Obsah (8)

§ 118§ 73§ 121§ 63§ 119§ 18§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. aprill 2022. a Tallinn Kriminaalasja number 1-21-7389 Kohtukoosseis Orvi Koik, Julia Katškovskaja ja Inna

§ 118lg 1 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 2.

veebruari

1. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Sten Liivaste Prokurör Olgerd Petersell Süüdistatav Sten Liivaste, elukoht: XXX; isikukood: 39201134221; Eesti Vabariigi kodanik; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: XXX Kaitsja jurist Meelis Tomson Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu
2. veebruari
3. a otsus kriminaalasjas nr 1-21-7389 tühistada osaliselt:
4. Sten Liivaste süüditunnistamises ja karistamises

§ 118lg 1 p 1 järgi, 2. Kr

MS § 238 lg 2 alusel mõistetud karistuses, 3.

§ 73lg 3 alusel määratud katseaja pikkuses, 4.

väljamõistetud sundraha suuruses, kriminaalmenetluse kulude lõplikus suuruses ja nende ositi tasumises. Tühistatud osas teha uus otsus, millega kvalifitseerida Sten Liivaste kuritegu ümber ning tunnistada Sten Liivaste süüdi

§ 121

lg 2 p 1 ja § 119 lg 1 järgi ning kohaldades

§ 63lg 1 sätteid mõista karistuseks 1 aasta 9 kuud vangistust. 1 Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista Sten Liivastele 1 aasta 2 kuud vangistust.

§ 73

lg 1, 3 kohaldamisel mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele kui Sten Liivaste ei pane 2 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Välja mõista Sten Liivastelt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmises 981 eurot riigituludesse. Kriminaalmenetluse kulud 1042 eurot (981 eurot sundraha ja 61 eurot ekspertiisi kulu) tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates kuumaksetena. Esimesel 11 kuul on makse suurus 87 eurot ja

1. kuul 85 eurot. Makseinfo koos arvelduskonto ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Süüdistatava apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
2. Sten Liivastet süüdistatakse selles, et tema, olles alkoholijoobe seisundis ja viibides 10.04.2020 enne kella 19.31 X vallas X külas asuvas XXX hoones ühisüritusel, hüppas eelnevalt hoogu võttes tahtlikult kahel järjestikusel korral diivanil istuva X kõrvale, maandudes osaliselt tema peale ning lõi selliselt maandudes enda vasaku käe küünarnuki ja vasaku kehapoolega X parema õla ja parempoolsete ribide piirkonda, põhjustades oma tegevusega X-le füüsilist valu. Pärast teist hüpet tekkis Sten Liivaste ja X vahel rüselus, millesse sekkusid teised ruumis viibinud isikud, sh Y ning lahutasid nad üksteisest. Seejärel liikusid X ja Y hoonest välja parklasse, kus Y püüdis X eemaldumist takistada, hoides vähemalt ühe käega X seljas olevast jopest kinni. X ja Y juurde tuli seejärel ka Sten Liivaste, kellel oli käes 0,7-liitrine osaliselt vedelikuga täidetud klaasist pudel „Smirnoff“. X, arvates, et Sten Liivaste tahab teda uuesti rünnata ja selleks, et Y haardest vabaneda, lõi viimast ühel korral rusikaga näo piirkonda. X eemaldus seejärel Y-st ja Sten Liivastest, misjärel viskas Sten Liivaste enda käes olnud klaaspudeli X suunas. Pudel tabas X pea piirkonda ning selle tagajärjel kaotas X teadvuse ja kukkus kõhuli maha. Oma tahtliku tegevusega tekitas Sten Liivaste X-le füüsilist valu ja tervisekahjustused: lahtise koljuvõlvimurru (vasakpoolse kiiruluu lahtise nihkega killunenud murd), ninaluude murru, põrutushaavad pea- ja näopiirkonnas, põrutushaava suuesikus, nahaaluse verevalumi ja pehmete kudede turse pea piirkonnas, nahaalused verevalumid vasakul üla- ja paremal alajäsemel ning nahamarrastused paremal üla- ja alajäsemel. Nimetatud tervisekahjustustest 2 on kriminaalasjas teostatud kohtuarstliku ekspertiisi kohaselt lahtise koljuvõlvimurru näol tegemist eluohtliku tervisekahjustusega. Sten Liivaste teadis või pidas vähemalt võimalikuks, et hoogu võttes ning enda keha raskusega diivanil istuvale X-le osaliselt peale hüpates tekitab ta viimasele valu ning see oligi tema eesmärgiks, mistõttu on tuvastatud nimetatud Sten Liivaste käitumises koosseisu objektiivsete tunnuste suhtes kavatsetus. Samuti möönis Sten Liivaste, et osaliselt vedelikuga täidetud 0,7-liitrise mahutavusega klaasist pudelit X suunas visates võib see viimast tabada ning talle raskeid tervisekahjustusi tekitada, mistõttu on tuvastatud Sten Liivaste nimetatud käitumises nii teo kui ka saabunud tagajärje suhtes kaudne tahtlus. Seega Sten Liivaste, tahtlikult teisele isikule valu ja tervisekahjustuste tekitamisega, kui sellega on põhjustatud oht elule, pani toime

§ 118lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

1. Pärnu Maakohtu
2. veebruari 2022 otsusega lühimenetluses tunnistati Sten Liivaste süüdi

§ 118lg 1 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 5 aastat. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, lõplik karistus 3 aastat 4 kuud vangistust. Kohaldati

§ 73

lg 1, 3 sätteid ning määrati, et mõistetud karistust 3 aastat 4 kuud vangistust, ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 5 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o

1. veebruar 2022.a. 2.1 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOON:
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav Sten Liivaste. Süüdistatav taotleb tühistada Pärnu Maakohtu 02.02.
3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 121-7389

§ 118lg 1 järgi ja mõistetud karistuse määra osas.

Teha uus otsus, millega tunnistada Sten Liivaste süüdi

§ 119lg 1 järgi ja määrata õiglane karistus.

3.1 Apellant asub seisukohale, et tõendite ebaõige hindamine ja materiaalõiguse normi vale kohaldamine viisid vale kohtuotsuseni. Vaidlust ei ole selles, et alkoholipudel tabas kannatanu pead ja just nimelt selle alkoholipudeli viskas süüdistatav. Sten Liivaste on kahetsenud toimunut ja palunud kohtult õiglast karistust. Käesolevas asjas on küsimus selles, et

§ 118lg 1 p 1 eeldab otsest tahtlust.

Süüdistatav nähes, et kannatanu peksab tema isa ja tema isa on kannatanu ees põlvili (vt tl 94; 83), viskas alkoholipudeli kannatanu ligiduses oleva seina poole (tl 67), et kannatanut ehmatada (vt tl 98). Kuivõrd kannatanu aga samal ajal liikus (vt tl 98), tabas pudel kannatanu pead. Tegemist oli õnnetusjuhtumiga, kuid ühelgi juhul ei saa kvalifikatsiooniks olla

§ 118lg 1 p 1.

3.2 Apellant asub seisukohale, et maakohus on tõendeid hinnanud meelevaldselt ega ole jälginud igakülgse ja objektiivse uurimise põhimõtet. Maakohus on sisuliselt kirjutanud otsusesse prokuröri versiooni toimunust ja jätnud tähelepanuta teiste tunnistajate ütlused. Samas kirjeldab maakohus kohtuotsuses põhjalikult varem toimunut (süüdistatav põhjustas kannatanule valu tema kõrvale diivanile hüpates) ja jätnud tähelepanuta, et kui süüdistataval 3 oleks tõesti olnud tahtlus kannatanu “pea lõhki lüüa” siis oleks ta teinud seda tunduvalt varem. Samas ei nähtu kohtuotsusest millal kohtu arvates tekkis süüdistataval kahtlus tekitada kannatanule just selline peavigastus. 3.3 Apellant selgitab, et prokuröri versioon toimuvast vastab täpselt ainult kannatanu versioonile. Tunnistajate C, M, Y, P, R ja L ütlused prokuröri versiooni ei kinnita. Juhul kui kaitseversioon sellest, et süüdistatav jooksis oma isa (Y) päästma oleks ainetu, siis ei ole Riigiprokuröri määrusega alustatud ka menetlust kriminaalasjas nr 21267000821, kus kannatanuks on Y (apellandi isa) keda X (käesolevas asjas kannatanu) peksis mille tõttu apellant viskaski tema ehmatamiseks tema lähedal asuva seina poole pudeli. Nimelt selgub eelviidatud tunnistajate ütlustest, et süüdistatav nägi kaugelt kuidas kannatanu peksab tema isa (Y). Y oli kannatanu ees põlvili maas ja oli jätkuvalt kannatanu löökide all. Seda nägi süüdistatav, kes jooksis kohale ja viskas pooltühja alkoholipudeli seina suunas, et kannatanut ehmatada. Alkoholipudel oleks tabanud muidu seina ja täitnud oma eesmärki (ehmatada kannatanut), aga kannatanu, kes oli samuti alkoholijoobes (nähes süüdistatava kohalejõudmist), liikus Y-st eemale ja samas otse ette seina poole lendavale alkoholipudelile, mille tulemusena sai kannatanu vigastusi. 3.4 Riigikohus on kriminaalasjas nr 1-17-5883/77 p 9 leidnud, et “

§ 118

lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (

§ 121lg 1 alt 1) vastav tagajärg.

Viimase aja praktikas on rõhutatud sedagi, et tervisekahjustuse tekitamine

§ 118lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele.

Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.

Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes

§-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o

§ 118kohaldamist.

(Vt ka RKKKo 1-17-105/35, p-d 10-12 koos viidetega ja RKKKo 1-16-6512/64, p 8). Samas on Riigikohus kriminaalasjades nr 3-11-111-16 p 10; 11 ja 1-17-5883/77 p 13 üheselt sedastanud, et “tahtluse tuvastamisel peab arvestama kõiki kriminaalasja menetlemisel tõendatuks loetud asjasse puutuvaid asjaolusid ja see tuleb kindlaks teha rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. “ Samuti sedastab Riigikohus kriminaalasjas nr 1-17-5883/77 p 13 üheselt, et “tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine (vt nt RKKKo 3-1-1-20-09, p 9.2). Tagajärje ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse intellektuaalne element (vt ka RKKKo 3-1-1-76-16, p 17). Võttes aluseks eeltoodud lahendid tuleks esmalt kindlaks teha see, kas esines tahtluse intellektuaalne element. Lähtuvalt mõistlikkuse printsiibist peab tavaolukorras olev keskmine isik mõistma, et kui ta viskab pudeli kellegi poole, siis pudel võib mitte ainult kedagi tabada vaid tekitada ka kahju. Samas Sten Liivaste puhul on eelnev küsitav, kuivõrd mõistlikkuse printsiip (mille täpsem määratlus on ära toodud ka VÕS § 7) eeldab, et tavapärases olukorras keskmine inimene peaks tagajärjest aru saama. 3.5 Toimiku materjalidest nähtub, et seltskond kus tunnistajad ja kannatanu ning kahtlustatav viibisid, tarbis juba hommikust peale ohtralt alkoholi. Puuduvad aga andmed selle kohta millises joobes Sten Liivaste oli. See tähendab, et Sten Liivaste ei pruukinud tavapäraselt aru saada oma teo tagajärgedest, kuid puuduvad tõendid selle kohta, mil viisil võis tarbitud alkohol mõjutada tema tahtlust (tahtluse intellektuaalne element). Käesolevas asjas ei ole aga primaarne mitte intellektuaalne element (mis võib olla vaieldav) vaid voluntatiivne element (koosseisupäraste asjaolude tahtmine), mis üldse puudub. Ei kannatanu, kahtlustatav ega ka 4 tunnistajad ei ole isegi väitnud, et Sten Liivastel oleks olnud soov tekitada kannatanule peavigastust. Isegi kui kahtlustatav oleks pudeliga kannatanule vastu pead löönud (mitte pudeliga 4-10 meetri kauguselt kannatanu poole visanud, nagu toimiku materjalidest nähtub) oleks ikkagi küsitav voluntatiivse elemendi olemasolu. Riigikohus on kriminaalasjas nr 1-17-105/35 p 15 selgitanud, et “kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust.” Käesoleval juhul aga oli tegemist mitte otsese löögiga (mingi esemega) vastu pead vaid lendava esemega, mis visati 4-10 m kauguselt. Järelikult on küsitav, kas üldse on võimalik (arvestades ka muid asjaolusid) jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse tahtlikkust. 3.6 Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-108-13 käsitlenud olukorda, kus isikut ei ole võimalik vastutusele võtta tahtlikult toime pandud süüteo eest. Riigikohus selgitab, et sellisel juhul saab isikut vastutusele võtta

§ 119lg 1 järgi.

Kahtluse korral tuleks asjaolusid tõlgendada kaebealuse kasuks. Süüdistatava tahtlus, tekitada just kaevatavas kohtuotsuses ära toodud kehavigastus, tõendamist leidnud ei ole. KANNATANU ESINDAJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:

1. Kannatanu esindaja leiab, et süüdistava apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 02.02.2022 kohtuotsus kaevatavas osas tühistamata. Otsuse tühistamiseks puudub KrMS § 338 sätestatud alus. 4.1 Apellant väide maakohtu poolt tõendite ebaõigest hindamisest (apellatsiooni p. 1.5 jj) on oma umbmäärasuse tõttu arusaamatu. Apellant toob esile, et maakohus olevat otsusesse sisuliselt kirjutanud prokuröri versiooni toimunust ja jätnud tähelepanuta teiste tunnistajate ütlused. Osundatud „teised tunnistajad“ on apellatsiooni p.1.
2. kohaselt C; M; Y; P; R; L kelle ütlused ei kinnitavat süüdistuse versiooni. Apellandi kaebeväide viidatud tunnistajate ütluste osas (ebaõigesti arvestamata jäänud ütlused) on kannatanu hinnangul pigem apellandi soovmõtlemine kui kohtu poolt menetlusnormi rikkumine. Apellandi järeldus osundatud tunnistajate väidetavatest asjassepuutuvatest ütlustest on üllatuslik, nimelt neist selguvat, et süüdistatav nägi kaugelt, kuidas kannatanu peksab tema isa Y (vt. apellatsiooni p. 1.7 esimene lause). Kannatanu ei ole ka toimiku materjalide uuel üle lugemisel suutnud tuvastada, et osundatud tunnistajad oleksid väitnud asjaoluna ja kirjeldanud veenvuse mõttes seda pilti, mida süüdistatav nägi (või mida ta ei näinud). Kannatanu arusaama kohaselt isiku (siin süüdistatava) taju (esemete ja nähtuste peegeldamine isiku teadvuses) ei ole tuvastatav teise isiku välisel vaatlusel. Millistes kujutelmades süüdistav enne kannatanut pudeliga viskamised tegutses, ei olnud tunnistajatele ega isegi ka kannatanule teada. Kannatanule eluohtliku kehavigastuse tekitamise aspektist ei ole oluline, kas süüdistatavat ajendas teole kujuteldav kättemaks või alkoholijoobest tingitud meeltesegadus või muu kõrvalisele isikule hoomamatu faktor. 4.2 Apellandi esitatud asjaolud on tõendamata ja ei ole ka usutav. Nimelt ei saanud Y olla kannatanu ees üleüldse põlvili ja jätkuvate kannatanu löökide all. Tunnistaja ise on andnud ütlused, et kannatanu lõi teda ühel korral vasaku silma piirkonda, valu ta ei tundnud, löögist kukkus ühele põlvele parkla pinnasele. Järgmise asjana mäletab, nägi ta maas lamavat kannatanut. Vastupidiselt tunnistajate ütluste arvestamata jätmisele kui menetlusnormi väidetavale rikkumisele on aga maakohus kaevatavas otsuses (vt. otsuse p. 3.
3. eelviimane 5 lõik) tuvastanud, et nii kannatanu kui tunnistaja Y ütlustest nähtub, et kannatanu lükkas Y istuli, mistõttu kannatanu vabanes tunnistaja haardest ja kannatanu sai jätkata eemaldumist mõlemast Liivastest. Apellandi väide, et Y peksmine (?) ajendas süüdistatavat jooksma oma isa päästma, ei ole leidnud kinnitust. 4.3 Apellandi versioon pudeliga viskamise eesmärgist, ehmatada kannatanut ning lõpetada sellega isa peksmine, ei ole ka eluliselt usutav. Apellant avaldab, et süüdistatav soovis pudeliga tabada seina, kannatanu aga oli liikumises ning astus tema visatud pudelile ise ette ja sai seetõttu vigastusi. Analüüsides selle kaebeväite sisu, tuleb teha järeldus, et kannatanu oli pudeli viske hetkel liikumises (astus väidetavalt ise pudelile ette) ega saanud seetõttu mistahes viisil tunnistajat peksta. Y olevat olnud kaebeväite kohaselt põlvili maas, mis tähendab, et ta liikunud kannatanuga kaasa, mis kannatanu väitel välistab esimese peksmise absoluutse kindlusega. Tunnistaja ei ole väitnud, et ta liikus põlvili asendis samaaegselt koos kannatanuga. Oluline on siinjuures kaitseversiooni silmahakkav ebakõla kohtu tuvastatud asjaoludega: kohus ei ole asja materjalide alusel tuvastanud sündmuse toimumise vahetus läheduses hoonet/seina, mille tabamiste pudeliga olnuks üldsegi võimalik eesmärgiks seada. Sündmus toimus päästekomando hoone parklas, millel ei asu mistahes hooneid, parklas olid vaid üritusele tulnud isikute sõidukid. Päästekomando hoone ise ei olnud pudeli viskamise suunal vaid lõi sellest vasakule kõrvale. Ka ei olnud süüdistatava poolt visatud pudeli visketrajektooril muid objekte, mida pudel saanuks tabada. Isegi kui eeldada, et pudeli viskesuunal asetsenuks kauguses mingi hoone/sein, siis selleni viskamiseks pidanuks süüdistatav teoreetiliselt viskama pudelit nii kõrge kaarega, et see ei oleks saanud tabada kannatanu pead juba (kõigest) 4-10 meetri pealt viskekohast. Pigem viitab teo objektiivne pilt sellele, et tegemist oli sihitud viskega ja vise tabas sihitud objekti. 4.4 Maakohus on otsuses jõudnud õiguslikult korrektsele järeldusele, et süüdistuse sisus nähtuvad olemuselt sarnased teod on teoühisuse põhimõtte kohaselt kantud ühisest tahtlusest ning ajalis-ruumilisest lähedusest johtuvalt on süüdistatava teod seotud üksteisega sedavõrd, et kolmandale isikule on need objektiivselt vaadeldavad ühtse, kokkukuuluva teona (vt. maakohtu otsuse p.4.
4. esimene lõik). Kohus on andnud tervikhinnangu kogu süüdistatava käitumisele alates kannatanu ründamisest päästekomando hoones provokatiivse hüppamisega kannatanule peale, mille tagajärjel kannatanu tundis valu ning kannatanu nõudmine lõpetada selline provokatiivne tegevus (vt. maakohtu otsus, p. 4.
5. teine lõik jj). 4.5 Apellant ei vaidlusta oma kaebuses maakohtu poolt antud hinnangut, süüdistuse sisusse kuuluvate tegude teoühisusse kuulumist, ning piirdub ainult pudeliga viskamise teo asjaolude intellektuaalse ja voluntatiivse elemendi esinemise/puudumise väidetega. RKKKo nr 3-1-176-16 p.17 esitatud seisukohtade kohaselt: kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine- kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn. sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärge ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks. Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärje puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senise praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks. Apellatsiooni väide, et süüdistatavale inkrimineeritava teo 6 voluntatiivne element üldsegi puudub, ei ole kannatanu hinnangul seega õiguslikult põhjendatud (vt. apellatsiooni väited p. 1.
6. kolmas ja neljas lõik). PROKURÖRI SEISUKOHT:
7. Prokurör leiab, et Pärnu Maakohtu
8. veebruari 2022 otsus on seaduslik, mistõttu tuleb jätta süüdistatava Sten Liivaste apellatsioon täies ulatuses rahuldamata. 5.1 Prokurör apellandi etteheidetega ei nõustu. Apellandi väide, et kohus on jätnud mingite tunnistajate ütlused tähelepanuta on täiesti alusetu. Lisaks ei nähtu apellatsioonist, et milliste tunnistajate ütlused siis apellandi hinnangul on tähelepanuta jäetud. Täiesti arusaamatu ja põhjendamatu on ka apellandi väide, et prokuröri versioon toimuvast vastab ainult kannatanu versioonile ning tunnistajate C, M, Y, P, R ja L ütlused prokuröri versiooni ei kinnita. Apellatsioonist jääb täiesti arusaamatuks, et millele selline väide tugineb. Prokurör on seisukohal, et maakohus on oma otsuses kõikide nimetatud tunnistajate ütlustega arvestanud, neid analüüsinud ning need kinnitavad igati Sten Liivastele esitatud süüdistust. 5.2 Mitte ühegi tunnistaja ütlustest ei nähtu, et kannatanu oleks süüdistatava isa Y peksnud ja viimane oleks olnud n-ö kannatanu „löökide all“, nagu apellant on apellatsioonis meelevaldselt väitnud. Mis puutub kaitsja poolt viidatud Riigiprokuröri määrusega alustatud kriminaalasja nr 21267000821, siis pelgalt kriminaalmenetluse alustamine ei tähenda nagu oleks apellandi poolt esitatud versioon kuidagi kinnitust leidnud. Viidatud kriminaalmenetlus on 08.03.2022 määrusega KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel lõpetatud. Prokuröri hinnangul on Pärnu Maakohus oma otsuses põhjalikult selgitanud, et miks süüdistatava poolt esitatud kaitseversioon, mille kohaselt soovis ta kannatanu hirmutamiseks pudeli vastu lähedal asuvat seina visata, ei leidnud kohtumenetluses kinnitust. Prokurör nõustub täielikult maakohtu argumentatsiooniga ega hakka siinkohal maakohtu seisukohti üle kordama. 5.3 Apellant kordab apellatsioonis kaitsjal terve menetluse kestel olnud vastuväidet, et süüdistatava teo subjektiivses küljes puudus kaudse tahtluse voluntatiivne element (koosseisupäraste asjaolude tahtmine). Prokurör sellise seisukohaga ei nõustu. Maakohus on otsuses (tl 5-7) igati põhjalikult käsitlenud kuriteo subjektiivset külge ning leidnud, et Sten Liivaste pani talle etteheidetava teo toime kavatsetult ning tagajärje suhtes tegutses ta vähemalt kaudse tahtlusega. Prokurör nõustub täielikult maakohtu argumentatsiooniga ega hakka siinkohal maakohtu seisukohti üle kordama. 5.4 Prokurör leiab, et kohtuotsust tehes ei ole ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ega rikutud kriminaalmenetlusõigust, Pärnu Maakohus on otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud kõiki kohtumenetluse vältel tõstatatud küsimusi. Prokuratuur jääb sealjuures enda I astme kohtumenetluses avaldatud seisukohtade juurde. Apellandi mittenõustumine kohtu järeldustega ei ole kohtuotsuse tühistamise või uue otsuse tegemise aluseks. KAITSJA SEISUKOHT:
9. Kaitsja nõustub apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega ja leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja vaidlustatud kohtuotsus tuleks tühistada. Kaitsja nõustub täielikult süüdistatava argumentidega, ega hakka neid üle kordama. Küll aga esitab kaitsja omapoolsed selgitused ja seisukohad. 7 6.1 Kaitsja selgitab, et vaidlusalune hoone sein on ära toodud kahel skeemil (tl 69 ja tl 89) kusjuures tlk 69 asuval skeemil on näha ka seda, et pudel maandus tõesti hoone vahetusse lähedusse ja purunes alles seal. Tunnistaja M on ütlusi andnud selle kohta, et “sel hetkel kui Y oli hoone taha ära kadunud, võttis Sten hoogu ning viskas enda käes oleva pudeli hoone esiosa poole” (vt tl 67). Tunnistaja C on andnud ütlusi selle kohta, et “nägime, et komando hoone kõrval asuva naabermaja ees õues olid pudelikillud” (vt tl 80). Tunnistaja L on andnud ütluse selle kohta, et pudel põrkas Y peast komando hoone kõrval asuva maja juurde (tl 88). Niisiis on tõendatud hoone olemasolu ja ka see, et selle hoone suunas oli pudel visatud. 6.2 Kaitsja selgitab, et isegi kannatanu on tlk 5 üheselt kinnitanud, et tema lõi süüdistatava isa rusikaga näkku. Tunnistaja R on andnud ütlusi selle kohta, et "… samal ajal Y üks käsi liikus X pea poole. Mina ei näinud, kas Y käelöök tabas X kusagile või mitte” (tl 61). Tunnistaja C on ütlusi andnud selle kohta, et “järgmine asi, mida mina nägin oli see, et X oli eelpool nimetatud autode vahel tagumiku peal maas. Y oli X juures.”" Kuna Sten nägi, mis õues toimus, võttis tema laua pealt, millel olid toidud ja joogid, ühe klaasist pudeli..." (tl 79). Tunnistaja P on ütlusi andnud selle kohta, et ta mäletab, et “Y lõi vähemalt ühe korra parema käe rusikaga X näo piirkonda. Minu arust kukkus X kuidagi põlvili maha. Hiljem nägin, et Xl oli üks silm sinine. Kohe pärast seda nägin, et garaaži ukse poolt tuli Sten" (tl 83). Tunnistaja L on ütlusi andnud selle kohta, et tema nägi kuidas X oli garaaži ees parklas põlvili asendis (tl 87). Tunnistaja Y on ütlusi andnud selle kohta, et “järgmine asi mida mäletan on see, et Y lõi mind rusikaga ühel korral vasaku silma piirkonda. Löögi tagajärjel kukkusin põlvega (garaaži uksest umbes paari meetri kaugusele) pinnase peale maha.” (tl 94). Niisiis tuleb asuda seisukohale, et kaitseversioon selles osas, et süüdistatav tegutses nähes, et tema isa on põlvili maas ja kannatanu löökide all, on tõene. 6.3 Prokurör on esitanud oma 28.02.2022.a. Ringkonnakohtule esitatud seisukohtade p 2.1.2 kohut eksitava väite, nagu apellatsioonkaebuses viidatud kriminaalmenetlus (kus süüdistatakse X süüdistatava isa peksmises) oleks lõpetatud. Kaitsja selgitab, et tegemist on valeväitega, kuivõrd prokuröri poolt viidatud kuupäeval (08.03.2022.) apellatsioonkaebuses viidatud kriminaalmenetlust lõpetatud ei ole, kuivõrd muidu oleks selle kohta tulnud ka teade asjaomastele isikutele. Küll aga jäeti 10.03.2022.a. alustamata kriminaalmenetlus kriminaalasjas nr 22267000161 (täpsemalt siis X avaldus selles osas, et tema vastu on Liivasted pannud toime kuriteo Karistusseadustiku §
10. järgi). 6.4 Tegemist oli õnnetusjuhtumiga, kuid ühelgi juhul ei saa kvalifikatsiooniks olla

§ 118lg 1 p 1.

Seetõttu on ka kaitsja esitanud juba 03.05.2021. prokurörile taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Riigikohus on kriminaalasjas nr 1-17-5883/77 p 9 leidnud, et “

§ 118

lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (

§ 121lg 1 alt 1) vastav tagajärg.

Viimase aja praktikas on rõhutatud sedagi, et tervisekahjustuse tekitamine

§ 118lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele.

Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.

Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes

§de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o

§ 118kohaldamist.

(Vt ka RKKKo 1-17-105/35, p-d 10-12 koos viidetega ja RKKKo 1-16-6512/64, p 8.) Samas on Riigikohus kriminaalasjades nr 3-1-1-111-16 p 10; 11 ja 1-17-5883/77 p 13 üheselt sedastanud, et “tahtluse tuvastamisel peab arvestama kõiki kriminaalasja menetlemisel tõendatuks loetud asjasse puutuvaid asjaolusid ja see tuleb kindlaks teha rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. “ Riigikohus kriminaalasjas nr 1-17-5883/77 p 13 üheselt, et 8 “tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine (vt nt RKKKo 3-1-1-20-09, p 9.2). Tagajärje ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse intellektuaalne element (vt ka RKKKo 3-1-1-76-16, p 17). Käesolevas asjas ei ole aga primaarne mitte intellektuaalne element (mis võib olla vaieldav) vaid voluntatiivne element (koosseisupäraste asjaolude tahtmine), mis üldse puudub. 6.5 Riigikohus on kriminaalasjas nr 1-17-105/35 p 15 selgitanud, et “kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust.” Käesoleval juhul aga oli tegemist mitte otsese löögiga (mingi esemega) vastu pead vaid lendava esemega, mis visati 4-10 m kauguselt. Järelikult on küsitav, kas üldse on võimalik (arvestades ka muid asjaolusid) jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse tahtlikkust. Maakohus analüüsis kohtuotsuses põhjalikult varem toimunut (süüdistatav põhjustas kannatanule valu tema kõrvale diivanile hüpates) ja jättis tähelepanuta, et kui süüdistataval oleks tõesti olnud tahtlus kannatanu “pea lõhki lüüa” siis oleks ta teinud seda tunduvalt varem, näiteks maandudes diivanil (kannatanu kõrval). Samas ei nähtu kohtuotsusest millal siis kohtu arvates tekkis süüdistataval tahtlus tekitada kannatanule just selline peavigastus. Juhul kui saab rääkida tegude teoühisusse kuulumisest, siis peab olema ka selge, millal tekib süüdistataval tahtlus toime panna just sellist tegu. Tõenditest ei nähtu, et süüdistatav soovis toime panna just sellise tagajärjega tegu. Arvestades eeltoodut kogumis tuleb asuda seisukohale, et kohtuotsust tehes on ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 7. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega ning prokuröri, kannatanu esindaja ja kaitsja seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 7.1 Kolleegiumil tuleb kõigepealt märkida, et ebaõige on apellandi seisukoht, et

§ 118lg 1 p 1 eeldab otsest tahtlust.

Apellant jätab tähelepanuta, et

§ 118

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivne koosseis on täidetud ka juhul kui isik tekitab kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge suhtus, kas kergemeelselt või hooletult (vt nt RKKKo nr 3-1-1-46-15, p 10.2, 1-16-5213, p 16). 7.2 KrMS § 15 lg 2 p 2 kohaselt võib ringkonnakohtulahend tugineda tõenditele, mida maakohtus on vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellant ja teised kohtumenetluse pooled viitavad riigiprokuröri määrusele, millega alustatud kriminaalasjas nr 21267000821 menetlust. Nimetatud määrust ei ole kriminaalasja materjalide juures ning sellist dokumenti ei ole maakohtu istungil avaldatud ega uuritud, mistõttu dokumendile viitamine apellandi ja teiste kohtumenetluste poolte poolt on asjakohatu. Kolleegium jätab need asjakohatud seisukohad ja argumendid tähelepanuta. 7.3 Kolleegium ei nõustu apellandi versiooniga, et nähes kannatanut, kes peksab tema isa ja tema isa on kannatanu ees põlvili, viskas alkoholipudeli kannatanu ligiduses oleva seina poole, et kannatanut ehmatada. Maakohus on veatult tuvastanud tulenevalt kannatanu X, 9 tunnistajate R, M, C, V ütlustest, et selline süüdistatava versioon toimunust ei ole tõendamist leidnud. Maakohus on otsuses vastanud sellele väitele ammendavalt ja põhistatult ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma (vt II kd, tl 112 pöördel). Tuleb märkida, et ajal, mil süüdistatav viskas pudeli kannatanu poole, oli kannatanu juba eemaldunud Y haardest, mistõttu puudus süüdistataval igasugune vajadus n-ö kannatanut ehmatada. 8. Apellatsiooni keskne küsimus puudutab seda, kas süüdistatava tegu, mille ta pani toime kannatanu suhtes, on õigesti kvalifitseeritud § 118 lg 1 p 1 järgi. Apellant on seisukohal, et tema käitumine ei täida

§ 118

lg 1 p 1 sätestatud süüteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid ning kannatanule tekitatud eluohtlik tervisekahjustus ei ole tema tahtlusega kaetud, mistõttu tuleb tema käitumine kvalifitseerida

§ 119lg 1 järgi.

8.1 Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellandi seisukohad väärivad käsitataval juhul osaliselt tähelepanu. Kolleegium nõustub apellandiga, et antud asjas on asjakohane Riigikohtu lahendis nr 1-17-5883 märgitu. Arutatavas asjas on üheselt tõendamist leidnud see, et süüdistatav hüppas eelnevalt hoogu võttes tahtlikult kahel järjestikusel korral diivanil istuva X kõrvale, maandudes osaliselt tema peale ning lõi selliselt maandudes enda vasaku käe küünarnuki ja vasaku kehapoolega X parema õla ja parempoolsete ribide piirkonda, põhjustades oma tegevusega X-le füüsilist valu. Samuti on tõendamist leidnud ja puudub vaidlus selles, et süüdistatav viskas käes olnud klaaspudeli kannatanu suunas, mis tabas kannatanut pea piirkonda ning selle tagajärjel kaotas kannatanu teadvuse ja kukkus maha ning sai süüdistusaktis kirjeldatud vigastused. Maakohus tuvastas üheselt ning seda ei vaidlusta ka süüdistatav, et vise pudeliga põhjustas kannatanule süüdistusaktis märgitud vigastused, mis viis

§ 118lg 1 p 1 nimetatud tagajärje ehk eluohtliku seisundini.

Maakohus on näidanud ära põhjusliku seose esinemise süüdistatava Sten Liivaste käitumise ja saabunud tagajärje vahel. Ka ei olnud alust eitada isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust, mistõttu on süüdistatava tegu temale objektiivselt omistatav. Maakohtu siseveendumuse kujunemine nendes küsimustes on jälgitav. 8.2 Maakohus on viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu poolt tehtud lahendile nr 1-17-105, p 15, millele viidatud ka lahendis nr 1-17-5883. Maakohus on viidanud p 15 sisule valikuliselt ning jätnud tähelepanuta p 15 märgitud ülejäänud seisukohad. Märgitud lahendi punktis 15 on rõhutatud, et tuleb tuvastada, kas süüdistataval oli kannatanut lüües tahtlus tekitada talle tervisekahjustus ning et just see tervisekahjustus, mille põhjustamine oli süüdistatava tahtlusega kaetud, viis enamohtliku tagajärjeni. Seejuures tuleb arvestada kohtupraktikas kinnistunud põhimõtetega tahtluse kindlakstegemisel. Antud juhul jättis maakohus arvestamata teo välise avaldumise. Tegemist ei olnud pudeliga pähe löömisega, vaid pudeli viskamisega kannatanu suunas, mis tabas kannatanut pähe. Seejuures viskamise hetkel kannatanu liikus ning kummardus. Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis on lahendis nr 1-17-105, p 12 üheselt märkinud, et oluline on, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.

Antud juhul

§ 118

lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje –

§ 118lg 1 p 1 puhul eluohtliku seisundi saabumiseni.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hilisemates lahendites nr 1-16-6512 ja nr 1-17-5883 on korratud kogu koosseisu poolt märgitut ning täiendavalt selgitatud, kuidas tuleb tahtlus tuvastada ja rõhutatud, et tervisekahjustuse tekitamine

§ 118lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele.

10 8.3 Eelpool viidatud lahendites on üheselt asutud seisukohale, et tuvastades objektiivse külje, ei saa selle tuvastatuks lugemisel asuda koheselt analüüsima seda, millisel moel suhtus süüdistatav tema põhjustatud enamohtlikku tagajärge, s.o kas kergemeelselt või hooletult. Enne seda tuleb kohtul analüüsida tervisekahjustuse põhjustamise tahtlust ning hinnata seda, kas süüdistatava tahtlus ulatus just sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanule eluohtliku seisundi. Nagu eelpool mainitud on maakohtu poolt tuvastatud, et eluohtliku seisundini viinud tervisekahjustus seisnes lahtises koljuvõlvi murrus. Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtu seisukohad tahtluse tuvastamise osas (II kd, tl 112-113) ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta. Selline rikkumine ei tingi siiski kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, sest ringkonnakohtul on võimalik see rikkumine ise kõrvaldada. Vastata tuleb küsimusele, kas süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et visates kannatanu suunas vedelikuga täidetud klaasist pudeli, saabub märgitud tervisekahjustus, s.o lahtine koljuvõlvi murd. Seega süüdistatava kaitsja maakohtus esitatud argument, et süüdistatava teo kvalifitseerimine

§ 118

lg 1 p 1 järgi on lubatav siis, kui süüdistatava tahtlus kannatanu suunas pudeliga viskamisel ulatus kannatanu koljuvõlvi vigastamiseni, oli asjakohane. 8.4 Maakohus asus seisukohale, et süüdistatav hüppas kannatanu vastu kavatsetult, mis tekitas kannatanule valu ning kavatsetult üritas süüdistatav esmalt kannatanut ka pudeliga lüüa, mis ebaõnnestus. Järgnevalt võttis süüdistatav hoogu ja viskas pudeli kannatanu suunas, mis andis maakohtule aluse asuda seisukohale, et süüdistatav tegutses kindla plaani järgi pudelit kannatanu pihta visata. Süüdistatava eelnev käitumine osutab üheselt eesmärgile viia lõpule kannatanu tervisekahjustuse tekitamine. Süüdistatav viskas pudeli kannatanu suunas kavatsetult, kuid tema poolt põhjustatud enamohtlikku tagajärge suhtus süüdistatav vähemalt kaudse tahtlusega. Veel märkis maakohus, et asjaolu, et kannatanu kukkus tabamuse tagajärjel teadvusetult maha näitab selgelt süüdistatava soovi tekitada kannatanut pähe tabades raske tervisekahjustus (II kd, tl 112 pöördel-113). Sellised maakohtu järeldused on omavahel vastuolus. Soov tekitada kannatanut pudeliga pähe tabades raske tervisekahjustus ja eesmärk viia lõpule kannatanu tervisekahjustuse tekitamine viitab nii teo kui tagajärje suhtes kavatsetusele, kuid ometi asus maakohus kokkuvõtlikult seisukohale, et nii teo kui tagajärje suhtes tegutse süüdistatav Sten Liivaste vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus jättis sisuliselt hindamata, kas konkreetne tekitatud tervisekahjustus on tahtlusega kaetud. Maakohtu arutlusest nähtub, et süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks ja möönis (kaudne tahtlus), et kannatanut pudeliga visates toob see kaasa märgitud tervisekahjustuse, s.o koljumurru. Maakohtu otsuses puuduvad konkreetsed argumendid, kas süüdistataval oli kannatanu suunas pudeliga visates tahtlus tekitada talle just pähe tervisekahjustus ning et see tervisekahjustus, mille põhjustamine oli süüdistatava tahtlusega kaetud tõi kaasa ohu elule. Väärib märkimist, et maakohus arutleb kannatanu suunas pudeliga viskamist, kuid ei maini kordagi, et süüdistatav pidas võimalikus ja möönis, et sündmuskohast eemalduva kannatanu suunas pudeliga visates võib pudel tabada kannatanut pähe. Ka prokurör ei ole süüdistuses märkinud, et süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks ja möönis klaasist pudeliga kannatanu suunas visates, et see võib viimast pähe tabada ning talle raskeid tervisekahjustusi tekitada. Süüdistuses märgitakse, et klaasist pudelit kannatanu suunas visates võib see viimast tabada. Maakohus jättes nõuetekohaselt tuvastamata süüdistatava teo subjektiivse külje, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 8.5 Kolleegium asub seisukohale, et täidetud ei ole

§ 118lg 1 p 1 subjektiivne koosseis.

Kolleegium märkis juba eelnevalt, et maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et süüdistatav ei 11 löönud kannatanut pudeliga pähe, vaid viskas pudeli eemalduva kannatanu suunas. Umbkaudu 4-10 meetri (erinevate tunnistajate ütlused 4 meetrit, 6-7 meetrit, süüdistatava ütlus 10 meetrit) kauguselt. Tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 tuleb tõendite uurimisel tekkinud võimalikud kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et vahemaa kannatanu ja süüdistatava vahel oli 4 meetrit. Puuduvad igasugused tõendid, et süüdistatav oleks pudeliga viskamisel sihtinud just kannatanu pead. Seda enam, et tunnistaja L ütluste kohaselt nägi kannatanu pudeli lendamist enda suunas. Kannatanu keeras süüdistatavale selja ja püüdis kummarduda, et pudelist kõrvale põigelda (I kd, tl 88). Sten Liivaste pidi

§ 118

lg 1 p 1 subjektiivse koosseisu jaatamiseks vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et visates pudeli eemalduva kannatanu suunas tekitab ta kannatanule just pähe tervisekahjustuse ehk lahtise koljuvõlvimurru. Seejuures seda olukorras, kus kannatanu liikus, pöördus ja kummardus, mitte ei seisnud liikumatult. Sellist tahtlust ei ole võimalik kogutud tõendite piinalt jaatada. Riigikohus on korduvalt märkinud, et subjektiivse koosseisu tuvastamisel on oluline tähendus välisel teopildil ja süüdistatava enda ütlustel. Süüdistatav ei löönud kannatanut pudeliga peapiirkonda, vaid viskas ühe korra pudeli kannatanu suunas. Nõustuda ei saa maakohtuga, et vise pudeliga oleks olnud väga jõuline, kuna tunnistajad M ja C on andnud ütlusi, et süüdistatav võttis viskeks küll hoogu, st tõstes käe üles, kuid ei räägi midagi jõulisest viskest. Tunnistaja P räägib küll jõulisest viskest, kuid tunnistaja L kinnitab seevastu, et süüdistatava vise ei olnud sooritatud hooga ega ka tugevalt. Tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 tuleb tõendite uurimisel tekkinud võimalikud kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Tõendamist ei ole leidnud, et süüdistatava näol oleks tegemist inimesega, kelle viske jõud ja osavus on juba iseenesest n-ö keskmise viskaja omadest mingitel põhjustel ohtlikum või täpsem (nt tegeleb täpsusviskemängudega, spordiga, mis eeldavad täpsusviset). Puuduvad igasugused objektiivsed tõendid, millest saaks tõsikindlat tuletada, et süüdistatav visates pudeli eemalduva kannatanu suunas, sihtis kannatanu pead, nagu võib aru saada maakohu järeldustest. Samuti ei saa süüdistatava tahtlust koljuvõlvimurru tekitamisest tuletada sündmuse täpsemast kulgemisest (nt parema positsiooni valimine, täpselt sihtimine, vahemaa vähendamine, parema ja suurema pudeli valimine, mis kahjustusi suurendaks vms) ja sündmuskohast. Ka pudeli omadused ei anna (eriline pikkus, kuju, raskus vms) jaatada kaudse tahtluse olemasolu tekitada just pähe vigastus. Seda enam, et tunnistajate R, M, S, D, C, P, A ütlused, kas pudel oli täis või poolik, kas pudel purunes või jäi peale viset terveks, on omavahel vastuolus. Väärib märkimist, et antud juhul puuduvad objektiivsed tõendid, et pudeli viskamisel oleks sihitud konkreetselt kannatanu pead. Tõendatud on, et pudel visati kannatanu suunas, mis aga tabas kannatanu pead ning mille tagajärjel kannatanu kukkus. Iga vise mingi esemega, sh raskema esemega inimkeha suunas ei ole väliselt avalduva ohtlikkuse poolest selline, et saaks automaatselt jaatada, et sellega kaasneks või võiks kaasneda alati just pea vigastus, s.o koljumurd. Käsitataval juhul ei ole pudeliga viskamises kannatu suunas võimalik jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse lahtise koljuvõlviluu murru põhjustamise tahtlikkust. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et süüdistatava Sten Liivaste tahtlus kannatanu suunas pudeliga visates ei hõlmanud tervisekahjustusena koljumurru (lahtise koljuvõlvimurru) vigastust. Seega ei ole võimalik Sten Liivaste tegu kvalifitseerida

§ 118

lg 1 p 1 järgi, mistõttu kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ning maakohtu otsus tuleb Sten Liivaste süüditunnistamises

§ 118lg 1 p 1 järgi tühistada.

8.6 Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatav täitis

§ 121

lg 1 koosseisu ning jaatada saab

§ 121

lg 1 alt 1 (tervisekahjustuse tekitamine) ja ka

§ 121lg 1 alt 2 (valu põhjustamise) tagajärge.

Kannatanule tekitatud vigastused kujutavad endast kahtlemata pähe ja näkku tekitatud vigastusi ning põhjustavad valu, sh valu põhjustas ka süüdistatava hüppamine eelnevalt kannatanule küünarnukiga rindkeresse. Ekspertiisiaktist tuleneb üheselt, 12 et kannatanu terviseseisundi taastumisperiood kestab rohkem kui 4 nädalat ja vähem kui 4 kuud, mistõttu tuleb süüdistatava Sten Liivaste tegu kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 1 järgi.

Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole. 8.7 Järgnevalt tuleb analüüsida

§ 119

lg 1 koosseisu, kuna juhul, kui süüdistatava tahtlus pudeliga viske sooritamisel ei hõlmanud just selle tervisekahjustuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus

§ 121

ja ettevaatamatusest toimepandud tagajärje järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk antud juhul

§ 119järgi ideaalkogumis (vt RKKKo nr 1-17105, p 12, 15).

Üheselt on tõendamist leidnud, et süüdistatav põhjustas oma tegevusega kannatanule eluohtliku seisundi. Kolleegium asub seisukohale, et ohu elule põhjustas süüdistatav ettevaatamatusest ning süüdistatav Sten Liivaste oli kannatanu elule tekitatud ohu osas hooletu

§ 18

lg 3 mõttes, sest sellist tagajärge ei pidanud ta isegi mitte võimalikuks – samas hoolsuskohustust järgides ehk jättes kannatanu tervise kahjustamata, olnuks see tagajärg tema jaoks siiski ettenähtav. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Seetõttu tuleb Sten Liivaste süüdi tunnistada ka

§ 119lg 1 järgi.

Kokkuvõtvalt tuleb süüdistatav Sten Liivaste süüdi mõista

§ 121

lg 2 p 1 ja

§ 119lg 1 järgi ideaalkogumis.

9. Kvalifitseerides süüdistatava teo ümber ning tunnistades süüdistatava süüdi

§ 121

lg 2 p 1 ja

§ 119lg 1 järgi, tuleb maakohtu ostus tühistada ka mõistetud karistuse osas.

Kolleegium mõistab süüdistatavale Sten Liivastele uue karistuse

§ 121

lg 2 p 1 ja

§ 119

lg 1 järgi, kohaldades

§ 63

lg 1 sätteid.

§ 63

lg 1 järgi mõistetakse isikule üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse juhul, kui ta on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süütekoosseisule.

§ 119

lg 1 sanktsioon näeb ette nii rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

§ 121

lg 2 p 1 sanktsioon näeb ette nii rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kohaldades

§ 63

lg 1 tuleb süüdistatavale mõista üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse ehk

§ 121lg 2 p 1 alusel.

9.1

§ 56lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel.

Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt

§ 56

lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut ning ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). 9.2 Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud.

§ 121

lg 2 p 1 sanktsioon näeb ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse, kuid Sten Liivastet pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega. Antud juhul oleks kergemaliigilise karistuse mõistmine ilmselgelt ebapiisav ning rahaline karistus ei täidaks oma eesmärki üld- ja eripreventiivses mõttes. Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. 13 9.3 Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11, nr 3-1-1-52-13, p 19).

§ 121

lg 2 p 2 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Arvestada tuleb süü suuruse hindamisel ka tagajärje raskust, mistõttu on süü keskmine. Tähelepanuta ei saa ka siinkohal jätta asjaolu, et kohus peab kuritegude ideaalkogumi eest karistust mõistes lähtuma eelkõige isiku süü suurusest, mis sellisel puhul väljendub küll ühes teos, kuid sisaldab kahele süüteokoosseisule vastavat ebaõigust, mistõttu on teo ebaõigus suurem ideaalkogumi puhul. Sten Liivaste on varasemalt kriminaalkorras karistamata. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav on oma tegu puhtsüdamlikult kahetsenud ning kannatanuga leppinud. Seega tuleb nõustuda maakohtuga, et esinevad karistust kergendavad asjaolud

§ 57

lg 1 p 3, 9 mõttes ning karistus on võimalik mõista alla sanktsiooni keskmist määra. Seega peab kolleegium võimalikuks karistada Sten Liivastet vangistusega 1 aasta 9 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt tuleb vähendada 1/3 võrra. 9.4 Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka

§ 73sätete kohaldamise osas.

Kuid arvestades, et kolleegium tühistas maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas ja mõistis süüdistatavale uue karistuse, siis tuleb maakohtu ostus tühistada katseaja kestuse osas. Katsejaks tuleb määrata 2 aastat.

1. Kuna ringkonnakohus kvalifitseeris süüdistatava Sten Liivaste teo ümber, siis tuleb maakohtu otsus tühistada ka temalt sundraha 1635 euro väljamõistmises. Maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetluse kulude lõplikus suuruses 1696 euro ja nende ositi tasumises. Kuna ringkonnakohus mõistab Sten Liivaste süüdi teise astme kuritegudes, siis tuleb süüdistataval maksta sundraha KrMS § 179 p-s 2 sätestatu järgi ehk 1,5 kuupalga alammääras, s.o 981 eurot riigituludesse. Kriminaalmenetluse kulud lõplikus suuruses 1042 eurot (981 eurot sundraha ja 61 eurot ekspertiisi kulu) tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates kuumaksetena. Esimesel 11 kuul on makse suurus 87 eurot ja
2. kuul 85 eurot.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, 3, § 339 lg 2, § 342 lg 1, lg 2 p 1, 2 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
4. veebruari 2022.a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue kohtuotsuse. /allkirjastatud digitaalselt/ 14