselt väljaspoolt igasugust vaidlust on asjaolu, et R. Vainiku tehtu on raske kuritegu, kuid see ei tohi ületada otsustuste langetamisel diskretsioonipiire. Kaitsjale ei ole selge maakohtu seisukoht selle kohta, et „kohtuniku siseveendumus räägib, et sellise kuriteo eest mõistetud karistuse kandmiselt ennetähtaegseks vabastamiseks võimalikud riskid uue kuriteo toimepanemiseks peavad olema nullilähedased ehk kohtul peab tekkima veendumus, et vabaduses ei hakka isik uusi kuritegusid toime panema“. Sellise loogikaga ei vääri ükski Eesti eluaegne vang ennetähtaegset vabastamist, sest ükski normaalne inimene ei saa garanteerida, et retsidiivsus on välistatud. 4.
2. Kaitse ei nõustu maakohtu viidatud käsitlusega seoses Riigikohtu lahendiga asjas 1-15-400 punktis
3. Olukorras, kus süüdimõistetu oma süüd karistuse määramisel tunnistanud ei ole, ei saa käsitleda tema kahjuks, sest see oleks vastuolus varem viidatud Riigikohtu kontseptsiooniga (ei tohi enam analüüsida kuriteo asjaolusid ja määratud karistust). Seoses sellega ei ole kuidagi kontrollitav kohtu järeldus, et R. Vainiku süü tunnistamine 29.12.2021 istungil ei olnud siiras. Tegemist on kohtuniku subjektiivse seisukohaga, mitte aga siseveendumusega. Maakohtu seisukohad ja järeldused R. Vainiku asjas on otsitud ja ei ole relevantsed ega kontrollitavad kõrvalise lugeja positsioonist tulenevalt. 4.
4. Maakohus põhjendamatult alaväärtustas R. Vainiku tööotsimise panuseid, asudes seisukohale, et Aircraft OÜ ja XM Group OÜ tööpakkumised ei ole usaldusväärsed. Firmal võis olla negatiivne bilanss, kuid see ei tähenda seda, et firma ei tegutse või firma maine on kahtluse all. Samas ka R. Vainiku enda kogemus õiguse või tõlke valdkonnas ei pruugi olla vastavuses EV standartidega, kuid see samas ei välista töö nõuetekohast teostamist. Maakohus asus siiski seisukohale, et R. Vainikul on olemas garanteeritud töökoht Lüganuse vallas. Seega on võimalik asuda seisukohale, et materiaalne eeldus tulu teenimise näol on täidetud. Lisaks sellele nähtub iseloomustusest, et R. Vainikul on säilinud tööharjumus ja omandatud õmbleja eriala. 4.
5. Üldse ei puutu asjasse R. Vainiku ja tema abikaasa K.V. u omavahelised suhted. Maakohus üritas anda õigusliku ja inimliku hinnangu süüdimõistetu ja tema abikaasa suhetele. Õigus abielu lahutamiseks või selle sõlmimiseks ning õigus peretoetusele on eraldi teema. R. Vainikul on alati võimalus saada enda laste n-ö seaduslikuks isaks. Praegusel momendil ei ole veel teada, 9 kas kohus vabastab R. Vainiku või mitte, mistõttu peresisese otsustusega oligi tehtud nii nagu on. Maakohtu järeldus kõlab ebaadekvaatselt, et R. Vainiku perekondlikud asjad võiksid kaasa tuua uusi rikkumisi. Maakohus järeldas, et R. Vainiku tutvusringkond koosneb enamasti karistatud isikutest. R. Vainiku iseloomustusest ei nähtu, et R. Vainik oleks seotud kriminaliteediga või toetaks subkultuuri. Tuleb arvestada faktiga, et R. Vainik viibib vanglas üle 25 aasta, mistõttu on tal võimalik suhelda kas enda perekonnaga või kinnipeetavatega. 4.
6. Maakohtu järeldus alkoholiga seotud riskide kohta on ebaõige. Vanglas viibides ei ole vangla määranud R. Vainikule ühtegi programmi alkoholi tarvitamise tagajärge minimeerimiseks. Käitumiskontrolli ajaks on võimalik panna kohustus mitte tarvitada alkoholi. Ei ole kuidagi selge, kuidas maakohus jõudis järelduseni, et R. Vainiku retsidiivsuse risk on liiga suur. Vastupidi, Viru Vangla ja prokuratuur toetasid R. Vainiku vabastamist. Sisuliselt kohtu analüüs piirdub kuriteo asjaolude hindamisega, mille tulemusena kohus süvenes R. Vainiku vanadesse asjadesse. Lisaks sellele kohus on väga aktiivselt ja põhjendamatult kritiseerinud R. Vainiku kõiki võimalikke tegevusi. Kaugele ulatav ja asjaoludel mittepõhinev on maakohtu järeldus, et R. Vainik ei ole muutunud ja tal ei ole plaani seaduskuulekaks eluks. 4.
7. Absurdseks tuleb pidada kohtu järeldust selle kohta, et R. Vainiku valitud resotsialiseerumisplaan ei ole realistlik. R. Vainikul on õigus ja võimalus valida kus ja kellega ta elab ja kus ta töötab, arvestades olemasolevaid võimalusi. Maakohus sisuliselt sekkub R. Vainiku enesemääramisse. Maakohus omakorda ei paku enda poolt öeldule alternatiive ja kuidas on võimalik ette kujutada R. Vainiku elu vabaduses tema perekonnata, kes saaks teda toetada. Maakohus ei ole arvestanud sellega ega kaalunud võimalust R. Vainikul vabaneda rehabilitatsioonikeskusesse Uus Põlvkond. 4.
8. Maakohus üritab analüüsida R. Vainiku majandusliku olukorda, et justkui kahe lapsega ja mittetöötava naisega ei tule ta rahalises mõttes toime. Vastupidi, R. Vainikul on säilinud, nagu asjaolud seda näitavad, tööharjumus ja soov töötada. Asjaolu, et alguses saab R. Vainik vaid miinimumpalga, ei mängi rolli. 4.
9. Kaitsja hinnangul ei puutu asjasse ka küsimus avavangla kohta, kuna see väljub käesoleva asja lahendamise raamidest. 4.
10. Kaitsja kordab üle maakohtu määruses arvestatud positiivsed asjaolud. Toetuskirjad D.P. ilt, M.S. elt, A.P. ult kinnitavad, et isikul on olemas aktiivne toetus vanglast vabanemise korral. Lisaks sellele R. Vainikul on olemas perekond, kes toetab teda. Isikul on täidetud kõik ITK tegevused ehk vangla ei saa pakkuda kinnipeetavale täiendavaid sotsiaalprogramme või muid tegevusi. Puuduvad distsiplinaarkaristused. See kinnitab, et isik elab seaduskuulekalt. Enne eluaegse karistuse määramist ei olnud isikul varasemaid karistusi kriminaalkorras. Vabanemisfondi nõue on täidetud. Fondis on 1752 eurot, mis näitab seda, et isikul on olemas raha uue elu alustamiseks vanglast vabanemise korral. Vanglas viibides on omandatud õmbleja eriala ja väikeettevõtja programm. Läbitud resotsialiseerumiseks vajalikud programmid Viha juhtimine ja Tee. R. Vainik osales kirjandusklubis ja raamatuklubis, sooritas riigieksamid (vene keel, eesti keel, ühiskonnaõpetus). Nii vangla kui ka prokurör toetavad R. Vainiku ennetähtaegset vabastamist. Isiku retsidiivsuse risk on 10 %. Üld- ja erapreventiivses mõttes isik kuulub vabastamisele. 4.
11. Viimasena viidatakse endise eluaegse vangi tingimisi ennetähtaegse vabastamise asjale (31.03.2021 Tartu Ringkonnakohtu määrus kriminaalasjas 1-13-4429), milles ringkonnakohtu kolleegium lähtus puhtalt süüdimõistetu karistuse eesmärkidest. R. Vainikule määratud karistuse eesmärk on täidetud. 10
12. Tartu Ringkonnakohtu 24.01.2022 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 01.02.
14. Nimetatud ajaks esitas kaitsja taotluse kohtunik Maarika Kuuse taandamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 31.01.2022 määrusega jäeti taotlus rahuldamata, kuna ei esine KrMS § 49 lg-test 1 ega 6 tulenevaid asjaolusid kohtuniku taandamiseks ega taandumiseks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
15. Ringkonnakohus leiab, et esitatud määruskaebused ei anna alust asuda maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale, mis tooks endaga kaasa süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise. 8.

§ 77

lg 2 kohaselt arvestatakse eluaegse vangistusega karistatud isiku tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel

§ 76lg-s 4 sätestatut.

Järelikult ei erine eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused tähtajalist vangistust kandva isiku omadest. Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ei saa siiski mööda vaadata mõistetud karistuse võimalikest eripäradest - eeskätt sellest, et vangistus on olnud väga pikk ja isik tavaelust ebatavaliselt kaua eemal. Seetõttu ei saa sellise isiku vabastamisel tingimata eeldada, et teda ootab pärast pikka vangistust vabaduses pere, lähedased ja/või usaldusväärne suhtlusringkond. Nõustumisväärne on maa- ja ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt peab eluaegset vangistust kandva isiku ennetähtaegseks vabanemiseks olema kinnipeetava retsidiivsusrisk (s.o hinnang isiku soodumusele uusi kuritegusid toime panna) eriti väike, sest potentsiaalsed uued kuriteod võivad olla väga rasked. (RKKKm asjas nr 1-15-400, p 9) Sarnaselt tähtajalist vangistust kandvate süüdimõistetutega ei saa eluaegsete kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistusega. Küll aga tuleb

§ 76

lg 4 kohaselt ennetähtaegse vabanemise materiaalsete eelduste kontrollimisel arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, millena tuleb mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu iseloomustavaid aspekte, mis võivad retsidiivsusriski ja võimaliku uue kuriteo raskust mõjutada (RKKKm asjas nr 1-14-5339/95, p 12). Ka Tartu Ringkonnakohtu määrusest asjas nr 1-13-4429, millega vabastati eluaegne vang, on punktis 23 välja toodud, et kuriteo asjaolud kuuluvad arvestamisele. Lisaks tuleb kaebajate tähelepanu juhtida ainuüksi juba

§ 76lg-s 4 toodule.

Nimelt viidatud sätte kohaselt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, sealhulgas osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Seega eriti kaitsja emotsionaalsed argumendid selle osas, kuidas kuriteo asjaolusid ei tohi arvestada, on asjakohatud ning määruskaebust üksnes koormavad. Tegemist on asjaoluga kogumis, mida tuleb arvestada ning mida maakohus on põhjendatult ka teinud. Nagu on eelnevalt viidatud kohtupraktikas märkinud ka Riigikohus, siis tuleb neid asjaolusid arvestada seoses sellega, kuidas need võivad retsidiivsusriski ja uut kuritegu mõjutada. Ka selles osas ei ole ringkonnakohtul maakohtule midagi ette heita. Maakohus ei ole tuginenud süüdimõistetut vabastamata jättes üksnes kuriteo toimepanemise asjaoludele, vaid asjaolude kogumile, sidudes kuriteo asjaolud tulevikuriskidega. Maakohus ei ole analüüsinud kuriteo raskust kui materiaalset eeldust. 11 Veel peab ringkonnakohus vajalikuks siinkohal välja tuua, et kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kriminaalkolleegium on ka varem leidnud, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. (RKKKm asjas nr 3-1-1-59-14, p-d 10.1 ja 10.2 ja asjas nr 3-1-112-17, p 16). Seega on alusetu väide, et ennetähtaegne vabastamine sõltus kohtuniku isikust või rikutud oleks kaalutlusõigust. See, et määruskaebustes ei nõustuta maakohtu järeldustega, ei tähenda seda, maakohtu määrus oleks põhistamata või maakohus oleks arvestanud lubamatuid asjaolusid, mis oleksid viinud põhjendamatu kohtulahendini. Määruskaebustes on valitud taktika, kus püütakse üksnes emotsionaalsetele argumentidele tuginedes näidata, et tegemist on kaalutlusveaga. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on põhjalikult analüüsinud kõiki

§ 76lg-s 4 toodud asjaolusid kogumis.

Viimasel ajal on hakanud levima esitatud määruskaebustes arusaam, mille kohaselt peaks juba formaalsete eelduste täidetusel süüdimõistetud ennetähtaegselt vabastama ning ainult erandlikel asjaoludel võib jätta süüdimõistetu vabastamata. Ka selles osas ei ole kohtupraktika muutunud. Isiku vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel peab kohus esmalt kontrollima, kas isik on kandnud ära seaduses ette nähtud osa talle mõistetud karistusest. Formaalsete eelduste olemasolul tuleb

§ 76

lg 4 kohaselt kontrollida vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalseid eeldusi. (RKKKm asjas nr 1-14-5339, p 11). Ehk vabastada saab süüdimõistetu siis, kui formaalsed ja seejärel materiaalsed eeldused korraga on täidetud.

1. Esmalt vajab lahendamist küsimus seoses süüdimõistetu elukohaga. Kuna maakohus on asunud analüüsima materiaalseid eelduseid, võib arvestada, et isikul on olemas elektroonilise valve kohaldamise nõuetele vastav elukoht, kuid samas on seadnud selle sobivuse ka kahtluse alla. R. Vainikul on garanteeritud elukoht XXX . Kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et telefonivestlusel Lüganuse vallavalitsuse sotsiaaltöötaja Eve Uuekülaga, kes tegeleb sotsiaalkorteritega selgus, et KOV võimaldab isikule elamispinna ning 30.09.2021 toimunud elukoha kontrollil selgus, et tegemist on 1-toalise korteriga, mille omanik on Lüganuse Vallavalitsus. Korter on möbleerimata, köögis ainult kraanikauss ja väike kapp. Kommunaalvõlgu korteril eest ei ole. Korterit näitas E. Uueküla, kelle sõnul isiku võimaliku vabanemise korral leitakse korterisse laud elektroonilise valve seadme paigaldamiseks kui vangla teavitab eelnevalt Lüganuse Vallavalitsust isiku vabanemisest. Seega, on tegemist möbleerimata korteriga, mis nõuab isikult täiendavaid majanduslikke väljaminekuid ning arvestades isiku töökohaga seonduvat, millel kohus peatub hiljem, on ka elukoha sobivusest tulenev majanduslik risk uuteks kuritegudeks märkimisväärne. Seda ka vaatamata vabanemisfondis olevale 1752 eurole. Süüdimõistetu leiab määruskaebuses, et maakohus on valesti tõlgendanud süüdimõistetu väljendatut, justkui ei sooviks R. Vainik minna rehabilitatsioonikeskusesse ning kohus ei ole kaalunud süüdimõistetu vabanemise võimalust Uus Põlvkond rehabilitatsioonikeskusesse. R. Vainik soovib olla perega, kuid kui tema puhul on vajalik minna rehabilitatsioonikeskusesse, siis ta ei ole vastu. Ka kaitsja leiab, et maakohus ei ole vabanemise võimalust eelviidatud kohta analüüsinud. Vangla iseloomustusest selgub, et iseenesest on Uus Põlvkond valmis garanteerima isikule elukoha. Ringkonnakohtu hinnangul ei lange süüdimõistetu kohtuistungil 12 väljendatu kokku määruskaebuses väljendatuga, mistõttu on alust kahelda süüdimõistetu soovis justkui minna rehabilitatsioonikeskusesse, kui see on vajalik. Ometigi ka isik ise endal sellise vajaduse esinemist ei näe. Kohtul ei lasu kohustust kontrollida süüdimõistetu vabanemise võimalust kohta, kuhu isik ise vabaneda ei soovi. Tingimisi ennetähtaegne vabastamine peab rajanema asjaoludele, mis annavad alust järeldada, et isik ei pane vabaduses uusi kuritegusid toime tänu tema vabastamist toetavatele asjaoludele. Seega kui määrata isik elama kohta, kuhu ta ei soovi vabaneda, siis ei ole alust arvata, et eelnevat eesmärki saadaks edulootus. Lisaks ei saa kohus kedagi sundida kuskil elama. Süüdimõistetu on maakohtu istungil selgelt väljendanud vastuseks kohtu küsimusele, kuidas ta kavatseb elada, et „koos oma naise ja poegadega, koos elada, minna kohe tööle, tegeleda aktiivselt tööga ja leida lisateenistusi, kavatsen eeskirju täita, mida kr hooldaja ette kirjutanud“. Kui kohtunik uuris süüdimõistetu vabanemise kohta rehabilitatsioonikeskusesse, on R. Vainik vastanud, et „resotsialiseerumist läbi kr hooldaja on vaja. Rehabilitatsioon on loodud narkomaanidele ja alkohoolikutele.“ Rehabilitatsioonikeskusesse minekut takistavad süüdimõistetu hinnangul ka pojad. Seega, arvestades istungil väljendatut, lisaks asjaolu, et süüdimõistetu on algusest peale taotlenud enda vabastamist aadressile Aasa tn 16-91, Kiviõli, ei pea kohus kuigi veenvaks süüdimõistetu soovi pärast tema suhtes negatiivset tehtud lahendit vabaneda just rehabilitatsioonikeskusse.
2. Määruskaebustes üritatakse väita, et süüdimõistetul on reaalne võimalus töötada Aircraft OÜ-s ja XM Group OÜ-s. Samuti on süüdimõistetu asunud eitama enda maakohtus antud selgitusi tema töötamise võimaluste kohta. Maakohtu istungil on süüdimõistetu selgitanud, et tööandjatega sai kontakti läbi kinnipeetavate, mis puudutab tõlketöid, teine töö- juriidilised konsultatsioonid. Maakohtu küsimusele, et süüdimõistetu rääkis juriidilise töö kogemusest ja kust see tuli, vastas R. Vainik, et ta on kirjutanud halduskohtusse teiste kinnipeetavate eest. Määruskaebuses väidab süüdimõistetu aga, et vabanemisejärgse töökoha osas on maakohus välja mõelnud seisukoha, et töökoht on seotud õigusalase nõustamisega ja tõlketeenuse osutamisega. Ei ole vaidlust, et süüdimõistetule on garanteeritud töökoht ka heakorra alal, kuid seda pole kahtluse alla seadnud ka maakohus. Ka kaitsja esitatud tõendist, mis sisaldab töökoha garantiikirja, mille on esitanud XM Group OÜ juhatuse liige S.S. tuleneb, et „Garanteerime, et Rene Vainikul on tagatud juriidiliste konsultatsioonitööde tellimuste osas ettevõttes XM Group OÜ (reg kood 12701618), kui antud isik vabastatakse.“ Samuti ka kaitsja esitatud garantiikirjast Aircraft OÜ puhul tuleneb, et selle juhatuse liige S.K. on andnud garantiikirja järgnevas: „Aircraft OÜ reg nr 14279508 kinnitab, et FIE Rene Vainik i.k. 37512312239 (kohe, pärast Rene Vainik vanglast vabastamist) alustab osutada tõlkimis-ja juriidilised teenuseid vastavalt hinnapakkumisele Aircraft OÜ-le reg.nr 14279508.“ Seega jääb kohtule kogumis täiesti arusaamatuks süüdimõistetu väide, et maakohus on asju välja mõelnud. Ka ei lükata määruskaebustes ümber maakohtu argumentatsiooni selles osas, et Aircraft OÜ ja XM Group OÜ ei pruugi olla sobivad garanteeritud töökohana, kuna ühe töökoha garanteerijaga ei ole suudetud saada ühendust ja väljapakutud tööd nõuavad haridust, mida süüdimõistetul ei ole. Samuti jääb arusaamatuks seos ettevõtete äritegevusena väljatoodu ja süüdimõistetule pakutud töö vahel ning lisaks esineb ettevõttel Aircraft OÜ märkimisväärne maksuvõlg, mis võiks panna süüdimõistetu põhjendamatult raskesse majanduslikku olukorda. Lisaks ei ole vähetähtis, et ka enne vangistust süüdimõistetu töötas, ometigi ei hoidnud see ära kuritegu majandusliku kasu eesmärgil.
3. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebustes tooduga, justkui ei puutuks süüdimõistetu suhted oma abikaasaga üldse asjasse. Vastupidi –

§ 76

lg 4 alusel kuuluvad muuhulgas arvestamisele ka tema elutingimused ja need tagajärjed, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Vaidlust ei ole süüdimõistetu emotsionaalses seisukohas, et kas süüdimõistetu võib olla isa lastele, kes ei ole tema bioloogilised lapsed. Küll tekitab kohtus kahtlusi süüdimõistetu õiguspärane käitumine vabaduses ning nimetatud 13 kahtluseks on süüdimõistetu andnud põhjust ka maakohtu istungil väljendatu tõttu. Nimelt vastates kohtuniku küsimusele, et kuna rehabilitatsioonikeskusesse ei soovi minna seoses lastega, siis küsimusele kas ta praeguse abikaasaga on abielus, vastas et „abielulahutus oli. Abikaasaga ei ole tülis, abielulahutuseks oli, et üksikemana on sotsiaaltoetustega kergem“. Selles osas on kinnipeetava iseloomustuses olemas ka süüdimõistetu eksabikaasa K.V. u seisukoht, mille kohaselt omavahelised suhted on head ja toetavad ning K.V. ootab mehe vanglast vabanemist väga. Lahutamise põhjuseks ei olnud probleemid omavahelistes suhetes, vaid K.V. u sõnul oli niimoodi majanduslikult kasulik. Ehk nii süüdimõistetu ise kui ka K.V. on selgitanud, kuidas parema äraelamise nimel on olnud nad valmis skeemitama. Kohus ei lahenda siinkohal kellegi süüküsimust, küll on alust kahelda, kas süüdimõistetu on valmis õiguspäraselt käituma, kui tal tekivad majanduslikud raskused või muud probleemikohad. Kuigi vanglas on kerge väita, et isikul ei ole probleeme alkoholiga ja vabaduses on riskitegureid oluliselt rohkem, ei näe ka ringkonnakohus, et süüdimõistetu suhtes esineks alkoholist tulenevalt märkimisväärseid riske uue kuriteo toimepanemiseks. Seejuures ei irdu ringkonnakohus maakohtu käsitlusest alkoholiga seoses osas, mis käsitleb alkoholi tarvitamist peale kuriteo toimepanemist.

1. Kaitsja väidab, et maakohtu järeldus selle kohta, kuidas süüdimõistetu süü tunnistamine ei ole siiras, ei ole jälgitav ning on vastuoluline. Tutvudes maakohtu määrusega nähtub üheselt, et maakohus on käsitlenud, et 29.12.2021 kohtuistungil avaldas R. Vainik, et tunnistab ja kahetseb oma tegu. Samas iseloomustusest nähtuvalt 2013 vestluse läbiviimisel ütles ta, et ei tunne süüd sooritatu pärast ja on võimeline vastavalt vajadusele samamoodi tegutsema ja käituma kui aastaid tagasi ja et ta ei teadvusta enda osa õigusrikkumise toimepanemises. Sellest tulenevalt ka maakohtu järeldus kahtluse osas on põhjendatud ning jälgitav. R. Vainik väidab, et
2. aasta osas väljatoodu on vastuolus kõige muuga ja võib olla ametniku apsakas. Ringkonnakohtul ei ole alust seada kahtluse alla kinnipeetava iseloomustuses toodud ITKpõhise vestluse tulemust üksnes põhjusel, et see ei sobitu süüdimõistetu versiooniga.
3. Ka tuleb ringkonnakohtul taaskord üle korrata põhjused, miks kohtud ei arvesta vangla poolt välja toodud riskiprotsente, prokuröri põhjendamata seisukohta ning vangla subjektiivset lõppseisukohta. Maakohus ei võtnud arvesse riskiprotsente põhjendatult ning ka ei arvesta ringkonnakohus, et vangla iseloomustuse kohaselt on R. Vainiku uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 10%. Vangla iseloomustuses välja toodud uute kuritegude toimepanemise tõenäosuse protsent ei kuulugi arvestamisel ning maakohtule selle arvestamata jätmist ette heita ei saa. Ringkonnakohus on ka varasemates lahendites märkinud (näiteks Tartu Ringkonnakohtu 23.10.2017 määrus kriminaalasjas nr 1-11-14170) ja peab siinjuures taaskord üle kordama, et vangla kõnealust riskihinnangut ei saa ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel arvestada. Seda seetõttu, et vangla materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja milliste andmete alusel on kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsent leitud. Vangla riskihinnang on täielikult põhistamata ega ole seega kontrollitav: puuduvad andmed, mille pinnalt jälgida tõenäosusarvutuse käiku ja uurida selle teaduslikku põhjendatust. Ühtlasi jagab ringkonnakohus Tartu Maakohtu praktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et vangla protsentides väljendatud hinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta on juriidiliselt kasutu. Maakohtule teadaolevalt kasutab vangla vangi retsidiivsuse tõenäosuse arvestamiseks arvutiprogrammi, kuhu sisestatakse erinevad parameetrid (nt inimese sugu, vanus, karistatuse arv, kuriteokooseis, jms). Sellised automaatsed lahendused saavad olla maksimaalselt üksnes abivahendid lõpliku läbikaalutud otsuse tegemisel. (Tartu Maakohtu 15.03.2017 määrus asjas nr 1-09-2625, p 11; 16.05.2017 määrus asjas nr 1-13-7499, p 14 ja 25.05.2017 määrus asjas nr 1-13-7295, p 14) Nagu märgitud, ei ole vangla oma hinnangut mingil moel põhistanud. Seetõttu 14 ei leia ringkonnakohus, et tegemist oleks asjaoluga, mida tuleks arvestada ennetähtaegse vabastamise otsustamisel. Samale seisukohale on viidatud ka Riigikohtu lahendis asjas nr 1-0914104, p-des 26-
4. Vangla iseloomustust ja kriminaalhooldaja poolt väljatoodud faktilisi asjaolusid maakohus arvestas. Riigikohus on selgitanud, et kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtul lasub kohustus vastata menetlusosaliste asjasse puutuvatele põhilistele argumentidele. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 31) Prokuratuuri arvamus, mis sisaldab endas infot istungil osalemise kohta ning üksnes lauset „Prokuratuur nõustub vangla arvamuses toodud argumentidega ning toetab, nagu ka vangla, Rene Vainiku tingimisi ennetähtaegset vabanemist elektroonilise järelevalve alla“ ei ole põhjendatud seisukoht ning on raske hinnata, miks peaks süüdimõistetu vabastama. Ometi tuleks kohtul vabastamise poolt või vastu olevaid argumente arvestada. Prokuratuuri seisukoht täidab sellises juhul üksnes minimaalselt formaalset eeldust – tulenevalt KrMS § 432 lg-st 33 võib täitmiskohtuniku juures küsimuse läbi vaadata prokuröri osavõtuta, kui prokuratuur on edastanud täitmiskohtunikule oma seisukoha kirjalikult või elektrooniliselt ning teatanud, et ei soovi küsimuse läbivaatamisest osa võtta. Oma sisulist funktsiooni selline seisukoht ei täida, sest üksnes vabastada või mitte vabastada ei anna mingit põhistust. Sellise argumendi arvestamine looks justkui olukorra, kus vangla või prokuröri toetusel tuleks süüdimõistetu vabastada sarnaselt kriminaalmenetluses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega, kui tehakse õigeksmõistev otsus. Kohtulik arutamine kaotaks ennetähtaegse vabastamise küsimuses igasuguse vajaduse ning süüdimõistetuid saaks vabastada üksnes prokuratuuri ühelauselise arvamuse alusel. Lisaks leitakse, et kriminaalhooldusametniku arvamus ja kinnipidamisasutuse poolt koostatud isiku iseloomustus on tõendid, mida tuleb arvestada. Nendes toodud asjaolud ongi tõendiks, kuid selleks ei saa olla subjektiivne arvamus, vabastada või mitte, eriti olukorras, kui ei nähtu, mille pinnalt need järeldused kujunenud on. Süüdimõistetu on määruskaebuse täienduses esitanud mitmeid väljavõtteid Riigikohtu praktikast tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimuse otsustamiseks. Näiteks, et kogu karistuse ärakandmine ei ole reegel ja ennetähtaegne vabastamine on erand. Midagi sellist ei ole maakohus väitnud ning sellist seisukohta ei toeta ka ringkonnakohus. Sellise seisukoha vääralt kasutamist on hukka mõistnud ka Riigikohus, märkides, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine

§ 76

alusel ei sõltu erandlike asjaolude olemasolust, vaid see küsimus tuleb igal üksikjuhul lahendada vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise formaalsete ja sisuliste eelduste täidetust vaagides.

§ 76

kohaldamise piiramist seadusest mittetuleneva tingimusega loeb kolleegium materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks. Kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 18 ja 24)

1. Süüdimõistetu leiab, et vanglal ei ole midagi talle enam pakkuda. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ning leiab, et süüdimõistetu vabastamist toetavaks asjaoluks võiks olla tema paigutamine avavanglasse ning tema õiguskuulekas sealviibimine. Kaitsja, kes on esitanud mitmeid tõendeid selle kohta, kuidas isik on soovinud vabaneda avavanglasse, aga vangla ei 15 ole seda siiani R. Vainikule võimaldanud, leiab nüüd määruskaebuses, et avavangla ei puutu üldse asjasse ning see väljub käesoleva asja lahendamise raamidest. Ehk kui isiku soove ei saada edu, ei ole see ka enam asjasse puutuv asi. Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale, et avavangla võib olla asjaolu, mille puhul oleks võimalik järeldada, et isiku uute kuritegude risk oleks viidud miinimumini. Alates 01.07.2019 on VangS § 20 lg-s 2 sätestatud võimalus paigutada eluaegset vangistust kandev kinnipeetav avavanglasse, kui ta on karistusajast ära kandnud vähemalt 23 aastat. Otsustades eluaegset kinnipeetavat enne tähtaega mitte vabastada ja leides, et selline vabastamine on siiski võimalik edaspidi, saab kohus vajadusel juhtida kinnipidamisasutuse tähelepanu võimalusele suunata isik avavanglasse. Karistuse kandmine avavanglas annab ühest küljest süüdimõistetule võimaluse harjuda leebema kinnipidamisrežiimiga, teisalt aga saab vanglateenistus jälgida süüdimõistetu käitumist vähem kontrollitud keskkonnas. Seega on avavanglasse suunamine mõistlikuks vaheetapiks enne lõpliku vabastamise otsustuse tegemist. (RKKKm asjas nr 1-15400, p 12) Seega on R. Vainiku puhul olnud juba piisavalt aega tema võimalikuks paigutamiseks avavanglasse, ometigi ei ole see realiseerunud. Kaitsja on esitanud Viru Vangla koostatud vastuse R. Vainiku taotlusele, miks ei ole teda paigutatud avavanglasse. Nii on vangla selgitanud, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tähtaja saabumisel enda avavanglasse paigutamist, kuid muuhulgas on vangla ka põhjendanud, et tulenevalt R. Vainiku käitumisest, ei ole põhjendatud tema avavanglasse paigutamine. VangS § 20 lg 1 kohaselt, kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud (eluaegse vangistuse puhul erand – ära kantud karistus vähemalt 23 aastat) ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Seega, isiku avavanglasse paigutamata jätmine viitab kaudselt samuti sellele, et uue kuriteo riskid ei ole viidud miinimumini.
2. Kaitsja heidab ette, et maakohus ei saa süüdimõistetule ette kirjutada, et milline peab olema tema elukoht ja milline töökoht, see on enesemääramise õiguse rikkumine. Maakohus ei olegi seda süüdimõistetule „ette kirjutanud“, vaid süüdimõistetu on esitanud andmed oma elu- ja töökoha kohta, kuhu on tal võimalik elama asuda. Kohtutel tuleb kontrollida, kas need on süüdimõistetu uue kuriteo riske maandavad asjaolud ehk kas seal on võimalik ka reaalselt elada või töökohal töötada. Seega ei ole tegemist süüdimõistetu isiklike õiguste rikkumisega. Kuna maakohus on elutingimusi ja töökohti analüüsinud, on ümber lükatud ka süüdimõistetu väide, et maakohus ei ole analüüsinud elutingimusi ja vabanemise kaasnevaid asjaolusid.
3. Seega ei ole eluaegsest vangistusest süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine välistatud ning

§ 76

lg 4 kogumis toodud asjaolude positiivne täitmine ning näitamine, et isik on võimeline ka reaalselt muutuma, võib kaasa tuua isiku ennetähtaegse vabastamise. Kuigi määruskaebustes korratakse üle maakohtu väljatoodud positiivsed asjaolud, milles tegelikult vaidlust pole olnud, ei loo need kogumis negatiivsete asjaoludega veendumust, et süüdimõistetu uue kuriteo risk oleks käesoleval ajal viidud miinimumini. Arvestades veel isiku manipulatiivset käitumist, kus ta nõuab korduvalt asjaolude kohaldamist, mida talle ei ole võimalik kohaldada (avavanglasse paigutamine, sotsiaalprogrammide määramine ning psühholoogilise profiili määramine), ei pea ringkonnakohus võimalikuks, et käesoleval ajal oleks sobivaks meetmeks ka riskide maandamine kriminaalhoolduse näol koos elektroonilise valvega. 16 17. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS §-st 390 ja KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 5. jaanuari 2022 määruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Maarika Kuusk Aarne Sarjas 17