← Eesti

1-20-3910/62

1-20-3910 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. novembril 2021. a Tallinn Kriminaalasja number 1-20-3910 (20230100228) Kohtukoosseis Eesistuja P

§ 25lg 2 järgi Harju Maakohtu 3.

mai

  1. a otsus üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Kaitsja Prokuratuur; Süüdistatava Daniil Sauškin’i kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok Natalia Miilvee DANIIL SAUŠKIN, ik: 39501250273; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel on vene keel; XXX; elukoht vabaduses oli XXX; töökoht XXX; varem karistamata; kahtlustatavana kinni peetud 19.20.02.2020, alates 21.02.2020 vahistatud Vandeadvokaat Aivar Ennok Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus Apellatsiooni esitajad Prokurör Süüdistatav RESOLUTSIOON
  2. Jätta Harju Maakohtu
  3. mai
  4. a kohtuotsus Daniil Sauškini suhtes muutmata ning süüdistatava kaitsja ja prokuratuuri apellatsioonid rahuldamata.
  5. Määrata Advokaadibüroole Aivar Ennok (reg. number 10490608) seoses advokaat Aivar Ennoki poolt Daniil Sauškinile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 259,20 (kakssada viiskümmend üheksa) eurot ja kakskümmend senti.
  6. Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Daniil Sauškin on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema omandas ebaseaduslikult eeluurimisel tuvastamata kohas, isikult ja ajal, kuid enne 19.02.2020 tuvastamata kohas ja isikult suures koguses (so vähemalt 10-le inimesele narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud koguses) narkootilist ainet kokaiini sisaldavat pulbrilist ainet eesmärgiga neid edasi anda erinevatele isikutele nii menetluses tuvastamata isiktele kui tunnistajale D-le. Narkootilisi aineid käitles D. Sauškin enne 19.02.2020 mitme kuu vältel, sealhulgas Tallinnas XXX korteris X tema kasutatavas ruumis, kus 19.02.2020 teostatud läbiotsimise käigus leiti D. Sauškini kasutuses olevast sektsioonkapi sahtlist narkootilise aine kokaiini jääke, ja enda kasutuses olevas sõiduautos Opel Insignia (reg.nr XXXXXX). 19.02.2020 enne kella 10 sõitis ta enda kasutuses oleva sõiduautoga Opel Insignia (reg.nr XXXXXX) Tallinnas Kärberi 20 asuva kaupluse Selver parklasse eesmärgiga eelnevalt ebaseaduslikult omandatud narkootilist ainet kokaiini ebaseaduslikult D-le tasu eest edasi anda. D. Sauškini poolt narkootilise aine kokaiini edasiandmine teisele isikule jäi lõpule viimata, kuivõrd enne edasiandamist asusid politseiametnikud teda kinni pidama, mille käigus ta põgenes. Eelnevalt ebaseaduslikult omandatud narkootilisi aineid hoidis ta enda kasutuses olevas sõiduautos Opel Insignia (reg.nr XXXXXX) kuni 25.02.2020 kell 14:21 alustatud läbiotsimise käigus leiti ja võeti ära: sõiduauto kindalaekast narkootilist ainet kokaiini sisaldavat pulbrilist ainet kokku massiga mitte vähem kui 6,06 grammi (puhtal kujul kokaiini mitte vähem kui 2,88 grammi): 1tk suurem minigrip kilekott, mille sees oli omakorda 5tk väiksemat minigrip kilekotti narkootilist ainet kokaiini sisaldava pulbrilise ainega kokku massiga 5,03 grammi (puhtal kujul kokaiini 2,34 grammi) ja 1tk väiksem minigrip kilekott kokaiini sisaldava pulbrilise ainega massiga 1,03 grammi (puhtal kujul kokaiini 0,54 grammi) sõiduauto kahe esiistme vahel oleva käetoe seest 1tk valget värvi plastmassist tops kirjaga „Orbit“, mille seees olid kanepiõisikud massiga 0,47 grammi, mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus on 23%. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (edaspidi NPALS) § 2 p 3 kohaselt on käitlemine narkootiliste või psühhotroopsete ainete või lähteainete omamine, valdamine, vahendamine, tarbimine, kasvatamine, korjamine, valmistamine, tootmine, töötlemine, pakkimine, säilitamine, hoidmine, laadimine, vedu, sisse- ja väljavedu, tolliprotseduuri transiit rakendamine (edaspidi transiit), tasu eest või tasuta tarnimine kolmandale isikule. NPALS § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil ning narkootiliste ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või nimetatud seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Kanep ja kokaiin kuuluvad NPALS § 31 lõike 1 ja § 4 lõike 15 alusel kehtestatud ja sotsiaalministri
  8. mai 2005 määrusega nr 73 vastu võetud „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja. Vastavalt NPALS § 3¹ lg 3 loetakse narkootilise aine suureks koguseks aine kogus, millest piisab joobe tekitamiseks kümnele inimesele. Kümnele inimesele piisab narkojoobe tekitamiseks EKEI kohtutoksikoloogiaeksperdi MT vastusest järelepärimisele nähtuvalt narkootilise aine kokaiini puhul 0,65grammist. Nii käitles D. Sauškin narkootilisi aineid koguses, mis tekitanuks narkojoobe vähemalt 44-le inimesele. 2

(17)Oma tegevusega pani Daniil Sauškin toime narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise, s.o KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema, 19.02.2020 kell 10.08 Tallinnas Kärberi tn 20 asuva Selveri parklas pärast politseitöötajate poolt Daniil Sauškini kasutuses olnud sõiduki Opel Insignia (reg.nr XXXXXX) sissepiiramist ja tema narkootilise aine suures koguses käitlemises kahtlustatavana kinni pidama asumist, alustas kinnipidamise ja tal kaasas olnud suures koguses narkootilise aine äravõtmise vältimiseks, s.o süüteo varjamise eesmärgil, sõidukiga põgenemist - vajutas tahtlikult gaasipedaali ja suunas sõiduauto tema nägemisväljas auto kapoti ees seisnud Põhja prefektuuri politseiametniku MN poole, kiirendas ja sõitis politseiametnikule tahtlikult otsa. Auto esiotsaga löögi saanud MN kukkus selili auto ette risti, mis omakorda põhjustas tema taga olnud Põhja prefektuuri politseiametniku AK kukkumise, kelle jalg jäi seejuures MN keha keskosa alla. Olles tahtlikult ajanud oma juhitud sõiduki alla inimesed pikali, jätkas D.Sauškin sõiduki juhtimist samas suunas ja sõitis MN-st ja AK-st sõiduki esiratta ja seejärel ka tagarattaga tahtlikult üle, lohistades pärast ülesõitu sõiduki külge jäänud MN mööda asfalti veel ca 3 meetrit ning seejärel põgenes sõidukiga sündmuskohalt. Teades, et tema kasutuses oleva mootorsõidukiga inimesest üle sõitmine võib põhjustada inimesele raskeid ja ka surmavaid vigastusi, D. Sauškin vähemalt möönis selliste tagajärgede saabumist. D. Sauškini juhitud sõiduki otsasõit põhjustas MN-le pikaajalise tervisekahjustuse kestvusega üle nelja kuu – vaagnaluude ebastabiilse hulgimurru, samuti marrastusi paremal küünarnukil, vaagna eespinnal, reite ja säärte ees-ja tagapindadel ning põlvedel. AK-le põhjustas otsasõit vasaku jala vigastuse – kontsluu tagumise jätke ärarebimismurru ja nahamarrastuse kanna piirkonnas. Oma tahtliku tegevusega Daniil Sauškin vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustas teise inimese tapmist teise süüteo varjamise eesmärgil, s.o pani toime KarS § 114 lg 1 p 6 – 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2. Harju Maakohtu 3. mai 2021. a otsusega tunnistati Daniil Sauškin süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Kvalifitseeriti Daniil Sauškini tegu MN vastu ümber KarS § 118 lg 1 p 2 järgi, tunnistati Daniil Sauškin KarS § 118 lg 1 p 2 järgi süüdi ja mõisteti talle karistuseks 8 aastat 6 kuud vangistust. Mõisteti Daniil Sauškin õigeks KarS §

§ 25lg 2 järgi AK vastu suunatud teos. Kar

S § 63 lg 2 ja 64 lg 1 alusel, mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõisteti Daniil Sauškinile liitkaristuseks 10 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning 10 aasta pikkuse vangistuse alguseks loeti 19.02.

  1. Määrati, et tõkend vahistamine tühistatakse pärast kohtuotsuse jõustumist. Võeti vastu kannatanu MN tsiviilhagist loobumine ning lõpetati menetlus Daniil Sauškini vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p 3, 4 ja 9 alusel mõisteti Daniil Sauškinilt välja riigieelarve tuludesse menetluskulud kogusummas 4974,40 eurot, võimaldades Daniil Sauškinil tasuda riigieelarve tuludesse välja mõistetud menetluskulud ositi, s.o kohtuotsuse jõustumisest alates 12 kuu jooksul igakuiste maksetena. Seega ositi tasumisel tuleb Daniil Sauškinil ühes kuus tasuda vähemalt 414,53 eurot, arvestusega, et 12-nda kuu lõpuks on tasutud menetluskulud täies ulatuses. PROKURATUURI APELLATSIOON
  2. Apellatsiooni esitas prokuratuur, kes vaidlustamata Daniil Sauškini süüdimõistmist KarS § 184 lg 1 p 2 ja § 118 lg 1 p 2 järgi, samuti vaidlustamata karistuste ja liitkaristuse määrasid, on seisukohal, et maakohus ei ole 03.05.2021 kohtuotsusega Daniil Sauškini osaliselt õigeks mõistmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. 3

(17)3.1. Maakohus luges põhjendatult tõendatuks, et Daniil Sauškin oli teadlik sellest, et just politseiametnikud piirasid tema kasutuses olnud sõiduki sisse ajal, kui ta 19.02.2020 kl 10 paiku käitles Selveri parklas narkootilist ainet. Kohtu põhjenduste kohaselt pidi süüdistatav aru saama, et Audi ja Volkswageni vahelt välja pääsemiseks on vaja rammida ees olevat Volkswagenit ja ühtlasi suunata Opel vasakule, st sinna suunda, kus jookseb MN. Üldise elukogemuse põhjal on kõigile, sh ka süüdistatavale teada, et sõiduautod on kaalult väga rasked objektid. Opeli tühimass oli registreerimistunnistuse järgi 1788 kg. Kohtu hinnangul pidi süüdistatav gaasipedaalile vajutades aru saama, et tema juhitava suure kaaluga sõiduki äkiline startimine toob kaasa selle, et MN ei jõua tema suunas sõitva auto eest ära liikuda, võib saada sõidukilt löögi ning võib löögi tulemusena ka kukkuda, jääda sõiduki ratta alla. Seega pidi süüdistatav aru saama, et kannatanu MN võib saada viga ehk tervisekahjustuse. Ta suunas teadlikult Opeli Audi ning Volkswageni vahelise ava poole, asus Opeli parempoolse esinurgaga Volkswagenit eemale rammima ning ühtlasi andis selle tegevuse käigus Opeli vasakpoolse esiotsaga löögi MN-le. Opelilt saadud löögi tulemusena MN kukkus. Süüdistatava juhitud Opel sõitis MN-st üle. Seega süüdistatav vähemalt möönis, et sõiduki kaalust tingituna on ratta alla jäänud inimene saanud raskelt viga. Süüdistataval oli ilmselgelt soov põgeneda politsei eest. Tema soov oli, et teda ei saadaks kätte koos autos oleva narkootilise ainega. Ehk teisisõnu, süüdistataval oli eesmärk varjata enda toimepandavat narkokuritegu. Kohtu hinnangul väline teopilt viitab sellele, et süüdistatav lihtsalt aktsepteeris võimalust, et Opeliga põgenedes saab põgenemistrajektooril jooksev MN Opelilt löögi ja võib selle tulemusena saada viga. Küll aga ei saa lugeda põhjendatuks kohtu järeldust, et süüdistatava ettekujutus teost piirdus üksnes kannatanule MN otsasõiduga ja ta ei näinud ette olukorda, et MN taha astub Audist AK, kes saab kukkuvalt MN-lt löögi, kukub samuti ja kelle jalg jääb asfaldi ning kannatanu MN vahele, millest omakorda sõidab üle süüdistatava juhitud Opel. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et süüdistataval ei olnud tahtlust Opeliga liikuma hakates kannatanule AK-le otsa sõita, teda tappa või tema tervist kahjustada. Olukorras kus D. Sauškin otsustas teda õiguspäraselt kinni pidama asunud ja selleks tema sõidukit piiranud mitmest politseiametnikust pääseda ees olevate objektide enda juhitava sõidukiga rammimise ja selliselt teelt kõrvaldamise viisil, seda kahe politseisõiduki vahelises kitsal alal, kus tema sõiduki vahetuses läheduses asusid D. Sauškini kinnipidamiseks tööalaselt kohustatud politseiametnikud, pidas D. Sauškin vähemalt võimalikuks, et tema tegevuse tagajärjel võib saada sõiduki juhtimisest käivitatud ahela tagajärjel mistahes raskusega tervisekahjustusi iga politseiametnik, kes püüab jätkata tema kinnipidamisele suunatud tegevust. Kogenud autojuhina pidas D. Sauškin võimalikuks, et sündmuskohal tuvastatud olustikus võivad vigastada saada ükskõik kes tema kinnipidamist saavutada üritanud politseiametnikest, ka tema juhiukse vahetuses läheduses olnud ja ust avama üritanud inimesed nagu ka D. Sauškini sõiduki kõrval pargitud Audist väljunud AK-ga. Lisaks tema liikumistrajektooril juba olnud, süüdlase seisukohalt suvalise abstraktse teda kinni pidamist üritava politseiametniku (antud juhul MN) tervise tahtlikule kahjustamisele pidas süüdistatav vähemalt võimalikuks ka teistele politseiametnikele tervisekahjustuste tekitamist ja möönis seda. D.Sauškinile oli gaasipedaalile ja sõidu alustamisel teada, et politseiametnikke on tema sõiduki juures mitu. Olles näinud, et nad väljusid teda piiranud kahest sõiduautost, pidi D.Sauškin ette nägema, et sekunditega loetava perioodi vältel ei ole kõik politseiametnikud oma sõidukitest väljunud ja menetlustoimingu tagavatele positsioonidele (asukohtadele) jõudnud seega võivad nad liikuda ka tema valitud põgenemistrajektoorile. Seega oli süüdistatavale ette näha, et Audist väljunud AK liikus kolleegide järel auto juurde ja vastavalt oma ettekujutusele teost alustas D. Sauškin piiramata ringi tema autot ümbritsenud politseiametnikele tervisekahjustuste tekitamist, mille ta pani toime vähemalt kaudse tahtlusega. A. Sauškin käivitas oma õigusvastase tegevusega sündmuste katkematu ahela, mille tagajärjel AK-le tekitati tervisekahjustus. D. Sauškin tegi kõik temast oleneva, et vigastada saaks iga inimene, kes üritab tema sõiduki lahkumist takistada. Tema teele jäävate inimeste surma või mistahes raskusega 4
(17)tervisekahjustuste saabumine või mittesaabumine ei allunud mingilgi moel enam D. Sauškini kontrollile. AK tervisele raske tagajärg jäi saabumata mitme asjaolu õnneliku kokkusattumuse tulemusel (nagu asjaolu, et AK ei jõudnud liikuda D. Sauškini juhitud autole piisavalt lähedale, kuigi see oli AK töökohustustest tulenev eesmärk, rataste alla jäänud kehaosa erisused, rataste toimet mõjutanud tema jala peale jäänud N keha, AK noor ja paranemisvõimeline füüsis). 3.
  1. Kuigi D. Sauškini tahtlus oli suunatud määramata võimalike ohvrite, mitte konkreetselt auto juurde alles liikunud AK tervise kahjustamisele, väärib siiski mainimist, et kaasaegse sõidukite tootmisel valitsev tihe konkurents ja kõrged ohutuse nõuded on üldteadaolevalt viinud sõiduautode projekteerimist selleni, et sõiduki salongiklaaside vahele jäävad tugipostid ei saa varjata jalakäijaid. Seetõttu ei ole tõsiseltvõetav kohtu oletus nagu piiraks D. Sauškini vaadet oma sõidukist väljunud AK suunas Opeli esiklaasi ja juhiukse vahele jääv tugipost. Kohtumenetluses tuvastatu kohaselt on süüdistatava tegevus politseiametnike suhtes (tagajärjed on saabunud seejuures vaid kahe isiku - MN ja AK tervisekahjustuste näol) käsitatav ühe teona kahe isiku suhtes ja on hõlmatud KarS § 118 lg 1 p 2 kvalifikatsiooniga. 3.
  2. Prokuratuur palub tühistada Harju Maakohtu 03.05.2021 otsus nr 1-20-3910 osas, millega Daniil Sauškin mõisteti õigeks AK suhtes toime pandud teos; teha tühistatud osas süüdimõistev otsus, tunnistades Daniil Sauškini süüdi kahe kannatanu suhtes toime pandud ühes teos KarS § 118 lg 1 p 2 järgi; mõista Daniil Sauškinilt välja menetluskulud terves ulatuses; muus osas jätta kohtuotsus muutmata. SÜÜDISTATAVA KAITSJA APELLATSIOON
  3. Apellatsiooni esitas süüdistatav D. Sauškini kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok, kes palub tühistada Harju Maakohtu otsus süüdistatavale D. Sauškini süüdimõistmises KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ja mõista ta nimetatud süüdistuses õigeks; tunnistada süüdistatav süüdi KarS § 184 lg 1 järgi karistades teda vangistusega 1 aasta ja 6 kuud KarS §-de 73 või 74 kohaldamisega ning vabastada ta tingimisi karistusest. Esimese alternatiivina palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu otsus süüdistatava süüdimõistmises KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ning kvalifitseerida tema tegevus ümber KarS § 119 lg 1 järgi, tunnistades D. Sauškinit süüdi KarS § 119 lg 1 järgi ning mõistes talle liitkaristuse nii KarS § 184 lg 1 kui § 119 lg 1 järgi toimepandud kuritegude kogumi eest vangistusega, milline jätta KarS § 73 või 74 alusel tingimisi täielikult kohaldamata. Teise alternatiivina palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu otsus süüdistatavale KarS § 118 lg 1 p 2 järgi mõistetud karistuse osas ja mõista talle kergem karistus.
  4. Kaitsja sissejuhatavalt märgib, et süüdistatavale on esitatud süüdistus nii narkokuriteos kui mõrvakatses. Narkokuriteos on süüdistatav ennast korduvatel ülekuulamistel kohtueelses menetluses kui ka kohtus süüdi tunnistanud ja andnud teiste tõenditega riimuvaid ütlusi. Arusaamatuks jääb kohtuotsuse p 11 kolmanda lõigu lõpus toodud maakohtu seisukoht, et süüdistatav on olnud eri aegadel erinevatel positsioonidel ründe põhjuste osas, aga ka narkootikumide käitlemise süü omaksvõtu osas. Käesolevas asjas on süüdistatav ennast narkokuriteos vaieldamatult täielikult süüdi tunnistanud. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu ja ebaseaduslik kohtotsuses toodud seisukoht, et süüdistatava ütlusi ei saa pidada tervikuna usaldusväärseteks. Apellant on kohtuga vastupidisel seisukohal ja leiab, et narkokuriteo toimepanemise osas süüdistatava poolt antud ütlused on täielikult usaldusväärsed. Käesolevas asjas on vajalik ja võimalik teha selget vahet narkokuriteo ja väidetava mõrvakatse vahel. Üheselt on tõendatud, et D-le süüdistataval kokaiini edasi anda ei õnnestunud, kuna Tallinnas, Kärberi 20 asuvasse Kärberi Selveri parklasse saabusid politseinikud, et narkodiiler kinni 5
(17)pidada. Selleks ajaks on narkokuriteod süüdistatava poolt juba toime pandud ja algas süüdistuse kohaselt tapmise katse teise süüteo varjamise eesmärgil. Juba seaduse sõnastus ja prokuratuuri poolt toodud süüdistuse sõnastus toob selgelt välja, et selleks, et panna toime tapmise katset teise süüteo varjamise eesmärgil, peab teine süütegu olema faktiliselt toime pandud. Antud juhul see ongi vaieldamatult nii. Narkokuritegu on toime pandud. Apellandile jääb arusaamatuks miks prokurör oma süüdistuskõnes ega maakohus oma otsuses ei analüüsi erinevaid kuritegusid ja nendega seonduvaid asjaolusid eraldi, vaid koos. Kahte erinevasse kuriteosse suhtub ka süüdistatav erinevalt. Esimeses tunnistab ennast täielikult süüdi andes riimuvaid ja usaldusväärseid ütlusi toimunu kohta, teises (süüdistuse järgi mõrvakatses, mis kohtuotsuses kvalifitseeritakse ümber raske tervisekahjustuse tekitamiseks) ta aga ennast süüdi ei tunnista, samas andes nii kohtueelse menetluse käigus kui kohtus ütlusi toimunu kohta. Asjas on kogutud küllaldaselt tõendeid 19.02.
  1. Kärberi Selveri parklas toimunu kohta ja kohus on neid küllaltki põhjalikult ka analüüsinud, kuid apellandi arvates teinud tõendite hindamisel põhimõttelise vea suhtumises süüdistatava ja ühe tunnistaja ütlustesse kuriteo toimepanemise asjaolude selgitamisel, pidades neid põhjendamatult ja ebaseaduslikult tervikuna ebausaldusväärseteks. Nimetatud asjaolu peab apellant kriminaalmenetluse normide jämedaks rikkumiseks. 5.
  2. Süüdistatava ütlustest nähtub üheselt, ei kohtus ristküsitluse käigus ega ka kohtueelse menetluse käigus pole ta kordagi tunnistanud, et ta sai aru või möönis, et teda tahavad kinni pidada politseinikud seoses tema ebaseadusliku tegevusega. Samuti pole ta kunagi tunnistanud, et soovis politseinikke tappa või tekitada neile raskeid kehavigastusi. Kogu kriminaalasja menetlemise käigus on süüdistatav andnud ütlusi, et ta tahtis põgeneda ründe eest ning et ründajaks ei pidanud ta teda kinni pidada tahtvaid politseinikke. Hindamaks D. Sauškini poolt antud ütlusi, ei saa tähelepanuta jätta ka süüdistatava isikut. Tegemist on varem kriminaalkorras karistamata noormehega, kes oma olemuselt on sügavalt introvertne. Apellant soovib rõhutada, et eksimused ei ole põhimõttelist laadi vaid eelpoolkirjeldatud asjaoludest tulenevalt erinevused detailides. Kuriteo tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude osas on ta andnud sisuliselt ühesuguseid ütlusi. 5.
  3. Apellant on seisukohal, et käesoleval juhul on maakohus süüdistatava ja tunnistaja A. Nabyjevi ütluste usaldusväärsuse hindamisel lähtunud vananenud kohtupraktikast (Riigikohtu lahend 3-1-1113-06) mille kohaselt tuli tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta, kui kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes on diametraalselt lahknevad erinevused ning isik ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada eri ajal antud ütluste erinevuse põhjust. Riigikohtu lahendis 3-1-1-131-13 on asutud seisukohale, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Kaitsja leiab, et kaevatavas maakohtu otsuses on kohus osade tunnistajate ütluste puhul eeltoodud Riigikohtu seisukohtadest lähtunud, osade puhul aga mitte. 5.
  4. Anonüümse tunnistaja D ütlustest kohtus ilmnes, et ta tunneb süüdistatavat seoses sellega, et ostis temalt narkootikume. Maakohus on süüdimõistvas kohtuotsuses olulises osas lähtunud anonüümse tunnistaja D ütlustest. Samas kohus jättis tõendikogumist välja tunnistaja D ütlused osas, milles tunnistaja kohtus rääkis, et tema arust olid kolmel Opeli juures olnud politseinikul relvad käes. Samuti on maakohus süüdimõistvas kohtuotsuses osaliselt tuginenud tunnistaja Q ütlustele. Nimetatud tunnistaja puhul jättis kohus tõendikogumist välja tunnistaja Q ütlused osas, milles 6
(17)tunnistaja nägi parklas autoukse kinni tõmbamist ja isiku äkilist autosse istumist, kuna ütlused selles osas olid vastuolus kohtu poolt uuritud videosalvestusega toimunust. Kaitsja rõhutab, et nähtuvalt tunnistaja Q ütlustest ei kuulnud ta hüüdeid „politsei“ olles väljas 20 m kaugusel. Seda usutavamad on süüdistatava ütlused, et tema kindlasti ei kuulnud hüüdeid “politsei“ mille põhjuseid võib olla kaks:1) süüdistatav ei kuulnud, kuna kinniste akendega autos mängis raadio või 2) neid hüüdeid ei olnudki, olid ainult käskivas toonis hääled, mis jäid süüdistatavale arusaamatuteks. Erinevalt eeltoodud tunnistajatest, kelle ütlused tunnistati osaliselt ebausaldusväärseteks, ei pidanud kohus täies ulatuses usaldusväärseks tunnistaja Y ütluseid ning jättis need tervikuna tõendikogumist välja. Nimelt andis tunnistaja Y ütlusi, mille tõele vastavuses olevat kohtu arvetes põhjust kahelda. Y väitis esmalt, et Maardusse sõitnud D. Sauškini sõnul ründasid teda parklas mingid inimesed relvadega, mille peale D. Sauškin alustas sõitu ja ajas inimese alla. Pärast prokuröri täpsustavaid küsimusi, mis puudutasid ka seda, kas Y-l ei tulnud pähe mõtet, mida võtta ette alla aetud inimese abistamiseks, asendas Y ütlustes inimese alla ajamise riivamisega. Usaldusväärsuse kontrolli raames avaldati tunnistaja Y 25.02.2020 ütlused osas, milles ta rääkis sellest, et kuulis D. Sauškinilt atentaadist ja sellele järgnenud ärasõitmisest, inimese allajäämisest. Vastuolu nii kohtuistungil kui ka kohtueelses menetluses esitatud erinevates versioonides selgitas Y sellega, et möödunud on 6 kuud, tal on oma asjaajamised, võib midagi unustada, ei saa garanteerida, et mäletab iga sõna, mida andis. Kohtu hinnangul ei ole selline selgitus ütluste erinevusest veenev, vaid viitab Y püüdele kajastada ütlusi enesele ja süüdistatavale soodsamas suunas. Kaitsja toob välja, et analüüsides tunnistajate D, R. Q ka B ütluste usaldusväärsust torkab silma, et maakohus ei ole nendesse suhtunud ühetaoliselt, objektiivselt, vaid erapoolikult. Tunnistaja D puhul leidis maakohus, et esinevat vastuolu nähtud relvade arvu osas selgitas M kohtu arvetes usutavalt, et ta võis kohtuistungil relvade arvu osas eksida kuna see oli ammu. Samal ajal B selgitusi ajateguri kohta millegi unustamisel, mitte garanteerimisel, et mäletab iga sõna, mida kohtueelsel uurimisel andis, käsitles kohus alusena tunnistaja ütluste ebausaldusväärseks pidamiseks tervikuna. Maakohtus avaldati tunnistaja B kohtueelse menetluse käigus antud ütlused, et kuulis D. Sauškinilt atentaadist ja sellele järgnenud ärasõitmisest, inimese allajäämisest. Ka maakohtus andis tunnistaja ütlusi, et D. Sauškini sõnul ründasid teda parklas mingid inimesed relvadega, mille peale D. Sauškin alustas sõitu ja ajas inimese alla. Apellandi seisukoha kohaselt pole tunnistaja B kohtueelse menetluse käigus antud ja kohtus antud ütluste vahel mingit diametraalset vastuolu. On üheselt selge, et atentaat tähendab kellegi elu kallale kippumist. Kui tunnistaja kohtueelse uurimise käigus millegipärast kasutas küllaltki spetsiifilist sõna „atentaat“, kohtus aga andis ütlusi, mille kohaselt D. Sauškinit ründasid parklas mingid inimesed relvadega, siis selles pole mingit sisulist vastuolu. Kaitsja arvates ka kõige väiksemat vastuolu poleks tekkinud, kui prokurör sisuliselt poleks seganud tunnistajat ja esitanud tõendamisesemesse absoluutselt mitte puutuva küsimuse, kas tunnistajal ei tulnud mõtet midagi ette võtta alla aetud inimese abistamiseks. Oma olemuselt oli taoline prokuröri küsimus sisuliselt vaieldamatult tõendamisesemesse mitte puutuv, segav, sisuliselt mõttetu. Kuid kogenud prokurör saavutas sellega, et ajas tunnistaja segadusse, surudes nagu tunnistaja poolse mingi süülise käitumise peale, ajades noore, esimest korda kohtus oleva isiku teataval määral segadusse ja ärevusse, nagu oleks tunnistaja milleski süüdi. Siit ka ebakindlus ütluste andmises. Kui kohus oleks B ütluste hindamisel lähtunud samadest kriteeriumidest kui D ja Q puhul, oleks ta pidanud jõudma järeldusele, et tunnistaja poolt kohtueelse menetluse käigus antud ütlused ja kohtus enne prokuröri tõendamisesemesse mittekuuluvat segavat küsimust langevad sisuliselt kokku ja on usaldusväärsed. Ebausaldusväärseks peab aga lugema parandatud ütlusi peale prokuröri tunnistajat segadusse viivaid küsimusi. Apellant oma tõendite analüüsis maakohtus leidis, et vaieldamatult tõendavad tunnistaja B ütlused süüdistatava ütlusi, mille kohaselt tungisid talle kallale tundmatud isikud, kindlasti mitte 7
(17)politseinikud ja et ta otsustas sündmuskohalt põgened, et pääseda ründe eest, seega oli hädaseisundis. Eelpooltoodud kohtu poolne tunnistajate ütlustesse erapoolik suhtumine viitab otseselt KrMs § 339 lg 1 p 12 rikkumisele, kuna kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. Samuti on nii süüdistatava D. Sauškini ütluste kui tunnistaja B ütlustega mittearvestamine, nende täies ulatuses ebausaldusväärseteks lugemine, apellandi arvates tõendite alusetu kõrvale jätmine, mida tuleb käsitleda kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest sellega kaasnes ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine. 5.
  1. Apellant toob välja süüdistatava D. Sauškini poolt kohtus antud ütluste põhimõttelist tähtsust omavad asjaolud. Ta peatas auto 19.02.20 Kärberi Selveri parkla juures, oodates isikuid, kellele soovis narkootikume müüa. Kuulas autos muusikat keskmise tugevusega. Nägi, et saabusid kaks autot, mis blokeerisid tema väljasõidu. Samas jäi kahe auto vahele kuskil 2 meetrit, nii et ta nägi, et tal on võimalus nende vahelt läbi sõita. Autost väljusid väga agressiivselt noored mehed tsiviilriietuses. Arvas, et teda tahetakse paljaks varastada. Nägi, et noormehel, kes püüdis juhipoolset ust lahti teha oli käes püstol, ehmus püstolist, mis pandi vastu ukse klaasi. Sellepärast kummardas pea alla. Kuulis agressiivseid karjeid, sõnadest aru ei saanud. Visuaalselt oli salvestanud, et autode vahel on 2 m laiune tühimik, sõitis pimesi, allakummardatud peaga. Põrkas ühe autoga kokku. Kellestki ülesõitu ei tunnetanud. Sõber Y käest sai teada, et teda otsib politsei. Otsustas vabal tahtel pöörduda politseisse. Sisuliselt vastavad eelpooltoodud süüdistatava ütlused tõele, kuna riimuvad mitmete teiste asjas kogutud tõenditega. Nii on ka tunnistaja Q andnud ütlusi, et ta kuulis karjeid, otseselt ei kuulnud et hüüti- politsei, avage. Kannatanu MN ütluste kohaselt kui politseinikud said teada, et süüdistatav on autoga, soovis ta kaasata rohkem jõude, kuid prooviti siiski kahe autoga. Süüdistatavat otseselt nn karpi politsei autodega ei võetud, jäi ruum, mis võimaldas süüdistataval põgeneda. 5.
  2. Apellant aktsepteerib täielikult vajadust võidelda narkokuritegevusega. Samas on apellandi arvates käsitletava kurbade tagajärgedega toiminud intsidendi põhjuseks ka politsei teataval määral ebaprofessionaalne ja kooskõlastamatu tegevus. Apellant leiab, et peale seda kui politseinikud said uue informatsiooni, et kahtlustatav liigub autoga, ei takistanud neil miski kaasata operatsiooni rohkem jõude, näiteks kolme autot, et süüdistava auto täielikult blokeerida, ilma igasuguse põgenemise võimaluseta või töötada täpsemalt välja plaan, kuidas kaks autot peaksid blokeerimiseks seisma jääma, et välistada süüdistatava põgenemine. Ka kahe autoga oleks olnud võimalik blokeerida süüdistatav selliselt, et tal poleks mingit võimalust ettepoole liikuda, seega oleks välistatud igasugune võimalus ka operatsioonis osalenud isikutele otsasõiduks. Kahjuks aga tegelikkuses valiti kõige halvem võimalikest olukorra lahendustest, jättes kahe auto vahele ca 2 m tühimiku, mis võimaldas süüdistataval sündmuskohalt põgeneda ning lähenedes süüdistatava autole just selle tühimiku juures, mis põhjustas/võimaldas neile otsasõidu. 5.
  3. Apellant leiab, et kogutud tõendites on teatavaid vastuolusid ja kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava süüdiolekus, milliseid tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Apellandi arvates pole millegagi ümber lükatud süüdistatava ütlused, et kuulates autos keskmise tugevusega muusikat, nähes eraautodega kohale sõitnud, erariietes midagi karjuvaid agressiivseid isikuid relvaga, oli tal küllaldane põhjus arvata, et teda rünnatakse eraisikute poolt, mitte ei teostata politseioperatsiooni tema kinnipidamiseks seoses narkokaubandusega. Sellest tulenevalt on igati eluliselt usutav, et süüdistataval tekkis hirmu ja paanika tunne ja tema esimeseks reaktsiooniks oli põgeneda, mida situatsioon ka võimaldas. Seega oli süüdistataval alus arvata, et ta viibis 8
(17)hädaseisundis KarS § 29 mõttes, kuna soovis kõrvaldada põgenemisega vahetult eesseisvat ohtu oma elule ja tervisele. Samuti pole välistatud süüdistatavale süüks arvatud KarS § 118 lg 1 p 2 ümberkvalifitseerimine KarS §-le 119 lg 1- raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest, kuna ta alustas põgenemist ilma et oleks veendunud, et kedagi isikutest ei asu auto ees. Riigikohus on oma praktikas selgitanud (RK lahend 1-16-6512), et KaRS § 118 lg 1 p 1, 2 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel on tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule vastav tagajärg. Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud ebaseadusliku tagajärje saabumiseni. Vaid sellisel juhul avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS § 117 ja § 119 sätestatud koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva koosseisu kohaldamist. Apellandi arvates oleks maakohus käesoleval juhul pidanud lähtuma KrMS § 7 lg 3, mille kohaselt kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Selle sätte mittekohaldamist maakohtu poolt peab apellant kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. 5.
  1. Apellant rõhutab, et käesolev kaasus kuulub nende harva esinevate hulka, kus sündmuskohalt lahkunud isik vabatahtlikult tuleb ennast politseisse üles andma. Käesoleval juhul on sündmuste vahel kui süüdistatav 19.02.
  2. kell 10.08 põgenes Kärberi Selveri parklast ajani, mil isik vabatahtlikult saabus politseijaoskonda ca poolteist tundi. Apellant on seisukohal, et kohtupraktikast ja elementaarsest õiglustundest lähtudes tuleks nimetatud süüdistatava tegevust käsitleda kui tema karistust kergendavat asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes- süü ülestunnistamisele ilmumine. Nii süüdistus kui maakohus jätnud nimetatud asjaolu tähelepanuta. Prokuratuuri suhtumist süüdistatava süü ülestunnistamisele ilmumise hinnangu andmisel tuleb käsitleda kui äärmiselt erapoolikut, isegi tõendeid moonutavat. Praktikas esineb harva olukordi, kus isik saabub politseisse süü ülestunnistamisele, vestleb politseinikega asjaoludest, need filmitakse videole, kuid kuna see ei sobi prokuröri mõtetes alusetult tekkinud nn mõrvaversiooniga, siis teeb prokurör kõik endast oleneva, et seda ei käsitletaks tõendina. 5.
  3. Apellandi arvates nimetatud asjaoludest võib järeldada, et maakohus suhtus eri tõenditesse erineva objektiivsusega, lähtudes erapoolikult, et kõik süüdistuse tõendid on a priori seaduslikud ja usaldusväärsed, samas kui süüdistatava süütust tõendavad või süü suurust vähendavad tõendid on ebausaldusväärsed. Eeltoodust tulenevalt on apellant veendunud, et kohtulikul arutamisel on maakohtu poolt rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtteid, mis on tulenevalt KrMS § 339 lg 1 p 12 kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.
  4. Kaitsja leiab, et D. Sauškinile mõistetud põhi- ning liigkaristus on liiga raske, ei vasta süüdistatava isikule, kuriteo raskusele, põhjendamatult arvestamata on jäetud karistust kergendavaid asjaolusid. Kohtuotsusest 17.12.2020 ilmneb üheselt, et kuigi kohus kvalifitseeris süüdistatava tegevuse ümber KarS § 118 lg 1 p 2, käsitles ta süüdistatava tegevust MN ja AK suhtes ühe teona ja tema poolt toimepandu moodustab ideaalkogumi. Seega mõistes süüdistatavale karistuse 8 aastat ja 6 kuud, lähtus kohus asjaolust, et karistus on mõistetud teo suhtes, kus on kaks kannatanut. Siit võib olla põhjustatud ka karistuse suhteline rangus. 03.05.2021 sama kohtukoosseisu poolt koostatud kohtuotsuse resolutsiooni p 3 kohaselt on süüdistatav AK vastu suunatud teos õigeks mõistetud. Nimetatud seisukohta peab apellant seaduslikuks ja põhjendatuks. Samas jääb aga apellandile täiesti arusaamatuks, kuidas asjaolu, et süüdistatava ühe kannatanu osas sooritatud teo osas õigeksmõistmine ei muuda süüdistatavale mõistetud karistuse raskust. KarS § 56 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse 9
(17)mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellant märgib, et olukorras, kus kahest ühe kannatanu suhtes toimepandud teos oli süüdistatav õigeks mõistetud, peaks osaline õigeksmõistmine mõjutama ka süüdistatavale mõistetud karistust. Maakohus vaidlustatud otsusega jättis aga süüdistatavale mõistetud karistust samaks. Nimetatud asjaolude mittearvestamine on ilmselt ebaseaduslik, põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspraktikaga. Apellandi arvates on käeolevas asjas süüdistatava osas kolm karistust kergendavat asjaolu - süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus ja kannatanule kahju vabatahtliku hüvitamise alustamine. Viimasena apellandi poolt märgitud karistust kergendavat asjaolu on kohtuotsuses aktsepteerinud ka maakohus.
  1. Apellant teeb ringkonnakohtule mitu alternatiivset ettepanekut kohtuotsuse tühistamise osas süüdistatavale KarS § 118 lg 1 p 2 inkrimineeritud kuriteo osas ning mõistetud karistuse osas. Süüdistatava süüdimõistmist narkokuriteos ja karistamist vangistusega peab apellant seaduslikuks ja põhjendatuks, samas paludes süüdistatava suhtes kohaldada KarS § 73 või 74 sätteid. Lähtudes eelpool väljatoodud süüdistatava ja tunnistaja B ütlustel põhineval kaitseversioonil põgenemise põhjuste kohta, tuleks apellandi arvates 19.02.20 süüdistatava käitumist käsitleda kui hädaseisundit KarS § 28 mõttes ning süüdistatav õigeks mõista tema tegevuses kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
  2. Juhul kui ringkonnakohus ei tuvasta süüdistatava D. Sauškini tegevuses hädaseisundit, on põhjendatud tema käitumise ümberkvalifitseerimine KarS § 119 tunnustel- raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest. Asja materjalidega pole leidnud tõendamist, et süüdistataval oleks olnud tahtlus põgenemise käigus kellelegi tekitada raske kehavigastus. Samas peab möönma, et kui süüdistatav olles ehmunud nähtud püstolist kummardas pea alla ja vajutas gaasi põhja, oleks ta võinud ette näha, et põgenemistee valikul võib tema auto ette sattuda mõni inimestest, kes tema auto ümber olid kogunenud.
  3. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud ja täies mahus tõendamist leidnud, palub apellant arvestades asjaolu, et süüdistatav D. Sauškin on varem karistamata isik, kes vabatahtlikult ilmus süü ülestunnistamisele, narkokuriteos tunnistab kuriteo toimepanemist ning kahetseb puhtsüdamlikult toimepandut, samuti on alustanud vabatahtlikult kannatanule kahju hüvitamist, kergendada oluliselt süüdistatavale mõistetud karistuse raskust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonides esitatud väidetega, leiab, et prokuratuuri apellatsiooni osas on võimalik kujundada seiskoht üksnes kaitsja apellatsioonis toodud argumentidele vastamise järgselt. Ringkonnakohus seega vastab esmalt kaitsja apellatsiooni kriitikale maakohtu järelduste osas seoses D. Sauškini süüditunnistamisega KarS § 118 lg 1 p 2 järgi (I), seejärel hindab prokuratuuri apellatsiooni argumente (II), käsitleb süüdistatavale mõistetud karistusega seonduvat ning võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (III). I.
  5. Esitatud apellatsioonis kaitsja ei nõustu põhiargumendina maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ning leiab, et maakohus hindas tõendeid erapoolikult, ühekülgselt, põhjendamatult eelistades D. Sauškini süüstavaid tõendeid kaitseversiooni toetavatele tõenditele. 10
(17)11.
  1. Kaitsja vaidlustab maakohtu poolt KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritud episoodi osas süüdistatava D. Sauškini ning tunnistaja Y ütluste ebausaldusväärsetena tõendikogumist tervikuna kõrvale jätmist. Kaitsja toob välja, et süüdistatava ning tunnistaja ristküsitlemise käigus kogenud prokurör ajas noort, varasemalt kriminaalkorras karistamata süüdistatavat ning kaitseversiooni toetavat kogenematut tunnistajat oma sisutühjade ning asjasse mittepuutuvate küsimustega segadusse, mistõttu andsidki süüdistatav ning tunnistaja Y veidi erinevaid vastuseid, milliseid ei saa mingil juhul hinnata diametraalselt vastuolus olevateks eelnevalt antud ütlustega. Ringkonnakohus kaitsja sellise etteheitega ei nõustu ning märgib sissejuhatavalt, et KrMS § 288 lg 5 kohaselt kohus võib kohtumenetluse poole taotlusel jätta ristküsitluse käigus kõrvale tunnistajale/süüdistatavale esitatud küsimuse, mis on lubamatu või asjakohatu. 13.11.2020 kohtuistungi protokollist nähtub, et prokuröri taotlusel on korduvalt avaldatud D. Sauškini poolt varasemalt antud ütlusi kohtuistungil antud vastuste usaldusväärsuse kontrolliks ning neis vastuolude kõrvaldamise eesmärgil. Samal ajal on kaitsja vaid ühe korra kohtult taotlenud võtta maha prokuröri küsimus sellest, kas 19.02.2020 võis süüdistataval esineda kõõrdsilmsus. Kohus ei pidanud prokuröri küsimust maha võtma, kuna prokurör ise täpsustas üle, kas süüdistataval võis esineda nimetatud kuupäeval nägemishäire. Kohtukolleegium ei tuvastanud, et prokurör oleks ristküsitluse reegleid rikkunud või küsitlenud süüdistatavat viisil, mis ajaks viimast segadusse. Kaitsja ei taotlenud prokuröri väidetavalt asjakohatute küsimuste maha võtmist, seega on põhjendamatu kaitsja seisukoht, et kogenud prokurör eksitas oma küsimustega ning ajas segadusse noort ning kogenematut süüdistatavat. Eeltoodu puudutab täiel määral ka tunnistaja Y ristküsitlemist. 06.11.2020 kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei taotlenud kaitsja kordagi ühegi prokuröri poolt tunnistajale esitatud väidetvalt lubamatu või asjakohatu küsimuse mahavõtmist. Samas nähtub protokollist, et ka tunnistaja B varasemalt antud ütlusi on prokuröri taotlusel avaldatud kohtuistungil antavate ütluste usaldusväärsuse kontrolliks ning ütlustes esinevate vastuolude kõrvaldamiseks. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu poolt tunnistaja Y ning süüdistatava ütluste põhjaliku analüüsiga ning sellest tehtud lõppjäreldusega, et tunnistaja ja süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed nii neis esinenud kõrvaldamata vastuolude kui ka ülejäänud usaldusväärse tõendikogumiga mitteriimumise tõttu. Kaitsja apellatsioonis ei tooda selliseid argumente, mis annaksid apellatsioonikohtule aluse süüdistatava ning tunnistaja Y ütluste ümberhindamiseks. 11.
  2. Ringkonnakohus märgib sedagi, et maakohtu poolt KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritud episoodi puhul ei olegi süüdistatava ning tema versiooni toimunust kuulnud tunnistaja Y ütlustel asja õige lahendamise seisukohalt kandvat tähtsust, kuna need isikud oskavad seletada mitte objektiivset pilti toimunust, vaid üksnes süüdistatava taju ning suhtumist süüdistuse aluseks olevasse sündmusesse. Süüdistatava kaitseversiooniks toimunust on läbivalt olnud tema subjektiivsel tajumisel põhinev hinnang, et teda ründasid erinevatel vastuolulistel põhjustel, millele asjakohaselt juhtis tähelepanu ka maakohus, tundmatud isikud (kliendid või bandiidid) ning sündmuskohalt põgenemisel ei tundnud ta, et oleks kedagi autoga alla ajanud (19.02.2020 ütlused) või siiski võis kedagi autoga alla ajada (20.02.2020 ütlused). Sellest tulenevalt viibis süüdistatav enda hinnangul hädakaitse seisundis. Kohtukolleegium märgib, et kaitsja viitab ekslikult esitatud apellatsioonis süüdistava väidetavale hädaseisundis viibimisele, kuna hädaseisundit iseloomustab vahetu või vahetult eesseisva õigusvastase ründe puudumine. Kaitseversiooni kohaselt aga ründasid süüdistatavat teadmata põhjusel tundmatud isikud. Kohtukolleegium märgib, et selle kaitseversiooni kontekstis on ainetu kaitsja etteheide, et süüdistatava ütlusi narkokuriteo toimepanemise ning sündmuskohalt põgenemise osas ei tohi mingil juhul vaadelda süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel eraldi. Kohtukolleegiumi veendumusel hädakaitses viibimise versioon, kui isik tõrjub oma teoga vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet, ei saa mingil juhul kinnitada või ümber lükata süüdistatava oma süüd 11
(17)ülestunnistavaid ütlusi narkokuriteo toimepanemises. Ja vastupidi – narkokuriteo toimepanemises oma süüd ülestunnistavad usaldusväärsed ütlused ei mõjuta süüdistatava ütluste usaldusväärsust sündmuskohalt autoga põgenemise asjaolude osas, kus objektiivselt on tõendatud, et D. Sauškini juhitud sõiduautoga tegi süüdistatav otsasõitu kahele politseiametnikule, tekitades ühele neist raske tervisekahjustuse. Tegemist on kahe täiesti erineva kuriteokoosseisuga, mille toimepanemise asjaolud ei võigi olla samad. 11.
  1. Kohtukolleegium leiab, et põhjendamatu on seega apellatsioonis väljendatud seisukoht, et kohus hindas tõendeid erapoolikult, ühekülgselt ning rikkus ka ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. Erinevalt kaitseversiooni toetavatest süüdistatava ning tunnistaja Y ebausaldusväärsetest ütlustest, riimusid kannatanute ning ülejäänud tunnistajate ütlused nii omavahel kui ka maakohtu poolt üksikasjalikult analüüsitud 17.03.2020 asitõendi (videosalvestised) vaatlusprotokolliga ja sellele lisatud DVD-R plaadil paikneva salvestisega (Kd 1 tl 24-35, 39), mis objektiivselt kajastab süüdistatava juhitud sõiduauto Opel politseitöötajate poolt piiramise ning süüdistatava sündmuskohalt põgenemise asjaolusid. Kohtukolleegium peab vajalikuks lisaks juhtida tähelepanu varasemalt kohtupraktikas kinnistunud arusaamale, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt RKKKo nr 3-1-116-04; nr 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07). Ringkonnakohtu arvates ei ole tõendikogumi hindamisel tehtud kaitsja poolt nimetatud vead maakohtu otsuses tuvastatavad.
  2. Esitatud apellatsioonis ei vaidlustagi kaitsja maakohtu poolt süüdistatava tegevuse tõendatuks lugemist kannatanutele tervisekahjustuste tekitamise objektiivsete asjaolude osas. Selliselt on välistatud kaitseversioon sellest, et süüdistatav viibis hädakaitses ning ta tuleks esitatud süüdistuses täielikult õigeks mõista. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et objektiivselt on tõendamist leidnud, et Kärberi Selveri parklas asusid D. Sauškinit kahtlustatavana kinni pidama politseiametnikud. Selline tegevus on KrMS § 217 lg 1 järgne menetlustoiming, mitte õigusvastane rünne KarS § 28 lg 1 mõttes. Seega on hädakaitse objektiivselt välistatud. Väites, et süüdistatav viibis politseitöötajate eest sündmuskohalt põgenemisel hädakaitses, sisuliselt viitab aga kaitsja süüdistatava eksimusele õigusvastatust välistavas asjaolus KarS § 31 lg 1 mõttes, mille kohaselt tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seega kaitseversiooni kohaselt kujutas süüdistatav endale ekslikult ette asjaolusid, mis nende tegelikkusele vastavuse korral looksid hädakaitseseisundi KarS § 31 lg 1 ja § 28 lg 1 mõttes. Ettekujutatava asjaolu valguses asus süüdistatav väidetavalt teostama kaitsetegevust. Järgnevalt hindab kohtukolleegium, kas maakohtu poolt kogumis uuritud tõendite pinnalt on võimalik asuda seisukohale, et süüdistatav võis politseiametnikke autoga alla ajades ning sündmuskohalt põgenedes olla eksimuses õigusvastasust välistavas asjaolus, mis tingiks tema tegevuse kvalifitseerimise KarS § 119 lg 1 järgi nagu kaitsja palubki alternatiivses apellatsioonitaotluses. Praeguses asjas maakohus leidiski, et süüdistatava eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 lg 1 mõttes ei esine. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatav kuulis ja sai Opelis istudes aru, et sõidukit piiravad isikud on politseiametnikud. Sellest tulenevalt ei esine olukorda, kus D. Sauškin oleks endale ekslikult ette kujutanud asjaolusid, mis tema tahtliku teo õigusvastasuse välistaksid. 12
(17)Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu sellise järeldusega ning kummutamaks kaitsja apellatsiooni argumente sellest, et süüdistatav ei saanud aru, et teda soovivad kinni pidada politseiametnikud kahtlustatuna narkokuriteo toimepanemises, märgib järgmist. Olukorras, kus süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsetena tõendikogumist kõrvale jäetud, tuleb kohtukolleegiumi veendumusel süüdistatava subjektiivset taju olukorrast hinnata lähtuvalt terviklikust tõendikogumist, samuti arvestades, milline on tuvastatud asjaolude põhjal väljajoonistuv objektiivne teopilt. Maakohus on seda sisuliselt teinud, kui analüüsis põhjalikult usaldusväärsest tõendikogumist tulenevat teavet. Nimelt tuvastas maakohus, et tunnistaja W kui ka H kinnitasid, et Opelist helisid ei kostunud ning nad hüüdsid valju häälega sõnu „politsei“ ja „avage uks“. Selliseid hüüdeid kuulsid suletud uste ja akendega Audis viibinud tunnistaja M ja enne samast sõidukist väljumist ka kannatanu AK. Seejuures AK ja M kuulsid hüüdeid kaugemalt kui süüdistatav, kuna 19.02.2020 sündmuskoha vaatlusprotokollist koostoimes W ütlustega saab järeldada, et Audi oli pargitud Opelist 2,6 meetri kaugusele. Seda, et politsei hüüded olid valjud, käskivas toonis ning suunatud tähelepanu pööramisele, nähtub ka tunnistaja Q ütlustest, kes seisis hüüdjatest mitukümmend meetrit eemal ja suure vahemaa tõttu täpseid sõnu ei eristanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et usaldusväärse tõendikogumiga on kinnitust leidnud, et süüdistatavale oli ka kuulda, et ukse juures olevad isikud hüüdsid talle, et on politseist ja püüdsid avada ust. Lisaks eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks lisada järgmist. Praeguses asjas puudub vaidlus, et süüdistatav viibis Kärberi Selveri parklas sõidukis Opel Insignia ning hoidis edasimüümise eesmärgil endaga kaasas kokaiini sisaldavat ainet kokku 6,06 grammi ja kanepiõisikuid 0,47 grammi. Süüdistatav ootas autos kokaiini ostja D kohale saabumist. Kohtukolleegium on seisukohal, et praeguses kaasuses, lisaks eespool toodud tõendikogumile, on asjakohane ka elulise usutavuse kriteeriumile viitamine ning leiab, et eluliselt ei ole usutav, et narkootilise aine üleandmist ootav ehk kuriteo toimepanev isik kuulab valju muusikat, ei ole valvas ega jälgi ümbruskonnas toimuvat. Süüdistatava valvsust ning ettevaatlikust kinnitab kasvõi see, et Opeli uksed olid lukustatud ning politseitöötajad ei saanud neid avada. Veendumust süüdistatava valvsusest ning ettevaatlikkusest ei lükka ümber ka tunnistajate ütlused, et politsei saabumise hetkel oli süüdistatava pilk suunatud enda sülle (M: süüdistatav vaatas telefoni). Objektiivselt on tõendamist leidnud, et alates vahetult Opeli ees peatunud Volkswagenist 3 politseiametniku üheaegsest väljumisest (kell 10:08:47), mida süüdistataval ei olnud objektiivselt võimalik märkamata jätta ka telefoni vaadates, kuni Opeli paigalt liikumise alustamiseni (kell 10:08:52) möödus 5 sekundit, mis on piisavalt pikk aeg, et aru saada ning kuulda, et Opeli ümber karjuvad, akent purustada üritavad ning uste linke tõmbavad isikud ei olegi keegi muud, kui politseiametnikud. Sellist kohtu veendumust vaid kinnitab kaitsja apellatsioonis rõhutatud asjaolu, et süüdistatav ise vabatahtlikult ilmus politseijaoskonda kõigest 1,5 tundi peale sündmuskohalt põgenemist. Eluliselt ei ole usutav, et ta oleks seda teinud, kui usuks, et ajas autoga alla teda rünnanud tundmatud kurjategijad, millest tulenevalt tekiks tal vaieldamatu õigus hädakaitsele. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendatud järeldusega, et see aeg kulus süüdistataval just tema valduses olnud narkootilistest ainetest vabanemiseks. Kui kaitseversiooni kohaselt oleks teda rünnanud tundmatud kurjategijad, puuduks süüdistataval selleks vajadus. Asudes seisukohale, et süüdistatav andis endale täielikult aru, et põgeneb narkootilise ainega politseiametnike eest, tuleb järeldada, et D. Sauškinil ei esinenud eksimust õigusvastatust välistavas asjaolus, seega kaitsja taotlus süüdistatava tegevuse kvalifitseerimiseks KarS § 119 lg 1 järgi süüdistatava eksimuse tõttu jääb edutuks. 13. Järgnevalt selgitab kohtukolleegium, miks süüdistatava tegevus MN suhtes on õigesti kvalifitseeritud kui tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 p 2 järgi. Kaitsja ise viitab esitatud apellatsioonis asjakohasele Riigikohtu praktikale, mille kohaselt KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab 13
(17)karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (s.o KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus nr 1-17-105/35, p-d 10-11;
  3. detsembri
  4. a otsus nr 1-16-5213/61, p 16;
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-46-15, p-d 10.1-10.2). Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni (RKKKo nr 1-166512, p. 8). Kohtukolleegium märgib, et KarS § 121 lg 1 alt 2 on valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Olukorras, kus süüdistatav objektiivselt vajutas tahtlikult gaasipedaali ja suunas 1,7 tonni kaaluva sõiduauto tema nägemisväljas auto kapoti ees seisnud Põhja prefektuuri politseiametniku MN poole, kiirendas ja sõitis politseiametnikule tahtlikult otsa, on välistatud tema tahtlus kannatanule üksnes valu tekitamiseks. Selline objektiivne teopilt on tunnistuseks sellele, et süüdistatav soovis kannatanule tekitada mitte pelgalt valu, vaid just tervisekahjustuse. Sellest tulenevalt on põhjendamatu kaitsja argument, et süüdistatava tegevus võib siiski vastata KarS § 119 lg 1 koosseisule põhjusel, et ta ei soovinud kannatanule rasket tervisekahjustust tekitada. II.
  7. Vastuseks prokuratuuri apellatsiooni taotlusele tühistada maakohtu otsus osas, millega D. Sauškin mõisteti õigeks AK suhtes toime pandud teos; teha tühistatud osas süüdimõistev otsus, tunnistades D. Sauškin süüdi kahe kannatanu suhtes toime pandud ühes teos KarS § 118 lg 1 p 2 järgi, märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis on oma võrdlemisi hiljutises praktikas (04.03.2021 ehk peale seda, kui ringkonnakohtu eelmine koosseis 23.02.2021 oma määrusega tagastas praeguse kriminaalasja maakohtule) asunud seisukohale, et süüdistuses kirjeldatu osaline tõendamata jäämine kohtumenetluses või asjaolude tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele. Õigeksmõistva otsuse tegemiseks peab mõni süüdistuses osutatud iseseisev kuriteosündmus või süüdistatava seotus kuriteoga tervenisti ära langema - olgu siis tõendamatuse tõttu või põhjusel, et mitte miski sellest faktikogumist, mis on süüdistusse märgitud ja kohtu poolt kindlaks tehtud, ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Süüdistatava saab õigeks mõista vaid mingis teos tervikuna, mitte selle teo mõnes asjaolus (nt vägivalla kasutamises võõra asja äravõtmisel). Seega kui süüdistuses kirjeldatud faktikogum, mis objektiivselt moodustab ühe teo, leiab kohtumenetluses tõendamist vaid osaliselt, ent vastab sellest hoolimata mingi kuriteo tunnustele, tuleb kohtul teha üksnes süüdimõistev otsus. Seevastu juhul, kui süüdistuses kirjeldatud asjaolud hõlmavad karistusõiguslikult mitut tegu (teomitmus) ja mõni neist tegudest või selle toimepanemine süüdistatava poolt ei osutu tervikuna tõendatuks või kui see tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, tuleb süüdistatav viimati nimetatud teos õigeks mõista (RKKKo nr 1-20-470/34, p-d 23-24). Sisuliselt tähendab eeltoodu, et praeguses asjas D. Sauškini tegevuses subjektiivse kuriteokoosseisu puudumine AK vastu suunatud teos ei tohi endaga kaasa tuua D. Sauškini õigeksmõistmist KarS §

§ 25lg 2 ega Kar

S § 118 lg 1 p 2 järgi selles osateos, kuna süüdistatav mõistetakse nagunii süüdi KarS § 118 lg 1 p 2 järgi. Teomitmuse jaatamiseks peab olema tuvastatud, et objektiivse kõrvaltvaataja jaoks on kuriteosündmus ajalis-ruumiselt selgelt piiritletud ning iga vägivallateo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Vaidlusaluses kuriteosündmuses selliseid asjaolusid ei esine. Siiski leiab ringkonnakohus, et praeguse olukorra erandlikkuse tõttu maakohtu otsus tühistamisele ega muutmisele prokuratuuri apellatsiooni alusel ei kuulu. Esiteks nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu otsuse põhjendustega kannatanu AK suhtes toimepandud osateo osas, et süüdistatava ettekujutus teost piirdus üksnes kannatanule MN otsasõiduga ja ta ei näinud ette olukorda, et MN taha astub Audist AK, kes saab kukkuvalt MN-lt löögi, kukub samuti ja kelle jalg jääb asfaldi ning kannatanu MN vahele, millest omakorda sõidab üle süüdistatava juhitud Opel. 14

(17)Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu järeldusega, et süüdistataval ei olnud tahtlust Opeliga liikuma hakates kannatanule AK-le otsa sõita, teda tappa või tema tervist kahjustada. Seetõttu ei vasta süüdistatava tegevus AK suhtes KarS §

§ 25lg 2 ega § 118 lg 1 p 2 tunnustele. Teiseks, Kr

MS § 3421 kohaselt on ringkonnakohtu lahendis, millega tühistatakse maakohtu otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel arutamisel kohustuslikud. 23.02.2021 määruses asus ringkonnakohtu eelmine koosseis seisukohale, et maakohtul tuleb kujundada seisukoht kuidas AK suhtes toime pandud osategu kvalifitseerida ning kujundada seisukoht tema võimaliku vastutuse osas. Maakohus ongi praegu vaidlustatavas 03.05.2021 otsuses seda teinud, kuigi eespool nimetatud Riigikohtu 04.03.2021 lahendi valguses ei oleks pidanud AK suhtes toimepandud osateo osas D. Sauškinit õigeks mõistma. III. 15. Alternatiivses taotluses vaidlustas kaitsja maakohtu otsust ka D. Sauškinile mõistetud karistuse osas, leides, et D. Sauškini tegevuse kvalifitseerimisel KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ühe kannatanu suhtes toimepandud osateo osas süüdistatavale mõistetud karistus on liialt karm. Kaitsja leiab, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes süüdistatava vabatahtliku ilmumise politseisse oma süü ülestunnistamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-14-07). Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut täielikult järginud. Maakohus on veenvalt põhistanud, miks ta leiab, et D. Sauškini süü narkokuriteo toimepanemises on keskmisest väiksem ning tema süü raske tervisekahjustuse tekitamises on keskmisest suurem. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et eraldi karistust kergendava asjaoluna oleks maakohus pidanud arvestama süüdistatava ilmumise politseisse süü ülestunnistamisele. Maakohus on oma otsuses veenvalt põhjendanud ning arvestas karistust raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p 9 mõttes, et süüdistatav põgenes sündmuskohalt selleks, et politseiametnikud ei tabaks teda koos sõidukis oleva narkootilise ainega. Sisuliselt oli süüdistatav n-ö „nurka surutud“. Temale oli teada, et politsei otsib teda taga seoses nii narkokuriteoga, mida ta oma põgenemisega üritaski varjata kui ka seoses otsasõiduga politseiametnikele. Selleks vabaneski ta esmalt narkootilisest ainest ja alles seejärel ilmus politseisse, kuid mitte süü ülestunnistamiseks politseiametnikele kehavigastuste tekitamise osas. Süüdistatava kaitsepositsiooniks oli läbivalt hädakaitses viibimine, millist ei saa kuidagi vaadelda süü ülestunnistamisena, olenemata sellest, et süüdistatav ikkagi ilmus politseisse ise. Maakohus on karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvestatud süüdistatava poolt kannatanule kahju vabatahtliku hüvitamise alustamist, lugedes seda karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis. KarS § 184 lg 1 sanktsioon näeb ette ühe- kuni kümneaastase vangistuse. Sanktsiooni keskmine on 5 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 118 lg 1 p 2 sanktsioon näeb ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Sanktsiooni keskmine on 8 aastat vangistust, mis on antud juhul mõistetava karistuse arvutamise lähtepunktiks. Maakohus mõistiski süüdistatavale, võttes arvesse süüdistatava süü suurust, karistuse kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist, karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärke silmas pidades, karistuse narkokuriteo eest kaugelt all sanktsiooni keskmist määra ning raske kehavigastuse tekitamise eest keskmisest määrast veidi raskema põhikaristuse. Kohtukolleegiumi veendumusel on 15

(17)maakohus süüdistatavale karistuse mõistmisel täiel määral arvesse võtnud, et D. Sauškini tegevus kannatanu AK suhtes ei vasta KarS §

§ 25lg 2 ega § 118 lg 1 p 2 tunnustele.

Liitkaristuse moodustamise osas juhib kohtukolleegium tähelepanu kohtupraktikas kujunenud põhimõttele, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (RKKKo nr 3-1-1-20-16, p 16). Praeguses asjas hoiduski maakohus liitkaristuse mõistmisel õigustatult absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest ning kohaldas raskeimat karistuste liitmise viisi. Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on veenvalt ning veatult põhjendanud süüdistatavale mõistetava karistuse liigi ja määra valikut, pidades silmas nii materiaalõigust kui ka asjakohast kohtupraktikat. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas ning ei pea vajalikuks neid korrata.

  1. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonides nimetatud rikkumist ega KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 03.05.
  2. a otsuse D. Sauškini suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
  3. Süüdistatav D. Sauškinile õigusabi osutanud kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 259,20 eurot. Kaitsja tasutaotluses on menetlustoiminguteks märgitud tutvumine maakohtu otsusega ning selle analüüs, apellatsioonkaebuse koostamine ning ajakuluks on näidatud kokku 240 minutit. Kohtukolleegium leiab, et kaitsjatasu taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 teise lause kohaselt kannab menetluskulud riik, kui apellatsiooni esitajaks on prokuratuur, seega jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda. Allkirjastatud digitaalselt Tühistatud osaliselt Riigikohtu 09.05.2022 otsusega RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  5. novembri
  6. a ja Harju Maakohtu
  7. mai
  8. a otsus osas, millega kohtud mõistsid Daniil Sauškini „A. K. vastu suunatud teos“ KarS §

§ 25lg 2 järgi õigeks. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. 2. Kassatsioon rahuldada osaliselt. 16

(17)3. Määrata Advokaadibüroo Aivar Ennok OÜ-le kassatsioonimenetluses Daniil Sauškinile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 129 eurot ja 60 senti (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.