KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Anu Maria Brenner Määruse tegemise aeg ja koht 12. aprill 2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-2497 Haldusasi X kaebus Terviseamet

§ 152lg 1 p 4).

Kuigi Terviseameti 21.03.2022 menetlusdokumendi pealkirjas on haldusasja numbriks märgitud nr 3-21-1871, siiski puudub kahtlus, et vastus on esitatud käesolevas haldusasjas. Nimelt on nii 21.03.2022 menetlusdokumendi faili nimes kui ka selle päises viidatud õigele 3-21-2497 haldusasja numbrile, mistõttu on tegemist ilmse kirjaveaga. Terviseameti seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. Terviseamet nõustub kohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleb haldusorganil erinevate avalduste saamisel esmalt välja selgitada avaldaja tegelik tahe lähtudes avalduse sisust, mitte avalduse pealkirjast. Käesoleval juhul oli kaebaja pealkirjastanud 19.07.2021 Terviseametile esitatud avalduse vaidena ning avaldust menetlev ametnik jättis ekslikult tähelepanuta, et kaebaja tegelik tahe oli seotud õigusaktide muutmisega viisil, et ka psühhoterapeudid oleksid tervishoiutöötajad, kelle üle Terviseametil oleks võimalik järelevalvet teostada. Seega soovis kaebaja, et loodaks regulatsioon, mille kohaselt saaks Terviseamet teostada järelevalvet psühhoteraapia teenust osutavate isikute üle. Sisuliselt on kaebaja 19.07.2021 avaldus käsitletav märgukirjana (märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadus (MSVS) § 2 lg 1 p 1), milles kaebaja on teinud Terviseametile ettepaneku tervishoiutöötajaid puuduva regulatsiooni muutmiseks. Vastustaja leiab, et arvestades asjaolu, et kaebaja soovitud regulatsiooni muutmine ei ole Terviseameti pädevuses, oleks Terviseamet pidanud vastavalt MSVS § 5 lg-le 3 edastama kaebaja avalduse viivitamata Sotsiaalministeeriumile kui vastamiseks pädevale asutusele ning teavitama sellest kaebajat MSVS § 5 lg-s 8 sätestatud korras. Käesolevaks hetkeks on Terviseamet kaebaja avalduse uuesti läbi vaadanud ning vastavalt kaebaja soovile tema avalduse Sotsiaalministeeriumile edastanud, samuti on kaebajat avalduse edastamisest teavitatud. Seega esineb Terviseameti hinnangul

§ 152lg 1 p-st 4 tulenev alus haldusasja menetluse lõpetamiseks.

3. Tallinna Halduskohtu 22.03.2022 kohtunõudega paluti kaebajal esitada seisukoht menetluse lõpetamise taotlusele. Kohus andis kaebajale nimetatud seisukoha esitamiseks 10päevase tähtaja. Kohus selgitas, et menetluse lõpetamisel ei saa enam sama nõudega ja samal alusel (korduv kaebus) halduskohtusse pöörduda ning menetluse lõpetamisel

§ 152lg 1 p 4 alusel kannab menetluskulud vastustaja.

Kuivõrd kaebaja on kaebuselt riigilõivu tasumisest vabastatud ning osaleb menetluses isiklikult, siis võib eeldada, et kaebajal menetluskulud puuduvad. 4. Kaebaja esitas 30.03.2022 kohtunõudele vastuse, milles palus menetlust kuni Sotsiaalministeeriumilt vastuse saabumiseni ja selle vastuse pinnalt kaebuse muutmiseni mitte lõpetada. KOHTU PÕHJENDUSED 5.

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. 6.

§ 152

lg 1 p 4 annab aluse menetluse lõpetamiseks muu hulgas kui vastustaja on sooritanud toimingu, millega on kaebaja saavutanud eesmärgi, mis ajendas kaebusega kohtu poole pöörduma. Kohus asus 16.02.2022 määruses seisukohale, et kaebuse eesmärgiks on Terviseameti kohustamine edastama X 19.07.2021 märgukirjana käsitletav pöördumine nr 56/21/398-1 Sotsiaalministeeriumile vastamiseks, sobivaks nõudeks pidas kohus kohustamisnõuet. Kohustamisnõudega hõlmatuks luges kohus ka Terviseameti 25.10.2021 toimingu (kaebaja 19.07.2021 märgukirjale vastamine) õigusvastasuse tuvastamisnõude. Kohtu 16.02.2022 määrus on kaebajale kätte toimetatud 21.02.2022. Kaebaja pole kohtu tõlgendusele kaebuse eesmärgist vastu vaielnud. Eeltoodust lähtuvalt tuleb menetluse lõpetamise taotluse lahendamisel kontrollida, kas kaebuses taotletud toiming (kaebaja 19.07.2021 märgukirja Sotsiaalministeeriumile vastamiseks edastamine Terviseameti poolt) on sooritatud ning juhul, kui on, siis kas esineb aluseid menetluse jätkamiseks vastavalt

§ 152lg-le 2. 2

§ 152lg 1 p-le 4.

8. Menetluse jätkamiseks puudub alus. Tulenevalt

§ 152

lg-st 2 ei lõpeta kohus menetlust

§ 152

lg 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Käesoleval juhul on kaebaja oma 30.03.2022 menetlusdokumendis taotlenud menetluse jätkamist, kuid sooviga vajadusel tulevikus vaidlustada Sotsiaalministeeriumi vastust kaebaja märgukirjale. Seega on kaebaja huvi suunatud mitte vaidluse esemeks oleva toimingu õigusvastasuse tuvastamisele, vaid tulevikus sooritatava toimingu vaidlustamisele.

§ 152

lg 2 eelduseks on vaidluse esemeks oleva toimingu õigusvastasuse tuvastamisnõude lubatavus

§ 45lg 2 kohaselt.

Juhul kui on ilmne, et sellist õigust kaebajal olla ei saa, ei ole alust menetluse jätkamiseks ja menetlus tuleb lõpetada. 9.

§ 45

lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kohtu hinnangul puudub alus jätkata menetlust Terviseameti 25.10.2021 kirja õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Sellist põhjendatud huvi ei ole välja toonud ka kaebaja oma 30.03.2022 vastuses, vaid tema eesmärk on suunatud tulevikus Sotsiaalministeeriumi poolt antava vastuse vaidlustamise võimalusele. Sotsiaalministeeriumi vastuse vaidlustamine on kaebaja õiguste kaitseks tõhusam, kui Terviseameti 25.10.2021 kirja õigusvastasuse tuvastamine. Kohus selgitab, et juhul, kui kaebaja sooviks on vaidlustada edaspidi Sotsiaalministeeriumi vastust, siis seda võimalust ei võta ära käesoleva haldusasja menetluse lõpetamine. Sõltumata praeguse haldusasja lõpetamisest ei kaota kaebaja õigust soovi korral

-s sätestatud korras kohtusse pöörduda, et vaidlustada Sotsiaalministeeriumi antavat vastust kaebaja 19.07.2021 märgukirjale. Tulevikus kaebuse muutmise soov ei ole aluseks

§ 152lg 2 kohaselt menetluse jätkamiseks.

1. Arvestades, et kaebaja ei ole menetluse jätkamiseks toonud välja muud põhjendatud huvi või selgitanud, kuidas Terviseameti 25.10.2021 kirja õigusvastasuse tuvastamine aitab kaasa kaebaja õiguste kaitsele, siis jääb kaebaja taotlus menetluse jätkamiseks rahuldamata. Täiendavalt selgitab kohus, et Terviseameti kirja õigusvastasuse tuvastamine ei oleks põhjendatud ka preventiivsel eesmärgil, kuivõrd vastustaja on möönnud oma viga kaebaja avaldusele vastamisel ning vabandanud kaebaja märgukirja edastamisel tekkinud viivituse pärast (vt vastustaja 22.02.2022 kiri nr 5-6/21/398-4; dtl 47). Kujunenud on õiguslikult selge olukord. Kohus selgitab, et õiguslikult selges olukorras ei annaks Terviseameti tegevuse 19.07.2021 märgukirjale vastamisel õigusvastasuse tuvastamine kaebajale mingisugust eelist, kuna vaidlust pole selles, et rikkumine toimus. Haldusorganitel on kohustus järgida seaduses sätestatut ning olukorras, kus Terviseamet oma viga tunnistab, ei ole mingit alust arvata, et järgmisel korral Terviseamet seda viga kordab. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et käesolevas haldusasjas ei ole jätkutuvastuskaebuse menetlemine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
2. Seetõttu jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse jätkata menetlust vaidlusaluse toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning rahuldab Terviseameti taotluse menetluse lõpetamiseks. Ülaltoodu kokkuvõtteks kuulub käesoleva haldusasja menetlus lõpetamisele. 3

§ 155lg 6, § 43 lg 1 p 2).

13.

§ 104

lg 5 p-st 4 tulenevalt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152lg 1 punkti 4 alusel.

Kaebaja vabastati riigilõivu tasumise kohustusest 16.02.2022 määrusega, seega puudub alus riigilõivu tagastamiseks.

§ 108

lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.

§ 118

lg 2 teise lause kohaselt, kui vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta. Eeltoodust lähtuvalt jäävad kaebaja menetlusabikulud (riigilõiv) riigi kanda. Menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda (

§ 109lg 1). 14. Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 4