Obsah (12)

§ 294§ 293§ 272§ 631§ 232§ 657§ 436§ 442§ 230§ 4§ 173§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 6. aprill 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-20

§ 294lg 1 mõttes.

Samal põhjusel ei ole hagi lisa 20 käsitletav eriteadmistega isiku arvamusena ega kuulu

§ 293lg 2 teises lauses sätestatu alusel hindamisele dokumentaalse tõendina.

Hageja esitatud Kanvel OÜ hinnang ei vasta

§-s 229 sätestatud tõendi mõistele. Hageja ei ole tõendanud neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded. Kostja on kõik

1. oktoobril 2016 sõlmitud töövõtulepingust tulenevad tööd hagejale üle andnud, hageja on tööd vastu võtnud ja esitanud tööde vastuvõtmise aktid PRIA-le, kes on ka tööde eest hagejale tasunud. Esitatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktide järgi on hageja võtnud töid vastu summas 575 461 eurot 40 senti. Hageja ei ole vastu võtnud ja kostja ei ole üle andnud töid summas 2 035.08 eurot. Kuna kogu väidetav kahjunõue on üles ehitatud V. Kanemägi hinnangule, siis ei saa hageja võetud samale arvamusele tuginevad hinnapakkumised Maxam OÜ-lt, OÜ-lt Taimar Teenused ja Albert Ehitus OÜ-lt olla aluseks kahjunõude kalkulatsioonile. Kostja hinnangul puudub vähemalt kahe hinnapakkumise osas pakkumuste esitajatel vastav pädevus. Hageja ei ole tõendanud, et temal on parendamiskulutuste nõue kostja vastu. Hagiavaldusest ei nähtu, milliseid konkreetseid puudusi hageja kostjale ette heidab, millest tulenevalt ei saa hageja ka väita, et puudused on tingitud töövõtja tahtlusest või raskest hooletusest. 3 MAAKOHTU OTSUS
2. Viru Maakohus rahuldas
3. mai
4. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 51 134 eurot. Maakohus jättis hageja menetluskulud 15,6% kostja kanda ja kostja menetluskulud 84,4% ulatuses hageja kanda. Esmalt märkis maakohus, et V. Kanemägi arvamuse näol on tegemist üksnes

§ 272lg-s 2 ja § 293 lg-s 2 sätestatud dokumentaalse tõendiga.

Kostja on tööde üleandmise-vastuvõtmise tõendamiseks tuginenud teostatud tööde aktidele. Maakohus leidis, et teostatud tööde aktid kinnitavad küll kostja poolt tööde teostamist, kuid aktid ei kinnita teostatud tööde tellijale üleandmist. Kostja on tööde teostamise ja üleandmise kinnitamiseks tuginenud kaetud tööde aktidele. Maakohus tuvastas, et kaetud tööde aktid on koostatud vaid osa tööde ülevaatuse kohta. Aktid on allkirjastanud kostja, hageja esindaja ning ka omaniku järelevalve esindaja. Menetluses on hagejal tekkinud vaidlus omanikujärelevalve teostanud isiku üle. Maakohus märkis, et tulenevalt ehitusseadustiku (EhS) § 19 lg 1 p-st 5 ja § 20 lg-st 1 kannab omanikujärelevalve korraldamises esinenud puuduste riski hageja. Hageja taganes

1. augustil 2018 esitatud avaldusega VÕS § 116 lg 1, lg 2 ja § 647 lg 3 alusel poolte vahel sõlmitud lepingust. Avalduse kohaselt kohtusid
2. a augustikuu keskel poolte esindajad, kes leppisid kokku, et kostja katab vähemalt ooteala ühe seina vineerplaadiga, teeb loomade tagasikäigus betoonrandi sõnniku asemele voolamise takistamiseks ja koristab objekti. Need tööd olid hädavajalikud igapäevase majandustegevuse jätkamise võimaldamiseks. Hageja oli nõus mitte tegelema ülejäänud puudusetega põhjusel, et oleks võimalik taotleda kasutusluba ja esitada objekt PRIA-le ülevaatuseks. Kostja jättis tööd teostamata. Maakohus märkis, et kuna ehitusleping on allkirjastatud
3. oktoobril 2016 ja hagi esitati kohtule
4. märtsil 2020, siis ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud. Asjas ei ole esitatud akte tööde etapilise või tööde lõpetamisel üleandmise ja vastuvõtmise kohta. Seega tegelikult ei ole toimunud ehitise ja selle dokumentatsiooni üleandmist tellijale. Kostja on väitnud, et andis ehitise dokumentatsiooni üle omanikujärelevalve teostajale, kuid ei ole seda tõendanud. Kostja on kinnitanud, et kasutusluba objektile on väljastamata ja on nõustunud selle taotlema ja hagejale üle andma, mis maakohtu hinnangul kinnitab, et kostja ei ole ehitise dokumentatsiooni üleandmise kohustust täitnud. Maakohus leidis, et hagejal oli õigus VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p 4 alusel lepingust taganeda. Pooled vaidlevad selle üle, millised on asja parandamise kulud, mida peab kostja lepingu rikkumise eest hagejale hüvitama. Hageja arvates tuleb juurde maksta võetud hinnapakkumiste keskmine summa ehk 326 379 eurot 56 senti. Kostja on rõhutanud, et pooled leppisid kokku peatöövõtja kulul teostatavate paranduste ja täienduste maksimaalse maksumuse 10 protsenti. Hageja ei ole tõendanud, et ta peab töö lepingutingimustele vastavusse viimiseks tegema lisakulutusi keskmiselt 326 379 eurot 56 senti. Hageja väitel on kostja ehitatud veisefarmi osa kasutamiseks ohtlik ja see tuleb lammutada. Samas hageja esitatud tõendis (asjatundja arvamuses) ei ole ehituse lammutamist vajalikuks peetud. Maakohtu hinnangul on kostja ehitatud veisefarmi juurdeehitus eesmärgipäraseks kasutamiseks kõlblik, kuid töödes esinevad puudused, mida saab veel kõrvaldada. Maakohus leidis, et hageja tõendatud kahju on 49 028 eurot 32 senti. Lepingu punkti 4.1 järgi lepinguliste ehitustööde kogumaksumus on 481 247 eurot 7 senti ilma käibemaksuta. Sellest tulenevalt luges maakohus põhjendatuks hagi rahuldada ja mõista kostjalt vastavalt lepingu punktile 11.4 välja 48 124 eurot (481 247 eurot 7 senti x 10%). 4 Maakohus mõistis kostjalt VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel kahjuna välja 3010 eurot, mis sisaldas hageja kantud 1200 eurot asjatundja arvamuse koostamise eest ja 1810 eurot kohtuväliste õigusteenuste eest. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. Kostja esitas
6. juunil 2021 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja kahjuhüvitise 51 134 eurot ning teha uus otsus, millega jätta hagi 51 134 euro nõudes rahuldamata või alternatiivselt saata tsiviilasi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja leiab, et hageja nõue ei ole tõendatud ka 51 134 euro ulatuses. Maakohus ei ole toonud välja, kuidas on kahju summa kujunenud. PRIA-le esitatavad aktid on käsitletavad tõendina töövõtja poolt tellijale tööde üleandmise kohta. Väär on maakohtu seisukoht, et käesolevas asjas puuduvad tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid ja töö lepingutingimustele mittevastamise hindamiseks saab lähtuda üksnes poolte esitatud tõenditest. Maakohus on tuletanud hageja kasuks väljamõistetud summa hageja lepingulise esindaja poolt
7. aprillil 2018 kostjale esitatud pretensioonist, pööramata tähelepanu asjaolule, et hageja oli tööd vastu võtnud ja tööde üleandmise aktid edastanud PRIA-le väljamakse teostamiseks. Arusaamatu on kohtu viide töövõtulepingu p 11.4 alusel 48 124 euro väljamõistmiseks (481 247,07 x 10%). Hageja ei ole sellist nõuet esitanud ja nõude aluseks puudub vastav rahaline arvestus. Hageja esitas nõude töö lammutamiseks ja ümberehitamiseks, kuid ei ole esitanud mitte ühtegi kalkulatsiooni vaeg- või garantiitööde tegeliku maksumuse kohta. Hageja ei ole tõendanud varjatud puuduste esinemist ehitamisel. Maakohus leidis ekslikult, et kostja on
8. mail 2018 enamasti nõustunud hageja loetletud puudustega. Vastupidi, kostja ei ole valdavalt tunnistanud esitatud pretensiooni. Hageja esitas
9. märtsil 2022 taotluse täiendava tõendi vastuvõtmiseks asja materjalide juurde. Tegemist on kostjale
10. novembril 2021 saadetud e-kirjaga. Nimetatud tõendit ei olnud maakohtumenetluse toimumise ajal veel olemas. Kiri on esitatud vastukaaluks kostja apellatsioonkaebuse vastuses esitatud tõendile, milles kostja viitab, et hageja ei ole taotlenud kasutusluba ning tõend ja selle juurde kuuluv selgitus annavad sellele kostja küsimusele ühese vastuse. Hageja taotleb, et kohus võtaks tõendi asja materjalide juurde.
11. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
12. Hageja esitas
13. juulil 2021 maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha uus otsus, millega rahuldada hageja hagi täies ulatuses ja mõista kostjalt välja kahjuhüvitis 328 479 eurot 56 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja leiab, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse normi

§ 631

lg 2 tähenduses, eelkõige

§ 232

lg 1, § 436 lg 1 ja § 442 lg 8, s.t kohus ei ole kõiki tõendeid igakülgselt hinnanud ja analüüsinud ega oma seisukohti arusaadavalt põhjendanud, mistõttu ei ole kostjapoolne kohustuste rikkumine ja tekkinud kahju kohtuotsuse põhjal jälgitavad. Hageja esitas asjatundja arvamuse, mis tõendab kõiki töös esinenud puudusi ja ka tegemata tööde loetelu, kuid maakohus juhindus puuduste ja tegemata tööde tegemisel vaid hageja lepingulise esindaja

1. aprilli
2. a pretensioonis ja ettepanekus toodud puudustest ja tegemata töödest, kus ei ole nimetatud kõiki puudusi/tegemata töid (mida on eraldi
3. aprilli
4. a pretensioonis ka mainitud) ja kus ei ole üldse nimetatud puudustega tööde parandamise maksumust. Maakohus tugines kahju hüvitamise nõude puhul töövõtulepingu garantiitöid reguleerivale punktile 11.
5. Hageja ei ole kostja vastu esitanud garantiist tulenevat nõuet. Liiati 5 oleks nõude piiramine 10%-ga selgelt hea usu põhimõttega vastuolus ja tuleks jätta kohaldamata.
6. Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks (

§ 657lg 1 p 3).

Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Maakohus on jätnud vaidlust lahendades selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud valdavas osas välja selgitamata ning otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. 9. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohtu otsus ei vasta

§ 436

lg-s 1, § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele, kuna kohtuotsus on vastuoluline, maakohus ei ole hageja poolt esiletoodud õigussuhteid ja alternatiivselt esitatud nõudeid eristanud. Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud (

§ 436lg 1, § 442 lg 8).

Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega ja ka analüüsima kõiki tõendeid. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama (

§ 442lg 8).

1. Asja materjalidest nähtub, et pooled sõlmisid töövõtulepingu
2. oktoobril 2016 olemasoleva veiselauda juurde- ja ümberehituseks. Kostja pidi teostama hinnapakkumises olevad tööd ja suuliselt lepiti kokku, et kostja teeb projektis muudatused ja vormistab hiljem. Maakohtus ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, millised muudatused projektis kokku lepiti ja mis oli projektimuudatuste tähtaeg. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et
3. aastal asusid pooled kirjavahetusse, kostja soovis tasu listööde eest, hageja aga nõudis seni veel teostamata tööde tegemist.
4. augustil 2018 tegi hageja lepingust taganemise avalduse. Maakohtu menetluses ei ole tuvastatud, millistele puudustele hageja tugines lepingust taganemisel.
5. Töövõtulepingust kehtiv taganemine vabastab tulenevalt VÕS § 188 lg 2 esimesest lausest mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist (või üleantu väärtuse hüvitamist VÕS § 189 lg 2 järgi) ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejal täpsustada oma nõude alust. Hagiavalduses märkis hageja esmase õigusliku nõudealusena VÕS § 135 lg
6. Maakohus ei ole kontrollinud VÕS § 135 lg 1 kohaldamise eeldusi ja kohtu järeldused kahjunõude osalise rahuldamise osas on nõuetekohaselt (

§ 436ja § 442 lg 8) põhjendamata.

1. Ringkonnakohus märgib, et hageja kahjunõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1, mis näeb ette, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei tule seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitada. VÕS § 135 ei ole iseseisev kahju hüvitamise nõude alus (vt Riigikohtu
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-15, p 27 koos selles viidatud praktikaga). Nimetatud paragrahv sisaldab üksnes kahjuhüvitise arvutamist lihtsustavaid sätteid juhtudeks, kui üks lepingupool on teise lepingupoole lepingurikkumise tõttu lepingu lõpetanud. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab 6 varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg. Eelmärgitut arvestades tulnuks hageja hüvitisnõude rahuldamise eeldusena kindlaks teha kostja poolt lepingurikkumisega põhjustatud varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes. Tõendamiskoormus nende kahju hüvitamise nõude aluseks olevate asjaolude osas lasus

§ 230lg 1 esimese lause alusel hagejal (vt ka Riigikohtu 8.

jaanuari

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p-d 15 ja 16).
2. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole väitnud, et ta oleks sõlminud asendustehingu VÕS § 135 lg 1 mõttes ning et väidetavalt tekkinud varaline diferents on põhjuslikus seoses lepingurikkumisega. Asendustehinguks VÕS § 135 lg 1 tähenduses loetakse tehingut, mis on tehtud mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist mõistlikul viisil ning millega võlausaldaja saavutab sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti. Seega on asendustehingu eesmärgiks võlausaldaja täitmishuvi rahuldamine. VÕS § 135 lg 2 lubab arvestada kahju ka abstraktselt, s.o lepingujärgse hinna ning lepingust taganemise ajal kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse turuhinna vahe tasumist, kuid maakohtus ei ole arutatud, kas hageja on sätte kohaldamise eelduseks olevad asjaolud kohtu ette toonud ja tõendanud.
3. Hageja tugines alternatiivselt kulutuste hüvitamisele VÕS § 646 lg 5 alusel. Ringkonnakohus märgib, et õigust kohaldab kohus ning maakohus peab uuel asja läbivaatamisel välja selgitama, millistele faktilistele asjaoludele hageja tugineb ning pooltega arutama, milles seisneb hagejale tekkinud kahju. Hagejal võib seoses võimalike puuduste kõrvaldamisega nõue kahju hüvitamiseks ka VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi, kuid kõigi nende nõuete rahuldamine eeldab konkreetsete puuduste tuvastamist. Praeguses asjas ei ole see poolte esitatu põhjal võimalik.
4. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, eelkõige

§ 232

lg-t 1, § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, s.t kohus ei ole kõiki tõendeid igakülgselt hinnanud ja analüüsinud ega oma seisukohti arusaadavalt põhjendanud, mistõttu ei ole kostjapoolne kohustuste rikkumine ja tekkinud kahju kohtuotsuse põhjal jälgitavad. Asja materjalide alusel saab järeldada, et hageja oli talupidamises professionaal ja ta pidi laudale juurdeehituse tellimisel olema teadlik, missugust lõpptulemust ta soovib kostjalt lepingu alusel saada. Hageja tugines hagis asjatundja V. Kannelmägi arvamusele, mille kohaselt ei vasta kostja poolt teostatud töö suures osas nõuetele. Kostja vaidles tõendile vastu, leides, et tegemist on lubamatu tõendiga. Maakohus ei andnud mingit hinnangut asjatundja arvamuse asjakohasusele, vaid piirdus märkega, et tegemist on dokumentaalse tõendiga.

1. Maakohus ei ole andnud hinnangut ka asjatundja arvamuse aluseks võetud hageja
2. mai
3. a kirjas nimetatud puudustele. Maakohus üksnes loetles
4. aprillil 2018 hageja poolt kostjale esitatud pretensioonis nimetatud puudusi (otsuse p 88), kuid ei hinnanud nimetatud dokumenti (I kd lk 75-79) sisuliselt, samas tuvastas kahju suurusena 49 208 eurot 32 senti. Kostja esitas apellatsioonkaebuses konkreetsed vastuväited nendele pretensioonis märgitud puudustele, mis on hageja poolt PRIA-le esitatud aktide alusel tellija poolt vastuvõetud. Ringkonnakohus leiab, et PRIA-le esitatud aktid vastasid põllu- ja metsamajanduse infrastruktuuri investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsema korra § 17 lg 1 p-le
5. Nimetatud aktid on käsitletavad teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidena. Töövõtulepingus ei leppinud pooled kokku, millises vormis tuleb tööde üleandmine ja vastuvõtmine dokumenteerida. Hageja väide, et tegemist oli nn rahaliste aktidega ja ta oli sundseisus, pidi aktidele alla kirjutama, sest muidu ei saa PRIA 7 toetust, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Tööde rahastamine PRIA toetuse abil ei võtnud hagejalt õigust ega kohustust juhtida viivitamata kostja tähelepanu tehtava töö puudustele ning nõuda lepingutingimustele vastava töö tegemist. Kui maakohtus leiab tuvastamist, et PRIA-le esitati teadlikult ebaõiged andmed ja tegelikult töid ei teostatud, peab maakohus sellest PRIA-t informeerima. Hageja poolt
6. aprilli
7. a pretensioonis toodud puudused on tõendamata, kostja esitas nendele vastuväited, hagejale tuleb anda, kui ta nendele kahjunõudes soovib tugineda, võimalus oma väiteid tõendada.
8. Ringkonnakohus nõustub pooltega, et maakohus rikkus kahju suuruse tuvastamisel menetlusnorme ja kohaldas põhjendamatult 10% piirangut kahju suuruse kindlaks tegemisel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb välja selgitada, millistele tõenditele hageja kahju suuruse määramisel tugineb. Hageja väidete põhjal küsis ta kolm hinnapakkumist, töödele, mis olid nimetatud asjatundja V. Kannelmägi arvamuses. Asjatundja V. Kannelmägi märgib arvamuses, et tema võttis aluseks parendamist vajavate tööde nimekirja, mis on koostatud
9. mail
10. Hagile lisatud
11. mai
12. a seisuga parandamist vajavate tööde nimekirja alusel ei saa määrata hageja võimaliku kahju suurust, kuna kiri loetleb vabas vormis tööd, mille tegemist hageja sooviks, kuid kas tegemist on lepingu täitmisest tulenevate töödega, on ebaselge.
13. Ringkonnakohus soovitab

§ 4

lg-le 4 tuginedes menetlusosalistel sõlmida menetluskulude suurenemise vältimiseks (sh tõendamisega seotult) kompromiss. 19. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab

§ 173lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele

§ 177

lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ 8