2-21-17130/49

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 22.04.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-17130 Kohtuasi Y taotlus alaealiste laste X ja W tagastamiseks Hispaania Kuningriiki Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 22.12.2021 määrus Kaebuse esitaja ja liik Y ja C määruskaebused Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Avaldaja (ema) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Erki Siht Puudutatud isik I XXXXXXXXXXXX) (laps) X (isikukood Puudutatud isik II XXXXXXXXXXXX) (laps) W (isikukood määratud esindaja Lastele riigi õigusabi korras vandeadvokaat Leino Biin Puudutatud isik III (isa) C (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Olga Väina Eestkosteasutus Anija Vallavalitsus Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 22.12.2021 määrus jätta muutmata. 2. Y ja C määruskaebused jätta rahuldamata. 3. Jätta määruskaebemenetluses kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. 2-21-17130 Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud 1. Avaldaja esitas 01.11.2021 Harju Maakohtule taotluse tema laste, puudutatud isikute I ja II, tagastamiseks Hispaania Kuningriiki Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni alusel. 2. Avaldajal ja puudutatud isikul III on kaks alaealist last: XX.XX.XXXX sündinud puudutatud isik I ja XX.XX.XXXX sündinud puudutatud isik II. 2015. a oktoobris kolisid vanemad koos lastega Hispaaniasse põhjusel, et isa väidetel oli tal seal võimalik leida paremat ja hästi tasustatud tööd, kuna ta töötab vabakutselise muusikuna. Laste isa tööd kuni 2020. a suveni ei leidnud. Laste ema seevastu asus tööle rahvusvahelisse ettevõttesse ZZZ XXX ametikohale töötasuga 27 500 eurot aastas, millele lisandub 3000 eurot boonust ja 180 euro suuruses restoranikaart 11 kuuks ning tööandjapoolne eratervisekindlustus. Alates 2020. a veebruarist laste vanemad enam koos ei ela. 3. Kuna 14.03.2020 kehtestati Hispaanias seoses Covid 19-ga eriolukord, leppisid vanemad kokku, et ema jääb elama koos lastega Barcelonasse, sest lapsed käisid seal koolis, isa otsustas kolida tagasi Eestisse. Laste ema oli oma vanematega, kes elavad samuti Eestis, kokku leppinud, et lapsed veedavad 2020. a juuli ja augusti Eestis, mistõttu tulidki lapsed Eestisse. Laste ema leppis kokku, et isa läheb lastele järgi 2020. a augusti lõpus või septembri alguses, kuid kuna mitmed lennud tühistati ja Covid 19 olukord halvenes Hispaanias oluliselt, pidasid vanemad mõistlikuks, et 2020/2021 kooliaasta esimese poolaasta õpivad lapsed Eestis, TTT. W asus õppima esimesse ja X kolmandasse klassi. 4. Aprillis 2021 tegi ema isale ettepaneku leppida perelepituse kaudu kokku suhtluskord lastega, kuid isa keeldus sellest, kinnitades samas korduvalt, et lapsed saavad 2021. a septembris koos emaga Barcelonasse tagasi pöörduda. Ema tegi selleks ettevalmistusi: vahetas elukoha oma töökohale ja laste koolile võimalikult lähedale, leppis tööandjaga kokku tööaja paindlikkuse ning planeeris tulla lastele järgi 29.08.2021. 5. Pärast sellest teadasaamist isa enam ema kirjadele ei vastanud ja blokeeris ema telefoninumbri X telefonis. Seejärel teavitas ema isa ema (laste vanaema), et tuleb Eestisse 23.08.2021 ja lastele järgi 29.08.2021. Sellele vastust ei tulnud enne, kui 28.08.2021 helistas isa ja teatas, et lapsed tema juuresolekuta emaga kohtuda ei tohi ning ema kohtumine lastega võib kohtuda üksnes XXX turismitalu hoovialal. Eeltoodust tulenevalt ei saanudki ema lastega omaette kohtuda enne seda, kui ta pidi 16.09.2021 töö tõttu tagasi pöörduma Barcelonasse. 6. Ema hinnangul hoiab isa lapsi õigusvastaselt kinni oma elukohas XXX turismitalus, kus lastel puuduvad kohased elamistingimused ning isa soovib lapsi emast võõrandada. Lapsed aga igatsevad ema. Laste kinnihoidmine Eesti Vabariigis on õigusvastane 1980. a Haagi konventsiooni kohaselt, sest vanematel on laste ühine hooldusõigus ja laste harilik viibimiskoht oli enne laste kinnihoidmist Hispaania Kuningriigis, kuna vanemad olid koos lastega seal elanud aastaid, lapsed käisid seal koolis ja laste ema töötab seal. Eeltoodust tulenevalt esinevad 2 2-21-17130 alused laste viivitamatuks tagastamiseks konventsiooni artikli 12 lõike 1 alusel, sest antud juhul ei esine tõsist vastuseisu laste tagastamisele. Laste õigusvastast kinnihoidmist tõendab ka isa poolt laste reisidokumentide tühistamine eesmärgiga, et ema ei saaks nendega Hispaaniasse tagasi pöörduda. 7. Lõplikes seisukohtades märgib ema, et Hispaaniasse tagasipöördumine ei põhjusta lastele psüühilisi ega füüsilisi kannatusi ega aseta lapsi ka muul viisil ebakindlasse olukorda, mis tähendab, et konventsiooni artiklis 13(

1. b)märgitud asjaolusid ei esine ja sel alusel lapsi tagastamata jätta ei saa. Asjaolu, et tagastamise tulemusena eraldatakse laps teisest vanemast, ei saa olla tagastamata jätmise aluseks, kui vanem ise otsustab lapsega tagasi mitte minna. On küll õige, et lastel võtab uue elukeskkonnaga harjumine ja tagasipöördumine ema juurde Hispaaniasse natuke aega, kuid see ei anna alust laste tagastamata jätmisele. 8. Laste arvamused, et nad ei taha tagasi Hispaaniasse minna, ei ole välja kujunenud vabalt, vaid isa on lapsi arvamuse andmisel mõjutanud. Lastekaitsetöötajale on lapsed avaldanud, et nad on kurvad ja tunnevad ennast halvasti ning et nad sooviksid rohkem emaga kohtuda ja emaga koos olla. Lastel on tõenäoliselt tekkinud emast võõrdumise sündroom isa käitumise tulemusena. Pealegi ei saa lastele antud õigust ja võimalust avaldada oma arvamust käsitleda nende vetoõigusena, vaid arvestada tuleb laste parimate huvidega. 9. Ema palub asja lahendamisel arvestada Anija Vallavalitsuse arvamusega hooldusõiguslikus vaidluses, kus kohalik omavalitsus on pidanud põhjendatuks ainuhooldusõiguse andmist just emale, sest isa on oma positsiooni laste suhtes ebaõiglaselt kasutanud ning laste huvides on mõlema vanema aktiivne osalemine laste elus. Isa annulleeris isegi laste reisidokumendid, mis kinnitab isa soovi otsustada laste eluga seonduvat ainuisikuliselt. Samas peab lapsi tegelikult Eestis üleval laste vanaema, kes peab turismitalu. 10. Laste praegune elukoht XXX turismitalus ei ole nendele sobilik elukoht. Seda on kinnitanud ka laste esindaja hooldusõiguslikus vaidluses. Lapsed elavad turismitalus seal majas, kus parasjagu ruumi on. Nad peavad vahetama ööbimiseks maju sõltuvalt sellest, kas majad on külastajate poolt hõivatud või mitte. Samas on nende elamistingimused kitsukesed, toas on 2 voodit ja 2 öökappi ning lapsed peavad ka õppima samas majas, kus on külalised ja kui külalised on lärmakad, siis sellega leppima või neid korrale kutsuma. 11. Isa ei ole esitanud tõendeid oma sissetulekute kohta, vaid on eksitanud kohu väidetega sissetulekutest. MTÜ-l XXX ei ole Maksu- ja Tolliameti andmetel ühtki töötajat ning tasutud ei ole makse alates 2020. a II kvartalist (vt XXX), millest saab järeldada, et isa esitatud kassa väljamineku orderid on võltsitud. Tegelikult isal reaalset töökohta ei ole. Puudutatud isikute seisukohad 12. Laste isa leidis, et puudub alus laste tagastamiseks Hispaaniasse konventsiooni alusel, sest lapsed elavad alates Eestisse tulemisest koos isaga pereettevõttes XXX Turismitalus; lapsed on hoolitsetud, neil on kõik olemas, nad käivad koolis ja trennis; isa aitab XXX turismitalus oma tööga pereettevõtet; isa ei nõustu emaga, et vanemate vahel oli kokkulepe, et lapsed lähevad koos emaga Hispaaniasse tagasi, isa ütles, et ei takista lapsi Hispaaniasse minemast, kui lapsed otsustavad kolida ema juurde; isa oli sunnitud laste reisidokumendid tühistama, sest hakkas tekkima oht, et ema viib lapsed nende tahte vastaselt Hispaaniasse; isa ei ole ta lapsi kinni hoidnud ega nende vabadust võtnud. 3 2-21-17130 13. Keskse tähtsusega on laste õigus stabiilsele elukohale, mis on laste arengu ja heaolu jaoks hädavajalik. Kuna lapsed on harjunud Eestis elamisega, siin on nende kodu, sõbrad ja perekondlikud sidemed ja isa, kellega koos nad soovivad elada, puudub alus nende Hispaaniasse tagastamiseks. 14. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et puudub vaidlus, et vanematel on ühine hooldusõigus laste suhtes ning et laste harilikuks viibimiskohaks oli kuni 2020. a suveni Hispaania Kuningriik, sest vanemad oli otsustanud sinna koos elama minna. Samuti, et laste tulek Eestisse ning jäämine siia 2020/2021 õppeaastaks toimus vanemate kokkuleppel. Esindaja hinnangul tõendab asjaolu, et isa tühistas laste reisidokumendid, et isa ei lubanud emal 2021. a augusti lõpul või septembri algul lapsi Hispaaniasse tagasi viia. 15. Haagi konventsioon sätestab detailsed kohaldamise tingimused. Esindaja hinnangul kuulub konventsioon kohaldamisele, kui asuda seisukohale, et laste harilik viibimiskoht on Hispaania Kuningriik ja lapsed viibivad Eesti Vabariigis ajutiselt ning isa hoiab lapsi Eestis kinni. Esindajale tundub, et konventsiooni artiklis 3 sätestatud laste kinnihoidmise õigusvastaseks tunnistamise kriteeriumid on praegusel juhul täidetud. Puuduvad igasugused andmed, et tagastamine võiks põhjustada lastele füüsilisi kannatusi. Äärmiselt väheusutav on, et laste tagastamine ema juurde põhjustaks neile psüühilisi kannatusi või paneks nad talumatusse olukorda. 16. Mõlemad lapsed, eriti 9-aastane X, on avaldanud soovi elada Eestis. Konventsiooni artikli 13 kohaselt võib keelduda tagastamisest, kui lapsed on juba sellises vanuses või sellise küpsusastmega, kus on õige nende arvamusega arvestada. Esindajal kujunes lastega suheldes arusaam, et soov elada Eestis on ehtne. Kas aga lapsed on sellises vanuses või küpsusastmega, kus nende väljendatud sooviga tuleb arvestada, esindaja kahtles. Omamata pedagoogilisi või laste psühholoogia alaseid eriteadmisi, on esindajal praktiliselt võimatu usutavalt märgitud küsimusele vastata ja laste huvidele vastavat seisukohta avaldada. 17. Eeltoodust tulenevalt leidis määratud esindaja, et laste heaolu Eestis ei oleks nende tagastamata jätmise korral ohustatud, kuid tagastamata jätmine oleks tõenäoliselt vastuolus konventsiooniga, sest kaalutlusõiguse teostamise koht on just laste küpsusastme hindamine ja märgitust tulenevalt laste soovidega arvestamine. 18. Lapsed avaldasid ärakuulamisel järgmist (kohus kuulas ära lapsed eraldi). X sõnul elab ta praegu XXX turismitalus, sest tuli vanavanematele külla, nagu igal suvel ja jõulude ajal, aga tagasi ei läinudki. Lapse sõnul meeldib talle Eestis elada ja koolis käia ning Hispaaniasse ta tagasi minna ei taha, sest seal olid pikad koolipäevad ja talle ei meeldinud seal söök. X sõnul rääkis isa talle, et kui ema Eestisse tuleb, võiks ta elada ühe nädala isaga ja teise emaga. W sõnul ei tea ta, kui kaua ta Eestis on olnud, aga talle meeldib Eestis rohkem kui Hispaanias, sest siinne kool ja söök on paremad. W sooviks, et ema tuleks Eestisse elama, siis saaks ta elada ema juures ja mõnikord isale külla minna. 19. Eestkosteasutus leidis, et isa on lapsed Eestis elades ebamõistlikult üle koormanud trennides ja huviringides käimisega. Lapsed avaldasid lastekaitsetöötajale, et ei julge isale öelda, kui nad on väsinud. Eeltoodu kinnitab isa autoritaarset kasvatusviisi ja laste suhteid isaga, mis ei ole usalduslikud. Usaldamatust isa ja laste vahel kinnitab ka asjaolu, et lapsed ei saa emaga omavahel rääkida, vaid keegi viibib alati juures, kui lapsed emaga räägivad. 20. Kuna lapsed on isa juures temast sõltuvad, on isa kasutanud ära laste sõltuvuse ja lojaalsuse ning näidanud lastele ühepoolselt vaid Eestis elamise positiivseid külgi. Ema võimalusi suhelda 4 2-21-17130 lastega on isa igati minimaliseerinud ja kontrollinud, mistõttu ei ole emal olnud võimalik lastega rääkida Hispaanias elatud ajast ning tulevikuplaanidest ega säilitada positiivseid mälestusi elust Hispaanias. 21. Asjaolud, mida lapsed on oma ütlustes välja toonud negatiivsete külgedena elust Hispaanias, on küsitavad. Ilmselt on isa lastele selgitanud, et ema soovib neid Hispaaniasse viia ning tekitanud lastes tunde, et see on halb. Lapsed on laste ja perede spetsialistile väitnud, et nad kardavad, et ema viib nad Hispaaniasse, kuid ei tea, miks ja mida nad täpselt kardavad. 22. Kohaliku omavalitsuse sõnul on lapsed väitnud, et nad oskavad hispaania keelt, kuid Hispaanias on neil raske õppida, Eestis olles elavad lapsed igapäevaselt aga venekeelses keelekeskkonnas ja õpivad eestikeelses koolis, kuigi nende endi sõnul on neil ka eestikeelne sõnavara piiratud ja isa ning vanaema neid õpetada ei saa. Ema võimaluse lapsi aidata on isa sisuliselt ära võtnud. Seega ei saa väita, et Eestis on lastel hariduse omandamine lihtsam kui Hispaanias, kus on neil olemas ema tugi. 23. Kohaliku omavalitsuse sõnul ei ole ka laste elukeskkond XXX talus kodune ega lapsesõbralik. Lapsed elavad majutusasutuse ööbimiskohas, kuhu viib ohtlik trepp. Laste ja perede spetsialisti hinnangul vajavad lapsed psühholoogilist toetust, millest on isaga räägitud, kuid isa ei ole selles osas laste vajadusi tõsiselt võtnud. Lapsed soovivad olla koos mõlema vanemaga. Lojaalsuskonflikti tekitamine ja laste psühholoogiline mõjutamine ning abita jätmine mõjutavad laste heaolu ja arengut. Maakohtu määrus ja põhjendused 24. Harju Maakohus rahuldas 22.12.2021 määrusega avalduse ja määras tagastada alaealised puudutatud isikud I ja II Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni alusel Hispaania Kuningriiki. Kohus jättis avaldaja ja puudutatud isiku III menetluskulud nende endi kanda ning laste menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. 25. Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (edaspidi konventsioon) põhieesmärgiks on laste huvide esikohale seadmine lapse hooldust puudutavates küsimustes, kaitstes lapsi rahvusvaheliselt nende õigusvastaselt äraviimisest või kinnihoidmisest tulenevate kahjulike mõjude eest, samuti ühiste reeglite loomine kindlustamaks nende viivitamatut tagasipöördumist nende hariliku viibimiskoha riiki ning laste külastusõiguse kindlustamine. Artikli 1a kohaselt on konventsiooni eesmärgiks tagada osalisriiki õigusvastaselt viidud või seal kinnihoitavate laste tagasitoomine. Konventsiooni artikkel 12 lõige 1 täpsustab, et kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane artikli 3 tähenduses ja kohtu- või haldusmenetluse alguseks lapse asukohariigis on lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest möödunud alla aasta, nõuab asjaomane asutus lapse viivitamatut tagastamist. Konventsiooni alusel saab lapse tema hariliku viibimiskoha riiki tagastada vaid juhul, kui laps on teise riiki ära viidud või teda hoitakse teises riigis kinni õigusvastaselt. Konventsiooni artikkel 3 sätestab, millistel juhtudel on lapse äraviimine või kinnihoidmine õigusvastane. Artikli 3 kohaselt on lapse äraviimine või kinnihoidmine õigusvastane, kui sellega rikutakse ühis- või ainuhooldusõigust, mis oli antud isikule, asutusele või muule organile selle riigi õiguse alusel, kus oli lapse harilik viibimiskoht enne äraviimist või kinnihoidmist, ning äraviimise või kinnihoidmise ajal teostati ühis- või ainuhooldusõigust või seda oleks tehtud, kui last ei oleks ära viidud ega kinni hoitud. Ühiselt kasutatavaks loetakse hooldusõigust juhul, kui vastavalt kohtuotsusele või seaduse alusel ei saa üks vanemliku hoolitsuse kandja ilma teise vanemliku vastutuse kandja nõusolekuta otsustada lapse elukohta. Täidetud peavad olema mõlemad konventsiooni artiklis 3 sätestatud eeldused. 5 2-21-17130 Artikli 4 kohaselt kohaldatakse konventsiooni lapse suhtes, kelle harilik viibimiskoht on konventsiooniosalises riigis vahetult enne hooldamisõiguse või külastamisõiguse rikkumist. Konventsiooni ei kohaldata, kui laps on saanud 16-aastaseks. 26. Lapse harilikku viibimiskohta kui rahvusvahelise kohtualluvuse määramiseks olulist asjaolu tuleb käsitada Euroopa õiguse autonoomse mõistena. Sellest tulenevalt ei sõltu lapse hariliku viibimiskoha määratlus riigisisesest õigusest ning seda ei saa samastada alaealise elukohaga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 15 mõttes ega ole õige siduda tema vanema elukohaga (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-66-10 (punkt 18), 3-2-1-109-12 (punkt 17)). Kohus leidis, et laste harilikuks viibimiskohaks tuleb lugeda Hispaania Kuningriik, kuna vaidlus puudub, et vanemad kolisid koos lastega 2015. a oktoobris Hispaaniasse põhjusel, et isa leiaks seal tööd ja vanemad saaksid oma elu seal jätkata. Kogu perekonnal oli kuni 2020. a kevadeni Barcelonas ühine elukoht, kuid pärast Covid-19 pandeemia vallandumist otsustas isa üksi Eestisse tagasi tulla. Lapsed käisid Hispaanias koolis ja eelkoolis. 27. Puudub vaidlus, et vanematel on laste suhtes kuni praeguse ajani ühine hooldusõigus. 28. Artiklite 12 ja 3 koosmõju kohaselt peab Haagi konventsiooni kohaldamiseks olema täidetud peamiselt 2 eeldust: 1) lapse äraviimine hariliku viibimiskoha riigist või kinnihoidmine peab olema õigusvastane ja 2) sellest ei tohi olla möödunud üle 1 aasta. Lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane, kui:
2. a)see on vastuolus füüsilisele või muule isikule või asutusele vahetult enne lapse äraviimist või kinnihoidmist tema hariliku viibimiskoha riigi seaduse alusel antud hooldamisõigusega;
3. b)äraviimise või kinnihoidmise ajal hooldamisõigust teostati või oleks teostatud, kui last ei oleks ära viidud või kinni hoitud. Punktis a nimetatud hooldamisõigus tekib seaduse, kohtu või haldusorgani otsuse või riigi seaduse kohase lepingu alusel. Hooldamisõigus tähendab konventsiooni artikli 5a kohaselt lapse hooldamisega seotud õigust ja eelkõige õigust määrata lapse elukoht. 29. Vaidlus puudub, et vanematel on laste suhtes ühine hooldusõigus ja vanemad leppisid kokku, et lapsed tulevad Eestisse 2020. a juuliks-augustiks ning edaspidi leppisid vanemad kokku ka laste jäämise Eestisse 2020/2021 õppeaastaks, sest Hispaanias oli väga ulatuslikult levinud Covid-19 viirus. Kohtu hinnangul on leidnud asja sisulise arutelu käigus tõendamist, et alates 2021. a augustist-septembrist ei lubanud isa lapsi tagasi pöörduda nende hariliku viibimiskoha riiki Hispaaniasse, sest isa takistas lastel emaga kokkusaamise ilma tema või tema ema juuresolekuta (tõendavad avaldaja ja laste ülekuulamise protokollid), tühistas ära laste reisidokumendid eesmärgiga, et ema ei saaks lapsi Hispaaniasse viia (vaidlus puudub) ning mõjutas lapsi Eestisse jääma, millise järelduse saab teha alaealiste ärakuulamisest kohtu poolt. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et isa poolt laste kinnihoidmine Eesti Vabariigis on õigusvastane. 30. Viimasena kontrollis kohus, kas esinevad laste tagastamist välistavad asjaolud. Konventsiooni artikli 13 lõike 1 b kohaselt võib kohus jätta lapse tagastamata, kui on olemas tõsine oht, et tagastamine võib põhjustada lapsele füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil panna lapse talumatusse olukorda, ning konventsiooni artikli 13 lõike 2 järgi võib kohus keelduda lapse tagastamist nõudmast, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi tagasi tulla. Kohus asus seisukohale, et nimetatud alustel saab jätta õigusvastaselt ära viidud või kinni hoitud lapse tagastamata vaid erandlikel juhtudel, st juhul, kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt tema heaolu, seejuures peab oht lapse heaolule olema erakordne, piisavalt konkreetne ja tõenäoline (Riigikohtu lahend nr 2-20-7510, punkt 19). 6 2-21-17130 31. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et laste tagastamine Hispaania Kuningriiki võiks põhjustada neile kuidagi füüsilisi või psüühilisi kannatusi või neid muul viisil talumatusse olukorda panna, vaid vastupidi – ema on üürinud eluruumi aadressile XXX Barcelonas, mida tõendab kohtule esitatud üürileping, eluruum on u 50 m2 suurune ja selles on ema valmistanud ette lastetoa nendega koos elamiseks. isa seevastu elab koos lastega tema emale kuuluvas XXX Turismitalus, kus lapsed magavad ja õpivad erinevates ruumides, mis parajasti turismitalu külastajatest vabaks on jäänud, elamistingimused on laste esindaja ja lastekaitsetöötaja väidetel äärmiselt kitsad ja lastele elamiseks sobimatud, elukeskkond on turismitalu külastajate tõttu aeg-ajalt lärmakas ning ka lapsed ise on käinud külastajaid lärmi tõttu korrale kutsumas. Eeltoodu kinnitab, et elamistingimused Eestis ei ole lastele sobilikud vastupidiselt elamistingimustele Hispaanias. Emal on olemas kehtiv tööleping XXX XXX ametikohal, kust ta saab töötasu 27 500 eurot aastas, millele lisandub 3000 eurot boonust ja 180 euro suuruses restoranikaart 11 kuuks, mida tõendab esitatud tööleping ja tema sissetulekuid kinnitavad dokumentaalsed tõendid. Isa ei suutnud aga tööd leida Hispaanias ega püsivat töökohta Eestis. Enda sõnul teeb isa kõiki vajaminevaid töid perekonna turismitalus ning töötab X-na kohvikutes ja restoranides, kus teenib 600–1000 eurot kuus. Ükski usaldusväärne tõend nimetatut ei kinnita. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et praegusel juhul ei esine konventsiooni artikli 13 lõike 1b asjaolusid, mis välistaks laste tagastamise nende hariliku viibimiskoha riiki. 32. Kohus kuulas ära ka alaealised lapsed, kelle väidetel ei soovi nad Hispaaniasse tagasi elama minna, sest neile ei meeldinud seal pikad koolipäevad ja -toit. Kohus leidis, et 9- ja 7-aastase lapse nimetatud väited ja põhjendused, miks nad ei taha minna tagasi oma hariliku viibimiskoha riiki, ei ole piisavalt kaalukad, et taotlus tagastamiseks rahuldamata jätta. Kohtu hinnangul kinnitavad laste ütlused hoopis seda, et isa on lapsi ütluste andmisel tugevalt mõjutanud ning lapsi on mõjutanud ka asjaolu, et isa on takistanud neid emaga suhtlemast, ei luba lapsi olla emaga omaette, vaid soovib kontrollida ema ja laste suhtlemist ka siis, kui nad telefoni teel üksteisega räägivad. Laste ütlustest lähtuvalt igatsevad nad ema järele. Eeltoodust tulenevalt ei saa lapsi jätta tagastamata ka konventsiooni artikli 13 lõike 2 alusel, vaid ema taotlus laste tagastamiseks Hispaania Kuningriiki tuleb rahuldada. 33. Menetluskulude jaotamisel tugines kohus TsMS § 172 lõigetele 1 ja 3. Tulenevalt asjaolust, et kohtulahend tehakse alaealiste laste huvides, on õiglane jätta avaldaja ja puudutatud isiku III menetluskulud nende endi kanda ja alaealiste menetluskulud, milleks kohus andis menetlusosalistele riigi õigusabi, Eesti Vabariigi kanda. Tulenevalt eeltoodust ei määranud kohus kindlaks ka menetluskulude rahalist suurust. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu ja kulude suuruse määrab kohus kindlaks eraldi määrusega. Määruskaebused 34. Laste ema esitas määruskaebuse, milles palub täiendada maakohtu määrust lahendi täitmise korraga järgmiselt: 1) isa annab lapsed koos nende reisidokumentidega Hispaania Kuningriiki minekuks emale üle Eesti Vabariigis; 2) ema teatab Eestisse saabumise täpse aja ning laste ülevõtmise aja isale või isa esindajale ette vähemalt 7 kalendripäeva e-kirja teel; 3) isal on võimalik kohtumäärust vabatahtlikult täita 3 päeva jooksul ema saabumisest Eesti Vabariiki; 4) laste üleandmiseks emale on kohtutäituril õigus määruse alusel ja täitmiseks viia läbi täitemenetlus isa suhtes; 5) kohtutäituril on õigus rakendada laste üleandmisel täitemenetluse läbiviimisel täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 sätteid; 6) kui täitemenetluse käigus on muude vahendite rakendamine jäänud tulemusteta, lubada TMS § 179 lõike 4 ja § 28 lõike 2 alusel kohtutäituril laste üleandmiseks emale kasutada vajadusel maakohtu määruse sundtäitmisel isa suhtes vahetut jõudu ning siseneda isa nõusolekuta tema valduses olevatesse 7 2-21-17130 ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida. Ülejäänud osas ema maakohtu määrust ei vaidlusta. 35. Kaebuse põhjenduste kohaselt, arvestades laste isa senist tegevust (sh pärast maakohtu määruse tegemist), esineb märkimisväärne oht, et isa vabatahtlikult kohtumäärust täitma ei asu, mistõttu on laste huvides, et maakohus oleks määranud ka lahendi täitmise korra, võimaldamaks tagada määruse tõrgeteta täitmine ka täitemenetluses. Kohtupraktikas (sh Riigikohtu lahend nr 3-2-1-146-14) ja õiguskirjanduses on leitud, et lapseröövi asjades peaks lapse tagastamise määrus olema nii detailne kui võimalik ning sisaldama kõiki tagastamise praktilisi küsimusi ning vajadusel ka sunnivahendeid, vältimaks võimalikke vaidlusi määruse täitmise üle. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kohtulahendi resolutsioonist peaks esiteks nähtuma isik, kes peab korraldama lapse välisriiki viimise või muu kohustatud isik, samuti tähtaeg, mille jooksul peab lapseröövi toime pannud isik lapse tagastama. Lisaks peaks kohus määrama tähtaja lapse üleandmiseks teisele hooldusõiguslikule isikule juhuks, kui lapseröövi toime pannud isik vabatahtlikult last üle ei anna. Ka on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-146-14 pidanud vajalikuks näha lapseröövi määruse täitmise tagamiseks kohtulahendi resolutsioonis ette, et mis saab juhul, kui vanem jätab vabatahtlikult lapse välisriiki tagastamata ning rikub seejärel kohtulahendist tulenevat alternatiivset kohustust anda laps kohtulahendiga kindlaks määratud tähtaja jooksul teisele vanemale üle. Riigikohus osundas seejuures TMS § 179 lõikele 4. 36. Laste isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja jätta uue määrusega ema avaldus rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud avaldaja kanda. 37. Kaebuse põhjenduste kohaselt tuleb käesolevas asjas järgida eelkõige laste huve, sh kaitsta nende elu emotsionaalset külge ja mitte lubada asetada neid olukorda, mis võib neile põhjustada psüühilisi kannatusi. Isa esitas kohtule Z kliinilise psühholoogi järelduse, et tüdrukud tahavad elada Eestis ja mitte Hispaanias ning vajavad psühholoogilist tuge. Lapsed kuulati kohtus ära ja nad kinnitasid soovi elada Eestis, mitte Hispaanias. Pärast Hispaaniast tagasi tulemist elavad lapsed Eestis 1 aasta 6 kuud, mis tõendab, et nad on kohanenud Eestiga, kus nad sündisid ja praegu õpivad, lastel on spordihuvi ja sõbrad ning emakeel, milles nad vabalt saavad Eestis õppida. Seega laste eraldamine isast ja harjumuspärasest keskkonnast tekitab neile vaieldamatult psüühilisi kannatusi, mis ei oleks laste huvides. Maakohtu määrus on vastuolus kliinilise psühholoogi arvamusega. 38. Konventsiooni artikli 13 viimase lause kohaselt peab kohus arvestama lapse sotsiaalset tausta käsitlevat infot, mille on andnud lapse hariliku viibimiskoha keskasutus või muu pädev asutus. Hispaania lastekaitseasutuse või muude pädevate asutuste arvamust ei ole asjas küsitud. 39. Maakohtul puudus alus teha järeldusi selle kohta, et emal on Hispaanias sissetulek ja isa töötab turismiäris. Avaldaja ei tõendanud, et lapsed elavad koos isaga halvemates tingimustes, kui nad hakkaksid elama Hispaanias. Tavapärane eluviis, milles lapsed on elanud 1 aasta 6 kuud (saavad vabalt huviringides käia, sõpradega suhelda, pärast kooli vabalt jalutada) muutub, kuna Hispaanias alla 12-aastased lapsed ei saa omaette isegi tänaval olla. Puuduvad tõendid, et isa on lastele halvem vanem kui ema. Otsus laste päritoluriiki tagastamise kohta on ajutine, mitte lõplik lahendus laste jaoks. 40. Konventsiooni eesmärgiks on kaitsta last tema õigusvastase äraviimise või kinnipidamise eest, kuid ka sellest tulenevate kahjulike tagajärgede eest. Tuvastatud ei ole, et laste asumine Eestisse oleks neile mõjunud kahjulikult. 8 2-21-17130 41. Vaidlustatud määruses puudub otsene viide õigusnormile, mille põhjal kohus jõudis järeldusele, et tegemist on laste õigusvastase äraviimise või kinnipidamisega. Samuti ei nähtu määrusest, et kohus oleks tuvastanud laste õigusvastase äraviimise või kinnipidamise. 42. Konventsiooni artikli 12 kohaselt tuleb tagastamise puhul arvestada, kui kaua lapsed on uues keskkonnas elanud ja kas nad on seal kohanenud. Lapsed on sündinud Eestis ja kolisid Hispaaniasse mitte omal vabal tahtel, vaid olid sunnitud koos vanematega kolima. Lapsed ütlesid ärakuulamisel, et neile ei meeldi Hispaanias elada ja ema ei olnud vastu, et lapsed koliks isaga Eestisse. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik 43. Anija Vallavalitsus leidis vastuseks ema määruskaebusele, et on oluline, et määruses oleks reguleeritud täpsemalt laste üleandmine ja tagastamine Hispaaniasse. Isa määruskaebuse osas leidis vallavalitsus, et see on põhjendamatu. 44. Lastele määratud esindaja toetas ema määruskaebust ja vaidles isa kaebusele vastu. 45. Vanemad vaidlesid teineteise kaebustele vastu. 46. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 47. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 22.12.2021 määrus on õige ja põhjendatud ning määruskaebuste väited ei anna alust määruse muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks määruskaebemenetluse kulud. 48. Ringkonnakohus käsitleb esmalt laste isa määruskaebust avalduse sisulise rahuldamise põhjendamatuse kohta ning seejärel laste ema määruskaebust lahendi täitmise korra osas. 49. Haagi lapseröövi konventsioon on ellu kutsutud selleks, et eelkõige vanema poolt lapse röövimise korral tagada lapse võimalikult kiire naasmine tema hariliku viibimiskoha riiki, kus selle konkreetse riigi kohtud saavad lahendada vanemate vahelised vaidlused ning otsustada lapse hooldusõiguse üle. Sellise menetluskorra eesmärgiks on esimesel võimalusel taastada olukord, mis oli enne lapseröövi toimumist, seejuures last ja tema huve võimalikult vähesel määral kahjustades. Lapse tagastamise kohustus ei ole absoluutne ning konventsiooni artiklid 13 ja 20 sätestavad juhud lapse tagastamata jätmiseks. 50. Maakohus tuvastas õigesti, et laste harilikuks viibimiskohaks käesolevas menetluses tuleb lugeda Hispaania Kuningriik. Seda järeldust ei ole isa määruskaebuses ka vaidlustanud. Kolleegium nõustub ka maakohtu tuvastatuga, et alates 2021. a augustist-septembrist on tegemist isa poolt laste õigusvastase kinnihoidmisega Eesti Vabariigis. Ekslik on kaebuse väide, et kohus ei tuvastanud, kas tegemist on laste õigusvastase äraviimisega või kinnipidamisega konventsiooni mõttes. Vaidlustatud määruse punktist 29 nähtub selgelt, et maakohus analüüsis ja tuvastas laste õigusvastase kinnipidamise konventsiooni tähenduses. Lisaks on kohus määruse punkti 29 alguses märkinud, et kontrollib järgnevalt, kas isa hoiab lapsi õigusvastaselt 9 2-21-17130 kinni Eestis. Samuti on väär kaebuse väide, et määruses puudub viide õigusnormile, mille põhjal kohus kaalus laste õigusvastase kinnipidamise asjaolusid. Kohus viitas asjakohastele õigusnormidele, s.o konventsiooni artiklitele 12 ja 3. 51. Maakohus tuvastas, et vaidlus puudub, et vanemad leppisid kokku, et lapsed tulevad Eestisse 2020. a juuliks-augustiks ning edaspidi leppisid vanemad kokku ka laste jäämise Eestisse 2020/2021 õppeaastaks, kuid kauemaks Eestisse jäämiseks ema nõusolekut ei andnud. Ema väidete kohaselt leppisid vanemad aprillis 2021 kokku, et lapsed pöörduvad tagasi koju Hispaaniasse hiljemalt 2021. a septembris. Seega alates 2021. a septembrist on õiguslikult tegemist laste õigusvastase kinnihoidmisega. Neid järeldusi ei ole isa ka määruskaebuses vaidlustanud. 52. Kaebuses leitakse, et tuvastatud ei ole, et laste elamine Eestis oleks mõjunud neile kahjulikult. Ringkonnakohus selgitab, et viidatu näol ei ole tegemist asjaoluga, mis annaks aluse jätta laps tagastamata. Juhul, kui tuvastatud on lapse õigusvastane äraviimine või kinnihoidmine, saab kohus lapse tagastamata jätta üksnes konventsiooni artiklis 13 sätestatud alustel, st kui tõendatud on, et avaldaja on jätnud lapse kinnipidamisel oma hooldusõiguse teostamata või nõustunud lapse kinnihoidmisega (lõike 1 variant
4. a)või et lapse tagasitoomine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil võib lapse asetada ebakindlasse olukorda (lõike 1 variant b). Samuti võib kohus keelduda lapse tagastamist nõudmast, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi tagasi tulla (lõige 2). Seega ei saa seadusest tulenevalt olla laste tagastamata jätmise aluseks asjaolu, et elamine Eestis ei ole mõjunud neile kahjulikult. Kolleegium nõustub lastele määratud esindaja vastuses määruskaebustele märgituga, et vanemate toimetulek ja võimalused laste eest hoolt kanda, sh laste heaoluga Hispaanias seonduv, kuulub hindamisele vanemate vahelises hooldusõiguse vaidluses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastavad määruskaebuse väited praeguses asjas tähelepanuta. 53. Kaebuses leitakse, et avaldus tulnuks jätta rahuldamata konventsiooni artikli 13 lõike 1 variandi b alusel. Samuti leiab isa, et kohus jättis põhjendamatult arvestamata laste seisukohtadega, et nad soovivad elada Eestis. Ringkonnakohus märgib, et konventsiooni artikli 13 alusel lapse tagastamisest keeldumine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-176-16, punkt 22). Kolleegiumi hinnangul ei saa maakohtule antud juhul neid rikkumisi ette heita. Maakohus leidis õigesti, et asjas puuduvad laste tagastamist välistavad asjaolud. 54. Kaebuses märgitakse, et rahvusvahelise kohtupraktika kohaselt nõuab konventsiooni artikli 13 kohaldamine lapse tagastamist vaidlustavalt isikult väga range tõendamiskohustuse täitmist ning et sätte kohaldamiseks tuleb kohtul tuvastada selgete ja ülekaalukate tõendite põhjal, et lapse tagastamine toob talle kaasa psüühilisi kannatusi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et asjas ei ole tõendatud, et tagastamine Hispaaniasse võiks põhjustada lastele kuidagi füüsilisi või psüühilisi kannatusi või neid muul viisil talumatusse olukorda panna. Määruskaebuses viidatakse üksnes kliinilise psühholoogi arvamusele, millega on kaebaja hinnangul määrus vastuolus ja mille kohaselt lapsed tahavad elada Eestis ning vajavad tuge. Ringkonnakohus nõustub ema vastuses määruskaebusele esiletooduga, et asja materjalide hulgas puudub viidatud kliinilise psühholoogi arvamus. Toimikust nähtuvalt on laste isa 29.11.2021 esitanud taotluse (t I kd lk 72) võtta asja materjalidesse kliinilise psühholoogi Z järeldus. Taotlusele lisatud ambulatoorsetest epikriisidest (t I kd lk 73–74) nähtub, et need on koostanud OÜ Kõneravi ja OP, kelle kohta puuduvad andmed, mis valdkonnale on need isikud spetsialiseerunud. Tõenditest nähtuvalt on ilmselt tegemist logopeediteenust pakkuva 10 2-21-17130 ettevõttega. Epikriisid ei ole koostatud kliinilise psühholoogi poolt. Neis on üksnes märgitud, et väidetavalt on kliiniline psühholoog Z soovitanud lastele psühholoogilist tuge. Seega puudub tsiviilasja materjalides väidetav arvamus ja asjakohatu on väide, et maakohtu otsustus on sellega vastuolus. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et asja materjalidest nähtub ema soov ja võimekus laste parimate huvidega kooskõlas nende eest Hispaanias hoolt kanda. 55. Kolleegium ei nõustu ka määruskaebuse väitega, et kohus jättis põhjendamatult arvestamata laste sooviga elada Eestis. TsMS § 552¹ lõike 1 kohaselt kuulab kohus ära vähemalt 10-aastase lapse isiklikult, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega peetakse 10-aastase lapse arvamust tema huvidest lähtuva otsustuse tegemisel oluliseks. Praegusel juhul kuulas maakohus ära 9- ja 7-aastased lapsed, kuid leidis, et nende väited ja põhjendused, miks nad ei taha minna tagasi Hispaaniasse (neile ei meeldinud seal pikad koolipäevad ja -toit), ei ole piisavalt kaalukad, et avaldus rahuldamata jätta. Maakohtu hinnangul kinnitavad laste ütlused hoopis seda, et isa on neid tugevalt mõjutanud ning samuti on lapsi mõjutanud see, et isa on takistanud neil emaga suhelda, ei luba lapsi olla koos emaga omaette, vaid soovib kontrollida laste ja ema suhtlemist ka siis, kui nad telefoni teel üksteisega räägivad. Laste ütlustest lähtuvalt igatsevad nad ema järele. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kaalutlusotsustust piisavalt põhjendanud ja kohtule ei saa ette heita diskretsioonipiiride rikkumist. 56. Vastuseks ema määruskaebusele märgib kolleegium järgmist. Ema palub täiendada vaidlustatud määrust täitmise korraga, võimaldamaks tagada määruse tõrgeteta täitmine ka täitemenetluses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole lahendi täitmise korra määramine enam praegusel ajahetkel aktuaalne. Nimelt selgub isa vastusest ema määruskaebusele ja ema 19.01.2022 esitatud e-kirjavahetusest (t II kd lk 19), et lapsed on alates käesoleva aasta jaanuarist tagasi Hispaanias ema juures. Seega puudub eluline vajadus vaidlustatud määruse täitmise korda reguleerida. Eeltoodust tulenevalt ei ole ema määruskaebus praegusel hetkel enam eesmärgipärane, mistõttu jätab kolleegium kaebuse rahuldamata. 57. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta ema 15.03.2022 ja 26.03.2022 esitatud e-kirjavahetuse seoses suhtluskorraga, kuna viidatud e-kirjad ei oma praeguses vaidluses tähtsust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 58. Kuivõrd mõlemad määruskaebused jäävad rahuldamata, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta määruskaebemenetluses kantud menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda (TsMS § 171 lõige 1, § 172 lõike 1 teine lause). Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad TsMS § 172 lõike 3 teise lause järgi riigi kanda. 59. Eeltoodust tulenevalt puuduvad asjas rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu määras kohus kindlaks eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 11