KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tristan Ploom Otsuse tegemise aeg ja koht 19.04.2021, Tallinn Haldusasja number Haldusasi 3-20-721 X, Y ja Q kaebus Tarbijakaitse j

seletuskirjale ning taotlesid nendega arvestamist eksperthinnangu tegemisel. TTJA ei arvestanud kaebajate seisukohtadega. 6.2. Hüvitise arvutamisel ei võetud arvesse, et edaspidi ei ole kinnistul elektriliini tõttu võimalik metsa kasvatada. Elektriliini ehitamiseks tuleb selle asukohas mets maha raiuda, mille tulemusel saavad kaebajad ühekordset tulu kasvava metsa realiseerimisest. Kuid edaspidi ei ole neil võimalik samal maa-alal enam metsa kasvatada. Ehitatava elektriliini alune mets ei ole veel raieküps.

seletuskirja ja mõtte järgi tuleb neid asjaolusid arvestada kahju arvutamisel. Kaebajad ei saa tõenäoliselt (vähemalt) 50 aastat sundvalduse alas metsa kasvatada ja jäävad ebaõiglaselt ilma metsaga seonduvast tulust. 2 6.

1. Umbes 70 eurot aastas ei ole mõistlik talumistasu olukorras, kus tegemist on juba teise elektriliiniga samal kinnistul ning 1/3 kinnistust on soo ja raba. Elektriliinid on ehitatud nendesse kohtadesse, kus oleks võimalik metsa kasvatada, aga liinide rajamisega on need võimalused ära võetud. Keegi ei ole hüvitanud vana elektriliini asukohas uue metsa kasvatamisega seotud kulusid. 6.
2. Riigikohus on selgitanud, et elektriliini ehitamise ja kasutamise korral on kinnistu kasutamine võrreldav maa rentimisega turuhinna alusel (viide notari Priidu Pärna 17.01.2019 artiklile). Metsaomaniku keskmist kahju hektari kohta, mille ta saab, omades majandamiskeeluga metsamaad, võib hinnata 200 eurole aastas. Uue metsakultuuri rajamise kulu vana elektriliini alusele maale on minimaalselt 1500 eurot hektari kohta. 6.
3. Hüvitis kasvava ja küpse metsa tulu väärtuse vahest peab olema 23 813,61 eurot (raieküps mets 45 072,61 eurot - tegelik tulu kasvava metsa eest summas 11 560,57 eurot). Alternatiivselt peaks väärtus olema vähemalt 12 253,04 eurot, nagu oli algses prognoosis/kavas, kuid kindlasti mitte 4200 eurot. Selle summa kujunemine on arusaamatu. 6.
4. Isikliku kasutusõiguse seadmise menetluse raames koostatud eksperthinnangu koheselt on ainuüksi kitsendatava krundiosa arvestuslik turuväärtus 10.01.2019 seisuga 9000 eurot. Sellele lisandub negatiivne mõju kinnisasjale tervikuna, millega oleks pidanud arvestama hüvitise arvutamisel. Kaebajaid on ajanud segadusse erinevad eksperthinnangud (9000 eurot kitsendava krundiosa eest vs 250 või 1000 eurot masti eest). Algselt viidati, et kaebajate maale tuleb üks väike mast ja üks suur mast. Hiljem on olnud jutt ühest väikesest mastist. 6.
5. Kui TTJA väide, et hüvitise arvutamisel on lähtutud

-st, on õige, siis tuleks kontrollida kas asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕSRS) talumistasu ja

hüvitise vastavad sätted on Põhiseadusega (edaspidi PS) kooskõlas.

puhul on küsimus, miks ei kuulu hüvitamisele saamata jääv tulu või kulu, mis on seotud vana liini asukohta uue metsa istutamisega. Perioodilist talumistasu puhul on küsimus selles, miks see ei vasta maa rentimise turuhinnale. Õiguskantsler on selgitanud (https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Sundvalduse%20alusel%20 % C3%A4rimaale%20paigaldatava%20maakaabelliini%20talumistasu.pdf), et talumistasu regulatsioon on väga suure üldistusastmega. AÕSRS §-s 155 sätestatud perioodilise talumistasu suuruse määramiseks on Riigikogu kehtestanud vaid kitsenduste sisulise ulatuse eelduslikud koefitsiendid. See tähendab, et põhjendatud juhul võib seaduses sätestatud kitsenduse eelduslikest koefitsientidest kõrvale kalduda ja võtta perioodilise talumistasu arvutamise aluseks teistsugused koefitsiendid. Seega võib perioodilise talumistasu ette näha ka siis, kui seaduse kohaselt seda ei eeldata. Seaduses määratud eelduslikud koefitsiendid on üksnes lähtekoht talumistasu suuruse väljaselgitamisel, mitte tingimata igal juhul kohalduv lõplik lahendus. 6.8.

§ 4

lg-d 2 ja 3 sätestavad üldpõhimõtte, et kinnisasja omanik võib taotleda talle kuuluva kinnisasja omandamist riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt õiglase ja kohese tasu eest, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Kaebajate kinnistu on 1/3 ulatuses soo ja raba, vana elektriliini ehitamisega raiuti selle asukoha mets, sundvalduse alal raiutakse maha teine osa metsa. Sundvalduse seadmisel ei hüvitata uue metsa kasvatamise kulusid. Seetõttu soovisid kaebajad 17.09.2019 seisukohas, et sundvalduse seadja omandaks kaebajate kinnistu. Seda taotlust ei lahendanud TTJA otsuse tegemisel. Vaideotsuses selgitas TTJA, et kaebajad peavad pöörduma Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poole, kuna TTJA-l puudub pädevus selle küsimuse lahendamiseks. Kaebajad kahtlevad, kas TTJA seisukoht on õige ja heidavad ette, et see küsimus oleks tulnud lahendada otsuses. Kaebajad toetuvad

seletuskirjale:

annab õiguse taotleda kinnisasja omandamist, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Sellise taotluse 3 esitamise korral tuleb kaaluda, kui koormavad on avalik-õiguslikud kitsendused kogu kinnisasja kasutamisele. Isiku omandiõiguse riive proportsionaalsust avaliku huvi vajadusele peab hindama haldusorgan, kellele taotlus esitatakse. Kui omandiõiguse riive on väga suur ja kinnisasja ei ole võimalik kasutada senisel sihtotstarbel, peab haldusorgan alustama omandamise menetlust. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Sundvalduse seadmise taotluse aluseks on riigi eriplaneering: Pärnu maavanema 15.07.2016 korraldusega nr 1-1/16/736 kehtestatud Pärnu maakonna planeeringu teemaplaneering HarkuLihula-Sindi 330/110 kV elektriliini trassi asukoha määramine. Ehitatav elektriliin on osa kogu Eesti katmiseks vajalikust 330 kV elektrivõrgust. Kuna planeering on kehtiv ning seda ei ole vaidlustatud, ei ole vaidlusaluseks objektiks elektriliini asukoht ning asjaolu, kas ja mis ulatuses liinikoridor kattub mõne teise kõrgepingeliini koridoriga ning kas kaebaja kinnistule liini rajamisel on arvestatud varasemalt rajatud tehnorajatistega.
3. TTJA on teinud kõik temast oleneva, et sundvaldusega kaasnev kahju saaks hüvitatud vastavalt kehtivale õigusele. TTJA ei anna hinnangut sellele, kas ja kui piirav on kehtiv õigus kinnistu omanikule ning kas kehtiv õigus on asjakohane.
4. Asjas on ülekaalukas avalik huvi sundvalduse seadmiseks. Elektriliin saab olema osa Balti riikide ühtsest 330 kV elektrivõrgust. Selle rajamise vajadus on fikseeritud Eesti elektrimajanduse arengukavas ja on energeetikavaldkonna prioriteet üleriigilises planeeringus Eesti 2030+. Ehitatav elektriliin on vajalik elektri varustuskindluse suurendamiseks mitte ainult kogu riigi vaid kogu Põhja- ja Baltimaade piirkonna ülekandekadude vähendamiseks. Uus elektriliin on tulevikus vajalik energiaturu arendamiseks ja edukaks sünkroniseerimiseks Balti riikide ja Kesk-Euroopa vahel.
5. Vaidlusaluse kinnisasja hindamine on läbiviidud

§ 12nõudeid järgides.

TTJA tellis hüvitise määramiseks eksperthinnangu, mille koostaja lähtus Eesti varahindamise standarditest EVS 875 ja Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu heade tavade koodeksist.

seletuskiri näeb ette, et avalikes huvides kinnisasja omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise aluseks oleva hüvitusväärtuse määramisel tuleb hindajal juhinduda vara hindamise standardi EVS 87512:2016 osast 12 „Hindamine hüvitamise eesmärgil“. Nimetatud standard näeb ette saamata jääva tulu ja otsese kaasneva kahju hindamise. Metsa hindamisel võttis metsa ekspert lisaks tänasele tagavarale arvesse raieringi. 12. Hüvitisväärtuse määramisel on võimalik arvesse võtta regulatsioonis ettenähtud asjaolusid ning lähtuda ettenähtud metoodikast.

seletuskiri küll viitab, et elektriliini rajamisel üle metsakõlviku ei ole selle omanikul võimalik seal enam metsa kasvatada, kuid ei näe selle eest ette täiendavat kompensatsiooni. Hüvitisväärtuse määramisel makstakse välja võrdväärne tasu küpse metsa raieringiga. 13. Talumistasu on määratud

-s ja AÕSRS sätestatud tingimustel ning määratud maksimaalmääras 77,44 eurot. TTJA-l ei ole õigust ega põhjust määrata talumistasu mõnest muust metoodikast lähtuvalt. TTJA kaalutlusõigus on sisuliselt redutseeritud nullini. Sellest tulenevalt puudub TTJA-l õigus seadusega mittekooskõlas olevat kokkuleppelist tasu rakendada. 14. TTJA ei saa lahendada sundvõõrandamise taotlust

§ 4lg 2 ja 3 alusel, kuna TTJAl puudub selleks pädevus.

TTJA teavitas kaebajat, kellele tuleks vastavasisuline taotlus esitada. 4

-s on sätestatud kaks eraldiseisvat menetlust (sundvalduse seadmine ja kinnisasja avalikes huvides omandamine).

§ 4

lg 2 sätestab üldpõhimõttena, et kinnisasja omandamine ei ole lubatud, kui omandamise eesmärk on saavutatav sundvalduse seadmisega. Nii on ka avalikus huvis tehnovõrgu või -rajatise püstitamisel eelistatum sundvalduse seadmine, kuna reeglina on tehnovõrgust või -rajatisest tulenev kitsendus kinnisasja omanikule väike, mistõttu on sundvalduse seadmine üldjuhul eelistatud maa omandamisele. Arvestades eeltoodud põhimõtet, ei saa TTJA nõustuda tõlgendusega, et sundvalduse seadja peab põhjendama, miks puudub riigi huvi kinnisasja omandamiseks. Seega on TTJA seisukohal, et

sätetega ei ole kooskõlas olukord, kus TTJA peaks sundvalduse seadmise menetluses pöörduma igakordselt

§ 3

lg-s 1 ja § 6 lg-s 3 nimetatud menetleja poole – antud juhul Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poole - riigi huvi välja selgitamiseks. TTJA on selles osas kaebajaid juhendanud, mis nähtub ka TTJA poolt menetluses antud selgitustest. 15. TTJA hinnangul on antud juhul ka põhjendamiskohustus täidetud, kuna vaidlustatud haldusaktidest nähtuvad faktilised ja õiguslikud alused, millest lähtuvalt vastavad haldusakti anti. Kaebaja poolt viidatud Priidu Pärna 17.01.2019 seisukoht toob välja autori hinnangul kehtivas õiguses esinevad kitsaskohad, kuid see ei anna TTJA-le alust kehtiva õiguse kohaldamata jätmiseks või selle meelevaldseks tõlgendamiseks. 16.

vastuvõtmisega ei sätestatud eraldi aluseid talumistasu suurusele, vaid võeti üle 17.01.2018 AÕSRS ja teiste seaduste muutmise seadusega (405 SE) sätestatud alused. Talumistasu kujunemise seaduslikke aluseid muudeti pärast seniste sätete kehtetuks tunnistamist Riigikohtu poolt põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluses

1. a. Uuendatud normide seletuskirjas on kirjeldatud talumistasu kujunemise aluseid. TTJA tutvus AÕSRS 17.01.2018 seaduseelnõu ja selle menetluskäiguga ning leiab, et kuivõrd nimetatud eelnõu vastuvõtmine on toimunud vastavalt põhiseaduslikult kehtestatud korrale, siis annab see aluse haldusorganile oma halduspraktikas eeldada, et kohtu poolt osundatud õigusaktid ei ole PS-ga vastuolus. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
2. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. Kolmas isik peab hüvitiste maksmisel lähtuma võrdse kohtlemise põhimõttest ning seda on järginud eksperthinnangu alusel. Kuivõrd hüvitise tasumise kohustus on kolmandal isikul ning see kulu läheb kõikide võrguteenuse tarbijate võrgutariifi, ei saa hüvitis olla ebamõistlikult suur. Kolmas isik eeldab, et vastustaja poolt tellitud eksperthinnang on koostatud sõltumatu asjatundja poolt lähtudes

nõuetest. Seetõttu puudub alus kahelda eksperthinnangu ja määratud hüvitise õigsuses. Kaebajatele on võimalik maksta täiendavat hüvitist või kompenseerida võimalikku kahju tagantjärele, kui peaks selguma, et praegune vastustaja poolt tellitud eksperthinnang on olnud ekslik või see on koostatud valedel alustel. 19. Seadusandja on AÕS 158¹ kohaldamise ehk talumiskohustuse tekkimise ette näinud eelkõige sundvalduse seadmisega (AÕS § 158¹ lg 1 viimane lause), kuid ei ole siiski välistanud talumiskohustuse seadmist kokkuleppe teel (AÕS § 158¹ lg 3). Kolmas isik on siiani eelistanud maaomanikega maakasutuskokkuleppe saavutamist sundvalduse seadmise regulatsiooni rakendamisele. Elektriliini ehitamisel tekib talumiskohustus ca 900 maaomanikul, kellest enamusega on läbirääkimised peetud ja vastavad maakasutuskokkulepped sõlmitud. Kolmas isik üritas saavutada kaebajatega kokkulepet isikliku kasutusõiguse (edaspidi IKÕ) seadmiseks kaebajate kinnistule, kuid kokkuleppe sõlmimise võimalused ammendusid, kuna kaebajad ei pidanud piisavaks neile makstava ühekordse hüvitise suurust. Kolmas isik on välja töötanud nn kompensatsioonipaketi maakasutuskokkulepete sõlmimisel. 5 Maakasutuskokkuleppe sõlmimisel makstava ühekordse hüvitise ja

alusel määratud ühekordse hüvitise määrad võivad mõnevõrra erineda. Erinevalt

-st näeb kolmanda isiku kompensatsioonipakett IKÕ seadmisel ette ühekordse hüvitise vabalt seisva masti paigaldamise eest 250 eurot ja tõmmitsatega masti paigaldamise eest 1000 eurot. Tulenevalt eeltoodust ei ole kaebuses välja toodud erisused mastide hüvitise määrade kohta asjakohased, kuivõrd

eraldi kompensatsiooni mastide paigaldamise eest ette ei näe. Kaebajad ei ole mõistnud vabatahtliku maakasutuskokkuleppe raames peetud läbirääkimiste ja

alusel läbiviidud sundvalduse seadmise menetluse erisusi ning asjaolu, et IKÕ järgse ja sundvalduse otsuse järgse ühekordse hüvitise määrad ei saagi olla samad. Seetõttu ei saa kaebajate poolt 14.12.2020 kohtule esitatud eksperthinnangut arvestada, kuivõrd see telliti maakasutuskokkuleppe sõlmimiseks. 20. Hüvitise määramisel ei ole võetud aluseks kasvava metsa väärtust, vaid hinnatud on metsa väärtust tulevikuperspektiiviga, st arvestatud on raieküpse metsa väärtusega. Sundvalduse seadmise tõttu tekkiva varalise kahju hindamisel, mis tuleb kinnisasja omanikule

§ 39

lg 6 järgi hüvitada, on arvestatud

eelnõu seletuskirjas viidatud asjaoluga, et elektriliini alune mets ei ole raieküps. Samuti on kahju hindamisel arvestatud maa hüvitisväärtusega, mis langeb sundvalduse ala ulatuses käibest välja. Kaebajate kinnistul raiutud metsamaterjal kuulub kaebajatele, mille turustamisest on neil võimalik saada täiendavat ühekordset tulu

1. Kaebajate nõuet maa taas metsamaana kasutuselevõtu kulu kompenseerimiseks ei ole võimalik rahuldada, kuivõrd selle täitmiseks puudub õiguslik alus. Sundvalduse aluseks olev teemaplaneering näeb ette, et Harku-Lihula-Sindi 330/110 kV õhuliini valmimise ajaks peavad kõik liinid, mis kuuluvad likvideerimisele, olema demonteeritud ja ala heakorrastatud. Kaebajate kinnistul asuv olemasolev elektriliin demonteeritakse, millest tulenevalt on kaebajatel võimalik demonteeritud liini alune maa soovi korral taas kasutusele võtta. Kas, kuidas ja mis eesmärgil kaebajad antud ala uuesti kasutusele võtavad, on kaebajate otsustada ning kolmandal isikul puudub kohustus sellise tegevuse eest täiendava kompensatsiooni maksmiseks.
2. Kaebajate kinnistu kõlvikulise koosseisu hulgas on haritav maa ja looduslik rohumaa (vastavalt 34,44 ha ja 1,12 ha), mida on võimalik vaatamata õhuliini olemasolule sihtotstarbeliselt edukalt edasi kasutada. Maa edasine kasutamine põllumajandusliku maana on takistatud üksnes mastialusel maal ja selle vahetus ümbruses, kuivõrd suurema põllumajandustehnikaga manööverdamine võib masti läheduses osutuda keerukaks. Haritaval maal ei kasutata tõmmitsatega maste just nimelt seepärast, et vähendada mastialuse ala pindala, millel põllupidamine ei ole masti olemasolust tulenevalt võimalik ning vältimaks põllutöömasinatega masti tõmmitsatesse takerdumist. Kõrgepingeliini kaitsevööndis, sh juhtmete all on põllutöömasinate kasutamine üldjuhul piiranguteta võimalik (juhtmete all ja neile lähemal kui 5 meetrit tuleb vältida üksnes selliste masinate ja mehhanismide kasutamist, mille töökõrgus võib ületada 4,5 meetrit (nt tõstukid, laadurid). Seetõttu on kolmandale isikule arusaamatu kohtu seisukoht, mille kohaselt sundvaldus poolitab vähemalt 8,4 ha suuruse põllumaa. XXXX-XXXXXXXX kinnistut ei ole võimalik sundvalduse ala ulatuses kasutusse võtta metsamaana, kuid põllupidamist sundvaldus kolmanda isiku hinnangul ei takista (v.a haritaval maal paikneva 1 masti ja selle vahetu lähiümbruse ulatuses).
3. Sundvalduse seadmise otsusega määrati kaebajatele talumistasu

§ 40lg 5 alusel.

Kaebuses esitatud viited erinevate asjatundjate arvamustele ja Riigikohtu praktikale on asjakohatud, kuivõrd viidatud seisukohad on antud kas enne kehtiva regulatsiooni jõustumist või kriitikana kehtivale regulatsioonile. Talumistasu määramisel on vastustajal võimalik tugineda üksnes kehtivale õigusele. Talumistasu on määratud

-st ja AÕSRS-st tulenevatel tingimustel maksimaalses määras. 6

1. Maa-ameti talumistasu kalkulaatorist nähtuvalt on kaebajate kinnisasja talumistasu suurus 31.01.2021 seisuga 72,71 eurot, mis tähendab tasu maksimaalset võimalikku määra. Kui maa kasutamine sihtotstarbeliselt on võimalik, on tasu suurus pool talumistasu kalkulaatoris kuvatud summast. Võrreldes kuni 16.04.2012 kehtinud regulatsiooniga on tehnovõrgu talumistasud suurenenud märkimisväärselt. Enne 17.04.2012 kehtinud AÕSRS § 154 nägi ette tehnovõrgu ja -rajatise talumistasu suuruse vaid 1% maa maksustamishinna ja maa sihtotstarbele vastava koefitsiendi korrutisena, mis maatulundusmaa puhul oli kõigest 0,
2. Kaebajate kinnisasja perioodilise talumistasu määr oleks enne 17.04.2012 olnud 0,97 eurot; alates
3. aastast 24,24 eurot ning alates 01.01.2019 jõustunud regulatsiooni alusel on see 72,71 eurot. 25.

sätestab üldpõhimõtte, mille kohaselt peab isiku omandiõiguse riive olema proportsioonis avalikust huvist tingitud vajadusega. Seetõttu ei ole kinnisasja omandamine lubatud, kui omandamise eesmärk on saavutatav sundvalduse seadmisega. Võttes arvesse ka asjaolu, et kaebajate kinnistul paiknev olemasolev õhuliin likvideeritakse, ei ole põhjendatud kaebajate ettepanek kinnistu omandamiseks.

1. Riigikohus on 17.04.
2. a otsuses nr 3-4-1-25-11 (p 35) tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustust pidanud PS § 32 lõikes 2 sätestatud omandiõiguse piiranguks. Seega on talumistasu maksmise eesmärgiks hüvitada maaomanikule tehnovõrgu või -rajatise talumisest tulenev omandiõiguse riive. Viidatud otsuses on Riigikohus selgitanud, et talumiskohustuse eest ette nähtud tasu suuruse piiramine on sobiv meede universaalteenuste mõistliku hinna tagamiseks. Olukorras, kus talumistasu suurust määrav regulatsioon puudus, astus Riigikohus seadusandja asemele ning tegi 11.03.2015 otsuse nr 3-2-1-87-14, milles selgitas, millistest põhimõtetest lähtuvalt tuleb talumistasu maksta. Kolmanda isiku andmetel said ennekõike viidatud Riigikohtu otsused aluseks uue põhiseaduspärase talumistasude regulatsiooni kehtestamisele. Seetõttu puudub kolmandal isikul põhjus kahelda kehtiva perioodilise talumistasu suuruse määramise lähtealuste põhiseaduspärasuses. Ka

järgsed ühekordse hüvitise määramise lähtealused on kolmanda isiku hinnangul PS-ga kooskõlas, kuivõrd tegemist on haldusorgani kaalutlusotsusega, hüvitada tuleb otseselt kaasnev varaline kahju, mis tekib sundvalduse seadmise tõttu ning saamata jäänud tulu, mis on kooskõlas võlaõigusseaduse üldiste kahju hüvitamise põhimõtetega. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. TTJA jättis õigusvastaselt lahendamata kaebajate taotluse kinnistu omandamiseks (

§ 4lg 3).

Kohus kohustab TTJA-d taotlust uuesti hindama. Kaebajate väited ei anna alust otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks.

1. Kohus selgitab esmalt kaebuse nõudeid. Kaebajate otsuse ja vaideotsuse tühistamisnõuded põhinevad sellel, et hüvitis ja talumistasu on määratud õigusvastaselt (otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4, 20.04.2020 kaebuse lisa 1, vaideotsuse põhjendava osa p 18). Selle alusel taotlevad kaebajad, et TTJA teeks uue otsuse. Kaebajad leiavad, et TTJA jättis õigusvastaselt lahendamata nende taotluse kinnisasja riigi poolt omandamiseks ning taotlevad, et kohus kohustaks TTJA-d selleks. Kaebajad ei vaidlusta sundvalduse seadmise õiguslikku põhjendust – elektriliini ehitamine riigi eriplaneeringu alusel – ja sellest tulenevate piirangute ulatust. Taotlus omandada kinnisasi riigi poolt
2. Õigusnormist arusaamiseks ja selle korrektseks rakendamiseks on vaja välja selgitada õigusnormi sisu. Selleks on võimalik kasutada nelja meetodit: grammatilist, süstemaatilist, subjektiiv-teleoloogilist tõlgendamist (seadusandja tahe) ning objektiiv-teleoloogilist tõlgendamist (seaduse sätte mõtte ja eesmärk). 7 28.
3. Enamikel juhtudel lihtsustab õigusnormist arusaamist vastava õigusakti eelnõu seletuskirjaga tutvumine.

eelnõu (598 SE, www.riigikogu) seletuskirjas selgitatakse, et kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus reguleerib olukorda, kui riik või kohalik omavalitsus vajab maad avaliku huvi tõttu (

1. Sissejuhatus, lk 3). Pärast kinnisasja avalikes huvides omandamise menetluse algatamist ja pärast isiku ärakuulamise õiguse realiseerimist selgub, kas menetlus jätkub sundvõõrandamisega või eraõiguslike tehingute sõlmimisega. Seetõttu on kogu menetlus käsitletav ühtsena ja ühes menetlusetapis läbi viidud toiminguid hilisemas etapis uuesti ei korrata. Sellest tulenevalt toimub juba menetluse alguses ka kinnisasja ja omandamisega otseselt kaasnevate varaliste kahjude hindamine ning kogu menetluse jooksul lähtutakse väljaselgitatud hinnast (
2. Sissejuhatus, lk 3).

§ 3. Kinnisasja omandamise otsuste tegemise pädevus koondatakse ühte paragrahvi.

Kui kinnisasi omandatakse riigi huvides kokkuleppel maaomanikuga, on otsustajaks valdkonna eest vastutav minister või menetluse läbiviija (3.

1. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus, lk 10). Kõige rohkem maid omandatakse riigile seoses taristuprojektidega ning suurem osa kokkuleppeid tehakse väikese pindalaga maatükkidega, mille väärtus jääb alla 50-kordse brutokuupalga, mis eelnõu koostamise ajal on 57 700 eurot. Seega suurem omandamiste otsustamise koormus jääbki riigi huvi korral menetluse läbiviijale. Kõrgema väärtusega kinnisasjade omandamise otsustamine on oluliselt vastusrikkam, seetõttu jäävad sellised otsused valdkonna eest vastutavale ministrile (3.
2. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus, lk 10-11).

§ 4

lõigete 2 ja 4 sõnastus vastab kehtivas õiguses KASVS § 3 lõigetele 2 ja 3.

§ 4

lõigete 2 ja 3 sätestavad üldpõhimõtte, et isiku omandiõiguse riive peab olema proportsioonis avalikust huvist tingitud vajadusega. See tähendab, et kui avalik eesmärk on saavutatav sundvalduse seadmisega, ei ole omandamine lubatud. Samuti kui eesmärk on saavutatav ilma sundvalduse seadmata, ei tohi seda seada.

§ 4

lõige 4 annab kinnisasja omanikule õiguse taotleda talle kuuluva kinnisasja omandamist, kui kehtestatud avalikõiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Sellise taotluse esitamise korral tuleb kaaluda, kui koormavad on avalik-õiguslikud kitsendused kogu kinnisasja kasutamisele. Isiku omandiõiguse riive proportsionaalsust avaliku huvi vajadusele peab hindama haldusorgan, kellele taotlus esitatakse. Kui omandiõiguse riive on väga suur ja kinnisasja ei ole võimalik kasutada senisel sihtotstarbel, peab haldusorgan alustama omandamise menetlust (3.1. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus, lk 14). 28.2.

§-d 3 ja 4 on asjakohased järgmises osas. § 3. Otsustamise pädevus

§ 3

lg 1 ja § 4 lg-te 2 ja 3 tekstist ning eelnõu seletuskirjast, leiab kohus, et TTJA ei tõlgendanud

§ 3lg 1 ja § 4 lg 3 teist lauset õigesti.

28.3.1. Kohtu hinnangul on

§ 3

lg 1 eesmärgiks reguleerida, kellel on riigi nimel pädevus otsustada teatud väärtuses kinnistute omandamise üle (üle 50-kordne brutokuupalk, § 3 lg 1 p 1), kinnisasjade vahetamise üle (mis võib endas kujutada võimalikku korruptsiooniohtu, § 3 lg 1 p 2) ja kinnisasja sundvõõrandamise üle (kulu riigi jaoks, § 3 lg 1 p 3). Kõikide juhtude ühiseks nimetajaks on riigi huvi. Kui riigil ei ole huvi kinnisasja omandada ükskõik millisel

§ 3

lg-tes 1-3 nimetatud juhtudel, kuid riik soovib võõrast kinnistut kasutada, tuleb kohaldada sundvaldust (kui ei sõlmita isikliku kasutusõiguse kokkulepet). Kohus leiab

§ 3

lg 1 ja § 4 lg 3 teise lause süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise tulemusel, et kinnisasja omandamise taotluse lahendab riigi nimel minister üksnes siis, kui riigil on huvi kinnisasi omandada. Seadusandja viis nende juhtumite otsustamispädevuse võimalikult kõrgele, sest tegemist on riigi jaoks olulise kuluga (§ 3 lg 1 p 1) või muude finants- ja/või õiguspoliitiliste küsimustega (§ 3 lg-d 2-3). 28.3.2. Puudub vaidlus selles, et riigil ei olnud algusest peale huvi omandada kaebajate kinnistut. Küll oli riigil huvi kaebajate kinnisasja kasutada selleks, et sarnaselt paljudele teistele kinnistutele võimaldada riikliku tähtsusega elektriliini ehitamine ja hilisem kasutamine. Seega oli menetluse algusest (isikliku kasutusõiguse seadmise läbirääkimised) kuni sundvalduse seadmiseni selge, et riigi huvi on pakkuda kaebajatele hüvitist nende kinnistu kasutamise eest. Järelikult, kui kaebajad esitasid sundvalduse menetluse käigus taotluse kinnisasja omandamiseks ning riigil puudus selleks huvi, oli TTJA-l kui sundvalduse menetluse läbiviijal pädevus keelduda kinnisasja omandamisest. TTJA vastava otsuse õiguslikuks aluseks on

§ 4lg 2.

28.4. Seega jättis TTJA õigusvastaselt lahendamata kaebajate taotluse kinnisasja omandamiseks riigi poolt. Järelikult on kaebajate kohustamisnõue, mille nad esitasid sundvalduse menetluses TTJA-le, põhjendatud ning kaebus tuleb selles osas rahuldada. Hüvitise ja talumistasu õiguslikud alused 29.

reguleerib olukorda, kui riik või kohalik omavalitsus vajab maad avaliku huvi tõttu. Selle eesmärgi saavutamiseks on kavandatud õiglaste ja piisavate kompensatsioonimeetmete rakendamine (SE 598

seletuskiri, 1. Sissejuhatus, lk 3). Sundvalduse seadmisele kohaldatakse sundvõõrandamise kui kinnisasja tahtevastase omandamise sätteid (

§ 39lg 2).

Kohus tõlgendab seda sätet eelkõige selliselt, et mõlemale menetlusele on omane kinnisasja omaniku tahte vastane tegevus avalikust huvist lähtuvalt koos kohustusega tagada õiglane ja piisav hüvitis. 9 Mõlemal juhul on hüvitise suuruse väljaselgitamisel esmaseks tegevuseks kinnisasja väärtuse hindamine (

§ 12

lg 1) ning sundvalduse korral seejärel piirangutest lähtuva kinnisasja väärtuse vähenemise hindamine ehk varaline kahju (

§ 39lg 6).

Sundvalduse olemuseks on võõra kinnisasja kasutamine selliselt, et kinnisasja omanikul säilib samuti kinnisasja kasutamine, kuid kitsendusest tulenevalt piiratud kujul. 29.1. Kitsendusest tulenevalt makstakse ühekordset hüvitist varalise kahju eest (

§ 39

lg 6) ja sundvalduse tasu (

§ 39lg 5).

Mõistet perioodiline talumistasu

-s tekstis ei kasutata, kuigi

seletuskirjas on selle kohta konkreetne lõik. Seadusandja selgitas sundvalduse tasu kujunemist järgnevalt.

§ 39

lõikes 5 ühtlustatakse sundvalduse seadmise eest makstava tasu regulatsioon 17.01.2018 Riigikogus vastu võetud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (tehnovõrgu talumise tasu muutmine) ja mis jõustub

1. aasta
2. jaanuaril. Tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse eest makstakse maaomanikule perioodiliste maksetena aastatasu. Kui võrguettevõtja ja kinnisasja omanik lepivad sundvalduse tasus kokku, lähtutakse kokkuleppest. Võrguettevõtja ja maaomanik lepivad praktikas sageli kokku, et tasuks on seadusega määratud talumistasu. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab sundvalduse seadja sundvalduse tasu seaduse alusel. Kuna sundvaldus seatakse võrguettevõtja kasuks, on tasu maksmise ja kahju hüvitamise kohtustus võrguettevõtjal (

seletuskiri, lk 39). Seadusandja võttis 17.01.2018 vastu asjaõigusseaduse rakendamise ja teiste seaduste muutmise seaduse (edaspidi 405 SE) ning alustas 598 SE menetluse 05.03.

1. Seega sai seadusandja sundvalduse regulatsiooni kehtestamisel arvestada vastu võetud seadusega. Kohtu hinnangul oleks seadusandja õigusselguse põhimõtte järgimise kohustusest tulenevalt võinud eraldi sättes öelda, et elektriliini talumistasu määramisel lähtutakse AÕSRS §-st
2. Sest talumistasu puhul ei kehti üldpõhimõttena rakendatav

§ 39

lg 5 kolmas lause sõnastuses: Sundvalduse tasu määratakse käesoleva seaduse § 12 lõikes 2 sätestatud korras. Viide ei ole elektriliini puhul asjakohane, sest see säte reguleerib eksperdi poolt kinnisasja väärtuse hindamist. Vastav hindamine on vajalik hüvitise suuruse kindlaksmääramisel (

§ 39lg 6).

29.2. Kolmas isik on õigesti selgitanud, et sundvalduse ja kokkuleppelise hüvitise (kinnistu omanik nõustub isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu sõlmimisega) määramise alused on erinevad. Kolmas isik on välja töötanud ühtse nn kompensatsioonipaketi maakasutuskokkulepete sõlmimisel. Kaebajad on kaebuses välja toonud erisuse mastide eest tasutava hüvitise osas. Kolmas isik selgitab, et maakasutuskokkuleppe sõlmimisel makstava ühekordse hüvitise ja

alusel määratud ühekordse hüvitise määrad võivadki mõnevõrra erineda. Erinevalt

-sest näeb kolmanda isiku kompensatsioonipakett IKÕ seadmisel ette ühekordse hüvitise vabalt seisva masti paigaldamise eest 250 eurot ja tõmmitsatega masti paigaldamise eest 1000 eurot. Tulenevalt eeltoodust ei ole kaebuses välja toodud erisused mastide hüvitise määrade kohta asjakohased, kuivõrd

eraldi kompensatsiooni mastide paigaldamise eest ette ei näe (23.10.2020 menetlusdokument, p 11, lk 5-6). AÕS § 1581 lg 3 on õiguslikuks aluseks tehnovõrgu või -rajatise omaniku ja kinnisasja omaniku kokkuleppele isikliku kasutusõiguse (AÕS § 225 lg 1) seadmiseks. Selline kokkulepe oleks võimaldanud kaebajatel kolmanda isikuga leppida kokku tingimustes, mida

ei võimalda, aga ka ei keela. Kolmas isik tegi kaebajatele omapoolse pakkumuse, mille nad lükkasid tagasi. Kuna isikliku kasutusõiguse kokkulepet ei sõlmitud, siis esitas kolmas isik põhjendatud TTJAlt sundvalduse seadmise taotluse AÕS § 1581 lg 11 ning

§ 4

lg 1 p 5 alusel, et võimaldada elektriliini ehitamist ja selle hilisemat kasutamist. 29.3. Hüvitist (

§ 39

lg 6) maksab TTJA kui sundvalduse seadja

alusel. 10 Talumistasu (

§ 39lg 5) maksab kolmas isik kui elektriliini käitleja AÕSRS alusel.

Hüvitise suurus 30. Hüvitis suuruse määrab ekspert (

§ 39

lg 5 viitega

§ 12lg 2 esimene lause).

Sundvalduse seadmisel ei maksta

§-des 15-17 nimetatud täiendavaid hüvitisi (

§ 39lg 5).

Seega võivad hüvitise maksmisel arvesse tulla

§-d 13 (otsene varaline kahju) ja 14 (saamata jäänud tulu). Kinnisasja omanikule tuleb hüvitada varaline kahju, mis tekib sundvalduse seadmise tõttu (

§ 39lg 6).

Kohtu hinnangul ei esine kaebajate puhul

§ 14kirjeldatud olukorda.

Kaebajad ei ole

§-le 14 oma seisukohtades tuginenud. Seega tuli hüvitise määramisel lähtuda otsesest varalisest kahjust. Hüvitamisele kuulub selgelt tuvastatud ja tõendatud otseselt kaasnev varaline kahju, mis on tekkinud kinnisasja turuväärtuse vähenemisega äralõike tõttu. Otseselt kaasnev varaline kahju hüvitatakse ühekordselt (

§ 13lg 1).

Sama põhimõtet tuleb arvestada hüvitise määramisel sundvalduse korral – kinnisasja turuväärtuse vähenemine sundvalduse alal. TTJA määras hüvitise suuruse - 17250 eurot hüvitist - õiguspäraselt lähtudes kaebajatele tekitatud otsesest varalisest kahjust. Otsese varalise kahju tuvastas ekspert, kes leidis, et hüvitiseks on kasvava metsa raie turuväärtus 12800 eurot, metsamaa turuväärtus 4200 eurot ja haritava maa turuväärtus 250 eurot, kokku 17250 eurot. Ekspert selgitas hüvitise kujunemise üldiseid aluseid: Metsamaa osas on põhjendatud sundvalduse ala turuväärtusel põhineva kahju hüvitamine. Sellele lisandub kahju, mis tuleneb asjaolust, et osa eraldisi ei ole raieküpsed. Selle arvesevõtmiseks lisatakse tänasel tagavaral põhinevale väärtusele hüpoteetiline osa, mis põhineb raieringil. Eraldi on arvesse võetud tulu, mida andnuks eraldised 1 ja 4 enam võrreldes sellega, mida need annavad tänases kasvufaasis. Haritava maa osas piirdub otsene varaline kahju mastialuse ja sellega vahetult piirneva ala väärtusega. Väljakujunenud praktika on maksta lihtmastide puhul hüvitist 250 €. See katab otsese varalise kahju ja on seetõttu põhjendatud aluseks hüvitise maksmisel (eksperthinnang, lk 3). 30.1. Kaebajate kinnistul raiuti osaliselt mets, mis ei olnud raieküps. Selle metsa puhul kasutatakse mõistet kasvav mets (eraldised 1 ja 4).

eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et hindamise läbi viimine kutselise hindaja poolt võib kasvava metsaga kinnisasja puhul olla komplitseeritud, kuna hindaja pädevusse ei kuulu kasvava metsa väärtuse määramine. Reeglina tuleb hindamisprotsessi kaasata metsaekspert (lk 22). Ekspert järgis seda nõuet ja tellis metsa hindamise Metsaeksperdi Metsakorralduse OÜ-lt (eksperthinnang, viide 1, lk 3). Ekspert selgitas kasvava metsa hüvitise kujunemist: Olemasolev mets raiutakse ning maaomanikul puudub tulevikus võimalus metsast tulu saada. Seetõttu kasvava metsa hindamisel võetakse vastavalt tellija poolt esitatud lähteülesandele lisaks tänasele tagavarale arvesse raiering (ajavahemik puistu raieküpsuseni). Kasvava metsa tagavara ja kvaliteedi määratlemisel lähtutakse takseerimise andmetest. Kasvava metsa hindamisel võetakse aluseks ajakohased RMK puidu sortimentide keskmised vahelao hinnad (eksperthinnang, lk 5) Lisaks selgitas ekspert, et kuna maa kui selline muutub maaomaniku jaoks võimalikku kasutust silmas pidades kasutuks, arvestatakse ka maa väärtusega (eksperthinnang, lk 5). Metsa hindaja leidis, et kasvava metsa turuväärtus on 12800 eurot. Takseerimise andmed on 11 esitatud eksperthinnangu p-s 4.3 (lk 19-22), mille alusel on metsa hindaja näidanud kasvava metsa turuväärtuse kujunemise. Vastavalt lähteülesandele on leitud ka täiendav väärtus, mis lisandub kuni kogu metsa raieküpseks saamiseni. Erinevus tekib eraldiste 1 ja 4 arvelt. Sellest tulenevalt kasvab sundvalduse ala väärtus 4 200 euro võrra ja tervikväärtus on 17 000 eurot (eksperthinnang, lk 22). Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud metsa hindaja erapooletust ja teadmisi kasvava metsa hindamisel. Kohtu jaoks on arvutuskäik jälgitav, mistõttu ei ole kohtul kahtlust arvutuskäigu õigsuses. 30.2. Kohus nõustub kolmanda isikuga selles, et kaebajatel on võimalik ka edaspidi haritavat maad sihtotstarbeliselt kasutada, sealhulgas välja rentida. Elektriliin on õhuliin, mistõttu on haritava maa kasutamine takistatud üksnes ühe haritaval maal asuva masti alusel alal (sundvalduse ala plaani kohaselt 61 m2, sundvalduse otsuse lisa 1, 20.04.2020 kaebuse lisa 1) ja selle vahetus läheduses. Seda põhjusel, et suurema põllumajandustehnika kasutamine mastide vahetus läheduses on keeruline. Kolmas isik selgitas põhjendatult, et haritaval maal ei kasutata tõmmitsatega maste. See võimaldab vähendada mastialuse ala, kus ei ole põllupidamine masti olemasolust tulenevalt võimalik, suurust ning väldib põllutöömasinatega võimalikku takerdumist masti tõmmitsatesse (28.12.2020 menetlusdokument, lk 3). Seega on ekspert õiguspäraselt tõdenud, et haritava maa osas piirdub sundvalduse mõju eelkõige masti aluse maaga. Tegelikkuses võib mõju olla pisut suurem, sest põllumajandusmasinate kasutamine muutub keerukamaks ja aktiivsest kasutusest langeb välja mõnevõrra suurem pind. Lisaks võib täiendav harimata jääv ala soodustada umbrohu levikut (eksperthinnang, lk 18). Ekspert selgitas, et nn lihtmasti hüvitis 250 eurot ületab enam kui kümnekordselt Saue valla haritava maa keskmist hinnataset. Aktiivsest põllumajanduslikust kasutusest läheb välja enam kui 61 m2, kuid pind on siiski väiksem kui kümnekordne mastialune maa. Kuna maad kasutatakse hetkel püsirohumaana, siis ei ole eriti aktuaalne ka umbrohu levik, mis sellega võiks kaasneda. Isegi juhul, kui maad kasutataks muude kultuuride kasvatamisel, ei oleks mõju sedavõrd suur, et see otsese kahju kontekstis ületaks 250 euro piiri. Sellest tulenevalt on otsene varaline kahju silmas pidades senist praktikat hüvitiste maksmisel 250 eurot (eksperthinnang, lk 23). Kohus märgib täiendavalt, et lisaks nn lihtmastile koormab kaebajate kinnistut suurem mast (mastialuse ala suurus 702 m2, sundvalduse ala plaan), kuid see ei asu haritaval maal, vaid metsamaal. Seega ei mõjuta see mast haritava maa hüvitise suurust. Kolmas isik selgitas, et kui kaebajad oleks nõustunud isikliku kasutusõiguse seadmisega, siis oleks hüvitis olnud suurem: erinevalt

-st näeb kolmanda isiku kompensatsioonipakett IKÕ seadmisel ette ühekordse hüvitise vabaltseisva masti paigaldamise eest 250 eurot ja tõmmitsatega masti paigaldamise eest 1000 eurot (23.10.2020 menetlusdokument, lk 5). 30.3. Kuna TTJA määras hüvitise suuruse eksperthinnangu alusel, mille ekspert koostas õiguspäraselt kooskõlas

sätetega, siis ei ole alust TTJA otsuse ega vaideotsuse tühistamiseks. Talumistasu suurus

1. Kolmas isik selgitab, et ta andis TTJA-le hinnangu talumistasu ligikaudse suuruse kohta seisuga 19.03.
2. Sel hetkel ei olnud elektriliini andmeid veel Maa-ameti kitsenduste registrisse kantud, mis on aluseks talumistasu summale. Talumistasu suurus on aastas 7,5 protsenti maa maksustamishinnast korrutatuna kitsenduse 12 ruumilise ja sisulise ulatuse koefitsientidega (AÕSRS § 15⁵ lg 1). Kitsenduse ruumilise ulatuse koefitsient tähendab kitsenduse pindala suhet katastriüksuse pindalasse (AÕSRS § 15⁵ lg 2). Kitsenduse pindala eeldatakse olevat võrdne kitsendust põhjustava tehnovõrgu rajatise kaitsevööndi pindalaga. Kitsenduse sisulise ulatuse eelduslikud koefitsiendid on sätestatud AÕSRS lisas (AÕSRS § 15⁵ lg 3): tehnorajatisest tuleneva kitsenduse sisulise ulatuse koefitsient elektri põhivõrgu puhul on 0,5 või 1,0 maatulundusmaa korral. Kui maad saab sihtotstarbeliselt kasutada, siis on sisulise ulatuse koefitsient 0,5, vastupidisel juhul 1,
3. Kui kinnisasja omanik ei ole taotluses märkinud, et maatulundusmaa sihtotstarbega maad ei kasutata sihtotstarbeliselt, siis loetakse, et maad kasutatakse sihtotstarbeliselt ehk rakendub väiksem koefitsient 0,5 (AÕSRS § 15⁶ lg 1 ls 2). Maa-ameti talumistasu kalkulaatorist nähtuvalt on kaebajate kinnisasja talumistasu suurus 31.01.2021 seisuga 72,71 eurot, mis tähendab tasu maksimaalset võimalikku määra. Kohus nõustub kolmanda isiku selgitustega talumistasu suuruse kohta: need vastavad AÕSRS § 15⁵ regulatsioonile. Kuna kaebajad kinnisasja omanikuna ja kolmas isik ei jõudnud talumistasu suuruse osas kokkuleppele, oli TTJA kui sundvalduse seadja õigustatud määrama talumistasu, mille suurus ei ületa AÕSRS § 15⁵ alusel makstavat talumistasu (

§ 40lg 5).

Seega on talumistasu suurus määratud õiguspäraselt ning ei ole alust TTJA otsuse ega vaideotsuse tühistamiseks. Hüvitise regulatsiooni põhiseaduspärasus 32. Kohus leiab, et

hüvitise regulatsioon on põhiseaduspärane. PS § 32 sätestab käesoleva vaidlust arvestades järgmiselt: Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. PS § 32 lg 1 teine lause loob riigile kohustuse tagada riigi poolt ette nähtud sundvõõrandamise korral õiglase hüvitise maksmine sundvõõrandatava vara omanikule. Seejuures võib õiglast hüvitist maksta ka kolmas isik, näiteks sundvõõrandatava vara omandaja. Kui makstav hüvitis ei ole piisav, siis on riik rikkunud põhiseaduslikku omandigarantiid (Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 32 komm 21 viitega Riigikohtu 20.06.2003 otsusele asjas nr 3-3-1-51-03, p 9). Seega võib

vastuolu PS § 32 teise lausega tõusetuda olukorras, kus

ei näe ette piisavat hüvitist sundvalduse kui omandiõiguse kitsenduse korral. Kaebajate väited ei anna alust selliseks järelduseks. 32.1. Kaebajad eksivad, kui väidavad (28.12.2020 menetlusdokument, p 7), et kasvava metsa korral ei võimalda

arvestada tulevikus saamata jäävat tulu (osa metsast ei olnud raieküps). Kohus selgitas otsuse p-s 30.1., et see ei ole nii ning et eksperthinnang arvestas selle asjaoluga. 32.2.

§ 13lg 1 näeb ette otsese varalise kahju hüvitamise.

Kaebajate kulutused, mida nad teevad vana elektriliini asukohas uue metsa istutamisega, ei ole otsene varaline kahju, mis tuleneb sundvalduse otsusest. Kulutused võimaldavad kaebajatel tulevikus tulu teenida. See on kaebajate kui kinnisasja omaniku valik, kuidas nad kasutavad ala, mis ei ole sundvalduse esemeks. Kolmas isik selgitas, et nad võtavad maha vana elektriliini (23.10.2020 menetlusdokument, p 12), mis võimaldab kaebajatel kinnistu seda osa edaspidi piiranguteta kasutada. 13 Talumistasu regulatsiooni põhiseaduspärasus 33. Kohus leiab, et AÕSRS § 15⁵ talumistasu regulatsioon on põhiseaduspärane. 33.1. Sarnaselt

hüvitisele on ka talumistasu osas küsimus selles, kas selle suurus on kitsendust arvestades piisav. Kolmas isik selgitas (05.02.2021 menetlusdokument, lk 3) põhjendatult, et võrreldes kuni 16.04.2012 kehtinud regulatsiooniga on talumistasu suurenenud märkimisväärselt. Enne 17.04.2012 kehtinud AÕSRS § 15⁴ nägi ette talumistasu suuruseks vaid 1% maa maksustamishinna ja maa sihtotstarbele vastava koefitsiendi korrutisena, mis maatulundusmaa puhul oli kõigest 0,

1. Selle regulatsiooni alusel oleks kaebajate kinnisasja talumistasu suurus enne 17.04.2012 olnud 0,97 eurot. 01.01.2019 jõustunud AÕSRS § 15⁵ regulatsiooni alusel on see 72,71 eurot. 33.
2. Talumistasu ebapiisava suuruse tõttu tunnistas Riigikohus vastava regulatsiooni (AÕSRS § 152-15⁴) PS-ga vastuolus olevaks (Riigikohtu 17.04.2012 otsus asjas nr 3-4-1-25-11, p 51). Elektriliini ehitamine ja kasutamine kitsendab maaomanike põhiõigust oma maad vallata, kasutada ja käsutada. Riigikohus selgitas 17.04.2012 otsuses (p 38), et omandiõiguse piiramine avaliku huvi (elektriteenus) tagamiseks on vajalik ja legitiimne. Samuti selgitas Riigikohus, et selle universaalteenuse korral võib avaliku huvi tõttu olla talumistasu väiksem, kui see oleks tavalistel turutingimustel (p 51). Seda põhjusel, et talumistasu suurus mõjutab universaalteenuse hinda (otsuse p 38). Neid põhjendusi arvestab kohus tasumistasu suuruse piisavuse hindamisel. 33.
3. Kohus nõustub kolmanda isikuga, et tasumäär 7,5% on mõeldud hüvitama maa omanikule lisaks maamaksu kulule, mille suurus on kehtiva õiguse kohaselt kuni 2,5% maa maksustamishinnast, mingil määral ka saamata jäänud tulu. Seega eeldati uue talumistasu suuruse kehtestamisel, et kolmandik sellest katab maaomaniku vältimatud kulud (maamaks) ja ülejäänud kaks kolmandikku (5% maa maksustamishinnast) on hüvitis saamata jäänud tulu eest. Viimase komponendi puhul võeti eeskujuks riigivara kasutusse andmise minimaalne hind ehk lähtuti Vabariigi Valitsuse 14.07.2016 määruses nr 79 „Kinnisasja kasutustasu ja hariliku väärtuse hindamise kord, nõuded hindamisaruannetele ja nende tellimisele“ sätestatud põhimõttest, et aastaseks kasutustasuks on 5% maa maksustamishinnast või harilikust väärtusest. Need tasumistasu www.riigikogu.ee). suuruse põhjendused lähtuvad 405 SE seletuskirjast (lk 19, 33.
4. Sundvalduse ala on 63415 m2 ehk 6,3415 ha. Kaebajate kinnistu tervikuna on 96,35 ha (eksperthinnang, lk 3). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et seadusandja poolt kehtestatud talumistasu suurus on piisav arvestades sundvalduse ala suurust.
5. Kuna kaebus jääb tühistamisnõudes rahuldamata, siis ei ole alust rahuldada kohustamisnõuet uuesti otsustada hüvitise ja talumistasu suuruse üle. Menetluskulud
6. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kuna menetlusosalised ei esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente (HKMS § 109 lg 1), siis jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom 14